Tere, mina olen Riho Lauri Saar ja alanud on selle nädala kultuurikaja. Tänane kultuurikompott nihutab saate piirid kaugele jaapanimaale välja. Nimelt tuleb juttu kaasaegsest eksootikat läbi jaapani anime kultuuri kodumaiselt tandrilt, uurime, kas luulest on saamas ja teeme ajarännaku 800 aasta taha. Lisaks seal jutum Elfriede Jelinekist head kuulamist. Luule kui kõige keelekesksem kunst räägib ühe kultuuri kohta palju mis tervise juures on eesti luule. Kui mõne aasta eest ägisesid raamatupoodide riiulid luuleraamatute koorma all, siis nüüd ostetakse peamiselt kogumikke või helistatakse kuulata elusat luuletajat luuleüritusel. Kas eesti luule on liikumas estraadipoole, kas eesti luuletajatest on saanud lorilaulikud? Kas enam ei ole kasvamas uusi tunneleid ja uusi koidulaid? Ja kui on, siis kuidas nad ära tunda, kui luuletamisest on saanud kahetsusväärne puue, mida tark inimene püüab varjata, kes peakski nad ära tundma, kui Kultuurkapital toetab vaid tuntud inimesi. Sellest rääkisid Apollo ja keskusi raamatuklubis kohvitasside kõlksudes luuletaja Doris Kareva ja Juku-Kalle raid. Misse sekkuvad hääled kõrvallaudadest, kellest ühes või tähelepanelik kuulaja tunda ära luuletaja Asko Künnapi. Tere, head inimesed, mõte rääkida luuleraamatutest. Ühest küljest tuleb neid ju päris palju, seal. Kapitalismi viljastavates tingimustes on meil selle üle ainult hea meel, et tegelikult igaüks põhimõtteliselt saab oma raamatu teha. Iseasi, kuhu sellega jõuda, eks ole, aga, aga teatavasti on väikest vundament kultuuri alati vaja, selle pealt midagi võõrustada saaks. Aga Ma tean, mis oli. Luuleturul toimus keskmise paar aastat tagasi servas mõtlengi, et kas on toimuvad mingit muudatust, oli üks vaevu silmusse jõhkralt luulekogusid, ütleme ikkagi väga jõhkralt, et võib-olla isegi mingi paar tükki erinevat nimetas, kindlasti nädalas vastaks aasta jooksul. Aga mulle tundub, et, et see asi kuidagi minema hiilimas või üle minemas. Muidugi, eks selles luulepiiri seal ka päris raske orienteeruda. Teadoris, kas sa oskad öelda, kui sa vaatad tänast luuleriiulite, läheks sealt midagi väga luulest mööda? Tegelikult ma pean kurbusega just nimelt kurbuse ja mitme häbiga tunnistama, et ma pole pikka aega suurt ligi pääsenud mitmel põhjusel, millest raamatupoodidesse enam koertega ei lubata, sisenenud tihtipeale nii, et mitmed uued suundumused on minust mööda läinud. Aga tundub küll, et hästi palju on, on just nimelt neid isekirjastatud raamatuid. Kirjastatakse üsna palju selliseid ruumid, mis, mis otsaga peaksid midagi esindama. Et või, või muid taolisi. Ja see põhjus on muidugi üsna selge, sellepärast et ajal, kui ilmub meeletult palju erinevaid luuleraamatuid, siis inimene, kes armastab luulet, aga ta ei tea, mida sealt valida siis ta teeb, teeb valiku selle põhjal. Varsti peaks hea olema, kus ei ole suurt möödalaskmist võimalust ja vot need on just nimelt sellised kogumikud. Kui kasvõi seitsmekümnendatel teel, isegi kaheksakümnendatel oli kümmekond keskset autorit, kelle ümber siis tiirles terve hulk uusi või teisi, kes püüdsid nagu enam-vähem samamoodi kirjutada ja samas suunas liikuda siis praeguseks on see pilt äärmiselt. Ma ei tea, kas killustunud on õige sõna, aga ütleme, nende tähtede arv on Topeldunud mitmekordselt. Ja ühtepidi on see väga rõõmustav, et on kaetud väga erinevad luulestiilid. Ühesõnaga, praeguses eesti luules on olemas, see on niisugune assortiikarp, et kes iganes tuleb ja ütleb, et mulle meeldib midagi niisugust, palun aga meil on tema välja pakkuda. Mina tahaksin midagi niisugust, aga meil on, meil on kohe kedagi sellist välja pakkuda. Aga samas on see niisugune olukord, kus kõik tähendab portselt või, või kus niisuguseid autoreid, kes tähendaksid kõikide jaoks üheaegselt midagi ja palju. Et luule on jagunenud hästi paljudesse erinevatesse keskkondadesse, kogukondadesse, poodidesse ja mis mind kurvastab, on see, et üks ei tia teisest. Ühesõnaga niisuguseid tüvitekste nagu ütleme, on eesti proosas praegu. Et neid eesti luules eriti sünniks. Igaüks oskab hästi kildu panna, aga, aga ballaad ei kirjuta enam keegi seal lihtsalt tähele, paneks siin kohas mingi kaebega hala, lihtsalt mulle tundub, et olukord on praegu niisugune mis on praegu nagu puudu minu silmis pildis, mitte mul allergeeni tohutu vajadus oleks aga lihtsalt tasakaalu huvides, et niisugune eepiline luule või ballaad või, või rahva laululisused seal nagu, nagu suhteliselt tagaplaanil. Et need, kellel selleks eeldusi on, nemad teevad ka pigem niisugust. Tingimata lorilaulu, aga, aga, aga ühesõnaga ei ole nagu motiivid, miks peaks? Taadeldud raiskavad oma rütmi ja riimi, anda siis mingile palju lihtsamale asjale, kuivõrd võiks teha. Mis seal raiskamine lihtsalt ei ole motivatsiooni, ühesõnaga Eesti ühiskonnas praegu ei ole nagu sellist põhjust, siis järelikult kirjutatud tüvitekst noh, mis iganes võivad olla. Aga nii nagu omal ajal on olnud, noh, ükskõik kui tule, Runnel või, või niisugused mida, mida kõik teavad peast või mis on kõikide jaoks olulised, et praegu seda nagu ei ole minu meelest ja selle järgi ei ole vajadustki. Nad tingimused on ka muidugi teised, sellepärast kui me võtame siin minevikku ja ma ei räägi sugugi ainult nõukogude ajast, siis mingil määral määral ka kolmekümnendad näiteks uurisidki teatud tugevate nimede esiletõusu, see oli isegi noh 30. osa siis võib-olla sellisest riiklikust kultuuripoliitikast, et tekitada selline ikkagi nähtav vundament või, või nähtav oma kõrgkultuur. Aga ma, Ma arvan, et ehk need on ikkagi täna olemas, et väga tore, kui on see põld laiem, kus, kus nad saavad esile kerkida. Mina rõõmustan selle üle väga tähendab see hästi palju niisuguseid noori võrseid, mille puhul kunagi muidugi ei tea, kuhu nad edasi arenevad ja ja mis neist saab, aga, aga nende jälgimine on, on äärmiselt tulite. Teine asi, mis on näiteks Unesco tähelepanek üle maailma, sest igal pool kasvab suulise luule osatähtsus. Noh, Eestis ka näiteks mul on mulje, et praegu käiakse väga palju kuulamas just nimelt luule esinemisi ja, ja ka need kohad, kuhu mina pole ühel või teisel põhjusel jõudnud on kuuldavasti väga hästi külastatud ja huviga kuulatud. Ka luule liigub mingis mõttes rohkem Raadi poole, kui ta oli mõni aeg. Tagasi massidesse nagu Majakovski kabaree roosa. Just nimelt, just nimelt, ja seal seal on täpselt seal see pendli asi, et kui oli mingi periood, kus luule niimoodi sulgus endasse või pani pani õielehed kokku ja oli hästi intiimne, siis praegu on jälle vastupidine suund. Et luule on, on jõudnud tagasi kas siis barrikaadidele või, või sammas saalidesse või mis, mis ruumi iganes. No see on selline kole lugu, viskasin barrikaadidele, jõuab, olgu see luule või, või, või midagi muud, aga kui sibulad justkui tungib massidesse erinevatesse toredatesse tubadesse, kus ta ette kantakse, siis siin on praegu Asko Künnap, kellel ma põletasin juba pikemat aega otsa, sa käid aeg-ajalt esinemas sellele vastata, loid esinemist, seal on väga palju. Mis vahva on, see publik on hästi, sellepärast seal ei ole mingiks daam, kujundatakse tõesti koolilastest inimesteni möll ja kõik, kes tingimata siis järelikult nagu me ka müügiarvudest näeme tingimata kõik endale koju kummuti peale seda raamatut ei osta, tulevad mingile sündmusele parema meelega, nagu ma aru saan, siis aga kas see kuidasmoodi Eesti kultuuripoliitika luulega tegutseb läbi kultuurkapitali põhiliselt, nagu me teame, on see koht, kus sa näed mingeid auke. Mäletan, et kui ma ise seal Kultuurkapitalikomisjonis olin, siis minu meelest oli, oli puudus sellest, et käsikirjade üle otsustati nimede põhjal. Mina raiusin kogu aeg seda, et keegi võiks läbi lugeda, keegi võiks läbi lugeda või vähemasti vähemasti mingi mingi lõigu pärast, et tol ajal oli, olid hästi raskes olukorras tundmatud autorid ja niimoodi võibki tundmatuks jääda. Vahesid tendents tundub mulle natuke ka veel jätkuvat selles mõttes, et kui ma, kui ma lugesin nimekirja taotlustest, mida oli toetud tud ja mida ei olnud toetatud siis ma juba õige varsti hakkasin kreemile pihta süsteemile pihta saama, just nimelt, et, et mille alusel see käib ja, ja selles mõttes võib-olla kogu see rahastamine natuk lyhika eelarvamuse pinnal, et võib-olla ei ole, ei ole jäetud võimalust mustadele hobustele või, või sellele, et keegi keegi tuleb, see on tõeliselt hea, aga seal võib-olla veel hetkel ei ole nii hea, et kõiki preemiaid võita ja kõiki hammustada. Aga On tunda see, et ta õige varsti on hea ja vot teda ei tunta ära. Tal ei ole nagu seda läbimurdeks ruumi. Et vot see on üks üks moment, kus ma ei ole päris kindel, kas see on Eesti kultuuripoliitikas praegu kaetud maa või kas, kas nendel inimestel on võimalus? Seal peab olema mingi vähemasti paar inimest igas sellises komisjonis, kellel on isiklik huvi, niisugune see kullakaevaja hasart või kes on nõus oma vabast ajast oma vabast tahtest ilma ühegi mõistliku põhjuseta läbima metsikuid maagikiht selles lootuses, et võib-olla kusagil sähvatab võib-olla tema on esimene, kes tunneb ära, et sealt hakkab midagi tulema. Kuidas inimest julgustada üldse siukse asjaga naljaka asjaga nagu kirjandusse pole vaja? Mõnda pole vaja julgustada, paljusid on vaja julgust, seda mingil määral ka muuseas väga andekaid. Noh, mingi raja peale juhatada, et ükskõik, mis põhjustel jah, just, et on, on neid, kes on kasvõi ilmale tulnud kontekstis, kus luurekirjutamine on kahetsusväärne puue. Ühesõnaga püütakse nagu perekonna eest paha lugu. Nagu varjata jaa, jaa. Meil on meie Eesti kirjandusklassika ka kirjutanud, sellest suurepärased leheküljelt pean silmas Oskar Luts seda, kuidas luuletaja lesta käis kirjastajate jutul. Ja kuidas siis kirjastuse ütlesid, et ei, nad tahavad veel triimiste, siis läks viis kuue pärast samad tekstid ja siis öeldi, et nüüd on juba palju parem. Tehke seda tööd edasi. Teisipäeval peeti Otepääl ajalookonverentsi teemal 800 aastat muistse vabadusvõitlusega valgusest. Teate küll seda lugu. Eestlased lubasid olla kui üks süda ja üks hing ning võidelda raudmeeste vastu, kuni järgi on kas või põlvepikkune poisike. Kõlab uhkelt. Isegi kui kõik võib olla ikka päris nii ei olnudki. Ja väidetavalt järgnes lõpuks ikkagi ju üks seitsmesajaaastane orjaöö, mis rahva ühismälule suure trauma jättis. Arheoloog Heiki Valk arutlebki järgnevalt. Kas muistne vabadusvõitlus on tänapäevaseks üle- või alatähtsustatud sündmus. Teisipäeval peeti Otepääl ajale konverentsi muistsest vabadusvõitlusest mille algusest möödas aprillikuu tulekuga tinglikult siis 800 aastat. Kuigi ajavahemik on tänapäeva mõistes üüratu, on see sündmus ometigi siiani mõjutamas paljuski eestlaste enesekuvandit ja mõjutab siiani lausa meie suhtumisega mingitesse nähtustesse religiooni teistesse rahvastesse. Seega igati oluline teema veel ka 800 aastat hiljem läbinärimiseks. Võib-olla olekski meie vestlust kõige õigem alustada ja müügiga. See on see, et vabadusvõitlusega seoses on üks levinumaid müüte selline, mis lihtsustatult kõlab nii, et meie esivanemad elasid justkui rahumeeli siin omal maal ja siis tulid sakslased rikkusid kõik ära. Milline oli tegelikult nii palju, kui seda on üldse võimalik praegu arvata? Siin geopoliitiline olukord ja eestlaste, lätlaste liivlaste omavahelised suhted 13. sajandi alguseks. Ega sellist õitsvat rahu ei ole põhjust nüüd küll ette kujutada. Läti Henriku kroonika järgi on ju, on ju selge, et see, mida me nimetame mustaks vabadusvõitluseks selle taga oli tegelikult väga kaugele ulatu eestlaste ja lätlaste vaen ja lätlased. Tollel ajal on õigem kasutada ikkagi hõimunimetust. Latgalid. Lodgaleid leidsid eestlaste vastu sakslastest endale tugeva liitlase ja nii see 1208. aastal pihta hakkaski. Sakslastel oli ettekääne või ka põhjus Ugandi vastu sõjategevuse alustamiseks ja Latgalite toetamiseks, et Ugandi mehed olid ära röövinud ühe suure ja väga kalli sakslaste kaubavoori mis oli teel Riiast Pihkvasse. Mis selle eestlaste ja lätlaste või siis Latgalite nii suure vaenud, aga tol ajal oli, et kui mõelda, et siis ega neid inimesi ju tol ajal tänapäeva mõistes nii nii palju olnud ja asustustihedus pidi kindlasti väiksem olema, et mis nendeks vaidlusteks ja tülid ehk siis nii suurt põhjust andis. Ma arvan, et need juured ulatuvad päris kaugesse minevikku. Kui me vaatame tagasi umbes poolteist 1000 aastat siis lõunaeesti keeleala piir vähemalt tarandkalmete põhjal ulatus välja sügavale-sügavale põhja, Lätisse peaaegu Väina jõeni. Ja nüüd Euroopa rahvasterändamise kontekstis ja järel kajadena sellesse lõunaeesti keelealasse lõuna poolt ja kagu poolt tuleb sisse hoopis teist keelt kõnelev rahvas kes liigub siis varasema läänemeresoome ehk Lõuna-Eesti asustuse vahele. Me ei tea, kuivõrd rahumeelne on see edasitung, me ei tea, millised on sissetungijate ja kohaliku põlisrahva suhted. Aga ma kaldun ise küll arvama, et, et need vaenud, millest Läti Hendrik kõneleb, on ikkagi sajanditepikkuste juurtega, ulatuvad tagasi just sellesse aega. Mis on võib-olla sellised levinumad müüdid ja võib-olla ka väärarusaamad, mis on meil muistse vabadusvõitlusega seotud? Võib-olla see, et eestlased nagu üks mees sõdisid sakslaste vastu et kõik hoidsid kokku, kõik olid ühtsed, et kõigil oli oma vana usk, et kõik olid väga teravalt, väga kindlalt uue usu ja risti otsustamise vastu, sest see toodi tule ja mõõgaga. Muistset vabadusvõitlust loetakse Läti Henriku kroonika järgi toimunuks 1208 kuni 1224 aga tegelikult on see ju aeg, mis hõlmab vaid kroonika sündmusi. Kroonika kirjutamisel on ikka vaja algust ja lõppu. Kas tegelikult ei peaks muistse vabadusvõitluse sündmusi vaatama isegi ehk sootuks pikemas ajalõigus toimunuks, et kõiki lõppenudki, võib-olla nii õnnetult kui Henriku kroonika järgi võiks arvata meie jaoks? Jah, see hinnang on tõesti kuidagi väga otseselt seotud nende Hendriku poolt antud aastaarvudega valluta Läti ja siis oli kõik läbi ja lõppenud. Tegelikult oli see niimoodi eeskätt Lõuna-Eestis, Sakalas ja Ugandis kus tõesti vana ühiskonna ülemkiht lõigati võimu juurest ära. Uued valitsejad ei võtnud omava sallideks enam Eesti vanemaid. Teistsugune olukord oli aga Põhja-Eestis ja Lääne-Eestis, Harjumaal, Virumaal, räbalas, Läänemaal, Saaremaal seal läbi 13. sajandi ja kuni Jüriöö ülestõusu nigi on märke sellest, et osa vanadest suguvõsadest püsis võimu juures. Üks selge märk minu jaoks. Sellest, et Eesti sees on erinevused olnud väga suured, on see, mis toimub pärast vallutust kohaliku rahvakultuuriga kohaliku rahva matmiskommetega maa erinevates piirkondades, Põhja-Eestis ja Lääne-Eestis võtab matmiskombestik ja võtab ka riietus, mood. Ehete kandmise mood 13. sajandi teisel poolel üsna euroopaliku ilme. Surnutele enam asju kaasa ei panda. Muinasaegse kultuuritaustaga ehted kaovad kasutuselt. Ma ei oska seda kuidagi muud moodi seletada, kui et kohalik eliit, kohalikud ülikud, kes olid siis juba keskaegse vasallkonna osa, need vahendasid euroopalikke kultuuri mõjusid maarahva sekka. See, et me sellest muistsest vabadusvõitlusest praegu räägime ja see, et tänapäevalgi peetakse sel teemal lausa konverentse, viib küsimuseni natukene ka, et kas muistne vabadusvõitlus pole kuidagi kas üle või äkki hoopis alatähtsustatud. Ületähtsustamine, mis mõttes ilmselt vastandumise mõttes eestlased ja väljastpoolt tulijad, eestlased kui üks kogukond ja teised, kes on igas mõttes võõrad tegelikult minu nägemuses meie rahva ajalugu on üks pikaajaline protsess. Ja me ei saa tõmmata väga järsku joon, et 13. sajandi algusest ettepoole ja tahapoole jääva vahel kõik on olnud pidevas muutumises. Murrang oli suhteliselt suur. Aga see murrang, samalaadne murrang ühiskonnas, üleminek muinasajast, keskaega, üleminek kohalikult usundilt, ristiusule see oleks paratamatult toimunud niikuinii, sest kõikjal mujal Euroopas, kus ajalugu kulges oma rahulikku rada ilma vallutuseta need protsessid toimusid. Mis on Eesti eripära? See, et keskaeg ja ristiusk jõudsid siia vallutuse tulemusena jõudsid siia ristisõdade tulemusena nüüd ala tähtsustamise osas võib-olla seda, et alati oskame hinnata seda, mida see lüüasaamine või kaotus tolles kauges võitluses eestlaste jaoks pikemas perspektiivis tähendas seda, mis võinuks toimuda, kui ei oleks toimunud ristisõdasid ja kui need ristisõjad ei oleks olnud sakslastele võidukad. Seda me võime aimata ka siis, kui me vaatame Eesti piirist ida poole. Kui me vaatame seda, mis sai vadja lastest, kes oli tollel ajal võimas ja tugev rahvas mis sai karjalastest, neid rahvaid praktiliselt ei ole. Saksa vallutus liitis Eesti küll läänepoolsesse kultuurisfääri, mis on meid väga tugevasti vorminud ja mõjutanud, aga see pikemas ajalises perspektiivis tagas eestlaste identiteedi ja keele säilimise. Kui oleks läinud nõnda nagu igatsesid Tartu kaitsjad aastal 1224, et lööme liitu venelastega, kutsume omale abilised ja kui need abilised oleksidki jäänud siia nõnda nagu kavas oli. Vürst Vjatško tuli siia teadmisega, et ta saab kõik need alad, mida ta suudab enda käes hoida, ta saab Novgorodi mürstilt endale, tinglikult oma kuningriigiks või oma pärusmaadeks. Pikemas perspektiivis oleks see tähendanud seda, et need alad oleksid saanud Novgorodi riigi osaks. Ja siis oleksid seal toimunud täpselt samasugused etnilised ja kultuurilised protsessid, nagu need on aset leidnud vadja maal, Karjalas ja kõikide nende väga paljude läänemeresoome ja soome-ugri hõimude ja rahvakildude seas, kelle nimegi me enam täna ei tea. Eile sai Tallinnas ja Tartus alguse jaapani animefestival juba järjekorranumbriga kaks. Jaapanlaste animest saab osa võtta peaaegu aprilli keskpaigani. Filmiprogramm kätkeb endas klassikaks saanud anime, šedöövreid kui ka filme, mis loodud alles üsna hiljuti. Sven Vabar mõtiskleb jaapani animefilmide üle ja leiab, et tegu on kaasaegse eksootikaga. See on aga üks isevärki topelteksootika, mis mitut pidi toob 21. sajandi eksoodi tagasi kodu tanumale. Omamoodi huvitav nähtus, et väljaspool Jaapanit, näiteks läänemaailmas, kuhu Eesti vähemalt Aasiast vaadates kahtlemata kuulub tuntakse massiliselt huvi just jaapani anime vastu sest Jaapanis endas vaevalt eksisteerib fännklubisid, kelle huviks on, pani anime. Tegemist on ju sedavõrd laia nähtusega. On äärmiselt erinevaid jaapani animeid alates laste animest ja lõpetades kunstanimega õuduse nimega ja pornonimega millest igaühel on veel terve keeruline halo žanride võrgustik. Ja kui kellelegi meeldib eriti näiteks õudusanime, siis järelikult see draamaanime või naisteanime talle nii palju ei meeldi. Pigem võiksid talle meeldida hoopis teiste maade õudusanimatsioonid või ka lihtsalt õudusfilmid. Liiatigi on jaapanianimed, nagu ka kogu teise maailmasõjajärgselt jaapani kultuuri väga tugevalt mõjutanud lääne kultuur, eriti muidugi Ameerikaga. Ning alates 80.-test aastatest on see protsess olnud ka vastupidine. Jaapani kultuur sealhulgas suurel või isegi põhilisel määral. Jaapani anime on mõjutanud lähenemine Touri. Nii et kui kellelegi meeldib jaapani anime, siis tekib küsimus, mis talle ikkagi tegelikult meeldib. Aga ometi on ikkagi väga palju inimesi läänemaailmas ja viimastel aastatel ka Eestis, kes ütlevad, et neile meeldib just nimelt jaapani anime. Ilmselt on siin oluline teatav eksootiline moment. Ühest küljest on jaapani popkultuur aastakümnete pikkusest sulandumise järel piisavalt sarnane lääne kultuurile nii et lääne inimene saab sellest lihtsalt aru. Aga teisest küljest on jaapani popkultuur sealhulgas mistahes žanri anime vaatamata kõigele ikkagi piisavalt omanäoline. Nicos jaapani keelega on see erinev euroopalikust animatsioonist. Nii et just see võõrus, mõjubki kütkestavat mõne muu kauge kultuurinähtus, mis on veel erinevam kui kaasaegse jaapani oma ei suuda lääne inimest katkestada. See on lihtsalt veel liiga erinev ja arusaamatu. Nii et selles mõttes on jaapani anime kaasaegse lääne eksootika, eks, võimsamaid populaarsemaid väljendusi. Kuid mis asi on õieti eksootika? Laias laastus võib eksootikaks nimetada modernse ajastu lääne inimese püüdu mingi kauge maa ja kultuuri järele. Lootust, et õnn, tõde ja tõeline ilu asuvad just nimelt kauges paigas mitte igatpidi korrumpeerunud kaasaegses kodukultuuris. 19. sajandil oli eksootika muidugi mingis mõttes kolonialismi teine pool. Eriti tihedasti on eksootika väga seotud romantismi. Romantikute püüdlused leidsid tihti oma objekti nimelt eksootilistes paikades. Eksoodi kujutlus nägi väärtust muidugi just vanas võõras kultuuris. Kaasaegne kauge kultuur oli tihti nende arust juba rikutud. Selle festivali valguses on huvitav vaadata, kuidas eksootika ja romantistlikud püüdlused pole sugugi tingimata lääne kultuurinähtused. Hoidun oma põhistruktuurilt üldinimlikud. Algava Jaapani animefilmide festivali kava keskendub olulisel määral anime filme tootva stuudio kiibli toodangule mille kohal kõrgub muidugi hajaja saaki võimas kuju. Võib-olla pole juhus, et lääneanime fännid on oma eksootilise tõmbega jaapani poole eriti hästi omaks võtnud just saagi, kes on ise päris tugev eksoot. Näiteks tema film Kiki kulleriteenus, mida praeguse anime festi kavas paraku pole. Selle filmi tegevus toimub mingi nimetu maa nimetus linnas, mis aga meenutab Lääne-Euroopa vanu suurlinnu. Porkko Rosso tegevus toimub konkreetselt Itaalias kaakal Jostruma, kus toimub filmi kaljustroloss. Tegevus on mingeid konglomeraat erinevatest Euroopa maadest. Euroopa ajalugu on Josakid köitnud kada mangades näiteks just teise maailmasõjaga seoses ta külastaski aastate eest ka Eestit ja tutvus sinimägede lahingupaikade väljanägemisega. Nii võib rääkida topelt eksootikast, kus Euroopa anime, fänn hindab jaapani kunstnikke, kes igatseb Euroopat järele. Kuid stiliseeritud Vana-Euroopa pole saaki ainus ega ka mitte peamine tõotatud maa. Eks saki lugematuid fännid ja kriitikud on küllalt kirjutanud ka tema poolehoiust idülliline maaelu suhtes. Nagu totoro filmis tema ökoloogilisest hoiakust, nagu printsess monolooge ja Tuulte oru Nausikas ning tema fantaasiast, mis on ohtralt inspireeritud jaapani folkloorist. Eraldi võiks välja tuua sagedase lendamise motiivi absoluutselt kõigis saaki filmides. Kusjuures eriti hea meelega lennatakse lennumasinatega, mille väljanägemine meenutab 20. sajandi alguse lennuseadeldisi. Tol ajal oli lendamine veel tõeline riske seiklus. Ka need loetletud saaki filmide tunnused on üpriski romantilised nagu tema eksootilisuski. Nii et igatpidi võiksime sakile ette heita soovi põgeneda nii-öelda reaalsest maailmast. Aga seda romantika ja eksootika asja võib vaadata ka hoopis teistpidi. Romantism vähemasti Euroopa kultuuris tähendas ka huvid taastärkamist, maastikke ja füüsilise maailma vastu. Tekkis taoline nähtus nagu reisimine ja matkamine lihtsalt sel eesmärgil, et näha maailma ilu. Näiteks keskajal oli see välistatud. Inimese maailm oli ikkagi profaalne ja patune paik. Ja ainus koht, kus tasus matkata, oli jumalariik. Ning ka kaasaegse keskkonnakaitse juured asuvad romantismi. Selles mõttes pole romantika ja eksootika mitte reaalsusest põgenemine, vaid pigem reaalsusesse tagasitulek või siis tagasiminek. Hiina ning Jaapani traditsioonilistes kultuurides pöörati maastikele füüsilisele keskkonnale tähelepanu juba palju varem ja palju rohkem. Olgu siis tegu maastikumaaliga või luulekunstiga. Minu meelest on minu sokid produktiivne hinnata just sellest aspektist. Saagid võiks vaadelda kui filmitegijad, kes pöörab tähelepanu inimeste ümbritsevale füüsilisele keskkonnale. Olgu tegu siis looduse või linnaga ning tema fantastilisus, muinasjutt tulisus on sellele tähelepanu pööramise teenistuses. Sokid võiks võrrelda haiku luuletajate klassikaliste maastiku maalijatega, mitte muinasjutt võistlejatega. Sama kehtib ka muuseas mitmete teiste andmete kohta ja saaki stuudio kiibli toodangus ja ka mitmete teiste filmide kohta algaval jaapani animefilmide festivalil Eestis. Mulle tundub, et võrreldes Euroopa või Ameerika animatsiooniga on jaapani anime sellist looduse ilu või ka inimese loodud keskkonna ilu toitikat rohkem vaadata kui kas võiks selliseid festivalil linastuvad teoseid nagu pilvede taga või viis sentimeetrit sekundis. Ja nii nagu üle-eelmisel sajandil hoogustunud iha kaugete maade minevikku kuldajastu järele pani rohkem hoolima oma maast kaasajal. Nõnda võiks ka kaasaegne eksootiline jaapani anime vaimustus aidata tekitada hoolimist ja hindamist meie omakandi ilusa keskkonna suhtes. Vaid kaks kirjanikku kogu maailmas on suutnud Nobeli preemia määrajaid Rootsi akadeemias omavahel nii tülli keerata, et mõned liikme staatusest lausa loobunud on. 1989. aastal oli üheks selliseks kirjanikuks skandaalne legendaarne Salman Rushdie. 2005.-le aastal sai samaga hakkama Austria feministlik autor Elfriede Yenic. Auväärse akadeemia 82 aastane liige leidis siis, et Jeliniki nimetamine preemia laureaadiks on auhinna mainet jäädavalt kahjustanud. Nüüd on tolle Nobeli preemia, häbipleki ja geniaalse kirjaniku näidend jõudmas esmakordselt eesti lavale. Järgmisest kolmapäevast toob lavastaja Rainer Sarnet Von Krahli teatris vaatajateni loo pealkirjaga, mis juhtus pärast seda, kui noorema mehe maha oli jätnud ehk ühiskondade toed. Missis noorega õigupoolest juhtus. Ja mis juhtub vaatajaga, kes tükki vaatama tuleb, rääkis lavastaja Rainer Sarnetiga. Urve Eslas. Praegu me istume siin Von Krahli saalis, kus on proov just lõppenud. Kas näidend on juba valmis? Jah, tähendab, ta on nüüd nagu ära vormistatud ja nüüd tuleb lihtsalt seda läbi ja läbi mängida, et see kõik nagu kinnistuks ja et ta on põhiraamides valmise. Näidendi pealkiri on, mis juhtus pärast seda, kui Noora oma mehe maha jätnud oli. Mis siis juhtus? Juhtus see, et ta läks tööle, sest Ibseni näidendis olite kodus perenaine, tema mees oli panga nõukogus ja nagu see Pealkiri oligi Noora nukumaja, siis, siis Noora elas seal nagu kaitstud siukses nukumajas. Nüüd Noora saab iseseisvaks, mehe kodu ja lapsed maha. Ja kuna ta tegelikult ju midagi oskajatel tegelikult ju haridust ei ole, siis ta satub tehasesse tööle kõige lihtsamale liinitöölise kohale. Jelinik isa on leidnud, et tema tekstid ei olegi üle pea tõlgitavad sest olgu peategelaseks kestahes. Tegelikult on tekstide peategelaseks keelise, kuidas lavastaja sellise probleemiga kokku puutudes sai selle keele lavale. See oli juba esimestest päevas pea ja suur probleem. Läbi lugema hakkasime võime rääkida, et me lepime kokku, mis kõik juhtub ja kõik on väga selge. Ja hakata mängima, hakkad seda teksti mööda minema ja ikkagi kisub kuhugile mujale, et tal on lihtsalt pandud. Seal on mitu asja kokku, et üks on siis niisugune otsene suhtlemine inimeste vahel, teine on siis sellesama suhtlemise kommentaar ühtaegu ja teistpidi tulevad sinna sisse mingisuguseid abstraktsemaid, teoreetilisemad teemat, on selle kõik läbi põimunud. Et seda ei ole nagu jah, ta ei ole kõige suupärasem ja kõige lihtsamini nagu mängitavam tekst. Aga mingisuguse nõksu me, ma arvan, et me leidsime, et ta vähemalt praegu mulle tundub suhteliselt elus tekst, et läks elama küll. Elfriede Jelinekist hetkel ühest enim lavastatud naisnäitekirjanikust Euroopas, kes kuulus muuhulgas Austria kommunistlikusse parteisse. Hiljem sai tuntuks ministina, kelle teostes on läbivaks teemaks naise seksuaalsus, selle ärakasutamine ja sugupoolte konflikt teeb ülevaate kirjandusteadlane Ave Matteus. Elfriede Elinek aastakäik 1009 46 on on austria kirjanduse ühteaegu vundarginud ja samas ka fanteriible. Ehk siis ta ei jäta kedagi nii-öelda ükskõikseks, et ta polariseerib ja kõigil on tema kohta midagi öelda. Ainult ühelt poolt tunnustatakse teda kui teravat ühiskonnakriitikat ja, ja ägedat moralisti, aga teiselt poolt ei mõisteta tema selliseid vulgaarseid ja, ja isegi hops, missuguseid tekste, et näiteks helinegi esmatutvustus eesti keeles, mis meil ilmus 1995. aastal, pealkirjaga lõbu laialt, et seda teksti näiteks on nimetatud lausa pornograafiliseks või, või siis naisBornaks või anti Bornaks justele Raiguse ja sellise rõvedusi ja, ja, ja roppuse pärast, mis sealt vastu vaatab. Aga elanik ise ütleb, et kuna pornograafia, mehelik diskursus ja mehelik nähtus, et siis ei ole sellist asja nagu naisporno olemas ja et tema kirjutab pigem antipornot paljastades. Neid mehelikke võimumehhanisme, mis meie ühiskonnas valitsevad ja siis ka meeste-naiste vahelistes suhetes nii seksuaalsuhetes, majanduslikes suhetes, perekondlike suhetes kui ka mujal ja tan tuntust kogunud ennekõike proosa autorina, siis ka need tekstid, mis meil eesti keeles senini on olemas, siis lisaks sellele lõbu laialt tekstile ka klaveriõpetaja. Et nende seda käsitlebki, siis ennekõike need minu meelest sugudevahelisi võimusuhteid, samuti vägivalda, seksuaalset vägivalda kui ka näiteks fašismi, tema nii-öelda neonatsismi teema on, on tema tekstidest samuti üsna olulisel kohal laiemalt üleüldse tegelikult võimusuhted mängivad tal loomingus olulist rolli ja Üheks teemaks on kindlasti ka majanduslikud võimusuhted või selliseid kapitali ja kaubasuhted, sest ta räägib just nimelt sellest raha võimust ja sellest kaunist muinasloost, mida meile siis pidevalt ette võetakse meediakanalite ja ka poliitikute poolt, et raha teeb rikkaks, ilusaks, õnnelikuks ja et kellel on palju raha seal nii-öelda võitjate poole peal ja oma teostes siis Elinek tegelikult paljastabki selle kauni müüdi, et raha teeb õnnelikuks jäljeneki looming, polariseeriv, et keegi jää ükskõikseks, siis ühed nimetavad teda võitlevaks ministriks ja teised selliseks vulgaarseksa omanikuks, et siis see feminismi teema tulebki sisse just nimelt nende naise ja, ja sugudevaheliste võimusuhete tematiseerimisel. Aga aga see viis, kuidas ta neid teemasid käsitleb, et see on ülimalt Misso küünla või selline antifeministlik, et tegelikult ta näitab ju oma tekstides, et et naised on ise hästi palju süüdi selles, et nende emantsipatsiooni ebaõnnestunud või et, et nad on meestele allutatud nii kodus kui ka avalikus elus. Et naiste vahel puudub solidaarsus. Et nad tegelikult ei ole sisemiselt vabad ja, ja et, et nende jutt naiste võrdsetest õigustest, meestega ja nii edasi, et see on kõik kaunis illusioon. Ja see muidugi loomulikult seal ministlikele kriitikutele ei meeldi, et oodatakse, et Elin Ek loob nii-öelda selliseid noh, kasvõi mõtteruume või selliseid tekstuaalseid võimalusi, siis pakub välja, et, et kuhu võiks see naisõigusluse edasi areneda, aga, aga ta näitab hoopiski, et seal ummiktee ja see on, see on nii-öelda vale samm olnud Jelinegi näitemäng pealkirjaga, mis juhtus, kui Nora oli oma mehe juurest minema läinud, ehk ühiskondade toed on kirjutatud 1977. aastal ja esmakordselt lavale toodud 1009 79. Tegelikult on see tekst juba 30 aastat vana, jõuab Eestisse siis nii suure hilinemisega, aga võib öelda, et tegelikult on see igihaljastekst, et selle sõnum ei ole kahvatunud ja selle sõnum sobib väga hästi. Ma arvan ka tänasesse päeva, et võib öelda, et, et kas siis jälinikeli oma ajast ees või et see on lihtsalt igihaljas teema, mida ta käsitleb. Ja selle teksti selline põhiline idee ongi naisemantsipatsiooni tegelikult räägibki sellest naisemantsipatsiooni ebaõnnestumisest ja mis sugugi ei meeldi finistlikele kriitikutele. Teine oluline teema selles tekstis on kapitalivõim ja raha võim. Sama müüt õnnelikust elust, mida meil raha abil on võimalik saavutada. Ja temaatilisel tasandil ongi tegelikult sellinegi soov neid müüte naisest kui vabanenud, kui mehe võimu alt vabanenud ennast teostavast subjektist ühelt poolt ja teiselt poolt siis sedasama raha müüti dekonstrueerida või lõhkuda, lammutada ja selleks kasutada ta siis kahte Ibseni teksti, nagu pealkirjast me näeme. Esimene siis Noora ehk nukumaja ja teine ühiskonna toed. Et siin on kindlasti üks oluline moment, millele tahaks tähelepanu juhtida, et jälymekon suur selline keelemeister ja keelemängur eksperimentaatori ja selles pealkirjas on tegelikult see sõna ühiskonda tee originaalpealkirjas topelttähenduslik, mis läheb tõlkes kaduma, et saksakeelne sõnagi sell schaften, mis siis originaalpealkirjas on, tähendab tegelikult nii ühiskonda kui ka äriühingud või osaühingut saksa keeles hakkab mängima nii-öelda see kahetähenduslikkus eesti keeles. Me ei oskagi võib-olla peale hakata selle sõnaga, et ühiskondade toed, mis sellega nüüd mõelda. Aga tegelikult on siis naised, on need ühiskondade toed, ühelt poolt on naine kui nii-öelda perekonna ja ühiskonna tugi ja ilma tala, aga teiselt poolt näitab Jelinekuma tekstiga, et tegelikult naised toetavad ka osaühinguid, mis põhinevad siis kapitalil ja mis, mis tegelikult toetavad seda raha võimu. Nii et tekib selles mõttes huvitav vastuolu, et tekst ühelt poolt räägib sellest, kuidas naised tahavad emantsipeeruda ja tahavad vabaneda nii meeste kui ka kapitali ülemvõimu alt, mis nende elu nii-öelda piirab ja ahistab. Eks siis teoses esinevate tööliste näol, aga teiselt poolt nad justkui toetavad sedasama süsteemi, nad toetavad seda osaühingute ja, ja rahamaailmasüsteemi. Ma arvan, et ei ole vaja enne teatrisse minekut nüüd lugeda neid Ibseni teoseid, sest ta on on neid siiski korralikud räsinud, et ei pea need mõtlema, et äkki ma ei saa tekstist midagi aru, kui ma ei tunne nei tipsani tekste, aga ma arvan, et sellest saab suurepäraselt aruses. Philine kraagib tegelikult asjadest, mis on meil siin ja praegu aktuaalsed ja ja mis näitavad tegelikult meile seda Eesti ühiskonna seisukorda samuti väga selgelt. Ja kindlasti ma usun, et, et vaataja on šokeeritud, kui ta seda näeb, siis minu arvates on seal näkku sülitamine naistele ja munadesse panemine meestele, mis jälinek seal teeb. Ja ongi kõik. Tänane kultuurikaja on lõppenud, aga ikka ainult selleks korraks, järgmisel nädalal juba sootuks uued jutud. Meeldetuletuseks olgu öeldud, et tänases saates tekkisid Juku-Kalle Raid ja Doris Kareva teemal kas eesti luuletajad liiguvad estraadisuunast. Sven Vabar lahkas jaapani anime kultuuri ning oma sõna saita Elfriede Elinek ning muistne vabadusvõitlus. Kultuurikaja panid kokku Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri saar. Vaata, kommentaarid ja ettepanekud on oodatud e-posti aadressile kultuurikaja ät r punkt ee. Kultuurikoja on samuti järjekuulatav ka vikerraadio koduleheküljel. Seniks rõõmsat jätkuvat kevadest ja kuulmiseni juba järgmisel nädalal.