Tere eetris on kultuuriga ja mina olen Riho Lauri Saar. Öeldakse, et pärast suurt reedet tuleb vaikne laupäev, aga mitte meil. Meie kultuurihaamer lajatab ikka täie rauaga. Tänases saates saab suure kummarduse kirjanik leelo tungal. Kätliniga Ma räägib, millistes rollides kujutatakse tänapäeva teatris naisi ning räägime festivalil maa ja ilm mutatsioonidest. Ent alustame saadet loomemajanduse võimalikkusest Eestis. Kultuurikaja. Järgmisel nädalal peetakse Tartus suurt konverentsi uhke pealkirjaga loomemajanduse võimalused Eestis. Kokku tulevad kultuuripoliitikat, ajavad tegelased euroliidust ja Eestist ning räägitakse, kuidas kultuur ikka siis õieti head teeb ning kuidas seda kõike veel nii võiks korraldada, et keegi ei tunneks, et ta selle kõige juures millestki ilma jää. Ühesõnaga, kuidas lasta kultuuris nii õitseda, Etsega raha sisse tooks? Margus Kiis kutsus kokku Genialistide klubi eestvedaja Ivar Põllu ja Y-galerii hinge kaisa Eise ning küsis, kas ja mis kujul on kohalikul tasandil üldse võimalik kultuuri toetada ning kes ja mis moel sellest siis õieti võidab. 27 28 märts toimub Tartus loomemajandusalane konverents Y galeriis Kaisa õige ja Genialistide klubi üks eestvedaja Ivar Põllu sõnaloomemajandus see kõlab ju koledalt või kuidas? Kõlab küll jah, aga tundub, et see sõna on see uus võlusõna, millega tahetakse igasugused kultuuri ilminguid siis poliitikute ja majandusinimeste jaoks arusaadavaks teha, et see on nüüd jälle uus keel, millega tahetakse tõlkida protsesse, mis muidu äriloogikale ei allu. Mina arvan, et väga tark tegu oleks meisse investeerida kellesse investeerida. Kui jätta kõrvale nagu teadlikult kõik need imporditud ideed tehastest, majadest, äriplaanides igasugused arvud ja nii edasi, onju, ja kui tingimisi rääkida ikkagi Tartu kultuuritehasest, siis ennekõike on asi ehk ikkagi äratundmises siinse noore tuuri ruumi aktiviseerumises. Tundub, et kõik võimuritele, eriti linna võimuritele meeldib see kultuuritehase idee. Üldiselt nagu ma aru saan, On nad kujutavad kultuuri tehasena mingit vana tehasehooned, kus siis ühes otsas bändid mängivad ja teises otsas kunstnikud maalivad ning keskel filmimehed midagi nikerdavad kõik elavad rõõmsalt üheskoos, ühes suures kõledas ruumis. Muideks kuidas on see idee kaua juba kestnud ja ühelt poolt on ta täiesti umbe jooksnud, kuid mingites tehaste hoonetes selline süsteem isegi mingil moel toimub. Kuidas Tartus tundub, et kas siinses kliimas nii vaimses kui ka ilmastikulises selline kaal, mida siis linnavalitsused armastavad, töötaks? Ega me ei tea ju tegelikult, mida linnavalitsusest armastavad, ma arvan, et linnavalitsustel on tegelikult suhteliselt ükskõik, kas nüüd tehas, kas on tere, kas on torn või, või kelder kaubamaja, see, kus, kus need asjad toimuksid. Ma arvan, et ühelt poolt on kaisa lõiguset asi, ühelt poolt on asi tegu sellega, et Tartus on näiteks skulptuuri elu aktiviseerunud ja on mingid inimesed, kes tahaksid öelda kultuurselt leivad ühte kappi panna ja teha koos midagi, midagi suuremat, et mitte ainult igaüks üksteisele vastu töötada ja erinevaid tegevusi omaette nikerdada, kuskil igaüks eraldi kuskilt toetust paluda ja siis eraldi välja surra paremini kui surra, et siis surra koos suure mürina ka välja. Aga teiselt poolt on see, et Euroopa Liiduga laienemisega ja on avanenud mingid imelikud imelikult suured summad, mis antakse just loomemajanduse arendamiseks Euroopa Liidu uutes liikmesriikides. Eks ole, paras võlusena. Igale ametnikule räägitakse erinevatest summadest, jaga keegi täpselt aru ei saa, kui suured need summad on, aga need summad on ikkagi ühe linna jaoks kolossaalsed, mis on võimalik hea projekti puhul investeeringuteks saada. Ja eks käivitab lambikese siin-seal ja siis on juba, kas see on siis kultuuritehas või miski? See ei ole tähtis, kas. Tundub, et probleem teema on pigem selles, et kultuuriametnikud ei ole päris adekvaatsed sellist asja lahendama, kui nad ta, kuigi nad tahavad hirmsasti ta ise seda asja ja projekti läbi viia noh, andmata võib-olla ta asjatundlikumatele inimestele võimalust. Ma ei oska seda hinnata, kas nad an adekvaatsed või mitte, aga ma kahtlen küll, et seda asja on niimoodi võimalik tekitada administratiivselt või ametkondlikud menüüd. Et me nüüd mõtled, meil tuleb, nüüd ei tee, siis me taotleme, rahasime, ehitame midagi valmis, siis Dmitri ekstrakt suhteliselt lahti, kultuuride pauhti sinna sisse. Et pigem võiks minu arvates praegu revolutsiooniline moment, kus võiks ära kasutada seda potentsiaali, et tõesti tekib nii-öelda siis kasta seda taimed, mis juba kasvab seal nende rahadega ja nende võimalustega olemasolevad protsessid juhtida võiduka kehastumiseni. Iseenesest on ju alati ette heidetud Tartu kultuuriosakonnale sellist ühtse kultuuripoliitika puudumist, onju, et need nad tundub, et tegelikult ajavad väga sihikindlalt midagi. Samas nagu ma ütlesin enne sellest ideede importimisest, et noh, tänu nendele loomemajanduse rahadele kasvab neid kultuuritehaseid üle Euroopa nagu seeni pärast vihma sügisel. Et see on selline formaat ja mis võetakse nagu kasutusele hästi paljudes linnades. Kas Eestis oleks iseenesest ka võimalik selline sellise formaadi nagu õitsemine või on Eestil mingid omad spetsiifilised probleemid? Ma arvan, et see asi vääriks kindlasti katsetamist, et noh, see formaat on imporditud, see ei tähenda, et see Eestis ei töötaks Eestis pole sellist asja mitte kunagi tehtud, ma usun, et et see töötaks küll, aga seal lihtsalt peaks olema kuidagi sõltumatum ja sellised selline asi ei saa sündida ilma garantiideta. Kuna välismaal suht suhteliselt tihti nende asjade taga mitte riik või linn, vaid tihtipeale ikkagi mingi ärimees, kes on selle, on selline rahulik omanik, siis siis linnade ja ja riiki riikide puhul võib tihtipeale juhtuda eriti sellise noorte riikide ja tihti vahelduvate valitsustega linnade puhul, et kogu see kultuuripoliitika muutub selliseks nagu võimumänguks või selliseks valimiseelseks ratoorikaks tihtipeale naati jõude tulemusi ära oodata. Võib öelda, et Eestis tegelikult oli ju loomeinkubaator, võib kultuuritehase sarnane asi tekkimas Tartu teatrilaboriga, aga näiteks linnavalitsusse jõudnud seda tulemust ära oodata, isegi seda esimest inkubatsiooniperioodi kolmeaastast ei ütle, ta ei viinud isegi see kolme aastane protsess lõpuni. Juba siis öeldi, et ah, et ei tule ikka midagi välja, lõpetame ära. Et noh, samahästi võib juhtuda ka praegu, et et tegelikult on vaja garantiisid, siis ma usun, et tekiks nii mõndagi. Samas, kas need majanduslikud kulutused õigustavad ennast, et ma ei tea Pallase vilju või uhkeldama sellega, mis praegu on ju 60 70 aastat hiljem et võib-olla kui see investeering siis teha, et siis seda me näemegi 100 aasta pärast, mitte homme. Kuigi tegemist kultuuritehase puhul on siiski puhtalt sellise noortepärase üritusega, ütleme niimoodi, et ega vähemalt Euroopa kogemus ütleb niimoodi, et mõnes mõttes on tegemist siis seguga kultuuriasutusest ja mõnes mõttes ka noorte sotsialiseerumist asutusest. Kohati ta annab häid vilju, kohati ta on tõesti, kipun muutumas selliseks kassa admi administratiivse, eks, või äripinnaks kus siis tavaliselt toodetakse midagi punkte täis saada. Aga noh, midagi väga väärtuslikku sealt ei tule. Või kuidas teie arvamused Eks neid variante on muidugi mitmeid, mis võib juhtuda. Mulle tundub, et näiteks Eesti situatsioonis on võib-olla kõige õigem proovida just seda, et luua mingi selline pinnas, kus saaks kus saaks katsetada, kus saaks nagu suhteliselt riskivabalt proovida erinevaid asju, ilmad, kard, et peaks seda pärast ise kinni maksma, noh, kasvõi see, et Tartus kui keegi tahaks teha mingitel üritustel mingit kontserti või mingit üritust, kus kontsertkunst ja kõik asjad segunevad. Kõige lihtsam näide, et siis seda et seda nagu tõesti teha, nii nagu noh, rentida saal, rentida kõik need erinevad tehnikad, Säre, laenu, pere laenu võlgu. Sest need on ju festivali siin küll olnud, mis on tegijate õppelaenude peal lõpuks siis erinevaid rente maksnud riigifirmadele, kes saale rentinud, aga ikkagi tekitada mingit moraalset riskikapitali, et või noh, mingid saalid või mingid ruumid või mingid majad, kus saab teha neid asju. Nendel olla infrastruktuur, mis ei toimi, nagu kas on põhjusel, et võib-olla näiteks kaks-kolm korda läheb halvasti. Aga samas näiteks, et kuna see infrastruktuur annab tuge, siis, siis sa ei pea maksma üüria, sa ei pea maksma kogu selle tehnikast rentija, Esiratise tasu, aga võib-olla kolmas neljas kord see asi nagu, nagu leiab seal oma õige konksu ja siis sinna struktuursaiga oma saab oma nägu selle nagu selle investeering või sellesse tagasi näiteks Genialistide klubis on see toiminud küll mõni ürituste sari. Kaks-kolm korda on kahjumis, neljas kord on juba nullise viies, kordan juba hästi, nii et me saame need need miinused tasa, mis me oleme esimesel paaril korral saateid. Tead sa tulidki selle majanduspoole poole, et mõneti lumemajandus Apo keetide jutust jääb mulje, nagu kultuuritehastes peaks hakkama tootma hästi palju märts tooteid, et see ennast ära tasuks. Aga paljude kultuurialade puhul on see praktiliselt võimatu või tänapäeval juba üpriski raske. Kas selliste juttude viljelejatel on mõnes mõttes liiga naiivne arusaam kultuurist kui majandusobjektist? Sa küll väitsid, et sinu, teil seal mõned asjad tasuvad ennast ära, aga näiteks kas kunstiüritused näiteks tasuvad ennast elama näiteks kahtlen selles. Valdkonnad on ju erinevad, see ongi, karta on, et ta on pigem disaineritele ja mingite selliste toote vähemusele suunatud sellist teevad koostööd mingite äriettevõtetega kunstnikud. Et ta ei ole selline maali konveier või midagi, et see on nagu tobe mõelda, kui ise on ka olemas. Ma tean Võib-olla sellises praktilises sfääris kooseksisteerimine või see kultuuritehase mõte on ka selles, et on koos erinevad seltskonnad, kes näiteks saavad omavahel töid ära jagada. Et kui näiteks need eraldi ei saaks hakkama koosnenud, saavad hakkama nii, et nad saavad seal paikneda, saavad oma töid teha näiteks ala ühed. Kas see kujundus ei pea tellima kuskilt mujalt raha eest, vaid selle eest, et mingid kujundajad seal majas teevad tasuta kujundusi tekib nagu selline klastri siseme, naturaalmajandus sättinud ja ja samamoodi see loomemajandusest Sandeeveedermidel, klaster, mis võib-olla on isegi Tartu või Eesti mõistes isegi elujõulisem, kui see tehas. Et ta on selline nagu seltskond või mingi võrgustik, mis teeb omavahel koostööd. Et nad on nagu virtuaalselt mõtteliselt, nagu ühes ruumis koos tegutsevad, kaasas ei pea olema üks, üks kole hoone, kus toimuvad ravid, tarvitatakse narkootikume. Järgmisel reedel ja laupäeval toimuvad Eesti Draamateatris Põhjamaadeteatripäevad järjekorras juba neljandad. Sellel korral uuritakse naisi täpsemalt, mida tähendab mängida naist. Lisaks draamatekstide lugemisele saavad vestlusringis kokku mainekad Põhjamaade naiskirjanikud ning riigi rahvusteatrite juhid. Millistes rollides, missuguste probleemide elu, valikute, suhete kaudu tänapäeva teatris naist kujutatakse ja mis naiste selline kujutamine päriselus kaasa toob, rääkis Urve Eslasele. Kätlin Kaldma. Põhjamaade draamapäevi on korraldatud juba mitu aastat ja see on Põhjamaade Ministrite Nõukogu algatus tuua siia Eestisse Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Islandi uuemat näitekirjandust ja teatritegijaid. Selleaastaste draamapäevade keskmes on naine. Loetakse ette naiste kirjutatud näidendeid Põhjamaadest ja kohale tulevad ka teatritegijad Taanist, Soomest, Norrast, Islandilt. Sellekordse Põhjamaade draamapäevade teema on naine ehk täpsemalt mängida naist. Milline on see viis, kuidas Põhjamaade teatris praegu naist kujutatakse? Traditsiooniliselt Põhjamaade Teatris naine seostub eelkõige Ibseniga. Et ükskõik missuguses riigis seda ka ei küsi, Gibson, et see on see traditsiooniline ja, ja juu juba aastakümneid püsinud naise kujutlus. Viimastel aastatel on ka väikseid muudatusi toimunud. Naine on sealt tagaplaanilt astub, astub esiplaanile ja, ja selliseks meeste mänguasjast hakkab saama iseseisev inimene. Aga muudatused toimuvad väga aeglaselt. Lavale hakkavad jõudma ka tänapäeva noored naised kes on väga iseseisvad, võtavatuma otsused vastu ise ja elavad oma elu hoolimata sellest, mida arvavad neid ümbritsevad mehed. Millised probleemid põhjamaades jõuavad teatrilavale, kui rääkida naistest, millest naised laval räägivad? See sõltub suurel määral sellest, et kas näidendi on lavale toonud, ei kirjutanud mees või naine, et kui Sänna mehe kirjutatud, siis on see traditsiooniline käsitlus, kus naine on lihtsalt tegelane tegelaste hulgas. Kui juba naised asja kallale saanud siis tegeldakse lähemalt naise, ütleme siis ka igapäevase elu, valikute ja ühiskondlik teemadega selle ümber, kuidas ühiskond mõjutab seda, kuidas naised käituvad ja mis neist saab, et väga huvitav näide on siin islandi kirjanik Slava Jacobstotter, sirgel lühilood on näidendis kirjutanud, vala Sorstoter kus kuna autor on ise juba mõnda aega surnud, siis siis Islandi rahvusteatri juht tellis näidendi teiselt autorilt. Ja seal näiteks käsitletakse naise tavalist elu köögis lastega majas, õues aias. Aga see kõik on keeratud natukene selliseks kummaliseks, et põhimõtteliselt on ju selge, et milleks emal on seda aju vaja, tulevad lapsed ja võtavad selle aju välja, panevad riiuli peale purgi sisse. Tore külalistele näidata. Et ema mõtlengi lõpuks noh, huvitav, et kunagi oli mul mingid mõtted, mingid probleemid, aga nüüd on elu nii lihtne. Kui nüüd rääkida veel ühest teatritükist, mis ettelugemisele tuleb norra autori kirja pandud, märka mind raisk. Ja kui võrrelda seda kolmekümnendatel loodud kokto inimese häälega, mis tõsi küll, ei ole Põhjamaadest pärit, kuid siiski Euroopa kultuuriruumi kuulub siis tundub erinevus üsna metsik olevat. Ühel juhul jõuline enesekehtestamine, teisel juhul kõigega lepiv naine. Muutus on vist tõesti olnud tohutu. Nii see on, aga nii on see ka ühiskonnas, et kui me vaatame, siis, siis naised tõusevad tasapidi järjest kõrgematele positsioonidele ja kehtestavad ennast nii perekonnas kui ka töökohtadel. Norras on see iseäranis toredasti sisse seatud. Käisid ise Norras ka paari etendusega tutvumas, millised on kogemused, millised on muljed? Muljed on väga head, et vaatasin kahte etendust, kumbki neist ei olnud norra näidend. Aga mõlemas oli kesklassis naine, üks neist oli munadega. Minu nimi on reisijal korri, mis rääkis Ameerika tütarlapsest, kes Iisraeli siis aastad tagasi buldooseriga surnuks sõideti, kui ta sealt palestiinlasi üritas kaitsta. See oli monoetendus väga noor tütarlaps, seal väga tihe ja ja siin hinge ja südamesse minev tekst. See oli viimane etendus, nii et lõpuks nuttis, nii näitleja kui ka nutsid pooled inimesed saalis. Ja ka liigutav ja mõtlemapanev. Ja teine tähendus oli sohva, klase Elektra mis oli nüüd omapärane selle poolest, et seal peaosa mängis Norra eelmise aasta parim naisnäitlejaviijad jelda kes on Norra Pakistani päritolu laval toimub, oli ka seadud sellisesse India-Pakistani mitmesse kohal olid toodud trummid ja india sellised traditsioonilised pillid, lauldi, tantsiti ja siis pidevalt oli selline konflikt selle nii-öelda vanavanakreeka ja siis kaasaja ühiskonna vahel ja mitte lihtsalt siis kaasaja ühiskonna, vaid vaid kaasa ja ühtepidi traditsiooniline moslemi ühiskond ja teisel poolt siis praegune immigrantide moslemi ühiskond, nii et see oli väga-väga ootamatu asi, on midagi niisugust, mida Eestis tõenäoliselt vähemalt paarkümmend aastat näha ei saa. Kui nüüd tulla korraks tagasi siin Tallinnas toimuvate Põhjamaade draamapäevade juurde siis lisaks teatritükkide ettelugemisele toimub ka üks suurem arutelu kus osalevad teatritegijatest naised Põhjamaadest. Nii lavastajad, näitlejad, kirjanikud, kas see on teatrimaailma samm teaduse suunas uurima üks viisi, kuidas teatris naist kujutatakse kuidas naised kuvandit konstrueeritakse ja kuidas publik selle naise kuvandi vastu võtab. Kindlasti võib nii öelda, et see on nii pisikene, pisikene samm võib olla sisseuuringute poole või, või siis ka sotsiaalteadlaste poole. Et isenesest, et on, läks praegu kõige olulisem siin see, et teiste inimeste kogemuste alusel kuidagi anda anda eesti loovatele kirjanikele või näitlejatele ja lavastajatele nagu impulsse. Nad julgeks siit natukene välja astuda ja julgeksid oma töödega rahva ette tulla, et tegelikult on meil ju Eestis selline täiesti unikaalne situatsioon, kus, kus naised on rohkem haritud ja käivad rohkem teatris, aga sellegipoolest laval on, on nagu rohkem eespool esindatud. Loodame väga, et see ergutab noori tegijaid. Lavale astub. Tahaksin siinkohal ette lugeda paar vägist lõigukesi, teine Paaveri 2007. aasta draamaülevaatest. Kuid paarist erandist hoolimata püsib siiski traditsiooniline ühe ülbalisus näidendeid kirjutab ja lavastab ning teeb produtsendina peanäitejuhina või teatrijuhina. Põhimõtteliselt repertuaarivalikud Eestis üldiselt ikka mees. Teine lõik. Tänapäeva naise valikuid ja rollid ei ole teema, mis eesti teatrit eriti köidaks. Naine on eesti näidendis tavapäraselt kõrvalteemakandja mehe rollide illustreerija kohal, Olleski, nähtamatu eksistentsiaalseid ja eneseteostuslikku probleeme. Eesti suuri ajaloolisi valikuid käsitleb dramaturgia üldiselt, meespeategelaste kaudu on naine, näitemängu keskmes on tema teemaks armastuse puudus või vastupidi, truuduse tänulikkus, mehest, kaitsjale ja inspireerijale. Teistsugune naise käsitlus välgatab korras keppis Elo Viidingu luuletuses emadepäev, aga selle summutab rahvuse huvi suurem teema ja erootiline meeste tants. Kevadine maailma muusika, festival, maa ja ilm täidab täna õhtul Tartu linna. Kogu muusikalise kompoti keskel tegutsevat Sofia Rubina sõpradega. Vabameelne rahvamuusikapunt paabel. Armeenia vene kooslus nimega keedi Picasso ning kogu selle muusikalise kaose võtab kokku üks õige ainulaadne projekt. Mis on festivalil maailm seekord teisiti? Ning mismoodi on festival aja jooksul muutunud, sellest, rääkis Eesti pärimusmuusika keskuse projektijuht Arlet orasmaa. Kui festival maailm aastate eest alustas, siis oli eesmärgiks justkui pakkuda suvise Viljandi folgi kõrvale ka sellist omalaadset, kevadist ärkamispidu. Festivali algust. Saastad olid üsna suurejoonelised ja lausa mitme päevalised. Miks on festivali formaat tänaseks vähenenud ja milliseid muutusi festival ja ilm on üldse aastate jooksul läbi teinud? Tänavu aasta on festival pigem selline kontsertõhtu tõepoolest ja teda päevasena see aasta selle tõttu, et et Eesti pärimusmuusika keskus, kes seda asja korraldab, on kogemus, midagi väga erilist tegevad. See kevad avatakse meil Viljandis pärimusmuusika ait ja sellele suursündmusele läheb see aasta nüüd põhienergia ja ka põhiressursid ja nii edasi ja siis otsustasime kollektiiviga tehasele. Vaata see festivali maailm ühepäevase ning natuke väiksemas formaadis, aga suuremad muutused, mida maailm üldse läbi aastate läbi on pidanud elama on, on kindlasti programmi mitmekesisuse suurenemine välja arvatud siis nüüd käesoleva aasta, kus eks ole, programm on kõigest ühepäevane. Kuid varem programm muutunud järjest järjest iga aasta eril ilmelisemaksja rahvusvahelisemaks kindlasti. Mis on üldse festivali maailm kontseptsioon ja kellele see mõeldud on? Maailmal oleme me kindlasti peamiseks sihtgrupiks võtnud Tartu pärast kindlasti tudengi tudengi ja noore pärimusmuusika ja maailma muusikahuvilise aga see ei ole nüüd selline ja selle festivali puhul, et, et oodatud on kindlasti kindlasti kuulame, vaatame kõik inimesed, keda vähegi huvitab mujal maailmas traditsiooniline muusika ning ka Eesti Eesti televisiooni muusikamaailm, jah, on siiski, võib öelda niimoodi siukse pateetilise lausa on mõeldud kõigile. Kuid oma ja kogu nii-öelda reklaami ja meediakampaaniat teeme me mõeldes sihtgrupile, tudeng ja muusikahuviline noor. Vahest öeldakse, et maailmas oleks justkui suurem osa popmuusikast ära tehtud selles mõistes just et, et pöördutakse üsna sageli uute hittide tegemisel järjest sagedamini vanade lugude juurde inspiratsiooni otsima. Festivali maailm, esinejad otsivad seda inspiratsiooni reeglina just rahvamuusikast segades seda siis kokku kas moodsama muusika või moodsa tehnoloogia vahenditega või tehes siis täitsa nii, nagu mehed muiste seda tegid. Aga kas sellest võiks järeldada, et vaatamata igasugustele tööstusrevolutsioonile televisiooni populaarsusele tehnoloogilisele võidukäigule on rahvamuusikas siiski midagi, mida kõik eelnev pole suutnud kuidagi ära kustutada ning oli võib-olla tõesti vaid aja küsimus, millal rahvamuusika hakkab nii-öelda härra aladelt jälle järjest rohkem igapäevaelus osaks saama sest on ju vähemalt viimased kümmekond aastat etnosugemetega muusika olnud kindlasti pildis lausa lausa isegi popmuusika võtmes. Täitsa päri oleks sellega, et selle nii-öelda etno ja rahvamuusika ja kindlasti pärimusmuusika nii-öelda viimastena võidukäigu võlu ongi võib-olla selle nii-öelda alternatiivsus, sest et üsna palju on ikkagi ikkagi Eesti ja ka mujal muusikakultuuris on viimaste aastate põhiline ütleme nii siis tuntuks või heaks saamise võti, see, et pakutakse midagi alternatiivset, et alternatiivne, nii et võiks öelda isegi pop ja pärimusmuusika rahvamuusika on tegelikult ju niivõrd lai, et seal on erinevaid kõlapilte ilminguid, viise, erinevaid töötlus, võimalusi on niivõrd palju, millistesse võtmetesse seda panna, see tähendab segada nii džässi, roki, Bobbyga, elektroonilise muusikaga, kõigega, et, et see on selline, on niivõrd universaalne lihtsalt selline keel pärimusmuusika eest, et milles nagu rääkida Võib-olla see etnomuusika populaarsus on aidanud omamoodi ka igasuguseid piire erinevate stiilide vahel ehk isegi pisut lõhkuda. Tänapäeval on vist üsna raske muusikalisi stiile erinevalt määrata, alates sellest, et kuskil raskemuusika vallas võib, võib tuua mängu etnomuusika kui ka täiesti kõige lihtlabasema popmuusikas, võib rääkida ka etnopopist. Just see piiride lõhkumine ongi see selline pigem nagu hea vist isegi siis et see ju tutvustab inimesele, kes on harjunud kuulama sellist, ütleme mitte väga keerulise kõlaga popmuusikat, tutvustab temale nii mõnegi etnoviisi ja tegelikult ka vastupidi. Et ütleme, pahandanud rahvamuusikud ja pärimusmuusikud, kes, kes on ütleme, et siiani väga keelduva pilguga suhtunud, popmuusikasse rokkmuusikasse avastavad ja sealt enda jaoks võib-olla midagi. Festivali maagia ilm lõpetab teiste esinejate kõrval selline huvitav projekt, mille nimi on rütmiallikal. Võib-olla see isegi omamoodi võtab kokku tänapäevase sellise maailma muusika olemuse kogu oma Ellektilisuses. Mida see projekt endast kujutab ja kuidas see sündis? See projekt sündis peamiselt projektis osaleva Eesti ühe tuntud džässtrummar Tanel Ruben eestvedamisel kes alati alati millegi uue otsingutel siin Eesti ja ka ja ka mu riikide muusikamaastikul. Et tõepoolest see projekt on selline, võiks öelda vist isegi sellel näol võib olla kordumatu. Sellist asja päris varem pole ühendatud, et on džässmuusikud, pärimusmuusikud, lauljad ja ka näiteks üks Euroopas ilma teinud Housi diskor, kes on ju väga professionaalne. Et see tõepoolest võtab kokku sellise pärimusmuusika üldse tänapäeva muusika, sellise universaalsuse ja võimalused need üksteisega segada. Seltsimees laps ja suured inimesed. Sellist pealkirja kannab leelo tungla kõige värskem raamat. Mitte luuleraamat, vaid seekord on tegu mälestusteraamatuga või peaaegu seltsimees laps ise. Nelja aastane leelo tungal vaatab suurte inimeste maailma Stalini-aegses Eestis. Ja maailm vaatab vastu alati, mitte just kõige sõbralikuma pilguga. Kuid see ei tee lapsepõlve vähem õnnelikuks. Leelo tungla rääkis seltsimees lapsest tema suguharust ja toonasest ajast. Urve Eslas. Leelo tungal enamus Eestis viimasel ajal ilmunud mälestusteraamatutest on üsna sünged. Tõesti, aeg oli ka selline. Aga teie olete vist kõige õigem inimene rääkima, kuidas kirjutada raskest ajast ja kurbadest sündmustest nii, et see ei paistaks süngega, viriseb. No ma arvan, et kõige lihtsam retsept on jääda lapseks, olla laps. Sellepärast et kui me räägime sellest valiku pealkirjaga raamatust seltsimees laps ja suured inimesed, siis võiks öelda, et, et ta on tõepoolest üsna sünges raskest ajast. Mina lihtsalt uurisin natukene seda ajalugu, et 51. aastal vallandati vähemalt 400 õpetajat Eestis ja 150 neist arreteeriti ja minu ema oli nende seas. Ja mida ma tahaksin selle oma vaata ka öelda, mis räägib sellest ajast, on see, et häid inimesi on alati olnud. Kurjust on alati olnud, on ta poliitiline või majanduslik mis tahes, aga head inimesed kannavad seda maailma enda seljas nagu elevandid. Ma ei olnud veel nelja, sest ta nägi mu koolidirektorist selleks ajaks juba vallandatud. Ema saadeti vangilaagrisse ja time jääma isaga kahekesi elama. Aga me jäime Eestis, mis oli meie eelis, ema jäi emaks ja ema jäi endaks, mis oli tema eelis. Huvitav oli see, et mõned aastad tagasisats Ave alavainu mulle Hiiumaalt ajalehe väljalõike, kus rääkis üks tore Hiiuv naine minu emast seda, et paljut Norrisesid toidu ja viletsate tingimuste ja kõige muu pärast, aga üks naine oli seal helmes Tungal, kes muretses oma pere olukorra pärast, ma sain aru, et nii ongi peamine mure ongi see, et kas me oleme kellegagi koos või kas me oleme üksinda suures maailmas suure kurjuse keskel tema jaoks oli alati tähtis, et keegi oleks olemas, et pere oleks koos anta, vaene on ta rusutud. On ta segases olukorras ei lugenud, aga et inimesed, kes 11 armastavad, oleksid koos, vot selles raamatus ma püüdsingi kirjutada niisksi, positiivseid rõõmsaid asju. See on tõepoolest väga raske aeg, millest on kirjutatud, aga ma arvan, et et lapse seisukoht oli see kõige õigem Kasvasite koos isaga kuni teise klassini. Teie kasvatamisel osales kogu suguvõsa või suguharu. Nagu te seda nimetate ja no emapoolne suguharu oli nõnda, et pool neist olid saadetud juba Siberisse ja pooled hoidsid eemale igaks juhuks, sest oli ju üsna raske aeg, aga isapoolne sihuke segavereline suguharu hoidis väga ühte. Minu vanaema oli pooleldi poolakas, pooleldi lätlane, kelle vanaisa tõi kaasa Venemaal mõisavalitsejaks käies. Aga üksteisest hoolimine oli niivõrd tähtis, et seletama ei kujutagi elu ette, ma ei kujuta üldse ette, et inimesed võivad elada siin maailmas hoolivad üksteisest ja üks sõnum, mida ma tahaksin selle raamatuga edasi anda, on see, vaatamata sellele klammuulsele, välisele meediakesksele, närvilistele tikkijad talle maailmale ja olemas seesama üksteisest hooliv ja armastav maailm, siin ka praegu. Käisime maantee äärde täpselt samal ajal, kui buss susisedes peatus. Uks avanes ja bussist vaatas vastu palju palju musti ja pruune mantliselgi ning üks roosa nägu. Seltsimees, kahjuks ei saa me teid peale võtta, ütles roosa nägudusaselt. Omnibuss on niigi ülekoormatud, aga teie olete veel lapsega? Ise oli ta oma kulmudki ära kiskunud, et paremini bussi mahtuda. Kurb lugu küll lausustata, kuid ta hääl polnud üldsegi mitte kurb, vaid minu meelest isegi ülearu rõõmus ja reibas. Noored, ilusad daamid ei kujuta ette, kui õnnetu on üks üksildane vanaema. Kui lapselaps ta sünnipäevale ei jõua. Kergitas roosa nägu oma helepunaseid suunurki heitis mulle uuriva pilgu ning hüüdis siis mustade ja pruunide selgade poole. Need reisijad katsume veel natuke koomale võtta. Tagapool on veel tsipake ruumi. Aga me läheme ju vanaisa sünnipäevale. Sosistasin Data palitu varrukad sikutades. Miks sa ütlesid, et vanaema on õnnetu? Ega ma mingi punamütsike ei ole. Oletasa, sosistas ta ta vastu. Kes seisadest hoolib? Emad on alati kõige tähtsamad, nendega arvestatakse rohkem. Ja konduktor on bussis sama, mis kapten laevas. Konduktor jätsin uue sõna meelde. Memme kutsus sedasorti naisterahvaid pileti neidudeks. Aga see sõna ei kõlanud pooltki nii peenelt kui konduktor. Seltsimehed reisijad, hüüdis roosa näoga konduktor uuesti. Tehke palun natuke ruumi, laske lapselapsel vanaema juurde sõita. Mustad ja pruunid seljad taganesidki nüüd bussiuksest veidike eemale. Just parajasti nii palju, et me kahekesi peale mahtusime. Bussis oli tõepoolest väga kitsas olemine ning õhunatuke, mis pruunide ja mustade mantlite vahel ära mahtus. Lõhnas bensiinist ja niisketest riietest. Roosa näoga konduktor istus läikiva raudtoru taga, peas must hõbemärgiga barett ja rinnal imeline mustast lakknahast käekott mille kohal rippusid valged ja helesinised piletirullid. 1000 tänu Konduktori preili clausus data ja ulatas neiule raha. Palun üks pilet jõgisoole. Konduktori preili rebis osavalt pileti rullistribakese. Olge lahke, seltsimeesreisija, seltsimees laps on arvatavasti alla viie aasta vana. Seltsimees laps, see oli juba midagi, seltsimees laps. Ma ei kuulnud, mida data vastasega pannud enam üldse tähele, milles nad Konduktoriga omavahel rääkisid. Kordasin vaikselt oma nina ette, seltsimees laps, seltsimees laps? Jah, see tähendas, et minagi olen juba mehe eest väljas mitte hea lapsega paha laps, vaid seltsimees laps. Seltsimees laps, oli midagi palju enamat kui leelo või tüdo või laps või isegi Emile Satopek. Taipasin kohe ei mingit sportlaseks, pesunaiseks või õpetajaks hakkamist. Ainuke tõeliselt huvitav elukutse on Konduktori oma. Mis võiks olla veel ilusam ja põnevam kui istuda tuubil täis bussis, läikiva toru taga rinnal säravate lukkudega rahakott ja mitu rida piletirull ning kutsuda teisi inimesi seltsimeesteks. Siiski jäi kaks küsimust mu südant vaevama. Kõigepealt kas see oli ikka ilus etata Konduktorile luiskas? Ja teiseks, kas me oleksime bussi peale saanud, kui data, oleks öelnud ausalt, et läheme hoopis vanaisa sünnipäevale. Järelikult on siis emad ja vanaemad tähtsamad kui isad ja vanaisad. Ava. Noore ja ta kaaslane Prava nüüd käin kooliteel häid sõpru leida ja hoidnud, teeninud nagu kalju. Kui palju laps toona mõistis sellest poliitilisest olukorrast? Nelja aastane vast mitte, kuigi seltsimees lapseks nimetas väike leelo ennast raamatus küll suure uhkustundega, aga natuke vanem, 10 11 aastane, kui palju tema aru sai sellest, mis toimub? Selleni, ma arvan, et ma juba kuskil kolmandas raamatus alles, kui ma olen 10 11 kirjutamist alustasin, ma arvasin, et see mahub kõik ühte köitesse kõik kokku, aga nüüd ma märkasin, et ma olen jõudnud umbes noh, poole aasta kaugusele ainult selle raamatu paksuse kaudu. Aga meie, eestlaste üks probleem on kaksikmoraal, maailm, milles me oleme pidanud elama lapsel alguses ei ole selles küsimust, aga hiljem küll. Ja ma arvan, et kuskil 10 11 miselt hakkas mul juba tulema see tunne, mida peab ütlema, mida tohib öelda, mida mitte. Aga ma tahaksin väga, et inimesed ei mõistaks 11 hukka selle pärast, mis ajas keegi on elanud, kes oli komnoor, kes oli hitlerjuugend, et hädapärast oldud olekud tuleb ära unustanud, need ei ole olnud südamest siirad. Kõige hirmsam oleks see, kui me hakkame minevik varjude pärast üksteise varvastel tallama. Me peame edasi minema. Raamatu seltsimees laps ja suured inimesed, alapealkiri on veel üks lugu õnnelikust lapsepõlvest. Ometi algab ju raamat üsna süngelt, kolme ja poole aastase leelo ema viiakse mustade meeste poolt ära. Kas lapsepõlv on alati õnnelik aeg, sõltumata? Tingimustest, ja ma arvan, et lapsepõlv on õnnelik, ainult ühel tingimusel on keegi, kes sinust hoolib. Vaene aeg on see kapitalism, sotsialism, mingi padupunane aeg, kus sul on keegi kõrval, kes sinust hoolib ja kes sinu eest vastutab. Siis on ta õnnelik aeg. Ja see kõige raskem ja verisem aeg 50-lt aastate algus, millal mina olin väike, oli siiski minu jaoks õnnelik aeg, sest mul oli isa, kes minust hoolis ja küll ta ei osanud hoolitseda ja ma ei näinud kindlasti välja nagu mingisugune puudel läbi, kes on parajalt pügatud või parajalt riidesse pandud, aga mu hing oli rõõmus, kui ma olin temaga koos, keegi peab inimesel olema, ma arvan, et täiskasvanutega, samas kui sul on keegi kõrval, siis ongi õnnelik aeg. Seltsimees laps ja suured inimesed on esimene raamat seltsimees lapse lugudest, mis järgmisena on oodata, ilmselt tuleb seltsimees laps ja ei saa sellepärast et ma arvasin, et need kõik tuleb ühekorraga, aga neid muljeid, lõhnu, värve, igasuguseid aistinguid on nii palju olnud, et tõepoolest kogemata Ta kombel sellest esimesest aastast, mida ma tahtsin vaikselt mahutada ühe raamatu esimesse ossa sai terve raamat ja ma arvan, kui ma vähegi saan aega, siis ma tahaksin selle teise osa võimalikult ruttu ära kirjutatud. Ma tahaksin väga, et inimesed saaksid aru, et 50.-te aastate, mis olid tõesti rasked siiski ei tapnud inimestes eesti inimestes vähemalt küll mitte inimest ja seda üksteisest hoolimist, et see, mida selleaegsest ajakirjandusest võib välja lugeda, võib ja tõesti väga kalgija hirmsam mulje. Aga mida võib meie aegsest ajakirjandusest välja lugeda, et siin on ainult mingit glamuuritarid ja muud niisugused olulised asjad mõnede jaoks, aga tegelik elu on midagi muud. Tegelik elu on kogu aeg olemas ja on üksteisest hoolimine ja armastus, vihkamine, kurbus samamoodi, aga kõik need positiivsed pooled on alati olemas olla. Ja veel üks mõte nädalavahetusel närimiseks. Eelmisel nädalavahetusel toimus Tallinnas Kanuti Gildi saalis maraton nimega meid in Estonia. Astusid oma täiesti uute ning ainult selleks loodud lühilavastuste, filmide ja performance itega üles pea kõik meie maised tantsutegijad. Tantsusõnadega edasi anda on natuke keerulisem kui kunsti. Aga millest ei saa rääkida, on targem vaikida. Rääkimise asemel ja meenutamaks kuus tundi ja kolme vaheajaga kestnud ideede tormi laseme laulma Taavet Janseni. Ikka sellelt samalt maratonilt. Muusikaline performans kannab nime Eesti teatripäästja ja kinnitamata andmetel on see salvestatud last vannitades. Teater on päästetud ja pühade edukalt üle elatud. Aeg on pillid kokku panna, ütleme siis pidulikult, et kultuurikaja on selleks korraks läbi. Aga ikka, et järgmisel nädalal teiega raadio vahendusel uuesti kohtuda. Tänase saate panid kokku Anna-Maria korrel, Urve Eslas, Mauri Saar. Saate kangelasteks olid leelo tungal maa ja ilm ning naised teatris. Kultuuriga aja kohta saab kommentaare saata e-posti aadressil kultuuriga ja ät r-r punkt ee. Saade on järelkuulatav ka viker raadio koduleheküljelt. Tänaseks kõik kuulmiseni. Järgmisel nädalal.