Tere, rõõmsat laupäeva eetris on vaimuveskilt jahmatav saade kultuuriga ja mina olen Riho Lauri Saar. Tänases saates räägime, kuidas on seotud kultuurikosmeetika ja Konrad Mäe kunstipreemia. Ajaloolane Tarmo kulmar räägib, kuidas totalitarism ei olegi vaid 20. sajandi nähtus ning Rein raud räägib, kuidas saada targemaks. Head kuulamist. Hiljuti andis kirjastus Ilmamaa välja religiooni ajaloolase Tarmo kuulmari raamatu tõsilood muinasrahvastest. Tarmo Kulmariga mõtted on seni ilmunud enam saksa kui eesti keeles. Nüüd ilmunud artiklitekoguga on seda viga pisut parandatud. Tõsilood muinasrahvastest puudutab pühasid tekste, olendeid, paiku, sündmusi ja muidugi ajalugu, ent kulmari suurimaks kireks. Muistse Peruu kultuuride uurimise kõrval on ka totalitarismi uurimine ja ehkki totalitarism on nähtuseks tunnistatud alles 20. sajandil on kulmar totalitarismi ilmingute uurimises jõudnud välja lausa aastatuhandete taha. Intervjuus kultuurikajale räägib Tarmo kulmark, kuidas totalitarism eksisteeris juba muistsetest ühiskondades ja koguni nii efektiivselt, et suutis näiteks veel viis sajandit tagasi eksisteerinud inkade impeeriumis ühe sugupõlve vältel panna inimesed unustama kirjakeele olemasolu. Kiri hävitati ja asendati märksa paremini kontrollitava sõlmkirja ehk kipu vormiga, millega sai edastada peamiselt vaid statistilisi andmeid. Seega alustan jätkuvalt, mida õppida. Ka oma raamatu saatesõnas ütlete te, et üks asi, mis mind väga huvitab, on pidevalt maske, vahetav totalitarism. Et reeglina võib siiski öelda, et paljudele inimestele seostub totalitarism alles 20. sajandi hirmsate sündmustega kaugeleulatuvat totalitarismi alge, et tegelikult maailma. See on täiesti õige, et klassikalisest totalitaarses ühiskonnas saab ikkagi rääkida 20. sajandil, olgu siis tegemist revolutsiooniga kõrks Venemaa Nõukogude Liiduga või natsionaalsotsialistliku Saksamaaga või kommunistliku Hiinaga või veel mõnede üsna jubedat perioodidega Kambodža või mõne teise riigi ajaloos. See on kõik õige. Teooria on loodud 1900 viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel Šezinski arenti Lynci ja teiste politoloogid poolt ikkagi toetudes 20. sajandi pretsedenti idele ja arvestades seal välja nende tunnusjooni. Ometi võib-olla on see jalgratta leiutamine, ma ei tea, aga ma hakkasin just nimelt Peruu inkade riigi teatud ühiskonna nähtusi uurides avastama väga iseäralikke sarnaseid jooni. Võib-olla siin aitas kaasa ka 1928. aastal prantslase Lui Bon teeni. Raamat pinkade sotsialistlik riik, seda ei tule mõista mitte suure kommunismi vaimustusse tähe all vaid just nimelt selles plaanis, et poon teen rahulikult ja külmalt, loetleb tunnusjooni, mis nagu oleksid samuti omased sotsialismi-ile ja rõhutab just nende Gemini negatiivset poolt mitte niivõrd positiivselt. Siis sattus mulle Linnart Mälli vahendusel ette materjale musse Hiina keisri Sinf Guangeptii riigi kohta. Ta kolmandal sajandil enne meie aja arvamist ja jällegi sarnased jooned. Niisiis tekkis mul mõte, et võib-olla ei Pole totalitarism mitte ainult ühesõnaga tabane nähtus vaid et midagi sarnast võib-olla olnud olemas ka kunagi kauges minevikus. Praeguseks olen ma veendunud, et nii oli see Hiinast siin riigis. Nii oli see muistse Peruu inkade imperiaalsel perioodil tähendab väga lühikest aega, see ei ole mitte alati nõnda olnud inkade Jurs Scamite. Ja millegipärast on mul hakanud tekkima tunne, et seda kas leida veel mujal mõnes piirkonnas maailmas küllaltki lühikese perioodi jooksul kus ma ei söanda veel seda praegu ütelda väga suure kindlusega. Aga mis need tunnusjooned on? Riigi domineerimine kõigepealt inimese üle ja seda tot totaalses plaanis palju suuremal määral, kui seda võiksime eeldada nõndanimetatud vana- ida despoot ja, või siis varauusaegse absoluut, distliku, monarhia korrad riigi domineerimine inimesse üle praktiliselt kõikides valdkondades kuni selleni välja, nii nagu muistses Peruus, kus uksed pidid kogu aeg lahti olema, käisid ringi con trollijad kes kontrollisid, kuni selleni välja, kui palju toitu ära tarvitatakse, jagas öösel sugu ka, ikkagi tehakse sellepärast, et ühesõnaga teatud fertiilses eas töötavad inimesed pidid andma riigile järglasi. Mis on teie jaoks olnud totalitarismi kummalisemad, aga miks mitte ka ootamatumalt sellised avaldumisvormid, kas teie uuringutes on tulnud ka mingeid üllatusi? Kõik me teame, et teatud riigikorra ideoloogia põhineb mingisugusele kirja pandud põhitekstile. 20. sajandi totalitarismi puhul me saame selleks ütelda näiteks Marxi, Lenini teost, korpus siis nimetame Saksamaa puhul Hitleri ja Rosenberg kib teosed. See on ideoloogiline, alusbaaskirja pandud normatiivne tekst. Nüüd mul oli mõte, et kas me saame millestki niisugusest rääkida ka nende muistsete riikide puhul. Me ei saa rääkida kirja pandud tekstidest, seda mitte, kuid suuline normatiivne tekst oli igal juhul olemas. Nii näiteks inkade riigis teatud hümni teatud müüdid mida ago trolliti ja redigeeriti, mis pidi kuulutajat Dell peas olema ja millise tekstiga ei tohtinud eksida. See tekst oli niinimetatud tsiviilreligioonitekst, mille sõnumi võib kokku võtta. Lühidalt selles et, et päikesejumal oli saatnud ja käskinud minna esimesel Inkal inimeste sekka õpetada nendele tsiviliseeritud elamist õpetada päikesse riigi eeliseid ja vähe sellest käskinud õpetada kasvõi vägivaldselt eelse takk ka teistele rahvastele. Niisugused normatiivse teksti lugemist kohtas ka antud perioodil Vanas-Hiinas. Igasugune inimlikkus, mis tulenes konfitsianistlikust filosoofiast oli mitte ainult keelatud, vaid surmanuhtlusega karistatav. Igasugune niisusest inimlikkusele orienteeritud tekstide ja õpet esitamine küllaga legist like momentide juurutamine rahva seas, olgu sõnalisel või siis ühesõnaga tegude meetodil ja ilmselt oli seda mujal. Üks huvitav asi, sellesama Peruu ka seoses on kindlasti võimalik kirja olemasolu või mitte olemasolu mille üleilmselt nagu mõtiskletakse siiamaani, et kas siis oli või mitte. Minu arvamine on, et tsivilisatsiooni on kaks tunnust. Need on riik ja Kirile riik kui seni teadaolev kõige paremini korrastatu ühiselu. Ja teiseks kiri kui informatsiooni efektiivne, salvestamise, säilitamise ja taastamise viis. Need kaks asja peavad olema omavahel seotud. Ja ma isegi söandan ütelda, vastastikku teineteist esile kutsuma ja põhjustab. Kui me nüüd kohtame kuskil tsivilisatsiooni, kelle kohta öeldakse, et aga nendel polnudki kirja. Pealtnäha võiks jah, et, et kasutame, tähendab Nemo tehnikaviisi ütleme, sõlmkirja niinimetatud sõlmkirja kiput, nii nagu seda Peruu kohta me teame. Aga sügavamal järelemõtlemisel teeb see asja kahtlaseks. Üldiselt olen ma veendunud, et nii nagu üks ainukene Hispaania kroonik Montensiinos nimeta kunagi on olnud incad kiri aga mingisugusel põhjusel nats selle hävitasid ja keelasid seda kasutada. Osal olid niisugused põhjused pool rahvas taudi suremas ja siis ühesõnaga ohverdamisel oraakel teatas kiri tuleb hävitada. No niisugused asjad siin võib olla mitmesuguseid asjaolusid. Aga seda teadet on üldiselt peetud kahtlaseks. Ma siiski arvan, et ta võib olla küllalt tõene sest võib olla võimalik, et süvend, totalitaarne riigivõim hävitas kirjasüsteemi üldiselt kättesaadava kirjasüsteemi kui vaba mõtlemise allika. Igal juhul vaba mõtlemist soodustav asjaolu. Ja vaba mõtte levitamise asjaool. Tähendab, ütleme niiviisi kipu on väga efektiivne, statistiline materjal. Ilma igasuguste ideoloogiliste lisanditeta oli täieliku kontrolli all kindel seltskond, kes seda õppida võisid. Kindel seltskond, kellel mälu arendati, kindel seltskond, kes seda lugeda oskasid ja kes tarviduse korral teatud tekste ka vabalt kuulutada võisid riigivõimu kontrolli all. Nii et siin võib-olla isegi Montezinosel võib õigus olla, kas tal võib õigus ka teises plaanis olla, sest aeg-ajalt on ilmunud teatud hüpotees, mis toetuvad teatud leidudele. Nii. Näiteks paarikümne 30 aasta eest saksa teadlane partel tuli mõõta Delete diaatuut. Märgid, mis keraamika savile joonistatud, mis korduvad pidevalt võivad olla märgiline kiri. Piktograafiline või hieroglüüf, piline isegi edasi. Paarikümne aasta eest üks ruutteadlane Victoria Della harra uurinud säilinud tekstiile on leidnud küllaltki sarnaseid ristkülikuid, kus erinevad mustrid ja värvid korduvad. Mis võiks samuti olla mingisuguse informatsiooni kandja. Mis viib omakorda veel sellele mõttele nii-öelda totalitaarse ühiskonna nagu absoluutsest võimust, et kui selline asi on nagu võimalik, võimalik ära kaotada niimoodi, et sellest isegi praktiliselt mälestuse jälge. Et mida kõike on võimalik tegelikult kasvõi ühe inimpõlvega ära unustada, ilmselt on see samuti mõttekoht. No see on, need arheoloogilised leiud on matuseleiud, Need on matustele kaasa pandud esemed. Need ei ole mitte sellised, mis oleksid siin ja seal elamutes või üldse igal pool või kuskil mujal säilib. Nii et see võis tõesti võis olla tegemist kirja hävitamisega süstemaatilise sihiteadliku hävitamisega kindlal eesmärgil. Kui ohtliku nähtuse hävitamisega. Eesti vanasõna ütleb, et kui kunstnik ei lähe mäe juurde, tuleb Mägi maalikunstniku juurde. Ja nii juba 28 aastat järjest Konrad Mäe maalikunstipreemia Eesti üks vanemaid prestiižse maid. Kunstipreemiaid läks sellel aastal August Künnapu le. Miks ja mille eest, räägib kunstiteadlane auhinna žürii liige Reet Varblane. Ja kui me mõtleme kunstipreemiaid, siis Konrad Mäe maalikunstipreemia on kindlasti üks olulisemaid olulisemaid eelkõige selle tõttu, et on üks vanemaid. Ja kui me mõtleme, siis arvudes, sest tavaliselt ju medali või mõne muu autasuga ja suure auga käib raha juures siis nii kummaline kui see pole. Konrad Mäe preemia vähemalt, mis puudutab niisuguseid kunsti enda siseseid, preemiaid on kõige suurema rahaga. Nii et selles mõttes on Konrad Mäe medal rahaline preemia, nii nagu ta siin ametlikus statuudis seisab ilmselt tõepoolest üks niisugune auväärt preemia. Ja nüüd teine tasand kui, siis. Me võime siin rääkida juba aastakümneid, ilmselt räägime sellest, et kunstis ei ole hierarhiaid ja meediumil ei ole tähendust, et eelkõige on tähendus just nimelt sellel sõnumil siis ühe teise meediumi kaudu edasi antakse siis Konrad Mäe preemia on ikkagi midagi niisugust, mida ka need kunstnikud ära ei põlga. Paneme sulgudesse ilmselt tõepoolest himustavad ka saada, kes võib olla niisugusse tavapärasesse, maalikunsti, traditsioonilisse, maalikunsti noh, väga soojalt ei suhtu, keda me tegelikult tunneme tõepoolest, kui niisuguseid radikaalseid ja kontsepti mehi ja nagu sõnumi kunstnike, nii et Konrad Mäe preemia on tähendus olemas. Ja kui me nüüd mõtlemegi siis selle väljavalitu peale siis August Künnapu puhul üheks niisuguseks väga tugevaks argumendiks oli eelkõige see, et ta on väga suure arengu läbi teinud, nii et see, mida ta teinud on, on olnud juba õige mitu aastat väga selge, aga ta on suutnud seda järjest veenvamalt teha. Nii et tõepoolest see kunstniku enda loomingu sisemine areng oli üks niisugune väga tugev argument ja teine loomulikult ka see, mida see kunst siis meie kunsti niisuguses üldpildis tähendab siis August Künnapu puhul peab ütlema, et ühelt poolt on see tema maalilooming midagi niisugust, mille puhul me võime kohe öelda, et tema seda teinud noh, midagi, mis iseloomustab teda ennast ja mis ei ole väga palju seotud siis ühe või teise noh, ütleme niisuguse tendentsi või, või trendi või millegagi mida need siis kas koolkonniti või, või teatud noh, kasvõi mingi suurema näituse puhul on nagu esile toodud või ütleme, püütud siis promoda. Ja teiselt poolt olen ma ise ka väga veendunud, et ei ole üldse õige, kui me räägime, August Künnapu, st ainult kui isikupärasest, omanäolisest ja nii edasi ja nii edasi vaid tegelikult see, mida ta teeb, kuulub ka ikkagi väga meie praegusesse aega. Just nimelt see viis, kuidas ta maalikunsti kasutab, sest noh, me ei saa vist praegu rääkida ikkagi sellest, et maalikunst on täpselt samasugune, kui ta näiteks oli 30 või 40 või 100 aastat tagasi. Et sellest on küllalt, kui kunstnik tõepoolest ütleme, väga isikupäraselt ja, ja väga hea tundega vahetut reaalsust edasi annab. Ega tahes-tahtmata peab ikkagi mõtlema ka selle sõnumi peale ja tegelikult ka selle maalikunstiajaloo ka selle meediumi enda muutumise peale ja ka selle peale, mis seda meediumit mõjutanud. Kas me nüüd ainult saame mängida siis kogu siis selle virtuaalmeediumi või siis telepildi või foto või kinokunsti peale ja selle peale, mida siis see on tähendanud või tähendab meie praeguses maailmas ja kuidas siis see nii-öelda uus meedium on olnud maalist mõjutatud ja mida ta oma kardaan, maalile annus, aga tahes-tahtmata need kõikvõimalikud niisugused mõjusfäärid praeguse maalikunsti juures kõne alla tulevad ja August Künnapu, nii siiralt kui tema pildid ka ei mõju me võib-olla neid iseloomustada kui niisuguseid tagasivaateid õnneliku lapsepõlve või või tööd, mis peaksid puudutama kõiki neid vaatajaid, kes ei tõmba ette ekraani ega ei poe siis sihukese aru saama taha, et ta ei saa aru, mis asi see on, vaid, kes tõepoolest peavadki vahetult seda vastu võtta. Siis August Künnapu ei ole mööda läinud tegelikult ka niisuguse uue meedia mõjutustest ja tegelikult ka sellest, mida see uus meedia võib-olla siis maalikunstile on tähendanud ka siis, kui ta seda ei ole kasvõi iseenda jaoks väga teoreetilisel tasandil, nagu läbi mõelnud. August Künnapu puhul mängisid kaasa eelkõige kaks näitust, üks oli siis hobusepeas, mis kandis nimetust perekonnapildid ja eelkõige siis suhteliselt hiljaaegu, nüüd paar kuud tagasi veel sellel sügisel siis vaala galeriis toimunud August Künnapu isiknäitus inimene. Selle näitusega kaasnes veel midagi, mis kindlasti mõjutas ka žürii hinnangut, kuigi võib päris kindlasti öelda, et see ei olnud niisugune põhiline ja see oli siis August Künnapu isik, kataloog noh, tahes-tahtmata kataloog, mille koostamise juures ta ise aktiivselt osales, mõjutas positiivselt ka seda otsust. Ja just nimelt vaala näitus oli selline, mille puhul sain sihukesest terviklikust lahendusest rääkida. Sa rääkida millestki, mida siis üks kunstnik antud juhul küll siis noor kunstnik on just nimelt viimasel ajal teinud ja läbi mõtestanud. Järgmisel aastal kolmekümneseks saav Konrad Mäe preemiaga pärjatud August Künnapu andis lisaks kahele suurele näitusele sel aastal välja ka mahuka kataloogi. Üsna edev asi nii noore kunstniku kohta, kultuuri kosmeetikuks, kunstiajaloo parafraseerijaks ja võõraste piltidega manipuleerijaks. Nimetatud arhitekti haridusega maalija on katnud piltidega lisaks lõuenditele ka fotosid, tehase seinu. Loomi tegelikult ja üle kõige huvitab teda aga hoopis inimene lihtsalt ja ilustamata inimesest fotodel, inimesest maalis, rääkis August Künnapu ka Urve Eslas. 2007. aasta on teile kunstnikuna olnud väga edukas. Veebruarikuust toimus isikunäitus hobusepea galeriis ja septembris galeriis vaal. Näitusi ühendab see, et nad rääkisid mõlemad inimesest. Hobusepeanäitus kandis pealkirja perekonnapildid ja vaala näitus toimus ühisnime all, inimene. Nii perekonnapiltidega portreede taustal on tänapäevane lihtsaim inimese kujutamise vahend. Fotograafia. Milline on sellise pildimasinatoodangu ja maalivahekord teie jaoks? Ma ei pea ennast suureks fotograafiks, kuigi ma olen teinekord lähtunud ka enda fotodest nagu moto on minu jaoks vahend, mitte eesmärk. Üks asi nagu fotoga. Ma olin inimesi või loomi või maju, et siis jälgin sihuke jälgija tüüp, et käin linnas või maal, kus nagu ringi näitas inimesele mitmed minu sõprade portreed. Et keda ma tean võib-olla, aga noh, terve elu tundnud üks asi on mingi, kui on seal mingi foto seal ees, teine asi on Õnnet, ma tunnen selle inimese olemust. Et, et see on võib-olla minu jaoks tähtsam. Perekonnapiltide aluseks vist olid üsna palju pildid. See oli konkreetne jah, niisugune näitas, et ma lappasin läbi kümmekond perekonna fotoalbumit ja valisin sealt välja oma niuksed lemmikpildid läbi aegade. Ja siis tegi nagu oma oma versioonid nendest maalilised versioonid nendest fotodest. Mis nendes vanades fotoalbumites sellist, mida te tahtsite välja tuua, kui te tõite maali, kas seal oli midagi veel varjatud taga, mida üks foto lihtsalt edasi ei suuda anda? Jah, mind huvitab niisugune inimpsühholoogia inimese olemuse tabamine, inimese miimika tabamine, niuksed, vanad vanad koltunud, mustvalged fotod, nägu. Ma panin särama või lisasin oma sellise värvigamma, nagu ta mul on selline kirjuvärviline. See tuleb läbi minu kui, kui filtri. Et ma tajun maailma sellisena, nagu, nagu mina seda näen. Ja kirjeldatud on siis ilma ilustamata. Elmo koledam. Oleks võimalikult ausalt, siiralt jah. Te armastate siukseid, suuri ja lihtsaid kujundeid välja tuua piltide peal. Kuhu sinna see inimese detailsus, kui selline inimese keerukus taha mahub? Aga mind ei huvitagi inimese keerukus. Üritan lihtsustada, üldistada, tabada ärase iva, eraldada terad sõkaldest. Et mis on, nagu niisugune inimese baas olemas on. Minu arvates on, et inimene on oma olemuselt hea ja üritan seda väljendada oma maalides. Eelkõige. Septembris tuli teil välja koos ühe näitusega ka suur ja mahukas maalikataloog. Kas selline kataloogide tegemine ei ole rohkem vanemate kunstnike pärusmaa, kes on juba aastaid maalinud ja tahavad justkui tõmmata hoone alla oma mingisugusele maaliperioodile või üldse kunstniku tegevuse perioodile ja öelda, et siin nüüd on see minu panus kunstiellu? Teie olete suhteliselt noor kunstnik ja ometi on teil juba suure kataloogi jagu pilte, mida näidata? Aitäh jah, selle kohta ütles Reiu Tüür, kui ta nägime seda isikukataloogi, et et ma olen, oleksin nagu niisugune vana kunsti, PR-või oli niimoodi, et et need on joon alla tõmmatud, et kõik noh, et nagu elutöö tehtud või niimoodi nalja naljatlemisi, aga Ma arvan, et see on vajalik, et see võtab kokku minu kahekümnendad eluaastad, mida ma siis tegin maaliloomingu valdavalt ja mõned installatsioonid ja mõned seinamaalid mis ma olen teinud eri kohtades Kohtla-Nõmmel ja Taiwanis ja ma arvan, et siis saab edasi liikuda nagu, et ma ei tea, kus suunas ma liigun, aga et, et nüüd on niisugune asi nagu tehtud, et just meeldib selline raamatuenergeetika. Et saab katsuda lehitseda, vaadata, et et ma ei ole nii suur kodulehekülgede austaja. Maal on läinud tõepoolest teie käes välja oma tavapärasest formaadist liikunud lõuendilt ka majaseintele ja ja mujale. Jah, kui ma teen ka väikseid maale, siis ma tihti teemegi näitusekomplekti või lähtumine konkreetse näituseruumist. Aga seal seina maalis on see mõõde lihtsalt suurem, et mängib rolli koguse. Kas tehasehoone, kuhu peale valinud või see ümbritsev loodus või ilmastikuolud või, või teinekord on need sinnamaani tulnud, valgustatud või et nagu lihtsalt on rohkem võimalusi seda tööd nendeks eri nurkade alt jälgida või kuskilt hoopis linnulennult lennuki pealt või? Mind huvitab eelkõige niukene kontekst, kuhu ta on asetatud. Teie olete õppinud lisaks arhitektuuri. Kui palju sellist arhitekti pilk on läinud vaja. Ma arvan, et kindlasti on kas või needsamad seinamaaling, mida ma just mainisin, selline proportsioonitaju. Ja aeg-ajalt ma olen maalinud ka erinevaid maju Ladina-Ameerika maades või Eestis või et selline ruumiline mõtlemine võib-olla on see, mis mul sealt Arturi õpingutele nagu külge jäänud, mingil määral. Mis edasi, kust teid järgmisel korral näha saab? Aa, ma nüüd sõidan järgmisel nädalal Londonisse, seal tuleb Lääne-Londoni galeriis Sartooriale restorani Art tuleb näitus aumennaar, ehk kuidas mehed on selline näitus tundlikest võrreldest meestest. Et see on kuue kunstniku näitus, et ülejäänud on inglased, eks töötavad eri meediates, siis mul on, seal ongi, mängid väike valik, nagu sealt mainitud perekonnapiltide ja inimese näituselt. Tegemist oli Konrad Mäe preemiaga. Milline suhe-le endale Konrad Mäe loominguga. Ütlen ausalt, see on üks, üks tema töö ripub isegi seina peal, nagu vanavanematekodust pärineb. Ja eks ma ikka teda aeg-ajalt vaatan, et nagu noh, niisugune päris lemmikkunstnik ei ole, aga kindlasti on ta vaieldamatult tegija Eesti kunstimaastikul. Inimvajaduste hierarhia kohaselt peavad inimesel enne kultuuri ja eneseteostuse juurde jõudmist olema rahuldatud füsioloogilised vajadused. Teisisõnu miks-küsimused ühiskonnas, kultuuris, teaduses toimuva kohta saavad kerkida siis, kui kõht on täis ja katus pea kohal. Kui inimesed on teadmisjanus, tuleb abi otsida teaduste templitest. Stuudio Itaalia on kõigile avatud uus loengusari, mis sellel nädalal alguse sai ja mis toob huvilisteni loengupidajaid üle maailma ja uusi teadmisi Simiootikast, Sukultuurideni loengusarjast, teadlase rollist, räägib stuudio Itaalia käivitaja, Tallinna Ülikooli rektor Rein raud. Meie ühiskond on oma arengus jõudnud juba nii kaugele, et inimesed ei pea tingimata kogu oma aega ja energiat pühendama lihtsalt sellele, et füüsiliselt ellu jääda, et ära elada, kuidagiviisi toime tulla. Ja ma olen pannud tähele seda, et viimastel aastatel on suurenenud just nende inimeste hulk, kes võib-olla tegelevad äris või kuskil muus sfääris on ennast teostanud, tähendab selline tahtmine avardada oma maailma mingite niisuguste teoreetiliste teadmistega ja saada rohkem teada probleemidest, mis otseselt, nagu nende elus ei puutu. Ma arvan, et nende inimeste jaoks on stuudio generaal ja väga õige viis ennast erinevate teadusalade praeguste seisude uurimistööga kurssi. Ülikool ei peaks olema mingisugune elevandiluu torn, kus suheldakse ainult maailma teiste kõrgtippudega ja nii edasi, vaid ülikool on osa ühiskonnast. Ülikooli roll ühiskonna intellektuaalse elu keskusena peakski olema niimoodi selgelt realiseerida. Me oleme siin juba korraldanud teisigi selliseid üritusi, näiteks oli meil siin ajaloolaste debatt, kus inimesed, kes näevad või kelle jaoks Eesti ajaloo erinevate perioodide tõlgendus on erinev, rääkisid omavahel ja sellises akadeemilises ümbrustikus jõudsid väga sõbralikele seisukohtadele või teineteise mõistmiseni. Samas, kus niisugune noh, ütleme kollase ajakirjanduse tasemel publitsistika viib sihukese vastastikuse süüdist olemise sõimu sopa loopimise nii, nii et see on niisugune ülikoolis valitsev akadeemiline atmosfäär peakski võimaldama ka igal inimesel niisugustest erialalistest piiridest üle astuda ja vaadata, millega tegelevad teised, sest tihtipeale on ju ka nii, et näiteks noh, minu poolest muusik võib füüsikud kuulates järsku saada sealt impulsi või mõte, mida ta oskab oma muusikas realiseerida, aga mille peale ta muidu kunagi poleks tulnud. Tartu Kunstnike majas on 19. novembrini üleval näitus Tartu ülikooli maaliosakonna ja Tartu lastekunstikoolilõpetajate töödest. Ehk siis Aapo Pukki portredest kuni kontseptualism minivälja Tartus teatavasti oli kunagi Eesti Kunstikeskus Pallase nime all Margus Kiis uuriski mõlemal näitusele esindatud kunstnikku Rauno Thomas Mossi käest. Kumma kooli kohal siis tänapäeval ikkagi Pallase vaim hõljub ja kuidas Tartu kunstis ühendatud poeesia ja ühiskonnakriitilisus. Tartu Kunstnike majas on 11. novembrini üleval näitus Tartu ülikool ja maalikool ning Tartu lastekunstigaleriis on üleval näitus tammikuta. Esimene on siis põhimõtteliselt Tartu ülikooli maaliosakonna vilistlaste näitus ja teine on Tartu lastekunstikooli vilistlaste näitus. Ja räägin juttu mehega, kes on mõlemal näitusel Rauno-Toomas Moss. Tegemist on kahe väga erineva kooliga. Ja seda on näha ka mõlemal näitusel. Kui lastekunstikooli näitusel on väga erinev kunst alates Aapo puki portreede mingid lõpetades siin effideel ja kontseptalismiga, siis Tartu Ülikoolis õpetatakse palju ühtsemad ja kindla sihiga kunsti. Või kuidas teile tundub? Reaalselt kujuneb see siiski välja nii, et Tartu Ülikoolis on seal kõrgem õppeasutus ning me oleme keskendunud tahvelmaalile. Et see on tegelikult see ühine, see tehnika on ühine nimetus, aga, aga see, millised on raamid, mida keegi üliõpilane või siis kunstnik siin nagu endale seab, need on suht vabaks jäetud. Et tegelikult ei saa rääkida väga mingisugusest saldat see, et siit Tartu ülikoolist tulevad just Tartu ülikooli maaliosakonna üliõpilased, vaid et nad on väga eripärased, eripalgelised sisuliselt. Kui rääkida Tartu lastekunstikoolis, siis selle maja vaba vaim ja selline vaba suhtumine kunsti on juba legendaarne. Kas see on ka selline õigi biit? Ma arvan küll suhtelised vaimselt väga ärksad ajad. Seda oli muidugi ka Eesti poliitikasse sel hetkel või siis, kui mina seal õppisin, sest see oli just see aeg, kus oli laulva revolutsiooni aeg. See kõik loomulikult oli kogus õhustikus, aga nii või teisiti tegelikult minu mäletamist mööda need õppejõud ja kõik see atmosfäär, mis meil oli, see oli Tartu keskkonda konteksti arvestades kõige positiivsemaid intellektuaalse, siia vaimses mõttes. Kui Tartus saab tänapäeval üldse rääkida mingisugusest Pallase järeltulijatest või Pallase koolkonna sarnasest nähtusest, siis minu meelest on siiski see tõenäoliselt Tartu Ülikooli maaliosakond kus on siiski selle k sellel käsitletavad näitusel domineerib selline suuresti ütleme siis inimkeha temaatika kui ka samas teatud sotsiaalsus. Kas see on selline pinnapealne ettekujutus asjast või on siiski mingisugune koolkond siiski seal olemas? Niivõrd kui ruum? Madalruumi on nagu Tartu linna põks suhtelise semiootilise ruumina, sest tal on oma ajalugu ja Pallas ja kõik palaslaseda on osa meie ajaloost, selles linnajalast ja Tartu Ülikooli kunstide osakond on osa sellest, et ei saaks öelda, et ei ole seda sidusus punkti. Samas mul, kes ma olen suhteliselt nagu selle asja sees siin vahel tekib küll selline tunne, et süüaks nagu, et kuningas on surnud, elagu kuningas selles suhtes, et vallas on surnud, elagu Pallas. Et kui kellelgi on selles suhtes, kui ta vaatab Tartu Ülikooli varasugune kunstide osakonna üliõpilaste töid ja nende hilisemaid tegemisi ka, et see jätkab kuidagi Pallase traditsioone, siis noh, see ei ole nagu vaidlemise punkt niivõrd-kuivõrd, see on tõesti analüüsi analüüsi lähtepunktide selline vaatlemis, küsimus. Aga, et ma ise ei ole sellega päris nõus selles suhtes, et Pallas on suhtes olnud või vähemalt Tartu Ülikoolis Pallas selles mõttes nagu kunstiajalooliselt me teame, mis on Pallases ja millised on nende väärtushinnangud siis seda siiski aega lihtsalt nii muutunud, et seda sellisel kujul ei ole. Mingisugune ühine käekiri paistab siiski Tartu Ülikooli kunstide osakonna vilistlastel olevat siis sellepärast, et kui me vaatame näiteks helina Loidi, Kaarel vulla, Margit Lõhmuse isegi maris palgiteoseid, siis teatud selline ühtne teatud selline huvitav inimkehal käsitluses kui ka teatud sotsiaalses maalidel, nagu on. Teatav selline lüürilisus jah, selles suhtes oleme nõus, et nii või teisiti oleme me selles ühes arenguruumist siin olnud, kõik, kes me oleme siin õppinud ja kes rohkem vähemal määral siis ka tartus edasi töötavad ja, ja me käime ju kõik läbi. Et loomulikult on asju, mis meid ühendavad ja seda siis ka lõuendil järjest nimetaksin seda teatavaks lüürilisuseks teatavaks tartulaadseks poeeseks. Isegi siis, kui see, mida me seal lõuendil lahkame, võib olla vägagi kontseptuaalne. Kriitiline ühiskonnakriitiline. Ütleksid sama lemmikud õppejõud nii lastekunstikoolis kui ka Tartu Ülikooli kunstide osakonnas. Lastekunstikoolist mäletan ma kõige parema mälestusega, rohkemgi minuga väga palju tegeles, oli Bob ma arvan, tehes. Ja siis Paul Saar, aga Paapansai, keda ma pean rohkem selles suhtes väga sooja südamega meeles, sest et tema viitsis jännata minuga ja ja anda Mulle tegelikult alus joonistamisele. Aga siit ülikoolist, no siin ma lähen juba mõnes mõttes oma, ma hakkan juba mainima sellega kolleege. Aga siis, kui mina üliõpilane olin, siis oli siin Ima Tsuuman õppejõuks. Ima Tsuuman oli väga inimlik õppejõud ja just selles suhtes, et ma usun väga, et rohkem kui eriti kunstiõppes, et enam kui sa oled hea pedagoog, pead sa olema hea inimene ja kunstnik, et selles suhtes, et selle läbi just üliõpilased, üliõpilased õpivad rohkem suhtelised. Et see õppejõud peab olema lihtsalt sulle elav näide, kuidas kunstnik materjali korjab, kuidas ta seda liigitab, haldab, kuidas ta seda läbi elab ja kuidas see lõpuks lõuendile jõuab. Ima Tsuuman on see, kes oli elav näide mulle sellest ja, ja teisena ma pean paraku jah siis oma hetkele ülemast Jaan Elkeni professor Tanel kinnitama inimeste suhtes, et tema oli Ta inimene, kes mulle, kui ma viimane aasta siin õppisin, siis ta mõnuga tõsiselt õpetas õpetas nii tehniliselt kui vormiliselt, kui ka lähenemised paljusid asju, et need on need nimed, keda ma siis praegu mainin. Vahest on nii, et palju sõnu ei olegi vaja. Piisab, kui sissejuhatuseks öelda, millest juttu tuleb. Tänane lühimõtelust tuleb Urmas Vadilt ja see on pühendatud Sven kontule. Ma olen alati heast naljast lugu pidanud aga kui inimene sureb, siis polegi naljakas, ma mõtlen eriti kurva muusika, ansamblit ja selle ansamblijuhti Sven Guntud, kulunud frakis, jalad paljad, laval pühendunud näoga. Seal on muidugi tüütu, kui hakatakse rääkima, et see ja see ja see luuletaja kirjutasid nüüd me kõik korraga avastame, kirjutasid oma eluajal surmast, kirjutasid ette oma kurvast lõpust või siis legend sellest, kuidas üks näitleja oma suure ninaga väljendas maailma tühisust ja kadu. Olgugi et seda kõike põhjustas hoopiski ninal kõdi tekitavad vurrud aga ilma vurrudeta tunduks nina veelgi suurem. Ma küll sellist näitlejat ei tea, lihtsalt sattusin hoogu. See võimalus tundus naljakas ja kujundina asjakohane. Ma olen alati kas siis plaatidelt või kontserdil eriti kurva muusika ansamblit kuulates tundnud kuidas hakkab naljakas, kuigi see pole mingi lausnali, mis kõiki puhvetis ja koolise bussis korraga laginal naerma ajab vaid see nali tekib erinevatest stiilidest ja tunnetest täiesti ootamatutest seostest, kus koos on neutraalne, suur ja hoogne ringmäng. Traagika lollitamine, iroonia, siirus, klassikaline laul, itsitamine, röökimine, hulluseni kalduv juustuarmastus, pilt, eriti kurva muusika ansambli plaadi haua plaadi lood 1991 kuni 1999 vahelehelt, kus terve, eriti kurva muusika ansambel on kogunenud vaatama jõuluvana, kes on teerulli alla jäänud. Konto enese jaoks oli kontekst ülimalt tähtis. Omavahel oli seotud see teerulli alla jäänud jõuluvana ja plaadi pealkirjas olev aastaarv 1999 mil jõuludest sai Eestis osturalli. Ja kui aus olla, siis pea igas eriti kurva muusika ansambli tekstis või esituses on see kaduvikku väljendav suur nina mida varjavad kõditavad vurrud. Täna on eriti kurva muusika ansamblit kurvem kuulata. No andke andeks, mu daamid, see oli parim. Mis täi aux selga ma sain? Kui harva nüüd enam, mida Palin. Tundsin täna ehk nii. Võin rühi, ta on endiselt laitmatu, armsalt. Oleks. Ärge minu põsel. Selle all on üks ammune arm. Ja loa tap parem. Et ei Ma ei ma nalja. Jälle nagu soovid vaid. Ma räägin sellest, kui palju rääkida on. Mis pole teab kui pikk, vaid hetkeks silmapilk. Ja saabus sellest siis praegune. Sellestki kui võimalik jätta, sellest ei heitu. Kui põiva alli, jäta selleski. Kõlvata liik. Andke andeks, mu daamid. See oli parim. Mis teile täna öeldu siin sai? Ei ole alati õige, mis Palin. Mallo tan tänane. Kapi ma seks, jäi. Selle nädala kultuurikaja on lõppenud. Saates oli juttu sellest, kuidas muistne inkade riigi totalitarism oleks silmad ette andnud, meile teada kommunistlikele Janotslikele režiimidele kellel oleks Konrad Mäe kunstipreemia ja Pallase vaimust. Saate koostasid Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar saate teemadel. Võtame kõik hääd mõtted vastu e-posti aadressil kultuurikaja, et ERR punkt. Ee jälle kuulmiseni. Järgmisel nädalal.