Tervist On laupäeva pärastlõuna ja eetris kultuuriga ja mina olen Riho Lauri Saar. Eesti elu on kirju nagu kirvesupp, võetakse pantvange, vallandatakse ministreid ja lisaks ootavad meid tormised, ilmad. Aga kus puid juba raiutakse, seal laastud lendavad ja nii jätkub kõigi nende sündmuste kõrvalt põnevaid asju ka kultuuriellu. Tänase saate kangelasteks on Jaan Toomik Rehepapp ja üks pisikese kursi küla järgi nime saanud koolkond. Head kuulamist. Kultuurkapital jagas lõppeval nädalal preemiaid kunsti aastapreemia sai Eesti üks omanäolisemaid kunstnikke Jaan Toomik. Põhjuseks toodi isiknäitus kumus, pedagoogiline tegevus Eesti kunstiakadeemias, interdistsiplinaarset kunstide õppetooli juhatajana ja esinemine rahvusvahelisel areenil. Aga põhjuseid leiab alati. Tegelik põhjus on hoopis see, et Jaan Toomik on lihtsalt hea kunstnik põhjusest tagajärjest ja nende vahele jäävast kunstist, rääkis Jaan toomikuga Urve Eslas. Kui uskuda kunstikriitikuid, siis Jaan Toomik on väljaspool kaste ja lahtreid. Ta on üdini aus, vahetu ja loomulik. Vahel on tunne, et räägitakse pühakust, mitte inimesest. Või siis teine äärmus. Toomik on rõve, šokeeriv, pöörane. Mis sa oled? Viimasel ajal ma tunnen küll, võib-olla nagu iseennast, nagu rohkem distantsi pealt nagu oskad juba näha. Aga eks eks looming on mingis mõttes Sublimatiivne tegevus, et kui midagi on vajaka, siis püüad seda nagu teha just rõhutatult. Ma saan niimoodi aru, et kui midagi on puudu, siis seda kompenseeritakse kunstiga. Jah, kunstnik on mingis mõttes selline, no ma ei tea, võib-olla seda sõna nagu sellises New õiguslikus tähenduses kasutada meedium, kes reageerib teatavatele lünkade tühimik, mis noh, kuskil ühiskonnas või kuskil mingis kontekstis on nagu puudu, siis ta täidab selle ära nagu. Mida sa tahad saada oma kunstiga tekitada paineid, panna mõtlema? Sina, kui need kaks aspekti üks on ikkagi see, et me nii või teisiti ei suuda nagu iseenda varjus nagu väga üle hüpata, et me tahes-tahtmata toimime selles energeetikas. Ma ise nagu läbi kogenud. Ja siis üritame seda nagu teistele edastada. Ja teine asi on see, et kunstnik ikka kogu aeg leiutanud neid ja elab läbi neid tõde, see on ju. Aga, aga samas on minus nagu otsene püüd nagu vaiba, teatavate stereotüüpide, nagu ületamine eelkõige iseenda sain ja siis mingi mingil ajal nagu resoneerub ka ühiskondlike ja sotsiaalsete selliste stereotüüpidega ja siis võib-olla ta saavutabki sellise tugevama kõlapinna. Kui noh, läheb see minu mingi selline liikumine läheb täppi nagu ühiskondlike või, või kunstivooludes olevaktuaalsusega. Sa oled oma kunstitegemise jooksul palju muutunud. Kui nüüd püüda fikseerida mõningaid punkte selles muutumiste ahelas, siis näiteks sajandi vahet tuse sinu visiitkaardiks, kas võiks nimetada seda uisutaja videot siis veidi enne seda oli installatsioon 16 mai kuni 31, Mai 1992, mille järgi sind teab? Mis see võiks olla praegu see sinu kunstiline visiitkaart, kas armulaud? Ei ole, just praegu ma tunnen jälle sellist teatavat muutust iseendast, et sellised teravad nato realistlikud asjad nagu väga nagu enam ei ole minu jaoks nagu aktuaalsed inimene kes oskab noh, näha on minu loomingut või ükskõik kelle omas näeb, et mingi mingi metafüüsiline kese on üsna sarnane kogu aeg olnud aga lihtsalt võib-olla karakteri järgi, et ma olen selline üsna ühest äärmusest teise karakter, rahutu hingega inimene, et siis ma nagu ei rahuldu mingisuguse keskmega, vaid ma hüppan ühest nägemusest täis ja tihtipeale ja, ja sellepärast need võivad tunduda väga erinevad, aga tegelikult need vastandid ei ole sugugi erinevad, et kõik on suhteliselt sarnane. Ja aeg-ajalt sa tuled ikka mingi spiraali pidi jälle mingitele vanadele teemadele tagasi. Et ma arvan praegu ma liigun sellise meditatiivsema realistlikuma suunas jälle, mis alustasin seal kuskil 90.-te algusest. Ja isegi ma arvan, et ka see tuleb maali Maal on nagu mingisse lakmuspaber, et videot sa võid teha mingi distantsi peate seal tihtipeale see kollektiivne looming ja ka igasugused sellised räiged asjad. Tänu meedia sellisele spetsiifikale ei ole noh, nii vahetud ja nii nii häirivad, aga maalikunstis on see on sinu enda maailmas on selline paljas ja alasti asi, et selle kaudu sa näed võib-olla mingit kõige adekvaatsemat pilti nagu kunstnikust inimesest ja, ja ma arvan, et sinna maali tulevad gaasilised neutraalsemad liikumised jälle tagasi, mis kunagi päris päris alguses paarkümmend aastat tagasi olid mulle nagu omased. Mida tähendab sulle keha, kas keha on autentsem kogemus kui mõtte võikas toomiku, keha? Ütleb minu jaoks ikkagi algselt emotsionaalne impus nagu oluline mingi kas nimetame mingis kehataju või sest painetan ja hiljem siis tahes-tahtmata viita mingi sellisele laiemale pinnale üritati üldistada ja analüüsida, teistele nähtavaks teha ja siis tuleb nagu mõte. Aga, aga noh, see on selline kunstlik, eristatud. Mis edasi saab? Sellel aastal oli suur näitus kumus. Veel suurem näitus tuleb Läti vastu valminud moodsa kunsti sellises ütleme siis muuseumis viiendal mail on vist avamine Riias, siis seal pinda veel kaks korda rohkem kui Kunusoni. Nagu üks selline suur-suur etapp, aga eks ma siis pidevalt ka saada oma asju erinevatele näitustele välismaal ja festivalidele. Filmi videofestivalidele, mis sellest tuleb? See on meil praegu nagu lahtine, sõltub palju läbirääkimistest sealse kuraatoriga. Kas see tuleb täiesti uutest töödest või tuleb tagasi vaatama? Ei, ma arvan, et see on ikkagi minu isiknäitus sellise, kuna see on esimene personaalnäitus Lätis üldse. Et üksikuid töid on muidugi kunstiseltskond näinud, aga et võib-olla paar üksikut uut tööd ma teen aga üldiselt juba juba olnud asjadest. Aga tulles korra veel tagasi nende arengut fikseerivate punktide juurde just sellist tagasivaatavat näitust tehes, millised on näiteks need kolm olulisemat tööd, mis kindlasti peaksid olema ühel näitusel, mis toomikut kajastab? Ma arvan, see isa ja poeg 98. aasta töö kindlasti siinse uisukuna, jah, jah, kuna noh, niivõrd tuntud võib-olla kõige tuntum teos siis võib-olla mõni dokument kaasana kaega video pakuksin seal näiteks selline video nagu Liina see kõik sõltub siis, mis sinna külge ehitada, tegelikult noh, võib-olla see on juba liiga vanad mis, nagu esimene läbimurre üldse rahvusvahelises kunstielus minu jaoks teekond Sao Paolos ülimalt minimalistlik, komplitseeritud installatsioone ja siis võib-olla need viimaseid asju midagi. Mulle üldiselt nagu meeldib ikkagi tegeleda nagu olevikuga kõige rohkem, et see, mis on nagu tehtud sellest ma ise nagu üsna kiiresti distantseerunud vaimses vaimses plaanis. Mulle ei meeldi nagu väga vanades asjades kinni olla. Alati, kui on võimalik, ma ikka edastaks sellist uusimat loomingut. Ma saan aru, et sellisel näitusel, mis sinust justkui ülevaate annab, see palju kära tekitanud Burkeks krementidega see sinna näitusele ei kuuluks. Dali suhteline sotsiaalses poliitilises kontekstis olev töö just sel ajal, kui just just just hakkas lõppema see talongide aeg. Ja siin see kõige teravam ülemineku aeg oli 90.-te alguses. Minul oli seene mingi etapp, kus ma olin üsna niimoodi mustvalgelt radikaalselt eemaldanud Straditsionaalsest kunstiloomest, nagu maalikunst ja isegi isegi tahtsin igaveses materiaalses Sist kunsti tegemisest nagu väljude võimalik. Nii minna nagu nagu puhtaks ja hõredaks selles mõttes. Et ta on ikkagi oma ajaga. Nagu mõistetud üsna vääriti, minu arust. Et tol ajal oli minu jaoks selline väga oluline selline meditatiivne aspekt ka selles töös peale sotsiaalse provokatsiooni tol ajal oli nagu iseloomulik, paljud kunstnikud otsisid nagu materjale ja, ja meetodeid, kuidas noh, ennem ei olnud tehtud siin Eestis, et igaüks nagu püüdis leida mingi uue lähenemise uute materjalidega, katsetada, tuua kunsti täiesti selliseid mitte olnuid tehnikaid ja võtteid. See oli ka üks aspekt, teine aspekt oli see, et puht selline budistlikus filosoofias johtuv, et tahtsin nagu nagu edastada seda kõige lihtsamat viisi, kuidas kunstniku keha kui selline seedetrakt ütleme nagu tehnikaks sellele. Ta muudab ühe aine, teiseks sellest aspektist nagu keegi nagu eriti, nagu aru ei saanud. Aga küll olen märkinud seal ära, et ma tegelesin tol ajal selliste spetsiaalsete seedimist soodustavate joogaharjutustega. Jaan toomikuga jätkame. Režissöör Marko raat teeb Jaan Toomiku filmi portreefilmi. Mis sellest kõigest ükskord lindile jääb, küsis Urve Eslas. Markaraat teilan Jaan toomikust valmimas film. Milline on filmitegija nägemus ühest Eesti oma näolisemast kunstnikust? Poolelifilm temast või mis sa seda nimetanud, pigem temaga ka filmi tegemiseks. Ja no kõik algas väga lihtsalt minu jaoks on Jaan Toomik üks mulle isiklikult huvitavamatest eesti kunstnikest ja ma olen jälginud tema asju juba pikalt. Ja kui ühel hetkel tuli kõne alla üldse selline portreefilm siis ma olin loomulikult sõstraga esitatud ja praegusesse ongi selline koosolemine koos elamine Jaaniga. Ja, ja mitte ainult sellepärast, et, et sellest nüüd nii-öelda dokfilm Jaan Toomiku tuleks vaid, et nii nagu ta ise kusagil öelnud, et, et ega kunstiala nagu eesmärk, vaid kunst on kõigest vahend iseendani jõudmiseks. Ja nii me siis sõdime 11 ja liigume vaikselt edasi ja vaatame, mis sellest kõigest tuleb. Kui palju, Jaan Toomiku seni varjatud poolest on teie jaoks selle filmi tegemise ajal ilmsiks tulnud? Tänud pakkuda talle välja situatsioone mis oleks tema jaoks võõrad ja võib olla ebamugavad, aga need on lihtsalt ühed situatsioonid ja Jaan Jaan igas situatsioonis. Tegelikult seal on üks läbiv teema on küll millegi ümber, peab nagu ehitama filmi ja hoolsalt tegema esimese nüüd sellise, mida ta ise filmiks nimetab ja ta nagu huvi filmi tegemise vastu, siis see on jälle see asi, kus ma tunnen, et mul on nagu lihtsam kaasa rääkida ja temaga diskuteerida, et noh, mis asi see siis on, et mis see on, mis temaks eristab filmi tegemist nendest videote tegemisest. Aga et liiga palju rääkivad pead ei oleks, siis loomulikult oleme võtnud ette nii-öelda filmi tegemise proove, katsetusi, eksperimente, asju, millega varem pole kokku puutunud. Et kogu see tegemise köögipool või kuidagi selline. Kuidas siis kunstnik loob kuidagi võimalikult valutult ka dokfilmilindi peale. Et need on alati piinlikumad hetked igasugustes filmides ja mitte ainult mänguvaid dokkides, kui näidatakse, et kuidas meil siis looja loob nüüd. Et kuidas ta kannatab ja niimoodi. Aga ma arvan, et me selle filmi tegemise käigus oleme leidnud selle balanssi, kuidas, ilma et see oleks nagu ette lavastatud või kuidagi väga fabritseeritud see situatsioon, seal tekib see säde, tekib see hind vähemalt proovida katsetada midagi kõikide nende liitumiskibestumist faasidega ja parimal juhul jõuab see lõpuks ikkagi biooseni välja ka. Selles mõttes on Jaanesti tänuväärne tegelane, et jah, ta on niivõrd palju avatud, et ta ikkagi laseb ligi sellele asjale teisest küljest temast hullemat kontrolf riiki pole ka olemas. Seda enam, et on ju inimene, kes on harjunud ise olema kaamerad, aga et jälgib seda asja kogu aeg kõrvalt oma professionaalse kreatiini pilgu. Ja teine asi veel, et kui ikkagi plaanis on noh, vähemalt selline tunnine vähemalt tunnine formaat. Et siis on plaanis kaardistada kogu teda ümbritsev nii-öelda veidrike seltskonda või noh, see, mis moodustabki tema kanna või keda tema innustab ja kes teda käivitavad. Ega ta ei ole ju ela isoleeritult ja, ja nii üksik hunt ta ka ei ole. Ma arvan, et see on selline suur perekonna mõiste pole üldse vale pool kasutada on ikka väga seotud üksteisega. Jaan Toomik on ilmselt ka üks tuntumaid eesti kunstnike välismaal. Kas olete aimu saanud, mis selle tuntuse põhjuseks võib olla tema tööde või isiku juures? Tema tööd on mulle ammu korda läinud, et mind haarab, kas energia ja see vunk, mis seal sees on, ma ei tea, ma arvan, et seda on proovitud nii ja naa sõnastada. Eks see selline imelik energia on ja, ja ma arvan, et see toimib nii siin kui seal, et see lihtsalt Sandrale teatavad vabaduse andnud ja, ja see anda nagu fookusesse ka Eestis tõstnud, et ta rahvusvaheliselt on suutnud läbi lüüa. Toomiku tööde puhul hakkab silma selline häbenematu alastus ja üsna vahetu kehaline aisting mis on isegi Nendes töödes kohal, kus keha ennast otseselt kujutatud ei olegi. Kuidas see aisting on suudetud filmi üle viia? Vaevalt ma nüüd mulle endalegi väga hämaraks päraseks jäävaid tema mootoreid suudan veel omakorda tõlkida. Jah, ma kasutan tema keelt aeg-ajalt, et ma plaanin küll kasutada ka seda filmi monteerida seda filmi niimoodi ehitades ja liigendades tema selliseid mõnikord teede vormi või, või sellist intervjuude vormi mille ta siia Eestisse paljuski esimesena tõi. Ja eks ta enda töödes on ka see piir hästi ammu sassi läinud, et mis asjad nad siis on olnud. Niisugused mikroskoopilised, dokfilmid või siis lihtsalt intervjuud või videokunstiteosed. Ja umbes sama sama hämar saab olema ka selles filmis temast nende asjade piir. Et kust maalt mingi asi läheb samaks videokunstiks intervjuuks või selleks köögi pooleks putru, füüsilisusesse või meelelisuses. Ma arvan, et ega seda ei olegi vaja kuidagi tõlkida, et see on temas olemas ja see on mulle kuidagi hästi mõistetav ja ma saan sellest tema sellest mootorist kusagil ala kõhuga aru hästi ja, ja vanadusest piisab. Millal filmi näha saab? Ma arvan, et kevadel, mis kuus täpselt on, kas aprill, mai, ma ise hea meelega venitaks selle nii kaugele, kui veel vähegi saab, sest teede puhul on alati hea anda tegelasele aega ja muutuda ja et seal ei ole ühte läbivat sündmust elus, mis et, aga kõik võib juhtuda veel mõne kuu jooksul, nii et ega filmima vale läbi jätkame, seda saame kokku, teeme edasi ja ma samal ajal hakkame vaikselt monteerima, eks ta on muutumises ja ja, ja see on ka üks asi olnud, mis on ka üsna läbiv sele filmis ma arvan, et ta ise tunneb, et on muutumas praegu. Et teda nii palju ei huvitagi, sellised väljapoole asjad, aga samas kogu see mootor töötab näituste kalender ja kõik need asjad, et sa siiski pead nii-öelda tegema. Ja samas, kui sa juba sunnid ennast tegema, siis reeglina sealt ka tuleb midagi. Aga ilmselt ta mingi pöörde lähiajal teeb, vaatame, mis ta teeb. Muinasjutureeglite järgi on kangelasi reeglina kolm olgu selleks siis kolm venda, kolm kuningat või kolm sõpra. Kolm on Eestis ka kursi külasid ja ühest nendest küladest tulevad ka kolm sõpra, kes panid aluse nähtusele nimega kursi koolkond. Märksõnaks selle koolkonna juures on kunst. Neljapäeval avas kursi koolkond tartus tigutornis oma 20.-le juubeliaastale pühendatud näituse paljuütleva pealkirjaga Kursi koolkond 20. Ja ega see 20 polegi sealjuures nii vähe tähtis, sest selle numbriga on kursi koolkond tänapäevases Eestis kõige kauem järjepidevalt tegutsenud kunstnike rühmitus üldse Kursi koolkonna tekkimisest ja tähendusest eesti kunstis, rääkis kunstnik Ilmar Kruusamäe. Kah kursi koolkonna liige. Mis asi on kursi koolkond ja millest algab Kursi koolkonna ajalugu? Kursi koolkonna ajalugu algab 88. aasta kevadest, mil neli kunstnikku tulid kokku ja sellest peale on kursi koolkonna nime all ühiseid tegemisi ja näitusi korraldanud. Ja hiljem on aastatega ühinenud veel viis inimest. Need neli, kes 88. aasta kevadel kokku said, oli Priit Pangsepp, Peeter Allik, Albert Kulk ja noh, mina ja hiljem ühinesid meiega Marko Mäetamm, Reiu Tüür, Ima Tsuuman, Külli suitsu ja Priit Pajos. Ka aastal 2000 ja praegusel näitusel on meil ka külaliskunstnik. Ero ja Waynen ja kunagi Tartu skulptuuri elavdamiseks andis Kursi koolkond skulptorite toetuseks välja preemia, siis kolm-neli aastat tagasi sai eerusele preemia, nii et nüüd ta on meil nagu aitab näitust sisustada ja huvitavamaks muuta. Just skulptuuri koha pealt. Kunstikauge inimesena, kelleks ma ennast mõnevõrra pean tunnistama, tuleb kindlasti ära küsida, et mis eristab kursi koolkonna liikmeid siis võib-olla teistest kunstnikest. No praegu vast Eestis võib-olla on need nõuded meie enda sisenõudeid ja mis, mis meil on välja kujunenud, et kui ma küsisin poiste käest, et mis on need näituse kõige nõrgem pilt, mille me välja jätame siis keegi nagu plaksti sellist asja ei osanud öelda, nii et see näitab seda, et meil on tegelikult et iseendi jaoks ja ma usun ka teiste silmis päris kõrgel. Et niisama pilti kahe õhtuga pilte ja siis noh talle numbrit taha kirjutada, seda vast ei tee keegi meist. Ütleme, et kui kirjutatakse romaane mingisugusest, kas või sõpruskonnast või mis iganes, siis eelneb sellele tavaliselt mõni lugu, ühine läbielamine, mingisugused sarnased arusaamised maailmast, kuidas iganes. Kuidas oli kursi koolkonnaga, kuidas teie need neli inimest, kes esialgu otsustasid kokku tulla, kuidas kõik toimus? Nagu üks väike lugu rääkida, siis jah, ikka midagi naljakat või kentsakad on. Kuigi Priit Pangsepp ja mina käisime kunstikabinetis, olime juba varem tuttavad, olime neli aastat enne omavahel tuttavad, aga kaheksandaks kaheksanda aasta kevade juhtus selline lugu, et Tartus ikka suursündmus oli vanasti kevad või sügisnäitusel väljas olemine ja just oli värske kevadnäitus kunstimuuseumis üles pandud ja mulle jäi silma seal üks hästi naljakas pilt, mingi üks tüdruk kajakaga. Ja ma mõtlesin, et huvitav, et kes see kunstnik on, tuli esimest korda väljas. Aga tema, tema ei teadnud seda ja mina kujutasin ette, et see on selline mingi punkari tüüpi vend. Kõnnin üliõpilaspäevade aeg Vanemuise mäest alla ja parklas on üliõpilaspäevade laat. Ja parasjagu üks Väikevend õigub ja müüb sellesama käekirjaga tehtud pilte, aga parasjagu oli müügis selline pilt, mis oli pioneeritrummi ja Falfaariga ja kaelarätid kaelas. Ja ma tundsin kohe ära, et noh, vot see on seesama mees ja läksin talle juurde ja ütlesin talle seda, et et tulin just kunstimuuseumist, et sul see kajakaga pilt on väljas seal näitusesaalis, et esimest korda, et väga tore teada. Tema ütleb mulle, et need ei ole üldse tema pildid, et tema müüb sõbravi, tead, sõber istus seal maas ja joonistas 20 kopika eest koolilaste ja üliõpilaste portreesid. Ja siis, nii ma sain kokku Peeter Alliku ja Albert kulgiga, et see väikemees, kes neid pilte vehkis ja müüs, seal see oli Albert Kulkija Peeter lohistades joonistas neid portreesid. Ja kuna ma ei tahtnud segada hästi, palju rahvast oli ümber, siis ma kutsusin joonistus stuudiosse Sealse kursi koolkond, nagu edasi keris. Mis te arvate, kas kursi koolkond on tegelikult justkui nagu omaettemärgina vähemalt Tartu inimeste teadvuses kinnistunud? No ma usun küll, et on, sest kui nüüd vaadata noh, nii palju kui mina olen näitusetegevuses olnud ja nende aastakümnete jooksul ei ole nagu teisi püsivaid kunstnike rühmitusi nagu jäänud vee peale ja kursi koolkonda oma 20 aastaga on kahtlemata selline suur märk terve Eesti viimase sajandi kunstis, ma usun kui hakata sulama ballasest, ma usun, et Tartu märgis kindlasti selle 20 aastaga on väga palju korda saadetud ja seda, mis me väljaspool oleme saatnud, seda ei olegi kõike vaja siin alati kuulutada, sest me oleme ka väga palju nii omaette isiklikud kütustega kui ühiselt välismaal esinenud ja seda varjupoolt nagu keegi ei teagi, eks, et noh, seda üksikuid näitusi teevad selleks aga et selles suhtes ma usun, kindlasti, on päris korralik jälg, kellele ta nüüd meeldib, kellele ta ei meeldi, kes püüavad seda jälge kustutada, kes täis sekkuda. See on juba aga aeg näitab ja ma usun, ta on juba näidanud, eks, sest need tegelikult, et noored kunstnikud on ennast aastatega üles töötanud, oma isiksused järjest võimsamalt avanud, aga samas on nad ka algselt väga küpseda. Seda näitab ka see praegune tigutorninäitus, kus on väljas kõigi ka esimesi töid. Näiteks Peeter Alliku 88. 89. aasta tööd olid sama huvitavad kui praegused võib-olla isegi selline särtsakas ja on või selline julgus ja veidike selline mõnus. Algaja rupsus on, isegi võlub teistmoodi kui selline liigne professionaalsuseks. Et jah, igatpidi ma usun, et on, on olemas ja jääb, jääb olema kursiga. Me räägime praegu siin neljapäevasel päeval avatava Kursi koolkonna 20. aastapäevanäitus. Kas see näitab ka seda, et me võime võib-olla kursi koolkonnast rääkida ka näiteks kursi 40? Kuradi ma usun, et kunstiteadlased ja kunstnikud ja üldse meie järeltulijad kindlasti räägivad. Sest kursi koolkond on tänaseks päevaks tõesti laiemaks kasvanud, kui korraga silmapiiril olnud. Meil kõigil on järeltulijaid ja järeltulijaid on rohkem kui kursi koolkonna liikmeid, nii et kõik on umbes läheb. Ma usun, ant paremuse poole. Neljapäeval lülitas Kirjastuste Liit oma iga-aastase enimmüüdud raamatute edetabeli. Kirjastajad ise liigitavad taastat Potteri aastateks ja Kivirähu aastateks vastavalt sellele, milline raamat just parasjagu ilmunud on. Läinud aastal ilmusid mõlemad, andku Veiko õunpuu, kes sõdib spordisõnavara kasutamise vastu kultuurist kõnelemisel meile andeks. Aga Kivirähki mees, kes teadis ussisõnu, pani Potterile pika puuga ära ja oli edetabelis esikohal. Ka seitse aastat tagasi ilmunud Rehepapp püsib endiselt tabelis. Kivirähki ostavad need, kes loevad palju, kui ka need, kelle jaoks oli see ehk aasta jooksul ainus ostetud raamat. Aga miks just Kivirähki Kivirähki fenomeni eesti kirjandusruumis analüüsib Tallinna Ülikooli õppejõud Linda Kaljundi? Andrus Kivirähu menu on kahtlemata omaette fenomen, aga ma arvan, et seal edetabelis annab petliku efektiga see, et seal on teabekirjandus, aimekirjanduse, ilukirjandus omavahel segamini. Aga et kahtlemata kajastab seda, et Andrus Kivirähk ostavad ka need, kes kes muud ilukirjandust ei osta. Aga mis Kivirähu fenomeni taga võiks olla, ma arvan, ikkagi Kivirähu totaalsusetan kõikjal, et ta mitte ainult ei kirjuta, vaid esineb ka televisioonis, raadios ja kirjutab ajalehes. Küll on mõeldud, kas kirjanik peaks olema meediastaar, siis senine Eesti kogemus ütleme, kui me vaatame tagasi viimasel 10-l aastal, et see kahtlemata seda seda kinnitab, kui me seame kriteeriumiks müüginumbrid ja olgu selleks siis Kender või Kivirähk või Kõusaar või Kerttu rakke, et selleks, et meie tuhandeid ja tuhandeid, sa pead olema essil, sa pead olema võimalikult erinevates meediates. Aga teistpidi ma arvan, et on hästi-hästi tervistav see, et ikkagi kui ka see kirjanduse edetabel ei ole niivõrd mitmekesine, et seal on tohutult palju aimekirjandus, erinevaid entsüklopeediaid ja intervjuu raamatuid, siis tervikuna raamatud, ilmuv ilukirjanduse pilt äärmiselt mitmekesine. Ja see annab, annab lootust, see on hästi positiivne ja minu meelest kas ei olnud ka sealt edetabelist välja jäänud populaarsed romaanid nagu Kaplinski seesama jõgi tegelikult, mida ma arvan meil ikkagi üle 2000 eksemplare. Kivirähu ussisõnad on tema varasema loomingu taustal kahtlemata äärmiselt erandlik teos ja ma arvan, et just ka see eestlaste kuvand ja, ja autori suhtumine oma oma eestlastesse, oma kangelastest seal selles romaanis teistsugune kui kõigis tema varasemates romaanides. Ja ma arvan, et ka need reaktsioonid sellel romaanil ei ole olnud nii üks-ühesed kui näiteks rehepapile või tema näidenitele või või noh, varasemale loomingule tervikuna ja seal on olnud ka palju nõutust ja palju kibestumust nendes reaktsioonides. Samavõrra kui helistamist ja võtet, mis suurim erinevus võiks olla, siis ma arvan, et see on ikkagi teatud pettumuse, lootusetus või valu, mis sealt ussisõnadest vastu kajab. Et kui tema varasematest romaanidest on vaadelnud mitmed eestlasest stereotüüp neid korrigeerinud, siis see on ikkagi jäänud sellisele mõnusa huumori tasandile, et noh, me oleme sellised, nagu me oleme ja me võime oma veidruste üle naerda ja see annab sellise teraapilise efekti, eks ole, samas kui ussisõnadest jääb, jääb kajama selline valu, valu ja ta mõjub pigem traumana. Kindlasti mindi otsima uut Rehepappi, kui Kivirähk ju ise mitmetes intervjuudes enne raamatu ilmumist kuulutas, et ussisõnadest ei saa uut Rehepappi isegi üritas, üritas oma uut romaani varasematest lahti rakendada, aga ma arvan, et ilma Rehepapid, jalad, seda ussisõnade menu kindlasti sündinud. Napilt aasta eest toimus eesti muusikakriitikas vaieldamatu tähtsündmuskriitik ja muusikasõber Tõnis kahu avaldas enda edetabeli raamatu viis pluss sõnad. Isiklik kahu valis sinna enda arvates põnevamad palad Eesti popmuusika ajaloost ja lasin eile teha ka kujuteldavad plaadikujundused. Uhke lugu, aga eelkõige lootis kahu, et raamat ärgitab lugejaid ja ka teisi kriitikuid rohkem meie popmuusika üle arutlema. Aasta möödas. Milline on raamatupeegeldus rahul olnud ja kas tagantjärgi vaadates oleks lugude järjekord sootuks teistsugune? Küsis kahult teine muusikasõber. Margus Kiis. Aasta tagasi andsid sa välja raamatu viis pluss sõnad, kus sa analüüsisid neljakümmet Eesti pop- või rokklugu. Kas sa mäletad sa, et võib-olla aasta hiljem või mingi periood hiljem oleks ju laulude valik hoopis teistsugune. Et kuidas tagasi vaatad, et kas mõnes mõttes võib-olla kahetsed seda laulude valikut või muudaksid midagi või kuidas sulle tundub praegu? Laulude valik oleks teistsugune, vastu olnud ka juba nädal hiljem. Aga kahetseda ei ole nagu ka põhjust, sest et valiku jälgides võib juba öelda, et raamatus jäänud valik on tugevam kui minu enda hilisemad, et seisukohad või varasemad seisukohad mõnes mõttes, et see fikseerus, see jäi sellisel kujul alles. Ja las inimesed vaidlevad, kui nad tahavad, ma võin ise ka lugejana potentsiaalse lugena vaielda, aga, aga selline formaat Tal oli ja selline see valik sai, sellisena ta eksisteerib ja ja kui on olemas selline asi nagu ajalugu ajaloo prügikasti, sinna ta ka jääb just sellisel kujul, nii et kahetseda ei ole siin midagi, aga muidugi või mõne asja puhul mõelda nii ja teisiti, see on loominguline protsess, mis ei lõpe selle kaante vahel saamiseks. Selle raamatu eessõnas sa ennustad, et Eesti popmuusika muutub järjest professionaalsemaks ja minu meelest on see nii läinud. Praegu domineerib Eestis nagu selline sile poprokk, mis on minu isikliku arvamuse kohaselt üpris igav. Kuidas sulle endale tundub, et kas näiteks aastal 2005 või 2006 oli muusika üldine tase võib-olla natuke põnevam kui praegu või kuidas? Seda on raske öelda, sest tegelikult võib-olla see 2005 kuus ei olegi nii väga palju erinev sellest, mis on 2008, seitse, aga kujutada võib ette seda jah, teatud protsessina, kui protsessi nagu igavus järgmine faas tähendab seda, mis ma seal ütlesin, et professionaliseerumine toimub siis loomulikult selline protsess on olemas ja see jätkub ja see ilmutab ennast kogu aeg, ütleme professionaalsus on väga kahtlane kategooria popkultuuris popmuusikas. Professionaalsus on tegelikult viis, kuidas muusikat annab, kontrollida ja valitseda klassikalises muusikas iial sellist küsimust tekkinud. Aga populaarkultuuris kindlasti, sest professionaalsus tähendab seda, et eksisteerivad mingisugused normid, mida katsutakse oma töös tegevuses, muusika loomises esitamises, silmas pidada. Normid ei ole alati halvad, aga normid võivad olla halvad. Näiteks seesama kurikuulus, eks ole, sõnastandardiseerumine algset tähendas ka seda, et lihtsalt inimesed peavad oma raha eest saama korraliku standardi järgi toote, siis on see, millest me nõudel tundsime, tohutut puudust, eks ole. Aga kas nad realiseerimine tähendab muuhulgas ka teatud rünnakut loovusele? Küsimus on nüüd selles, mis kultuuris selles vallas juhtub, kas inimesed kipuvad sellele alluma või leiavad ka viise sellele vastu seista. Selles osas olen ma optimistlik, kuigi mingisugune poprokinike kiht on täiesti olemas ja kipub paljunema. Selline popmuusika nõnda öelda, siis halvas mõttes, võib-olla teatavas mõttes professionaliseerumine tähendab minu meelest ka seda, et muusika muutub järjest psühholoogiliselt välja timmitumaks ja välja arvestatud maksed, selliseid põnevused jäävad temast nagu järjest rohkem vähemaks. Et sinu muusikakriitika stiil on väga triline, võib-olla või psühholoogiline, minu meelest sigi lausa psühhoanalüütiline. Muret ei tunne, et kui sellised produtsendid õpivad järjest paremini inimese ajus niimoodi sisse tungima et sinu otsingud selle tõttu kahjustuvad või et sul ei ole enam popmuusikast enam midagi eriti otsida peale seda See on väga huvitav küsimus, millele ma tegelikult ei oska sajaprotsendiliselt kõlblikku vastust anda. Kindel on see, et ma ei usu sellesse, et muusika Väljaandide loojad saavad lõpuni kontrollida seda, mis muusika sees liigub, see on sama. Kui sa nimetasid seda psühhoanalüütilist tausta, siis jään ma ka korraks selle mõiste aparaadi juurde ja toon sisse selle Freudi tuntud alateadvuse mõtte, ehk siis väga palju asju jääb kuhugile psüühilises tegevusest nähtamatuks ja mitte keegi ei suuda lõpuni kontrollida, mis seal alateadvuses peidus on. Ei mina ega ka ega ka need, kes ta sinna sisse tahaksid panna. Nii et tegelikult nagu kriitiku kohus on isegi siis, kui see protsess muutub keerukamaks ja järjest professionaalne läige nagu ilmsemaks valitsevamaks ja professionaalne pealispind nagu tugevamaks ja läbitungimatu maks isegi siis on võimalik sinna sisse näha ja otsida tegelikult, et ma arvan, et see protsess käib edasi ka nagu Eesti muusikakriitik vallas ja selle nii-öelda näide ei pruugiks küll olla ainult mina. Aga küsimuse asetus on see iseenesest, nagu huvitavat värav suudab muusika rikkuda siis sellist muusika ümber käivat diskursiivsed mõtlemist. Et küsimus on nagu vähemalt vaatad veel üle küsida endamisi seda mõne korra ja siis proovida vastata. Kui tulla selle selle raamatu viis pluss sõnad juurde, siis mind isiklikult üllatas asjaolu, et seal on vist ainult üksainus metal lugu. Kogu selles 40 ses valikus nagu natuke kuulanud, sinu teisi sõna võtta ja siis ma olen nagu aru saanud, et metal nagu sind huvitab, kui selline ava Cartistlik või uuendust püüdev äärmusi püüdev muusikavool, et kuidas sa seletad selles raamatus sellist metal'i vähesest. Kukkus nii välja, jah, sest et sa vist pead silmas seda Pedi kriilumisena, Jan et, et see kukkus niimoodi välja ja, ja see loomulikult torkas mulle endale ka silma eesti metalil on see Crystaliseerumine veel ees ja kui Eesti metal nii palju, kui ma natuke laivis näinud kohati õigustab seda pretensiooni, sellist ongi metali puhul kohati üsna raske leida seda õiget õiget sulamit, produktsioonist, sellisest vitaalsust live esitus, sest et need plaadid, mida Eesti metal on välja andnud erinevatel põhjustel, ei rahulda mind seal ma ikkagi uurisin ühte muusikat üldse, vaid vaid muusikat selle sõna sellisest laadilises tähenduses väljendada artefakti tähenduses. Nii et see on kindlasti üks valdkond, kus asjad võivad muutuda minu maitse ja valikute osas, aga kokkuvõtteid tehes nii ta kipub olema. Jah, muidugi, seal on ka see, et, et suur hulk sinna raamatusse sattunud suhet muusikaga suhet persooniga, kes on muusika taga, metaliga saab see personal muidugi fiktiivne, võib ka olla reaalne, võibki olla fiktiivne. Ja et suur osa nendest persoonidest metalit teevad, ei kehtestanud mulle endale siis selles mõttes huvitavalt, aga aga veelkord, et see ei ole kokkuvõtvat minu metali maitsest ega kokkuvõte isegi suhteliselt Eesti metal-muusikaga, et see on kõik liikuv ja arenev protsess. Lõpetuseks tahaks siis küsida, et kas on mõni uus raamat käsil või mingi muus huvitav projekt. On ideid, aga ei ole veel alla kirjutatud lepinguid, alternatiivne suund on, on ka praegu mitte midagi kirjutada, vaid tegeleda rohkem ülikooliasjadega kus on ka võib-olla mingid väljakutsete ees, et võib öelda, et et kindlasti see üks, üks taas on läbi ja ütleme nii-öelda sellele ma leian, mingisugust jätkuma ei soovi ise küll teha, kui seda teha keegi teine, siis on see ainult tervitatav, aga ütleme see käsitlusviis või see tüpaasandast selleks korraks lõppenud. Aga ei saa jätta, välistanud tuleb midagi natuke muu nurga alt või natukese teise käsitluslaadiga võib-olla rohkem metaliga. Kultuurikoja on tänaseks lõppenud. Tänane saade oli pühendatud võitjatele, sest saate peategelased olid Kultuurkapitali aastapreemia võitnud kunstnik Jaan Toomik ja eesti kirjandus, tippe järjekordselt vallutanud Andrus Kivirähk. Lisaks oli juttu kursi koolkonnast ja Tõnis kahu edetabelitest. Tänase saate panid kokku Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar Kultuurikoja teemadel. Ootame jätkuvalt vastukaja e-posti aadressil kultuurikaja et R punkt eekultuuriga. Varasemad saated on järelkuulatavad ka vikerraadio koduleheküljelt. Aitäh kuulamast ja toredat nädalavahetuse jätku.