Tere käes on imeilus, laupäeva pärastlõuna. Viime, aeg asendub rõõmsa päikesepaistega ja tänase saate võib kokku võtta märksõnaga tõde, tõuseb, vale vajub. Kes veel aru ei saanud, eetris on, kultuuri, kajab mina olen Riho Lauri Saar. Saates tuleb täna juttu Poola filmi režissööri Andrei Vaida kummardusest Katõni massimõrva ohvritele musse Liivimaa piirivalvuritest ja Kaido Ole küsimustest head kuulamist. Alates sellest esmaspäevast, märtsi viimaste päevadeni saab Tallinnas Draakoni galeriis vaadata Kaido Ole isikunäitust küsimused. Kaido Ole on oma hiljuti ilmunud isikukataloogis väitnud, et kõik, mis elus juhtub, vaheldub rütmiliselt nagu sisse ja väljahingamine. Kõhklemine ja kahtlemine oma tegevuses ning tehtud valikute õigsuses ei ole võõras ilmselt kellelegi. Vähemalt mitte enesekriitika olemasolu ja analüüsivõime puhul. Nagu ole puhul ikka, saadab ka tema tegemisi terve kõhkluste plejaad. Ole aga ei otsi tegelikult probleemidele ja küsimustele vastuseid ega oota, et keegi tema eest otsuseid vastu võtaks. Olega rääkis olevast oleksist ja olest Urve Eslas. Kaido Ole 2006. aastal oli teil kunstihoones näitus, ettevaatust tikud, kus näitasite tuledikude käest peksa saavad kunstniku. Veel aasta enne 2005. aastal näitasite hobusepea galeriis tööd, millel oli kokku põrganud kaks autot, ühele oli kirjutatud Kaido ja teisele ole. Kas te olete nüüdseks, kes iseendaga ära leppinud ja Kaido ja ole ei kakle enam? Võib-olla kui sa nüüd niimoodi küsida ja need näitasid, vaadates ka, võib jääda selline natuke paatuslik mulje, et tegu siukseid, tohutu konflikti ja lõhega ja noh, inimesed, kes mind tunnevad, kindlasti ütlevad, et paganat ole elav ju mõnusasti tänavi hästi, ta on ju tal on ju kenasti, et mis seal mingi poos, epateerimine, seal ei saa olla mingisugust konflikti, et noh, selle kaitseks võib öelda seda, et igale inimesele on peaaegu kuni surmani, kui ta enne ei õnnestuda õndsaks saada, tal on mingisugune sisemine konflikt on alati sees, noh see nagu ei lõpe kunagi. Ikkagi on mingisugune vaidlus, et miks ma teen niimoodi, kes ma olen, kuidas ma peaksin käituma, kuidas on õige, kuidas vale, et, et noh, see, see annab nagu alibi mu sellistele näitustele. Ja teine alibi tegelikult on selles, et mis on minu jaoks, on kunstitegemise mõte, on ju ka see, et kui sa mingisugusest probleemist suudad teha, noh, kunstnik, siis kunsti, et see ongi tegelikult juba mingisugune diil, sa saad nende konfliktidega nagu hakkama, nii et selles mõttes on sellel hetkel, kui ma sain näiteks selle autode näitus hobusepea süles ja tikkudega peksasaamise näituse üles, siis mingid vastused ma sain nagu kätte ma muutusingi pärast seda kindlasti veel õnnelikumaks jättena ühest küljest nagu sisaldas seda konflikti ja see ei olnud nagu epateerimise pärast tehtud. Ja teisest küljest oligi nagu ravim selle selle konflikti vastu, nii et noh, kõik on nagu õige õige minu poolt, et ma ei ole nii harmooniline inimene, et noh, tore oleks, kui oleks, aga ei ole. Ja ka võib-olla nendele kriitikutele, mis ta seal nüüd mõtleb, konflikte välja, et noh, sellel hetkel, kui nad jõudsid näituse seinale, kui teised juba neid asju nägid, et siis olid need konfliktid kindlasti palju väiksemad tänu nendele näitustele. Ja kolmandaks võiks muidugi mõelda seda, et kuna ma juba olen kunsti teinud siin ikkagi mingi 15 aastat, siis no aga seal on mingisugune vastuolu, et noh, kunst on mingisugune paralleelmaailm, et noh, ma tean, et minu jaoks on see niimoodi, et noh, seal ei olegi need probleemid juba loomuldasa, kui sa, nad suudad tassida sinna kunstiväljale, siis nad muutuvadki ikkagi natuke rohkem mängu ja sinna jääb ka mingisugune konflikt alati siis kui ma täiesti siiras usus midagi, mis mind tõesti vaevab. Nii kui ma suudan ta tõlkida kuidagi kunstikeelde muud moodi ei saagi teda käsitleda. Nii kui ma annan endale aru, et nüüd ma hakkan sellest kunsti tegema, siis nad juba siis ta muutub natukene nagu mängult ta nagu laseb selle päris konflikti lahti, ta muutub mingiks märgiks selle, selle konflikti kohta ja ja siis ta ongi nagu natuke narrima, et ma saan nagu see, et, et ma nagu räägi millestki, aga olgem ausad, see asi on juba tegelikult ikkagi mujal ja seal mujal on endiselt sama terav. Aga nüüd, kui sa juba räägid selle, siis jutt, eks ole, see on see pilt ainult sellest. Et noh, eks ta ongi selline selline sasipundar, et saada tappa maalide peal tikkude käest, noh, olgem ausad, fon ei no tore elada, lõpuks on ka esteetilised pillid, et aga kui sa tahad ikka päriselt kere peale, see on noh, see on asi, mida sa ei unusta ikkagi aastaid riivab sind ikka väga sügavalt, et no mis teha enam piltide või kunstidega üldse, ta on ikkagi selline. Ma julgeks öelda aristokraatlik, lõbu, ükskõik mis tasemel, seda ei teiega sa teed punki või, või täitsa klassikat, aga, aga see on ikkagi aristokraatlik lõbu ja see, see on pigem nagu lõbu. Sihukene bridžimäng ütleme niimoodi, seal sa võid pähe saada, saad korraks kurb, aga, aga see on ikkagi midagi muud, kui kui tegelik maailmasõda tegelik peksa saamine. Mis sellel näitusel draakoni galeriis väljas on te keskendute küsimustele, mis küsimärk teie jaoks tähendab? Küsimärk tähendabki küsimust kaheksa pilt ja nad on, ongi nõndanimetatud ka niimoodi küsimus, üks küsimus, kaks küsimust, kolm küsimust, neli. Ka ei ole konkreetselt sõnastatud küsimusi, et mis on siis esimene küsimus, mis on see viies küsimus, aga noh, siin võiks öelda, et siin on nagu vaatajal võimalus siis kuigi see kõlab natuke romantiliselt totakalt. Aga noh, tõepoolest eks ta nii ongi, et et noh, mis iganes küsimus, et kui ma ei oleks kätte andnud, nad ei oleks sobinud teiste jaoks. Ja võib-olla ka mitte minu enda jaoks mingisugusel hetkel. Aga, aga noh, see nagu ühendab kõiki inimesi, et alati on mingisugused küsimused ja kuna sa need maalid nagu niimoodi üles ehitatud need küsimused või need küsimärgid maali keskel ja see tohutu karussell närvi virvarr ja see niisugune noh see asi, mida inimene juba tänavalt tulles tõenäoliselt näeb, et Wuov niuksed pildid, mis seal käib, et milline hoogia trall, et ja siis minnakse nagu kohale lähemale siiski selles tsentris, mille ümber kõik see asi nagu ringiratast laseb niivõrd vahvalt seal keskpunktis ongi küsimused, küsimärgid, siuksed, pisikesed hallid küsimärgid. Et võib-olla see on ka natuke selline pessimistlik, aga ma arvan mulle pigem oma need, kõik, see, mis paneb liikuma selle ümbritsevad selle keskel on just nimelt küsimus noh, see selline hirm või mingisugune paanika, et kuidas, miks noh, mis, mis iganes, mis need küsimused siis on, aga nagu vastuseid, aga pigem pigem küsimused, mingisugune selline näriv näriv tunne. Mis see nüüd on või miks ta nii on või millega see lõpeb või kust alguse sai, miks mina ja miks just niimoodi ja aga jah, neid nende sõnastamisega oleks jäänud nagu tõenäoliselt kimpu, et. Ma tunnistan isegi, et need maalid, see mall idee oli nagu enne valmis, kui see, mis sina tsentrisse tuleb. Aga noh, see oli nagu selge, et kuna ta on sellise suhteliselt jõulise asja tsenter, sa nagu tohutu tult oluline, et, et noh, see on point, et sõjas on üli ülitähtis, mis seal keskel on ja mis seal suudaks üldse keskel olla ja ja kui mul need maalid olid poole ja seal noh, puht tehnoloogiliselt, kes kohad olid valged veel sinna sinna ei olnud midagi tehtud. Et siis sõbrad proovisid arvata, mis keskel võiks olla, hakkasid igasugu asju välja ja õnneks keegi selle küsimuse peale või tulude küsimärgi peale, aga noh, just seega nende pakutamise sugugi halb kõik, et see tegelikult ka küsimärk suutis ka kõiki neid asju hallata, noh ta ongi nagu universaalne, et aga mis siis, või miks siis ikkagi, et noh, mida siis. Et teha see või teha teistmoodi, Nad on küll nagu tore, aga noh, järgmisel hetkel oleks ta natuke nagu pettumuse. Elu paljuski tiirleb selle ümber, eks ma tegin õieti või kas ma peaksin niimoodi tegema, siis ma peaksin naamoodi tegemata ja siis mingisugused lühiajalised vastused, aga, aga siis vastus tavaliselt kulub Rutena nagu küsimus, et vastus saab otsa ja seesama küsimus jääb alles mättale uue vastusele uuesti mõtlema. Mõnikord hakata sellised asjad paradoksina üksteise vastu pöörama, et kui see kontseptsioon on väga tugev ja kui ta nagu täiesti veatu, siis millegipärast saatuse irooniana mõned asjad siis praktikas tööle lihtsalt. Et nii palju on ikkagi vist maailmas on sellist loomulikku huumorimeelt, irooniat ka, et just kas oli möffi seadusega, kus ei, see vist vahet pole, see kõlab väga selle moodi, et inimene mõtleb jumal naerades. Täpselt see käega Laksatavasta põlved on, nüüd on kõik viimase otsa, sidusin ka kokku, et nüüd klapib ja ei hakka tegema, selle projekti järgi ei saagi teha. Aga selle selle sai teha, aga selles mõttes jah, et, et ega ma nüüd nii palju mul on nagu veel ka eneseirooniat, et jah, kõik klapib suurepäraselt, aga ma ei tea, kas ta on tänu sellele hea või anda tänu sellele võib-olla hoopis natuke vildakas. Mine sa võta kinni ta liiga uus, nii et ma ei oska. Kui vaadata teie varasemaid töid, siis peab tunnistama, et see maailmapilt, mis sealt vastu kajab, on küllalt egokeskne võib-olla veidi ka üleolev. Kaido Ole kõrgumas teiste kohal, kes on kujutatud kriipsu Jukudena. Kaido Ole kriipsu Jokusid tulistamas. Kaido Ole kriipsu jukusid läbi hakklihamasina ajamas. Kui suur osa on seal irooniat või eneseirooniat? No pigem ma arvan, et seal on isegi eneseirooniat, sest kuigi jah, niimodi formaalse kirjelduse järgi muidugi on nagu vaaraod piltide peale, et mina olen suurem ja mina veel tulistan ka, aga aga tegelikult ma kriipsu Jugude kujutistega olen näiteks palju rohkem rahul kui enda kujutisega või et inimese maalimisega ma olin nagu kogu aeg hädas ja ega see mu enda kujutamine ka teab, mis nüüd kuld ei ole seal, aga noh, ajab asja ära, aga aga inimene kui selline inimene pildil, et see nagu oma parimal moel mind kõige rohkem rahuldaval moel on see kriipsujuku, et see on noh, peaaegu perfektne, seal on nagu kõik see vorm ja sisu ja teostus on noh, peaaegu ideaalilähedane, aga nemad kannavad kvaliteedimärki. Mina võin olla küll seal suur, aga, aga ma olen ikkagi nii teostuslikult ikkagi armetu tegelikult. Minu mäletamist mööda pea sama kaua, kui te olete ennast kujutanud oma maalide peal on kriitikud kinnitanud, et ole, püüab sellega varjata või ületada oma kõhklusi, ebakindlust, aga läbinisti kõhklev ja ebakindel inimene ei esitaks ju nii paljudel piltidel iseennast millega te kriitikut ära petsite või veelgi enam, äkki on tegu enesepettusega? No õigus nagu kõigil osaliselt. Et ma olen tegelikult ebakindel, aga mind sundis tegutsema, Ma arvan ja see kaja kestab siiamaani, on ikkagi hirm tegelikult et hirm muutis nagu julgeks, et noh, tegelikult ma olen ebakindel ja samas see kindlus, mis oli, see on nagu hirmust kannustatuna soov ikkagi saada nagu õnnelikuks, et kui ma nüüd noh, kui ma nüüd midagi ei tee, siis, siis ongi see, et ma kukun lihtsalt kokku ja mitte midagi ei juhtu. Jama. No täiesti ebaõnnestunud, et kas, kas ma nüüd teen midagi või ei tee midagi ja siis ma siis sa pead astuma mingeid julgeid samme, et nii nagu jälle tobe kakluse paralleel tuua, et mõnikord inimesed osutuvad üllatavalt söe hakkaks neile kallale, tungitakse Sa saad aru, et no nüüd on väga halvasti minna, tullakse, antakse tappa ja kõik ja noh, ja tegelikult ma peakski nagu all andmas, neid on kaks ja mis ma ikka suudan teha, aga aga siis mingil hetkel sihuke pöörane hirm, säästud, mingeid tohutu julgeid samme ja noh, lõpuks seal kamba põgenema, et kui siis oli natuke samamoodi, et ma sain aru, et noh, nii kui ma käitun niimoodi, nagu mul on nagu loomulik ja mõistlik. Nii palju, kui ma julgen mõistlikult, et niimoodi ei juhtu nagu mitte midagi. Ma pean tegema natuke rohkem, kui ma tegelikult söandaksin teha ja noh, ja võib-olla ongi sihukesele hirmul ebakindlusele rajatud julgused. Ja see muidugi pärast nagu esimesi teatavaid kordaminekuid ma sain tegelikult ka julgus mingiteks plasid, muutusime tegelikult kõne sinna, ma sain aru, et pagan, sa taktika töötabki. Nii tuligi teha tegelikult, et see oligi, see oligi nagu eksam tegelikult, et kas ma nagu julgen seda vähestki või või üldse julget jäängi nagu selliseks lõplikuks ja, ja arvan, et kõik läheb nagu normaalsel moel, et aga noh, tegelikult on vaja mingit ebanormaalset pingutust. Ja noh, nüüd on kohe jälle järgmine, et noh, tegelikult see oli nagu väga hea nutsu usun, et hirm on väga-väga, sihuke katalüsaator, et noh, võib-olla tõesti piits on pahatihti parem kui präänik, kuigi minu puhul nagu präänik toimib küll, aga aga mulle tundub, et piits on andnud nagu suurema efekti hirm olema suurema efekti kui kiitus. Noh, nüüd ongi, et ta igatahes nagu uut hirmu võib-olla isegi vaja, noh, võib-olla see tegelik enesekindlus on läinud natuke liiga suureks, et, et mis mindud veel, hirmutatakse, et noh, ma ju midagi. Ta saanud eksistentsiaalset hirmu ei ole, et ma lõbustan, tuisanud nõmmel, mitte midagi kunstnikuna saavutanud midagi oleneb ma noh, siis on juba piisav, et lasta ennast natukene nagu Lõsakile, et noh, tegema nüüd uuesti vaja hirmutada. Mida aeg edasi, seda plakatlikumaks mulle näib on teie tööd muutunud. Kas te ei usalda kolmandat mõõdet? Viimastel piltidel on liikumine, vot see mõõde alles. Meenutame oma Itaalia-fu'd turistidest, kuidas üritati pildi peale liikumist tekitada, et mul on nagu ehtne liikumine. Ma olen nii uhke selle üle. Aga jah, üritasin hüüda, mida rohkem ette võtta, kui ma hakkama saan ka vormiliselt. Et ostad, kunst on alati üldistus. Noh, igasugune asi on tegelikult üldistus ja üldistus tähendab seda, et sa paned väga vähese tähistama väga paljud ka aga, aga sihukeste nagu keeruliste lollil, keeruliste tööde häda nagu ongi see, et mõeldakse, et maailma keeruline järel temaga keerulise tööga nad mõõtkavad on niikuinii nii naeruväärselt erinevad ja noh, mida rohkem sa ürita neid nagunii-öelda sarnaseks viia, seda naeruväärsemaks muutub nagu see ei ole võib-olla hea paralleelasendist Hieronymus Boschi tuua, näiteks temal oli ka nagu kogu paradiis üles maalitud tohutult palju igasugu figuuria figuurikesega, temal hea kunstnikega, no umbes a la nagu niimoodi, et et ma olen nii aus, et ma olin kõik üles või filmin kõiki. No see ei ole nagu võimalik, sa pead leidma mingi ühe väga täpse näite ja need on, igasugune kunst on plakatlik, alati on tohutult üldistada tohutult plakatlik, ta on tohutud, lihtsustavad, kui sa suudad selle lisada, õieti lihtsustuse teha, kui see, sa näed ära selle ülilihtsast tillimis, nagu suudab edasi anda kõike seda, millest peaks 100 inimese elust ka vähesest see kõik üles kirjutada, mis siis tegelikult maailmas, et selles ongi point, et ja selles on ka kunstniku anne, võib-olla ta leiab selle ühe hetke, mis annab edasi palju rohkemat, kui see ta üles lugeda, mis siis tegelikult filmis või kaadris või pildi peal on, et seal ju ei ole tegelikult midagi, aga kõik saavad aru, et et see aitab neil nagu mõista või mõelda väga paljudele asjadele, et see, see asi ongi, aga jah. Oma hiljuti ilmunud kataloogis ütlesite, et kunst on kompensatsioon. Kas ta on elukompensatsioon? Ma ei tea, kas ta nüüd on päris selline nagu turuvahetuskaup, et kunst elu asemel, aga tõesti ma olen ise küll just viimastel aastatel täiesti nagu veendunud, et selliseid kratiivsed alad, et need, need suudavad inimeste õnnelikuks teha just, niuksed kultuurialad, et need noh, raudselt need suudavad teha inimesed õnnelikuks, et seal seal on see reserv olemas, mis ei ammendunud lihtsalt, et sa ühel hetkel vaatad, et sa nagu kõik võtnud, mis võtta on, aga ikkagi olete lõhkise küna ees kunsti, skulptuuri, seda asja nagu jätkub, et sa tahad minna edasi üha edasi ja, ja noh, võib-olla selle ikkagi lõpuks saab nagu kätte seda, mida sa tahad, aga nagu üllatavalt kaugele jõudnud, sest kogu aeg nagu rakkes on mingisugune vastasmängijad, võib-olla see lõpuks lõpeb parimasse võib-olla saadan viik viik välja mängida, aga siis nad välja mängida, see seis on kuni lõpuni pingeline, sa pead pingutama ennast ja see ongi see nauding. Mujal saab see asi nagu otsa, see mäng oli sealt liiga lihtne. Sellelt pinnalt ma ütleks, et see on nagu kompensatsioon, et seal mängulaua taga Sul on see mängulaud ja sul on see, ta on piisavalt rafineeritud mängijad seal mängulaua taga saatsama seisund parandada, aga kui sa enne sinna laua taha jõudmist on sul võib-olla läinud nagu halvasti, sa teada õhtul on mäng. Ja seal sa saad nagu selle eneseusu kätte, kui sa oled tasemel, et siis sa nagu nagu võib-olla mehed lähevad trenni õhtul, et ja korvpallimadin sõpradega ja tuju kohe parem kui tööl ülemus röökis peale, et aga aga seal oli ka vana, sa, sa ei saa sinna sõpradega minna nagu sa võid lihtsalt tingival kiibid, aga noh, kunstis aktiivne kuni lõpuni, isegi kui ma olen. No mis iganes voodihaige, tõenäoliselt ma saan nagu mõelda edasi ja, ja noh, sõjaväele pluss kaasaegse kunsti, pluss nad kunstivormid on lõputud, tegelikult see ei ole niimoodi, et ahah, saad vasakukäeline, vasakuga, halvatus, läbisugarjäärmaaliana parema käega juhtus ka midagi Nokey suuga võidel maalida, võtad pintsli suhu, aga kaasaegse kunsti saab kõikvõimalikul moel tehase kontseptuaalse kunstivõimalused on lõputud, nii et kuni surmani ei lükka mind keegi sealt platsi pealt ära ja mul on mingi mingi käiguvõimalus. Et, et noh, ma elu või saatus teeb mingisuguse jõhkra käigu minu suhtes. Aga siis on minu käigu võimalus ka veel ei ole. Nii et man täiesti autis ka. Ma saan alati midagi teha ja see on nagu see kompensatsioon. Kunst ongi mu trumbid, see ongi see äss, mis on alati minu käes. Oled üks käsk, mis on mulle jäänud, et millega ma saan nagu õigel hetkel lauda minna. Kultuuride aja. Võrumaa Setomaa ja Kirde-Läti piiril asunud muistne Siksale piirkond oli koht, kus eestlaste esivanemate iseteadvus kõige kauem säilis. Veel 300 aastat peale muistse vabadusvõitluse lõppu said Siksele talupoeg sõjamehed rahus oma asju ajada ja välgutasid soovimatutele külalistele lihtsalt kirvest siks. Seal on ka üks enam uuritud piirialasid Eestis ja kuigi sarnaseid kohti annaks ka Narva jõe piirkonnast või Põhja-Lätist veelgi leida võttis Siksele leidude rohkus arheoloogidel põlved nõrgaks. Realisest anti siks selle uurimustulemuste põhjal välja ka raamat Siksele rauaaegne ja keskaegne kogukond piirimaadel. Esialgu küll inglisekeelsena, kuid loodetavasti varsti ka eestikeelsena. Raamatu üks autoreid, arheoloog Heiki Valk räägib, milles seisnes Siksele meeste erilisus ja mitmeid annaks võrrelda lausa kunagiste kaasakatega. Inglise keelne teos Siksele rauaaegne ja keskaegne kogukond piirimaadel. Selle autoriteks on arheoloog Silvia Laul ja teie Heiki Valk. Et see raamat võtab kokku Eesti kagupoolsemas nurgas läti ja vene piiri lähistel asuva Siksale kalmistu 1980.-st kuni 93. aastani toimunud välja valimiste tulemused. Öeldakse, et siis seal on Eesti kõige suuremas mahus uuritud ja kõige rikkalikumaid Leida andnud hilismuinas-ja, keskaegne maa kalmistu. Kes oli see rahvas, kes Siksalas üldse elas, tõenäoliselt oleks natuke paljuvõitu neid kohe päris eestlasteks nimetada. Jah, see on nüüd üks rahvas, keda enam praegusel ajal ei ole. Nad on sulanud nelja erineva rahva hulka, kes jäid praeguse Läti piiridesse. Nendest said lätlased, kes jäid praeguse Võrumaa piiridesse. Nendest said võrakad. Kes jäid setomaa piiridesse. Neist said kas siis setod või aja jooksul seto test saanud venelased. Kirjalikes allikates on 12. sajandi lõpust on üks teade Läti kirdeosas elanud rahvarühma kohta ja selle nimi on Udželadžuudid. Mida tähendab Žudid? Suudid tähendab läänemeresoomlasi, ka lõunaeestlasi kutsuti džuudideks ka setode esivanemaid kutsuti džuudideks. Peipsi ja Pihkva järve taga elanud läänemeresoomlasi kutsuti džuudideks ja nüüd need, kes elasid Läti kirdeosas atsele maakonnas venekeelses tollases kõnepruugis kõnepruugis neid kutsuti siis Udžela džuudideks. Nii et üks läänemeresoome etnos rahvas võib ta kohta ütelda rahvusöelda on ehk paljugi, tollel ajal ju veel rahvusi ei olnud. Eestlastest kisaid rahvusalles ärkamisajal. Ometi võib nende Siksale leidude põhjal teha kindlasti üldistusi ka meie esivanemate elukohta ikkagi. Tollel ajal. See rahvakild, kes elas Tartu piiskopi ja Liivi ordu ja Vene piirialadel Nad elasid ajas, võib olla ligi 200 aastat tagasi võrreldes tavalise eestlasega, kes ka siin kusagil võib-olla ümbruses elas. Nii et hästi konservatiivne on olnud see kultuuripilt. See ilmneb matmiskombestikus ühest küljest. Ja teisest küljest ka inimeste sotsiaalses staatuses. Matmiskombestikus on väga arhailine üldilme, enamus meestest on maetud relvadega, on kirves ja oda, väga tavalised hauapanused. Tihti on ka kannus juures, mis näitab ratsaniku seisusele. Naised on väga rikkalikult ehitud. Sõled, sõrmused, suured laiad, uhked käevõrud, kaelakeed ja mis Siksale kalmed väga ainulaadseks. Eestis on rohked tekstiilijäänused 12.-st 13.-st 14.-st 15.-st sajandist. See on Eesti kõige rikkalikum muinastekstiilide kogu. Ja nendega töötamine on veel omaette suur töö. Kui me räägime sellest, et need inimesed elasid, võib-olla ajas seal oma paarsada aastat ütleme siis naaberhõimudega paarsada aastat taas, siis mis see põhjus võiks olla, arvestades seda, kus kohas nad asusid, võiks ju eeldada, et nad on väga paljude rahvaste suhtlemiskokkupuute kohas. Et võiks ju arvata, et need võiksid pigem olla isegi nii-öelda käsi pulsil. Jah, aga nad olid selle vana hoidmise pulsil. Kui vaadata nüüd paiknemist keskuste suhtes, siis on tegemist ikkagi täieliku perifeeria, ka, mis asub erinevat riiklike moodustiste piirialadel ja on üldine reegel, et perifeerijates asjad kestavad palju kauem, et äärealad on konservatiivsemad, seda näeme praegugi ju Eestis ringi liikudes ja nüüd seal kagupoolsemas nurgas ka inimeste vabadused tänu sellele, et nad elasid piirialadel olid väga palju suuremad kui tavalistel talupoegadel, linnuste ja mõisate läheduses. Need relvapanuse, et need ei ole mitte ainult uskumuste näitajad, usuti, et mehed sõdivad teises ilmas edasi. See on ka sotsiaalse staatuse manifest, statsioon. Tegemist on sõjameestega. Võiks kõnelda Siksale meestest kui sõdur talupoegadest või piirivalvur talupoegadest. Kui nüüd hakata mujalt paralleele otsima, siis üsna ligidalt sotsiaalne staatus võiks olla näiteks ukraina kasakatel, kes elavad kusagil Vene piirialadel ja kelle ülesanne ongi vaadata seda. Piirialadel püsiks kõik rahulik, kaitsta piiri väiksemate rünnakute eest, anda isandatele teada, kui olukord läheb ärevaks ja tasuks selle eest on neile tagatud väga suured õigused, väga suured vabadused. Sel juhul tuleb kohe küsimus, et kui nad olid sõjamehed, kellega nad sõdisid, kui nad olid piirivalvurid, kelle piirinud valvasid ja kui nad olid lojaalsed, siis kellele nad olid lojaalsed. Nad olid Vana-Liivimaa sõjamehed, ega seda täpselt ei teagi, kas oli see maa piiskopi, oma Tartu piiskopi oma või ordu oma. Pigem vast Liivi ordu sõjameestega oli tegemist aga see, kelle vastu piiri valvati, see oli väga selge. Liivimaa ja Vene piir on juba 1240.-test aastatest jooksnud seal, kus on Võrumaa ja Setumaapiir. Ja seal oli just see, kelle järele vaadati. Aga mulle tundub, et need konfliktid, mis piiridel või piirialal kajastuvad arheoloogilises materjalis et need ei olnudki mitte niivõrd sellised suured sõjad ja sõjakäigud, vaid, vaid pigem sellised väiksed kohalikud kui rahva omakeskis toimunud väikesed rüüstekäigud ja taplused. Ja just Nende luude antropoloogiline analüüs näitab, et olukord on väga tugevasti muutunud piiril. Alates 14. sajandi keskpaigast 1342 rajati kas linnust keskaegse Liivimaa piiridele Eestis, siis Vastseliina praeguse Läti piirides. Marjenburg, mis asub Aluksnes ja Siksele, on siis seal täpselt kahe vahepeal. Ja alates nende linnuste rajamisest suureneb väga tugevasti noorte meeste suremus. See saab olla põhjustatud ainult sõjaga konfliktide vägivalla kasvamisega. Kui enne linnuste rajamist oli tegemist suhteliselt kõrvalise piirialaga, kuhu nagu kõrgemad vastuolud eriti ei küündinudki, siis omandab see ala nüüd erilise Tähenduse kas see tähendab siis seda, et nii-öelda võõras võim jõudis lõpuks täielikult ka piirile, et kas need konfliktid on seotud kuidagi just nimelt nende linnuste kerkimisega või tähendas see lihtsalt suuremaid konflikte Vene piiri venelastega? Mõlemad võimud, nii Liivimaa kui Pihkva mõlemad nihkusid. Aga piirile lähemale. Kui pärast Saksa vallutust 1200 kolmekümnendatel neljakümnendatel on see piiriala olnud veel üsna hõredast asustatud, siis arheoloogia näitab, et asustus nihkub mõlemast suunast järjest piiri poole. Liivimaa linnused, uued linnuse piiri ääres, need on tegelikult vastukaaluks Irboska uuele kivilinnuse ehitamisele, mis ehitati 1303. Nii et kumbki pool selles varasemas tühjas üsnagi asustamata vahevööndis hakkab nägema oma huvide sfääri. Piir ei olnud tollal ju väga selge joon, vaid piir oli territoorium, mille määrata klass inimeste alluvus. Kes kuhu poole makse maksis, see oli selle alam. Ja tegelikult võis olla niimoodi, et kui me üritame kaardile tõmmata mingisugust joont, siis sellest joonest ühele ja teisele poole võis jääda ühe ja teise riigi alamaid. Kas me võime siis öelda, et Siksale mehed elasid veel peaaegu 200 aastat pärast nii-öelda riistu asustamise algust Eesti samamoodi kui ülejäänud Eestis elati veel veel siis nii-öelda ennem sakslaste tulekut ja kas sellega selle väikese nimetagem seda siis isolatsiooniks on seotud ka nende leidude rohkus seal. No päris muinasaeg see enam ei ole. Muudatus, mis tuleb sisse pärast vallutust, on ikkagi väikesed ristiusumõjud Võrumaale on kuni 16. seitsmeteistkümnenda sajandi lõpuni üsna tavaline naisi maeti peaga kirde suunas. Ja see on Kasik salas enamasti kuni 14. sajandi lõpuni 15. sajandi alguseni. Naised on maetud pea kirdesse, aga paralleelselt sellega on ikkagi olemas ka peaga kristliku kombe kohaselt läände suunatud naised. Et midagi on muutunud, aga mitte eriti põhjalikult pärast vallutust. Et kui nüüd hakata Eestiga paralleele tooma, siis see võiks olla pigem võib-olla mitte muinasaja lõpp, vaid 1200 kahekümnendad kolmekümnendad aastad, see situatsioon, mis siis väga pikaks ajaks piirialadel konserveerus Läinud aastal igaveseks paremate Kirjastuste otsingule suundunud kurt vanekoti näol oli tegemist ilmselt ühe kaasaja kuulsaima kirjanikuga kahtlemata aga kirjanikuga, kelleta ei kujutaks Ameerika kirjandust ettegi. Ent raamatutega tšempionid eine ja tapamaja korpus viis maailma kuulsaks kirjutanud kirjanikul on eesti keeles ilmunud uus raamat, kodumaata mees. Naljakas ja habeme noana, terav sissevaade ellu, kunstipoliitikasse, iseendasse ja tänapäeva Ameerika vaimu üldiselt. Kirjanikust, kes pidas maailma hädade peamiseks põhjuseks inimeste tarbetult suuri ajusid, kelle raamatuid on nii ära keelatud kui koguni põletatud, rääkis kirjanduskriitik Kätlin Kaldma. Kurt hoone, kus on sakslane, sellest hoolimata on ta üks Ameerika suurimaid kirjanikke 20. sajandil kurtwane, kui ta sakslane ja üks kõige tähtsamaid Ameerika kirjanike 20. sajandil selle teises pooles ameeriklastele tema perekond elama enne teist maailmasõda ning teise maailmasõja jooksul sõdis liitlaste poolel bonne kutt ja tänu sellele nägi pealt Dresdeni linna maatasa pole tamist ja rahulikke elanikke hävitamist. Ei, see oli sündmus, mis jättis temasse sügava jälje. Ta pidi sellest kirjutama raamatu, see oli tapamaja korpus viis, mis on ka eesti keeles ilmunud. Humoorikas, vot see, mis inimestele kõigepealt pähe tuleb, kui nad unne kuti loomingu peale mõtlevad. Aga tegelikult on selle humoorikused aga kogu aeg vaikne kriitika ja vaikne iroonia. Ameerikas valitseva olukorra üle Tunne koti viimaseks raamatuks jäi esseede kogu kodumaata mees. See ilmus inglise keeles 2005. aastal eesti keeles kaks nädalat tagasi. See raamat hõlmab endas Forne kuti viimaseid sõnavõtte teemadel milles ta enam vaikida ei suutnud. Ning suurel määral on see kriitika Ameerika valitsuse aadressil. Kui te mõtlete, et maakeral elab oma viimaseid päevi, kui te mõtlete et igasugune sõjapidamine ja eriti Iraagi sõjapidamine on üks suur rumalus. Ja kui te mõtlete, et lastel ei ole varsti võib-olla enam kusagil elada, siis on see raamat, mida te võiksite lugeda. Sest just need on põhiteemad, millega Vonne kutt tegeleb. Ta räägib siin Ameerika valitsusest, kus töötavad inimesed, keda ei huvita üldse see, mida teadlased on juba võib olla mitusada aastat tagasi tõestanud vaid ameerika valitsuses töötavad inimesed, kes oletavad ja langetavad oma otsuseid vastavalt neile oletustele. Seal töötavad inimesed, kes hoolivad ainult isiklikust kasust ja keda ei huvita üldse ülejäänud maakera heaolutunne kutt räägib maailmas sellise, nagu see praegu on. Räägib maailmast, mille inimesed on vähem kui 200 aasta aga täiesti untsu keeranud ja nii leebete sõnadega tema seda muidugi ei väljenda. Ja ta proovib meie väikest sinist apelsini vaadata väljaspoolt siis kasvõi näiteks marslaste pilgu läbi, kes tulevad ja teevad siin oma uurimustöid ja nad ei saa aru, mida me siin taga ajame ja miks me selle ei tea, mille tagaajamisega kogu selle asja nii untsu oleme keeranud. Et mõne aasta pärast tõenäoliselt ei ole meil enam midagi suurt süüa, sest me oleme selle kõik kogu toidutagavara keevitav ümber kütuseks, et me saaksime ikka rohkem ja rohkem nende autodega siin kimada ja maakera veel rohkem sassi ajada. Et selle kõige juures kasutada. Ma isegi ei suuda öelda, kas see on siin iroonia või see on sarkasm. Või lihtsalt koomilised elemendid, igatahes kuidas ta räägib, siis tekib aeg-ajalt tunne, et no vanamees on ikka täitsa ära keeranud, et on ikka päris päris juba sassi läinud, et mida ta nüüd kirjutab ja siis tuleb lause, mis selle kõik teistpidi keerab, nii et sa näed, et tema vanas hallis peas oli täiesti ühised mõtted. Näiteks laetud püstolid on head kõigile, välja arvatud vangla või hullumajaelanikele. See on õige. Rahvatervishoiule kulutatud miljonid põhjustavad inflatsiooni, see on õige. Relvatusele kulutatud miljardid vähendavad inflatsiooni. See on õige. Mida rohkem omi vesinikupommidega, lõhkepäid, mis valmis iga hetk plahvatama, seda uut Ottomani inimkonnal ning seda paremini läheb maailmal, mille pärivad meie lapselapsed. See on õige. Tööstuslikud jäätmed, eriti need radioaktiivsed ei tee peaaegu kellelegi halba. Nii et kõik peaksid nende koha pealt suu kinni pidama. See on õige. Vaesed on teinud midagi väga valesti, muidu nad ei oleks vaesed, seega peavad tagajärgede eest maksma nende järeltulijad, see on õige. USA ei saa eeldada, et ta hoolitseb omaenda inimeste eest. See on õige. Seda teeb vabaturg. See on õige. Vabaturg on automaatselt õiglane süsteem, see on õige. Made nalja. Neljapäeval oli nimeka Poola filmimehel Anži Vaidal sünnipäev üsna suur juba numbriga 82. Enne seda sünnipäevasaiaga Vaida hakkama filmiga, mille järgi karjus Poola rahva õiglustunne aga vist isegi midagi veel kogu maailmas. Selle filmi nimi on ka Tõnn ja see räägib sündmustest, mis viisid pea kogu Poola ohvitserkonna mõrvamiseni venelaste poolt teises maailmasõjas. Lauri Kärk mõtiskleb sünnipäevalapse viimase teose ümber küsimusega, kas Katõn oleks pidanud saama Oskari või teenime ära hoopis näitamisõiguse. Venemaal. Paari viimase nädala jooksul on Vaida Katõn olnud mitut puhku nagu maailma tähelepanu keskpunktis, aga aga on nagu huvi huvi tuntud. Ja ühelt poolt filmimaailma esilinastus toimus paar nädalat tagasi Berliini filmifestivalil. Film linastus küll väljaspool konkurssi, aga kohal viibis Saksa liidukantsler Angela Merkel isiklikult mis näitab, kui tähtis sündmus see ju oli siis siis nädal tagasi või, või palju nendest Oscari jagamisest aega on kulunud, kui omakorda kad Tõnn oli, oli siis üks välisfilmi Oscari pretendent, et film küll jah, tõsi, ei saanud seda Oscarite, aga tähelepanu pälvis küll jällegi sellega seoses ja ja veel üks moment, et viies märts pidi olema see kuupäev, mil film pidi esilinastuma Venemaal. Ma ei ole nüüd viimastel päevadel jälginud, kuidas, kuidas seisud on. Aga tõenäoliselt seda esilinastus siis, viiendal märtsil ei toimu. Film ise Poolas esilinastus mullu seitsmeteistkümnendal septembril ja seda esilinastust oodati pikki aastaid. Vaida elund õige mitu aastat filmi teinud. Noh, piisavalt eakas, 81, kaks aastat vana ja teisipidi Katõn ise see, mis sellega kui märksõnaga nagu seondub õige lühidalt meenutuseks siis seda Molotov-Ribbentropi pakt ei puudutanud mitte ainult meid, vaid ka Poolat ja kõige otsesemalt selle käigus siis selle salaprotokollide raames siis jagati ära ära ka Poola ja nii esimesele septembrini 1939 ja siis saksa vägede sissetungile läänest järgneb paari nädala pärast, seitsmeteistkümnes september ja vene vägede sissetung idast. Poola jääb kahe tule vahele, Poola armee jääb Vene poolele lõksu mitusada 1000 meest, nende hulgas siis kuskil 18000 ohvitseri ja ohvitserkond kuulus likvideerimisele. Ja viies märts vot selle tõttu sisse nii-öelda vene vene esilinastuse kuupäev mis jääb ära, eks ole, nii et viies märts 1009 40 Stahlil allkirjastab siis käsuohvitseri väga nagu ühele poole saamisest. Ja 40. aasta kevadel toimubki ulatuslik hävitustöö, mis tuleb avalikuks siis 1943, kui need territooriumid on siis juba saksa valduses nii-öelda ja siis Kööbelsi rakendab siis selle tõesti ennekuulmatu veresauna oma propagandavankriteenistusse. Paar aastat hiljem ei ole tuhandeaastasest riigist nii nagu ta ennast deklareeris, enam ta ütelda, jälgegi nendes samades paikades tegutsema hoopiski vastav nõukogudekomisjon ja noh, võitjatele on palju lubatud, nii tunnistatakse kordasaadetu nüüd juba hoopiski saksa natsivägede kätetööks ja püütakse seda asja suruda nürnbergi protsessi raamidesse, see küll jääb ära. Ja alles 1990.-te täitsa alguses esmalt Gorbatšov seejärel siin tunnistavad siis Vene poole osalust ja ja Jeltsini ajal Poola poolele võimaldatakse ligipääs vastavatele arhiividele ja ühisühiskomisjon poola-vene ühiskomisjon siis selle asja asjaga tegeleb. Nii palju siis ütleme sellest Katõnist väga nadi põgusalt aa üks tegelikult väga oluline moment on veel see, et kuna see oli ametlikult nagu tunnistatud natside kätetööks, siis sotsialistlikus Poolas sellest rääkida ei saanud või, või noh, nii-öelda talitalinatside kätetöö. Ja et sellest nüüd aastakümneid ei saanud häkkida ja Vaida, kellel tegelikult on ka mingi isiklik suhe Katõnis juhtunuga, nimelt vaid ta isa oli ka ohvitser ja hukkus ka Katõnis, kuigi noh, tema nime nendes nimekirjades tema isa nime ei ole leitud, on, on küll üks Vaidaga, teine Vaida aga sellest hoolimata siis ühelt poolt siis Poola filmi suurkuju ansi Vaida ja teiselt poolt siis sedavõrd oluline lehekülg pole ajaloos, nagu, nagu ka Tõnn ja nende kokkusaamine siis aastal 2007 seda sündmuste vägagi oodati. Ja film Poolas on kogunud juba ligi kolm miljonit vaatajat midagi taolist, nii. Aga et mida nüüd öelda filmi enese kohta, on paar momenti, mis, ma arvan, väärivad tõsiselt positiivset esiletõstmist. Esiteks see Ta ei apelleerita nendele arvudele, sest arvud on tegelikult tõesti masendavalt suured. Eri allikad annavad erinevaid numbreid, nad kõiguvad, ütleme kuskil neljast 1000-st kuni kuni 22000-ni. Ma nimetasin praegu niisugust äärmusi, aga et siis üks nii-öelda niipalju kui ma neid materjale jõudsin, põgusalt uurida. Üks niisuguste enam osutatud numbreid on 14522 ja kui ma õieti mäletan, siis see pärinebki nende üheksandast aastate alguse Poola-Vene ühiskomisjoni materjalidest lisa lisaks kõigele igatahes väga vägagi suure suured numbrid, nendele nendele rõhumine oleks olnud kõige lihtsam ja samas ei ole ikkagi nagu kunst, kui me apelleerin ainult mingist tuhandetele ette seda nii-öelda vägagi suurt ahvatlust on selles filmis edukalt välditud. Nii teine asi on see, et vaid ta selles filmis ta ei taha kedagi süüdistada või ta näitab jah, ühelt poolt lasti maha Katõni metsades poole ohvitsere, aga teiselt poolt need, kes jäid Saksa poolele, need ootas surm saksa koonduslaagrites. Ühe Sa mõlemal poolel hukati. Ja väga oluline aspekt selle filmi puhul on vot just see, millele ma Katõnist rääkides viitasin, et nendest asjadest Poolas sotsialistlikus Poolas ei tohtinud rääkida. Tegelikult Vaida filmi nii-öelda kõige sümpaatsem tahk on just nimelt see, et see on film Poola rahva õigusest oma aja lihtsalt õigusest rääkida sellest, mis oli õigusest, et panna kasvõi oma hukkunud sugulase isa, venna hauaplaadile õige hukkumise aastaarv ühesõnaga 1940, aga ka mitte siis mingisugune 41 nii nagu sotsialismi ajal pidi tegema. See film räägib nendest lihtsatest asjadest. Kui nüüd küsida seda, et kas see film oleks pidanud saama Oscari või seda, ma ei oska öelda ja spekuleerida neil neil teemadel noh, kuivõrd vale või õige oli Oscari jagamine, ma arvan, on üpriski mõttetu. See on ikkagi noh, Ameerika filmiauhind nagu, ütleme olemas ka Euroopa filmiauhinnad on olemas, ütleme, prantsuse filmi tseesar on olemas ka vene filmiauhind nigga ja vastavad kõnelda välisfilmi auhinnad ja selge see, et ütleme, nemad seal teavad ikkagi ise paremini, mida, mida nad vaadata tahavad või ei taha. Aga et seetõttu ma sõnastaks selle asja võib-olla veidike teisiti, et kas mulle oleks meeldinud, kui vaid oleks selle auhinna saanud? Jah, oleks küll. Ja sellel põhjusel, et, et, et see on nüüd filmis tegelikult laiale maailmale, nagu püüab rääkida veidi-veidikene keerukamat ajalugu. Sest kuigi Molotov-Ribbentropi pakt oli ju laiale maailmale teada ja oli tegelikult aga see Katõni nagu tegelik saatus või, või nii-öelda kes tegelikult Katõnis toimunus süüdi on, aga arvestades seda, et Nõukogude Venemaa oli koalitsioonis lääneliitlastega fašismivastases võitluses, kes siis nendest asjadest ei tahetud väga rääkida, sest see oleks tähendanud küsimus sellest, et kellega siis lääne demokraatia on, on liidus, aga ajalugu on ajalugu ja kui me teda lihtsustame, siis me tõtt-öelda väga kaugele ei jõua. Et selles mõttes oleks olnud nagu üks sammuke selle niisuguse veidikene keerukama, aga selle võraga au sama ajaloo poole. Lõpetuseks üks minuti arvustus. Urmas Vadi käis vaatamas Ingomar Vihmar lavastust, võta mind ja tundis pärast seda vastupandamatut soovi rääkida külmusest. Sellel nädala ühel hommikul näidati ETV terevisioonis Lostele multikat, kus üks siga oli väljas siniseks külmunud, teda kattis lumevaip ning keegi oli tema tagumikust siilu välja hauganud. Siis tulid kanad, sulatasid sea oma ihusoojusega ülessiga ärkas. Arvatavasti oli see parim, mis kanad suutsid Vanemuise uuslavastust võta, mind vaadates hakkas samuti kui mitte külm, siis vähemasti kõhe. Tänapäeval on teatrite kütte ka enam-vähem kõik korras ja ju seda on ka sadamateatris. Pigem on asi selles loos, alustades tekstist, lavastusest, lõpetades lavakujundusega, mis kõigi eelduste kohaselt poleks pidanud külmaks jätma, aga tegi seda siiski, mõtlen selle külmus all esmalt just mingit tunnet. Ka lavastaja kedagi või midagi esitab Ingomar Vihmar lavastustes on kas siis soomlaste arktiline jäisus ja suhtlemisvaegus või siis Reivenhilli homoseksuaalid, vägivaldne seks ja AIDSi haiged mõjuvad kuidagi väga soojalt ja loomulikult. Ent võta mind ajal hakkas kõhe. Noh, seda on vist igal pool kohe esimese asjana selle lavastuse puhul välja öeldud. Enamus neist lavastuse 12-st stseenist lõpeb intiimvahekorraga. Aga see pole mingi meelast, flirt, magus keha, puhas rõõm vaid taotluslik võõritus, kus füüsiliselt ollakse üksteisele väga lähedal. Aga see inimlik soojus ja lähedus puudub, ollakse ikka kusagil ära. Ka lava kujundas oma mustvalgehallis, kontseptuaalsuses tekitas seda tegelaste vahelist külmust. Olulisel kohal on hoopis mingid elektrilised jubinad, mänguasi, mida ta toitma. Külmkapp, mis annab oma sinakat valgust, Pesumasin MP3 mängija ja prügikast, mis on seest valgustatud natukene nagu liiga lihtne ja külm. Justkui elekter ei annakski sooja. Tänane kultuurikaja on lõppenud. Saates oli juttu Poola filmimehe, Anži Vaida panusest maailma õiglustunde ajaloosse. Kirjanduskriitik Kätlin Kald. Ma rääkis kurtvanne kotist ja Heiki Valk tutvustas Eesti kasakaid ehk Siksele mehi. Kultuurikaja panid kokku Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Ühendust meiega saab ikka e-posti aadressil kultuuriga ja ät r-r punkt e kõik kultuuriga saated on järelkuulatavad ka vikerraadio koduleheküljelt. Seniks rõõmsaid kevadilmu ja kuulmiseni. Tuleval nädalal.