Klaari veega kõrged purskkaevud ja tiigid on siinsamas, paremat kätt ja teid ning muruplatsi välistavad Pikar lopsakate isegi sõite peenrat. Igat värvidaalijaid on siin ja flokse jaga roose. Noh, nagu arvata võis pargi väravate lähedal ladva halvavadki tavaliselt paari kaupa sind märgates eemalduvad teineteisest kähku. Sinuni jõudes kummardab üks vilkalt alla ning näib midagi maast üles korjavad ja asub vapralt rõõmsat üllatust teesklema. Kuldsõrmus vähemalt sentimeetri jämedune proov ka peal. Seda tseremooniat esimest korda nähes naeratad ja jääd viisakalt sinu poole pöördunud inimese nigelalt inglise keelt hullema. Ah, kuldsõrmus räägite, ma kingin selle teile, andke mulle vastutasuks natuke raha, mul on kodus kas Bosnias või Serbias või kusagil mujal sealkandis seal haige ema ja suurpere. Miks te siis ise seda sõrmust ametlikult rahaks ei tee? Ei saa, pole tal pabereid või passi, ei võeta jutule. Nii see käib. Need inimesed ei väsi üritamast ega rõõmsat üllatust teesklemast pärast seda, kui on sõrmuse ise oma näppude vahelt pargi teetolmu kukutanud. Turistidena püüavad, aga ei näinud ma küll ühtki, kes mingi oleks läinud. Millegipärast luusivad nad oma sõrmustega kõige sagedamini just ürii pargi ümbruses ja ümberkaudsetel 100-ni jõe sildadel. Selles tohutus võrratus imepärases erilises sinu jaoks maailma kõige fantastilisem As linnas Pariisis. Kui sul on olnud õnn selles linnas juba rohkem kui üks kord viibida vaid enda jaoks ka väikesi traditsioone tekitada, alustada oma päevi näiteks just siinsamas lehtedes, mille pikkadele alleedele, kas ta nüüd juba pruunika lehti ja säravaid vilju kukutavad ning mille suurtes tiikides pardid ringi ujuvad hoo, seal ujub tähtis emme ja neli tillukest sulepalli sibab järele. Nüüdsest on see igahommikune atraktsioon. Ühel hommikul tulid kaks laisemad pardipoissi kõrvuti basseini äärel päikese käes. Ega liigutagi. Lähed ärevalt vaatama, hingavad õnneks, ühel hommikul on ainult kolm poega, ema sabas, neljandat pole kusagil näha. Viimasel hommikul Pole enam tervet peret, ju nad on mõnda teise tiiki kolinud. Ma olengi Ellen siia küll rebarki unustanud, aga kõige valem koht ei ole see mitte, sest juba siit paistab ta kätte hommikuudus ja päevases päikeses ja õhtupimeduses alati terendata sulle seal kaugel triumfikaar. Ilusat pühapäeva. Raadio Helgi Erilaid ja. Sa seisad juba riisi ajaloolisel teljel pöörad näo hommikupäikese poole ja su ees alluv riv, võimas meie värviline loks otsekui ühest küljest avatud hiigel avakalannadid, ärkaadid, raidkujud viilud ja kaarduvad katused ning tohutus lossiõues kõige selle keskel president, mitte rani, julge samm klaasruutudest hiigelpüramiid. Püramiidi tipust võiks tõmmata sirgjoone kaugusest rändava triumfi kaareni läbi avaradil Riibargi, mis muutub tohutuks Concordi väljakuks. Ruumi pole selle linna Maieszteetliku keskuse kujundamisel küll kokku hoitud ja miks peakski? Väljaku keskel kõrgub 1863.-st aastast peale Luxorist toodud egiptuse obelisk ligi 23 meetrit kõrge Egiptuse kingitus kuningas Louis Philipile. Obeliski kaunistavad vaarao Ramses teise elust jutustavad hieroglüüfid ning selle otsas särab sale kuldne kolmnurk, mille tipu läbiks Lowry taaspüramiidi tipus tõmmatud kujuteldav Sirgia. Ning kulgeks edasi mööda nöörsirget lai luksusliku šansseliseed kuni prae kohte kooli väljaku nime kandva tähe väljakuni, millel seisabki triumfikaar pärisi ajaloolisel teljel. Iilide. Kivive. Plasteletuaal täheväljak jälle ilmatu suur oli 1730, kui sellest tähest väljus viis tänavakiirt. Targad arhitektid murdsid pead, mida selle tohutu tühje väljakuga ette võtta. Nagu öeldud, ruumi siin jätkus ja tehti kõiksugu plaane öel näiteks seisnud keset väljakut hiiglaslikke ele kvant, mille sisse mahtunud nii ballisaalid kui teater. Ilmselt osutusse liiga ekstra, nüüdseks isegi päris heaks. Viiverebasimane viibolee paudi Viiverebasime. Vala tuura koodi sadu oo-oo. Viiverebosinane, Viiveredoodi Viiverebasimane Viivere toodi. Aga siis sai kuningate kuninganna käega ajutiselt otsa. Raevunud Pariisi rahvas vallutas passtee ja hiilguses elava ning häbituks Peedul Välis maalanna kuninganna Marie Antoinette peale maruvihased töölisnaised kõige eest kõnnitud maha pikk maa Pariisist versaisse, et võtta kätte ja karistada seda ehitud kuningannat, kelle elu vaid pidudest ja pallidest koosnes. See oli suur prantsuse revolutsioon, mille aasta nii hästi meelde jääb. 1789. Praegusel Concordia väljakul seisnud giljotiin töötas täie hooga ja 1793 astus tapalavale ka kuningas lõi 16. ise Napoleon esimese Napoleon Bonaparte. Sõjamehe karjäär. Seal oli selleks ajaks juba alanud. Triumfikaarest rääkides juba Napoleoni mööda, ei pääse unistustes marsist mees nimelt oma võidukate vägede eesotsas selle kaare all läbi ümberringi vaimustusest hõiskavad pariislased. Aastaks 1793 oli nelja aastane vaesunud, aadliperest pärit ning sõjakoolis õppinud Napoleon Bonaparte juba brigaadikindraliks ülendatud. Seejärel sai ta Pariisi Royalistide mässu mahasurumise eest armee ülemjuhatajaks. Kuninglike Euroopa oli ärevil, Prantsusmaal juhtus kummalisi asju, tehti revolutsioone ning kuulutati välja vabariik. Et niisugused kummalised asjad mujal Euroopas bassei leviks, moodustasid Euroopa riigid järgneva paarikümne aasta jooksul seitse Prantsusmaa-vastast sõjalist liin. Kuid Napoleoni juhitud prantsuse armee tundus vähemalt esialgu võitmatuna. Lühikest kasvu ja hauatahtejõuline, tujukas ja julm. Selleni olnud too geniaalne väejuht Napoleon Bonaparte. Tema põhivastane oli Suurbritannia ja võitlus käis ülemvõimu pärast Euroopas, kuid sõja tuli leegitses peaaegu tervel mandril. Egiptusse jõudsid välja Napoleoni vallutusretked. See on teada, et geniaalne väejuht jätnud oma tuhanded haigestunud sõdurid lihtsalt Aafrika rannikule surema sest mis maksis üks sõduri elu? Napoleoni sõjavägi marssis Austrias ja Itaalias Hollandis jahis Haanjas ning vallutatud maade armeed pidid vallutaja tahte kohaselt oma endise liitlase Prantsusmaa põhivaenlase Suurbritannia vastu välja astuma. Kuid Briti admiral šheer, mis oli Londonis ülemkojas öelnud. Ma ei ütle teile, lugupeetud lordid, et prantslased ei tule. Ütlen vaid seda, et merelt ei tule nad päris kindlasti. Briti laevastik jäi tõepoolest võimatuks ja Euroopa veel vallutamata koalitsiooni riikide põhieesmärgiks oli ikka üldine soov taastada monarhia sellel hullumeelsel Prantsusmaal ning peatada too võitmatuna tunduv väejuht Napoleon Bonaparte. Üks Euroopa riikide soov täituski tänu oma suurtele sõjavõitudele nautis Napoleon Prantsusmaal juba nagunii diktaatori rolli. Siit oli vaid üks samm keisri droonini, mille prantsuse senat suurmehel kaastuda laskis, kuulutades 18. mail 1804 Napoleoni pärit tugeva võimuga ainuvalitsejaks. Prantsusmaal taastuski niimodi monarhia Napoleon olevat isend, naator daamis keiseks krooninud. Mis hoopiski sõdade lõppu tähendanud, olgugi et vahepeal rahulepinguid alla kirjutati, tuli veel hulk suuri lahinguid pidada. Austerlitsial lõi Napoleoni armee Vene ja Austria ühendatud vägesid, aga samal, 1805. aastal peetud Trafalgari lahingu võitis jälle briti kuninglik merevägi, kuid kaotas seal oma komandöri lord nelsoni. 1806 astus võitlusse neljas Euroopa riikide koalitsioon Preisimaa, Venemaa, Saksimaa, Rootsi ning Briti kuningriik. Napoleon tegi uhkeb reisija armee pihuks ja põrmuks, marssis oktoobrist 1806 Berliini ning käskis oma marssalitel Friedrich Suure hauamonumendi juures mütsid peast võtta. Sõnades kui see mees elus oleks, siis me siin praegu ei seisaks. Madriidi vallutamine aastal 1808 läks Napoleonile kergelt, kirjutab kroonik, kuid briti vägedega prantslaste vastu liitu astunud Austrias kõik enam nii lihtsalt ei läinud. 1809. aastal marssisid Napoleoni väed siiski Viini ning geniaalne väejuht abiellus 1810. aastal Austria keisri Franz esimese tütre mari Luisiga. Napoleoni esimene naine, kaunis Joseph Sheen. Keisrile järeltulijaid ei kinkinud. Samal 1810. aastal muutusid aga Prantsusmaa ja Venemaa suhted kõvasti teravamaks. Ja 1812. aasta aprillis sõlmisid Suurbritannia, Venemaa ja Rootsi Prantsusmaa vastu salajase liidu. 1812 marssis Napoleoni armee läbi Poola Venemaale. Keiser Aleksander, esimene kuulutas välja isamaasõja ning Vene väejuhid otsustasid taganemisel põletatud maa taktika kasuks, nii et kaugele Venemaale tunginud prantslased jäid sama hästi kui nälga. Võit verises Buratino lahingus avas prantsuse armeele tee Moskvasse, kuhu Napoleon ka 1812. aasta septembris sisse marssis ning tühja põlema süüdatud linna eest leidis. Külmas lumises novembris Napoleonile muud üle kui alustada tagasiteed. Tema suurest armeest oli järel vaid mõnikümmend 1000 meest. Sajad tuhanded olid hukkunud või vangi võetud. Suur väejuht jättis oma armee riismed, kus seda ja teist ning kihutas. Ta elas Pariisi, et kiirelt uus armee kokku panna ja pealetungivad Vene väed Poolas vastu võtta. Kuid liitlased olid need näinud, et Napoleon Bonaparte polegi võitmatu ning kiiruga oma uut armeed moodustav Napoleon ei saanud enam Nende ligi miljoni mehelise sõja vastu. 30. märtsil 1814 marssisid liitlasväed Pariisi. Napoleon käskis 900000 meest püssi alla, kuid sai kokku vaid väikese osa ja pidi oma lüüasaamist tunnistama. Kuuendal aprillil 1914 loobus Panappar troonist ning saadeti asumisele Elba saarele. Porboonide soostmanarhine Prantsusmaad valitsema. Lui Kaheksateistkümnes. Kuid Napoleoni 100 päeva olid veel ees. Väsimatu väejuht ei saanud end kuidagi lööduks tunnistada. Ta kadus Elba saarelt, maandus kannis esimesel märtsil 1815. Ta jõudis taas Pariisi. Liitlased asusid jälle vägesid koondama, nagu tegi seda aga Napoleon. Viimane otsustav lahing leidis aset Waterloo all 18. juunil 1815 kindral Wellingtoni juhitud Briti vägedele ning lüheri preisi armeele pidi Napoleon lõpuks alla vanduma. Kui eelpool nimetatud toetasid ida poolt ka Vene ja Austria väed. Kolm päeva pärast vaadelnud oli Napoleon taas Pariisis, kuid teda ei toetanud enam ei Senategaga rahvas. Neljandal juulil sõlmiti vaherahu. 15. juulil andis Napoleon Rosfooris paiknenud Briti eskadronile vangi. Seekord saadeti ta juba kaugemale Saarele Santa Leenale Atlandi ookeani lõunavetes. Loodetavasti piinasid teda seal veel tervelt 16 aastat kõigi nende miljonite sõjameeste hinged, keda ta oma Euroopa vallutamise ambitsioonide nimel mõlemal pool rindejoont surma oli saatnud. Napoleon Bonaparte suri Püha Helena saarel viiendal mail 1821. Nii olid siis lood suure väejuhi Napoleon vana pardiga, kes end tähtsa võitmatu ja vägevana tundes endale ka maailma vägevaim ausamba otsustas rajada, et maa, Elmika, tema vaprust ja hiilgavaid võite meeles, peaks 1806 oma kuldajal parasjagu pärast suurt võitu austerlid. Seal otsustas Läti Rooma impeeriumis valitsenud ideaale imetlenud Napoleon, et roomlaste eeskujul tuleb ka Pariisi üks tohutu triumfikaar rajada tähistamaks prantslaste kuulsusrikka armee ning muidugi ka selle juhi hiilgust ja vägevust lahendades selle otsusega Arhitektide mure, et mida ometi selle maru suure tühja Etuaali väljaku ka ette võtta. Triumfikaare projektid tegi arhitekt Jean-Francois Asterees Žalgraan, kes Roomas püüdes klassitsismi vaimustust ning kõik oma suured ehitised Prantsusmaal uues romantilises neoklassitsismi vaimus lõi vanade kirikute restaureeritud fassaadid, paviljonid, paleed ja triumfikaar Pariisis rõõmsas Pariisis, mille elanikud oma suurt väejuhti ja keisrid Noil aegadel veel austasid ning imetlesid. Andnud käsu triumfikaar püsti panna, jätkas Napoleon oma võidukaid lahinguretki. Uus ehitustäheväljakul pidi aga nii vägev tulema, et juba selle alus tehti kaks aastat ja kui keiser oma uue Austria kuningatütrest abikaasa Maria luisega 1810. sel aastal Pariisi näha, sest polnud ehitustööd kõigega kaugele jõudnud. Niisiis käskis Napoleon võidukaare õiges suuruses puust mudeli püsti panna ning sõitis ikkagi selle alt oma vägede pidulikus rongkäigus Pariisi sisse. See oli ka ainus kord, kui tal elusana triumfikaare alt läbi õnnestus minna. Pärisi rahvas ümberringi juubeldamas, olgugi paar puust ja kiiruga kokku klopsitud. Shan Žalgraan suri aasta pärast seda, kui Napoleon puust Mare mudeli alt Pariis oli marssinud siis 1811 ja vooderlu kumas juba silmapiiril, nii et Pariisi imelise triumfikaare ehitamist jätkati õieti alles kuningas Louis Philipi valitsemise ajal. Paar sai valmis 1836. Pidulikule avatseremooniale ei tulnud peaaegu üldse rahvast, sest kaar seisis tollasest linna keskusest üpris kaugel. 15. detsembril 1840 kanti Napoleoni põrm pidulikult maailma suurima triumfikaare alt läbi tema viimasesse puhkepaika. Invaliidide kiriku kuldseks oli alla Pariisi. Triumfikaar on loodud rooma Tiituse kaare eeskujul ja on tõepoolest üks suurimaid maailmas. 49 ja pool meetrit kõrge ning 45 meetrit lai, nelja tohutut massiivset nelinurkset tugisammast ühendab neli ümarat kaar. Veel 20. sajandi alguses seisis üleval kaarte kohal kõrguva raskel kiviplaadil. Peaaegu kõiki maailma võidugaari kaunistab skulptuurigrupp. Kihutavad hobused, sõjavanker ja seda juhtiv võidujumalanna. Saan sellise oli tol ajal puudega palistatud roheline puiestee ja triumfikaare alt sõitsid läbi tõlladia hobused. Tänaseks päevaks pole kaare nii-öelda katusele enam seda uhket skulptuuri. Ning monumendi vägevate jalasammaste suure piiratud aluse ümber saagib Pariisi autode alati kiirustav meri. Ja need on ja ma ei unusta eales seda esimest Pariisi jõudmist, kui lennuväljalt tulnud buss linna südames peatanud oli. Ja esimene asi, mida ma bussist maha astudes kiin, oli taevane arm. Triumfikaar seisis keset väljakut otsekui tohutu ja uskumatu hõlmatus mida fotodelt kümneid kordi nähtud on, kuid iialgi poleks osanud kujutleda, et ta on nii tohutult suur. Hiigelväljakul, millelt algab 12 pikka ja laia Ave, nüüd otsekui 12 tähekiirt. Ja üks neist suurim ja uhkeim Ando kuulsamatest kuulsaim Shaun, sellise. Niisiis triumfikaare lõpetas aastal 1836 arhitekt, bla õe ja uus Prantsusmaa kuningas lõi Filipp ning tema tähtsaim minister Adolf järsk leidsid, et kaar väljendab valitsuse jõupingutusi maad rahvusliku ühtsuse ja koostööteele juhtida. Tänapäeval loetakse triumfikaart austusavalduseks kõigile neile, kes kunagi Prantsusmaa eest võidelnud on, eriti Napoleoni sõdade ajal. Triumfikaare kogukusest kõneleb veel seegi, et kolm nädalat, et pärast esimese maailmasõja lõppu tähistavat võiduparaadi aastal 1919 lendas noor piloot Shar Kothoi oma väikelennukil selle alt läbi. Triumfikaare nelja hiigelsammast ehib neli käivat sümboolset skulptuurigruppi. Siis neli vägevat sümboolset skulptuurigruppi, mille loojateks on Prantsusmaa tuntud akadeemilised skulptorid. Tegemist on Juusklasid sismiga. Skulptor Pier korto loodud triumfi reljeefilk kroonib võidujumalanna loorberipärjaga Vana-Rooma pika voldilisse toogasse rõivastatud Napoleoni väejuhi jalge ees põlvitavad võidetud ajalugu, sümboliseeriv figuur kirjutab võidetud lahingute nimed, kivitahvlile ja kuulsus puhub võidupasunaid. Rässarodee reljeef, Vabatahtlike lahkumine aastal 1792 kas on rohkem tuntud nime all lämarsseljees see triumfikaare sambaid, ehtivast, neljast skulptuuri grupist kõige kuulsam jutustab prantsuse rahva väljaastumisest vaenlaste vastu. Vabatahtlike juhib nende patriootilisse võitlusse vabaduse sümboliks peetud rooma sõjajumalanna. Rahva võitluse nii üllased skulptuuri anti teinegi nimi marseljeesi prantsuse hümni järgi, mis sündinud samuti aastal 1792 ja mida mängivad miljonid tillukesed mängutoosid arvututes Pariisi suveniiripoodides. Just täpselt nii need mängutoosid mängivadki Napoleoni triumfi. Marseljeesi ehivad triumfikaare Shan sellise pool seitse hambaid. Teisele poole on kujureteks loonud skulptuurid rahu ja vastupanurahu. Minerva kaitse all asetab sõjamees oma mõõga tuppe, talupojad lähevad põllule. Vastupanuhobune on tõusnud tagajalgadele ning tuleviku hingusest kannustatud sõjamees kaitseb oma perekonda. Nii palju õilsaid, klassikalisi sümboleid. Tohutu suuri nelinurkseid sambaid, ehtivate reljeefsed, skulptuurigruppide kohal sammaste ülaosades kahel pool hiigelkaart seisavad nelinurksete raamides, väiksemad seina reljeefsed, lahingustseenid, sõdurid, väejuht, hobuse seljas, avatud, langenud, läinud, kõik see jätkub veelgi, kõiki ehitise nelja külge elustaval ülemisel friisil. Seal hästi kõrgel võitleb lugematu hulk inimfiguure lõputuna tunduvas reas oma võitlusi, mis vist iial ei lõppegi. Nende võitluste kohal veelgi kõrgemal, lausa ehitise ülaäärel on reas 30 Nende ümarat kilpi, igale graveeritud ühe võidetud lahingu nimi. Kilpe ümbritsevad mõõkade ja palmilehtedega pillastrid. Ikka sõjad, ikka lahingud. Kaare sisekülgedel on 558 Prantsusmaaväejuhi nimed. Lahingutes langenute nimed on allakriipsutatud. Kadu. On teada, et mõõk, mida marseljeesi skulptuuri grupis, noore naisena kujutatud vabariigi sümbol käes hoidis, murdus täpselt esimese maailmasõja Verduni lahingu päeval aastal 1916. Skulptuur kaeti otsemaid kinni, et juhtunus halba ennet ei nähtaks. Ja kuulsad võidumarsid, mis aegade jooksul siit läbi on käinud. Sakslased 1871 prantslased 1918, sakslased 940 prantslased koos liitlaste vägedega 1944 ja 45. Teise maailmasõja võidumarsi ajal rünnati just siinsamas triumfikaare juures Shalle kooli, kuid kindral pääses eluga. Võidukaare all on kaunis ja pidulik tundmatu sõduri haud esimesest maailmasõjast 12. novembril 1919 otsustada tundmatu sõduri põrm panteoni matta kuid leiti siis, et võidukaare all on tema õige koht. Prantsusmaa ja Saksamaa kirjutasid rahulepingule alla 11. novembril 1918 kirss tundmatu sõduri surnukehaga kaare esimese korruse kabelisse novembris 1920 ning viimasesse puhkepaika jaanuaris 1921. Selle haua ümber triumfikaare all on alati lilled ja kilbil on kiri. Siin puhkab prantsuse sõdur, kes suri oma isamaa eest. 1914 kuni 1918. Haual põleb igavene tuli esimene, mis süüdati Euroopas pärast. Vesta neitsid tule kustutamist aastal 391 hukkunud sõduritele, kes jäidki tundmatuks nüüd juba kahes maailmasõjas. Aga meil on siin ju terve paks raamat, akte triumf, triumfikaar. Kuigi Erich Maria remark selles targas nukravõitu raamatus triumfikaarest suurt otse ei räägigi, maalib vaid sõnades tillukesi pilte, mida ta nii imehästi teha oskas. Hõbedane kuu kõrgus triumfikaare kohal, pikki sham, selliseid kiikesid laternat tuule käes. Vihma rabises vastu autogatust sõma tõdes peaaegu kõik teised hääled. Triumfikaar kerkis halline hõbedasest voolust, jagaduse uuesti pimedusse valgustatud vitriinidega. Shan sellise libises mööda. Eeslinn sään väikeste tänavate virvarr, seejärel noolsirge avenüü otse triumfikaare suunas, mis kahjana ja siiski veel prožektorite valgusvihus läbi Etuaali uduse kuma kõrgus ja tema taga ikka veel täies tule meres šansselise. Veoauto sõitis möödava kraami Avenedia keeressiivsetuaali väljakule. Väljak oli täiesti pime. See oli nii pilkas pime, et isegi triumfikaart ei olnud enam näha. Ja ega remark oma raamatus triumfikaart palju rohkem ei mainigi. Akto triumf, sümbol Pariisi sümbol, mis raamatus sõja pimedusse mattus. Kaeronalata olnud üks selle imelinna nii paljudest sümbolitest ja selleks jäänud. 1961. aastal külastasid Pariisis viibinud Ühendriikide president John Fitzgerald Kennedy klingene teid tundmatu sõduri hauda. Võidukaare all. Mõrvatud president Kennedy maeti 63. aastal Arlingtoni kalmistule ning kliin süütas ka tema haual igavese tule nägu. See põles Pariisis triumfikaare all 1960.-te eks oli hiigelmonument selle ümber pidevalt tiirlevate autode heitgaasidest lausa mustaks muutunud. Selle puhastama mine liiva pritsidega oli küll vist üks tohutu töö, aga tehtav. Ta sai. Ja triumfikaar helendab päikesekiir des ning paistab kaugele-kaugele läbi inimeste ja autodevoolus lõputult sagiva pikka noolsirge šanselisee läbi laia Concordi väljaku läbidul, riie aedade peale kuni tohutu Loovrini välja. Selles igavesti elava romantika linnas Pariisis. Tohutu vägev üllas ja ülevama heegeldrikolooriga, mis tähtpäevade puhul kaare keskosast alla ripub. Nii ta seal seisab. Sõnum miljonitele suurte sõdade lugematutes lahingutes hukkunud sõjameestele. Teid ei ole unustatud. Lõppkokkuvõttes ameti lahjavõitu lohud kogu valu, vere ja pisarate eest mis alati sõdade tasuta kaasandeks saanud. Sela vii. Seni kui maailmas elavad ahnus, vihavaen ja vägivald, ei suudeta tõenäoliselt juba aegade algusest käima lükatud sõdade hulluse ratast peatada. Miljonid inimesed kogu maailmast käivad vaikides seda kunstiteost imetlemas. Küllap lootuses, et uusi põlvkondi heidab nende saatus kelle mälestuseks see hiigelmonument triumfikaar püsti on pandud igavesti elava romantika linnas Pariisis.