Mul on hea meel tervitada vikerraadio stuudios jälle ajaloolaste Marek Tamme nõudlikumad raadiokuulajad on temaga juba head tuttavad ja sõbrad. Aga selle jutuajamise ajend ja põhjus on ka väga väärikas Marek Tamm, teie eestvedamisel on 10 aasta jooksul ilmunud 25 raamatut sarjas ajalugu, sotsiaalteadused, Need, mõlemad arvud on väga soliidsed. Ja te võite nüüd lugeda, et olete endale nagu väikese pronksbüsti selle tööga püstitanud juba muude tööde kõrval. Aga räägime siis sellest sarjast 10 aastat 25 raamatut. Kuidas see idee mõte sündis? Ja eks seda tagantjärgi ei olegi nii lihtne enam meenutada või kõik detailid tuleb meelde, ma mäletan, see tõuge oli lihtsalt soov jagada oma nägemust, kuidas juba ajalugu kirjutada. Ja see nägemus sündis suuresti neidsamu autoreid lugedes, kes nüüd on selles sarjas ka eesti keeles ilmunud, et mulle tundus, et see tollal, ütleme siis üheksakümnete aastate esimesel poolel Eestis levinud arusaam, et ajalugu on pisut selline kuiv ja igav. Et see ei ole ehk päris õige, et on võimalik ajalugu teistmoodi kirjutada ja ennekõike kirjutada ka nii-öelda dialoogis teiste teadusharudega site selle sarja nimetus, ajalugu, sotsialistid, et aga lihtsalt lihtsalt tung oma oma huvisid esta jagada, oli see määrav tegur. Te olete avaldanud tänu möödaminnes ka LoRe Listra, kes selle idee sünni juures olid jälle orelinõu prantsuse keele õpetaja koolis. Ja kui ma selle ideega välja tulin, siis oli tema see, kes seda väga toeta, sa tegelikult, kes ka tõlki sarja esimese raamatu Shawshanki piiramatut Yomile Marshall ehk maailma parim rüütel, nii et tema tugi oli tähtis ja ta on ka hiljem saare käekäiku jahtlikult jälginud. Nonii nüüd sõna prantsuse tuli sisse. Te olete ise ka toonitanud, et te olete prantsuse kallakuga selles töös nendes valikutes. Te olete praegu oma haridusteed jätkamas lõpetamas Prantsusmaal, kus, mis farmis äsja Prantsushuvi on paraku nii, nagu ma ütlesin. Ma hakkasin õppima juba päris esimesest klassist peale praeguses Gustav Adolfi gümnaasiumis ja nüüd olen juba mitu aastat olnud doktorantide hingekirjas Pariisis sealses Ülikooli Secol diootsid tüüdanud seal mille nii mitmedki õppejõud on selles samas raamatusarjas oma teostega esindatud. Ja lootus on nüüd veel lähiajal muud tööd segavad, aga ikkagi selle järgmise aasta jooksul see doktrudega kaante vahele saada, Pariisis ära kaitsta. Ja kui te nüüd seda valikut tegite, neid raamatuid lasksite tõlkida, siis te püüdsite saada ka autorilt intervjuud, et siis tutvustada nii raamatut kui ka autorit ennast eesti lugejale. Mõte oli muidugi õige ja vajalik. Jah, ole tunnused, raamat üksi, sageli kõnele, et on vaja luua talle ümber mingi kontekst, mis seletab tema tema sünnilugu ja, ja seletab seda konkreetset raamatut selle autori tööde laiemas kontekstis, nii et, et see sai võetud sihiks algusest peale talle ja ja ma isegi ei uskunud, et see nagunii edukaks kujuneb, et tõesti vist mitte ükski autori ei keeldunud intervjuust ja mõnel juhul, kui tegemist oli juba lahkunud autoriga, õnnestus saada sissejuhatus või järelsõna. Nii mitmedki mainekad ajaloolased, et nii Eestist kui välismaalt, nii et selles mõttes ma võin olla kokkuvõttega rahul, et tõesti iga raamat on korralikult tutvustatud sisse ja välja juhatatud. Nii, ja nüüd need intervjuud, mis te olete ise teinud, need on siis kogutud omaette raamatusse see ei ole valgekaaneline seal mustakaaneline pealkirjaga kuidas kirjutatakse ajalugu, tähendab, siin on siis sees 12 intervjuud, mis teie olete ise teinud, nagu öeldud. Te olete öelnud ka, et samavõrd kui see, millest kirjutab ajalugu, samavõrd huvitab teid ka kuidas kirjutatakse ajalugu, et see on nagu teie niisugune lemmik või kinnisidee olnud. Aga kui me nüüd tahame veel öelda sissejuhatuseks selle intervjuude raamatu kohta, kas teil on teil mingi kommentaar? See on mõnes mõttes ka minus duaalne autobiograafia viimasest 10-st aastast, et raamat tegelikult, mis peegeldab neid lugemisi, neid kohtumisi, neid vestlusi ja nagu iga intervjuu tegija teab, siis, siis selles vestluses on alati samavõrd küsitlejad küsitletavad. Ja ma arvan, et see raamat on päris hea sissejuhatus kõigile nendele, kes tahavad aimu saada sellest, kuidas tänapäeval ajalugu kirjutatakse, kuidas ajaloolased töötavad, milliseid küsimusi nad esitavad ja kuidas nendele küsimustele vastused otsivad. Nii et laadi teost pole Eestis varem ilmunud ja, ja ma loodan, et temast on, temast on kasu, aga tema muidugi sündan. Nagu eelnevast jutust selgus, üsna juhuslik ta tõesti on selle sarja kõrvalsaadus mõte nende intervjuud ühtede kaante vahele koguda sündis alles sarja lõppfaasis. Et, et, et see raamat ei ole päris nüüd päris terviklik, kuivõrd ikkagi iga intervjuu sündis just nimelt konkreetset tõlkeraamatut silmas pidades. Aga samas mingi läbiliikide annab ja need 12 ajaloolased, kes sinna kokku kogutud, on kindlasti kõik 20 sajandi nimekamad ajaloolased. Te väidate, et ajalugu kui teadus on suuresti või eelkõige kirjutus, tarvitate sõna, kirjutus, mitte kirjutamine? Ma leian, et ja ma ei ole selles tõdemuses üksi, vaid vaid neid on palju. Kes nii leiavad, et sõltumata sellest eeltööst, mida loolane teeb sõltumatu nendest arhiivides istutud tundidest või loetud raamatutest lõpptulemusena ajaloolane vormistama teksti, olgu see siis suuline tekst, ettekanne või kirjalik tekst, raamat, artikkel ja nii edasi. Ja see hetk, see protsess, kuidas ühest suhteliselt kirevast andmekogust allikmaterjali X1 sidus alguse ja lõpuga lugu, et see on just nimelt see protsess. Lugu sünnib tegelikult, et varem on selline mõnes mõttes kaos, teatav, väga kirev ainestik ja see, mida lugeja loeb, mida lugeja mõistab Loona selle just nimelt see lõplik ilus terviklik sidusprodukt, mis on nii ajaloolase endaga, ei kajasta nagu paratamatult täpselt, ja see protsess ei ole sugugi selline süütu, see, see, kuidas sellest materjalist saab, saab üks ilus lugu, vaid seal üsna kõrgete panustega mäng. Kuvad ajastu küsimused, ajastu probleemid, autori dialoogi, autori taustharidust, oma kirjutamisoskus, tema stiilieelistused ja kõik muu. Meil on siin väike valik, nagu näiteks nendest raamatutest, mis teie olete selle valiku teinud. Esimene on juudi verd, saksa mõtleja Norbert Elias, hääldame siis seda nime sedapidi selle rõhuga. Nüüd kõigepealt sellest inimesest väga värvikas isiksus. Läks Hitleri eest, põgenes läendaaliga interneeritud, ta püüdis saada karjääriprofessoriks soliidses Saksa ülikoolis, see tal ei õnnestunud. Ja kui ta oli töötanud siin ja ka Inglismaal tükk aega, siis oli ta lühikest aega Ghanas. Mind see fakt hämmastab, mis on selgitus. Tööd ja leiba oli tarvis kuskilt vä? Ta ei, liiases elukäik on tõesti äärmiselt kirev ja põnev ja tegelikult tema loomingut tuleb ka selles kontekstis arvestada, et, et on olnud pidev selleni rändaja, pidev eksiilis olev autor, Kaanasse läks ta siis, kui ta oli saanud Inglismaa kätte pensioni ja leidis, et, et miks mitte vanas eas elada soojal maal ja soojendada ja konti soendada ja tema suur kirg oligi Aafrika kunst. Te olete kogus ja enda veel väikest viisi uuris nii, et ta sai nagu olla oma kunsti koguda nii-öelda lähedal või, või neid rikastada päris koha peal, et see periood on väga pikk, sa tulid tagasi ja üks edu saladusi on kindlasti see, et ta elas kõrge eani ja jõudis ka niimoodi ära oodata oma hilise kuulsuse. Noh, see probleem oli tal pidevalt, et teda ei tunnustata. Et tema, see kõige tähtsam teos tsiviliseerub, mis protsess, mis meil ka nüüd on laual eesti keeles on ta siis nüüd ilmunud. Et see on nagu maha vaikitud ei läinud nagu üldise vooluga kaasa. Milles probleem oli probleeme? Ilmselt mitte, üks on tõesti see puht nii-öelda teaduslik probleem, et, et see raamat oli selgelt omast ajast ees. Hetall ei kõlanud kokku selle valitseva sotsioloogilise teooriaga, kogu see lähenemine üsna üsna uus ja ootamatu aga teine sugugi mitte vähem tähtsam on poliitiline aspekt, nimelt see raamat ilmus 939 ja me teame väga hästi, mis 39 maailmasse hakkas juhtuma, eriti Saksamaal, ja see raamat ilmus ühes väikses Šveitsi kirjastuses, kui ma nüüd ei eksi. Ja samal hetkel hobustati nii et sisuliselt ta müüki jõudnudki. Veel pärast sõda vist, kui ma õieti mäletan, liias külastas oma kirjastajat, kirjaste näitas oma ladu, ütlesin, et palun viige oma raamatuid minema. Aga Hitleri-vastast seal midagi ei olnudki. Šveits oleks võib-olla kartnud midagi Hitleri-vastase midagi olnud, aga lihtsalt ta jäi nii-öelda sündmustele jalgu. Ta ei leidnud oma lugejaid, kirjastaja ka väike ja nagu öeldud, ei panustanud levitamises. Aga ilmselt jah kuidagi kas ees kui ka kui ka poliitilisel ajal ei alus oli see raamat, nii et tema taasavastamine jääb alles 70.-tesse aastatesse ja nüüd sellest taasavastamisest, mis väljendus ka kordustrükkides uutes tõlgetes. Selles taasavastamisest peale on raamat kogunud üha suuremat populaarsust ja praegu võib öelda, et see on üks 20 sajandi sotsiaalteaduste üks tähtteoseid. No ühest küljest ta rõhutas, et inimene on väärtuslik ainult niivõrd, kui ta nagu mõjub ja mõjutab teistele. Teisest küljest oli ta, ega vist egotsentrik, kes kolleege ei tunnustanud ja tunnistanud. Erak oli ta ka oma loomu poolest, nii et raske juhus ja vaat siin on see, et tuleb jah, lahus hoida ilmselt teadlase kui inimese elu ja teadlase kui siis uurija elu, et tema teod seda tema elu päris kokku ei kõla. Aga tema, ütleme kui sotsioloogi põhitee selle tõesti see, et inimühiskonda tuleb vaadata läbi vastastikuse sõltuvuse läbi läbi inimestevaheliste seoste, et üksikindiviid on nähtusena nagu viljatu uurimisobjektina tuleb alati vaadata inimesi koos ja just nimelt inimühiskonna areng toimub läbi vastastikuse konkurentsile vastastikuse abistamise ja nii edasi, ta on kasutanud oma selles suures paksus raamatus ka niisuguseid madalaid eluavaldusi, ta on jälginud ühiskonna arengut keskajast kuni 20. sajandini. Ka niisugused teemad nagu kuidas nuusata, kuidas nuga ja kahvlit käes hoida, kuidas voodis käituda ja need on tal siis omaette teemad. Kas see oli ka uus ja ootamatu ja ma arvan küll, et omas ajas ka see sellise valdkonna teaduslik käsitlemine üsna üsna enneolematu. Ka selle raamatu tõesti keskne tees on, on milles väljendub ka selles pealkirjas sotsialiseerumise protsess, on see, et need teatavad käitumisnormid, mis Euroopa kultuur on omaks võtnud, ei ole suuganud alati sellised, vaid need on ajapikku sellisteks kujunenud. Huvitab justkui nendest protsess, see, kuidas inimesed ühel hetkel pidasid ebaviisakaks nuusata Ta teiste, nähes ilma taskurätikute või, või kuidas inimesed ühel hetkel pidas vajalikuks hakata kasutama nuga-kahvlit söömisel või ennast lõhnastama ja nii edasi, et see on protsess, mida ta analüüsib ja mis temaks on nagu teatav lakmus sellest ühiskonna Tseeliseerumise protsessist, ühiskonna arengust selles suunas, kus üha rohkem kontrollitaks ennast. Et see, mis teda huvitab, on just nimelt enesesundenesekontroll see, kuidas oma instinkt üha rohkem püütakse alla suruda, püütakse distsiplineerida ja, ja ta näitab, kuidas see enesekontroll see alguse just nimelt eliidi hulgast õukonnast ja mujalt ja kuidas ta tasapisi laienes, kuni siis nii-öelda alamkihtide nii välja, et kuidas sotsialiseerumine oli ikkagi selgelt nii-öelda ülevalt alla suunatud protsess. Sageli räägitakse, et ühiskond killustub, inimesed muutuvad järjest enesekesksemaks, tema väidab, inimestevahelised sidemed ja seosed tihenevad, süvenevad. Vot see on just nimelt osa tema sellest üldisest üldisest teooriast, mis ta nimetab interTepp tendentsiks vastastikuses sõltuvuseks ja ta näitab, et kõik need suured arengud, kuidas näiteks feodaalühiskonnast sai monarhistlik ühiskond, kõik see on seotud tähendavad pingete välja muutumisega inimeste vahel, et kuidas sõjaline pinge kuidagi saadi kontrolli alla, see muutus lihtsalt rivaalitsemiseks majanduslikuks pingeks ja kuidas ühiskond läbi selliste vastastikuste sõltuvuste areneb, et kuidas päeva suhtuda, et seda on raske öelda ta ise elu lõpul jõudis kirjutada raamatu, mille pealkiri oli surijate üksildus kus ta räägib sellest, et meie ühiskonnas on, on radikaalselt muutunud suhtumine Surjatesse kui vanades ühiskondades kuni tegelikult 19. lõpuni välja oli suremine, kollektiivne akt, inimene oli ümbritsetud sugulastega, see oli mõnes mõttes avalik rituaal, see Surja valve ja nii edasi. Tänapäeval inimesed surevad kusagil nurga taga ja üksi ja kõige parem kusagil haiglas, et nagu kedagi ei segaks või, või nagu, et selliste rääkida, nii et mingid arengud ja muutused on muidugi toimunud inimestevahelistes suhetes sõltuvuses, ta ütleb, et suremine on arsti jaoks läbikukkumine. Siis sugulaste jaoks on see ebameeldiv olukord püütaks ennast distantseeruda ja suri ja ongi siis üksi suuresti. Ja tal on tegelikult need ühiskondlik uurimise just tänapäeva sotsimist lääne ühiskonnas tõesti palju ja, ja selles mõttes see tsiviliseerub protsessi raamat, mis nüüd kahes köites on loetav, on pigem pühenduda varasematele aegadele, et ta küll jõuab otsapidi kahekümnendas sajandis välja, aga tema eesmärk on ikkagi vaadata selle tänapäeva ühiskonna sünnilugu geneesi ja mitte niivõrd analistest, praegust situatsiooni või siis tema puhul 20 sajandi keskpaiku. See protsess varasematel aegadel on olnud küll ühesuunaline, nagu ta väidab, aga sõnu stiihiline ta ütleb, et mingit teadlikku tsiviliseeritud saamise niisugust tegevust ei ole olnud. Ja vot seal on ka tähtis, et kuidas sotsialiseerumist mõista, et seda ei tule mõista nii nagu sageli arvatakse, et see on selline valge inimese privileeg, et olla haritud ja oma tsiviliseerumist ka väljapoole suunata kuhugi mustale mandrile. Eliase jaoks ei ole mitte niivõrd positiivne, vaid neutraalne nähtus, et tõesti lihtsalt lääne ühiskonna oli omane saavutada suurem kontroll oma tungida ja tahtmist üle, aga see ei tähenda, et see oleks olnud tingimata kuidagi ülemuslikum kui, kui, kui teiste kultuuride areng. Aga mis neli asja puhul ka tähtis, et, et, et see areng ei ole päris lineaarne ega pöördumatut, see on see, mida ta kõige rohkem ka ette heidetud. Et ta nagu mõnes mõttes muudab ajaloo nagu ära määratuks või et ühel hetkel lükati sotsialiseerumist protsess käima ja lisada lihtsalt läks ja läks ja läheb üha paremaks, et liias päris sellist asja väidata, näitab, kuidas realiseerimine käib üles-alla ja eri piirkondades erinevalt. Et seal on ikkagi teatud määramatuse või, või stiihia aspekt olemas. Aga muidugi see on jätkuvalt tegelikult üks tema teooria, nagu nõrki lülisid ta pisut nagu võib-olla maalimist ajal, kui liiga suurte pintslitõmmetega ta kuidagi. See ajalugu muutub liigateleoloogiliseks suunatud kindlale lõppeesmärgi poole. Nüüd üks küsimus, mis üles kerkib, anne, terminit tsivilisatsioon, kultuur? Mul on mulje, et inglise keeles on tsivilisatsioon, tarvitatakse ka siis nendes olukordades osaliselt ka ütleme, kultuur sellest eliiaska pikalt räägib ja tema jaoks on nagu fundamentaalne vahe Saksa ja Prantsusmaa vahel. Et kuule, tsivilisatsioon on prantsuse sõna ja see on ennekõike seotud just nimelt õukonnaga ülakihtidega. Siis kultuur on saksa nähtus ja vahel tuleb just sellest, et see kultuur Saksamaal ei ole mitte niivõrd ülemkihtide välja mõeldud, vaid see on pigem kodanluse leiutis kultuuri kandjana. Kodanlus samas KUS tsivilisatsiooni kandjad on, on aristokraatia Prantsusmaal ja tema jaoks fundamentaalne erinevus tsivilisatsiooni ja kultuuri vahel on üks siukseid Euroopa kultuuri suuri pingevälju ja, ja mis ka seletab tema jaoks Saksamaa ja Prantsusmaa mõneti erinevaid ühiskondlikke arenguid. Kui sellest raamatust anti välja kordus trükk inglise keeles, siis oli ka, isegi pealkirjaga oli probleem. Saage jah, kuidas tõlkida sedasama tsivilisatsiooni saksa sõnad kassiliseerumiseks, võitsilisatsiooniks ja, ja siin on seisukohta erinevaid eesti tõlkes saidi pealkirjaks pandud tsiviliseerumis protsess, kuigi oleksin pannaga tsivilisatsiooni protsess nagu ta on viimases inglisekeelses tõlkes. Aga jah, mulle tundub, et liias jaoks on tähtis areng, see, see protsess ja siltsiliseerumine selles mõttes ehk ehk täpsem kui tsivilisatsioon, mis viitaks kuskil lõpp-produktile. Jah, ilmselt küll. Mis te ütlete veel selle ilmselt siis tähtsa kaaluka raamatu kohta praegu? Jah, mul on lihtsalt hea meel, et sa kahes köites ilmunud selle raamatu tõlkeprotsess seal peaaegu 10 aastat väikeste vahedega küll ja, ja see kindlasti raamat, mis esiteks oma mahu poolest väärikas kaks köidet kokku on, on siin circa 800 lehekülge, samas ta ei ole kindlasti tõlkijale mitte lihtne ülesanne, samas eriti läbi nende eluliste näidete peaksid olema kõikidele huviga loetav, nii et minu soovitus saab olla see, et võtke ja lugege raamatu teine osa, muide ühiskonna ja riigiteemasid käsitleb, kuidas tema näeb, ütleme, erinevate formatsioonide arengut ja niisugust ajaloolist protsessi ka, ütleme riigi tasandil. Jah, selle teise köite üks keskne idee ongi näidata, kuidas Diodaal ühiskonnast kassas välja tsentraliseeritud uusaegne riik ja ta püüabki pakkuda välja oma skeemi, kuidas see areng toimus ja just nimelt millised olid põhilised tegurid ja temakese põhitegurite hulka kuulub just nimelt see konkurents ja see, see erinev omavaheline võidujooks või tead, mõõduvõtmine ise esialgu väljendub konkurentsis maade pärast fatalismi iseloomujoon ja see killustatus on tingitud sellest, et kogu aeg pidi maid jagama, maalis nii-öelda raha funktsioonis ja hiljem kuidas näitab ta, kuidas sellest võitlusest tuli välja just üks liider, kuningas, kes hakkas enda ümber siis koondama teisi endale allutama ja kuidas sellesse sündis selline tsentraliseeritud riik, eriti just Prantsusmaa näitleja, noh need on varasemad sajandid, kuidas ta suhtus marksismi? Jah, ta Ta oli ju ülikoolis sel ajal, kui, kui, kui marksism hakkas tegema õigest võidukäiku, tema muidugi Marxi teooriat, aga hästi ei suhestu, tema paleus hoopis Max Weber. Selles mõttes on Anti marks sotsioloogias vähemalt ja marksid eriti ei kasutajaga, viitab pigem niimoodi läheb mööda, tegime, läheb mööda, ta isegi väga väga nagu ei, ei polemiseeriv, vaid see nagu ei mahu üldse tema sellistes mõtte raamidesse. Nii palju siis Norbert Eliase raamatust tsiviliseerumis protsess, Marek Tamm, teine raamat, mees Juri Lotman, Pealkiri hirm ja segadus. Tema on teie sarjas ainukene eesti autor, antud juhul siis Eesti on suure tähega, mitte väikesega. Mis te arvate Eesti kontekstist Stahli suveräänne? Ega ta ei olnud väga heas suhtes Eesti niisuguse vaimueluga. Akadeemik Aristele, kes ütles, et kui nad tänaval kokku said, siis esimesed poolteist lauset Ta ütles härra Lotman eesti keeles ja siis läks edasi juba Vene keeles. Nojah, kõigepealt selles ei ole mitte ainult ainus eesti autor, vaid ka ainus autor kirjutanud kaks raamatut, mis muidugi paratamatult peegeldabki minu isiklikku meeldumust. Aga mis puutub tema rolle vaimuelus, siis on kindlasti keerulisem, kui võib-olla hakkabki pilt kujunema. Esiteks ikkagi osales päris aktiivselt eesti vaimuelus, alates sellest et tema üliõpilaste hulgas oli palju eestlasi ja mitmete lähedasemad jüngrid, on, on puhtal kujul eesti kultuuri esindajad, olgu see Peeter Torop või miks mitte ka tema poeg Mihhail Lotman ja tema järglased on ju Eesti elus aktiivsed sees märgatavad. Tartus ta suhtles paljude kohalike vaimuinimestega. Ta oli Uku Masingu väga lähedane sõber millest tähed vähe teatakse ja selles mõttes ta kindlasti olnud umbkeelne venelane kusagil Tartu provintsilinnas, vaid ta ikkagi oli, oli osa Tartu kultuurielust ja, ja osa tegelikult vene ja kogu maailma kultuurielus, nii et ma ei tahaks jah teda kuidagi kuidagi niimoodi üksiku hundina näidata, sest tema sidemed olid tihedad, aga toonases ajastus muidugi see eesti keele õppimise motivatsioon oli väiksem, aga samas tõsiasja, et kõik tema pojad räägivad perfektse teiste kätte, tema lapselapsed oskavad ainult eesti keelt, vene keelt juba vähem näitab seda, et kodune kasvatus oli selline, mis ikkagi kasvatas eestlasi, mitte venelasi. Kui sellest kogumikust hirm ja segadus välja valida mõni näide, siis võiks rääkida rinaarsusest, binaarsusest ja natukene ka prantsuse ajaloos, see tundub, et on tema jaoks niisugune oluline teema olnud. Ta räägib näiteks, alustab 1478, oli huvitav aasta, siis oli küsimus, kas Novgorod või Moskva saab Vene riigi keskuseks, milles oli probleem? Kõigepealt vaadata üldisemalt, siis tõsi, hiljuti hilise Lotmani jaoks oli üks üks põhiteemasid see, kuidas vene kultuur ja ühiskond on oma loomult just need binaarne, et ta kogu aeg nagu areneb läbi armuste ühest gravibervest teise, teise kraaviperve, samal ajal kui, kui Lotten arvates Lääne kultuur, Euroopa kultuur on oma loomult ternaarne kolmetine. Et seda kahte äärmust haarati, tasakaalustab mingist keskmine lüli ja nägi Venemaas just nimelt teatavat sellist pääseteed või võimalust Venemaale, kui suudetakse üle minna nii-öelda binaarse struktuurilt ternaarsele struktuurile, väljendagusse, siis ühiskondlikus korras või hingistust, skulptuuri sügavamates hoovustes. Seda ta räägib ja seda ilmestab mitmete näidete varal, kuigi tõsi Tseebinaarsus on veel nagu kesksemal kohal tema raamatusse kultuur ja plahvatus, mis on selles sarjas ilmunud kordustrükina vist jätkuvalt kättesaadav. Aga mis ma ise veel toonitaks raamatu puhul, et et see on üsna pretsedenditu või, või, või ta ei ole nagu päris selline juhuslik valimik esseid, vaid see on ikkagi päris terviklik teos, mis mõlkus sellisel kujul juba üllatunud enda peas. Ja lihtsalt varajane surm, niivõrd-kuivõrd varane, ei võimaldanud tal seda, seda plaani ellu viia. Üks tema siukseid lemmik teemasid ütleme kaheksakümnendatel aastatel, ennekõike oli tegeleda hirmuga hirmu erinevate avaldustega kultuuris ja näidata, kuidas need hirmu protsessid on tegelikult äärmiselt olulised, eriti murranguaegadel ja kuidas hirm ei ole üldsegi seotud tingimata mingisuguste reaalsete hirmu põhjustega, mingi katkuva sõjaga, vaid sageli Syron, puhtkultuuriline, isegi nagu ütleb semiootiline nähtus, kuidas hirm sünnib sageli mitte millestki mingisugustest, kuulujuttudest ja tahaks hirmu põhiline allikas on ebastabiilsus. Et kõik need hirmulained saavutavad oma kõrghetke siis, kui, kui ühiskond muutub kui toimuvad mingid suured avastused, tehnilised avastused või, või siis maadeavastused või mingisugused religioossed muutused ja nii edasi, et ta, et see hirmuprotsesside analüüsimine on hästi-hästi huvitav ja ma arvan siiamaani ebapiisavalt teostatud. Võtame mõned värvikamalt näite, et kus ta toob Venemaa ajaloost tsaari pärast Peeter esimest on oma eelkäijat eitanud ja isegi neile kriipsu peale tõmmanud, pigem siis juba vanaisa, aga mitte oma isa. Vaat see kõik need näited kõnelevad sellest samast binaarsusest, mida ta toonitab ja noh, võib vaielda ei oska vastu näited, sest et ega ju ka mitmete Lääne-Euroopa riikide puhul võib täheldada samasugused arenguid, kus nagu jah, isa ja poeg oli seal kõige paremini troonil läbi. Ta on ka näiteid revolutsiooni järgsest ajast, kus ülirevolutsioonilise mõtlemisega lätlane Laatsis näiteks pidas juba seda määravaks, et kui kuidas Sul on habe lõigatud, missugused on su riided ja rääkimata sellest, et kui sul on hea haridus, et see on küllaldane põhjus sind maha lasta või, või näiteks kui lenin enne oma surma ütles, et nepp on midagi olulist jäävat ja muutumatut üldse nende revolutsiooniliste sündmuste puhul on tõsise paradoks, mida, mida Lotman näitab, kuidas, kuidas esmapilgul hästi uuendustemeelsed inimesed tegelikult matkivad väga kramplikult mingisugused varasemad eeskujusid, kuidas ja kõik need revolutsiooni sündmused Venemaal 1900 500 917 aga teadlikult järgisi prantsuse revolutsioon, eeskuju, kuidas see, mida peeti nagu enneolematuks tegelikult oli mingi varasema koopia ja, ja need mehhanismid, kuidas kultuur areneb läbi matkimise väites, et ta tegelikult midagi muudab, on, on ka need, mida, mida Lotunasti kavalalt välja toob. Ja prantsuse revolutsioon omakorda väitis ennast, matkivad Roomat, nii et õiged revolutsionäärid tohivad sina rääkida nagu Roomas oli. Kui sa ei ole päris õige, siis sa pead teie rähkima just, ja kedagi, keda roomlased matkasid, nii et selles mõttes jah, alati, kui keegi räägib, et ta teeb midagi täiesti uut, siis tõenäoliselt on see kas unustatud või, või hämaruses vana. Nonii, me rääkisime täna sarjast, kuhu kuulub 25 raamatut, need on valge kannelised. Pöörake neile tähelepanu. Aitäh stuudiosse tulemast, selle sarja käivitaja ideoloog, ajaloolane Marek Tamm. Kuulaja küsija rollis rihmartini piiranud.