Ultuurigaja. Tere kuulama kultuurikaja hooaja lõpp on käes, sügisene talvine ja kevadine kultuur on selleks korraks tehtud ja hooaja viimane kultuurikaja läheb eetrisse viimases saates kirjandusest ja muusikast ja muusikast, mis otsapidi on nagu kirjandus. Sõna saavad seekord saates inimesed, kes kõik on kirjanikud või kirjandusega ühte või teist otsapidi seotud. Täna saates vaatame suve suunas. Otse suure suve keskel, täpsemalt 21. juulil on inglisekeelse kultuuriruumiga kokku puutuval osa allmaailmast. Üks kauaoodatud tähtpäev. Iseenesest on märkimisväärne turundussaavutus, et ühe raamatu ilmumiskuupäev uudise künnisest kaarega. Niisiis Harry Potter and testri häälevas. Harry Potteri fenomenist räägivad Karl Martin Sinijärv ja Kivisildnik. Ja ühtlasi ennustame, millised tegelased Harry Potteri seeria lõpuraamatus surma saavad. Veel saates rahvamuusikud, õigemini kuulame eesti hiphopi ja tuva kõrilaulu, mis mõlemad rokivad täiega. Kumbki ei püüa suurt kunsti teha ning mõlema juured on kusagil traditsiooni sügavustes ning viljad maitsevad kultuuri, kogukondlikke piire ületavalt. Chaliisi uus plaat taevas ja perse. Berk Vaher kuulas hulkurtuur ehk kõri, lauljad tuvast Andreas vee intervjuu ning kommentaar. Hooaja viimasele saatele valisid muusika Maarja Pulver, Peeter Rästas ja Andreas Veer. Mina olen toimetaja. Suvekuumuses, täpsemalt 21. juulil tuleb välja Harry Potteri seitsmes ja viimane raamatut. Kõik saab selgeks ja keegi saab surma. Nii lubavad kirjastuse pressiteated ja bowlingu intervjuud. Kuigi sahistatakse ka kaheksanda raamatu võimalikust ilmumisest pidi 108. olema siiski pigem maailma kokkuvõttev entsüklopeedia või noh, midagi sellist. Igatahes fännidel on põhjust puhkust planeerida, sest järeleproovitud ja inimeste peal edukalt katsetatud Potteri raamatute lugemismoodus eeldab sooja suveilma lehtla aiatooli või võrkkiige olemasolu, jahutavaid jooke vastavalt eale ja maitsele ning sellele, kuidas päev õhtupoole kulgeb. Jätame seekord kõrvale kõikvõimalikud legendid, müüdid ja turunduslõksud, mis Potteri ümber on üles seatud. Karl Martin Sinijärv räägib, miks tema heal meelel Potteri raamatuid loeb. Inimese elus on palju ilusaid hetki. Mõnel ilusal hetkel loeb inimene isegi raamatut. Aga mitte alati ei ole see päev, et loeks näiteks Keemst joysi, Finnega šveiki aul meeli ano lendab või Allahi koraani. Teinekord tahaks midagi lihtsamat. Ja minu meelest Harry Potteri sari on sellise soovi rahuldamiseks imetabane. Niisugune vahva asi, kui mina olin veel väikene poiss, siise ilmusid toredad raamatud, naksitrallid ilmus üks, teine tuli, kolmaski. Maruvahva oli, et ühte sarja tuleb ja tuleb maru kahju oli, et kolmanda raamatuga asi lõpes. Noh, Harry Potter on jõudmas seitsmenda raamatu juurde ja minu meelest on see üks tore nähtus, nimetagem seda siis lastekirjanduseks või, või muuks kirjanduseks. Igal juhul kirjanduses. Et inimesed saavad oodata ja nende ootused saavad rahuldet. Selles on minu arvates Harry Potteri sõbralik fenomen. Mumeelest on üks Harry Potteri sarja võlusid tolles, et kirjanik on ennast käima kirjutanud. Lugejal on võimalus ennast nendesse lugudesse sõna otseses mõttes sisse elada. Ja tuleb üha rohkem detailikesi. Üha vähem tähtsaks muutub see müstiline maagiline pool. See niisugune nõiamäng ja üha rohkem kasvavad karakterid täis. Eks nad lõpuks ongi juba peaaegu täiskasvanud. Igasugune niisugune elu ja, ja tegeliku olemise sisse tulemine nendesse raamatutesse on, on päris põnev. Ja mis siin salata, olen lugenud teisi päris hea, mitu korda. Ja ühe korra võtsingi niimoodi algusest peale ja okei, iga lehekülge nüüd päriselt ka ei lugenud täht-tähelt läbi, aga vaatasin, et, et kuidasmoodi, see asi tegelikult kokkukõlksud ja üllatavalt hästi kõlksuse, et kui ma past algupoole isegi arvasin rohkem niipidi, et on selline kommertsteos ja müügiteos siis see ei ole ühtegi. Ta on väga hea lasteraamat ja päris okei, päris raamatu. Kui me nüüd vaatame, kui paljukest siis üldse on selliseid suuri sari raamatuid? Meil on tõde ja õigussõda ja rahu Sõrmuste isand, Harry Potter, noh ja mõned veel selles kontekstis nad on kõik niivõrd erinevad, aga minu meelest emon Raulingu teos ruulib täitsa rahulikult. No too jutt, et Potter on toonud inimesed tagasi raamatuid lugema. Ega need inimesed ei ole eriti kuhugi läinud. Raamat kui selline on ju täielik uus meedia. Ei ole üldse eriti vana veel 100 paarkümmend aastat tagasi. Raamatu objektina igas kodus, noh, mis seal oli, piibel juba suvalist kalendrit, eks ole. Et selles mõttes ma ei tahaks niisugust kultuuri muretsemist küll kuskilt otsast, et toetada, et, et inimesed ei loe enam raamatuid, inimesed ei loe enam raamatuid. Inimesed ei ole kunagi raamatuid lugenud, mingi paarkümmend aastat siin vahepeal võib-olla loeti sutsuke rohkem, nüüd loetakse sutsuke vähem, varsti hakatakse jälle rohkem lugema. Ei ole hullu, ikkagi raamat on kõige mõnusam asi käes hoida, sa ei võta seda läpakat voodis ja ei pane padja alla. Ta võib ju katki minna, raamat ei lähe kunagi katki. Ma ei ole sellise taseme fänn, et ma võiksin hakata praegu arutama tegelaste hingeelu ja seda, et miks ikkagi Dumbledore ära suri ja, ja mis saab Sneipisti. Oh jumal küll, ei oska, ei taha ka, eks me näe, raamat tuleb, siis me saame teada, ei ole minu asi välja mõelda, kuigi jah, eks ma muidugi tahan öelda, et tõenäoliselt ma arvan, et, et neid Bon tegelikult Tambuldoor kurjad keeled on palju kõnelenud sellest, et tegelased saavad surma. Ja ütleme niimoodi, et emon Raulingule on raha juba kokku korjatud. Ta võib inimestele ka laia labidaga Latsata ta võib kõik tegelased ära tappa, kui tahab, teeb, mis tahab. Ma tean, et kui see raamat ilmub, siis ma saan paar tundi mõnusat meelelahutust ja see on kõik, mida ma temalt tahan. Aitäh. Joan Kathleen. Rauli. Karl Martin Sinijärv luges Harry Potterit kolleeg ja sõber Kivisildnik luges samuti kuigi peab ütlema, et ega loetu talle ülemäära head meelt ei teinud. Ning tegelikult lausa vastupidi. Kivisildniku raamatuid ei meeldi kohe sugugi ei meeldi. Seitsmenda oodatavalt traagilise lõpuga. Raamatu ilmumise eel kirjutas Kivisildnik valmis võlurpoiss Harry Potteri neegroloogi. Harry Potteri neuroloog pärast seda Vennad Lõvisüdamed parematele jahimaadele kolisid pole mul avanenud võimalust lasteraamatutegelasele neuroloogi kirjutada. Pipi on elus ja hea tervise juures ning ka Karlson õilmitseb edasi vaatamata oma ekstreemsetel eluviisidele inimsuhete sasipuntra le. Naksitrallid kapten trumm ja laste sõber Jeesus Kristus on samuti heas konditsioonis. Igal juhul on tervitatav, kui keegi vahelduseks hambad varna riputab. Sipsikust oleks kahju röövlitütar krooniast, samuti aga teist, lugupeetud Harry Potter. Ausalt öeldes pole mul sooja ega külma. Ma ei salga teie teeneid, need on olemas. Sa päästsid majanduslikust kitsikusest kellelegi üksikemast koduperenaise sotsiaalhoolekanne saab ennast nüüd jäägitult immigratsioonipoliitika vigade hõgvendamiseks keskenduda. Vähe sellest, sa oled korda saatnud isegi ühe imeteo. Tänu sinu kentsakatele sebimistele hakkasid raamatuid lugema mitmed isikud kellel pole intellektuaalseks tegevuseks kõige vähematki eeldusi. Kirjaoskuse levitamine on teene. Samas ei tohi unustada, et kirjaoskus on midagi enamat kui ainult ühe autori keskpäraste lasteraamatute veerimine. Eriti kui see autor väga uduselt fantasy kirjanduse äärele mahub. Kirjaoskaja ei piirdu kunagi ainult kroonika spordiuudistega aga see ei ole teie laual, et kui sa ikka tõsiselt kõnged ja tegu ei ole lihtsalt ühe raamatusarja mahamüümiseks kavandatud alatu trikiga siis ole hea mees ja võta erakon ka kaasa. Ja kogu see noortele täiskasvanutele mõeldud fantasy solk, mille nimi on junn. Kindlasti tekib neuroloogi lugejal küsimus, mida ta siis lugema peaks. Potter soojendab ta südant ja ta ei teagi, kas muid raamatuid üldse olemas on. Nii üllatav, kui see ka ei tundu, raamatuid on väga palju. Nende hulgas on ka selliseid, mis tasuvad lähemat uurimist. Kui piirduda fantasy žanriga, siis soovitan eelkõige klassikat. Sõrmuste isandat ja kääbiku kraami tarvitage filmiversioonis. Raamatud on tüütud, loomulikult pole Tolkieni dioot, aga milleks temaga aega raisata? Kui juba fantasy klassika, siis kindlasti piibel. Nii uus kui vana testament ja võimalusel kaapo kriivad. Mingil juhul ei tohi unustada Tooma evangeeliumi. Saab materjalid siiski ainult nõiduse õpilane. Entse habemik Sõrmuste isandast tubli profivõlur. Saad ju isegi aru, et võrrelda pole midagi. Jeesus aga oli nii praktiseeriv, maag kui väljapaistev õpetlane, kes oma oskused jüngritele edasi andis. Näeme, et fantasy kirjanduse kõver kisub allapoole kiiva. Alustasime õppejõuga, jätkasime tipptegijaga ning oleme tänaseks jõudnud algajate Vanna pide kategooriasse. Mis sa ise arvad, kes tuleb pärast sind, kas mõni näpuosav mustkunstnik, lihtsalt petis või poolhull, kes usub endale imevõimeid olevat, sul on, mille üle igavikus järele mõelda? Mina mõtlen aga sellele, kuidas Vene press suvel sinu surma kajastama kab. Kesklehtede pealkirjad saavad olema midagi taolist. Tallinnas käib verine sõda eestlaste ja nõidade vahel või. Harry Potter langes kangelaslikult Tõnismäel heites ennast mootorsaaja tükeldatava pronksmehe vahele. Või eesti fašistide järjekordne ohver, meie Harry Potter ehk eesti politseinik, vana siga, tulistas Potterit otse näkku või Ansip võttis Potterilinteri pähe kinni ja lasi peldiku taga maha. Niivõrd oluline kultuurisündmus, kui sinu pikalt ette proomatut surm peaks ka Eesti meedia tähelepanu pälvima. Veideman jõuab oma arutlustes kindlasti selleni, et meie peaminister on kõiges süüdi. Eriti selles, et Areinute küsinud, kuidas Potteri elu päästa või vähemalt pikendada. Juhan Kivirähk intelligentse inimesena ilmselt seekord sõna ei võta. Mõni hilismigrandid lapsevanem annab kindlasti Moskva telekanalile ja kohalikule umbkeeleportaalile etenduse milles ta oma lapsele jalahoope jagades kirjeldab värvikalt seda, kuidas Kaitseliitlased raseda Potteri kallal üleliigset jõudu tarvitasid. Rahu Pole vaja hakata hauas nagu vurr keerlema. See on ajakirjanduslik fantasy autoritele makstakse selle eest dialollile lugejale meeldib neil ükskõik, mida nad loevad ja miks peakski fantasy jääma ainult noortele täiskasvanutele mõeldud lasteraamatutesse. Samad inimesed loevad vahel ka lehti ja telekat vaatavad nad lausa iga päev. Neil on õigus saada üht ja sama solki igast torust. Puhka rahus. Tegelikkuse muutmine sõna ju abil peaks sulle tuttav nõidus olema. Usu mind, kui pööbel ei oleks tahtnud su surma, oleksid sa elanud igavesti. Nii nagu Tuhkatriinu saabastega kass või Kaval-Rehepapp. Surm on kehaline küsimus, mida madin, keha, seda kiirem lõpp. Sinu kirjanduslik keha oli vilets, ütleme nii, Kont oli kõva, aga liha mäda. Hea, et niigi kaugele välja vedasid. Ihulis eeldusi polnud sul olemaski. Sinu kirjanduslikke oli stiili ja idee vaba pajatus. Vana tuttav Hollywoodi filmidest. Solid lugu, mis läks ilusasti edasi, lõppes suure pauguga, ununes juba järgmise reklaamipausi ajal. Köögikapi alt oled sa võetud sinna peatselt tagasi minema? Mis ei tähenda muidugi seda, et sinust võiks saada ahjualune. Kivisildnik kirjutas valmis Harry Potteri nekroloogil. Kas seda peale raamatu ilmumist ikka vaja läheb, selgub suve keskpaigas. Kultuuriga. Karismaatiline kodune hipopar, luuletaja, muusik, näitleja, kõrtsipidaja ja kes kõik veel. Kogumik on koondunud pealkirja Chaliis alla. Nüüd on Chalisel väljas värske plaat taevas ja perse. Pealkiri on laenatud Taavi eemalt, kelle jaoks taevas ja perse on taeva ja põrgu ilmalik variant. Jah, solisson rahvalaulik. Hämmastava kergusega on ta ületanud põlvkondade, kultuuriliste, stiilide ja vanuserühmade piire. Ta tundub peaaegu igasse olukorda sobituvad. Pisut ohtlik või mis? Uut plaati kuulas Berk Vaher. Taevas ja perse. Sellist nime kannab Chariisi kolmas album. Ja žüriis on teadupärast mees, kes mitte ainult eestindas hiphopi, tuues selle mitte ainult eesti keelde, vaid ka seostades siinset tegelikult argielu ja kultuuriruumi reaaliatega, mis ei imiteeritud ainult mingisugust kunstlikku ülekannet gängster elust või bling-bling-ist, nagu seda hipokultuuris nimetatakse vaid näitas, et hiphop, võib-olla ka osa autorilaulule, siis tõenäosus väljendusest ühe Mõnusa olemisega ja mitmekülgselt andeka muusiku muhe kommentaar ümbritsevale Veithale tegelikkusele. Ja samas on vast ka teada see, et Chariis mõne aja eest viis hiphopi lausa Päsidentsiaalsele tasandile kus tema lugu minu inimesed sai nii-öelda mitteametlikuks presidendi kõneks või ütles Eesti rahvale rohkem kui toonase presidendi aastapäeva kõne. Natukene on Saliiska muidugi tohisenud selle konkreetse juhtumi või olukorra esiletõstmise üle ja tõepoolest võib-olla see ei ole mitte kõige tüüpilisem hetk tema loomingus. Aga samas jällegi on see märk sellest, kuidas Saliis ületas olulise lõhe institutsionaalselt rahvuskultuuriks peetu ja noorte tegelike eelistuste vahel. Ja tegi nõnda eesti keele ja kultuuri jaoks võib-olla rohkem kui need esimesse vabahike kinni jäänud vanamehed, kes isamaalisust kasvatusest jutlustavad. Käesoleval albumil, mis on nime saanud Von Krahli uuendatud Fausti käsitluse järgi kaugeneb Ta Chaliis. Aga nii hiphop-ist konkreetset äppi mõttes siis kui püüab hoiduda ka liiga nunnust ja positiivsest kuvandist enda kohta. Dance plaadil puhleskne, kohati nurgeline, kohati nilbegi, sa ei ole kergelt kuulatav muusika. Samas jällegi, kui laivis on Chaliis kohati ikkagi väga Tõnismäe moodi siis sellel albumil on seda vaid, et mõned lood näiteks David Lynch, mis siiski on ka vaated sellelt plaadilt mu lemmiklugu. Aga näiteks teise planeedi saladus erineb live tsoonist ikkagi väga põhjalikult. Ei saa öelda, et nüüd üks või teine oleks parem, aga need on kaks väga erinevat tõlgendust ja siis ka selles mõttes huvitavat-ist. Ei saa öelda, et see, mida ta laivis teeks, oleks kuidagi õigem kui see, mida plaadi peal teeks, või see, et mis on albumi peal, oleks kuidagi õigem kui kontserdil esitatud, sest nad on lihtsalt niivõrd erinevad maailmad. Tõnis Mägi muide sellel albumil ka osaleb, aga üsnagi erinevas võtmes sellest, mida viimasel ajal on teinud lugu kõrge valulävega. Mees on õigupoolest nende kahe üsnagi sarnase muusiku jõukalikuma ja, ja mängulisema külje ühisosa tõend. Mõlemad viitavad seal kuningas Ubula mida mõlemad on mänginud või õigemini Chaliis alles hakkab seda sel suvel mängima. Aga võib öelda, et sellel albumil on Saliis pigem isegi rohkem Vaiko Epliku moodi laulma hakanud näiteks lugudes ilu päästab või energia või sadam pühadeks koju, viimane on ka koos Vaiko Epliku tehtud. Sellel albumil on omajagu lapselikust ja lapsikustki nagu Chalisi eelmistel plaatidel. Aga see apsikus on soundi osas siiski märksa keerukam kui kahel esimesel plaadil, meenutades nõnda mitmeid jaapani postmodernistlikke helimängu häid nagu Kornelius või toovat. Ei kuid neist jaapanlastest erinevalt on need lood teksti poolelt üsnagi Reftised ja viitavad jällegi mitmetele kultuuri olustiku põlistele, iseärasustele viitavad mitmetele Eesti ühiskonnas või popmeedias tuntud isikutele. Samas jällegi mitmel juhul võib-olla selline päevakajalisus isegi natukene hakkab takistama või ma ei tahaks küll nagu mõne koha pealt, et öelda, et äkki see, mis Chalisi muusikast alles jääb, on ikkagi need lood, mis räägivad mingitest tema isiklikest tunnetest, elu kaebustest ja ja kus selline peierlik oma aja üle naljatlemine ei ole mitte nii esiplaanil. Aga see ei ole öeldud selleks, et et kuidagi neid teisi lugusid alavääristada omas ajas on ka need väga lustakad kuulataja küllap esindavad teatavat ajastu dokumenti ka aastaid hiljem. Siiski võib mõne loo puhul tõdeda seda, et vähemasti minule on mõned avalikud esinemised nii meelde jäänud, et plaadi peal need lood ikka päris vääriliselt sellele ei kõla. On paljukiidetud juba lugu kiim. Aga mul on meeles see, kui soliis, selle festivali eklektika armes toimunud räppluuleõhtul vististi esimest korda ette kandis ilma taustata kelmikalt publikuga suheldes, kavalalt naeratades. Ja see on üks võimsamaid luuleütlemisi viimasel ajal üldse, mida ma kuulnud olen. Paadil on sellest saanud üsnagi tavapärane veidikese rege maiguga hiphop lugu. Nii et mõnes mõttes võib küll rõõmu tunda Chalice'i plaadi valmimise üle jälle, aga samas ootaksin ma kunagi ikkagi ka albumit jahe kasarilt, kes on mitmetele auto laulu üritustele luuleõhtutel esinenud. Ka see album võiks kujuneda millekski väga võimsaks. Hindamatud. Paari aasta oli, aga sellest aru ei saa või see on nii. Aga igal juhul. On inimene liivale. Neemele. On öeldud, et see taevas ja pese on Chalisi seni kõige tugevam plaat ja ja sellega võib nõus olla, kui kaks esimest albumit kätkes rohkesti visandeid minietikesi, täiesti ülevoolavate üle külaselt ideid mis võib-olla alati tervikut ei moodustanud, siis see album on terviklikum, kõik need helilised mänglemised ja trikid ja naljatlused on lugudesse sisse integreeritud. Need lood jooksevad väga sujuvalt üksteiseks üle ja on tõesti tunda, et mis iganes seal meeles mõlgub või kuidas iganes ta oma maailmamuusikasse valab muutub üha kava kindlamaks ja muusikaliselt üha mitmekülgsemaks. Aga täitsa huvitav oleks ikkagi kujutleda, millist muusikat Chaliis Tõnismäe vanuses. Igatahes taust on tal väga laialdane ja, ja see, kuhu ta lõpuks minna võib kui ettearvamatu lahti on väga mitmed teed, džäss, soul, autorilaul, rokk, mine tea, mis kõik veel. Taevase pese on nähtavasti üks selle aasta Eesti muusika olulisemaid albumeid võib-olla kümnendiks olulisemaid albumeid. Nii et kuulake, kuulake mitu korda, sest et mõned lood avanevadki siit alles mitme kohe ühel. Ja leidke siit oma lemmikuid. Palka ta. Rääkis kehakeel kuidas käsu peale magada? Chalice'i uut plaati kuulas ja kommenteeris Berk Vaher. Sel kevadel roki Sorjendi festivalil tuva kõrilaulu bänd unhortu just nimelt rockis ja just nimelt bänd sest Estonia kontserdisaali põrandal, pehmetel, patjadel lebades võis vaevata ette kujutada murtud mõnel rokkfestivalil suurel laval rokkimas. Four to näitab, kuidas kohandub traditsioon tänapäeva kultuurimudelites kuidas ta neid mudeleid oma suva ja tuju järgi painutab. Ehk teisisõnu, kuidas traditsioon assimileeriv endasse ümbritsevat valge eurooplase või värvikireva ameeriklase kultuuri, seda, mis on kõrilaul ja kas Eestis ka kõri lauljaid on, kommenteerib Andreas v samuti saame teada, kuidas kõlavad kõrilaulu kolm põhistiilid. Fonhurtuumeestega rääkis juttu Andresele. Mis asi on õigupoolest rahvamuusika? Seda mõistet loobitakse siia-sinna nagu palli, mõnikord on see autentne, puutumatu asi, lahti lõigatud konserv, mis tuleb pärast vaatamist sekkumatul kujul karpi tagasi panna. Sellist konservi peetakse küll väga austusväärseks, aga siiski millekski liiga lihtsaks. Tirtoostus polevat piisavalt välja arendatud. Teistpidi võib teha hüppe raamidest välja ja öelda silmagi pilgutamata, et õige elus rahvamuusika on hipo pere käes ja kui see ei ole, mis siis üldse. Sest mis muusika see on, mis ei ela, mida konservikarbis säilitatakse kui keegi temaga midagi teha ei saa, mis tõstis üldse kasu, on? Tõepoolest ma ise kaldun ka pigem sellesse teise kasutamisele ja elus olemisele toetuvasse äärmusesse. Ma nimelt pole kunagi päris aru saanud, mismoodi saaks luua definitsiooni ja siis selle juurde püsima jäänud. Asja sisu muutub, kui seda kasutada. Kui on tarvis, las tuleb, mingi teine definitsioon, kunagised kokkulepped, midagi kuidagi mõista ei tundu mulle kuigi mõttekad asjad, kes nad valmis tegi, klas kasutab. Aga misjaoks mina ennast nendega vaevama peaks? Mul on omad. See jutt, siin on ka selline isiklikku kontakti lahtiseletus. Nimelt umbes kuus aastat tagasi juhtus ühel suvel kaks asja. Esiteks hakkas mind väga painama küsimus, mismoodi need buda mungad ja tuvalased ikkagi suudavad nii madalalt, nii kummaliselt laulda. Vaevalt küll, et inimliigis oleks mingid alamliigid, kelle kõriehitus on nii teistsugune et see neile lihtsalt ehituslikult võimalik on ja teistel ei ole. Siin peab olema mingi konks, tundus mulle, hakkasin katsetama, mitte midagi ei tulnud välja, ainult kõri sai haiget. Siis sattusin ma kütioru kirjandusüritusele. Õhtul hilja seisis keset lamandunud kirjanikke ja õhtukastet Aapo Ilves. Ja see hääl, mida ta tegi, oli just see, mida mina tehtud ei saanud. Ausalt öeldes ei kurvastanud see mind, ma ei tundnud, et minus keep must kadedus. Vastupidi, ma sain kinnituse, et küsimus on ikkagi ainult nõksu ära tabamises. Auto osutus väga heaks kohaks kari laulu harjutamisel. Kui sa hakkad lambist produtseerima, niisugust häält, mis peaks olema kõrilaul, aga esialgu veel ei ole, vaatavad kaasinimesed sind nagu eluohtliku hullu. Euroopalik kultuur võib aru saada karjumisest või kiljumisest, aga looma moodi virisemine ja muud sellised ebainimlikud, et tema aktsepteeritud helispektrisse küll ei mahu. Mongol sõitis hobusega ja laulis ja vahe on siin väga väike auto on seesama mis hobune, liigud nagu stepilaulik, mida näed, sellest laulad ainult selle vahega, et sõnu pole nagu tarvis ja jääb ära heli ülemäärase tähendusega ülekoormamine, mis on väga tore. Siis mingil hetkel oligi äkki hääl olemas ja normaalsest bassist oktav madalam vibratsioon ilmus välja. Kui see ei ole kontakt boreaalse kultuuri juurtega, millest ma kogu aeg rääkinud olen, siis mis veel oleks kontakt? Kuidas sa saad arusaamisele veel ligemale pääseda. Madalsageduslik vibratsioon, mis tuleb su kõrist, ilma, et sa päris täpselt teaksid, mis siis nüüd õigupoolest juhtus, aga see on väga reaalselt olemas. Igatahes läks veel tükk aega, enne kui kõri nii palju järele andma hakkas, suutis kõrge raam ehk siis madala kõrilauluregistris vabalt viisiga laulma hakata. Veel tükk aega läks selleni, et kõrgemad harmoonilised põhitooni kohalt välja kõlama hakkaks. Ja Aapo Ilves laulab ikkagi paremini. Aga nii palju, kui ma tean, kõrilaulul Eestis rohkem kandepinda. Lavastaja Mart Koldits näiteks laulab kõrgeraad Lauri õunapuumetsa Tõllust ja näitleja Uku Uusberg laulvat. Ja siis nimetatakse rahvajuttudes alati Peeter Volkonski, kuigi ma ei tunne kedagi, kes oleks teda laulmas kuulnud. Aga vaevalt, et jutt niisama tekkinud on. Ühesõnaga, tegelikult toimubki paikselt liikumine, takt, roots ja konservipurgist pole lõhnagi. Iga mees on oma laulu ise välja mõelnud ja üles leidnud. Aga seda on siiski vähe, sest need juured on ikka väga sügavad. Sellepärast läksin ma hun fortuuna meestega juttu rääkima enne kontserti. Ma tahtsin neilt igasuguseid asju küsida, aga palju rohkem sain ma sellest, et ma kuulsin neid poole meetri kauguselt. Plaadistused selles osas ei aita, on vaja näha, kuidas nad laulavad. Asi on heli spektraal ses koostises, mitte meloodias selles, et sa pääsed registrite juurde, mis nii väga erinevad euroopaliku kultuuri silutud ja ilusaks tehtud registritest. See heli, mis tuleb tuvalase mongoli kõrist, on raske, paljukihiline, filigraanne ja toores ühel ja samal ajal. Ma ei saa sinna midagi parata, et minu sisetunde järgi ei ole Euroopa muusikal midagi võrdväärset vastu panna. On asju, mis asuvad kokkuleppele sellest ilust hoopis sügavamal, tõepoolest, juurte juures. Ja mulle meeldib eelistada just neid. Aken on lahti ja sealt paistab siiski ida ja selle tagant boreaalne platool see asi, millest me alati puudust olen tundnud. Tuleb välja, et on olemas väga kiire otsetee. Mismoodi inimene õpib kõrilaulu, kui laps sünnib, siis ta ju ei oska kõrilaulu laulda. Ei rääkinud ema-isaga veel midagi. Kõrilaulu õpitakse samamoodi nagu rääkimist, kuulad kordade järgi, jälle kuulad jälle kordad järgi. Keegi ei ütle sulle, et tee nii või ära, nii, tee sinu kõrisse ei näe keegi. Need on sinu kõrvad, mis sulle ütlevad, mida teha. Nelja-viie aastased saavad juba enam-vähem hakkama, kuueaastased suudavad päris vabalt laulda. Siin-seal on kirjutatud, et Mongoolias tuvas arvati, et naistel pole hea kõri lauluga tegeleda, et võivad viljatuks jääda. Kas see siis on nii? Sa oled isegi aru, küsimus on siin lihtsalt füüsilises pinges, kõik need vibratsioonid, laps võib sündida näiteks rahutu. Eks seda kõike taibata juba väga ammu, sellepärast öeldigi, et ei tohiks midagi koledat, seal ei ole ja praegu tüdrukud ka kogu aeg laulavad. Kuidas stiili piiridega on, kas igal lauljal on täiesti oma stiil või saab rääkida ka suurtest ja konkreetsete piiridega stiilidest? Põhilist stiili, mille puhul on ilmne, et nad on erinevad, aga substiile on tõesti palju. Tõepoolest, igaühel on ju isikupärane kõri, ehitus ka süda ja ajud. Aga põhilisi stiile on jah, kolm saab konkreetselt öelda, et vot see on kõrge raa, see on sööney, see on sööt. Aga substiilid, Helsingi leer, Porbana tör, tuntšukar, erinevad anded on lihtsalt erinevate võimalustega. Mõned näited Kaagori laulust kaiga loolhova lükk, Hunhortuust laulab ette. Paavstil näid. Hõõnest tulenevad igasugused teised stiilid, söögid on kõrge, kõrilaul. Kõrgraa on madal. Jää kõrgraas on kaks põhimist suurt alamstiili stepistiil. See on nagu miraaž stepis ja mägede stiil. Näide tuleb stepistiilist. Kõrilaulu traditsiooni tutvustas ja tuva kõrilaulu bändiga unhortuur rääkis juttu Andreas v. Kultuuriga ja kordused ikka harjumuspärastel aegadel ja kanalitel, klassikaraadios, vikerraadios ja internetis. Kultuuriga hooaeg on selleks korraks lõppenud. Tänan kuulajaid ja kõiki saates esinenud. Eriline tänu läheb Maarja Pulverile, Peeter Räslasele ja Andreas veele, kes kogu hooaja vältel kultuuri kajasse muusikat valisid ning kes tegid seda ka täna. Helirežissöör oli kämping, Maasik, mina olen toimetaja Esta taldrik. Head suve.