Kirikuelu täna on palmipuudepüha ja tulemus on vaikne nädal, selles on suur reede ja samuti vaikne laupäev, ülestõusmispühade esimene püha. Ja selline pühadenädal ja tänanegi palmipuudepüha annab põhjust nendest kiriklikest tähtpäevadest rääkida. Mina olen saatejuht Meelis Süld ja kirik, peru saatekülaliseks on teoloog Toomas Paul. Täna on siis palmipuudepüha ja ma pean tunnistama, et olen tõsises kimbatuses. Mida küsida sel puhul teie käest, kuna need inimesed, kes teavad, mis asi palmipuudepüha niikuinii on kursis enam-vähem sellega, millised sündmused piiblis on selle tähtpäeva taga ja teisipidi, kes ei tea, need võib-olla Ta ei olegi huvitatud sellest. Aga mind huvitab see, et mismoodi kirikuõpetajad sellest olukorrast välja tulevad, valmistades, et samamoodi tähtpäevade puhul jutlusi ja sageli peavad tuginema täpselt sellele samale kirja kohale. Ja ometi inimene, kes on kirikupingis, tahab kuulda iga kord midagi uut, et midagi, mis teda kõnetaks Ega see kerge ei ole, tähendabki pidevat tööd ja mõtlemist, sest ühelt poolt mõnda asja peab kordama, kui hakkaks näiteks võtame tuttavama püha jõululaupäeval lugema iga kord erinevaid tekste, siis pettumus oleks palju suurem, kui et jälle sedasama kuuled. Sest see pühade mõte on mitte ainult informatsiooni vahetada, pigemini meid otsekui samasse olukorda asetada. Milles need pühad sündmused olid? Nii et kui keskaegsetel maalidel on kujutatud pürjeleid selles riietuses, nagu nad olid Jeesuse risti all seismas siis isegi näod olid neil nii nagu modellidel. Need, kes maksid, et selle maalitegemise eest kunstnikule selles oli oma õigustust, sest meie, kes me füüsiliselt ei saa seal kohal olla, oma mõttes tahaksime seal olla ja see tähendab bet, et ühest küljest peab sündmus jääma samaks ja teiselt poolt meie sinna minnes mõtteski midagi muudame. Nii et vaimulik peab vahetpidamata otsima õiget tasakaalu nende kahe vahel. Täna on niisiis palmipuudepüha tuletades meelde, missugune sündmustik ikkagi selle tähtpäeva taga piiblis on. Need sündmused on kokku lükatud, me ei tea päris täpselt nende järgnevust aga nii on kõige parem neid tähistada, et Jeesuse Jeruusalemma saabumine kui ta sõidab eestliga, sõidab kuninglikult, vähemalt ta poolehoidjad ja Galiljalased, kes samuti palve Rannule tulevat pasa pühiks tervitavad teda, nõnda on pandud selle nädala alguses kus käsitletakse Jeesuse elu, viimaseid sündmusi, ta kinnivõtmist, surma ja surmale järgnenud ülestõusmist. Nii et palmipuudepüha nimi tuleb sellest, et tee ääres olevatelt Palmidelt raiutakse oksi lisaks riietele, mis kuninga teele maha laotatakse, et isegi see eesel ei peaks oma kappidega vastu tolmust pinda toetuma. Ja kuna meil siin Eestis ei ole päris palme võtta, no vahetevahel kirikus eksponeeritakse ka mõnda palmi, aga neil on tavaliseks ja traditsiooniliseks olnud Pajurvad, need, mis peavad siis lõunamaa palme asendama ja meelde tuletama, et kui meil muud anda ei ole, siis anna mu kodumaise talle. Seda võib siis võrrelda neid palmiokste laotamist, riiete laotamist, tee peale. Kui mõni kõrge inimene saabub ja vaip rullitakse lahti tema jalge ees midagi sarnast, siis tehti ka Jeesusele, kui ta Jeruusalemma tuli. Mõnedel kommetele on üpris pikad traditsioonid, kui näiteks Jeruusalemmas esimesel sajandil ülempreester läks lepituspäeval templisse rahva eest ohverdama, siis oli mitusada meetrit vaipa, mis tema pärast igasuguseid pühitsemisriitusi maha laotati, et ta ennast uuesti rüvetaks kokku puutudes patuse Jeruusalemma pinnasega. Nii et need vaibad, et mida praegu televiisori ette laotatakse, on tegelikult üsna tagasihoidlik jäljendus ja koopia sellest, mida mõist valitsejat pühaduse rõhutamiseks kasutati. Palmipuudepüha Eesti rahvakalendris on nimetatud ka urbe päevaks, et mis moodi eestlased nüüd seda kiriklikku tähtpäeva ja oma kombestiku kokku viisid? Urbe päev viitabki sellele paju urbadele. Aga nende kommete kokkuviimine ei olegi ju mingi probleem, sellepärast et paljud asjad, eriti katoliiklikus rahva vagaduses on pigemini kõigepealt olnudki olemas ja siis neile on leitud teoloogiline või kiriklik rakendus ja põhjendus. Ja seda osalt, et niimoodi teadvustamata tehtud, aga osalt päris kindlasti ka teadlikult, miks kõik nii nagu Lutter ütleb, viiside kohta, miks kõik ilusad viisid kuradile jätma, peab niimoodi ka, miks ilusaid kombeid ei võiks ühendada kirikupühadega ja see on ikkagi üsna oluline, et oleks midagi, mis selle nähtavaks muudab. Kui jätad kuuse tuppa toomata, et siis jõulud kaotavad ikkagi väga palju sellest. Ja minu enda jaoks on väga oluline, et ma saaksin nelipühi Kased, et ma saaksin palmipuudepühal paju, Urvad. Aga see, et nende paju kurbadega hommikul koduseid üles äratada ja justkui mingisugust maagilist toimingut läbi viia, mismoodi kirik sellesse võiks suhtuda? Leebelt leebelt, sest et niisugused väikesed lisandused on asja juurde kuuluvad, sest see näitabki, et seda võetaks tõsiselt, et see ei ole võõrkeha seal toas, vaid Talle leitakse ka mingisugune otsene funktsioon inimeste ülesäratamine ja võib-olla võiks seda mõtet kõigepealt sellest hukkumisest siis batuunest. Ja nüüd siis palmipuudepühale järgneb kohe vaikne nädal, see on viimane paastunädal. Ega tänapäeval enam ei paastutega, mitte katoliku kirikus, seal on järgi jäänud ainult suur reede. Paavst on ainult õigeusu kirikus veel. Aga mõista võeti teda ikkagi otseses mõttes, üks on teatud toitudest tuli loobuda, aga teiselt poolt ka lõbustustest loobuda, see tähendas, et Temastlad, vasta, karneval. See oli viimane niisugune pidustus ja siis järgnes tuhkapäev ja kõigi niisugusega lõpp. Talurahval muidugi ei olnud siin eriti pidutseda, aga pulmad olid keelatud, see tähendas, et tuli oodata laulatustalitusega, kuni pühad on möödas, nii et see 40 päeva oli selles mõttes niisugune teatud asjade jaoks eriline aeg, kus ei tohtinud seda teha. Ja muidugi, mis söömisse puutus, siis seda toidupiiramist vist ei olnud eriti raske teha, kui niikuinii lihasti oli juba tühjaks saanud ja kevadel oli hea, kui otsad. Kui vead aga vaikseks nädalaks, kas on teda nimetatud selles mõttes, et mida kaugemale paastuaeg läinud on, mida lähemale suurtele pühadele seda rohkem on põhjust oodata ja loota, et inimesed mõtlevad nendele sündmustele, mis on niivõrd traagilised, ega neile ei taha eriti meelsasti mõtelda. Ma mäletan, et tudengipõlves sai küsitud inimeste käest, valmistades ette ühte kristlikku üritust just nimelt seoses ülestõusmispühadega, et mida suurt on suures reedes ja see oli tegelikult ameeriklaste algatus ja nemad kutsuvad seda suurt heidet veel kuud Freudi või siis mida head on heas, et kui inglise keelest otse tõlkida seda nende küsimust, mida meie lahendasime, küsisime, mida suurt on suure seedes. Jättes kõrvale selle, et ega inimesed ei teadnud üldse, mis tähtpäev on. Siiski olen ülekohtune, kui ütlen, et inimesed ei tea sellepärast, et on ju väga palju, kes teavad, millega on tegemist. Aga just noorte inimeste hulgas oli need, kes pakkusid, et tegemist on näiteks Kristuse sünnipäevaga. Aga küsida sedasama küsimust teelt, et mida suurt siis selles suures reedes ikud olla. See ei ole vast liigategemine, sest kui Eesti vabariigi riigikogu otsustas suure reede riigipühaks teha, siis üks õel ajakirjanik pärast küsis mitme riigikogu saadiku käest, mis päev see on. Saadikud, kes olid poolt hääletanud, ei osanud vastata. Ta, sest see tehti niisuguse õhinaga. Et noh, meie oleme ka ikkagi tsiviliseeritud maa ja kui mujal on see niisugune börsid on kinni. Eestis ei ole jah, Persson kinni küll, aga kauplused on ikka lahti ja meie jaoks anda tõenäoliselt tänavu on juba kevad nii kaugel, üks suur aiakoristamise päevi, kui aeda ei ole, siis vähemalt saad aknad ära pesta ja ja suurem pesupäev. Selle vastukseks tasuks mõelda Ta kaugemale kui kord aastas olev püha. Mõelda sellele, et esimestel sajanditel oli nädalapäevadel oma tähendus ja iga reede oli suur reede, kui nii võiks ütelda Jeesuse ristilöömise püha ja iga nädala esimene päev. Pühapäev-pühapäeva hommik sealt on jäänud kadajumalateenistuse ajaks oli ülestõusmispüha Poskvassenni Kristosmosgress, nii nagu ta vene keeles on väga selgelt, et kohe selle päeva nimeski olemas. Ja see andis võimaluse hõlpsalt meeles pidada, iga reede bastub on Kristuse surma mälestamine ja iga pühapäev on ülestõusmispüha. Kui neljandal sajandil hakkab tekkima kirikuaasta, kui selle asemel, et niimoodi ainult ühe nädala raames neid jagada, jagatakse sündmus, et poole aasta peale kõik Jeesuse elu puudutavad sündmused on ühes pühaderingis pooles aastas, mis algab jõuludega ja lõpeb neli pühaga siis muidugi õnnestus palju detailsemalt neid käsitleda. Aga kui palju inimesed sellest teavad, siis ta on ikkagi selle kristluse üks osa. Ja kui ta välja võtta sealt, siis palju kergem on pidada jõulupühi, mis tähendavad üksteisele suurte kingituste tegemist. Või lõikuspüha, mis õigupoolest polegi otseselt ega spetsiifiliselt kiriku püha, vaid on lihtsalt kõigi põllumajandusega seotud rahvaste püha olnud, mille kirik on üle võtnud. Kui rääkida niisugusest asjast nagu lunastaja surm ja ülestõusmine, sest kui need ei mahu inimese ellu, siis need jäävad mütoloogilisteks väljendusteks ja nad ei seostu kuidagiviisi tema enda elule tegemisega. Aga see nimetus suur reede. Suur see võiks tänapäeval olla midagi positiivset inglise keeles kuud Vraidi hea reede. Mina nimetaksin Kristuse ristilöömist küll väga kurvaks sündmuseks ja paneksin pigem nimetuse kurb reede. Kui võtta ükshaaval, siis oleks selleks tõesti põhjus, kui ta oleks lõpupunkt. Aga kui õigeusu kirikus ülestõusmispühade liturgias on sõnad o õnnis üleastumine, mõeldes Haadama Tulangemist mis võimaldas Kristusel tulla ja inimeseks saada siis selle terviku raames on nõnda, et Kristuse ristisurm on, lunastab surm. See tähendab, et surmaoda murtakse katki, kui kasutada Pauluse pilti. Et surmal ei ole viimast sõna enam kui sega praegu ei kehti samal kombel teiste jaoks on see nii, nagu Paulus esimese Korintose kirja viieteistkümnendas peatükis kirjutab. Kristus kui uudsevili, kui esmik surnuist tõusnute seas annab neile ka lootuse ja selles mõttes, kes on Johannese evangeelium just niisugune, kus juba terminoloogias seal kasutatud sõna ristile ülendamine, rist ja ülestõusmine langeb temal peaaegu kokku, see ongi juba tema siit maailmast ära võtmine. Nii et seal küljelt vaadates on põhjust, et ka pigem rõõmu tunda, mitte otseselt sellest sündmusest, aga temast, et selle terviku ühe osana. Ja vaikne laupäev on selline tühi päev, kus messias on surnud ja üles tõusnud. Ta ei ole selline masenduse päev, tundub olevat. Seda teoreetiliselt, sest kahtlemata on mediteerides võimalik niisugust olukorda saada, selleks peaks Shan pooli kõne surnud Kristusest või siis neische jumala surmast mõtlema, milline näeb välja maailm. Kui Kristus oleks surnud, ei olekski jäänud surnuid. Mida see tähendab, kui meil ei ole ülestõusmislootust sai, meil ei ole oma süükoormast pääsemist aga ma kahtlen, kas meil õnnestub nii täielikult ära unustada, et homme, homme on ülestõusmispühad, nii et kahtlemata mõnes kloostris võib-olla ja mõnes munga kongis võib niimoodi mediteerida. Aga tõenäoliselt enamasti kui lapsed on, tegeletakse munade värvimisega, ega neid siis hommikul ei hakata värvima ja perenaisel on kohustus oma praed valmis teha isegi isegi siis, kui paastu pead hakatakse ette valmistama juba enne, nii et tõenäoliselt siiski ta nii must ei ole. Ja mõistagi siis nädala pärast on esimene ülestõusmispüha, kui hommikul rõõmsalt mune koksitakse ja võib ka siis seda liha juba võtta, kuigi ilmselt liha on kogu rahvas söönud kõik see aeg. Aga tegemist on siis rõõmupühaga, mis on täpselt nädala pärast kust need munad ja, ja kus need jänkud tulevad. Tasin segunevad mitmed motiivid, muna on ülestõusmise sümbolina täiesti mõistetav, sest ühtpidi näib justkui surnud olevat. Aga sealt tuleb välja uus elu jätkudega sellega muidugi probleemne, kas seda üldse aitab kristlusega ühendada või on see viljakusega, et hästi palju järeltulijaid kevaded? Aga eks mitut viisi võib ju neid pühigi tähistada, kui ma olin Saaremaal, siis seal oli segamine õigeusu ja luterlaste pered. Ja mul on nii meeles, kuidas seal ühel esimestest aastatest mulle tullakse ja teatatakse, Kristus on üles tõusnud ja mina ei osanud muud vastate, ahah on, ja siis mulle öeldi, et õpetaja niimoodi vastata, siin tuleb ütelda? Jah, Ta on tõesti üles tõusnud, see tähendab liturgiast tulnud niisugune vastastikune pühadetervitus. See võis olla täiesti tavaline inimeste vahel. Võib-olla isegi nendel, kes nii väga ei uskunudki, et Kristus on või et ta on üles tõusnud, aga nad ütlesid seda, sest see kuulus tolle päeva juurde. Nii et ma arvan, rahva kombed ei pea olema tingimata niisugused, mida saab vägisi ühendada, vaid nad võiksid olla ka kirikuseinte vahelt välja läinud ja, ja seal oma elu elada. Ja ülestõusmispühade puhul on ka see positiivne moment nagu jõulude puhulgi, et tegemist on tõesti suure suure kirikliku pühaga ka, millest kogu rahvas võtab osa, üks. Kas nad on nüüd tõsiusklikud nii-öelda või nad on lihtsalt oma perega koos ja tähistavad pühi ja küllap minnakse ka sagedamini kirikusse või kui mitte kirikusse, siis vähemasti vaadatakse, jälgitakse jumalateenistust kas raadio või televisiooni vahendusel. Seda viimast kindlasti, aga siin on minu elu jooksul, mis ei ole ju väga pikk olnud, väga selge muutus sõjajärgsetel aastatel või võib-olla paaril aastakümnel oli nõnda, et kõige suuremad kirikupühad, kus tõepoolest massiliselt kirikusse mindi, nii et ei mahtunud ära. Maakirikud ei ole ju eriti suured. Ja tol ajal ikkagi veel oli maarahvast ka. Olite suur reede ja jõulud ja vana aasta ja armulaual käimiseks oli ka surnutepüha, nii et kolm armula püha oli suur reede sõnade püha ja vana-aasta õhtu. Ja ta võis olla kaetud ka muudel kordadel, aga need olid sellised, kus massiliselt tuldi kirikusse ja sellest ei ole peaaegu mitte midagi enam järgi jäänud. Teoreetiliselt võib öelda, see oli vale, et luteri kirikus või vähemalt Eesti luteri kirikus oli suur reede liiga tähtis, et näiteks katoliku kirikus ei ole üldse suurel reedel armulauda, et seal ei ole muusikat. Viimane küünal kustutatakse. Et see on niisugune sügava ja musta leinapäev. Ja et ülestõusmismissa on alles esimesel pühal, aga ma lihtsalt kirjeldan, et 50 aastat tagasi oli Eestis just suur reede endastmõistetav tavakirikusse mineku päev ja isegi võib-olla rohkem kui ülestõusmispühadel. Siis oli ta küll rõõmsam, aga siis kippus olema ka muid tegemisi, aga suur reede tähendas ka mingil määral oma omaste haudadele minekut, nii nagu ka need teised, need olid kõik mälestustega seotud, olgu siis surnutepüha või siis vana aastamis. Sel ajal, kui veel ETV-tega muid kanaleid ei olnud oli vanast hoopis teistsugune, muidugi siis sai kah õnne valatud ja mõndagi tehtud, aga ta ei olnud niisugune kohustuslik süldikausiga teleka ees istumine, nagu ta praeguseks kujunenud on. Nii et nende pühade tähendus võib üsna kardinaalselt nähtavasti suhteliselt lühikese aja vältel muutuda. Aitäh tulemast vikerraadiosse kirikuelu saatesse, teoloog Toomas Paul, Eesti Evangeelse Luterliku kiriku emeriitõpetaja. Tänaseks lõpetame, mina olen saatejuht Meelis Süld, jah, täna soovin teile ilusat palmipuudepühaõhtut.