Tere, Tartus hakatakse ehitama viikingilaeva Tallinnas trammiteid. Ühesõnaga tõestamaks, et eri linnades elavad eri inimesed kajastus ning erinevate suhtumisega ei ole vaja kaugele maailma minna. Et aga ennast vahest paremini mõista, selleks tasub maailma vaadata küll. Eetris on kultuurikaja, mina olen Riho Lauri Saar. Tänases saates arutleb Erkki Bahovski, miks Soome on lähiajaloovõtmes Eesti jaoks vastuoluline riik. Karlo Funk rullib lahti kanni filmifestivali vaiba ja vaatab, kes seal oma jalakestega tammuma hakkavad ning lisaks tuleb juttu sotsiaalsest kunstist ja oma uudiseid on edastada Emajõe delta pluusil. Head kuulamist. Soome on olnud Eesti jaoks eriti meie lähiajalugu silmas pidades üsna vastuoluline riik. Ühelt poolt jõudis just Soome kaudu meieni kõik läänelik samas aga teate alati, et turvapaika Soomes otsida ei tasu. Sest Soome annab põgenikud halastamatult Nõukogude liidule välja. Mõni aeg tagasi Soomes ja nüüd ka Eestis ilmunud jussi. Pekkarinen ja Juha ohjaneni raamat läbi Soome kadalipu võtab arhiivimaterjalidele tuginedes kokku teema, mis puudutas inimeste väljaandmist Nõukogude liidule aastatel 1944 kuni 1981. Millised olid Soome ja Nõukogude Liidu suhted, et väljaandmine nii vältimatu oli ja mida selles raamatus sisalduvad paljastused võivad kaasa tuua Eesti-Soome suhetele, mida arvatakse nii jahenevat, küsis raamatu tõlkijalt Erkki Bahovski-ilt. Urve Eslas. Erkki Bahovski raamat, mis käsitleb inimeste väljaandmist Nõukogude liidule Soome poolt, on nüüd ka eesti keeles olemas. Kui laialt ja kui sügavuti see väljaandmisprobleem seal kajastub. Ta käsitleb seda probleemi muidugi äärmise põhjalikkusega selles mõttes, et on kasutatud arhiivimaterjale nii Rootsi, Soome kui ka vene omasid ja näitab seda, et pea võimatu oli välismaalastel Soomes leida varjupaika. Eriti siis nendel, kes tulid Nõukogude Liidust, et need anti Nõukogude Liidu nõudmisel reeglina välja mõningasi, erandeid muidugi oli, ka soome sugu inimeste puhul oli, oli just eelis see et nad olid soomlased või mõnel juhul ka ingerisoomlased, jäid Soome, aga sellised juhtumid on pigem eredad erandid ja üldreegel on see, et see oli ka nagu ta on selline tavaline teadmine või levinud teadmine, et Soomest on kõige targem kohe edasi Rootsi minna. Tegelikult on see üles ehitatud just arhiivis leiduvate näidetel ja selle põhjal on tehtud siis peatükkide lõpus ka mõningasi üldistusi. No näited on päris palju ja päris traagilisi. Meile võib-olla kõige tuntum on soomepoiste saatus, kes soome ehitaja ja kes soome eest võitlesid, eriti traagiline oli see, et 13 soomepoiss anti kõik nõukogude liidule välja. Ja nõudlit saatis sõnad ka kohe vangilaagrites. Pildistan vangilaagrites aastaid, enne kui need vabanesid. Ja noh, muidugi selle soomepoiste loo ümber oli ju väga elav debatt ka Soome avalikkuses. Selle asja võttis üles Soome ajakirjanduskirja saatis Soome võimudele Eesti viimane suursaadik Soomes enne sõda Aleksander varma ja nii edasi ja nii edasi. Nii et ma arvan, et see on kindlasti kõige kuulsam juhtum, mis Soome välja andmistega seondub, aga, aga eks neid ole veel. Milline oli toona nende kahe riigi Soome ja Nõukogude Liidu suhe, et see väljaandmine nii vältimatu oli? Ja see suhe muidugi muutus selles mõttes, et kõige raskem Soomele oli kindlasti kohe aeg pärast sõda, kui Soomes tegutses Ždanovi juhitud järelevalve komisjon ja soomlased teadsid väga hästi, mida Zdanov Eestis 40. aastal oli korraldanud. Nii et soomlastele jäänud väga palju mänguruumi. Sisuliselt järelevalve komisjon kontrollis Soome võimude tegevust. Sellele lisandus veel see, et Soome kaitsepolitsei eelkäija riigi politsei, nõndanimetatud riigi politsei ehk Valpo oli, et noh, kommunistide rolli all mis ei jätnud ka väga palju võimalusi just neile, kes üritasid ennast varjata. On siis need suhted muutusid, selline suurem segaduste aeg oli pärast Stalini surma 53. aastal, kus ka Nõukogude Liit ei teadnud täpselt, kuidas peaks suhtlema välismaailmaga ja üritati ajada ka uut välispoliitikat. See kõik mõjutas ka Soome Nõukogude Liidu suhteid. Omalt poolt Soome president Urho Kaleva kolleni hiljem jälle andis suhteliselt ühemõttelise korralduse, et kõik need, kes tulid Nõukogude Liidust salaja üle Soome piiri tuli nõukogude liidule välja anda sellise suhteliselt ühemõtteline poliitika. Et need Soome Nõukogude Liidu suhted ka ka muutusid ja arenesid ja seal on nüansse ja seda peaksime ka muidugi meie siin Soome lahe lõunakaldal arvestama, et alati räägitakse Soome, Nõukogude Liidu või ka Soome ja Venemaa suhetest siis ei ole tegelikult nii üheülbaline või selline ühe mütsiga löödud, et me peame ikkagi arvestama sellega, et seal on nüansse. Saab rääkida küll Soometumisest, aga mitte alati ja kui vaja, siis soomlased suutsid ka iseseisvat poliitikat ajada. Ja kui me räägime 70.-test aastatest ja 80.-te algusest, siis Soome ei olnud enam maailmas nii isoleeritud, kui ta oli pärast sõda. Ja see on ka välja toodud, et Soomet hakkas üha enam mõjutama maailma avalikkuse arvamust ka maailma pagulaskonventsiooni reegli, ÜRO ja nii edasi, mis laiendasid seda Soome Nõukogude Liidu suhted, et see ei olnud enam vähemalt selline kahepoolne mängu, ma vaid sinna tuli juurde uusi mõõtmeid ja see kõik tekitas Soome Nõukogude Liidu suhetes uusi vaatenurki, aga uusi probleeme. Nii et noh, kokkuvõtvalt see Soome Nõukogude Liidu suhete eripära. Ta on mitmete mõõdetega ja seda on väga raske niimoodi ühe nimetaja alla viia. Et me peame sellest aru saama ja tegelikult see raamat toob need erinevad etapid ja erinevad mõõtmed küllalt hästi välja. Kuidas Soomes raamat vastu võeti, kas sellele järgnes ka enesesüüdistuste laine või oli tegemist asjaga, mis oli teada ja sellega oldi juba leppinud? Ei, ma arvan, et seda ei olnud ikkagi väga hästi teada, mis siis täpselt toimus ja eks see ole ka üks selliseid nii-öelda valgeid laike Soome ajaloos või selliseid ebameeldivaid momente, millest väga palju ei taheta rääkida. Autorid ütlevad oma eessõnas, et see raamat oli omalaadne vastureaktsioon Elina Sana raamatule, mis samuti lõi Soomes laineid ja ja põhjustas küllalt suurt pahameelt. Elina Sana rääkis siis juutide väljaandmisest Kesto Pole teise maailmasõja ajal, kui Soome oli Saksamaa liitlane. Üldteada on ju tegelikult see, et Soome ei andnud juute välja ja, ja Soome sõjaväes võitlesid juudid kõrvuti sakslastega, mis teeb asja veelgi eriskummalisemaks. Kui arvestada üldse sakslaste suhtumist juutidesse teises maailmasõjas aga sellest raamatust rääkida, siis jah, mõningat mõningat elevust raamat Soomes tekitas. Ja võiks öelda, et noh, nüüd on mitmeid samast sarjast või noh, ütleme siis samast vallast raamatuid Soomes ilmumas. Mis räägivad lahti Soome valusad perioodid ja Soome valusad probleemid suhetes Nõukogude Liiduga. Et praegu tõesti Soomes võib selliseid raamatud leida järjest ja järjest rohkem. Viimasel ajal on Eesti kirjutava pressi arvamuskülgedel tuntud muret Soome ja Eesti jahenevate suhete pärast. Tuuakse muuhulgas välja, et Soome ei soovinudki toona Eesti iseseisvumist ja nii edasi. Millist mõju võib see raamat Soome-Eesti suhetele avaldada? Ma arvan, et need Soome-Eesti suhted on siiski märksa fundamentaalsem alusel, et üks raamatuid ei tohiks neid küll kõigutada. Kindlasti võib mõnel inimesel seda raamatut lugeda, süveneda jälle see ettekujutus, et Soome tantsis Nõukogude Liidu pilli järgi. Aga, aga samas ma siiski soovitaksin kõigil natukene mõelda ja esitada see küsimus, et mida Eesti poliitikud peaksid näiteks tegema siis, kui Eesti kuuluks ei Euroopa liitu ega NATOsse ja Moskva pealt tuleb suruda, et mida siis ikkagi teha ja keegi oskaks sellele rahuldavalt vastata, siis võib-olla suudetakse mõista ka Soome positsiooni siis ma ei taha sugugi õigustada Soome käitumist ja paljuski võib-olla mõningaid asju oleks saanud teistmoodi teha. Ja ütleme niimoodi, et need olid karmid valikud, eriti valvekomisjoni aastatel, seal oli konkreetne okupatsiooni oht. Kui Soome oleks mingisuguses punktis, mis nõukogude liidule tundus oluline, väga vastu punninud, siis ei oleks olnud välistatud ka võimalused, nõudleid tungib Soomel uuesti kallale ja okupeerib maa. Nii et Ma julgustaks seda raamatut lugema, aga, aga sellise küsiva pilguga, et inimesed mõtleksid ja, ja mitte ei lahmides järeldustega. Soome-Eesti suhted ja Soome tunnustus Eesti iseseisvusele on palju keerulisem küsimus, kui esialgu paistab ja enne, kui tehakse selliseid põhjapanevaid järeldusi või avaldusi, mis küll kõlavad väga hästi. Tuleks nende suhete arenguid kõvasti uurida. 60 esimest korda algas prantsuse Riviera väikeses kuurortlinnas kannis filmifestival. Eelmisel aastal astus vaibale Kadri Kõusaar, kelle film Magnus tänaseks meil on ära keelatud. Mida ka selleaastaselt festivalilt oodata võib ja kes eestlastest seal esindatud on, sellest räägib Karlo Funk. 61. kanni filmifestival on siis mingis mõttes juubelijärgne, eelmisel aastal olid tõenäoliselt suuremat pidustused, suuremat soluudid ja rohkem staare. Aga see ei tähenda, et filmid ei oleks sama head. Ja tegelikult kanni võistlusprogramm ongi puhtalt tuttavate nimede paraadfestivalil, režissööre. Pimedate Ööde festivali külastajad teavad ilmselt nimepidi ja kelle loominguga nad võivad kursis olla juba aastaid. Ja tegelikult suuri üllatajaid ei ole selles mõttes, et üllatuseks oleks see, kui mõni nendest tundmatu nendest nimedest saaks preemia siis festivali lõpus näiteks kolmapäeval esilinastus festivali avafilmina Fernando IRL, see pimedus, uue versiooni Para elustan valmistanud stiil, söderwerg, siin on ungari film, mõistagi hiina belgia vendadest režissöörid, ordenid on valmis saanud uue töö ja tegelikult kanni festival toimibki niimoodi, et valitakse nii-öelda maailma parimaid režissöörid ja tegelikult igal vähegi hea filmi teinud mainekal režissööril on nii-öelda eraldi sloti või eraldi linastus aken seal tegelikult olemas juba sellest hetkest alates, kui ta filmi tegema hakkab. Ja alati on muidugi ka üllatajaid aga need üllatavadki tegelikult hoolikamalt jälgida, on siis varem sellest kani festivalisüsteemist ühel või teisel viisil läbi käinud kas siis sõltumatutest programmidest nagu kindel Nende realised tör või mis on siis esikfilmidele keskendunud programm. Ja lõppude lõpuks on alati olemas kanis festivali sellised täiendus- ja koolitusprogrammid nagu sine Foundation või ateljeed sinna maa, kus noored režissöörid esimese ja teise filmi tegijad saavad teatud perioodi vältel oma stsenaariumi arendada ja oma filmi täiustada. Ja selles mõttes on see nagu eraldi väike väike maailm, kuhu siseneda pääsemine on näiteks sel aastal õnnestunud ka Ilmar Raagi, sest tema filmi stsenaarium, fini projekt veeriks croissant on ateljeedes Cinema programmis, mis tähendab seda, et tal on võimalik ilmselt kohtuda. Esiteks muidugi oma kaasprogrammi režissööridega ja samas ka pida ta vestlusi Euroopa oluliste stsenaristid ega, ja kohtuda filmi võimalike kaastootjatega. Mis sellest siis saab tema järgmise filmi jaoks, see selgub pärast. Sel aastal ei ole ei võistlusprogrammides, ametlikes programmides ega sõltumatutest programmides ühtki Eesti filmi ja minu teada ka Skandinaaviast vist on Rootsist kokku neli. Nii et Põhjamaade ja Baltimaade esindus sel aastal võib olla väga suurejooneline. Ei ole, ütleks mõõdukas tegelikult spent Haameri, kelle filmid on ka kinos Sõprus linastunud. Uus film on sõltumatus programmis täiesti esindatud. Kuid Eesti filme näidatakse turul ja. Filmiturg ongi siis tegelikult ostjatele mõeldud turulinastust programm omamoodi Mess nagu iga teine, kus siis ma arvan, suurusjärgus 500 600 filmi seast saavad üle maailma kokku tulnud levitajad valida oma kinodesse sobivad ja põhimõtteliselt on see ikkagi üks maailma esindusliku maid filmiturge. Eestist näidatakse seal Georgi, Rainer Sarneti noorte filmi, kuhu põgenevad hinged Veiko õunpuu, Sügisballi ja ühtlasi toimub filmimine, bensiin, kinne linastus. See noortefilm, mille režissöör on Rene Vilbre peaks ekraanidele jõudma siis alles sügisel. Kuid tavafilmitootmise praktika on selline, et silmi müük, eriti rahvusvaheliselt püütakse alustada juba võimalikult vara. Et rahvusvahelise esilinastuse hetkeks oleks juba olemas müügiagent, kes siis suudab seda kõige paremini võimalikele ostjatele vahendada? Õigel hetkel juba. Aga ma arvan, et festivalil Eesti tähelepanuta ei jää, sest 18. mail antakse Veiko õunpuule üle Meediatalenti auhind. See on siis meediaprogrammi filmid, toetuste programmi preemia, mis antakse tegelikult ühes kindlas arendusvoorus parima tulemuse saavutanud filmiprojektile. Milleks siis Veiko õunpuu, Püha Tõnu kiusamine, tema järgmine filmiprojekt pärast sügisballi ja selle preemia annab talle üle Vivian Redingi, Euroopa Komisjoni volinik ja see kõik toimub siis ametlikult. Veiko Õunpuu ja tootja Katrin Kissa saavad ilmselt piisavalt pressi tähelepanu ja ma usun, et võimalik, et leiavad ka koostööpartnereid tulevikuks. Emajõe delta bluus võib tähendada muidugi palju asju ja mõnele võib-olla üldse mitte midagi. Tartu bänd Pulfrograhul on selle tähenduse oma muusikas igatahes niimoodi paika pannud, et Emajõge teavad bluusi kriitikud Soomes, Londonis ja suure lombi tagagi. Aga Pulfrograunil on järgmisel nädalal jälle uudiseid esitada. Üks uudis on muidugi see, et bändil on uus plaat väljas. Aga uudiseid on veelgi. Milliseid ja mismoodi puutub asjasse maailma rahu ning jaapani härrasmees nimega Stormimi ja saaki sellest räägib, tuuaks kahanenud Purphrograuni kitarrist ja laulukirjutaja Andres Roots. Pulbriks rahunen Tartu bänd, kaks uudist, üks on see, et väljas on uus ja uhke plaat. Teine uudis on see, et tuleval neljapäeval annab bänd oma panuse maailma rahu saavutamiseks. Alustame võib-olla meie vestlust sellest teisest uudisest. Sissejuhatuses maailma rahu nimetamine kõlab kindlasti, olete väga suurejooneliselt ülevalt, aga mis on selle sündmuse tegelik sisu? Juba kuuendat aastat üks jaapani muusik korraldab maikuus maailma bluusifestivali, mis siis on selles mõttes tõesti maailmafestival, et selle raames toimuvad erinevad üritused erinevates riikides Hiinas ja Argentiinas pool ja tehti siis see koht ka meile ettepanek, et kas me oleme nõus andma mingi kontserdi maikuus selle ürituse raames ja loomulikult Me ütlesime, et miks ka mitte, sest maailma rahu on ju selline tore asi. Ja ma saan aru, et selle ürituse taustaks on korraldaja Stornim Masayuki isiklik sügav mure maailmas kestvate sõdade pärast. Ja ta on suutnud kaasata sinna ka erinevaid ja oluliselt tuntumaid muusikuid ka Ameerikast ja ju ta siis tunneb, et ta peaks midagi tegema. Tema idee on selles, et rahu saavutamiseks peaks igal inimesel olema võimalikult palju sõpru üle kogu maailma ja see, nagu on selle ürituse eesmärk. Tore teie poolt on siis panus maailmarahusse? Ütleme niimoodi, et veel mitte, võib-olla antud, aga igatahes tulemas. No näis, ma olen ise muidugi skeptiline selle koha pealt, et et see meie eluajal kunagi võiks materjali, seekord aga saame näha Uuest plaadist rääkides siis Purphrograuni plaate, võib-olla võib see mõnele inimesele tulla üllatusena, mõnele võib-olla mitte? Ei olegi nii lihtne ilmselt ühe käe sõrmede peal juba enam üles lugeda. Mitmes platse järjekorras on juba. Tahtes siiralt sulle pettumust valmistada, siis ma ütlen, et nendest plaatidest, mida mulle meeldib lugeda, on see nüüd näljas ka. Jah, tegelikult on need tõesti natukene rohkem. Mis on selle plaadi saamislugu? Ma tean, et te olete näiteks käinud sama plaadi materjali tutvustamas lausa Londonis, mis võib-olla mõne eesti bändi kohta ei kõlagi nii vähe tähtsalt, mis sest, et Londonis kindlasti annab aastas igasuguseid tutvustavaid kontserte ilmselt tuhandeid rände. Aga mis on selle plaadi puhul teistmoodi? Aga selle plaadi puhul on teistmoodi see, et seal on esimene plaat, mis me oleme alati isaga teinud kahekesi. Meie koostöö on kestnud juba kaheksa aastat ja see tähendab seda, et see koostöö on kestnud palju kauem kui see bänd kui selline. Aga see nüüd on päris esimene plaat, mis me kahekesi tegime ja ma arvan, et see on ka võimalik, et just selle tõttu kõige kiiremini ja kergemini sündinud plaat. Lood ei ole küll kõik päris uued, seal on kaks täiesti uut lugu, kaks lugu, mis on vanemad kui kaheksa aastat, aga loodetavasti mitte nii väga tuttavad meie kuulajatele ja kolm sellist lugu, mida me oleme viimase paari aasta jooksul üsna usinasti kontserditel mänginud, aga mille salvestamine suuremate koosseisudega on seni ebaõnnestunud, aga sel korral nagu läks kõik väga hästi. Millest see ebaõnnestumine on tulnud? Äkki on asi lihtsalt selles, et mina kirjutan hästi lihtsaid lugusid ja lihtsaid lugusid on keerulise koosseisuga natuke raske mängida? Sinu jaoks kindlasti väga tüütu ja kohatu küsimus, kui lihtne on ütleme siis just nimelt sedasama bluusimuusikaga tänapäeval läbi lüüa. Selleks tuleks defineerida läbilöök. Kui me räägime sellest müüa nüüd miljoneid albumeid, siis ma usun küll, et see on väga raske ka neile meestele, kellest kirjutatakse pakse raamatuid ja seda kirjutatud juba aastakümneid, et nii palju kui mina tean, siis isegi kõige edukamate bluusiplaadifirmade nagu näiteks alli kehtadegasi põhiline plaadi läbimüük. Antud hetkel tuleb ikkagi esineja kontserdil müüdavatest plaatidest mis ilmselt tähendab seda, et plaadimüük kui selline on kõvasti kukkunud, viimastel aastatel. Aga jätke ta lihtsalt läbi lüüa sellel tasandil, et mingit pluusi, ajakirjad kirjutaksid, inimesed käiksid kontserdil, siis see on nagu kõik muud asjad ikka selline ettevõtmisi, küsimused, kui on olemas muusika, mis on ja ka teiste inimeste arvates peale bändi enda ja on hirmus palju viitsimist seda ise levitada, ise suhelda inimestega siis huvi on tegelikult väga suur. Publikum vägasu Purphraunu esinenud. Ma arvan, et võib liialdamata öelda üsna palju väljaspool Eestit, kuidas teie muusikat vastu on võetud ja, ja ilmselt ma juba vastan sellele peaaegu et ise ära. Ilmselt on seda võetud vastu üsna hästi, kuivõrd näiteks ma ei ise ei tea eesti bände, millel oleks näiteks sarnaseid nii-öelda siis plaadilepinguid, nagu teil on, võib-olla sa räägid sellest? Pisut lähemalt plaadilepingud on muidugi olnud hästi pisikeste firmadega, et me nüüd 2006. aastal vist tegime kliinbulletega Londonis lepingu, mis puudutas just virtuaalset muusika levitamist mitte siis plaate kui selliseid. Aga et seal toimusid firma sees väga tõsised muutused pärast, mida me ei ole olnud üldse rahul sellega, mis tehtud on siis selle lepingu. Me lõpetasime nüüd ära, Londonis käisime sedapuhku täiesti omal käel ja ma julgeks väita, et nojah, kes ikka koera saba liputab, kui mitte koer ise, et kuna me seekord korraldasime kõik asjad ise, siis oli meiega ikka kõvasti edukam. Võimalik, et osaliselt ka sellepärast, et see ei olnud meil seal mitte esimene kord mängida ja oli nagu inimesi, kes meid ootasid. Nii meedia kui tavalise kuulaja tavaliste kuulajate hulgas oli rohkem. Tagasi tulles oli meil uus leping, aga see leping on, et selles mõttes iseäraline? Ta on mitte kommertsfirmaga, vaid pigem on tegu selliste Londoni muusikute kollektiiviga, kes siis teevad küll mõnevõrra erinevat muusikat, mis võib-olla laiemas laastus mahub kõikaana alla. Aga firma kui selline ei ole nii tulu taotlev, vaid ta pigem üritab hoida mingisugust joont, mitte mõelda niivõrd läbimüügist, kuivad sellest, et oleksid tõesti head bändid siis mis iganes sele omaniku arvates ja neid üritada siis tutvustada, levitada, promoda ja selle firma nimi on Leisi minule teadaolevalt osutatise 14. aprillil, ehk siis kohe pärast seda, kui me tagasi tulime. Osaliselt võib-olla ka meie huvi tõttu. See kõik kõlab ju väga hästi, tulevik võiks olla väga helge. Olete te ise sellise asjade käiguga rahul ja millised on üldse Purphrograuni tulevikuplaanid? Kuulda saab meid nüüd, neljapäeval, 22. mail Tartus siis selle maailmaga rahutoomise raames, kus me esitleme Tampere Majas plaati mis on võib-olla isegi mõne inimese jaoks olulisem põhjus kohale tulla. Reedel, 13. juunil esitleda plaati Tallinnas klubis käes ja juuli lõpus tuleb siia Briti suupillimängija Steve luu, kõige ta sai eelmisel aastal näha juba Haapsalu augustibluusile koosnenud andsime neli kontserti Londonis ja tema saatebändina nii-öelda astuva möödas Pärnu suupillifestivalil juuli lõpus. Siis on temaga koos veel üks kontsert Tallinna klaasis ja siis ongi augustibluus. Ja siis, kui läheb hästi või halvasti, ei oska veel öelda, siis septembrikuus kupatab üks Soome etnomuusikaühendus meid Vene karjalasse festivalile ka teile infeissis. Mis toimub siis Petrosovotski linnas? Tulevikuplaanidest rääkides, minu enda jaoks kõige põnevamal praeguse, et meil on päris palju uut materjali Alavega, mida me loodame hakata selle aastanumbri sees salvestama. Ja see on minu enda jaoks natukene natukene teistmoodi, ma ei ütle, et see on teistmoodi muusika, aga võib-olla see lähenemine on natuke teistsugune kui siiamaani ja ma siiralt loodan, et järgmise aasta varajaseks lisaks võiks olla üks täispikk plaat kokku pandud selle plaadi peal on siin praegu ainult seitse lugu. Ja ma arvan, et see ongi see, mis on hetkel meie kõige suurema ambitsioon tegeleda nende uute lugudega ja saadan linti nii, et me ise rahulolev Kultuuride aja. Rotermanni soolalaos avati maalikunstnike aastanäitus. Äratus. Seekordse väljapaneku idee sai alguse kunstiklassiku Johann Köleri maalist ärkamine nõidusunest mis on esimesi sotsiaalsel teemal töid eesti kunstis. Millise tervise juures on aga Eesti sotsiaalne kunst täna kahte erinevat põlvkonda esindavate maalikunstnikuga. Lembit Sarapuu ja Peeter Allikuga rääkis isiklikust ja sotsiaalsest kunstist ning ajaga muutuvast kunstniku identiteedist. Urve Eslas. Alustuseks ma küsiksin mõlemalt ühe ja sama küsimuse. Sotsiaalne kunst on sõnaühend, mida mõned kardavad, mõned põlgavad, mõned ülistavad ja ülistavad isegi sedavõrd, et on jõudnud tohtliku üldistuseni, et kunst saabki olla ainult sotsiaalne. Milline on teie seisukoht, kas kunst peaks olema pigem sotsiaalne või pigem isiklik kunstniku enda asi? Lembit särapoha. Seal võib olla sotsiaalseid elemente, aga ega see sotsiaalsus ei ole nii tähtis kunstis. Kõige tähtsam on see, et mõnedel inimestel on see kunstimeel noh, nagu nägemine ja kuulmine ja nuusutamis, meel ja sellised ja see on ka kunstlik kunstimehel. Sel ajal juba ammu juba itaallased on juba ammu kindlustasid Stark rahastust ja nendele inimestele, kellel kunstimeel on nendele siis rõõmu teha, selleks on konstitutsiooni olemas ja kui seal on mingisugust sotsiaal ilmselt elementi sees, siis on ju ka noh, võib-olla, aga, aga see ei ole nii tähtis, et kunst peab olema ja kunstis ei ole üldse midagi niimoodi, et et see peab nii, peab teistmoodi ja ma ei tea, võib-olla. Kas te ise peate ennast sotsiaalseks kunstnikuks? Mul mälus on vähemasti üks töö, mis kindlasti võiks kuulda sinu sotsiaalkunsti valda. See on see kapitalismi kirstu välja toovad punase lindiga mehed. Jajaa, kapitalismi vaatus jah? On küll, jah, ma olen sellise pildi maalinud ja see on ajalooline, et ma olen seda näinud, ma olin väike poiss, ma nägin seda sündmust pealt ja see jättis mulle mulje, aga ka see on üks paljudest, muuseas, aga eriti eriti ennast sotsiaalseks kunstnikuks ei pea, aga mul on töid, on õige mitmeid töid, kus on niisugust sotsiaalset nähtust seest. Peeter Allik teile sama küsimus, milline on teie seisukoht, kas pigem sotsiaalne või pigem kunstniku enda asi? Eks me kõik elame nagu sootsiumis on ju? Selles mõttes me oleme ka sotsiaalsed, sellised subjektid või kuidas öelda samas nagu kunstis on pigem see värk, et kas nüüd kunst peab andma edasi mingit erilist sotsiaalset sõnumit või tooma mingisugusele sotsiaalsele kihile edasi oma sellise väga targa või, või siis suunama sellise sõnumi, et see on nagu mingis mõttes problemaatika eriline selle poolest, et meil selline ümbritsev visuaalne keskkond on nii või teisiti tohutult täis paksult täis igasugust üle kuhjatud sõnumit ja seda niivõrd palju, et taustal pigem maalikunstis võib mõjuda isegi rohkem selline tähendusrikas vaikimine kui valjuhäälne harjumine. Et noh, mingi selline agressiivne sotsiaalse sõnumi edastamine, see meenutab võib-olla kõigile Lasile tuntud sellist situatsiooni, kui me oleme kuskil välismaal näiteks ja siis meie lääne sõbrad proovivad meile hakata rääkima sellist juttu, et vaadake, et George Bush on tegelikult paha, et naised ja mehed on tegelikult võrdsed. Kommunism ei olnudki nii läbini paha asi. Et siis tekib pigem selline piinlik tunne et ah, sellest ei teki sellist dialoogikunstis on sama asi, et kui sa sotsiaalne sõnum muutub naguniivõrd agressiivseks ja, ja kuidagi nagu ühe tooniliseks siis võib anda pigem mingi sellise, hoopis Vastupidise tulemuse või siis lihtsalt publiku eemaldumise kunstist. Ütlesite, et oluline on pigem tähendusrikas vaikimine aga kas vaikida tähendaks maalimine hoopis lõpetada? Kuidas siis vaikida tähenduslikult? Ei, see ei ole nüüd üldmõttes oluline, vaid olla mingi sõnumi edastamisel üks võimalus lihtsalt. Aga loomulikult ma ise olen tegelikult ära Mürarikka visuaalse kujundiga teen pilt on ju, et see kindlasti ei tähenda loomulikult kunstist loobumist, et kunst on selline sotsiaalne subjekt või sotsiaalne isiksus, on ka see, kes oma käitumisega nagu näitab et ta on selline oma ideaale või mingeid tõekspidamisi. Ja oma oma tegudega mitte ainult sellise propagandistlikud nagu röökimisega. Tundub, et sotsiaalse kunsti maine on sõltunud üsna paljuga ajast, millal ta ilmnenud on. Kui vaadata sotsiaalset kunsti kui kriitikat siis nõukogude seal oli ka üsna selge, mida kriitiline kunst tähendada tohtis. Siit jõuame me teise küsimuseni. Kas kunstniku enese olemus ja ülesanne on erinevatel ajajärkudel erinev? Kas olla kunstnik Eesti vabariigis on midagi täiesti teistsugust, kui olla kunstnik Eesti NSV-s. Lembit Sarapov. En oma teemade ja seal oma töö mõttes ei ole mingisugust, tahad, ma teen ükskõik, kus ma olen, ma tean ikka kogu aeg ühte ja sedasama tõttu võib-olla midagi erilist juhtunud. Ma teen, raha tuleb ja meeldiv ja nad on, leian, et seda, et no mitmed inimesed arvavad ka samuti ja kui neile meeldib see vaadata, siis paluks väga rakendada. Ta ei ole kunagi tundnud survet ega mingit surutist, mis tuleneks valitsevast võimust. Ei ole alati vabalt tähinud, mis ma olen tahtnud ja vahest oli seenena kui nõukogude ajal näitusele igat pilti välja panna ja ma lihtsalt ei näidatud välja, aga praegu jätkub see samuti ja samamoodi on olnud ja ma ei leia, et siin vahetan. Siis löödi näituselt pilte välja ja terajad ei kõlba näitusele. Praegu on samamoodi juhtunud samuti minuga, nii et ma võtan asja Leena. Tobeda huumoriga. Põhjused, miks pilt ei ole näitusele kõlvanud? Sobina näidanud totakaid põhjuseid on, aga noh, see õieti pole, õieti pole mina asigi, ma ei hakka seda uurima, et mis ta seal oma joru ja. Peeter Allik, mis teie kogemus räägib, teil küll Nõukogude ajast nõnda pikka kogemust ei ole. Aga kõrvaltvaatajana. Jah, noh, ega see ei ole jah, nõukogude ajast eriti pikka Cove. Aga tegelikult on see keskkonna muutumine on olnud isegi mitte niivõrd seoses selle Nõukogude lõpu ja kapitalismi algusega, vaid üldse sellise elu muutumisega ütleme mina olen nüüd 41 aastat vana, isegi minust noorematel on tegelenud veel praktiliselt kõpla põllundusega kuskil põllul, sellise orjandusliku korra tasemel ja sisuliselt kolhoosid olid peaaegu sunnismaised kollektiivid, et kui sa selle keskkooli ikka lõpetasitses tuli, keegi patsutas sulle õlale, et kuule, sa tõesti tahad vaata kunstnikuks või et hakka ikka traktoristiks või mingiks selliseks toredaks. Et sootsium on siis muutunud sisuliselt kõplapõllundus, sest arvutite ja infotehnoloogia välja kunstlikke see ei ole küll minu arvates muutoderit, kunstnikud ikka teevad oma asja, muidugi kunstnikud ei ole mingisugused sellised kloonid, ainult meie seas on ka igasuguseid inimesi, kes noh, mõned on lihtsalt seiklejad, magnet katsetavad lihtsalt erinevaid asju ja proovivad asju ja mõnede jaoks on ka muutumine selline muutumine, kes ongi selline jäävus. Ja lõpetuseks, kuhu suunas on Eestis maalikunst liikumas. Vahepeal räägiti üsna kurba juttu sellest, et maalikunstiga on nüüd kõik maalikunsti, praegu on läbi. Kas see on veel aktuaalne teema või on maalikunst juba ammu uuele elule ärganud? Lembit. Seda juttu, et maalida ei tohi, noh see vahepeal ta keelati ära, kui siin uue korra isegi keelati ära, et ei tohi ma välja siis salaja põrandaaluselt siis ikkagi jätkad seda. Ja siis, eks ta muidugi muutub, aga mis see minu asi on, et ma teen oma joru, mida ma kogu aeg treeninud olen ja teen seda siia veel seda paremini ja ongi kõik ja noh, inimesi, kellele ta meeldib ja neid leidub, noh siis siis mitte. Ja see ta päris välja surra ta ei saagi. Meil on isegi siin presidendid ja ministrid ja tähtsad tegelased, ütlevad Kekkivad öelda keldrisse, maalivad sellise pildi, joonistavad sellise pildi ja noh, paluks väga, kui juba eeskujuks on võetud maalikunst, eks ole. Et mingisugust nähtust seal kirjeldada mingi tähtsa isiku poolt, tähendab siis ta sure kuhugi. Niikaua, kuni metafoorid elavad, mis kasutavad maalikunstitermineid, nii kaua on maalikunstiga Kari ja, ja ta ei ole, aga siin ei ole seda aega, ta on olnud kunagi koopa seinad ja lahedaks maaliti täis, eks ole, seal kümned tuhanded aastad tagasi jätkub ja seda lõppu ei paista kuskilt, eks ole lugeda, et mõned targad võivad rääkida, mis nad tahavad. Nende seegahelanni sugu pidi nina all. Peeter Allik, mis teie arvate? Noh mina arvan küll, et maalikunst täielikult marginaliseerunud lihtsalt sellel põhjusel, et tohutult palju igasuguseid suundasid, on tulnud kunsti juurde ja see pole üldse paha. Aga mulle näiteks ja ma arvan, et väga paljudele just meeldivadki, igasugused marginaliseerunud asjad palju rohkem, kui see suur ja võimas mainstream maalikunst marginaliseerunud ala on tegelikult tunduvalt seksikam asi kui selline, noh, peavoolu nii-öelda ametliku kunstiredeli tipuna. Ja ongi kõik, punkt lõpp finish kuidas soovite. Aga et asi liiga nukralt ei kõlaks, tuletame meelde, et kultuurikoja saateid saab helgete mälestuste läbielamiseks ikka uuesti üle kuulata. Vikerraadio koduleheküljelt. Tänapäeva kiire elutempo juures kipub mälu kuskile ära kaduma. Siis olgu meeldetuletuseks öeldud, et kultuuriga ja tänase päeva kangelased olid kanni filmifestival ja selle Eesti esindust. Erkki Bahovski tutvustas raamatut nimega läbi Soome kadalipu ning selgitas, miks soomlased sõja ajal ning sellega järel kõik põgenikud sõltumata rahvusest välja andsid. Ning tänase aruteluteemaks oli ka Eesti sotsiaalne kunst. Tänase saate nõelusid üheks kultuuri purjeks kokku Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Nüüd seilame minema ja tuleme uute lugudega tagasi. Täpselt nädala aja pärast syndžika kõike toredat.