Kirikuelu tere ilusat nelipühaõhtut. Vigala kiriku altari ülevärvimise lugu jõudis sel nädalal lõpule. Kohus langetas oma otsuse kirikuõpetaja Kristiina Jõgi ning Vigala kogudusel nõukogu liikme Toivo Averyni suhtes. Miks ja millise sellest pikemalt tänases saates. Ja veel tuleb juttu uute kirikulaulude konkursist, mis maestro Roman Toi eestvõtmisel kolmapäeval Tallinna Piiskoplikus kirikus välja kuulutati. Saate paneb kokku Meelis Süld kiriku. Esmaspäeval kohtu ette astunud Vigala kiriku õpetaja Kristiina Jõgi ja koguduse liige Toivo Aveerin rikkusid süüdistuste kohaselt kultuurimälestiste autentsust ajaloolist ja kultuurilist väärtust. Esialgses süüdistuses oli tekitatud kahju suuruseks märgitud 2,5 miljonit krooni. Millise otsuse ja miks kohus langetas, selgitab süüdistatavate kaitsja advokaat Vahur klaase. No sellel nädalal jõuti Rapla kohtus siis sellele tulemuseni et kõik süüdistused nii õpetaja Kristiina Jõgi kui ka Toivo Aveerini vastu võeti prokuratuuri poolt tagasi ja tehti lühimenetluses siis selline otsus, et kriminaalmenetlust enam ei jätkata ja menetlus lõpetatakse ära. See tähendab, et, et nii Kristiina Jõgi kui Toivo veerin ei ole kriminaalmenetluses enam käsitletavad kui süüdistatavad ja, ja kõik süüdistused lõpetatakse. Kuidas siis selle tulemuseni jõuti, algul oli ju juttu siin kuni vanglakaristuseni välja ja samuti miljonitest kroonidest kahjust. Need kahjud on ju endised. Nojah, et kui täpne olla, siis kõigepealt süüdistus oli esitatud kultuurimälestise rikkumise kohta, jah, ja kõigile teadaolevalt on siis muinsuskaitseameti poolt esitatud süüdistused õpetaja jõgi ja ja koguduse nõukogu liige Toivo veerin, omavoliliselt värvisid seal Vigala kirikus nii altariseina kui ka kantslerit ja veel muid osi seal kirikus. Aga, aga noh, see on ainult ütleme siis pool sellest ja see on see süüdistuse pool. Et menetluse käigus selgusid väga-väga tähtsad asjaolud ja, ja selgus ka see, et mitte ainult ühte poolt ei saa süüdistada. Selgus sellised asjaolud, et muinsuskaitseinspektor, kohalik käis pidevalt seal kirikus ja jälgis, mis seal tehakse. Noh, ma julgeks isegi öelda, et osad värvimised olid tema poolt aktsepteeritud. Ja tekkiski selline paradoksaalne juhtum, kus ühelt poolt kirikuõpetaja ja kirikumees siis vaatasid, kuna muinsuskaitseinspektor on kohal ja Ma ei teinud kordagi ühtegi ettekirjutust või tõsiseltvõetavat märkust, nii nagu oleks kohane olnud muinsuskaitse inspektorile siis siis omas heas usus. Nii Aveeringuiga jõgi värvisid kirikut ja omast arust tegid sellega ainult head ja eriti paradoksaalse üks teeb veel selle selle olukorra asjaolu, et kirikus käisid mitte ainult kohalike inspektor, vaid ka muinsuskaitseameti väga kõrged ametiisikud kuni toonase peadirektori nii välja. Ja mitte keegi nendest ametiisikutest ei andnud vabandust, peatada seda värvimist või et lõpetada seda värvimist. Et antud olukorras oli tekkinud selline täiesti paradoksaalne ja kahetsusväärne kahetsusväärne seis, kus kus ühed ei saanud aru, et nad ei tohi teha ja teised jälle ei teadnud, mida nad peavad tegema. Ma pidasin viimastena silmas muinsuskaitse esindajaid. Kas mingisugune karistus ka siiski nüüd nendele aktiivsetele inimestele, kes värvisid, määrati? Ei karistust ei näe lisatud jah, ja selle kohtulahendi mõte ongi selles, et inimesed vabastatakse kriminaalsüüdistusest ja kriminaalkaristusest ja asi lõpetati ära ja me küll, kus, noh, see paragrahv, mille järgi on võimalik lõpetada see menetlus, kuna kuna puudub üldsuse huvi edasiseks menetluseks ja tõepoolest ei ole ju üldsuse huvides, et, et kirikuõpetaja ja kirikunõukogu liige oleksid kriminaalkurjategijad, et seda kuidagi üldsuse huvideks ei saa pidada. Eriti selles olukorras, et, et antud olukorras tegime meie omapoolse taotluse, et üldsuse huvides tasuvad nii kirikuõpetaja kui ka siis nõukogu liige ühe teatud summa. Ja menetlusseadustik näeb seda võimalust ette. Ja meiepoolne ettepanek olijat, konsistooriumi eriarvele, selle sihtkapitali või sihtarve nimeks on saaga ja selle selle arve kaudu Sis finantseeritakse kirikute, vanade kirikute raamatute renoveerimist ja taastamist ja süstematiseerimine. Ja meiepoolne ettepanek oli selline, et käsitleda nii-öelda seda makstavat summat lepitusrahana, mis läheb üldsuse huvides. Antud juhul oli mõlema mõlema isiku poolt siis tehtud, et taotlus, et nad kumbki tasuvad sellele arvele 5000 krooni ja oli hea meel tõdeda, et kohus sellise ettepaneku aktsepteeris ja leidis, et see on igati üldsusele vajalik ja kasulik, kui neid vanu kirikuraamatuid konserveeritakse ja, ja taastatakse Kuivõrd mõjutas nüüd seda otsust ka see asi, et Kristiina jõgi koos kirikunõukogu liikmega tegelesid enda meelest väga hea asjaga, tahtsid kirikut ju tegelikult ilusamaks muuta? No see mõjutas, see mõjutas, kindlasti, mõjutas inimlikul inimlikul tasandil ja, ja sellesama tõdemus ütles välja ka ka kohtus esinenud prokurör. Samas, kui lugeda nüüd seda kohtumäärust väga täpselt, siis kohtuniku seisukoht oli mõnevõrra erinev ja kohtunik ütles, et vaatamata sellele, et inimesed tahtsid head ei anna see õigust iseseisvalt ja nii, nimetagem siis omapäitsi ilma ilma muinsuskaitsega kooskõlastamata teha muinsuskaitselise objektil iseseisvalt töid. Selleks on omakorda nii, et kui lugeda tähelepanelikult seda kohtumäärust, siis tuleb. Mina olen küll jõudnud järeldusele, et sellised objektiivse koosseisulised asjaolud olid küll olemas kohtunik, seda isegi, nagu on rõhutanud oma oma selles määruses. Aga kindlasti nagu eelpool mainitud juba, et et üldsuse huvides jah, inimlikul tasandil, kuivõrd inimesed ei tahtnud ju rikkuda seda kirikut, vaid Nad tõesti tahtsid teha head ja, ja, ja käsitlesidki seda kui heateona, sellepärast et ega neile keegi ju selle eest ei maksnud mingit tasu, ega ega nad ei saanud mingeid hüvesi sellest, vaid nad tegid seda omast vabast ajast ja, ja vaat et veel ka puhkuseajast, siis siis ütleme jah, et selline objektiivne pool oli isegi võimalik, et olemas, aga aga antud olukorras ja kõik pooled leidsite, et ei ole, ei ole otstarbekas seda menetlust jätkata, ei ole ühiskonna huvides, karistada neid neid kohtualuseid. Mis saab sellest altarit edasi on ju varem juttu olnud sellest, et peaks altari endisel kujul taastama ja samuti on ka teada, et see päris kindlasti ei õnnestu. Jah noh, te nimetasite enne, et selle selle altari taastumus maksumuseks oli esitatud kõigepealt kahjuna noh, ütleme siis laias laastus kaks ja pool miljonit krooni millest küll muinsuskaitseamet siis hiljem loobus. Ja see põhjendus oli selline, et peale uuringute tegemist ei ole tõesti võimalik seda altarit endisel kujul taastada, sellepärast et mitte keegi nüüd nendest spetsialistidest ei julge väita, et mis see lõppresultaat, mis lõpptulemus nüüd siis saab olema. Nii et praegu on kokku lepitud konsistooriumi ja ja siis muinsuskaitseameti vahel selliselt, et on tellitud selle, selle kiriku ja sealhulgas siis altari ja, ja kantsli jälgimine, et vaadata, mis siis toimub ajalises dimensioonis sellega, et kuidas nüüd seepeale kantud värv seal, kuidas ta toimib, kuidas, kuidas tema muutused võivad seal tekkida, et kas neid üldse tekib. Nii et ühesõnaga, spetsialistid jõudsid järeldusele, et see situatsioon, nagu ta praegu on kujunenud, selline värvilahendus las ta hetkel olla siis mõned aastad jälgitakse ja siis hiljem tehakse mingisugused mingisugused lõplikud otsustused, aga, aga selle eemaldamine ilma riskideta ei ole võimalik. Selle värvikihi eemaldamine. Mida teha edasi, et selliseid olukordi enam ei juhtuks, kas sa sellest oli juttu? Oli küll sellest juttu, jah, ja võib-olla see ongi kogu selle asja kõige kogu selle noh, ütleme selle loo kõige tähtsam osa. Et millised on nüüd need järeldused, mida, millised on need õppetunnid. Esimene õppetund on muidugi selles, et et muinsuskaitseliste objektide valdajad või omanikud ja, ja muinsuskaitseamet peavad kindlasti selgeks rääkima omavahel need mängureeglid, mida millistest lähtutakse. Et ei tekiks selliseid arusaamatusi, nagu nüüd Vigala puhul juhtub. Et selles on kokku leppinud nii Konsistoorium kui ka muinsuskaitseamet, et juhtkondade tasandil toimub lähiajal üks arutelu, kus kus siis need ühised arusaamad ja, ja ühised käitumised ja ühised reeglid lepitakse lihtsalt kokku. Aga, aga see on nagu tulevikku suunatud tegevus, mis on juba tehtud, on see, et mõlemad pooled on aru saanud, et et koolitust on olnud vähe. Ja seda tunnistas ka nii uurimise käigus kui ka kui ka siis kohtuistungil tunnistas ka õpetaja jõgi, et et kindlasti peaks olema usuteaduse instituudis selline ettevalmistus palju tugevamal tasemel, mis puudutab muinsuskaitset kaitse all olevate objektide kohta käivaid reegleid, mida seal tohib teha, mida seal ei tohi teha, kui soovitakse, mida midagi teostada, mingisuguseid remondi või, või konserveerimistöid, siis missugune on see reeglistik. Ja kindlasti see viitab sellele, et vajalik oleks loengute tsükkel usuteaduse instituudi üliõpilastele muinsuskaitseseadusest, ma arvan, et see oleks siis see oleks väga-väga-väga vajalik, et siis noored õpetajad, kes lähevad tööle, teavad, mida nad võivad teha muinsuskaitseobjektil ja ja mida nad ei tohi mitte teha, nii et see oleks nagu see õppetund, siis sellest, aga, aga laiem õppetund on sellesse, et, et hakatakse tegema omavahelist koostööd ja see koostöö peab seisnema selles, et üksteisega räägitakse, mõistetakse ja see rääkimine ei pea käima mitte üle ainult üle paragrahvide, vaid paragrahvid peavad olema küll selle sisuks, aga, aga see inimlik dimensioon, mis sealjuures on, see peab olema ka olemas ja tuleb ära selgitada, millised on need muinsuskaitse seaduse paragrahvidest tulenevad nõuded ja miks need on sellised, et oleks kõik üheselt arusaadav, mitte ei juhtuks nii, et et õpetaja, õpetaja jõgi sai muinsuskaitseinspektorist hoopis teisiti aru kui muinsuskaitseinspektor tegelikult mõtles. Nii et vältida selliseid arusaamatusi ja, ja tulevikus koostööd teha, see on, see on igati mõistlik. Aitäh Nadukad, Vahur klaase kirikule. Kirikuelu Eesti evangeelne luterlik kirik kuulutas kolmapäeval välja uute kirikulaulude konkursi. Vajadust värskemate viiside ning sõnade vastu väljendas 90 aastane maestro Roman Toi, kes annetas kirikulaulude konkursi auhinnafondi 50000 krooni. Jätkaba kera. Roman Toi sündis 18. juunil 1916. aastal Viljandimaal. Õppis 1930 teises 36. aastani Tallinna konservatooriumis koorijuhtimist Tuudur petiku orelit, August. Tartu Ülikoolis õigusteadust laulis akadeemilises meeskooris, juhatas korporatsiooni Vironia meeskoori. Oli 41.-st 44. aastani Eesti ringhäälingu muusikatoimetaja ja tegi kaastööd Eesti Päevalehele ja Postimehele. 1944. aastal põgenes koos abikaasa Vaike pojaga Saksamaale ning 1949.-st aastast elata Torontos. Vanahärra on praegu Isamaal esitlemas oma vastvalminud raamatut. Kaunimad laulud pühendan sull ja kolmapäeval, 23. mail toimus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus Roman Toi 90.-le sünnipäevale pühendatud kontsert maestro loomingust, mida kaunistas rõõmusõnum, mille kuulutas Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Andres Põder. Täna võime rõõmustada siin kirikus mitte ainul Roman Toi kauni loomingu üle mitte ainult oma auväärse sünnipäeva üle vaika ühe väga toreda ettepaneku üle, mille ta tegi kirikuvalitsusele paar kuud tagasi. Nimelt saime temalt kirja, kus ta muretseb meie kirikulaulude nappuse üle. Ja ta tegi ettepaneku kuulutada välja uute kirikulaulude võistlus pannes selleks ka ise õla alla, nimelt auhinnafondi näol. Ja nüüd ongi mul hea meel kuulutada välja Roman Toi nimeline uute kirikulaulude konkurss. Eesti vaba rahvakiriku 90. aastapäeva tähistamiseks ja koguduse tarbeks son jumalateenistusel ja talitustel kasutatavate laulude saamiseks. Kõik, mis tol õhtul Tallinna Toomkirikus toimus, oli sedavõrd liigutav, et maestro Roman Toi oli raske midagi lisada. Ma olen ülimalt rõõmus, et ühes niisuguses kaunis pühakojas saame üksteisega mõtteid vahetada, mida ilusasti tobias on helides pannud eksteetiga, et jumala tempel olete aamen. Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop härra Andres Põder. Kui sageli üldse tänapäeval on võimalik kirikulaulude konkurss välja kuulutada? Ma usun, et tänapäeval on see ju päris võimalik meie vabas ühiskonnas ma mäletan, et isegi nõukogude aja lõpul Konsistoorium kulutas kahel korral välja kiriku laulude võistluse. Ma mäletan seda sellepärast, et võtsin ise ka sellest osa ja eestvedajaks oli professor Hugo Lepnurme tol ajal. Ja muidugi need on suur rõõm, et teine meie kirikumuusika suurkuju maestro Roman Toi sellise mõttega välja tuli. Aga kuivõrd aktiivselt sellist uut kirikumuusikat kiriku igapäevases elus kasutatakse või ollakse kinnika nendest vanadest kiriku traditsionaalides? See on ka üks tehniline põhjus, nimelt et kiriku lauluraamat pealkirjaga kiriku laulu- ja palveraamat on ju tuleb välja 90.-te alguses ja kasutusel nii kodumaal kui ka võõrsil olevates kogudustes ja see raamat füüsiliselt dikteerib ette pühapäevased laulud, mida kirikutes lauldakse, nii et igapäevasest praktikas ongi raske võtta uusi laule kasutusele siis tuleb neid kas kuidagi valgustehniliselt näidata seinale, aga meie kirikuarhitektuur seda ei võimalda või anda välja nüüd juba uusi lauluvihikuid. Ja selle käesoleva konkursi üks idee ongi, et saada materjali sellise uue täiendava lauluvihiku väljaandmiseks, mida võiks siis tõepoolest ka juba kogudus kasutada. Jumalateenistustel. Oleks ehk paslik lõpetada lõiguga Roman Toi vastilmunud raamatust. Viimased 60 aastat on minu parooliks olnud valvata, et iga energiakulutus teeniks Eesti rahva huve. Et iga mängitud koraal tooks ühegi hinge ka järgmisele teenistusele tagasi. Mul pole olnud ajarikkust ilutsemiseks pillata. Olen praktilise kirikumuusikana oma südametunnistuse ees vastutav koguduse laulmise kvaliteedi eest. Tänaseks kõik kirikuelu jõuab eetrisse taas tuleval pühapäeval kell 19, null viis. Vanu saateid saab kuulata internetist aadressil www vikerraadio e-saatejuht. Meelis Süld soovib kaunist esimese nelipühaõhtut.