Kultuuriga ja. Tere laupäeva. Sel nädalal suri kirjanik Kurt Vannangut 20. sajandi kirjanduse üks maailmanimesid, kes muuseas kunagi ei saanud Nobeli preemiat. Ise olevat ta selle põhjuseks pidanud asjaolu, et püüdis kunagi müüa Rootsi automarki saab kuid äri kukkus läbi ja läks lennukalt pankrotti. Olekut olla salamisi kahtlustanud, et rootslased ei andestanud talle seda kunagi. Eelmisel aastal Ohio ülikoolis esinedes olevat loomingut öelnud, et kui te, noored inimesed, tahate oma vanematele tõeliselt närvidele käia. Kui teil jääb väheks jultumust neile teatada, et olete tegelikult gei, siis hakake kultuuri tegema. See töötab. Täna saates. Eelmisel nädalal esitles Rael Artel Gallery, Tõnis Vindi ja KiVa ühisnäituse labürint ja igavese tagasituleku teed kataloogi. Ühtlasi lõpetati galerii esimene täispikk Tartu hooaeg. Stuudios on Rael Artel Von Krahli teater otsis õnne valemit. Peeter Jalaka lavastatud ja Steven hoogingi tekstidest inspireeritud lavastust käis vaata mastaabi, piibel on ka Peeter Jalakas vastab. Mis on õnne valem? Teatrist veel Theatrumi lavastus kokteiliõhtu külastab Tartut Kuressaaret TS Eliot-ist ja tema tekstist räägib Jaan Tootsenile kokteiliõhtu tõlkija Toivo Pilli. Saate lõpus loeme Urmas Vadi erakirja itaalia päike, pasta ja oliivid on teinud oma töö. Kiri kodukanti Itaalia Eesti tänase saatemuusika valis Andreas vee, mina olen toimetaja, ista Tatrik. Sügisel ilmus Tartu linnaraamatukogu seinale plagu peal suurte tähtedega Rael Artel Gallery. Kolm suve Pärnus tegutsenud galerii oli sellega mere äärest jõe äärde kolinud Rael Artel Gallery. Esimese Tartu hooaja kokkuvõtte teeb Rael Artel. Samuti tuleb juttu värskest Tõnis Vindi ja KiVa ühisnäituse labürinti igavese tagasituleku Teed kataloogist. Hakatuseks küsime, miks siis ikkagi Tartu kultuuriinimeste kardetud linn? No ma ei tea, kas Tartu nüüd siis nii õudne ka nad kõik lahkuvad, mina olen seal inimesi näinud, tänavatel ringi liikumas ja osad isegi käivad galeriis. Aga põhjuseks, miks ma läksin Tartusse, oli lihtsalt see, et kutsuti, kutsuti suhteliselt soodsatel tingimustel, et sellist asja minu arust Eestis praegu eriti, sest ei juhtu, et sa saad lihtsalt ruumi. Maailma kõige parem trumme just ei ole, aga saad selle sellistel normaalsetel tingimustel ja sa saad teha, mida sa ise tahad. Sest üks päev ma just mõtlesin selle peale kõike tahta, näitusi teha, siis tuleb kõigepealt teha omale galerii. Pärnust on nii palju veel rääkida, et kas ma eelmine suvi lõpetasin et seal nagu kuidagi kadus hoog ära ja ilmselt sai palju kolm aastat, ma arvan, ühe väikekodanliku kuurortlinna jaoks on ta maksimum, tartlasena on olemas ja siin on päris niisugune huvitav kogukond inimesi tekkinud galerii ümbergi võib-olla otseselt ei olegi nii-öelda kunstirahvas. Sest need kunstirahvas tahab ikka kunsti asja olla oma kunsti, kes sõpradega kunstnike territooriumidel, aga minu arust, mis on Tartus, huvitav on see, et Tartus on intelligentsed inimesed ja mõnedele neist isegi leiavad nagu nagu aega ja mõtet, et vaadata ja kuulata ja kaasa lüüa sellises tegevuses ja sinna on koondunud selles mõttes huvitav grupp inimesi ümber, et seal on fotograafia näiteks Tartu kõrgema kunstikooli fotoosakonnast seal semiootikuid, seal on erinevaid inimesi, kes eksperimenteerivaid heliga näit. Eks seal on mõningad kunstnikud, mõningad sellised kirjanduse teksti taustaga inimesed. Et kogu annab see päris huvitava seltskonna ja noh, mulle tundub, et seal on nagu niisugust julgust rohkem või see kunstipaine nagu seal ei ole nii suur, et ilmselt see ballasel painab edasi. Aga sellest Pallase painest juba vabanenud. Et mingil määral ma võiksin tegelikult Tartus, ma loodan, et tartlased ei solvu võrrelda siukse teatud mõttes kõrbega, et ega seal ju tegelikult suurt ei ole, et selles mõttes kohtades, kus midagi ei ole, on ju lihtne teha. Mine sa Londonisse galeriid tegema ja inimesed on süvenemis võimelised, mis miner, suur asi, vaadatakse näitusi nagu vahest isegi üle tunni aja. Et see on minu arust hea märk. Aga kui sa seda hooaega 2006 2007 alustasid, kas seal oli ka mingi kindel stoori bord ees, et kuhu sa kevadeks välja tahad jõuda? Ja stoori bordan tõesti väga kindel, sest et kui sa seda stoori poordi või nii-öelda põhimõtteid paika ei pane siis hakkab tulema igasuguseid inimesi uksest ja aknast, mitte et mul nende vastu midagi oleks. Aga kuna noh, mulle tundub, et see on ainuke koht, kus ma tõesti saan teha programmi, mida ma tegelikult naudin isegi rohkem kui siin ja seal nagu üksikute näituse tegemist on teha ühe galerii programmi ja mulle see mõte meeldis ja ma otsustasin kasutada oma vabadust ja valida inimesi sinna programmi, kes seal näitus teevad ja mul olid mõned päris konkreetsed põhimõtted, mida ma püüdsin järgida sellel hooajal ja mida me ilmselt ka järgmine hooaeg järgin. Mis on sellised esiteks, et ma kutsun kuraatoreid, mittekunstnikke ja mootoreid, kuraatorid tooksid kaasa oma kunstnikud ja oma ideed näituste jaoks, et sellel on mitu põhjust, esiteks võib-olla see, et üldsegi nagu introidiooside või esitleda natukene Eestis sellist asja nagu kuraatori praktika, väga paljud inimesed võtavad seda, kui midagi iseenesestmõistetavalt või, või et umbes toon pildid autoga kohale ja pane seina. Mulle tundub, et sa arvamus väga laialt levinud või iga teine inimene, kes mõne näituse juures naelutanud pilte seina nimetab ennast kuraatoriks, et nagu natukene võib-olla tõesti püüda anda need tingimused kätte inimestele ja teatud nõudmised kätte, et, et mida siis kuraator teha võiks. Ja selle taga, et kutsuda kuraatoreid, noh, ühelt poolt see, et, et tekiks mingisugune teatud kuraatori kultuur üldse ja just nooremate tegijate seest. Vot see, et need erinevad kunstnikud jõuaksid sinna kohale ja paar näitust isegi oli, kus oli kunstnike noh, nii Tallinnast kui Tartust kui erinevatest kohtadest, kellel oli võimalus vahel tuttavaks saada, et see on üks asi, mis ei olnud. Ma kindlasti hoian edasi. Siis teine põhimõte oli projektiruumiprogrammi tegemisel see, et näitus kuidagi haagiks ennast ruumiga. Et need oleksid kas siis kohaspetsiifilised või ikkagi selle näituse selline idee või probleem, sobituks sinna ruumi. Ja kolmas idee oli siis ilmselt see, mida ma olen ka kõige rohkem rõhutanud, et kuna see ruum asub raamatukogu all. Ja mulle tundub, et Eestis tegelikult puudub natukene pind sellisele. Ma ei nimetaks võib-olla isegi uus kontseptuaalsel, aga kunstile, aga sellisele infopõhisele kunstile, kunsti, informatsioon, kunstikommunikatsioon, mingid sellised teemad, võib-olla seda ruumi, ma tahaksin rohkem hoida kahe sellise välja nagu kohtumiskohane. Et seda ma võin lubada, et noh, tundeküllaseid värvide mäng seal vist nagu noh, väga palju näha. Ja nüüd edasi minna selle kunstiinformatsioon, Nonii kunstiteksti visuaali ja tekstiteemaga mis minu arust väga suurepäraselt sisse juhatatud Kiwa kuraatoriprojektiga, mille pealkirjaks oli tekstist masinani väga põhjalik näitus, mis hõlmas teksti käsitlusi kunstis. Siis tundus nagu loogiline teha selle projektiruumi kõrvale kirjastus noh, nii-öelda kirjastus, see on tegelikult naerukoht, aga teistpidi mõttes jällegi ei ole, sest et ta on loogiline, kui tegeleda selliste teemadega, et siis midagi ka välja anda või midagi ka rohkem kui pressiteade ilmutada. Ja siis sai mõeldud sellise strateegia või, või rohkem nagu taktika peale nagu selfablishing, mis tegelikult mujal maailmas on suhteliselt levinud, tehakse lihtsalt ise käepäraste vahenditega. Ja selle kõrvale kuulub ka PDF Pablishing, et siis need trükised lihtsalt kujundatud võrgus, kus neid saab alla laadida ja projektiruumi kõrval vale on siis tekitatud selline self staablishinchaus või oma kirjastus või ise trükk mille nimi on hotell Pärnu. Ja esimene kataloog sellelt kirjastuselt on tõesti väljas, on Kiva ja Tõnis Vindi ühisnäituse labürint ja igavese tagasituleku teed. Seda näitust dokumenteerib kataloog. Näituse kuraator, El naerattaidre, kes muuseas on kumus, graafikakogu hoidja ja teadur. Siis ma panin selle näituse kokku ja sellele näitusele eelnes. Ma arvan, et üks aasta aega päris põhjalikku uurimustööd mõlema kunstniku loomingust Tõnis Vindi kohta kirjutab ta oma magistritööd ja Kiva kohta kirjutas ta lihtsalt ühe pikema teksti ühte väljaandesse. Ja see näitus sai kokku pandud väga sisulisel pinnal ja, ja väga konkreetsel pinnal ja sellest valmisel naeral üks pikem tekstina ja mõtlesin, et miks me peaksime seda lihtsalt kuskile, kas siis riputama niisama mingi teksti massiivina või, või Mul levitama, et enne parem teeksime siis kataloogi. Ja nüüd on see esimene asi valmis nagu galerii, see isetehtud ajaleht, mis on praegu vist ilmunud juba 20 numbrid, nii on ka Kadalogiste inglise keeles. Et, et seda oleks võimalik ka väljaspool Eestit jagada. Ja ma loodan, et järgmine aasta hakkab see asi ka siis jõudsamalt edenema, oleneb muidugi näitustesti materjalist. Aga see on üks asi, mida tahaks teha ja ja selliste käepäraste vahenditega paarikümne leheküljele tsi trükiseid, ma arvan, et see majanduskasvu tingimustes ei ole see midagi erakordset. Kataloog ongi praegu paberkujul sellepärast et meil on suurepärane kujundaja. Meil on supergraafiline disainer, kelle nimi on Jaanewart ja ta on teinud juba päris pikka aega kõiki trükiseid mis projektiruum on välja andnud. Ja noh, mulle tundub, et, et see kataloogi majanduspaberkandjal on nagu see tema nii-öelda lava. Ja selles mõttes mulle väga meeldib selline eksperiment, reaalne graafiline disain, mis on pigem nagu ideekeskne kui produkti keskne või protsessikeskne produkti keskne, et, et sellepärast jah, see paber ja, ja ma usun, et, et üks hetk. Ma arvan, et võib-olla mõne nädala pärast saab neid paberkandjal kataloogi osta võrgust. Üldiselt ma olen siiamaani kõiki asju, mis ma olen kirjastanud, avaldanud märgijorcopy left. Selles mõttes, et no mis sa seda ikka nii kaitseb, niikuinii on see kõikas kinni makstud või sealt ei tule niikuinii raha. Et nagu ei taha kaasa minna selle parempoolse kultuur, uuri tööstuse plärmiga ja kogu selle copyroidi seadusandlusega, mis tegelikult seda kreeti vindustria ja loometööstuse plämmi koos hoiade seaduste. Kuna ma olen ise väga selle vastu, et kunstnik pannakse klienditeenindaja positsiooni või või, või et seda peaks nüüd nagu nii hullult kaitsma, siis siis ongi asi ja maania jätkuvalt kõik trükised, mis me teeme. On kopilasti märgi all nii paberkandjal kui ka internetis PDF-failidena ette printida välja ainult niipalju kui te saate. Mulle tundub, et see informatsiooni idee vist ongi selles, et ta levib või noh, et muutub informatsiooniks siis, kui ta nagu liigub ühest kohast teise või et noh, et keegi teada saab, et muidu ta ei ole ju midagi, et nagu miks ma peaks ise kinni hoidma seda, mida ma ise levitan, et et sellest ka selline lahendus. Lõppude lõpuks ei ole tegemist ju mingisuguse riigisaladusega. Rael Artel tegi kokkuvõtte Rael Artel Gallery esimesest hooajast Tartus. Tõnis Vindi Kiva ühisnäituse kataloogi saab varsti võrgust osta. Steven hoogingi tekst on aluseks Von Krahli teatri õnne valemile. Nüüd ansambel esitab maailma esiette kanda Kevin Bransi muusikast. Lavastaja on Peeter Jalakas ning laval Stanislav parki, Tiina Möldre, Riina Maidre, Tiina allesk ja teised. Vaatamas käis Taavi piibemann. Aja lühiajaloost on tehtud ka dokumentaal, mille muusika on Philip klaarselt, kelle üks teos on teatavasti piits. Struktuuri süvenemine tundub füüsikuid ja heliloojaid ühendavat. On üllatav ja samas väga pole ka, kuivõrd palju, räägib teoreetiline füüsik jumalast. Enesesse süvenemine toob selle teema sisse ja õnne valemi teksti valik Steveanhockingu brief history of timist hoiab meid seal. Kui kõikvõimas looja seadis kõiksuse käima mingitele seadustele vastavalt küsib haaging. Miks peaks seda välistama nende seaduste sees arenenud eluvormil neist teada saamise või siis miks laskma neil selle selgumiseni jõuda või kas need seadused ei hakkaks inimese lähenemist tundes vastu töötama nagu miljard aastat enne maailma lõppu? Vast näeme me selle süsteemi jälgi hoogingu enese matoorseta neuronite lõhkumises. Ehk oli see ebaõnnestunud katse takistada üht füüsikute pääsemast liiga lähedale. Suured, kõike siduvad, selgitavad metanarratiivid, võisid post Modensuses populaarsust kaotada. Aga füüsika on endiselt väljas kõike ühendava teooria otsinguil ja piiblist, neile ei piisa. Kogu olemasoleva teadmiste massi kohal jooksev selgitus, mis räägib sõnades valemite võrrandite tähendustest nõnda, nagu hooging seda teeb, lubab, kirjeldab. Räägib ajas rändamisest antiosakestest ning anti universumitest. Anti loodusest. Minu jaoks on teaduslikud selgitused olnud müstilise religioossetest käitvamad inspireeriva mad. Hoolimata ettevaatlikkusest treenitud randmeliigutustega tablette välja kirjutava lääne meditsiini suhtes ei saa olla imetlemata näiteks kirurgia anestesioloogia saavutusi. Eks asjade tükkideks võtmine kokku tagasi panemine olegi positiivistliku teaduse stiil. Tollilatu oldi kogunenud kogema lugu õnne valemist. See rääkis kirjutus, laulis Braditseerus ja liikus näitlejates lõkkeasemel orkestrantide noodivalgusringis istumise asemel korrapärased, read. Jutuvestja asemel hoogingu sünteetiline hääl. Kõik need osised töötavad ja hingavad koos, liiguvad mehhaanilise kellavärgiga. Inimesed liiguvad vähem, nad võiksid sama hästi vast paremini olla valged robotid. Lava aga liigutab. Ma ei tunne teatrit, nagu seda mäletan. Keegi ei karju. Füüsikalisi ülimõisteid nagu lame aegruum või singulaarsus on keeruline näidelda, keeruline kirjeldada, sest analoogiaid metafoorid lagunevad seal tasandil koos saavad lihtsalt otsa. Ma võin küll proovida kujutleda ussiaukudest läbistatud aegruumi kudet, nautida seda poeesiat füüsikas. Ent ma tunnen end selgelt kinni jäänuna analoogia sellesse otsa, mis lähtub klassikalisest mehaanikast millest hoogingu hääl, kõnesüntesaator-ist, vaim, kõlar masinast räägib, läheb nõnda sügavale kõigis suundades, et ükskõik milline visuaal taandub tagaplaanile. Meelejõudlus kulub annustatava teksti töötlemisele. Vaatasin laval toimuvat ja vaatasin orkestrit ka kuulamise asemel tahtmatult reaktsioon. Meil on liikumisele. Mida viimases rohkem kui esimeses jäin pendeldama hoogingu teksti orkestri ja lava vahele. Kanaliniline piiratus vist, kes võitis haagingu rääkima, on nagu elektrooniline muusika, millele ta ise sõnad kirjutanud. Haagingu laul võitis. Jumala auhind ehitusmehele, kes pärast etenduse lõppemist tulede süttides lava serva ilmus ja mõtlikult käed puusas oma põnevat liiva täis töö välja vaatas. Jumalal olid suurte taskutega. Taavi Viive van Von Krahli teatri õnne valemist. Küsime lavastaja Peeter jalakalt, kui lähedal on inimliigi maailmast arusaamine võimalikule tegelikule maailmale. Ja mis see tegelik on? Sellest oleks selline pikk etüüd igal juhul see on üks neid teemasid, mis noh, mitte ainult mind ilmselt, vaid ilmselt ka paljusid rohkem paelub. Et ma ei saa sulle niiviisi vastata, et kui kaugel või kas kaks meetrit või. Ja teiseks, nagu öeldud, et ei oskama seda tegelikkust defineerida. Füüsikud ja need eriti Stefan hooging Nad räägivad hämmastavalt palju jumalast. Räägivad hämmastavalt palju mingisuguses loomisjõust. Jah, need katked, mis on sellest Prif taimest välja valitud et sellesse etenduse jaoks tehtud algtekst ongi selle põhimõtte järgi valitud, et nad räägi otseselt tegelikult kogu see raamat ei ole ju õieti füüsikas, on, ma arvan, et kui see raamat oleks olnud üks, paarkümmend aastat varem, siis ta oleks puhas esoteerika nagu paljude selle noore teadlase eks kosmoloogiat käsitlevad raamatud ja ka erinevad teooriad mida üsna hiljuti veel ei võetud üldse tõsiselt. Kosmoloogia teadlasena on üsna üsna noor ja vaieldamatult see raamat on selles noores teadvuses üks olulisemaid kuidas pidulikult öelda teetähiseid ja ega loojast ja tema ühel või teisel moel defineerimisest ei pääse kahjuks keegi peale, kui ta üritab tegeleda universumiga. Meie lavastus on, no ta on selline hästi lihtne lugu, kus on kasutatud selliseid märk, kujundeid, detaile, mida me erinevates loomislugudes Läheme ja ütleme, selle loomislooga võrrelnud seda raamatut pigem et see on minu jaoks selline Senine, tänab müüt, kuidas kõik alguse sai, et kas siis kilpkonnade peal või mitte. Ainuke, mis sellise looga teha oled, sa pead jääma ausaks, ei tohi olla irooniline, nagu ennast ära peitma pead just nimelt täiesti ise kah samamoodi nagu paljaks võtma. Ja teine asi, et tuleb ära korjata. Et noh, mulle tundub, et sinna veel natukene jäi asju peaksid õlaga võttagi. Peaaegu puhtaks ta lõpuks ikkagi sai. Peeter Jalaka lavastatud õnne valemit saab vaadata veel täna õhtul sadama endises tollilaos. Kultuuriga aja. Tiieszeljoti tekst kokteiliõhtu on Theatrumi laval olnud juba terve talve. Aprillis on lavastust võimalus näha ka Tartu ja Kuressaare vaatajatel. Jaan Tootsen rääkis Tseeesseliotist ja tekstist. Mulle tundub, et seda näidendit on võimalik vaadata, jälgida ja sellesse süüvida väga mitmel tasandil. Seda võib vaadata lihtsalt kui peredraamat abikaasade vahelisi suhteid kajastavad näidendit ja teatud selginemiseni jõudmist igapäevastes inimsuhetes. Tas Eliot oli ise küllaltki endasse tõmbunud inimene ja tema biograafia kirjuta Tiit Rääk, vaid on sellest ka helgati biograafias rääkinud ka seoses just nimelt kokteiliõhtuga. Kuidas Elliotile endale oli nagu raske esmalavastusele järgnenud hetkedel sõna võtta, ta oli väga napisõnaline. Tal olid oma arvamused ka abielust, ei olnud mitte väga kõrgel arvamusel abielust, arvas, et inimsuhted kuidagi pühenduvad, keerduvad, muutuvad valuliseks. Tõsi küll, näidendi lõpus on autor näidanud, kuidas niisugused päris tavalised inimsuhted võivad omandada tegelikult tähenduse. Ilu ja sellestki on on elu mõte, kui see niiviisi toimub. Aga samas on selles näidendis ka palju sügavamaid eksistentsiaalse maid, teemasid. Siin on küsimus elu tähendusest. Siin on tegelikkusest ja ebategelikkusest, reaalsusest, ebareaalsusest juttu, siin on kannatusest. Siin on juttu märterlusest. Siin on juttu sellest, kuidas iga inimene selleks, et elada mõtestatult tähendusrikkalt, peab leidma oma tee, kuidas teine inimene võib muutuda võõraks. Üks. Ja teise inimese hääl ei ole enam inim seal, vaid ainult nagu mingi putukasumin, kuiv, lõputu mõtet ja ebainimlik. Nii et tõelisuse, ebatõelisuse ja tõelisuse taasleidmise küsimused on kindlasti selles näidendis väga olulised. Mis te arvate, et kui palju on inimesed üldse ajas muutunud, kui palju inimeste sellised rõõmulood ja haiguslood läbi ajaloo olnud sarnased? Ma arvan, et see on osa inimeksistentsist. Ja ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes arvaksid, et inimeseks olemist on võimalik ühe lausega defineerida, seda on ju ka püütud teha, aga aga tundub, et ikka jääb midagi sõnastamata. Ma arvan. Eliot oma näidendis on üks hääl paljude hulgast, kes püüab seda inimeseks olemise saladust mõtestada, sõnastada ja kuidagi lähemale tuua vaatajale kindlasti inimese rõõmud, mured, põrkumine teisega. Siin ühes kontekstis öeldakse, et meie, meie suhtlemine teiste inimestega on ju alati ka kohtumine võõraga. Ellioti jaoks ka näiteks mäletamise, mälu ja eksistentsi küsimused on väga tähtsad. Ta ütleb ka seda, et kui me mõtleme teisele inimesele siis me tegelikult tegeleme mingisuguse mälestusega temast. Aga tõelisus on juba edasi liikunud, see inimene ei ole enam tegelikult seesama inimene. Aga meie oleme ikkagi takerdunud sellesse mälestus, mis meil selle inimese kohta on. Ja, ja teda vaevab, painab see küsimus, kuidas siis ka tõeliselt leida iseennast. Aga minu meelest selles näidendis ka teist inimest elu tähendust ütlesite, tellijat oli ise kinnine või, või natuke endasse tõmbunud inimene. Aga see tekst ja see lavastus iseenesest on hästi kerge ja jõudu andev, et see neli tundi läheb justkui lennates või et, et seal ei ole seda mingisugust rõhuvat raskust, kuigi see teema on ju hästi valus mingis mõttes jah. Et kuidas on võimalik, et see on omamoodi nagu paradoks? Kindlasti aitab kaasa ka see, et Eliot komponeeris väga põhjalikult läbi nii oma luuleteosed, ta on võib-olla isegi laiemalt tuntud kui luuletaja esseist, aga ka oma draamateosed kaasa arvatud kokteiliõhtu. See on hästi põhjalikult läbi komponeeritud teos. Ja selle juures seda ei ole tehtud mitte keerulisemaks, vaid, vaid tegelikult. Nii on autor loonud teose, milles on kergem sisse astuda millega on kergem samastuda, mida on kergem jälgida. Ja ma arvan, et kindlasti ka kujundikeel, mida autor kasutab, aitab niisugusele kergusele, nagu sa ütlesid kaasa. Kuigi see tegeleb väga-väga sügavate teemadega või vähemasti on võimalik seda lugeda, vaadata sellisel tasandil on see siiski samal ajal hästi riigitav. Jaa, jaa. Keegi on öelnud, et tõeline luule suudab kommunikeeruda, enne kui sellest aru saadakse. Ja mulle näib, et see on üks niisugune näidend, milles noh, võib nagu sisse astuda ilma. Ta peaks kramplikult püüdma iga lauset mõista filosofeerida selle üle. Ja lõpuks siks isiklikum küsimus. Kas te usute kaitseingleid? Jah, usun ikka. Jaan Tootsen vestles tõlkija Toivo pilliga, Theatrumis, lavastas kokteiliõhtu Lembit Peterson ja täna mängitakse etendust Tartus ning kuu lõpul Kuressaares. Kiri kodukanti Urmas Vadi elas kuu aega Itaalia päikese all, sõi oliive ja pastat ja suhtles ET Ruski vaimudega. Urmas kirjutas sõber Eerole kirja. Tere, Eero, mõtlesin, et kirjutan sulle niisama, mis aga pähe tuleb. Sain enda stsenaariumi valmis, saadan sulle, kui sul mahti on, loe. Hea meelega, tahaks pärast su käest siis paari asja küsida. Olen täna päev läbi terrassil vedelenud, tõin tekid ja padjad, laotasin maha ja lihtsalt võtsin päikest ja lugesin. Täna on siin teine päev, mil on väga soe, üle 20 kraadi varjus. Külitasin, lugesin, ei ole nüüd peast veidi soe, kobisin olla ja kirjutan sulle kirja. Eile käisin jälle roomas, teate küll, mind, mul on alati kaarti vaja. Et kui olen tundmatus kohas, lähen kohe närvi. Ei tea kus olen, kas leiangi kodutee, aga nüüd olen hakanud niisama kondama. Istun mõne trepi peal, eile istusin vist kaks tundi Hispaania väljakul, kirjutasin koju postkaarte ja vaatasin, kuidas siniste kilekottidega india tüübid ringi käisid ja pakkusid erinevates värvides kummipalle mida saab venitada. Siis tardub see pall sellesse venitatud asendisse. Oma müümise juures olid nad küll agarad, aga ilmselgelt nende itaalia ega inglise keel pole perfektne. See on täpselt nagu seal hindul, kes Simpsonite multikates on poe müüa kuidagi kurvalt ja isegi häbenedes pakkusid oma kaupa. Nii et mul hakkas neist kahju ja ma mõtlesin, et kui mõni tuleb minu juurde, ostan ühe värdjalik tarduva palli. Aga ei tulnud, istusin, käisin lihtsalt ringi, kaarti ei vaadanud peaaegu kordagi, ostsin tüki pitsat, hüppasin sisse püha Angeli kindlusesse ja mõnda kirikusse ja lonkisin niisama. Ja tead, ma hakkasin sellest niisama lonkimisest rõõmu tundma, kirikutega on kuidagi kahetine tunne. Üks on see, et ma käin neid vaatamas kui kunstiobjekte ja minul kui huvilisel peaks selleks olema justkui õigus. Aga siis on ikka natukene nagu süüdlaslik tunne, et teiste jaoks on see võib-olla kõige olulisem püham ruum üldse. Eile ma läksingi kohe välja, kui ma nägin ühte ääretult nukrat meest omaette istumas palvetamas ja ikka endiselt on mulle vastu need kristlikud stseenid kusagil seintel. Üleval on suured ja võimsad ja mulle alati kurjad tundunud jumalad. Ja siis prisked inglid, kes on lihtsalt veidi pentsikud, punnis tüübid. Aga siis Allan kannatavad, sündinud, patused, kurvad, ägavad ja kuidagi ka riietuselt närud. Inimesed, kel ainult kõige parema tahtmise ja pingutuse tulemusel avaneb lootus lunastusele. Vana testamendi jumala on ikka kuidagi väga kuri ja verejanuline uueni pole ma veel jõudnud. Hoopis rohkem meeldib mulle vaadata purskkaevudes hullavaid naisi meeletute lihastega, Poloneid hullunud ja joobunud mehi, kellede suust tuleb vett. Aga keha tagaosa on muutunud juba mingiks loomaks või kalaks, selles on minu jaoks kuidagi elujõudu ja lendav vesi on tore, aga hea siis, kui ma olin ühte kirikusse minemas, tuli mulle juurde minust veidi noorem, üsna pontsakas prillidega tüüp, täpselt selline Goldingu kärbeste jumala põssa. Ta higistab, sest T-särgiga oleks olnud paras. Aga temal oli sihuke vohav jope, ta oli kuidagi ärevil, kõnetas mind ja palus, et kas ma saaksin temast Jobeliskist pilti teha. Miks ka mitte, tegin, aga siis ta hakkas mu päritolu kohta küsima ja tegi alustuseks kohe omapoolse pakkumise. Las ma arvan, sa oled Türgist. Võib-olla olen tõesti siin veidi päikest saanud, see pakkumine tegi kohe pooleks päevaks tuju heaks, ta ise oli Ladina-Ameerikast ja on siin nüüd vahetusüliõpilane. Aga siis, kui ma kirikust välja olin tulemas, oli ta jälle platsis ja ikka selline ärevus, mis oli segatud ka teatava Uieduse või äraolekuga, oli tal sees. Seekord ta palus, et kas ma saaksin temast kirikust pilti teha. Tegin aga siis veel temast tänavast tegin ta muutus sellest rõõmsamaks, siis ta küsis veel, kuhu võiks jääda üks väljak, hakkasin seda kaardilt otsima, aga juba oli ta politsei juures ja küsis temalt tuli tagasi, ütles, et ta nüüd teab siis veel viimase asjana küsis, palju kell on. Tuli kuidagi lost kaotanud suuna ja ajataju ja jumal teab mis veel. Ehmunud paksuke, kes justkui viimse õlekõrre enese olemasolu tõestuseks lasi endast pilte teha. Olen teinud jalgsimatka naaberkülla kalkotasse läbi metsaraja. See on teine selline keskaegne kindluslinnak sarnane sellega, kus mina elan. Nii neli kilomeetrit eemalt teel nägin sadu sisalikke üht hästi suurt konna ja väikest metssiga kes oli just ujumast tulnud ja põgenes mind nähes nagu sitapuru jutt. Siinsed kaljud on kunagistest vulkaanidest sellised nagu aukudega seebikivi ja tundub justkui, et nad on hästi kerged. Ma ühte tükikest tõstsin ja oli tõesti kergem küll, kui meie põllukivi. Siin on igal pool, et Ruskyde kaljuhaudu raiutud. Mõned on sellised väikesed keldrid, teised on lausa mitme toaga. Olenes sellest, kui kõvarikas mees oled. Hauad on peamiselt mahajäetud, mõnesin joomas, käidud või lihtsalt sodi täis. Neid ei ole kuidagi eksponeeritud, nad lihtsalt on mõned väete ja puujuuri nii täiskasvanud, et raske on üldse nende alt midagi veel näha. Veider, et selline suur ja arenenud rahvas kadunud, keegi ei tea, kust nad tulid. Nende keelt ei tunne. Tahan sulle lõpetuseks rääkida oma tänaöise unenäo. Peab ütlema, et ma magan siin väga halvasti. Ma isegi kardan siin üksi öösel veidi selline keskaegne kindlus, mis on sisustatud igati moekalt ja kenasti. Köögis on isegi nussi, nõudepesumasin. Aga köögiseina sees orvas on jumalaema kuju veidi nagu õudne ja siis kolm ööd tagasi, ma nägin valgust, ärkasin ülesse või olingi pooleldi üleval ja mingi valgus. Hommikul avastasin, et see oli läpaka tuluke, mis vilkus, ma olen ju lühinägelik, eriti öösel ilma prillideta. Aga siis kaks ööd tagasi, kuulsin, kuidas keegi tuli uksest sisse ja ütles, et nüüd ma tulin. Ma olen nüüd kohal, selline võõras mehe hääl, meeletu hirm, süda hakkas taguma, panin tule põlema. Kedagi ei olnud alles siis, kui hakkasin omaette arutama, et et mis see nüüd siis oli. Ta ju ütles seda eesti keeles, muidu ma ei oleks ju midagi aru saanud ja kus siis kohalikud eesti keelt oskavad? Maju vist ikka magasin, alles siis rahunesin ja jäin uuesti magama. Täna kuulsin nagu naishäält ja see kõik tuleb köögist. Lisaks sellele hämule nägin sellist unenägu, et mind kutsuti Tartusse, kus Taago Tubin lavastas üht ma ei tea, kas just külajanti, aga igatahes mingit täiesti mõttetut asja ja mind kutsuti, kui näitlejat, siis mingi hetk selgus, et lavastab hoopiski Ain Mäeots ja siis läbi une mõtlesin, et ei seda meest ei saa usaldada, ta unustab ja kaotab kõik ära, lepid kokku, kindel, kindel ja siis ei midagi. Kokkusaamistel räägib enamuse ajast telefoniga. Vot nii, mõtlesin ja rääkisin sellest oma lavapartner Riina Maidre ele, tegin talle selgeks, et kogu see lavastus, kogu projekt, alustades tekstist, mille ma ise kirjutasin, on mõttetu, aga Riina Maidre ütles, et tema peab iga hinna eest kaasa tegema. See on talle oluline. Kuna ta hakkas mulle meeldima, otsustasin näitlejana jätkata. Siis olid aga lavastajad jällegi vahetanud või hoopiski oli neid kolm, Tubin, Mäeots ja keegi kolmas. Ehk oli see Sven Karja, aga see võib olla ka minu ilmsioleku liialdus. Nõiad, lavastajaid on kolm, aga, et ikka väga kiireks läheb, kohe on kevad. Mäeotsaga hakkab korraldama Ta rallit ja kogu kupatus lükati sügisesse. Riina muutus sellest nukraks, aga jäi kauniks. Meid kui lavapartnereid kutsuti kõrvale ja öeldi, et mina pean veel enda kui näitlejaga tööd tegema, aga et mul on lootust ja loomupärast sarmi, aga Riinale ütles Mäeots, et kontseptsioon on muutunud, teda pole üldse enam vaja. Hiljem lohutasin Riinati, ütlesin, et ka mina loobun, aga tema oli tõesti väga õnnetu. Selgus, et see oli tema ainus töö. Küsisin, et miks ta siis enam Krahlis ei ole, aga ta ei tahtnud vastata, siis pakkusin välja, et ehk sa saad draamateatrisse tagasi minna. Ning siis ta pahvatas nutma ja ütles, et ei saa, kõik on läbi. Tuli ilmsiks ka põhjus. Kuna tema kulmud on puhmas, siis teda enam ei taheta. Ning alles siis ma märkasin, et lisaks meeletutele kulmudele olid tal ka silmalaud karvased. Tundsin talle kaasa nii kena tüdruk, aga karvane. Seda, kas ta neid kulme ära ajada ei taha, ma küsida ei julenud. Vot ole siis terve. Paari nädala pärast näeme. Tervita peret. Urmas. Selline oli Urmas Vadi Itaalia päikese all saadetud kiri kodukanti. Saate kordused on harjumuspäraselt klassikaraadios täna ja kolmapäeval, vikerraadios internetis igal ajal. Muusika valis tänasesse saatesse Andreas, vee. Helirežissöör oli Kätlin Maasik. Mina olen toimetaja Esta Tatrik. Lõpetame saate džässi kuule sobivas toonis ja kohtume taas järgmisel nädalal.