Kultuurikaja. Tere kuulama kultuurikaja. 2006. aasta teatriauhinnad on jagatud Linnateater ja Nüganen võtsid enam-vähem, mis võtta oli, võidutses seega traditsioonitruu teater, selline teater, mida me siin maanurgas oleme vaatama harjunud. Kui palju sellel kõigel on pistmist maailma või Euroopa teatriga, on juba iseküsimus. Kuid ilmnenud Need traditsioonist erinev teatri lahendus võib küll tuua publikut ning teenida meedia tähelepanu, kui tunnustus langeb siiski kindlale harjumuspärasele ja mõõdukale teatrile. Kas me vajame alternatiivset teatriauhinda või peabki üks korralik aastaauhind olema pigem elutöö kui uudsuse auhinna poole kalduv? Täna saates jätkame vestlust Hasso Krulli ka teemaks, sest see vorm ja vaim räägime ka aastaauhinna saanud seest loomise mõnuna, kirik. Katkendeid esseest loeb. Tambet Tuisk. Klassikaraadiol täitub sel nädalavahetusel tosin aastat eetris. Eile õhtul esitles klassikaraadio Kanuti Gildi saalis värsket raamatut nüüd muusika tutvustab klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder. Viinis on avatud kunstnik if Klaini retrospektiiv. Ultramariinsinist revolutsiooni käis Viinis vaatamas kunstiajaloolane Enriko Talvistu. Tänase saatemuusika valis Maarja Pulver. Mina olen toimetaja Esto Tatrik. Eelmises saates lubasime jätkata vestlust Hasso Krulli ESC loomise mõnu ja kiri sai aastaauhinna. Essee vormi olemusest ning loomise mõnuste kirjast räägib Hasso Krull. Katkendeid esseest loeb Tambet Tuisk. Ja see on väga laialivalguv mõiste, sest noh, ta tähendab iseenesest katset eriti millegi muu kaudu defineerida kui selle žanri algtekstide järgi ta on Michel mon tonni raamatu pealkirjast Tõlluta nimetas niimoodi oma mõnesid kirja paneb, kuid mis olid tehtud tema onupoja jaoks sellised õpetlikud tekstid alguses üsna lühikesed peamiselt siis antiikautoritest ja noh, igasugustest klassikalistest tekstidest võttis tsitaat, et sinna ise kirjutas vahele. Nii et see peaks põhimõtteliselt olema katse igasugustest tsitaatidest teatud mõttes siis leitud materjalist niisugustest klassikalistest või juba juba tuntud motiividest panna kokku mingi mosaiik, mis siis saab teistsuguse ilme, sest selle on teinud keegi kaasaegne isik täitsa oma näo järgi, kirjutab lisa sinna juurde see, mida ajakirjanduses tänapäeval enamasti tähendab, see on küll rohkem niisugune mõtisklus mingi ühe, kahe märksõna ümber. Et ta on selles suhtes muidugi tunduvalt vähenõudlikum sander kui see Montanni. Et see teisest küljest seal tavaliselt ei ole ka nii palju tsitaate, aga ikkagi sarnasust selles on, et võtakse mingist ühest keskmest ühest märgusõnast ja siis kombineeritakse isikupärasel viisil erinevaid kas siis seisukohti käibetõdesid, mingisuguseid vormeleid ja sealt aga palju midagi uut. Paljudes vanades traditsioonides tuntakse müütilist kuldaega kus inimesed 11 usaldasid ja kohtumõistmist ei tuntud. India vanemas kosmoloogias on see aeg koguni arvutatav. Meie ajaarvamise järgi algas kriita juuga aastal 58042 enne meie aega ja lõpes Treta juuga tulekuga aastal 33848. Enne meie aega. Hiljem on kuldaeg muutunud metafooriks, mida kasutatakse päris kergekäeliselt mõne perioodi või etapi kohta ühe või teise rahva ajaloos. Omad kuldajad on isegi kirjanduses ja kunstis rääkimata riikidest, impeeriumidest. Sellises tähenduses on kuldaeg hiilgeaja sünonüüm. Selle all mõeldagi aega, mis kehastaks inimkonna kaotatud müütilist täiust vaid üksnes mingi rühma suhteliste püüdluste haripunkti. Selline ajalooline kuldaeg ei pruugi kaasaegsete silmis olla kuigi ilus. Ta on täis konflikte ja muutub ahvatlevalt hiilgavaks alles järeltulevate põlvede idealiseerivad vaatepunktist. See loomismõnu ja kiri on pärimuse teemaline niisugune kolme astmeline käsitlus tegelikult mõnes mõttes võiks ta jagada terveks reaks väikesteks Esseedeks, mis koosnevad seal kahest-kolmest. Peatükist peatükid on enam-vähem niisugused ühepikkused selleks, et hõlbustada lugemist ja, ja ta oleks temaatiliselt jälgitav sellepärast et seal on tõesti hästi suur hulk neid erinevaid jõujooni, erinevaid teemasid, mis põimuvad. Sellepärast ma noh, niisuguse hakitud vormi kaudu hoidsin seda asja koos. Selle esimene kolmandik on pühendatud vanale laulule, teine on koondunud triksteri noh, või siis vanapagana kuju ümber, kuidas keegi soovib parasjagu nimetada. Kolmas on kirjast õieti nendest traditsioonilistest kosmilistest mustritest Eestis ja mujal Läänemerealal kasutusel. Ühesõnaga püüd on siis olnud anda niisugune üldisem kosmoloogiline kujutelm sellest, kuidas meie esivanemad tundsid ja mõtlesid mitte romantiliselt positsioonilt, tähendab mitte niivõrd siis, et mingit sellist ajaloolist materjali oleks püüdnud metoloogiseerida või sellele mingit sellist uhkemat aurat juurde luua vaid pigem niimoodi, et, et see bioloogiline, müütiline komponent ongi keskmes. Ja kõik, mis puudutab ajalugu, see jääb sinna üsna marginaalseks või ääre peale, nii et ta on selline rekonstruktsioon ja, ja fantaasia, mis asetub sellise rahvusromantilise traditsiooni vastaspoolele, ta püüab teha midagi hoopis muud. Panda niisugune pilt, valan rahvak kosmoloogiast mis tänapäeval võiks ka olla viljakas või arusaadav meie jaoks, see on nagu oluline mitmes mõttes küljest, kuna need arutlused traditsiooni üle ja identiteedi kõige selle üle, mis mingisuguse kogukonna etnilist ajaloolist tausta puudutab, need ju kunagi katke kogu aeg neid keritakse uuesti lahti ja ja siis seal ilmuvad jälle mingid vanad, niisugused ummikseisud. Üks mõte siis oligi, et lükata üks nõksakad edasi kogu seda seda arutluste pundart, mõned sõlmed lahti teha ja siis mis, mis saab edasi. Teine asi on, et üldse selle 21. sajandi alguse inimese maailmapilt on küllatki. Loogiline, sest ta meedia on muutunud niisuguseks hästi muinasjutulise, eks seal on palju selliseid hämaraid segaseid aktseptüpseid, kujundeid, inimest mõjutatakse niisuguste võtetega ja noh, selliseid kanaleid kaudu, mis päris kindlasti kohe ei allu sellisele ratsionaalsele loogilisele mõtlemisele, see selles mõttes meedias on nagu niisugune ratsionaalse mõtlemisaeg läbi sai kuskil peale kuuekümnendaid ümber. Siis oleks ju hea, kui jõuaks ka mingi kas just süstematiseerimine, nii, aga aga oleks vaja mingeid pidepunkte orientiir, mille abil kogu seda tulva, seda arheotüüpsetel, müütiliste kujutluste tulva enda jaoks noh, kas kas korrastada või, või mingil moel nagu suunata, et suuta seda ise käsitleda, midagi sellest vormida kui, kui vaja ja ja mingil määral ka valida, mida ma tahan, mida. Ja siin on, kui tekib kokkupõrge selliste kogukondliku identiteedi, traditsiooni kõike seda, mis traditsiooniliselt on rahvuslikku ideoloogiat puudutanud. Ja siis sellised tänapäevased meediamaailmapildi vahel kõige selle vahel, mis sealt meie teadvusesse tuhiseb niimoodi väga suurest torust. Siis oleks. Aga kui, kui seal oleks mingi niisugune teatav interface, teatav ekraan mahel, noh, millele siis saab projitseerida neid kujundeid mõlemalt poolt vaadata, et, et mis siis klapib ja, ja mis ei sõnaga lihtsalt Öeldakse. Et suuta nagu ise valida endale traditsioone endale müüte neid tüüpe, millel me laseme endasse mõjuda, sest nad paratamatult hakkavad mõjutama, aga inimene tugevamaks siis kui ta suudab, nagu neid välismõjusid, mis on, on paratamatud teataval määral ise ise suunata, valida ja ette valmistada, siis noh, samamoodi on see looduses ja omamoodi on see selles psüühilises looduses tüüpide müütide ja kõige selle maailmas. Et see on nagu lühidalt kokkuvõttes see intentsioon. Aga mis on tema sisu, vot seda ma ei saa ümber jutustada, selleks peab ise lugema. Eestis ei tunta oma kuldaja pärimust. Meil pole isegi ühtki perioodi, mida idealiseeritaks teistest enam. Ja kuigi mõnd hiljutist etappi tõstetakse esile arenguintensiivsuse poolest ärkamisaeg Eesti aeg, laulev revolutsioon ei söanda keegi neid nimetada kuldajaks. Kuldaega pole ka meie kirjanduses, kunstis, muusikas ega teatris. Seda ei ole teaduses ega religioonis. Poliitilisest elust rääkimata. Andrus Kivirähk on Ivan Orava mälestustes küll parodeerinud eestlaste kalduvust ilustada esimest Eesti vabariiki. Aga see juhib pigem tähelepanu just kuldaja mõiste puudumisele. Ometi teame, et meie vanemas suulises pärimuses müütilist kuldaega niisiis ei ole. See-eest on aga olemas ennemuistne aeg, mis sarnaneb lugematute teiste traditsioonide esiajaga üle kogu maakera. See ennemuistne aeg annab suulisele pärimusele kosmilise telje mis hoiab tema erinevaid kihte koos ja toob meile lakkamatult tagasi loomislugude sõnumeid. Need sõnumid võiks ka paigutada muistse vabaduspõlve aega. Aga nad ise pole muistsed, vaid ennemuistsed, kuuludes hoopis teise mõõtmesse, mis jääb väljaspoole mäletamist. Isegi kui meil tõepoolest tekiks tahtmine nimetada saksa ordu vallutusretkede eelne aeg muistseks kuldajaks ei hõlmaks selline suhteline kuldajajärk täielikult ennemuistset aega. Sest ennemuistne aeg on suulises pärimuses kogu aeg olnud vahetu tänapäeva kõrval. Õieti selle sees. Tambet Tuisk luges katkendeid Hasso Krulli esseest loomise mõnuga. Kiri. Esseest endast rääkis Hasso Krull. Edasi muusika juurde. Sel nädalavahetusel täitub klassikaraadiol 12 aastat eetris. Lisaks klassikale on kanali muusikavalikus džäss, folkrokk ja maailma muusika. Eile õhtul esitles klassikaraadio Kanuti Gildi saalis raamatut nüüd muusika. Nüüd muusika on ühtlasi ka raadio vanim saatesari, mis jõudis eetrisse veel enne, kui kanal ametlikult alguse sai. Raamatu koostajad on Tiia Teder ja immo Mihkelson, kujundajad Jaan klasseikoja, Erik teemegi klassikaraadioasendist kultuurimaastikul ja uuesti raamatust räägib Tiia Teder. Klassikaraadio peaks olema natukene ka niisugune asi, mis väga ei muud iga kahe aastaga ja ja peaks olema stabiilne. Ja ma arvan, et niimoodi see ongi, meile on täismahus programm peal niimoodi eetris üle-eestiliselt juba alates 1998.-st aastast. Ja kuuldav ka kogu maailmas läbi interneti. Meie kuulajate arv on suhteliselt stabiilse numbri peale olnud, see on praegu 50000 inimest nädalas. Lingi Pennast meiega püüame leida oma kuulajad üles, meie kuulajad on intelligentsed inimesed, neil on palju huvisid, neil on kindlad välja kujunenud soovid. Aga samas on neil ka palju tolerantsi ja kindlasti uudishimu, mis viib maailma edasi ja. Ma väga hindan seda meie kuulajate juures, et nad on uudishimulikud. Meie muusikavalik on üsna lai ja kirev ja samas meie kuulajad on väga teadlikud, mida nad kuulata tahavad. Et see muusikavaliku doseerimine ja mis kell midagi tuleb, kuidas seda esitleda tehakse? See on kõige olulisem küsimus, millega me tegeleme päevast päeva. See on pidev tasakaalu otsimise küsimus. Üks meie kuulaja kunagi ütles väga toredasti, et kuna kõik teised raadiot Eestis mängivad ühemõtteliselt popmuusikat siis on klassikaraadiole jäetud kogu see muu muusikamaailma rikkus mis on olemas kogu oma mitmekesisuses. Nii et me püüame, nagu seda pakkuda ja mis sellega kaasneb, on muidugi see, et me töötame nagu nagu kultuuriajakirja põhimõttele, et ega inimene ei saagi kogu elu kätte meie kanalilt, ta peab kuskilt kõrvale veel võtma poliitik, kas sotsiaalelu, need on olulised asjad isegi torti või natuke kollasemad meelelahutust peab meie kuulaja mujalt siis kõrvale hammustama või kuulatama. Ja paljud meie kuulajad kuulavad klassikaraadiot nagu vikerraadio lisaväärtusena või kuku raadio lisaväärtusena või Eesti televisiooni täiendina. Et me ei saa nagu sellist täisteenindust inimestele anda, et et ainult meid kuulates ongi kogu elu teie taskus, et see on ikkagi kultuuri kanalisem, kultuurimeedium. Ja arvatavasti ka ükski inimene ei loe ainult sirpi, ta loeb ikka mõnda muud väljaannet ka natukene. Et sellisena me näeme oma rolli. Ja mis on selles kultuurimaastikul, võib olla erilist, on see, et klassikaraadio töötab kogu aeg, et ta toimub pidevalt eetris ööpäevaringselt. Ükski teine kultuuriväljaanne ei ole nii pidev, et selles mõttes oleme me haruldased. Raamat on sellepärast oluline, et raadiosaade, nagu sa tead, on väga õhukene. Raadio saadan üürike, ta haihtub õhku ja kuigi võib-olla oma mõtte või tema sõnum jääb kuulaja meeltesse kinni ja võib-olla igaveseks ei ole ta nagu kindlalt kätte haarata, sa ei saa teda reprodutseerida, sa ei saa teda tükkideks lõigata ja kuhugi varuda, näiteks isegi ajaleheartikleid saab ju inimene koguda ja neid taas vaadata siis kui on tarvis. Ja tegelikult ei saa ka kunstielamusi tükkideks lõigata ja kusagile koguda, see on ikkagi tunnetuse küsimus. Ja see raamat räägib uuest muusikast ja miks on ta nimi nüüd muusika. Nüüd on üks märksõna, millega on tähistatud Eestis innovatiivset uue muusika liikumist 90.-te aastate alguses mil tekkis nüüdismuusika kõige suurem vedur. Nüüd festival Eestis ja tema rüpes nüüd ansambel ja samal ajal tekkis ka meie raadios nüüd muusikasaatesari mis on eetris olnud isegi varem kui klassikaraadio ja kus on tutvustatud aga mitmekesist valikut, uut muusikat. Nii et see on see nagu nüüd liikumine, nagu nüüd vennaskond Eestis, mis on uue muusika lipulaevad olnud ja ja mingit osa sellest kõigest kajastab ka meie raamat. See raamat on üsna suur ja paks, ta on ligi 300 lehekülge ja tema formaat on ka suurem kui tavalised raamatud, et ta on atraktiivne. Temas on palju pilte, ligi 100 fotot erinevatest muusikutest ja muusikaga seotud inimestest ja raadioinimestest, muide ka ja kaanepildi on teinud Eerik teemegi ja selle kõik selle 300 lehekülge on sättinud atraktiivseks jaan, klasseiko, üks Eesti tuntumaid raamatukujundajaid. Ja võib-olla kõige suurema töö on ära teinud immo Mihkelson, kes on raamatu toimetaja, koostaja, kes tegi tööd autoritega, artikleid on seal 20 ja tehtud on siis tööd 18 autoriga mis ei ole teatavasti kerge tegevus, aga väga viljastav, väga põnev. Ja artiklid on kirjutanud klassikaraadio autorid, klassikaraadio kaasautorid, toimetajad, et ajad ja siin on raadiosaadete tekste raadiosaadete jälgedes sündinud tekste üldisematel teemadel konkreetsetel nüüdismuusika teemadel. Siin on kõige mahukam artikkel üle 50 lehe on Eesti Raadio osast Eesti muusika ajaloos just nimelt eesti uue muusikaajaloos selle kirjutanud immo Mihkelson ise ja ta on uurinud väga kaua juba uue muusikalugu Eesti raadios ja selle kajastamist ajakirjanduses. Selle tegijaid, selle perioode selles suhtes olid nõukogude võimuga. Ja kuna meie raamat ilmub ka ühtlasi Eesti raadio 80. aastapäeva puhul rääkimata siis klassikaraadio väikesest 12.-st aastapäevast on just see osa selles raamatus nii-öelda otiline. Võib-olla ei olegi praegu nii täpselt teada, kui oluline on olnud Eesti Raadio kunagi Eesti muusikamaastikul kuidas kõige olulisemad uued trendid on just siin, meie stuudiotes sündinud. Nii et see on nagu see raadioajaloo osa sind raamatus siis on meil kirjutatud jutte nüüdismuusika erinevatest nähtustest Eestis, ansamblites tegijatest, näitlejatest, festivalidest ja üsna pikk jutt elektronmuusikast Eestis, millest ka ei ole minu teada kirjutatud kuigi paljukest. Ja siis on meie autorid kirjutanud oma saadetest oma saatesarjadest lühemaid ja pikemaid lugusid, siin džässis pärimusmuusikast, nüüdismuusikast New eitsist. Isegi ideaalmaailmade teemal on meil üks artikkel ja kuna oleme siin osalt ka vikerraadio on eetris, siis meil on artikkel sellisest žanrist nagu vikerviisid. Mida paljud kuulajad teavad küll, mis see tähendab ja see on Berk Vaheri autobiograafiline nägemus vikerviisidest siis mida ma tahaksin võib-olla eraldi esile tõsta, siin on avaldanud tud Jüri Reinvere ühe väga andeka helilooja, kirjutaja nägemus Eesti muusika ajaloost, mille pealkiri on vabaduse heliline hämarus, kus Jüri tegelikult räägib eestlase olemusest, noh, eks ta niimoodi ebapateetiliselt öelda, sellest ta räägib. See on väga huvitav, kuna tegemist on erakordselt fantaasiarikka inimesega, kes isikupäraselt näeb eesti lugu viimase 100 aasta jooksul. Ja seostab seda siis Eesti muusika heitlusega uue ja vana saksa ja omamaise vahel. Märt-Matis Lille väga põnev käsitlus modernismist Eestis on siin lugeda. Ja siis mida ma väga kõrgelt hindan, on üks meie raadiosaate vestlusringi üleskirjutis on Kersti Inno koostatud vestlusring Eesti ballaadidesse on teema, mis ilmselt aastaid veel püsib, aga üleval Eestis Veljo Tormise Eesti ballaadid, Nende olemas, nüüd ettekanne, nende kunstiline sisu ja asjatundjad räägivad siin, et see nagu stenogramme raadiosaatest siis on siin väga huvitav käsitlus Hannes pikatilt maailma muusikast ja eestist. Pärimusmuusikast on Liina Fjuk kirjutanud. Ja siis jutud nüüd ansamblist ja kõike ma kindlasti ei jõuagi praegu siin ette lugeda meie raamatule, muide korralik kodulehekülg. Et meie koduleheküljelt saab sisse minna pealkirja nüüd muusikaraamat klassikaraadioraamat. Ja seal on sisukord, nimede register, väike ülevaatus. Nii et on võimalik, nagu vaadata, millest seal juttu siis täpselt on. Klassikaraadio sünnipäeva ja värsket raamatut nüüd muusika tutvustas Tiia Teder. Kultuuriga aja. 1958. aastal kirjutas kunstnik Ižclain kirja vaid Taizen Hoverile ja Fidel Castro-le, kus tegi teatavaks, et revolutsiooni värviks tuleb nüüdsest valida sinine Pealkiri ja sinine revolutsioon kannab kaviinis avatud ihklini tööde retrospektiiv. Näitus Viinis eelmise sajandi ühe olulisema kunstniku näitusel käis kunstiajaloolane Enriko Talvistu. Viin on üldse üks Euroopa kunstikeskus juba vanast ajast, ma ei räägi seal klassikalise kunstimuuseumist, kus on üks paremaid ülevaateid Euroopa kunstipärandist aga ma räägiks pigem praegu sinna pom pidukeskusest Pariisist üle toodud näit Dust ihkleinist. Nende muuseumi kvark talis, kus on siis lisaks Austria uuema kunsti muuseumile on ka Ludwigi muuseum, mis on siis pühendatud moodsale kunstile mida nad minu suureks rõõmuks ja üllatuseks Austrias äsja valmis saanud muuseumi kohta ütlevad juba, et see jääb kitsaks ja nad hakkavad ehitama uut Doonau kaldale saare peale. Sel ajal, kui meie alles saame siin esimesega valmis, lihtsalt tehakse iga viie aasta tagant uus ja suurem muuseum ja, ja tõesti põneva programmiga. Seal võib praegu Viinis leida lisaks vanade kunstnike näitus, seal võib leida näitust erootika teema kaasaja kunstis, seal võib leida Lõuna-Korea kaasaegse kunstinäitust kunstihoones aga ikkagi if Klein dif Klein, mis praeguse aja publikut ei üllata šokeeri enam, nii nagu ta šokeeris seda. 50. aasta lõpus kujundas ta alguses Pariisis. Ometigi väärib see järelemõtlemist ja tagasi vaatamiste tõmbamist paralleele tänapäevaga. See 28. aastal sündinud noormees, kes Marsseys õppis siis merekaubanduskoolis ja ida keeltekoolis, lõpetas selle kooliga kelle vanemad mõlemad kunstnikud, üks maastikumaalija, teine niisugune moodsamat laadi naiskunstnik, arvasid. Küllap ta läheb kunsti peale, aga kliendil ei olnud alguses mingit soont. Ta reisis siin-seal Itaalias, tegi natukene kunstitöö tagasi talle istunud sugugi. Ja teda köitsid piss pärast teist ilmasõda, moodsad tuuled, moodne džäss, moodne tants. Natuke 18 20 aastase poisi unelmad koos siis Pascali ja oma teise klassivenna armaaniga, mõlemad tuntud kunstnikud prantsuse kunstielus, ka hilisemal ajal reisivad nad ringi, tuli Hispaanias, Itaalias lähevad Kroos armaaniga veel Ekstra ratsutamist Iirimaale, selleks, et ratsutada Jaapanis. Jaapanlanna. Jaapan on tore, noored poisid tegelevad peale teist ilmasõda pseudomaadlusega. See alles siis tuleb, me tänapäeval kõik teavad, kes on Juudakad ja nii edasi. Aga siis alles tuleb. Ja tema enda enne see täiustamise huvides reisiga Jaapanisse 52. aastal vanemate teadmata kaubalaevaga sõidad madrusena sinna ja saavutab, juhtus väga kõrge taseme, musta vöö, nahk ja stuudios on, teavad, mida see tähendab ja kirjutab ka hiljem, raamat tulid illustreerinud, joonistab On Juudost vaimustunud sellest, et inimene oma kehakunsti kaudu oma keha kaudu saab täiuslikult näidata seda siis võtvat missugusele esteetilisele tasemele, kunstile, keskkond areneda, aga mitte ainult. Eks ta tutvub seal ka Jaapani niisuguse mentaalse kultuuriga. Ja Euroopas on ju niisugune teelahkmeaeg ameeriklased, sel ajal mõtlevad välja abstraktse ekspressionismi kõik pollaki, niisuguseid automatistlikud värvipritsmed, Launditele siis abstraktne ekspressionismi mark, Ratko maalidega, kus tõmmatakse niisuguseid uhkeid laiu triipe suurtele lõuenditele müüakse neid etableerunud publikule, kes ostab nad hea meelega Rabiaid, kunstnikud ei mässaks osta, määrab jahti, mässaks. Ja samaga, Euroopas hakatakse kompama kunsti piire. Eksistents realistlik filosoofia saart, nii kus ka öeldakse, et mitte jumala jalal olnud maailma, vaid inimene loob iseennast enese ümber. Läks see kõik mõjuka toonasele nooremale põlvkonnale ja üht läinud on siin äärmuste teenäitaja või äärmuste, katsu ja, ja tuletame meelde seda 50 aastat tagasi 54. aastal hakata juba Jaapanis tegelema sellega, et alguses ta maalikel pintsliga teeb isegi suisa Hispaanias näituse figulatiivse, aga seda ei rahulda, ütleb pintsel on liiga tihedalt minuga seotud. Pintsel jäljendab minu. Aga ma võin ekslik olla, aga tegelikult on kuskil ülem jumalik esteetika. Ta asendab pintsli värvirulliga. Seal enam kätt nii palju tunda ei olevat, seal on see niisugune suure terve käeliigutus näpuliigutust enam ei ole. Ja siis ta Jaapanis 54. aastal juba annab välja juba oma esimese albumi. Ehk siis niux reprode raamatut, mis koosneb värvilistest paberilehekest umbes niuke kaheksa korda 15 sentimeetrit, igaüks on ise mahl, lihtsalt värvilised paberilehed ühte tooni monokrooblema samuti monotonaalne muusika, mille peale ta tuleb, noh, kuidas šokeeritud seda publikut 20 minutit ühte tooni, 20 minutit vaikust umbes või 40 minutit, ühte tooni, 40 minutit vaikust ja nii edasi. Kõik see, millest noh, ütleme hiljem kasvab väljaga fluksuse liikumise tegelaste muusikalised katsetused ja nii edasi, aga tema on esimene neoonpioneer sel ajal 55. aastal Pariisis toona parte näitusele ehk noorte annete näitusel pakute välja oma Monacroomse maali täiesti ühes toonis maalise lükatakse loomulikult tagasi, see ei kõlba kuskile, kuid ta areneb hirmsa kiirusega, ta tüdineb ära juba juba lihtsalt Monacroomsest ühedoonilisest pildist, kus ta küll ka varieerib natukene niisuguste reljeefsed kujunditega seal all, et justkui sellel pildil oleks teatud niisugune sügavam tuur. Kuni ta lõpuks jääb pidama ultramarini peale see sinine, sinine revolutsioon, mille ta arendab edasi, ta leiab, et ultramariin väljendab looduses kõike alates keskaegsetest. Jumalaema Maarja Veneids Maarja altarite sinistest röövidest, kuni saksa romantikute Caspar David Friedrichi sinistan taevasteni. Sinine ultramariinsinine, et see on seal vesi, san, õhk, see on see, mis ei ole kindel, see on see, mis ei ole niisugune igav. Materialistlik On efemeerne son, õhusson, eeterlik tuleb teha sinisega. Ta isegi patenteerib värvi 60. aastal Prantsusmaal, kus ta patenteerib värvi if Klaini sinile Kleini igavene sinine, kusjuures ta kasutada ultramarini niisugust värvimulda, aga ta põhimõtteliselt loobub õlis selle mulla sidumisel, kasutab siis polüvinüüli moodne plastik sealsele sidumiseks ja tõesti selle värviga patenteeriti sellest pakendist loomulikult elu jooksul mitte mingit kasu ja tulu ei tõuse, aga patent on täna ametlikult olemas eile. Ja siis ta hakkab selle sinisega maalima kõike. Tõsi, temagi peab tegema teatud kupüüre, sellepärast et noh, see tüütab ära, kaua sa teed ühte sinist pinda, siis lõpuks ta Cap sinisele pinnale lisama teatud niisuguseid pehmeid elemente kleebib käsnasid piltide peale, näiteks 58. aastal võidab üks tema tuttav arhitekt keelsen Kirheoni moodsa ooperi- ja kontserdimaja arhitektuurivõistluse ja kutsub teda seda seda kujundama ja siiamaani Helsingi ooperimajas siis tema niuksed, tohutud, suured Panoot, üle 10 meetri pikad, mitmeid meetreid kõrgeid, kus on siis puhtalt sinine värv, voolab siis üle niisugusega käsnalise struktuuri, mis on seal all. Nendest käsnadest teeb ta skulptuure, kõike, mida see kõik, see kestab paralleelselt, kuidas samal ajal ka teeb etendusi kunsti, seda mõtleb sellest, et kuidas siis ennast veel kaugemale sellest kunstist. 58. aastal läheb ta publiku šokeerimisega selle äärmuseni, et oma sõbra Jüris Klertin galeriis korraldada näituse. Kui ta esialgu isegi mängib natukene valgusega, et just valgus on see sinine valgus. Aga siis ta kordab näituse, kus ta kutsub ametlikke ilusate soliidsete kutsetega, kutsub etableerunud publiku, kõik arvavad, et nonii, nüüd saab piltina kutsub sinna ja näitust valvavad kohaliku rahvuskaardi sõjaväelased. Sedasama kordas siin ka mõni aasta tagasi Ervin õunapuu meil Tallinnas oma ühe töönäitusele, eks ju ka niisugune publikut šokeerida ja kõik mõtted, mis seal sees on, lähevad sisse. Seal on tühjad ruunid korralikult ime puhtaks klannitud klaasüntriinid, tolmu mitte kusagil. Ainult kunstnik ise kõnnib oma sma kingis ja kikilipsuga valge särgiga ringi. Publik neelab selle alla, ehkki muidugi enamus peab seda loomulikult šarlotaansuseks. Veelgi kaugemale läheb ka tema sõber armaan, kes samas galeriis aasta hiljem teeb näituse, kus galerii on kuhjatud träna suvalistele Ena niivõrd täis, et seal ei ole võimalik liikuda, ongi äärest ääreni träna täis, mitte midagi ei ole näha lihtsalt träna täis. Juhindudes siis toonase prantsuse esteetikuteni sugusest mõttemaailmast vaimusähvatust, sest see on sõjajärgne põlvkond, kus nad kõik rõõmsalt söövad, muidugi head ja paremat endale sisse ja siis arutavad Pariisi kohvikutes Salmon Barnassil, mis võiks olla kunst ja kuidas kunstis üldse väljendub. Ja loomulikult seltsi tühi galeriis monotonaalne muusika see ainukeseks. Kohe-kohe mõtleb ta välja midagi muud. Ta mõtleb välja kujunenud, saaks selle, kuidas lennata, ise üldse tühjusesse. Ta avaldab 60. aastaajalehe timaasson siis pühapäeva väljaanne, me teame, kõik. Pühapäev elanud mis on pseudoajaleht, mida antakse 1000 eksemplaride tasuta Pariisi tänavatel, kus on siis temal programmilised sõnavõtud ja fotod sellest, kuidas ta müüri pealt viskub lendu, õhku, tühjusesse eetrisse, eks ju. Et ma olen ise kunst, ma teen ise seda kõik, mida kunstnik teeb alates kas minu judoliigutustest kõik on kunst. Ja täiesti tõepoolest, no väga raske on aru saada meil tänapäeval. Meie kari, Me teame maalikunstnik, kes on nüüd hakanud arendama ja arendanud juba aastaid omaenese keha ja ütleb, et mina olengi kunst, vaadake mind, mina näen välja nagu kunst. Ja see on see päevakorral ja raske on öelda, kas see on tõsi. Võidan kerge iroonia üle kõige, sest tema oma šõudes häppeningi testima ilmub alati lavale smoking is valges särgis puhaste kätega sigaret näpu vahel kikilips ees. Samal ajal ta näeb, et ega need need sinised asjad, need tühjad ruumid see veel ei müü. Siis mõeldakse välja see, et aga võib-olla peab kunstnik läbi teise inimese automatismi ise laskma sellel maalida ennast lõuendile ja ta mõtleb välja siis antropomorfismi. Tal on paar-kolm kindlat modelli, tema oma kallim ka sealhulgas kellega ta 62. aastal abiellunud ja paar kindlat modelli, kellega ta siis laseb neil püherdada sinises värvis esialgu küll omakorda theris fikseerida selle foto olevat nii hoolikas, ta on, ta fikseerib dalam päevik, tal on kõik kirjas seal automatism, istun isegi vaadet vähe juttu. Esialgu ta plätserdas ise oma kätega pärast, ta laseb neil iseennast kokku plätserdada, siis lõuendile teha kehast jäljendi. Loomulikult on seal teatud erootika juures toona ehkki ütleme seksrevolutsiooniga inimesed hakkavad varjumat, aga ikkagi paljud naised, mitte paljud näed, niipalju siiski on. Või siis laseb neil lõuendile teatud liigutusi teha ikka sinises sinises värvis kõik seal sinises toonis algusest ja teeb seda omakorda dressi läheb kitsaks. Ta väike korter, ateljeed tal ei ole, siis ta teeb seda oma kortermaja hoovis lõbuks, ta kutsub fotograafid juurde, lõpuks kasvab sellest välja häbening. Publik kutsutakse näituse avamisele, toimub teoses sõin, kus siis paljalt modellid panevad ennast sinise värviga kokku ja latserdavad roomavad pike lõuendi, kusjuures tema, nagu režissöör ütleb, nüüd keera vasak külg parem külg, siis üks modell surub võist, surub tema natukene modelli mingit kehaosa paremini vaste lõuendit, jäljend seal. Kuni 62. aastal enne oma vahetult enne oma varast 30 nelja-aastast, kolme südameataki järgselt surma teeb ta veel kanni filmifestivalil külalisena, maikuus kandis etteande, kus niisugune väike orkester mängib tena monoklonaalsed muusikat kõrvale. Siis valitud seltskond vaatab pealt ja kuidas siis tema juhendite järgi siis juba hulk modelle määrib ennast värviga kui ja, ja see kõik filmitakse uhkelt filmil lindile. Fikseeritakse täpselt siis lõuendile, mis on valgustatud tagantpoolt, nii et sa näed läbi lõuendi, nende kehade jäljendit, kuidas nad tekivad sinna ja nii edasi. Aga sellest on veel vähe, sellest on veel vähe. Ühed ei, värv on liiga materiaalne. Tõotab kasutusele tule. Ta leiab, et lõuendit tuleb põletada, tuli seal midagi efemeerse niisugust ja ta laseb oma modellidel pritsida külma veega üle duši all, kujutage ise ette külma veega laseb siis niukseid vesised jäljendit jah, lõuendile siis ta maalin, nende modellide piirjooned sealsamas mingisuguse kindla ainega üle väheneb, sinna modellid on loomulikult eemale läinud suure gaasitõrvikuga ja põletab nende modellide jäljed. Vee koha pealt jääb vähem, seda põletusjälge põletab need jäljed lõuendile tegeleb tulekunstiga tanud tulega. Loomulikult tegeleta skulptuuriga ei ole loobunud kuskil oma sinistest käsnadest millegi otseseks grupinäitusi siin-seal teistega loomulikult ametlikud võimud teda ei tunnistada, Leokas telli galerii tuntud niisugune paadunud modernist New Yorgist unistada ja siis galeriid Prantsusmaal. Saksamaal seda tänapäeval enam ei ole, aga noh, toon on niisugused väga off ja ja väga võimsad. Ja siis ta ka teeb tuleskulptuur, veeskulptuure tuleskulptuure 62. aastal või 61. aastal on ta esimene ja ainukene eluaegne retrospektiiv ühe sõbra eramus Saksamaal, eramuuseumis ja galeriis, kus tal on näiteks aiast tule samm telesse tulevad uhked ja ja veesambad siis loomulikult mingisugused raamid, millest tuleb tuli väljer, nendest tehaksegi jäljendid lõuenditele ja nii edasi. Kuidas siis tuli, kõrvetab lõuendit papi peale ja nii edasi või seda pappi ennast, eks ju. Nii et et see on kõik neste kunsti piiride kompamine kuni kuni täielikku nonsense'i. Nii et 62. aastal ta näiteks oma headele sõpradele kordab näituse sääni ääres, näitab vaadet, näete, see siinse vaade, see ongi kunst, see ostetakse ka ära etableerunud sõprade poolt, selle kohta antakse tõend, pisikene niuke check. Ostis vaata siia-sinna, mille peale sõber paneb tšeki põlema, siis sealt küsimus, kuhu see kunst kadus, kas ta on olemas, kusi check põleva pandi või mitte. Nii et kogu see mänguna ääretult põnev, ma siiamaani ei oska ka aru saanud, et temast on järele tohutult kirjutisi, loomulikult ja tema sõbrad temast kirjutanud ja ta ise on kirjutanud päevikud ja nii edasi ja kriitikud ja, ja väga vastakaid mälestusi. Aga tema nüüd see, kes siis kompab ära kunsti piirid praktiliselt lõpuni. Et kui minu arvates Klod, money oma oma elu lõpus vesiroose maalides praktiliselt maalis ära kõik, mis maalida, oli isegi selle, mida mida üritasid kandinski oma abstraktsionism, is või, või teised hilisemad maalida või motis kuskil. Mark Twain käib seal lõpuni, nii et pening, kontseptualism, minimalismi, sealt ei ole enam kuskile minna elal 62. aastal, kui ta sureb, ta isegi kui see lugu, nii et meie ei saa aru, et kas nad mõtlesid tõsiselt seda kunsti piiride kompamise ja tõesti, et kas kunst on see, mida ma vaatan. Küsimus on ainult selles, kuidas raami ümber panen või mitte. Iseasi, et jah, et elu viimastel kuudel ja viimasel aastal hakkab ta tegelema arhitektuuriga. Ta juba kavandab tohutuid niukseid õhust, veest, tulest, losse, keskkondi, kus kõik sant toimub ja kas on hullumine või mitte. Ma ei tea ise seda järjest rohkem pühendab teksti oma teostele selgitada if Klein oma elu lõpuperioodil. Ta peab meeletult kirjutama, seletada, millega see asi on. Ja millegipärast mul on tunne, et kunsti piirid tee sellega ära ja, ja tänapäeval ma ei taha enam näitusesaalides uskuda kunstnikke, kellel on kolm lehekülge teksti juures seletamaks, mis ta pildil on. Modena pilti millalgi juba pildi peal on kirjas või teost, millel on juba teoses kirjas, mida kunstnik öelda tahab. Kui kunstnik seda ei suuda, siis jahtristiga sinise, paljalt ultramariinväljaga, teist korda enam midagi juurde ei ole. Elu lõpus viimastel kuudel hakkas if Klein looma panteoni, kus ta siis ilma jalgadeta, aga pea jõgetega torsosid, valas pronksi oma sõpradest samast klot paska, hallist või armaanist. Ja veel mõnest jõudis valada pronksivärvis nad siniseks ja panid kuldsele taustal elusuuruses teha oma unistuste niisuguses arhitektuuris, kus on ainult õhk, vesi ja tuli ta panteon neile niuke kullatud taustal täiesti kuldlehtedega kaetud taustal. Ja tema oleks pidanud seal troonime kõige kestel tema mitte siniseks toonitud skulptuuri. Tema kuldses kultuurina ultramariin taustal pühendatud vennaskond. Kahjuks ja see jäi tal lõpetamata, ma ei tea, kuhu ta läks, edasijõudnud põles liiga kiiresti, praktiliselt nelja aastaga kompiste, kõik piirid läbi prantsuse ametlik moodne kunst ostis tema viimastest töödest esimesena üldse tema loomingust just selle klot Pascali skulptuuri kuldsel taustal alles aastal 68. Nüüd me teeme temast retrospektiivi, mis oli äsja lõppenud Bumpy do keskuses Pariisis nende koostatud ja, ja on väga uhkena dokumenteeritud siis praegu Ludwigi muuseumis, muuseumi kvartalis, Viinis soovitan minna veel Viini vaatama, seal on tõeline, põnev, moodne kunstisuvi, kõik need teised näitamised käivad ka edasi, tuleb pidevalt juurde. Enriko Talvistu if klinist ja tema retrospektiivis liinis Ludwigi muuseumis. Näitus jääb avatuks kuni juuni alguseni. Kultuuriga ja kordus on eetris täna õhtul kell 18 15 klassikaraadios ja kolmapäeva südaööl vikerraadios internetis oleme kuulata tahavad igaühele sobival ajal. Saatemuusikavalitsusena Maarja Pulver, helirežissöör oli Kätlin Raasik. Mina olen toimetaja Esta Tatrik. Taaskohtumiseni järgmisel laupäeval.