Tere, hea raadiokuulaja, õues on kaunis lobjaka oluline laupäev. Ja mida ikka sellisel päeval paremat teha, kui huvitavat raadio juttu kuulata? Algab kultuuriga. Mina olen Riho Lauri Saar. Tänase saate kangelasteks on uus ja vana seda perfomance võtmes. Teisi kultuurikahureid paugutavad meie abiga fotograaf Peeter Laurits, Hasso Krull ja filmilooja David Lynch. Aga alustame perfomance kunstiga. Kui miski nimetab end uueks, nimetab ta sellega kõik seni olnud vanaks. Uuel on vanale alati üksjagu ette heita, eriti seda, et see on vana uue performance'i festival. Luu performans on nädala jagu juba käimas olnud. Mis on uus perfo romanss, mis seal õigupoolest vanale ette heita on ja mille poolest ta ülepea vanast erineb, rääkisid Urve Eslasele festivali kuraator Anders Härm ja juba enne uue tulemist performance'i kunstnikuna tegutsenud Sandra Jõgeva. Anders Härm olete deklareerinud, et Nuuberfomantsiga teete, uutper omandasid seevastu see, mida teeb kraata või kananahk on üks lõputu enesekorduse tüütu rutiin. Mida see uus tähendab? Üksnes teiste väljendusvormide nagu muusika-filmi- ja teatri kaasamist või on siin ka midagi sisuliselt uut? Jah, üldiselt on see pigem jah, selline strukturaalne nihe allianssi teiste kultuuriliikidega on need, mis mulle tunduvad huvitavamad kui selline lõputu mudas tammumine ja palja perse näitamine. Mis on selline klassikaline kuvand perfomance kunstist, mida paraku nagu taastoodetakse hästi ohtralt just nimelt nagu usuliste rühmituste nagu non kratta poolt, aga ka ütleme kunstiakadeemias ITK poolt vähemalt varasematel aastatel võtan küll julguse väita, et on toimunud nagu üks lehe, nagu performance-kunstis eneses juba aastast, ütleme kuskil 75. Ma räägime muster trupi tekkimisest 80.-test aastatest kindlasti rääkida sellistest nähtustest nagu perfomance teater või või nagu mingi Popperfomansonialoori andossonist alates. Et selline nagu non kratta tüüpi perfomance jääb nagu selgelt 60.-tesse 70.-tesse, et mistõttu ma julgen. Ta on lõputailase kordus, eks ole, ta ei suuda strukturaalselt ega ka ütleme siis oma sõnumi poolest nagu midagi väga põhjapanevat lisada sellele. Kas me saame siis jagada vana ja uue perfomance nagu taotluste järgi, et vana juhul siis võiks olla tegemist, usku taotlusega šokeerida, tuua välja parem märkamatud ja selle uue puhul on siis ühendada endas erinevaid kunstiliike lõpuks tulemus, kas ei või olla, et see jääb sõnumiliselt vaesemaks? Aga kuidas võtta, tähendab, milliseid sõnumeid te tahate saada? Asi ainult selles, tähendab, kui te tahate saada sõnumit, kuidas nagu inimesed on tegelikult toredad ja head, siis ma soovitan minna linnateatrisse. Vaata seda, kuidas inimesed on toredad ja head. Samas kui te tahate kuulda näiteks sellest, kuidas on kohutav eksistentsiaalne äng ja, ja tõsine tusk ja piin, mis tahab igast nagu baarist välja pritsida, eks siis te võite minna ja vaadata mõnda non kratta perfomance, et. Ma arvan, et see oli kuskil 2002. aastal võib-olla. Aga ma ei arva, et see oleks nagu väga palju sellest ajast muutunud. Kraatord konteineris oli kevadel suur perfomance dokumentatsioonid näitus ja nii palju, kui mina olen näinud läbi laivid viimaseid kraate perfomance, siis mulle tundub, et need asjad, mida sa praegu ütlesid nagu haljastusele rõhumine ja need tunduvad suhteliselt ebaadekvaatsed. Olles näinud näiteks nukrad, viimased provomansid Berliinis, siis noh, ei ole halastust, on teistsugused elemendid. Minu meelest vägagi muutunud. Meenutame seda jaanuari, kus Pärnus toimunud KUS RAMi kontserdi juures purustati pudeleid. Kas ei olnud uue perfomance ilming, kui võtta selle sinu definitsiooni järgi Anders, et see seob omavahel erinevaid kunsti? Nonii, sidunud ja selles mõttes, et omavahel jäeti kõik otsad kokku sidumata lihtsalt omavahel ei lepitud mitte milleski kokku ja lõpptulemus ei saanudki kuidagi teistmoodi lõppeda kui täielikult kaosega. No see tähendab, et iga hinna eest näkku sülitamine oma publikule või partnerile, selles mõttes on niisugune performance'i kunstistrateegia, mis kuulub vaieldamatult sinna kuse ja sitaga pritsimise, performance ite juurde 60.-test ja 70.-test aastatest. Aga nüüd me oleme leidnud vana performance'i kunsti juures justkui juba kaks iseloomustavat asja. Üks on see, et seal võiks olla sõnumina selline eksistentsiaalne äng ja üks on see, et seal võiks olla selline protestiilmingud ja sellised protestist käivitatud tegevused. Aga me ei ole jõudnud veel ühegi mõtte juurde, mis võiks sisuliselt iseloomustada uut performans. Saab iseloomustada konkreetseid. Töid, aga kui me võtame näiteks teisipäeval Kanuti saalis tehtud performance'i, kus tuuart grisli etendas kaks viimast hingetõmmet Stewart Presley on ju suurepärane näide ja noh, see, millest ta tegelikult räägib, on iseenda elu peatne lõpp. Ehk siis surm, need lood, mida ta seal nende tegevuste vahel jutustab, on, on tõepoolest need lood, mida ta on ise näinud pealt, on kogenud. Et ta tõepoolest nägi põlevat meest vahetult enne tema viimast nii-öelda hingetõmmet, eks kogu see noh, nii-öelda mingisugune kriipiv hääl, niisugune vanainimesele köhimine räägib meile elu lõpust, sellest, milline tunne on olla 75 aastane, nagu on tema jaoks ma arvan, ta teeb seda täiesti suurepäraselt. Räägib elu lõppemisest täiesti geniaalselt ja ilma loopimata kedagi pudelitega ega veristamata ega piitsutamata kedagi, eks. See kõlab nagu vägagi klassikaline autobiograafiline narratiivne perfomance, ma olen selliseid näinud korduvalt ja minu meelest tehakse neid juba 70.-test saadik, et ta tõmbab minu jaoks nagu juhuslikus kohas selle joone, et siit algab uus, et noh, see, mida sa praegu kirjeldasid, kõlab nagu ma ütlen nagu väga klassikaline performans. Kui me räägime sellest avalikust meeste piitsutamisest või või laval meeskoorilaulmise ajal pudelitega loopimisest, sellel on vähemasti mingisugune šokeeriv toime. Aga kui mees esitab laval triviaalset tegevust seotuna monoloogiga, siis sellel Vana, et vananemine on seal midagi väga põnevat või elu ongi väga triviaalne, eks, või banaalne, et ei ole midagi banaalsemat kui elamine, noh selles mõttes, et see on see, mida me kõik teeme. Surm on samavõrd banaalne või suremine, täpselt samal ajal. See ei olegi, selles, ei olegi midagi väga erakordset vot. Aga kas see asi peaks meile esitama asja koguma triviaalsus või peaks seda vastupidi, tooma meid välja mingisugusest ühest oma harjunud mõtteviisist, teise harjumatusse pakkuma meile mingisuguse uue vaatenurga? Ei ütle, ma soovitan minna, Draamateatris võib minna veel parem Estonia teatrisse toob meid kohe välja igasugust argielu triiviast, sest et noh, see on absoluutselt täiuslik ja kummist maailm, eks ole. Et noh, siis võib minna nagu Rigolettot vaatama, kui tahetakse, nagu et meid nii-öelda argielust kõrgemale tõstetaks. Sorry, aga see ei ole kunsti eesmärk, ei saa olla kunsti eesmärk argielust kõrgemal. Ei ole tõesti või ei ole. Kas kunsti eesmärk ei ole pakkuda üllatusi, mingisugust katkestust just selles samas argielus midagi rohkemat, koordi, elu, mingi teine reaalsus? Et kui mina kui publik, eks ole, ma tahan, et mind üllatataks, et kui mulle presenteeritakse midagigi uut, siis ma oleks kohutavalt tänulik. Kui ma näeks midagi, mida ma varem näinud ei ole. Mind üllatatakse. Kuidas saab üleüldse eeldada millegi sellise olemasolu, mida ta veel näinud ei ole, sellepärast et kõik see, mis on olemas, on olemas. Et küsimus on nagu lihtsalt nende olemasolevate asjade omavahelises kombinaadis keerimises, see, mida saab kunst teha, on käsitleda analüüsid, näidata seda maailma, kus me elame, luua selles võib-olla mingisugust selgust või luua selles mingisugust kaost. Ja ma arvan, et ega tal väga palju rohkem võimalusi ei ole, tähendab või sardid kunsti. Me oleme erakordne, ma arvan kindlasti, et ta ei pea olema erakordne. Ta ei ole seda lihtsalt ta parimatel hetkedel küll on kunst on täiesti tavapärane igapäevane tegevus, mida teevad täiesti tavapärased igapäevased inimesed. Ma ei tea, ma olen kõige tänulikum neil hetkedel elus, kui mulle pakutakse alternatiivset vaatenurka asjadele, mida ma juba tean, see mulle kohale jõuaks, peab seal olema midagi erakordset, et pakkuda mulle seda alternatiivset vaatenurka, peab ikkagi mõnes mõttes kehtestama end minuga publikule pakkuma efekti, ootamatust nihet. Et mitte triviaalsus triviaalne asi, mida ma olen kümneid kordi varem näinud analoogseid siis ta selles minu maailma nihutamises mõnes mõttes ebaõnnestub. Mina arvan, et kunst peab olema erakordne mõte sellel, muidu on. Minu enda jaoks on huvitavamad just võib-olla need teosed, mis seal nagu strukturaalselt keerukamad ja võib-olla nõuavad intellektuaalselt suuremat pallistust, mis ei ole sihuke Laksatiivne kunst, et kohe läheb kõhu lahti. Äkki siin ei olegi põhjust nii väga neid kahte vastandada. Minu arvates on sellepärast, et nad on ideoloogiliselt erinevad. Nii nüüd me jõuame selle salapärase ideoloogia juurde, mida sa oled püüdnud väljendada, aga ikkagi me oleme jõudnud tagasi ainult nende väljendusvahendite juurde, mida kasutatakse. Milline siis see ideoloogiline erinevus on? Ütleme teatava metafüüsilise dimensiooni vältimine näiteks minu jaoks väga oluline ütleme sihuke puhta kehalisuse mõõda näiteks mingisugune noh, minu jaoks võrdlemisi igavaks muutunud, et et noh, kui sa, kehalisus on filtreeritud mingis noh, nagu Martin Creedi performans siis on ja mis omakorda tegelikult kas olid viited Stewart Presley 70.-te aastate teostele näiteks siis see on vahendatud juba mingisuguse muu kujundi kaudu, ta ei ole enam puhas ta muudetud mingisuguseks rock n roll ei kujundiks oksendav tüdrukuid situv tüdruk seal videoekraanile, eks. Nad on sisestatud mingisugusesse, teise maatriksisse, muudetud millegi muu kujunditeks, nad on mitte nii-öelda sellise puhta kehalisuse väljendus nagu tihtipeale nagu lon kratta aktides või aktsioonides. Mis sa selle metafüüsika mõtled? Miga Hannula viimases raamatus politicsutes moodžess juures on ta nagu tõesti avalikult võtab sõna just nimelt müstilise kogemuse vastkunstis, mis paneb publiku just nimelt sellesse nii-öelda sektaldi positsioonina sa pead seda müstilist kogemust uskuma. Sest et ei ole mingisugust muud võimalust, eks. Ei ole, kui keegi presenteerib selle oma müstilist kogemust sa ei pea seda uskuma, sa võid seda lihtsalt jälgida. No vastu võtta enam, mida ma seal jälginud tähendab, selles mõttes, et ta ei kommunikeerunud minuga, ta ei räägi mulle millestki peale selle, et, et kunstnikul on mingisugused jubedad personaalse, et nägemused, noh mis ma selle teadmisega siis peale hakkab, üks kultuuriülesandeid on nagu ikkagi tegelikult rääkida mingisugusest teises keeles sellest maailmast, kus me koos elame mitte sellest maailmast, mis toimub kunstniku peas. Mina väärtustan koori puhul just nimelt dialoogilise mõõdeta loota mingisuguseid oma mütoloogiaid noh nagu niisugune suure suure kunstniku, eks ole, omamütoloogiat. Et tegeleb sellega Arrake Kurvits, kõik nad loovad mingisuguseid oma mütoloogiat, suuri müüt, jutustusi mingisugusest maailmast, milles, kus nemad on kunnideks. Noh, ja mis muudab nad nii-öelda erilisteks mingisuguste erilise kogemuse kandjateks, mida me siis kõik peame imetlema, sest vaadake, meil ei ole selliseid kogemusi, eks. Et noh, selline käsitlus kunstist on minu jaoks vastuvõetamatu. Esiteks on see nagu ebademokraatlik ja ta on mitte dialoogiline Kui 20 aasta pärast tuleb uus uus performans siis mida ta sellele uuele perfomance-le hakkaks ette heitma, mis sa ennustad? See sõltub sellest, milline on 20 aasta pärast valitsev kultuuriline ja poliitiline kliima, mida on väga raske ennustada. Et noh, võib-olla üks asi on mitte piisavalt poliitilisust võib-olla et ta on nagu võib-olla pisut meelelahutuslik ja, ja pisut liiga ütleme siis vaatemänguline. David Lynchi filmirežissöör, kelle filmid Lost haju ei mal Holland, Raiv ja reisijalehed on ennast ammu kinoajalukku kinnitanud. Lisaks muidugi legendiks muutunud teleseriaal Triin piiks ja seda, kui vaid mõned näited tuua. Lisaks sellele Onlinš muusik, fotograaf ja animakunstisõber. Lynchi on oma seisukohtade väljaütlemises ja oma tööga järjekindlalt püsinud kuskil kunsti äärealadel. Ja sellest hoolimata siin on üsna suurt publikuedu. Kolmapäeval heis kas seesama ise päiseks geeniuseks, nimetatud kunstnik aga Tallinna kesklinnas lippu ja teatas, et kavatseb asutada Eestisse maha Richi võitmatuse ülikooli ja andis loengu teemal, kuidas trantsendentaalne meditatsioon aitab peatselt maailma paremaks muuta. Kogu seda näiliselt üsna seosetut juttu käis kuulamas kultuurihuviline multimees Rein Pakk, kes räägib, kuidas Lynci looming on seotud meditatsiooniga ning mida siis õieti on vaja maailma paremaks muutmiseks. Laiem avalikkus tunneb David Lynci huvitava filmiloojana sedapuhku Eesti evidence Eestis, et tutvustada trantsen, detaalsed, meditatsiooni ja võib-olla ka luua näiteks eesti maha Risi võitmatuse ülikool, et kuidas kaks nimetatud asja filmirežissöör David Lintsigi üldse seotud on? Nii palju kui mina tean, on, on need kaks asja seotud seeläbi David Lynchi on ise juba kuskil 30 aastat tegelenud transmentaalse meditatsiooniga, see tähendab siis mediteerinud iga päev kaks korda. Ja vähe sellest, ta on loonud ka omaendanimelise fondi, mis kogub raha ja, ja kulutab seda siis detailse meditatsiooni propageerimise õpetamise peale. Nende prioriteedid ma olen aru saanud, on põhiliselt kaks asja, üks on siis see nii-öelda ühise positiivse välja loomine meditatsiooni abil mis on ka Eestis rajatava siis väidet tema väitel rajatava ülikooli eesmärk ja teine on mentaalse meditatsiooni juurutamine haridussüsteemi või koolisüsteemi paljudes kohtades juba nõnda on, Hiinas on väga paljudes koolis ja ka Ameerikas on transentaalne meditatsioon võetud koolikavasse lapsed mediteerivad ja sellest väidetavalt palju abirõõmu kõigile. Vot niisugused seosed on minu teada David Lindschil selle asjaga vaadates tema viimast filmi siseimpeerium siis vähemalt minule jättis see film küll väga tugevasti sellise mulje, et selle filmiloojal siis David Lintsil oleks küll hädasti vaja tegeleda ka mentaalse meditatsiooniga, näiteks või mõne muu vaimse praktikaga mille eesmärk oleks korrastada sisemaailma ja kooskõlastada erinevate ajuosade tööd ja nõnda edasi, et see film oli kaunis, raskesti jälgitav ja jube sisekaemus minu meelest. Aga muidugi huvitav, nagu härra režissöörile kohane. Miks David Lynchi üldse peaks vajalikuks tulla Eestisse ja rääkida sellisest asjast, miks trantsendentaalne meditatsioon tema jaoks nii oluline on ja mida ta arvab, et ta saab nii-öelda maailmale selle kaudu öelda? Kõigepealt muidugi ma pean ütlema, et vastates sellele küsimusele ja sina küsides seda küsimust meie kahekesi siin, saame nendel teemadel spekuleerida, sest me ju ei tea, miks see talle oluline on. Aga ma võin öelda nii palju, kui ma sellest aru saan või mis ettekujutus mul on. Sest et ma olen selle teema vastu mõnevõrra huvi tundnud. Et David Lynchi kutsusid Eestisse külla režissöör Veiko Õunpuu ja, ja näitleja Taavi Eelmaa nii-öelda pahaaimamatult paha selles mõttes aimamatult, et nad ei olnud sugugi kindel ta tuleb, et see oli neile ka suur üllatus, ta tuleb, aga aga see, et ta kohale tuli, selle kutse peale me ei olnud ilmselt mitte põhjustatud sellest, ta tahtis hirmsasti Taaveti Veikot näha David Lynch, vaid mitte ainult sellest kindlasti tahtis ka, aga et see oli põhjustatud ka sellest, et kokku langemusest, et Eestisse tegutsevad trantsendentaalse meditatsiooni õpetajad ja ilmselt siis kogu see ringkond olid kuidagiviisi ka loonud temaga kontakti, olid aktiivsed, ma tean, seal on üks õpetajatest, on doktor suurküla nimeline, mees on väliseesti päritolu ja ta on tegutsenud Eestis juba 90.-te alguses. Teda niisugune aktiivne ettevõtlik härrasmees. Ja ilmselt olid need siis loonud ka lingiga mingisuguse kontakti, mis tekitas temas huvi siukse koha vastu nagu Eesti. Võib-olla oli ka doktor suurküla rääkinud kogu Eesti noorem kultuuri, kui kunstnik on kuidagi tunneb mentaalse meditatsiooni vastu suurt huvi, mis ma tean, tõsi, ongi tunneb. Ja see huvi on minu meelest väga eluterve, et selline nagu üks põhjus, miks siis Lints tõepoolest selle kutse vastu võttis ja kohale tuli. Teine põhjus on see, et vaat üx David Lynchi Fondi nisukesi prioriteete või kallakuid on siis tekitada positiivse ühisväljaefekti transentaalse meditatsiooni läbi, mis tähendab seda, et kui grupp inimesi grupp mediteerijaid mediteerib pidevalt mingisuguses geograafilises üksuses siis nad avaldavad sellega sellele geograafilisele üksusele mingisugusele areaalile positiivset mõju. Nii et negatiivsed emotsioonid ja kõik noh, üldse kõik negatiivne sellest piirkonnast kaob, ma ei tea, kas see on tõsi. Aga selle metoodikaga ei ole seotud mitte ainult David Lynch kui kunstnik, vaid sellega on seotud ka väga tõsiseltvõetavad teadlased. Kvantfüüsikud, inimese teadvuse uurivad doktorikraadiga, väga asjalikud härrasmehed. Põhiliselt siis Ühendriikide teadlased. Et väidetavalt siis nii, nii füüsikas, meditsiinis kui ka muudes valdkondades tõestust leidnud protsessid on need, mis huvitavat, David Lynchi ja laias laastus on see nõnda, et see mediteerida hulk selleks, et siis hoida üks areaal positiivse ja puhtana peab olema siis ruutjuur selle areaali pindalast. Ja võib-olla tundus talle huvitav see, et Eesti on piisavalt väike maa, piisavalt väike kultuur ja see number on umbes siis 125 pidevalt mediteerivad, pidevalt positiivsust endast välja andvat, siis koos mediteerivad nagu ühismeditatsiooni läbi viivat inimest looksid siis piisavalt tugeva positiivse ühisvälja, mis hoiaks Eesti puhtana kõigest halvast. No see kõlab hästi niimoodi, nagu, võib-olla liiga ilus, et olla tõsi, aga miks ka mitte? Proovida võiks. Ja käis nüüd siis Lindschi ja, ja tema teadlastest kaaslaste loengul, kinos kosmos tundus, et neil on tõsi taga, tegemist on ju väga jõukate organisatsioonidega David Lynchi enda loodud fond ja maha režiinstituut ja ülikoolid ja teadusasutused on väga rahakad, väga võimekad ja kui nad kätte võtavad, võivad nad tõepoolest Eestis tekitada mingi huvitava nähtu seostes tüki maad ja rajades sinna mingisuguse asja, mida nad ise nimetavad võitmatuse ülikooliks. Minu meelest kuluks Eestile küll üks võitmates ülikool ära, igal juhul võiks proovida. Mitte et ma oleksin nagu sajaprotsendiliselt entusiastlik selle kõige toimimises ja et ma oleksin nii-öelda sügavalt seda usku, kuigi talle meditatsiooni ei ole religioosne nähtus iseenesest. Ma pean võimalikuks ja igal juhul huvitavaks, et niisugused asjadega keegi tegeleb. No mis saaks selles olla halba, kui keegi püüab hoida eemal negatiivsete tõmmata ligi positiivset lasku aga käia, nii et üllatavalt jõuline paistis olevat küll siis geeniusest režissööri huvi? Kas me saame rääkida ka sellest, et millist vastukaja tema ja tema mõttekaaslaste tegevus näiteks maailmas üldse siiamaani leidnud on ja on sellel ka mingisugust? Ma ei tea, kas ma üldse saan niimoodi küsida käegakatsutavat mõju, kas siis nagu nii-öelda kunsti kultuurielus laiemalt või miks mitte ka lihtsalt inimeste elus kuidagi. David Lynchi ise on nii kõrvaltvaataja jaoks kui ka tema enda sõnul parim näide sellest mõjust, et ta on ikkagi kõigi oma mitte ainult filmide, vaid muusika, maalikunsti ja muude vormide multiplikatsiooni ideed ammutanud just nimelt iseenda seest, transendentaalse meditatsiooni abil. Ma ei ole lugenud liiga palju või ei ole kokku puutunud liiga paljude uudistega, mis oleksid kuidagiviisi jõuliselt pompöösset ja maailma muutvad või mõjutavad, mis oleksid seotud neutraalsed mentaalse meditatsiooni kui meetodi rakendamisega ja nüüd oleks tõesti maailma pea peale saanud, et seda ma ei ole küll kuskilt lugenud, aga mõni ime, sest tegemist on ju praktikaga, mis on ennekõike suunatud inimese enda sisemusse. Et iseenesest tantsleritaalse meditatsiooni eesmärk on tasakaalustada, kooskõlastada inimese erinevate ajuosade tööd, muuhulgas alandab vererõhku, muuhulgas aitab tõrjuda ja ka lõplikult eemaldada inimesest ärevusi, hirm, igasugust nihukesi asju. Aga muidugi nagu iga vaimne praktika nõuab ka, ma arvan, transentitaale meditatsioon mingisugust sellist nagu ülesande püstitust või selles ei maksa ilmselt pea ees tormata. Igalühel inimene, kes astub dialoogi, trantsendendiga või mingisuguse, ükskõik kas või rahvakeeli öeldes nii-öelda teispoolsusega või, või üldse mingisuguse sisekaemuslike asjadega või hingega või millegi sellisega. Et see võiks olla inimene, kellel on selleks mingi põhjus või kellel on mingisugune küsimus. Aga seda ma ei tea, et mingeid Beatööritavaid tulemusi maailma muutmise seisukohast oleks juhtunud, kuigi Lints ja tema mõttekaaslased seda kõike lubavad, et kogu maailma jaoks on vaja vist umbes kümmet tuhandet. Ühiselt mediteerivad isikut, et terve meie maailma pall oleks puhas. Negatiivsest eks näis, kui see juhtub. Nad ise ütlevad, et siis läheb hirmus ägedaks elu. Devidents ise ütleb, et tema motiiv on aidata ja kogu maailmas või kogu maailma inimestel leida ja saavutada iseeneses ja ka inimeste vahel rahu, empaatiat, mõistmist. Ja mulle tundub, et ega ta väga ei valetagi. Vaevalt et ta mingeid teisi eesmärke nii väga on. Peeter Laurits, mees kütiorust, kultuuri ja looduse ristteelt on otsustanud maailma lõpuga selleks korraks lõpu teha. Veeuputus on läbi ja mullatoidu restoran on suletud. Laste maailma galeriis veel nädala rippuv näitus nimega laste maailm tõmbab olla sellest, mis seal lõpu taga, rääkis Peeter Laurits. Sellest aga, mis on Peeter lauritsa veeuputuse ja maailmalõpu taga, räägib intervjuu lõppu Hasso Krull. Kas näitusega laste maailm on sinu tavapärased maailma lõppu ettekuulutus, et tõepoolest nüüd lõppenud ei kunagi enam vees lämbunuid ega metsaroheluses lebavaid lindudest nokitud laipu. Kas mullatoidu restoran on nüüd igaveseks kinni? Ma ei tea, ma ei tea, kas on igaveseks kinni aga ma loodan, et ta nüüd kinni päris mõneks ajaks, sellepärast et ma olen sellest teemast üksjagu ära tüdinenud. Kogu see apokalüptiline ka ja meie tsivilisatsiooni üle naermine ja nokkimine ja selle kritiseerimine, et see võiks olla selline mõttekas tegevus siis kombel mingisugust paranemislootust. Aga siis, kui tegemist on sellise juhtumiga nagu praegu käesoleval sajandil, siis mõjub natukene nagu laiba torkimisena ja see ei ole minu meelest ilus. Et parandada ei ole enam midagi. Inimkonnal ei ole lootust. Ma ei räägi inimkonnast, räägime tsivilisatsioonist, see on selge, et kui toimub mingisugune kataclism, siis väga väike tõenäosus on, et need noh, kogu inimkond kuskil ära kaob ja kaob ta kuskile loodusesse, on Taklism olnud, ennem tuleb veel ja ja, ja alati on niimoodi, et jääb kuskil keegi järgi isegi kuuse kotak, lühmann eriti kohutavate, eriti tohutute mõõtmete parameetritega, siis ma arvan, et näiteks Taimõri poolsaarel päris kindlasti mõned kanassaanid ei pruugigi teada saada, et midagi on juhtunud ennem kui nad, et ei kavatse jälle näiteks kevadise rände ajal minna kohaliku rajoonilinna õngekonksude järele. Sest et kõige suurem tõenäosus on ikkagi see minu meelest püsima jääda, sest nimelt loodusrahvastel, aga nemad ongi teise tsivilisatsiooni esindajad niimoodi, et see tähendab hävingut, mitte inimsoole, mitte inimkonnale, aga meie tsivilisatsiooni tüübile, mis seal ennast oma ideoloogiad ise nurka värveid Aga ometi on sul näitusel küllalt selline lootustandev Pealkiri laste maailm ja kui nüüd kõrvalt vaadata, siis võib leida sinu järjestikustes näitustes mingisuguse jutus vastuse. Et kui mullatoidu, restoran ja veeuputus olid mõlemad sellised maailmalõpumeeleolud siis labürentide näitus, mis sellele järgnes, oli maailma vaatamine justkui võõra pilguga või mitte inimese pilguga mitte inimese seisukohalt. Tundub, justkui nüüd oleks tagasipöördumine nagu sellesse uude sündi või uude algusesse. Aga see tõlgendus on siis vägivaldne. Ja ei ole kindlasti see laste maailm on mind alati huvitanud, sellepärast et lapse mõtlemine on, on ju teatavasti puhas ja mänguline ja seal on seal on nagu kõik seosed võimalikud ja miski ei ole tingimata välistatud ja juba sõjal huvitav. Nii et see pealkiri ühest küljest ta nagu tähistabki jah, seda laste maailma mängulisus teisest küljest, eks ta tähistab seda, et et noh, kõik see, mis me, mis me siin selle planeedi enda tsivilisatsiooniga teeme, et noh, et eks see on ju tegelikult kõik niisugune väike meiepoolne kingitus meie lastele. See on nagu see maailm, mille nad pärivad. Sellel näitusel on kammi motiiv on sul küllalt sage ja läbiv, mis seos on sinu jaoks kammil laeval ja lendaval vaibal? Istume ühes tekstis, oled sa vähemasti seostanud neid? Nõndaviisi? Lendava vaiba kohta ma ei oska ütelda, ma ei ole kindel, et Ma lendava vaibaga neid otseselt seostada oskan, kuigi nende piltide peal tõepoolest morfoloogiline sarnasus on mõne pildil täiesti omatavaga. Aga ütleme nüüd kammise kamm ise on minu jaoks selle meie heaoluühiskonna sümbol sest et esiteks on tehtud plastmassist laguneda vedelema, teisest küljest teda ei ole tingimata vaja, sellepärast et juukseid saab sirgu palju, palju lihtsamal kombel. Ja noh, asi hakkas minu jaoks kumama siis, kui ma ükskord kammidega mängides püstkojas põletasime, Tersatasin neid, vaatasin, milliseks ilusaks nad lähevad ja ja siis, kui ma märkasin, et et meil on ju tegelikult väga suur sarnasus nende hingelaevadega, mida mitmelt poolt, et kaljujoonistest leida on need hingelaevad, mis, mis käivad nagu erinevate maailmade vahelt, aga viivad surnute hingi, toovad sealt laps nagu toonekured ja siis tekkis Yasse seos. Ja, ja siis mind tükil ajal kohe kammid väga köitsid ja huvitasid ja ma ütleks, et praegugi ja pagan, kui mul oleks juukseid, siis ma klasegi ostaks omale kam. Kui sa liigud uute teemade poole, kassa fotole ja fototöötlusele, jääd endiselt truuks. Ma mäletan mullatoidurestorani näitusel, kui see oli Berliinis üleval, siis pärast sa rääkisid, et külastajad tulid galeristi juurde ja ütlesid, et minu sügavam kaastunne, et kas teil tõepoolest Eestis nõndaviisi laibad vedelevad igal pool maas ja siis sa rääkisid, et sind just võlus selle juures see, et nende jaoks, mis on foto, see on tõsi. Kas seesama teema võlub sind ka väljaspool sellist šokeerimist või sa oled liikunud sellest teemast juba eemale? Ei vist ei ole eemale liikunud seal fotograafilise kujutise tõepära illusioon, noh see on, see on niivõrd suur vägi, et teda ikka huvitav kasutada ja, ja noh, sellega saab teha mitmeid huvitavaid, ilusaid trikke. Aga samas on mind järjest rohkem huvitama hakanud ka graafiline alge ja ja mulle tundub, et väga huvitav oleks neid kahte asja nagu jõulisemalt kombineerida omavahel ja ja praegu ongi tõenäoliselt üks selline väikene koostöö mul tekkimas, kus saab seda graafika ja, ja foto kest jõulist vastanduvat rinnastumist läbi katsetada, et see, see oleks ka hästi huvitav. Peetri jaoks ma usun, niisugune tähtsaim murdekoht oli kuskil 90.-te aastate lõpus, siis kui ta tuli Tallinnast ära ja hakkad elama metsa sees. Et sellega on nii, et see võib mõjutada rohkem või vähem inimest, kes mingisuguste loovate asjadega tegeleb. Aga kui nüüd sa tegeled piltidega, siis see muutus võib-olla kohe hästi radikaalne, sellepärast et kogu visuaalne on ümberringi, muutub. Nüüd siis, kui mõttes oleks, mõne aja pärast ma märkasin, et kohe inimese mõtlemine on lausa muutunud ja muidugi see, mida ta näeb. See oli ka selles mõttes arusaadav, et nüüd oli ümberringi nii palju sellist puhast visuaalset algmaterjali. Samal ajal juhtus ka nii, et see digitaalne tehnika just siis kiiresti arenes ja liikus. Ja mõnda aega ma mäletan Peetri tegelaslihtsalt, ega ta tegi niisugust tehnikat, kus looduslikud objektid isegi elus objektid olid seal skänneri peal. Näiteks tigusid on anda niimoodi lihtsalt skaneerimine, teod roomavad seal skänneri klaasil ja ega nende tigudega midagi ei juhtu sellest. Aga siis, kui tuli jah, see digitaalne võimsus juurde, et neid imbet saab panoraami fraktuur, kontuure sai nagu väga suure sügavusteravusega võtta. Ja muidugi siis ka kõik need närvitöötluse võimalused, mis arvutis sellega juurde tulid. Siis ma nägin jälle, kuidas tekkis Peetril mõtlemises visuaalses mõtlemises mingi hüpe ja, ja noh, teatud mõttes nagu need kaks asja said kokku. Et said kokku need mõjud siis välisest, otsesest visuaalsest ümbrusest, mis ei ole muidugi lihtsalt ainult olla, kui sa metsas elad ja käid nagu, nagu suhtled selle keskkonnaga ihuliselt siis tekib natuke teistsugune nägemine. Seda võib, võib lihtsalt niisama väljaspoolt pildistada või taustaks aga seda on võimalik pildistada niimoodi seespoolt, et kui on olemas mingi tunnetus, mis siis võimaldab, noh, võiks niimoodi umbes niimoodi Schopenoojulikult öelda, et et nagu seda metsatahet kada jõuda, mitte lihtsalt seda, et kuidas ta meile ettekujutuses ilmub nagu väljapoolt objektina vaid seda, et mis ta seestpoolt on või kuidas? Seal siis Peeter muidugi töötled seda faktuuriat, et see võõrutus ja iga alles ja sinna tulevad need igasugused kultuurilised märgid ja jutustused juurde. Et selle kaudu ta siis väljendab nagu oma tahet ka, et seal on siis metsatahe ja inimese tahe, tekib teate manuaalne dialoog 90.-te aastate alguses minu meelest Peeter, eriti sellel kui stuudioga nad tegid kaasHerkki Merila, aga siis oli tal tegelikult noh, väga niisugune sotsiaalne ja kultuurikriitiline järk ja kõik oli keskendunud siis sellistele märkidele, millel on kas juba ette palju tähendusi või siis mingisugusel taustal millegagi suhestatuna muutuvad tähenduslikuks. Ja siis nende nisugune lammutamine, nende koormast vabanemine, mingi selline mälu puhastamine oli, oli seal käimas ja see oli küllaltki niisugune destruktiivne ja noh, võib öelda, et selline dehumaniseerib tihtipeale et lausa niisugust, mida troopiat kumas läbi. Ja noh, igatahes selliste konfliktsete sellist hõõrumist indiviidi soodsani vahel või noh, niisugust ütleme ka võib öelda, et sellist puhast eksistentsiaalsest ja sellest muidugi siis hakkavad välja kooruma niisugused apokalüptilised meeleolud ja iseenesest kogu see maailmalõpu või eriti nagu kultuuri lõppusiline inimkonna lõputeema see, kui ta ka alguse mingisugusest sotsiaalsest mõtisklasest või kui need mõtted tulevad pähe sellepärast et lihtsalt meie tehniline tsivilisatsioon on jõudnud niisugusesse järku, kus kogu selle energiakuluka, tehnoloogia, energiakuluka, globaalse majanduse, igasugused tagasilöögid ja sellised negatiivsed efektid hakkavad juba vahel muutuma väga käegakatsutavaks ja noh, tekib siis selline selline ohutunne, see tänapäeva inimese üks niisuguseid põhilisi lõhestumise, et me peame nüüd aga pingutama selles suunas, et arvestama võimalustega, mis saab siis, kui see läheb kuidagi rikki või ei toimi enam sellepärast, et noh, see on niisugune nõiakunstiõpilase olukord, et on pandud käima mingisugused asjad mille kõiki võimsusi, kõiki võimalikke tagajärgi me tegelikult ei tunne. Ja seda nõida ei tule ega tule koju teda võib-olla tuleb kunagi, et me peame ikkagi ise selle kõigega toime tulema ja siis tekib jah niisugune apokalüptiline meeleolu. Ja nüüd siis teataval hetkel, jah. Peeter ilmselt jõudis sellesse etappi, kus enam ei piisa lihtsalt niisugustest analüütilisest mõtisklasest, vaid midagi tuli juurde tuua mingi mingi selline nagu müütiline struktuur, mis aitaks seda kõike iseenda olemisega kooskõlla viia, sellepärast et kogu seda eksistentsiaalset või seda võiks ka öelda globaalset ängistust inimene väga kaua taluda. Sellepärast tekivadki siis need külgetõmbed niisuguste suurte miitiliste traditsioonidega. Ja just need teatavat laadi maailmalõpumüüdid, eriti uputus, on nüüd niisugune lahendus siis kus müütiliselt maailm lõpetatakse ilma elu aluseid tegelikult puudutamata või hävitamata. Aga siis müütiliselt võiks kujutada, et on mingi selline parem lahendus, et kui tõesti enam kuidagi välja ei vea. Ja noh, mingi teostub mingi must stsenaarium, nõiakunstiõpilased ei suuda enam kõiki neid asju vaos hoida, mis nad on vallandanud ja neid ei tule kunagi gaasildada. Võib-olla pole kunagi olnudki, siis on vaja mingit sellist etapi nagu niisugust puhastust ja selle müütiline vastane on siis ja veeuputus. Tänane kultuurikoja saade on lõppenud. Saates tuli juttu uuest performance-kunstist sellest, kuidas fotograaf Peeter Laurits tõmbas maailma lõpule kriipsu peale ja kultusrežissöör David Lynchi Eesti emissioonist. Kultuuriga panid kokku Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri saart. Kõik mõtted ja ettepanekud on oodatud e-posti aadressile kultuurikaja ät r-r punkt ee kuulmiseni juba järgmisel nädalal.