Ultuurigaja. Tere kuulama kultuuriga ja juba nädala algusest peale on meedial tärkava koalitsiooni tegemiste kõrval jutuks eesti vene mäng. Meie aga seekord jalgpallist ei räägi. Käime hoopis korraks Helsingis, vaatame, kuidas maailma kultuur Tartusse kokku tuleb ning kuidas Euroopal on plaanis ajalugu ühte õpikusse kirjutada. Täna saates Hasso Krull esitles nädala eest Helsingis värsket kolmkeelset teksti kogu kiviring. Kirjastus jumalikud, ilmutused ehk nii kujundaja Peeter Laurits, tõlkijad Hanoidinen ja Triin Ojari. Intervjuu annab Hasso Krull. Grammy võitja, Eesti filharmoonia kammerkoor esitab Bachi Matteuse passiooni. Lähemalt räägib Annely ivaste Eesti filharmoonia kammerkoorist. Tartusse koguneb järgmisel nädalal jälle maailma kultuur, et maailma filmifestivali ja juba traditsioonilist ümarlauda tutvustab peakorraldaja Pille Runnel veel saates. Euroopa Liit otsib ühist ajalugu. Kas ja kuidas see võiks teoks saada ning mida üldse asjast arvata? Kommenteerib ajaloolane Lauri Vahtre. Prantsuse kultuuriteoreetik Jean Bodriaar lahkus simulaagrumidest ja simulatsioonidest Andreas v. Tänase saatemuusika valis Andreas vee. Mina olen toimetaja Esta Katri. Hasso Krulli teksti kogu kivi Ring ilmus kolmes keeles ja esitluspaigaks oli nädal tagasi Helsingi soome, eesti ja võrukeelse raamatu koostasid Hanno hoidinen ja Triin Ojari. Välja andis kirjastus jumalikud ilmutused. Hasso Krull räägib lähemalt. Esitleti ühte raamatut, millel on pealkiri kolmes keeles Jadulinud Hussaid ja kiviring ja tulin, tar on soome keeles tavaline sõna labürindi kohta kivilabürindi siis Hussaid on nüüd Jan Rahmani loodud uus tuletis. Aga peaks tähendama seda sama asja. Ja kiviring on eestikeelne küllaltki sage kividest laotud labürindi kohta. Aga see on Hannu aitis ja Triinu Ojari tehtud valik luuletustest, mis on siis ilmunud õnneraamatutes kui ainult koopia ja talv, talv on möödunudaastane koopia 2001, Nad hakkasid seda tegema kuidagi niimoodi üksteisest sõltumatult. Lihtsalt olid, olid testivad teinud, siis me saime kõik juhtumisi selle talve esitlusel kokku ja seal nagu hakkas siis kuidagi see kihelema ja ja siis nad vähemalt tegid juurde, võrdlesid, mida kumbki on teinud ja siis teine tegi nagu selle katteks ka. Omalt poolt alguses oli mõte, et, et kakskeelne raamat aga viimati, kui juba kirjastamiseks läks, siis panime kõik kolm keelt, nii et neid on kolm Läänemeres keelt on kõrvuti Eesti Soome ja võlu, noh, neid on ka täiesti huvitav võrrelda seal. Ja huvitav on olnud ka ette kanda neid niimoodi kolmel häälel. Seda me tegime nüüd Helsingis juba teist korda just nimelt suvel kaika suveülikoolis proovitud, aga noh, see oli vabas õhus järvegas ta nagu otseselt ei ole programmiline selles mõttes, et ega mina ei ole seda valikut kuidagi suunanud. Lihtsalt tõlkijate koostöös tekkinud ja pealkirja pani, et hoitine, pealkirja ta võttis ilmselt selle loomise mõnu ja kirja essee mõjul seda muidugi soome keeles ei ole, aga ta oli eestikeelset lugenud ja ja siis noh, suvel üldse oli, oli temaga mitmel korral ka nendest tablettidest juttu. Ja tõesti noh, soome keeles on selline hea sõna olemas eesti keeles nagu ühte niisugust vastet ei ole Soome keeles seda labürinti kasutataksegi harvem. Et kõik, mis nad ise laavat seal, noh, ma olen internetist kunagi vaadanud, et peaks olema, mingitel andmetel on üle 100 võib-olla ka veel rohkem. Ja tulin tagasid Soomes Rootsi kohta, vahel väidetakse, et olevat lausa üle 300. Raske on muidugi neid tegelikult kokku lugeda ja palju Eestis on või on olnud, seda ei tea. Need on ka niisugused suhteliselt püsimatud struktuurid. Näiteks neid Inglismaa turvas labürint on juba joonistatud üles kuskilt nii 17 18. Sajandist. Nii et dokumenteeritud on nii kaua enamus, need on muidugi kõik kadunud juba sest turvas, labürint, see kasvab kinni paar inimpõlvega, sealt ei jää midagi järgi, kui, kui teda vahepeal uuesti kaevata lahti. Aga noh, Eestis kogused dokumenteerimine on senimaani tegelikult väga hõre. Meil kindlasti ei ole neid nii palju olnud ja noh, mulle tundub, et võib-olla Lõuna-Eestis üldse ei olnud niisugust tava. Vähemalt need Kivila põgendid on leitud kõik ikka rannikult ja saartelt. Aga teisest küljest võimatu on öelda, millised mätas labürindi või sellised ajutised heinalegendid näiteks lume sisse saab ka väga hõlpsalt tallata. Ühesõnaga noh, kõik need võimalused on olemas ja me ikkagi kuuluma tegelikult mingisugust ka siis servapidi või ei, võib-olla ka päris sellise tõhusa tükina sellesse mõistesse, kultuuri kooslusesse, kus kus see niisugune labürindi sümboli väga oluline Põhjamaades on, on oma nisugune, labürindi kultuur olnud ja palju nimesid neil, aga see kindlasti on selle vahemerelise ja Lõuna-Euroopa traditsiooniga seotud ja üldse kuna ta nähtavasti on kiviaegne sümbol, siis seda on üle maailma igal pool täiesti niisugustes paikades sellistel rahvastel, millele omavahel vähemalt teadaolevalt ajaloolisi kontakte nagu olla ei saa. Muidugi, kui me eeldame, et et inimestel võiks olla üks algkodu ja nii edasi, siis alati võib oletada ja peale selle, et suured sümbolid on kujung või, või Elliaade on. Ta on öelnud sellised tüüpsed. Et neil on ikkagi kalduvus ennast ise tseerida noh, nii nagu nagu ütleme, keele häälikud on teatavas mõttes universaalsed, igal keelel küll need kombinatsioonid on erinevad, rääkimata siis sellest, millised sõnad moodustatakse. Aga see, et on olemas näiteks konsonandid ja vokaalid seal universaalne ja nii edasi, ühesõnaga on teatavad niisugused inimliku kultuuri parameetrid mis on väga korduvad ja ja see ulatub kuni mütoloogia, nii noh, selle üle on, on alati hästi palju arutatud. Aga ega ega tegelikult see ei olegi kõige huvitavam. Et miks see nii on, võib-olla see on, see on üks huvitavaid küsimusi, aga mina olen rohkem just sellel positsioonil, et huvitav on see, et nad on olemas, et see on nõnda ja, ja siis siis peaks nagu vaatama, et mis neist edasi välja tuleb. Seal on küll, ka kaks luuletust on tõlkijatelt endilt, mina siis tõlkisin need eesti keelde, Triinu, Johanna vastavalt soome ja võru keelde. Ta on niisugune keeleline eksperiment muidugi ka selles suhtes, et ma ei tea üldse, kas kas on ilmunud sellises mahus ühtki teksti niimoodi võrdlevalt kolmes läänemeresoome keeles tavaliselt ikka, kui kui nad mitmekeelsed väljaanded siis kolmas keelanud ning indoeuroopa keel aga seal on, analüüsiks on kohe palju huvitavat puht keelelist materjali. Teine asi on siis, et, et ta on muidugi ka raamat mida lihtsalt lugeda. Hanno eetiline on ju Tuglase seltsiga seotud olnud kogu aeg. See Tuglase selts on ikkagi väga vana ja Braditsioonikas ja tihtipeale asjad ikka hakkavad hargnema just sealt. Lugesime Helsingis möödunud laupäeval neid luuletusi soome, võru ja eesti keeles. Soomekeelset luges tõlkija Anoitinen võrukeelse Triinu ojal Võru Instituudist eestikeelse maise. Midagi tuleb juurde publikust lugedes. See ei ole lihtsalt niisama, et noh, need loeks nagu nagu lindi pealt. See tekst kostab vaid ikkagi publiku ootused või mingid vibratsioonid, need tulevad kaasa, sellepärast lugemine on alati iga kord erinev, seal on palju niisugust rituaalset, mida muude tekstide juures ehk nii rõhutatult ei ole teisest küljest väga palju olnud mõnedel ametlikel kõnedel elituaalsest, aga see on natuke teistsugune. Et ametlikku mingit presidendi kõne rituaalne aspekt on ta hästi niisugune perferematiivne. Et tähtis on see, et ta ütleb midagi, et ta on president. See, milline see sisu täpselt on, seal on olulised mõned nüansid nüüd kui luuleteksti Ta lugemine siis ka muidugi see on oluline, et kes seda ette loeb. Kui autor ise lugemas, siis tahetakse tavaliselt kuulda, et noh, kuidas üht või teist lõiku sealt fraseerib, et kuhu need rõhud langevad ja milline see hääle tempo ja paatos on. Aga muidugi, teisest küljest ta on ka samamoodi siis Pirformatiivne, et kirjutatud ja, ja tihtipeale juba ilmunud tekst. Et ta saab siis niisuguse rituaalse nagu toimumise aspekti juurde, et ta on niimoodi ka olemas. Aga noh, see kõik läheb väga kaugele. Hääleja. Ja teksti juurde see on, see on üks omaette teema. Hasso Krull meenutas teksti kogu kiviringesitlust Helsingis. Intervjuud Hasso Krulli ka, jätkame aga järgmisel nädalal ning räägime seest. Selle vormist ning kirjanduse aastaauhinna võitnud esseest loomise mõnu ja kiri. Tartus algab järgmisel nädalal maailmafilm järjekorras juba neljas. Seekord on teemaks liikuvus ja lokaalses kultuuris ja programmis antropoloogiline dokumentalistika. Küsime festivali peakorraldajalt Pille Runnelilt, kui tuntud on antropoloogiafilmid ja saabuv festival tegijate endi meelest ma arvan. Et Eestis on see tuntus kasvanud tasapisi ja tegelikult me ei ole nagu alustanud seda mõttega seda üritust väga hästi turundada, sest kõige esimene festival 2004. aastal oli hoopis koostöös Põhjamaade antropoloogilisi filmitegijatega, kes tahtsid siia külla tulla ja siis me saime sellest sellest julguse ütlesime, et hea küll, et me võime proovida ühe korra festivali teha. Ja me tõepoolest hakkasime seda korraldama ilma sellise sügavalt läbimõeldud plaanitad, kuidas viia avalikkuseni. Aga samas, kui me esimese festivali olime ära teinud, siis me mõtlesime loomulikult järele, et kas ja milleks, kas jätkata või mitte ja, ja selge see, seda eelkõige on vaja Eesti avalikkusele, eriti siis Tartu kultuuri publikuga eesotsas, tegelikult on inimesed selle tasapisi üles leidnud ja eelmisel aastal kasvas vaatajaskond juba poole võrra neli pool 1000 vaatajat, et mida ma loen selles mõttes, kes väga heaks tulemuseks, et samamoodi me ei tee väga suurt reklaami, kuna see festivali põhipesa on siin Eesti Rahva muuseumi näitusemajas ja see näitusemaja ei ole kummist. Programm on selles mõttes mitmekülgne ühest servast me alustame tõesti selliste muuseumide või ülikoolide juures tegutsevate filmitegijate filmidega, mis võivad tihti olla näiteks. Meil on sel aastal programmis ka mingeid rituaali, filme, kombestiku film, et nende esmane, selline huviliste rühm on ikka nendes samades ringkondades kultuuri uurijad, kultuuri vahendajad, aga, aga teises servas on tõesti selline lusti ja huvi nagu maailma näha. Selleks ei ole vaja tõesti muudkui avatud suhtumist. Meil sel aastal on programmis mõnigi selline rännufilm nagu palverändurid, test Jaapanis näiteks või, või mustlaspunkarist, kes läheb oma mustlasjuuri otsima. Et need on sellised teemad, mis on tegelikult üldinimlikud, nii et selleks ei ole vaja haridust, ei endal rändamise kogemustega midagi muud. Põhiprogrammis on tavaliselt umbes 30 filmi ja tõesti, me vaatame jõudumööda ka teistel sarnastel festivalidel või nende kataloogidega tutvuma. Euroopas on tegelikult 15 20 natuke sarnase formaadiga festivali aga loomulikult, et saadame me nii-öelda sellise teate välja igal suvel ja kutsume üles siis meile filme saatma, nii et sel aastal puhtalt posti teel jõudis meile üle 100 filmi, mida me siis programmi toimkonnaga vaatasime ja siis lõpuks hääletasime valusates vaidlustes, sest sest alati on neid filme, mida tahaks näidata tunduvalt rohkem, kui me mahutame sellesse nädalasse. Programmi sel aastal. Programmitoimkonna juht Liivo Niglas kavandab parasjagu palavikuliselt eesti dokumentalistika järjekordset ümarlauda ja sel korral on ta kutsunud, et siia sellise natuke radikaalsema suuna esindajad või provokatiivse suuna esindajad nagu Andres Maimik ja Kilmi ja Esto-TV, kes siis tulevad ja räägivad, et mis on nende meetod, mida nad oma filmidega nii-öelda tahavad ja nii edasi, et me asetame sellised ümarlauad alati natukene võib-olla filmimaailmakontekstist ümber muuseumi ja kultuuriasutuste konteksti ja küsime ka, et kuidas need filmid, mis tehakse, kuidas need peegeldavad Vidokumenteerivad ühiskonda. Et see on natukene selline teistmoodi kontekst kui tavaliselt neid tõlgendatakse. Aga noh, seda huvitavam ongi seda tasakaalu vaadata. Et Eesti filmi puhul me, me oleme igal aastal lähtunud sellisest küsimusest, et mis jälg sellest jääb, et mida ta praeguses hetkes tähendab, vaid mis, mis jälje need filmid jätavad võib-olla mõne aasta või mõnekümne aasta pärast? Me oleme möödunud aastast alates Eesti Televisiooniga koostööd teinud, näidates valikut filmiprogrammist, sel aastal on valik eelmise aasta festivali kavast. Et märtsikuus ja läheb vist otsaga aprilli välja, on on neli filmi, mis on just sellised, nagu laiemale publikuhuvile mõeldes välja valitud on näiteks film hospiits ist Amsterdamis, mille kõrval on film Iisraeli sünnitusmajast, et sellised tõesti kõiki puudutavad teemad dokkaadri raames on eetris. Ma soovitan filmi tutvustustega nagu tutvuda oma oma huvist lähtudes, need välja valida, sest tõesti hommikupoolikut ja me püüame näidata võib-olla selliseid kultuurikajastusi rohkem näiteks Balkanil, et needsamad rituaali filmid või isegi eestlased Siberis, mis, mis tõesti on, on rohkem selline kultuuritõlgendus ja, ja võib-olla nad ei ole nii filmikeeles meistrid. Aga, aga nad räägivad sellistest olulistest teemadest. Aga siis päeva peale on meil programmis tõesti ka žanriliselt filmi, keeleliselt väga huvitavaid asju erinevatelt mandritel, erinevatest paikadest. Näiteks kui ma vaatan siin reide peale, siis näitame me filmi Tšiili vanglast, sellisest hääbuvast kultuurist, mis on just visuaalselt väga mõjus. See film linastus äsja ka eelmistel Inimõiguste festivalil, nagu on World ja nii edasi, sest ta on nagu ühest konkreetsest tunglast, aga ta avab selle sellise inimliku poole sinna juurde. Või siis laupäevases programmis vaatame ühes plokis neid erinevaid kajastusi, mida on siis tekitanud, et kui see konfliktiolukord Balkanil näiteks näiteks Serbia film peale sõda ühest väikesest etnilisest kogukonnast nendest pingetest, mis seal inimestes on väga rahulik keskkond, aga ometi on seal peidus mingid pinged või siis Bosnia-Hertsegoviinafilm sinna kõrvale draakoni etteaste, mis räägib sellest, kuidas ühes väikeses linnakeses lootsid noored leida lahenduse samamoodi seal pesitsevate pingetele konfliktidele leidsid, et kõiki vaenupooli ühendavaks võiks olla Pruus, lee ausammas, mis siis linnaparki rajati, kuna kuna ka noh, see võitluskunstid seal linnas väga populaarsed filmi lõpus me küll ei saa veel teada, aga tegelikult tegelikult seda kuju seal minu teada enam ei ole. Et selline monumentide ühendava jõu näide nagu Euroopa teisest otsast, mis on meil ju vägagi päevakajaline või sealsamas ummikus on India filmitegija film tarkvaratööstuse, organisatsiooni kultuurist, Indias, kuidas Indias on selline rahvuslik uhkus globaalsel tasandil kuidas, kuidas koolitatakse neid selliseid globaalsem, mõtlemise ja käitumisega siis tarkvara insenere ja mida nad ise arvavad, mida nende toodang algab. Et selliseid erinevaid lugusid maailma eripaigust on, on tõesti niivõrd palju, et ma ei oska neilt nagu ühte väljadest teist kõrvale jätta. Maailma filmifestivali peakorraldaja Pille Runnel tutvustas järgmisel nädalal algavat programmi. Seekord avardub siis maailm jälle Tartus. Täna Tartus ja homme õhtul Tallinnas juhatab Paul Hillier Eesti filharmoonia kammerkoori. Kavas on Bachi Matteuse passioon. Teosest endast ning esitajatest lähemalt räägib Annely ivaste Eesti filharmoonia kammerkoori esindaja. Johann Sebastian Bachi Matteuse passioon on üks, võib vist öelda, et muusikaajaloo üks suurteoseid ja üks olulisemaid teoseid, tegelikult on see ka Bachi üks ulatuslikumad teoseid ja peetakse isegi tema loomingu kontsentraadiks. Omal ajal aga paradoksaalselt, et peab ütlema, et tema muusika väga tuntud ei olnudki või tähendab tuntud ta oli, aga ei olnud nii populaarne, et pigem eelistati isegi tema poegade Philipp Emmanuel Bachi ja Johan Christopher Bachi muusikat ja alles taasavastama hakata eriti tema loomingut, siis sadakond aastat hiljem. Nii et 1820 900 aastat pärast selle teose loomist tõi selle päevavalgele uuesti Felix Mandelson ja sellest sai alguse siis Bachi muusika taasavastamine. Aga lugu ise on siis Jeesus Kristuse kannatuslugu ja seda räägitakse Matteuse evangeeliumi järgi, et tekst on pärit ses mõttes evangeeliumist Bachi puhul tegelikult peaks ütlema ka seda, tema muusikale on iseloomulik väga suur sümbolite rohkus. Et kõik, mis on selles tekstis, on ka muusikas väga hästi jälgitav. Et see muusika kajastab kõiki neid teksti sümboleid ja kujundeid täpselt muusikas. Et see on üks põhiline võti nagu Bachi muusika mõistmiseks ja noh, loomulikult on see ka väga ilus muusika. Seda teost esitavad siis Eesti filharmoonia kammerkoor, Tallinna kammerorkester ja suursolistide ansambel. Solistide koosseisu kuuluvad kammerkoori solistid Kaia Urb, Iris Oja, Uku Joller, Maarja Kukk, Rainer Vilu, Talvik aga on ka kaks külalissolisti tenorit mõlemad. Toomas Smeditši ja Julian puder ja nüüd Julien Potšer on praegu üks nõutumaid ja hinnatumaid barokksoliste ja ta on väga palju just nimelt Bachi loomingut on esitanud ja seda väga erinevate koosseisude ja kuulsate dirigentidega nagu kaardineerijat, härrat ja seda muusikat salvestanud. Et seetõttu on väga hea meel teda nüüd siin Tallinnas siis kuulda ja võib-olla instrumentaal solistidest peaks välja tooma kas soome muusikut, kes on Nico Bergola ja Aapo Häkkinen. Aga nemad on siin varem ka Eestis esinenud ja peaksid olema barokisõpradele tuttavad. Ja Aapo Häkkinen on, on ka Soome Helsingi barokk orkestri muusikaline juht. Nii et väga kõrgel tasemel muusikat, kõik need kontserdid, mis nüüd Tallinnas ja Tartus toimuvad juhatab ta Eesti filharmoonia kammerkoori peadirigendina küll jah, viimast korda, aga tegelikult koos kammerkooriga jätkub, tulevad esinemised mitmetel festivalidel, ringreisid ja kindlasti järgmisel hooajal jälle mõned kontserdid, kammerkooriga ja salvestused. Pool hiljem ju on kammerkoori peadirigent alates 2001.-st aastast. Ja see kuueaastane töötsükkel hakkabki nüüd läbi saama sellel suvel, nii et tema leping lõppeb ja kes saab uueks peadirigendiks, ei ole veel selgunud, kandidaadid veel on ja nendega peetakse läbirääkimisi. Aga siis koori loominguline juhtkond otsustab, kes siis lõplikult peadirigendiks saab. Aga sellest saab jah, loomulikult alles siis rääkida, kui see inimene on fikseeritud. Anneli ivaste tutvustas Bachimatuse passiooni Eesti filharmoonia kammerkoori esituses. Pool hiljer astub peadirigendina kontserdil Eestis koori, et viimast korda täna Tartus ja homme Tallinnas. Euroopa otsib ühtset ajalugu liikvele on läinud idee kirjutada Euroopale ühtne ajaloo õpik. Kas ja kuidas on see võimalik, hüppas, mis on sündinud ja toimib vastuolude pinnalt. Ajaloolane David Vseviov kirjutas, et eelkõige tuleks ümber mõelda ajalookirjutuse lähtealus ning projitseerida Se sõjaliselt konfliktilt inimesele. Kultuurikaja palus Euroopa ühtse ajaloo õpiku teemal kommentaari ajaloolased Lauri vahtralt. Telefonil on Lauri Vahtre. Minu meelest on see päris huvitav katse, seal on poolt ja vastu argumente, aga ma kindlasti ei kuulu nende kilda, kes seda hirmsat juba kaugelt suure koleda häälega irvitades pilkama tulevad. Eriti rumalaks pean ma ajakirjandusest läbi lipsanud võrdlust. Nõukogude liidus oli üks ühtne õpik ja vot siis Euroopa üritab ka teha. Nõukogude liidus oli vene ajal õpik aga mitte kõikide sinna vangistatud rahvaste mingisugune harju keskmine vaid seal oli tegemist ühe valitseva rahva ajaloopildi pähe ja peale suruma. Nüüd Euroopas kindlasti ei ole see võimalik, sest et kes peaks rahvas olema, kes tuleb teistele dikteerima piltlikult öeldes, et Waterloo lahing oli võit või kaotus. Prantslastele oli ta kaotusega, inglastele oli ta võit. Ei ole ju kuidagi võimalik, et üks neist kahest kehtestaks teisele oma diktaadiga ajalooõpikusse siis vastavalt, et, et kõik õpiksid, et kas ta oli võit või kaotus. Järelikult tuleb leida mingisugune definitsioon paljudele sündmustele. Kindlasti ei saa rääkida sellest, et meie omad võitsid, meie omad kaotas, see on väga huvitav. Huvitav siukene, intellektuaalne ülesanne, kuidas kirjeldada niimoodi ajalugu ilma? Meie kontseptsioonid tähendab mingil määral ta on olemas, Euroopa kui selline on olemas ja Euroopat saab võrrelda kogu ülejäänud maailmaga, siis võiks kõnelda meie omadest ja nendest aga meie omad ja nemad, kui võtta Euroopa versus Muhumaailm nagu otseselt olnud vastamisi ja veel harvemini on Euroopa olnud kuidagimoodi ühtne, nii et siin on vastuoluline katse kujundada ühte meiet meie kontseptsioon ja Euroopa üldEuroopa kontseptsiooni. Aga ajalugu vestab paraku ainult selle meie sisestest kodusõdadest. Nii et siin peaksime hakkama võib-olla uurima, et kuidas on teised rahvad, kes on vabad rahvad ja oma ajalooga nagu enam-vähem ausalt hakkama saanud, et kuidas nemad oma kodusõdasid kirjeldavad oma õpikutes näiteks kuidas soomlased nendel oli ikkagi, kui Eestis oli vabadussõda selgelt eesti-vene sõda siis Soomes oli vast tegemist koduse ja, ja on ju teada ka, et need lapsed, kes seal õpivad nendest lastest väga paljude vanaisad sõdisid hoopiski punaste poolel, et ei saa kõnelda. Et meie omad printsid punaseid, eks ole, vaid tuleb leida mingisuguseid muid formuleeringuid. Ja nüüd Euroopa kool peaks siis nüüd hakkama ka mõtlema, et ei saa ka öelda, et Napolion oli õige mees ja need, kes ta hävitasid, lõpuks need pahad, vastupidi, ka ei saa kõnelda. Et kas on olemas selline meetod, kus kõnelda asjadest erapooletult kedagi solvamata. Et noh, toimus lahing ja need võitsid, neid kaotasid. Aga et kas sellel ajaloojutustusel siis veel mingisugune sisu või kondid on ab, et kas verd ja liha ka on, sest et ajaloojutustusest peab ikka, tahame me või ei taha, aga igavesti kes ajalugu uurib või temast loeb, tahab ka mingit moraali nagu näha ja kuulda, et mis oli selle loo mõte, mida me võiksime sellest õppida. Et kas seda on võimalik sellele hästi püüdlikult erapooletult karkassile siiski ehitada ka mingit üldinimlikku õpetuseiva seda siis peaks selguma, mina olen pigem entusiast, sest mind on küllaltki ära tüüdanud pidevad kõmisevad väitnud, et ah, igalühel on oma ajalugu, igaüks vaatab oma mätta otsast igalühel oma tõde. Vabandage väga. Kui meie ütleme, et Eesti 1940. aastal okupeeriti annekteeriti toore jõu ja, ja vägivallaga liideti vastu eesti rahva enamiku tahet Nõukogude Liidu piire, siis ei ole see mitte mingisugune meie tõde, millele võib vastata, seada venelaste teistsugused tõde vaid see ongi ajalooline tõde, see on tõde ja kas ta kellelegi meeldib või mitte, ei puutu enam asjasse. Nii et see, kui üritada Euroopa ajalugu kirjutada sisse, võiks olla ka väga õpetlik kogemus, see üritus, et välja sõeluda need kohad, kus Nonii rahas ei talu. Näiteks kogu maailm teab, türklased korraldasid armeenlaste genotsiidi nüüd juba ligi 100 aastat tagasi. Türklased ise ei talusedatud, see ei ole mitte türgi vaatepunkt ja Armeenia vaatepunkt vaid üks on ajalooline tõde. Ja teisel pool on suutmatus, võimetus, tahtmatus seda tunnistada. Et kui me nüüd selle ajalooraamatu kirjutamise võib-olla me ei saa teda kunagi kokku või, või tähendab, eurooplased ei saa. Aga kui seda üritatakse, võib-olla oleks kasu, kasvõi see, et näiteks meil välja sõeluda need punktid, kus üks või teine rahvas ei suuda tunnistada tõtt millised on need punktid, millest näiteks inglased kuidagi jagu ei saa? Nad suudavad tunnistada kogu seda kurja, mis nad on teinud iirlastele või kas prantslased, piskurd, suudetud tunnistada, et nad on tegelikult hirmsat šovinist. Tänase päeva. See eurooplaste, meie on tõepoolest veider, meie enamasti meie tekivad ju nende survele, kes liidab inimesi, öine vaenlane loomulikult. Ja nii on tekkinud väga palju meie kus on lepitanud ühise vaenlase vastuhakkamine, üheskoos, on lepitanud endiseid vaenlasi ja viinud nad siis nii-öelda ühisele rajale ja, ja moodustanud lõpuks uue, meie, aga meil praegu Euroopal ei ole sellist vaenlast. Ei ole ju näha, et Aafrika võtab kätte ja kuulutab ennast üheks suureks Aafrika ühendriikideks, siis tungib nüüd Euroopale kalal. Et mitte mingil juhul üks võimalik meie nüüd on islami näol. Aga see ei ole siis siis mitte Euroopa kontekstis nemad, vaid see on laiemalt terve Lääne tsivilisatsiooni jaoks. Nemad ja sellisena ta ei ühenda mitte ühise vaenlasena, mitte Euroopat, ainult vaipa, Euroopat, Ameerikat, Austraaliat, kõike seda osa maailmast, mis on siis inimestelt läänes inflatsiooni osad. Et noh, sedavõrd justkui oleks seda ühist vaenlast või potentsiaalset vaenlast või võõrast seda, keda annab liigitada mõiste alla, nemad. Nii et siin nüüd ei teagi, eks ole, kuidas on võimalik, et see teine on hägus perspektiiv. Ja kui see kuidagi ka nii peaks juhtuma, siis peab veel mitusada aastat minema või Euroopa on saanud tõesti väga ühtseks, see on läbi elanud ühised suured kannatused, võitlused dramaatilised hetked ja, ja taassünnid. Ja siis ollakse valmis nagu oleme meie. Aga praegu on pigem see esimene variant lisandit, et on kultiveeritud kaua. Mingeid ideid ja silmakirjatsejad muidugi hakkavad karjuma selle peale, kui nimetada, et see alus on, on Kristlikaks, seda, tra ometigi on. Need ühendavad niidid, on kunagi käivitanud mingi tohutu suure mõtete, ideede liikumise väga laial rindel mis on meid toonud siia, kus me praegu oleme, ma ei tea, kas see on hea või halb, ise olen skeptiline selle ideestiku suhtes, mis meid praegu valitsus veel, mida üldiselt nimetatakse euroopalikest väärtusteks millest väga palju kõneldakse Strasbourgis, kus ma olen mitu aastat olnud Eesti delegatsiooni liige. European päevi juhus. Et meie kallis vara on meie väärtused, mida siis kogu ülejäänud maailm Nende Strasbury inimeste arvates kangesti imetleb. Aga ütleme, et siin midagi on, ütleme, et midagi on, ütleme, et oleme meie, eurooplased, oleme välja mõelnud mingisuguse kooselamise-olemise viisi, mis teatavatele põhimõtetele tugineb ja need põhimõtted on olnud Tartus. Ja nüüd me siis oma ühises ajaloos võiksime jälgida, kuidas nad on sündinud, kuidas me oleme ise neid rikkunud üksteise suhtes kuidas siis võiks ka konkreetset ajaloo sündmusi nendesamade põhimõtete valguses hinnata, võib-olla siis ka tõesti ikkagi hinnanguliselt, et need sel juhul ja sel hetkel üks meie koostisosadest näiteks Saksamaa ei teinud ikka ilusasti, kui tema 1914. aastal tungis kallale neutraalsele Belgiale sealtkaudu rünnata Prantsusmaad. Aga see ongi nüüd jälle küsimuse koht, et ja mis ütleb. Nii et see oleks nagu mõnes mõttes ka meie nende põhimõtete väidetavate aluspõhimõtete proovilepanek. Kui me oleme kõvad neid küll kuulutama ja igale poole maailma teistele rahvastele viima kas me neid siis ka iseenda suhtes suudame rakendada? Ideed kirjutada Euroopale ühtne ajaloo õpik, kommenteeris Lauri Vahtre. Lahkus prantsuse kultuuriteoreetik Jean Bodriaar. Omal kombel popkultuuri haagitud teoreetik sai tuntuks sellena, kes märkas meid ümbritsevaid simulaacrume ja simulatsioone jätkab Andreas vee. Tere tulemast reaalsusse kõrbe. Ma ei tea, kas need sõnad ütlevad teile midagi, ma ei saa eeldada, et selle tsitaadi äratundmine on üldteadmine. Kuigi ma tahaks nii mõelda, võib-olla on see põhjendamatu soovmõtlemine. Aga tuletame meelde maatriksi filmi. Võimalik, et nüüd tuleb tsitaat juba tuttavam ette. Just seda ütles Morpheus nii ole, kui maailm nende ümbert lahustusena tühjaks kistusid, mugavates tugitoolides tõepoolest keset purustatud tehnoloogilist välja, kus päike ei paistnud isegi mitte elektroonilised linnud ei laulnud. Jah, aga kellelt see lause siis ikkagi pärineb? Jätkuvalt loodan, et te teate, võite vähemalt arvasite ära. Autor on loomulikult žanrodriaar, prantsuse mõtleja ja teoreetik postmodernismi massic simulatsiooni terminoloogia lahti päästja. Just hiljaaegu ta suri ja kogu maailma kultuuriajakirjandus kirjutas talle järelehüüdeid. Vastu ei kajanud midagi. Vaikis jah. Aga kust me teame, et Bodriaar tegelikult suri? Kas me olime juures? Ei, kas me matsime teda? Ei, ei teagi. Võib-olla oli tema surm lihtsalt katse libiseda lähemale reaalsuse kõrbele, jätta mulje oma lõplikust lahkumisest. Siin ei ole tegemist vandenõuteooriaga. Keegi, kes sellise veendusega kehtestas kogu valget maailma mõjutanud simulatsioonide teooria võib ju lubada endale seda väikest rõõmu, et ta muudab oma surma simulatsiooniks, et ta ennetab reaalsust. Simulatsiooni ühiskonna üks kindla peale töötav põhimudel ongi mudel, olite eelnevas? See, kas miski kontrollitavas reaalsuses toimub, pole oluline. Oluline on, et sündmuse kaja tuleb enne ja asendab sündmuse. Tegelikkus on sellest ringmängust justkui kõrvaldatud, teisejärguliseks muutunud. Mis tähtsust omab siis küsimus, kas Bodriaar tegelikult suri? Surma ja liha selgelt tuvastatav kokkupuutepunkt on lihtsalt üks inimlik kinnisidee. Võib olla Bodriaar läks kuhugi otsa või tõepoolest reaalsuse kõrbe. Ta vajas lihtsalt empiirilist materjali reaalsuse teiste võimalike toimimismeetodite kohta. Ei, ma ei mõtle seda kaugeltki metafoorselt surma pojetiseerival viisil, väljendatult. Mulle tundub. Varem või hiljem jõuab iga tõeliselt tugev teoreetik sinnamaani, et ta vajab kõigi oma meetodite jõulist korrektsiooni võib-olla isegi väljavahetamist. Vilde löös lõpetas oma elu näiteks aknast väljumisega. Seda ei saa pidada efektiivseks käitumiseks meeskonda, kelle elu oli instruktsiooni. Dramaturgia analüüs teab täpselt, mida ta teeb, kui ta otsustab automaadi demonteerida. Pudriaar tegi midagi hoopis muud. Ta tekitas simulatsiooni, millest me ei tea, mis oli selle simulatsiooni alusmudel. Meil on tema ekstaatilised tekstid, tekstid, mille esse istlikus, metafoorne pööritus, efekt ajas aeg-ajalt pea hulluks, isegi postmodernsus metafoorslasega harjunud mõtlejatel. Nad proovisid Bodrjaari liigitada filosoofide hulgast kirjanike hulka pudriaarei esitanud kalkuleerivaid küsimusi. Kui ta jõudis oma mõttekäikudes keele niisugustele piiridele, kus teadlane peaks justkui hoo maha ratsionaalselt loogiliseks muutuma. Miks me siis peaks uskuma, et ta on surnud, et see suurem justkui ei võinud olla simulatsioon? Ma ei näe ühtegi head põhjust. Niisiis, Elvis elab tegelikult ka. Rambo triaari lahkumisest rääkis Andreas vee. Tänase saate kordused harjumuspäraselt täna klassikaraadios ja kolmapäeva öösel vikerraadios internetis oleme kuulatavad teile sobival ajal. Tänase saatemuusika valis Andreas vee, helirežissöör oli Anna-Maria korrel. Mina olen toimetaja Esta Tatrik. Kohtumiseni nädala pärast. Kuidas meenuvad, kelle? Siis kusagil minuni jõuab üks kaugeks jäänud. Mälestus millestki kaugest ja. Kaugele saan. Mustades värvides mõttes. Ess käierlas muul punavaigu seksi. Alguses uuesti temas endas. Ta vaipade ja. Kõrn loorsessiivuti sajus, alu.