Kirikuelu seekordses kirikuelu saates teeme juttu religioossest mõõtmest kultuuridevahelises dialoogis ja olen stuudiosse kutsunud Ringo ringvee, siseministeeriumi usuasjade osakonna nõuniku. Mina olen saatejuht Meelis Süld ja see teema küll praegu väga aktuaalne, mõeldes sellele, mis on meil Tallinnaski juhtunud kuidasmoodi praegu sellele teemale üldse Euroopas mõeldakse, kui oluliseks seda religioosset dimensiooni just kultuuridevahelises dialoogis. Religioosset mõõdet kultuuridevahelises dialoogis peetakse märgatavalt olulisemaks kui veel mõned aastad tagasi, sellepärast et üha enam oldakse aru saadud ka sellest, et sellel religioossel mõõtmel sellise enesekuvandi identiteedi kujundamisel on mängida suhteliselt suur roll. Osad religioonide puhul on, see roll võib olla suurem teiste puhul on see väiksem, aga see on kahtlemata olemas seal kusagil sellise Al hoovusena, mille kaudu inimesed ennast identifitseerivad, kuidas nad ennast määratlevad. Ja noh, lõppkokkuvõttes, kuidas nad maailma näevad, milles nad elavad. Kuidas selle religiooniga on, kas eristab rohkem maailma ja inimesi või religioon liidab inimesi? See on tegelikult üks väga keeruline küsimus, et kas ta rohkem ühendab või ta või ta rohkem lahutab sellepärast et peab, nii või teisiti, inimestel on oma erinevad identiteedid, erinevad arusaamad maailmadest. Aga saab näiteks sellised kontaktid erinevate uskondade vahel sellisel noh, mida võib ilmselt öelda nagu rohujuuretasandik sellisel isiklikul tasandil nagu täiesti toimivad inimesed mõistavad teineteist, aga siis saabub nagu mingisugune selline teine tasand kus selline isiklik kontakt tegelikult puudub ja kus hakkavad mängima sellised väga kindlad stereotüübid, et ühed on head, teised on halvad ja sealt pealt sellised vastandumised võivad tuua kaasa üsna üsna ootamatuid ja kokkuvõttes üsnagi ebameeldivaid tagajärgi. Ja loomulikult on selge see, et üht religiooni kuuluvad inimesed või kitsamalt veel ühte uskonda ühte konfessiooni kuuluvad inimesed enamasti hoiavad kokku ja need piirid lähevad siis konfessioonide vahelt või religioonide vahelt. Jah, ja noh, see ongi nagu sellise ka religioonide vahelise dialoogi eesmärgiks ikkagi selliste noh, võiks öelda tegelikult nagu otsekontaktide rajamine või selliste stereotüüpide ületamine. Räägitakse, et meil on kõigil ühtedest või teistest inimestest või, või uskudest või rahvastest omad teatud kindlad arusaamad ja siis võib-olla see üsnagi üllatav, et kui nagu reaalselt nende inimestega kokku saada reaalsete inimestega rääkida siis need erinevused ei olegi nii suured. Me mõtlesime sellel teema tänasesse saatesse sellepärast et alles hiljuti oli San Marinos ka konverents, kus räägiti just nimelt sel teemal religioosne mõõde kultuuridevahelises dialoogis. Need teemad on võetud üles Euroopa Nõukogu Ministrite nõukogu eestvõttel, millel oli rõhuasetus San Marinos konverentsil kokkusaamisel. See konverents iseenesest on juba kolmas või oli kolmas sellest nii-öelda konverentside reast, mille eesmärgiks on siis kultuuride dialoogi või kultuuridevahelise dialoogi valge raamatu koostamine, mis annab sellised raamid kultuuridevahelise dialoogi jaoks. Ja eks ta on selline samamoodi nagu piiride kompavine või partnerite kompamine, et kui palju ollakse valmis dialoogiks, millised on erinevate poolte soovid. Ettekujutused sellest, et milline see dialoog üldse olema peaks, kui palju peab teistpoolt arvestama, millistes aspektides arvestama peab. Et eks see on selline noh, mingis mõttes nagu partnerite kompamine, et kes need teised tegelikult on või kes, kes on need, kellega, kellega dialoogi peetakse. Ja kes seal koos olid üldse, kes arutlesid nende teemade üle? Erinevate Euroopa nõukogu, institutsioonide esindajad, erinevate riikide esindajad ja siis kolme usutraditsiooni esindajad, siis kristluse, islami ja judaismi esindajad ehk siis religioonides on olnud traditsiooniliselt, keda peetakse Euroopa kontekstis siiski traditsiooniliseks religiooniks. Kui palju mõtet on üldse rääkida religioonide vahelisest dialoogist, mõeldes siis neid suuremaid religioone, kui aeg-ajalt näidatakse näpuga ka meie kiriku suunas, et ei saa ise omavahelgi hakkama ja kaklete omavahel. No eks see on kahtlemata tõsi, et eks, eks igal pool esineb probleeme, aga kasvõi sellise dialoogi pidamine või vastaspoole kuulamine. Ma arvan, et sellel on oma tähendus ja, ja teisest küljest just nimelt selliste selliste kontaktide rajamine vaid see on nagu teatud tegelikult võiks öelda, et teatud stereotüüpide ületamine kas või noh, vaadata seda, kuidas Euroopas viimaste aastate või ütleme siis selle aastatuhande sees on, on olukord muutunud. Kuidas, kas või seda sama religioosset mõõdet on hakatud nägema tegelikult nagu tähenduslikuna inimeste enesemääratluse juures või teatud teatud rahvaste juures või teatud uskuda juures siiski üsnagi oluliseks komponendiks. Sellepärast et kui me vaatame veel kuskile, ütleme, kümnekonna aasta taha, siis see oli midagi taolist, mida peeti täiesti ebaoluliseks, mida võiks ka nagu täiesti kõrvale jätta. Millised tegevused võiksid ühendada siis eri religioonide esindajaid? Kas on ka mingisugused sellised probleemid, mille puhul võiks kindlalt väita, et eri religioonide on ühishuvid olemas? Kahtlemata tähendab religioon toonidel on või religioossete, ütleme, antud kontekstis, religioossete institutsioonide esindajatel on omad huvid, et nende häält kuulda võetakse. Et nende ettepanekuid arvestatakse, aga kõnedes veel sellisest laiemast noh, võiks öelda, et selliseid ühishuvist siis räägime tegelikult ka kui inimõigustest ja noh, inimõigused ja enamike religioonide sellised eetilised põhiväärtused on ikkagi üsna ühesugused taustada teisi, austada elu ja teatud vabadused ja, ja nõnda edasi, et need on, tähendab, seal on noh, väga tugevalt selliseid kokkupuutepunkte tegelikult kuidas neid tõlgendatakse erinevates kontekstides, see võib olla veidikene erinev, aga, aga selline läbiv teema, see on ka teema, mis konverentsil esile kerkis. Et Need, sellised religioonist süvasõnum nii-öelda selline eetiline süvasõnum, et see on see, mis mis ka sellise dialoogi riiklike institutsioonide Euroopa nõukogu institutsioonide usuorganisatsioonide vahel noh, võimalikuks teeb. Sellepärast, et noh, lõppkokkuvõttes on ikkagi kõikide kõikide eesmärgiks sellise üldise hüve ja heaolu tõstmine, et oleks maailmas rahu ja kõikidel oleks hea olla. Ja need nii-öelda religioonide vahelised kokkupõrked ja konfliktid on ju enamasti ikkagi kantud poliitikast ja väga sageli rahvustevahelistest konfliktidest suurtest poliitilistest ambitsioonidest ja religioon on lihtsalt seal nii-öelda mänguga. Ja see on kahtlemata tõsi, sellepärast et seegi oli üks asi, mida seal konverentsil rõhutati, on see poliitika ja religiooni lahus hoidmine sellepärast et kui religiooni kasutatakse poliitilistel eesmärkidel ja noh, me ei saa kõrvale vaadata sellest, et tihtipeale on ka religioossed institutsioonid ise olnud huvitatud sellisest kaasatusest, saades siis seeläbi kas võimu või või mingisugust teistlaadset autoriteeti. Et need on toonud enesega kaasa alati probleeme, et ei ole mitte probleeme lahendanud, väinad on probleeme kaasa toonud ka me võime vaadata siin kas või Bubba viimase kümnekonna aasta ajalugu ja näha, et seesama on juhtunud siinse juhtu kusagil kaugel vaid see on juhtunud siinsamas Euroopas. Ja need on sellised sellised teemad, et religiooni ja poliitika lahus hoidmine on iseenesest nagu üsnagi üsnagi oluline asi. Järgmise aasta teema Euroopa liidus on ka seotud nüüd kultuuridevahelise dialoogiga. Kui palju sellel järgmisel aastal on oodatud just need kirikud ja religioossed organisatsioonid, et nad kaasräägiksid ja oma panuse annaksid sellesse dialoogi? Kahtlemata on oodatud, kasvõi kui käesoleva aasta on on Euroopa võrdsete võimaluste aasta siis järgmine aasta on kultuuridevahelisi dialooge, siis need on sellised teemad, mille puhul ei saa ka oodata, et see oleks kas Euroopa nõukogu poolt või, või riigi poolt mingisugust. Kuidas seda nüüd öelda, initsiatiivid, neid sunnitaks usulise organisatsiooni midagi tegema, aga see on nii-öelda ukse lahtitegemine, et tulge, tehke ettepanekuid, vaatame, mida on võimalik teha, sest tihti peale sellisest kui kui asi läheb nagu väga konkreetseks või konkreetsete tegevuste tegemiseks siis religioossed institutsioonid, võrreli, religioossete organisatsioonide esindajad ei ole ka tihtipeale ise valmis seda sammu tegema. Et ollakse küll nii-öelda sõnade või mõtete tasandil valmis, ollakse valmis ka sellisel isiklike kontaktide tasandil, aga siis kui oleks tarvis nii-öelda suuremat tegu või suuremat plaani, kuidas kaasa lüüa või mida täpsemalt teha teatud raamistikus siis tekivad need probleemid, et kas üks asi ei sobi või, või jõuame tegelikult jälle nagu tagasi nende samade eelarvamuste juurde. Et on religioon, konide vahel, on eelarvamused, aga samamoodi on tihtipeale ka religioonil riigivõimu suhtes erinevate institutsioonide suhtes eelarvamused ja sealt tõenäoliselt tekibki nagu selline. Võib-olla seda vale öelda konfrontatsioon, aga selline nagu usaldamatus või midagi taolist. Aga see dialoogi pidamine sellise ukse noh, mingis mõttes ukse lahti tegemine. Noh, see need on need sammud, mida sellises üldises hüvangus või üldise hüvangu nimel ollakse valmis tegema. Siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo ringvee teeme siinkohal pausi, kuulame muusikat ja jätkame vestlust mõne hetke pärast. Siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo ringvee kõikidelt, kes on jälginud meediat viimased päevad, on väga selgesti meeles see, mis on Tallinnas juhtunud. Mismoodi on rahvas märatsevad tänavatel ja mõeldes tänase saate teemale, mis on kultuuridevaheline dialoog ja selle religioosne mõõde siis kas kirikul näiteks siin Eesti olukorras mõeldes eestlaste rahvusvähemuste omavahelistele suhetele oleks võimalik kuidagimoodi kaasa aidata, et meie rahvas siin oleks üks. Ma arvan, et kahtlemata on võimalik sellepärast, et kirikud erinevad usulised organisatsioonid puudutavad inimesi nagu hoopis teisel tasapinnal, kui ütleme riik või näiteks haridusasutused või muud taolised institutsioonina puudutavad inimesi teisel, teisel tasandil ja. Ma usun küll, et kirikutel usuorganisatsioonidel on võimalik seal teha nii nii üht kui teist, nii heas kui halvas mõttes. See näiteks, et Eesti evangeelne luterlik kirik on enamasti teinud tööd eestlaste hulgas ja, ja ei ole suunanud oma tegevust näiteks rahvusvähemustele. Need kogudused, kes tegelevad venelastega, on üsna vähe. Kas olukorras, kus rahvust vahel on aeg-ajalt pinged, võiks ka kirik mõelda, et et ta teeb tööd terves Eestis, mitte ainult nüüd. Eestlaste hulgas? Kas see on nagu see on üsna keeruline küsimus tegelikult sellepärast, et kui vaadata näiteks luterlikku kirikut, sest seda on tihtipeale seostatud just just eestlastega aga Eestis on üks selline institutsioon, mis on mitmeski mõttes üsna ainulaadne, on Eesti kirikute nõukogu, mis koondab erinevatest uskondadest erinevaid kirikuid, erinevaid from mingis mõttes võib ka öelda, et erinevaid rahvaid esindatud ja kirik Moskva patriarhaadi õigeusu kirik ja paljud teised kirikud. Ja ma usun, et see on nagu selliseks institutsiooniks, kus neid küsimusi mitte ainult et ei võiks arutada, vaid noh, tegelikult tuleks arutada ja jõuda seal nagu mingisuguse noh, võiks öelda mingisuguse konsensuseni. Sellepärast et ma ei usu, et ühegi kiriku või ühegi usuorganisatsiooni selliseks vahetuks eesmärgiks oleks näiteks erinevate rahvaste või ka erinevate uskondade vaheliste pingete võimendamine. Sellepärast et kui vaadata tihest Eestis, aga, aga ka mujal maailmas kasvõi islami ja, ja, ja kristlikud kogukonnad islami juudi kogukonnad saavad omavahel mingil tasandil nagu täiesti hästi läbi ja ei ole mingeid probleeme, inimesed tulevad kokku, rabi kohtuvad imaamidega, imaamid, kohtuvad rabidega, kohtuvad preestritega ja kõik tundub nagu sujuvat. Aga siis kusagilt tuleb mingisugune lõks sisse ja hakkavad toimuma hoopis muud protsessid. Noh, võib-olla on vale öelda, et inimesed muutuvad juhitamatuks, aga eks inimesel kusagil on sees midagi taolist, mis, mis teatud olukordades üsna negatiivselt väljadele. Seoses rahutustega Tallinnas on Eesti kirikute nõukogu kutsunud ka inimesi üles palvetama ja tegutseme olukorra stabiliseerumise ja rahu eest. Ja samas sinna kirikute nõukogusse tõesti kuuluvad siis need suuremad, samuti Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik. Et kas seda võiks näha ka nüüd sellise positiivse sammuna, kus siis kirik või kirikute nõukogu praegu konkreetsel juhtumil üritab midagi teha ära, et see kultuuridevaheline dialoog oleks dialoog ja säilitada rahuriigis. Ma usun küll, see on kahtlemata ikkagi üsna positiivne asi, sellepärast et tulles tagasi selle juurde, et religioonil on oluline koht sellise muuhulgas ka rahvusliku identiteedi kujundamisel määratlemisel ja maailmanägemisel. See on ka oluline see, et usuorganisatsioonide esindajad annaksid oma sõna ütleksid, mida inimesed teha võiksid, mida nad teha saaksid, mida nad tegema peaksid. Sest et ma ei usu, et kellelegi huvides oleksid mingisugused rahutused või kellegi huvides oleks segadus. Kellegi huvides see võib-olla on, aga mul on väga raske uskuda, et see oleks nagu ühegi usuorganisatsiooni eesmärgiks. Ja kindlasti väga tugev sõnum oleks see, kui õigeusu kirik ütleks midagi ei kutsuks üles palvetama olukorra pärast, mis praegu Tallinnas on. Ja ma usun seda, et Eesti kirikute nõukogu seisukohavõtt selles suhtes on ju suhteliselt võiks öelda, et jõuline, sest et nad ühendavad just nimelt neid eesti suuremaid kirikuid. Kas või kuidas üks või teine kirik üksikult tegutsevad, peaks, see on ikkagi ka kiriku püüelda sisemise äratundmise järgi tegutsemine. See on asi, millest ma usun, et keegi ei saa kellelegi ettekirjutusi teha. Kuidas täpselt käituma peaks või mida täpselt tegema peaks. Kui rääkida veel religioossest mõõtmest kultuuridevahelises dialoogis, siis ilmselt Eesti puhul võib eestlasi venelasi silmas pidades olla üsna õnnelikud, et tegemist on ikkagi laias mõttes ühe religiooni esindajatega, et võib-olla, et see on aidanud ka mitmeid pingeid tagasi hoida rahvuste vahel. Küll ausalt öeldes ma julgeksin öelda, et see on nagu üsnagi spekuleeri väide, sellepärast et vaadates kasvõi maailma ajaloole, eks ühe religiooni või ühe sellise religiooni sees on ka neid konflikte konflikti esinenud, aga ma usun, et tegelikult, kui vaadata Eestit, siis eks me tunneme ju kõik nagu teiste rahvuste esindajad, nii eestlased tunnevad venelasi, venelaste seas on, kas tunnevad eestlasi me paljusid erinevaid rahvaid ja sealt tulebki jällegi seesama asi, et kui me tunnemegi ikkagi isiklikult siis see arusaamine väljuga mingis mõttes selliste stereotüüpidest ja kõik ei ole sellised, nagu näiteks meedias kujutatakse või nii nagu on, nad kõik on sellised. Tegelikult on ikkagi igal inimesel omad eripärad, iga rahvuse seas on häid ja halbu nii nagu iga usu sees. Ja tihtipeale, kui vaadata näiteks religioosset momenti, siis tihtipeale see tilk tõrva rikub kogu meepoti, see on asi, mida oli aasta 1000 sees, me oleme näinud näiteks islami puhul. Et on teatud äärmuslikud rühmad, kelle loodud kuvand jätab jälje kogu kogukonnale. See on asi, mida me tihtipeale ära unustame, kui me räägime Eestis islamist sellise maailma valguses või sellist maailma kontekstis räägime islamiterroristidest või terrorismist, mis on islamis saanud innustust. Samal ajal unustame ära selle, et meie kõrval elab tuhandeid inimesi, kes on siin elanud aastasadu, kes on järginud oma usutraditsioone. Ja ei ole olnud Aja jooksul noh, mingisuguseid konflikte. Ja ma usun, et siiski väga paljud probleemid tekivad just nimelt selliste stereotüüpide, vastastikuste stereotüüpide kokkupõrkel ja selle ja nende asjade vältimiseks, homse samase dialoogi vajadused, millised, kes te olete, mis te olete, mida te teete? Et sellest arusaamine Mõeldes veel Eesti kontekstile ja kui rääkida religioossest mõõtmest kultuuridevahelises dialoogis. Meil on üsna ilmalikustanud või sekulariseerunud ühiskond, et kui palju see kirik meil üldse saab rolli mängida ja ja kaasa aidata. Kui oleks vajadus, et lahendada konflikte rahvust vahel. Et meediast kirikut ei võetagi kuulda. See on keeruline küsimus, sellepärast et kui vaadata kas või siin taasiseseisvumisprotsessi peale, siis teatud sellistes kriisisituatsioonides religioon mängib olulist rolli ja samamoodi mängivad ka religioossed institutsioonid olulist rolli. Osade me võime ka öelda, et osade rahvuste puhul on religioonil suurem tähendus. Võib öelda, et mingid rahvad on võib-olla religioossemad kui teised. Ma jäin mõtlema mõtlema selle peale, et noh, näiteks üks selline väga tugeva usulise, rahvusliku ja kultuurilise identiteediga kogukond, keda me tihtipeale võib-olla unustame, on näiteks vanausulised kes on valdavalt vene rahvusest või noh, kes ongi vene rahvusest väga tugevad kultuuritraditsioonid on väga tugev usuline traditsioon. Nad on väga omapärase kultuurilise usulise identiteediga ja Ma ei ole küll kuulnud kunagi, et nendega oleks olnud vaid selle hoolimata sellest, et kui me räägime, et religioonil võib-olla selline negatiivne mõju inimeste enesemääratlusele või tähendusele ühiskonnas siis näiteks vene vanausuliste puhul me ei ole seda kunagi kohanud Eestis hoolimata sellest tugevast väga spetsiifilisest religioossest ja kultuurilisest identiteedist. Et seda ei saa pidada nagu ainult heaks, ainult halvaks, et see on piirid, jooksevad kusagil hoopis noh, võiks öelda, et mingites muudes valdkondades, aga selle dialoogi kaudu on võimalik, ma usun, et neid neid probleeme ühelt poolt ennetada ja teiselt poolt ka tegelikult lahendada. Tuleks korraks tagasi rahutust juurde Tallinnas. Mis võiks olla see positiivne programm kirikute poolt praeguses olukorras meil oli juttu sellest, et kirikute nõukogu poolt tehtud ka avaldus, avalik pöördumine, et mis veel võiks olla nüüd religiooni võimuses, et Eesti olukorras seda kultuuridevahelist dialoogi edendada. Kirikute roll antud olukorras ma arvan, et on ikkagi sellise üksikisiku tasandil, kui inimene läheb kirikusse saama juhatust oma elule, siis kiriku ülesandeks on anda inimesele nõu taastada neid samu peetilisi põhiväärtusi, mis kõikides religioonides on suhteliselt sarnased. See on see, et kahtlemata marotööritsemine või kaupluse akende lõhkumine, ma ei usu, et seal midagi taolist, mida ükski religioon heaks kiidaks ja kirikute ülesanne või kirikute tahan öelda, et ülesanne kirikute võimalus antud olukorras on ikkagi sellise üldise rahu säilitamine. Ja seda just nimelt sellise isikliku isiklikult tasandil samal tööl, mida tegelikult tehakse igapäevaselt, sellepärast et noh, ega see ju eriti palju ei erine või vähemalt ei peaks erinema. Ja rahu teemal isegi see, mille juures said kirikud nõukogude ajal oma sõna kaasa öelda. Just nimelt ja see on selline, see on selline igavikuline teema, nii vist võib öelda. Aitäh tulemast vikerraadiosse kirikuelu saatesse Ringo ringvee, siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik, tänase saate pani kokku Meelis Süld. Ilusat õhtu jätku.