Kirikuelu tere õhtust, head kuulajad tänases kirikuelu saates räägime religiooni ideoloogiast ja religioonide dialoogist. Just nimelt sellise artikli on avaldanud bioloog Riho Saart. Veebruarikuu ajakirjas akadeemia Saar on tänaseks stuudiokülaliseks, on Eesti Evangeelse Luterliku kiriku usuteaduse Instituudi kirikuloo professor teoloogiadoktor ja mina olen saatejuht Meelis Süld. Kui me räägime religioonide dialoog Vist tänases maailmas siis sellele teemale pööratakse küllaltki suurt tähelepanu ja meedias me kuuleme ikka kõiksugustest konfliktidest, mis on näiteks islamimaailma ja kristluse vahel. Kuuleme terrorirünnakutest. Kas selline religioonide vastuolu, millest praegu on väga palju juttu, on päris uus asi või on tegelikult need vastuolud olnud juba algusest peale ja nendeta ei saagi? Vastuolud on ikka olnud algusest peale. Kui pidada silmas praegu hindu, kristlust ja islamit, siis ikka juba selle islami sünnimomendist. Selle väljakujunemise momendist alates on alati tekib mingeid uus vaimne liikumine, mis kujuneb välja religiooniks. Paratamatu on konflikt. See on lausa sisse kirjutatud rauareegel sest ümbritsev maailm on ümbritsevad religioonid või ütleme, ema, religioon, millest välja arenetakse. Ühel hetkel toimub distantseerumine, see on ikkagi konflikt. Tänapäeval räägitakse palju religioonide vahelisest dialoogist vajalikkusest. Millistel alustel on üldse võimalik pidada läbirääkimisi, leida mingisugust teineteisemõistmist igas religioonis? Inimene ju mõtleb, et tema usk on see kõige õigem. Jah, see on see nõndanimetatud Exclusive istlik lähenemisviis ehk ehk kus öeldakse. Minu religioon on tõesti kõige õigem või et jumal on seal ennast kõige paremini hirmutanud. Sellega me esindame tõde kõige täiuslikumal kujul või siis täiusele väga lähedasel kujul. See loo tegelikult eriti mingisuguseid häid eeldusi dialoogiks ei ole mitte kunagi ajaloos dialoogi pidanud eestluse vistlikelt positsioonidel olevad dialoogid. Neid võib nimetada fundamentalistide, eks fundamentalistid ei räägi tavaliselt kunagi kellegagi läbi. See näitab tänapäeva fundamentalism. Seal tegelikult puuduvad võimalused. Võimalused tekivad alles siis, kui muudame oma mõtlemisviisi. Ja me hakkame ka enda käsitlusi uuesti kriitiliselt läbi vaatama, analüüsima või otsima just neid bioloogilisi momente, et millal tekiks, kas on siis võimalik rääkida teiste uskude esindajatega. Millised need kogemused on, millised eeldused meil on läbi rääkida, kas see kristlusest lähtuvalt teiste religiooniga? Kristlus on selle 2000 aasta jooksul teinud läbi muidugi tohutuid ajaloolisi arenguid ja võiks öelda, et isegi üks kiiremini arenenud religioone. Ja siin nüüd sõltub ka, kas vaadata katoliiklikust või protestantliku ust vaatenurga alt sellele seda, seda küsimust protestida vahendid on olnud märksa tagasihoidlikumad. Katoliku kirik on olnud üllatavalt positiivne teiste religioonide suhtes, eriti pärast teist Vatikani kirikukogu mis toimus 1960.-te aastate alguses. Pärast seda on Vatikan ja katoliku kirik. Põhimõtteliselt ei eita enam, et näiteks religioosne päästesee, millest religioonid räägivad õndsus et see ei oleks leitav näiteks budismis või judaismis islamis no mis tahes sellistesse arenenud religioonides kõrgreligioonides. Kusjuures viimased arenguastmed on ka selles suunas, et aktsepteeritakse kandadeks aafrika usundeid. Selliseid etnousundeid juba seal ilmnevad sellised tõe ja headuse märgid, mis siis toovad kaasa selle jumaliku armu päästekogemise võimaluse nendes kultuurides ja uskudes et katoliku kirik on kõige avatum üllatav-üllatav küll aga, aga tõesti kõige avatum protestantliku dialoogide hulgast leiab samuti kes mõtlevad nende avarameelselt. Aga pigem on domineerinud hoiak, et kristlus on kuidagi siiski nagu ülimuslik. Kui laialdaselt on levinud see arusaamine just bioloogide hulgas, et kõik religioonid õpetavad üht püüdlemist ühe kõigekõrgema poole ja ja see võiks olla äkki see üks alus, millest lähtuda dialoogis. Ei, seda loomulikult ei aktsepteerita, väga tuntud teoloogiakeskustes. No ma ei tea, Ameerika Ühendriikides näiteks tuntud luterlik teoloog karburaatorit ei aktsepteeri loomulikult sellist mõtteviis. Lausa ütleb, et see on väga suur eksiarusaam. Et kristlased Nad peaksid leppima sellega, et Ameerika ja Euroopa Me oleme juba saanud. Kas me võiksime teised mandrid või teised kontinendid nagu rahule jätta ja mitte enam seal jätkata oma usu kuulutamiste levitamist. Platon ütleb, et see on valeõpetust, tähendab see on ekslik arusaam. Nii et no ei ole, ei ole sugugi nii, et kõik on sellega leppinud ja kõik aktsepteerivad seda. Kas kristlik misjon praeguses maailmas, arvestades sellist religioonidevahelist dialoogi on üldse vajalik? Sellest oli siin möödaminnes ka juttu, et kui näiteks tõepoolest on inimesed, kellel on oma religioon, omad tõekspidamised, siis kas kristlased Peaksite üldsegi minema ja kuulutama oma usku nendele? Kristlik kirik lähtub ju selles tohutus suurest, mis on igasugust, mis sa matesam, kiirema lõpu kirjutatud. Kirik seostab selle konkreetselt jällegi ajaloolise Jeesuse isikuga, on selle omistanud talle selle ütluse, minge kõike maailma kuulutage evangeeliumi ja nii edasi siis pigem selline ajalooliskriitiline tekstianalüüs näitab, et see ei ole Jeesus, autentne sõna. Aga kirikuma kuulutuses selliseid uurimustulemusi üldiselt arvest. Ja siin tekivad kohe lõhed, kirik kahtlemata jätkapissoneerimist, see on isegi nagu kiriku identiteedi üks väga olulise osa. Kui kirik lakkab Missoneerima, siis öeldakse, et kas on kirik üldse enam kirik? Vaevalt et nad loobuksid, aga need iseseisvad mõtlejad iseseisvad dioloogid, keda ei seo selline kiriklik mõtlemisviis ei õigusta mitte mingisugust Missonit kristliku misjoni mitte sellisel kujul. Et see, mis saab olla kõige rohkem niisugune intellektuaalse ja materiaalse abi osutamise, mis, mille varjus ei tohiks teha tegelikult seda, et võõrastes kultuurides tekitame mõnda teise religiooni üle, kutsudes võõrdumus, tunnet seal kultuuris, neis on inimesed, kes on seal sündinud selles skulptuuris omandanud kultuurile omased identiteedi elemendid, kuuluka, usk, siis võõrasse religiooni, neid üle tuuest muutuvad nad omaenda kultuuris võõrasteks kodutataks. Ja sellega kaasneb ka veel palju muid küsimusi. Muidugi, see asi ei ole jällegi nii väga lihtne nagu siit praegu jutustades rääkides on ka väga palju humanitaarset abi, mida osutatakse, ja Indias on sellega tekkinud jube konflikte kus kastitute talitite rühm, kus kõige rohkem esineb kristlasi, neile on tehtud juba takistusi, et nad ei võtaks kristlastele vastu seda humanitaarabi, kuna selle varjus toimub ka nende talitite Kristlusesse nagu pööramine ja kristlik kirikutega liitmine. Ajal, kui maailm on demokraatia, kui selliseid asjataks levimisest, et üks põhimõtted, ütleme inimõiguste üks meie euroopalikus kaitses, mis on inimõigus, inimõigus on see, et ma võin ka usku vahetada. Ma võin olla üldse Ilmariligioonita inimene, kui ma tahan. Ja vot sellel maailmal eriti islamimaailmale väga raske aktsepteerida seda nõuet, et näiteks see läänelik arusaam demokraatiast inimõigustest tähendaks seda, et näiteks ma võin oma islami usust lahkuda. Ja see on täiesti seadusega keelatud islamimaailmas ja nad ei suuda seda aktsepteerida. Nad ei ole valmis selleks, nad võivad väga hästi mõista sind kui religioosset inimest kuulata ära sinu tunnistuse või sinu käsitlused jumalast õndsusest. Nad võivad sinuga koos isegi palvetada see tavalise kõige lihtsam olnud palvetamine, erinevate religioonide esindajad koos palvetada, sena teostatav asi, aga, ja nad ei aktsepteeri seda põhimõtet, mida lääs ootakse, mida kristlased ootavad, et andke oma kultuurides elavatele islamiühiskondades elavatele inimestele võimalus usku vahetada seda inimõiguste momenti nad ei ole nõus vastu võtma. Me olemegi jõudnud selle teemani, milline on, millised on need kokkupuutepunktid siis ristiusu ja teiste religioonide vahel. Kirikuloo professor Riho saart selles artiklis, mis on avaldatud akadeemias ja kannab pealkirja, religiooni, ideoloogiast ja religioonide dialoogist olete võrrelnud ja toonud välja siis neid ühiseid punkte, mis on kristlastel ja hindudel, kristlastel ja moslemitel ja budistidel juutidel, kui alustada näiteks kristlastest hindudest, siis mis on nii, et sellised ühised jooned, mille pinnalt oleks võimalik mingisugust ühist arusaamist leida kristlaste ja hindude vahel? No siin on selliseid ühisteemasid, kõiki keskseid küsimusi on võimalik olnud käsitleda. On sellised teemad nagu jumala arm ja siis karma armu ja karma suhe samuti religioossed riitused, elu mõte, kurjuse olemasolu, samuti antropoloogia. Kogu see kastisüsteemi midagi ametlikult ei ole, aga ta on väga efektiivsed ja väga tõhusalt töötab edasi seal ühiskonnas. Ja siis muidugi suhe pühad tekstid, sest hindu hinduismi seal olemas ka pühad tekstid, sense teemade valdkond. Kõige kuumem on ikkagi dialoogi küsimus kristlaste ja moslemite vahel ja see on teema, mis on ka alati päevakorral, kui me räägime päevapoliitikast, kui me räägime siis ülemaailmsest ajakirjandusest kui palju on see nüüd religioonide vahelise konflikti teema ja kui palju on see poliitika küsimus? See konflikt islami ja eristuse vahel? See on nüüd väga tihedalt seotud just poliitikaga, ega siin ei ole pääsu sellest mitte kuidagi ei pääse sellest poliitikast. Ja teisest küljest, et see, me kurdame, et meil on niisugune ettekujutus, et nad kõik vihkavad läänemaailma, vihkavad Lääne demokraatiates elavaid inimesi. Noh, mingis mingis mõttes käes on väga palju ise põhjustanud seda. Ja sellise igasuguse fundamentalismi põhjuseks on tavaliselt ikkagi selle juurde kolonalismis. Islami fundamentalismi juured on kollane, lismi perioodis ikkagi. Ja see, millisena lae sinnast on neile ütleme läbi massimeedia ikkagi reklaaminud ükski Ameerika film. Midagi seal on võimalik vaadata, eks ole, läbi satelliittelevisiooni üheski Ameerika filmis peaaegu ei ole ja läheks filmi, kus kedagi maha ei lastaks või mõnda muud kuritegu toime ei pandaks. See, et selline tuntud ütles, et te olete saatanlik, saatanlikud fundamentalism üks näevad läänt sellise saatanliku, nad on tegelikult ju suurt osalt mehed Jänese poolt nagu loodud pilt, ega iseenesest, sellega nende asjadega nagu võiks arvestama. Islam ei ole tegelikult sugugi, et vägivald on sellesse kuidagi sisse kirjutatud. Püha sõda ei ole tegelikult iialgi mõeldud, selle mõttega tuleb sõdida välisvaenlasega konkreetse välisvaenlasega vaid vaenlaseks inimene ise. Kogu püha sõjakontseptsioon tegelikult islamis on, et sul tuleb sõdida iseenesega, tähendab vaenlane on sinus eneses. Ja muidugi mingid fundamentalistid on alati võtnud selle õpetuse ja teinud sellest mitte enam nii, nagu ta algselt mõeldud oli, nii et kõik see, mis kuulutab enesetaputerroristid ja see on juba, see on tegelikult kõik selle pühaseia kontseptsiooni moonutus millega islami õpetlased omamoodi pahuksis, tähendab, nad ei ole seda kunagi mingit oma õnnistust senisele käsitlusele andnud. Et see segab muidugi, ja teiseks muidugi moslemid väga huvitatud sellest dialoogist ka teile siis nagu teoreetilisest et neil on mitu põhjust, et nad ei taha tegelikult tekitada seda suhtelisust. Et nad kardavad, analoog viib järsku väga kesksete usu mõistete relvateviseerimiseni. Nad kardavad, et seesama moment, mis ma rääkisin, et kui nad peaks aktsepteerima seda inimõigust uskuda mis on usuvabadus ja tähendab vahetada ka uskunud, liikuda ühest usust teise see nende jaoks probleem. Ja noh, nad on seadnud veel ühe takistuse, nad on öelnud, et dialoog oleks pidada araabia keeles. Araabia keel on püha keel, tähendab seda dialoogi tohikski mingis muus keeles üldse. Noh, muidugi kristlaste hulgas on araabia keele oskajaid, et selle probleemi iseenesest, aga noh, teatud takistuslik ma võin siin tekib kus kohas need ühised punktid on, see on, mida hinnatakse kõrgelt. Kristlaste poolt on monotis siis ühe jumala kummardamine jahie ühe jumala austamine, kummardamine see leitakse, et see on see, mis tegelikult meid seob. Juute seob ju ja kristlasi seob tegelikult monotis islamit ja teiste ja kristlasi seob siis fanatism. Pluss veel lisaks ühine Aabrahami lasteks olemine või seal Aabrahami pärandi kandmine, et need on need kohad, kus võiks leida midagi ühist ja teiseks muidugi potentsiaali ka veel eetilistes sotsiaaleetilistes küsimustes. Nii et hiljuti oli Helsingis maailma religioonide kultuuride kultuurifoorum. Näiteks kristlased ja moslemid väljendasid ennast nii, et see globaalne uus liberalistlik turumajandus ei loosis õiglust iga looga solidaarsust, vajab oma kõrvale poliitilist globaalsust, mille väärtused oleksid maailma religioonide eetikas. Niisugune lühikene kokkuvõte, ühine deklaratsioon, kus selles liinis sotsiaaleetikaliinis liikumine looks ka nendele eeldusi. Ja muidugi palvetamine moslemitel olnud raske kristlastega koos palvetada. Ja ka vastupidi ei ole olnud, islami puhul on muidugi isegi see huvitav, et kui islam omal ajal tekkis, siis algselt mitmed sajandid käsitleti liikumist kui kristlikku liikumist sai, algselt ei olnud ta üldse mingi teine religioon, vaid üks algkristlik suund, aariuslik, suund nii-öelda uuesti ellu ärganud. Ja selle tõttu võideldi muidugi teoreetiliselt argumenteerida, võideldi selle uue suunaga just samamoodi na kooli võideldud aariuslusega siis selle suunaga, kus Jeesus tuli käsitletud ainult kui inimest aga mitte kui jumalast sündinud. Nii et selles osas siis see isegi uue testamendi ja islamimaailma õpetlaste ütleme, Taani vahel leiab tegelikult ju väga väga tugeva seosega lugeda Luuka evangeeliumit Iraani siis tegelikult Jeesuse pilt dub täiesti sama. Luukas esindab kristlaste uues testamendis täpselt sedasama Jeesuse kuju. Jeesus on jumala valitud jumala võitud kõike jumala erilisel loal, täpselt nii, nagu õpetas Muhammad Jeesust. Ta oli sama nagu prohvet jumalast lihtsalt valitud. Tähendab ta ei olnud mitte oma olemas, et siis jumal vaid jumalast lihtsalt eriliselt äravalitud inimene selles osas ei ole siis ka mitte mingit konflikti on ka välja pakutud, kristlased võiksid oma kolmainsuse õpetusest loobuda ja see looks. Eeldused kahe sellise suure religiooni taasliitumisele ühinemisel on muidugi need on nii suurejoonelised isegi nii k udupistlikud väljapakkumises, et. Oleme pikalt rääkinud kristlaste ja moslemite võimalikest dialoogi momentidest, aga tulles ikkagi veel ka kristlaste ja budistide, kristlaste ja hindu istide juurde. Kas kristlased, hindu istide budistid leiaksid ka midagi ühist? Nii nagu on, ütleme, palvetamine moslemite ja kristlaste puhul täiesti mõeldav üheskoos? Et noh, kõike seda koos teeksid ja ainult pallutamine ongi siiamaani olnud. Pluss, kui on olnud ikkagi selline mingisugune ühine mure, siis on olnud kerge teha midagi koos. Et tegelikult on otsitud kas materialismi probleemile mingitele globaalsetele probleemidele apartheidi vastu, eks ole, omal ajal, kui see oli veel Lõuna-Aafrika Vabariigis valitses apartheidipoliitika, eks ole, et siis mida saaks näiteks religioonid ühiselt ära teha, et see poliitika kaoks. Sõnaga peavad olema sellised mured, sellised ühisvaenlased, mille vastu ühiselt saaks midagi tegutseda, seal ei hakata uurima teineteise õpetust ja uskumist ja, või riitusi ja nii edasi. Aga kui lähedased on üldse näiteks mõistet paradiis Nirvana ja samas arusaam Rein karnatsioonist uuestisünnist siia maailma. Arusaamad ei maksa selle kokku, langevad paradiis ala. Sealt annab leida kristlasest dialoog ja piibliuurija tekstidega töötaja Exegi. Saab ja võib jõuda Nirvana tunnetuseni, tegelikult mis on olematus? See on üheks saamine, kõiksusega kadumine, mida sa iial ei peaks tähendama, ei tea ju, mis täpselt tähendab, buda ka ei teadnud täpselt, aga ta jõudis selleni ära tajumiseni selle valgustamisel. Et see ei ole enam publik kinni hoidmine eluringist. Meie käsitleme reinkarnatsiooni tihtipeale see suur rõõm, kuigi tagasi sünnib, noh, räägime esoteerikast praegu juba tugevalt, tähendab, keegi sünnib tagasi mingil ajal, kas ta tuleb inimesena või mis tahes, kellena siis, aga budismis on tegelikult reinkarnatsioon on, on ju, võiks öelda, karmasensen needus. Keegi ei taotle seda, otsi seda sealt, millegipärast inimene tahab, tundub, vahest nii, et sellest on nii valesti aru saadud, et nagu soovitakse, seda tse ikka toimuks. Aga tähendab, reinkarnatsioon on, on vanas kirikus tuntud asi. Kirikuisa origenes ei eitanud seda. Ja oli teisi kirikuisasid, kes, kes pidasid ta täiesti võimalikuks. Mis on põrgu, mis on paradiis? Kas põrgu on üldse olemas, tähendab, kui me vaatame neid heebreakeelseid või Kreekalt keelseid sõnu, mida kasutatakse siis tegelikult pigem me jõuaksime ka mingi nirvaana härra tunnetamiseni seal tegelikult olematus olematuks muutumine. Paadis, selle vastand on jälle see, et antoloogiliselt tähendab, olemuslikult saab olla olemas ainult see, keda mäletatakse. Ja seetõttu seal on ortodoks kirikutes näiteks on väga oluline palve palve surnute eest ja kus tuletatakse teatud päevadel meelde lahkunute nimesid. Ja see on nagu selle mõttega tegelikult, et keda jumala manetada, see on olemas. Aga ta jumal ei mäleta, seda pole olemas, see tundub üllatus või nagu lihtne. See mõte ongi selles, et see nagu olümpiavõistlustega oli antiikajal ainult esimene koht oli olemas, teist ja kolmandat ei olnud olemas. Tähendab olemas ainult see, kes on esimene olemusele, seega jumal mäletab. Ega ta jumala imalat pole olemas, teda ei eksisteerigi üldse nirvaana võimalik jõuda mingite seisundite lähedasena äratundmiseni, eks ole. On palju nõuda, et näiteks ametlikult kirit formuleeriks niisuguse sõnastusega järelduse või õpetuse seda on väga raske loota ja oodata. Aga see aitab õigusemõistmisest, räägime üldse. Et eesmärk võib lõpuks olla kõigil ikkagi ühin. Kuigi jah, see postmodernistlik mudel räägib, et tegelikult on ka meie eesmärgid kõik väga erinevad. Ja ei ole tegelikult ühist eesmärki, ei ole seda ühist mäe tippu olemas noh, see piltlik kujund, et üks tipp, kui kõik lähevad kokku üks jumal või üks see tõde, ükskõik mis külje pealt lähenema jõuame kõik sinna ühte välja, et ei ole olemas, sellist asja ei ole, vaid ongi erinevad eesmärgid, erinevad, paradiisid, paradiisid ei ole teadlikud isegi üksteisest, nad ei sega teineteist. Ja selles mõttes ei peaks ka religioonid kunagi sekkuma teistesse regioonidesse üritama kedagi ümber Missoneerida, kellekski teiseks. Vaid kõigil on eluõigus, kõigil on oma eesmärk ja see eesmärk mõjutab ka surmajärgselt siis eksistents, kes tahab jõuda nirvaanasse, jõuab nirvaanasse, kes tahab jõuda paradiisi paradiisi täpselt, see on ja, ja, ja moslemiparadiis on siis nagu kõik teavad, seal on palju tüdrukuid ja mida seal kõike. Vanema kristlase paradiis on jälle mingite muude kandleme noh näiteks eks ole, ja selles mõttes ei ole nagu mitte mingisugust tülitsemist ega, ega vajadust, eks ole, muuta ja rääkida, et meil on ikka mingi üks Mägi ja mingi üks koht, kuhu me kõik välja jõuame, sest see on tegelikult jälle imperialistlik mõtlemisviis kasutada, sest religioonide imperialismi-st rääkida siis see on seesama asi, et eksisteerib sisse mingi üks, mis tegelikult määrab ära nagu tegelikult kõik. Et MINA SIIN uskudes mingitesse väärtustesse, usun, et uskudes nendesse väärtustesse või pühadesse asjadesse, jõuan välja mingi eesmärgini. Ja sina siin laua taga, sul on jälle omad väärt. Usud nendesse ja pead neist kinni ja arvad, et sa jõuad ka nende eesmärkideni. Nüüd lõpuks on küsimus, et aga Me arvame, et need väärtused ongi need, mis meid päästavad või mis meid eesmärk levivad. Aga selle ühe mäetipu nii-öelda, et tegelikult ei vii vaid viib see üks miski ja keegi ei ütle, mis miski on see üks absoluut tegelikult on siis see, mis ikkagi määravaks saab. Siin tekib jällegi see, et kui nüüd ühel hetkel mina võin välja pakkuda sinu jaoks et ma tundmisele ma jõuan sinna tippu varem kohale, mõtlesin tead, absoluudiks on see, et ära loo endale seda. Et see sinu väärtus, millesse sa usud, tegelikult ei ole see päris õige. Ütleme tegelikult ei ole ka see minu oma enam õige. No siin on lihtsalt leidnud, et, et kuidas vabaneda üldse sellisest haapsalu absruudist ja imperalismist, sest mõtteviisist, et seda on olnud saavutada inimesed ei lepi sellega ikkagi arvavad, et peab olema see miski absoluut. Miks tänapäeval on üldse religioonide dialoog nii oluline, milliste motiividega neid kõiksuguseid kõnelusi? Peetakse juutide oma jäi nagu rääkima, aga juutidega ei tehta enam mingeid, mis nüüd pärast teist maailmasõda lõpetati ära ja väga fundamentalistlikul rühmad tegutsevad seal missionäridena, aga kõik suured kirikud on lõpetanud ja sellel on üks dioloogiliselt põhjuseks leiti see, et juutidel ja kristlastel on sama jumal jumal teinud nendega lepinguid, ei või oma lepingut Abrahimiga muuta, sest jumal läksis muutlik. Ja siis kristlased on aru saanud, et neile mõttet juute missioneerida ümber pöörata, sest sama jumala juurest sama jumala juurde, mis mõtet sellel. Ja siis nad ei tee enam seal juutide pööramist. Need ju testide puhul on siis judaismi kui religiooni suhteliselt tõesti see erand. Et seal nad aktsepteerivad seda päästvat ilmutusliku liini olemasolu. Teiste puhul on see nagu segane või hägune või väga nõrgalt esindatud, aga siis juutide puhul see eksisteerib. Aga nüüd need motiivid ja et miks neid nagu peetakse, et see on ikkagi selleks, et selline aus dialoog ausa dialoogi motiivid, kus siis eesmärgiks ei ole vastaspoole ära pööramine. See ei ole enam aus, kui selline motiiv on aus, ausalt, motiivid saavad olla ikkagi teineteise tundmaõppimine, parem lihtsalt tundmaõppimine. Ja, ja muidugi selle kaudu võib paremini mõista ka iseennast. Sedasama mägede võrdlus, et kui need tipp oleks ainult üks, siis oleks kahju, kui neid tippe on rohkem, siis ma mõistan ka paremini eristada enda tippu teistest tippudest mäetippudest. Et kohtudes ikkagi teise religiooni esindajaga, mul võimalik ka midagi iseennast paremini hakata mõistma. Ja temal võib-olla ka ennast selle eeldusega. See motiiv on, muidugi saab laiendada, siin on ka motiiv, et, et vältida polariseerumist liigset polariseerumist, aga maailmas et ära hoida juba võimalikke, võib olla tekkinud konflikt, ma ei tea mis pinnalt tahes. Aga, ja ütleme niimoodi, religioonidel omavahel väga suuri probleeme ei ole. Probleemid tekivad, kui mängu astuvad. Ma ei tea, kas ruma meedia tõib rumalaks nimetada või ilmselt kõik. Me teeme rumalusi ja meediakari, ütleme sellised tõelised apsakad kus ei aktsepteerita, kus, noh, muidugi nagu öeldakse, et pühade asjade, kas midagi, mis on püha, on üldse olemas. Ja sõnavabadus ja karikatuuride joonistamise vabadus võiks olla nagu kõigile, eks ole. Kristlased on sellega leppinud, et nende jumalast või Jeesusest karikatuure tehakse, moslemeid peaks nagu ka hakkama sellega leppima, aga näed nad ikkagi veel ei ole selleks valmis. Noh, kas me peame neid siis nagu selleks niimoodi ärritama ja tegema selliseid kas või meedias ütlemisi, et Muhammad oli terrorist ja nii edasi tähendab, aegadele peaks nagu rohkem mõtlemast, et see sõnavabadus ise valesti kasutatuna ei ole ju ka enam mingi õige vabadusse. Pigem vabaduse valesti kasutamine. Kas meil Eestis võiks tekkida ka mingisugune religioonide vaheline ümarlaud, mingisugune võimalus kokku tulla eri religioonide esindajatel kuigi meil tõepoolest on siin nüüd kristlik kirik kõige suurem ja kristliku kiriku mees on dialoog, kiriku sees on mitmeid liikumisi ja need on suures osas ühendatud Eesti kirikute nõukogusse. Aga mõeldes nüüd kristlasi ja meie maausulisi või kristlasi ja siin Krišna Iidee, keda me näeme Tallinna tänavatel, kas meil võiks olla vajadus need usuõigused? Kokku kutsuda? Ma ei tea, ma ei oska vastata sellele küsimusele, tegelikult ma ei ole vist oma elus isegi isegi maausulised pole kokku põrganud. Aga vajadust võiks ju tekkida, siis eks nad siis tunnetavad, et on vajadus, arvan ta peab olema midagi, mis ajaks siis ühise laua taha väevõimuga, kui keegi seda tegema hakkaks. Niimoodi isakaskimisega. Võib-olla nendel on olnud see koht, kus võiks midagi rääkida, võib-olla seesama õnnetu meie usundiõpetuse lugu, mis, mis käib siin aastast aastasse ja. Arvan, et see võiks olla üks selline teema. Võib-olla. Millist usundiõpetust nemad näiteks tahaksid siis Eesti kooli? Kas üldse kunagi tuleb, aga noh ja ma, ma arvan, et võib-olla nad on ka mingid ümarlauad, on võib-olla ka toimunut, kus nad on esindatud ja ma tean, et ongi olnud esindatud ka. Ma ei tea, kas midagi muud üldse on olnud mingit muud teemat, mis oleks ja võiks, võiks need kokku tuua. Soomes ma tean, kui olid paar aastat tagasi, siis Soomes riiklikud institutsioonid võtsid ühendust Soomes olevate erinevate religioonide keskustega. Et teha selline ümarlaud, kus nad juba jah, tõesti räägiksid ja mida nad mõtlevad, mida näiteks Soome moslemit mõtlevad konfliktist, mis oli siis Ameerika Ühendriigid, Iraak ja nii edasi kogu sellest konfliktist, kas nad hakkaksid ka õhutama mingeid või pigem pigem sellisele mõtle kada võiksid kuidagi nagu rahustada neid Soomes elavaid moslemeid, et seal ei tekiks rahutusi ja nii edasi ma ei tea, meil ei ole vajadust praegusel hetkel nii-öelda, et Eesti ühiskonnas Aitäh tulemast kiriku järve saatesse. Eesti Evangeelse Luterliku kiriku usuteaduse Instituudi kirikuloo professor teoloogiadoktor Riho Saardi rääkisime artiklist religiooni, ideoloogiast ja religioonide kataloogist, mis ilmus veebruarikuu ajakirjas akadeemia. Tänaseks kirikusaade lõpetab, mina olen saatejuht Meelis Süld. Kaunist õhtu jätku kirikule.