Tere, rõõmsat laupäeva eetris on kultuuriga ja mina olen Riho Lauri saar täna kloppima oma kultuurikoti tänavatolmust puhtaks ja muusika vallas toimu ja armastuse pärlite abil. Selgitavate märksõnadeks olgu lisatud Andres Puustusmaa filmidebüüt Venemaal Jaak Sooäär ning tema viikingite sõbrad üks raamat aluse pannud nähtusele, mida tänapäeval tuntakse konservatismi nime all. Aga sissejuhatuse teeme hoopis teatriga. Mõnusat kuulamist. Eric-Emmanuel Schmidti raamat Oscar ja roosamamma on viimaste aastate üks kõige menukamaid prantsuse romaane ja kuulub autori religioone käsitlevas raamatud riloogiasse. Kui sama triloogia teisest raamatust härra Ibrahim ja koraani õied vändatud filmi on kinohuvilised näinud siis Oscar ja roosamamma on korra juba lavalaudadele jõudnud Rakvere teatris. Sellel nädalavahetusel jõuab aga lavale Oscar ja roosamamma nukuversioon. Nuku- ja noorsooteatri direktori Meelis paiga, rääkis Urve Eslas. Meelis Pai, Eric-Emmanuel Schmidti, Oscar ja roosamamma on üks kurb lugu leukeemia haigest poisikesest. Nukuteatri kodulehel on lausa kirjas, et etendust alla kaheksaaastastele selle tõsise sisu pärast ei soovitata. Tegu on ju siiski lastelavastusega. No tegu on, ütleme, kogu perelavastusega me eeldame ja sooviksime tõesti, et võib-olla alla kaheksaaastased, lapsed, lastel on see teema natuke liiga raske, aga kindlasti ei ole see raske lastele, kes tulevad oma vanematega teatrisse, sest sest, et noh, jah, me arutasime, et selline lavastus repertuaaris ja kuidas me seda suudame tutvustada müüjagi, eks. Et aga sellistel teemadel tegelikult, mis puudutab surma, mis puudutab erinevaid haigusi. Sellistel teemadel tuleb rääkida, sest et ega siis see sõnum, mis sealt välja tuleb, selles lavastuses ei ole ju sugugi nüüd liim meeletult kurb, et siiski see idee, et sa iga hetke elus oskaksid hinnata, et mida tähendab ligimesearmastus mida tähendab üksteise mõistmine, et need on igavesed ideed ja ma arvan, et nukuteater on oma repertuaari käsitlusel jõudnud sellele teemale, et me peame ka nendel teemadel rääkima. See lugu, kuidas Oscar ja roosamamma jõudis nukuteatrisse, läheb tagasi tegelikult kaugele Siberisse. Kuidas kõik alguse sai? Jah, see juhtus poolteist aastat tagasi, ma sattusin koos meie raudvaraga, Helle Laas ikka Siberisse hakkasse ühele festivalile ja noh, nagu ikka festivalidel käid, vaatad erinevaid lavastusi, et siis leida midagi huvitavat. Kas kutsuda oma festivalile, mida meie korraldame, või leid huvitavaid lavastajaid ja, ja see oli tõesti see lavastus, mida ma vaatasin, jaa, istusin ja mõtlesin, et ma olen vist seda teatrit kogu aeg valesti juhtinud. Ja teine asi see, et küll on kahju, et nii lavastajaid ei näe sellist lavastust, et seda stiili, seda plastilisust, seda nukku Eestisse tuua. Ja jah, nii uskumatu, kui see ka ei ole, on see samane lavastaja muideks sama Oscar ja roosamamma, mida me Eestis näeme. See lavastus ju, mitte see lavastus, aga tema eelmine lavastus sai ka 2006. aastal Kuldse maski kui parim nukulavastus. Et jumal tänatud, lavastaja nüüd siin ja see on tema viies lavastus ja ma ütlen ausalt, et see ülikeeruline tehnilised jälle selle lavastuse ei oleks meie lavale tulnud kui tal ei oleks eelnevalt lavastatud seal Acacias ja teine asi see, et kui ei oleks abiks neid näitlejaid, kes ka on liitunud nukuteatri meeskonnaga. Kusjuures tänu sellele sügisest me kaalume päris tõsiselt, et me võime mängida seda kahes keeles, seda lavastust nii eesti keeles kui ka vene keeles. Kuidas on teatril koostöö sujunud nii kaugelt pärit lavastajaga? Tema jah, rahvus on tšerkess ja ta palub ka, et seda rõhutatakse, et tema tšerkis ja tsirkusest pärit. Miks ta valis Eesti, ma ei oska seda päriselt öelda nädalalt mitu korda küsinud, et kuidas on võimalik, et me oleme sinuga nädal aega koos ja tegelikult sa jätad oma teatri, kus sa oled kunstiline juht, kus sa oled ehitanud üles meeletult suured festivalid, kus sa oled, et sa oled Venemaa tuntumaid lavastajaid, mitte kõige tuntum nukulavastaja, kus ta on pärjatud erinevad preemiad, preemiad, pehmate veelkord, ta on saanud sellise auhinna, mida esmakordselt hakati andma välja Venemaal siis mitte postuumselt. Et kuidas on see, et sa nüüd tulid ja tõesti, sa jääd meile siia appi, kas poolteiseks aastaks-kaheks aastaks kolmeks aastaks ma ei oska öelda, kas kogu perega ta on siin. Ja ta ütles, et nii rahvustile, nii palju ühiseid jooni esiteks kaid seal, kes on alles jäänud ainult 600000 ja nii nagu eestlasigi võib-olla alla miljoni ja ta ütles, et ta tunneb ennast siin nagu oma kodumaal mida tal ei ole praegu, eks. Oleme rõõmsad selle üle sellepärast et nukulavastajad leida ja Eestisse tuua ülikeeruline üldse, sellepärast et esiteks need erinevad tehnikad ja tehnilised lahendused, mida nukulavastaja pakub, on tihtipeale isegi meie teatrile võõrad. Sellepärast et Meil ei ole ju Eestis ühtegi professionaalsed nukulavastajat. Meil ei ole ka ühtegi professionaalset näitleja, diplomiga nukunäitlejat. See paljude aastate jooksul on omandanud meie näitlejad väga kõrge taseme. See oli ka muideks põhjuseks, miks lavastaja tuli siia, ta tuli kõigepealt eelnevalt siia, ta vaatas, meie näitlejaid, vestles meie näitlejatega vaatasid lavastusi ja siis tegi otsuse ja ta ütles mulle pärast, et meil on lihtsalt niivõrd hea meeskond. Meil on lihtsalt niivõrd andekad näitlejad, et siin saab luua kunsti. Ja see on tema viies lavastus, kujutage ette, ta on olnud siin eelmise aasta sügisest, see on siis noh, natuke üle poole aasta viis lavastust välja tuua. Ja järgmine lavastusel ootel sügisel tuleb siis kuldvõtmeke see lugu. Nüüd suvel tuleb Eesti muistend, kusjuures käsitleme seal natukene ka meie rahvuseeposest Kalevipoega selles loos. Ja hakkasin siis selgitama Jevgeni Ibragimov, Ville Kalevipoeg ja mis on, ta ütles, et oi, oi, olen lugenud sellise koha üks neli-viis korda läbi. Kui te teete, ta ütles seda, ta otsis Venemaalt raamatukogust ja luges selle ennem läbi, kui tuli Eestisse. Et milline pühendumine. Teine asi, see ta tuli Eestisse, ta sai kohe aru, et ta peab õppima eesti keelt aru saama, mida siin inimesed räägivad. Ta palkas ise endale õpetaja, kes ma arvan üks kolm-neli kuud iga hommikul kaheksa kell üheksa alustasid tundi. Ja tänase seisuga on niimoodi, et ma saan väga hästi aru eesti keelest, seda võib rääkida ka. Noh, see näitab veel kord tema rahvusvahelist haaret, et ta on töötanud, et Jaapanis on töötanud Prantsusmaal, Tšehhis, Rootsis, Venemaal. Nukuteater on muutumas, vähemalt lubatakse seda viimasel ajal välja tulnud etendustega seoses. Et nukuteatris peituvat rohkem, kui esmapilgul paistab, kuhu teater liigub? Mul on tõsiselt hea meel, et lõpuks on seda märgatud, mida nukuteatris tehakse, mida me teeme enne Jevgeni Ibragimov. Meil olid ka ju väga head lavastused, aga probleem on olnud tihtipeale selles, et võib-olla ka kriitikud ei oska päris hästi hinnanguid anda, sellepärast et nagu me teame, aga ega nukukunstiajalugu ju ka ülikoolis ei käsitleta. Või kui käsitletakse siis väga vähesel määral. Et, et täna, kus tsiteeritakse Lotmani, kus räägitakse, et nukukunst ongi teatri alus, on mul tõsiselt hea meel, et mul on võimalus rääkida meie tegemistest sellepärast, et nukuteater on ta liikunud, et kogu aeg tegelikult ega, ega ütleme see kaheksa aastat, oot, mis minagi olen selles teatris andnud, siis me oleme liigutanud ja üritanud seda ratast pöörlema panna tohutu kiirusega. Meil on olnud tegelikult väga palju välislavastajaid ka ka ennem ja meie enda lavastada väga palju käinud õppinud välismaal, aga tõesti, praegu tundub, et Jevgeni Ibragimov on toonud teatrisse täiesti teistsuguse hingamise. Võib-olla sellepärast, et ta on ise ühe koolkonna looja, ta on ühe ühe tehnika looja, kuigi ta ütleb, et nukutehnikad erinevaid tehnikaid ei ole võimalik öelda, et keegi on loonud ja on kogu aeg olnud, eks, kuna ürgsetest aegadest alates nukkudega mängitud ja nukukunsti tehtud, eks. Aga kõige suurem võit, mis üldse on, ma arvan, on see, et lavastusega mängurid, me oleme tõesti lõhkunud barjääri, mis puudutas täiskasvanutele etenduse andmist. Eks 50 aastat on teatris tahetud hommikuti mängida lastele, õhtuti, täiskasvanutele, ja kuidagi ta ei ole õnnestunud, et me oleme küll saanud noored majja, meil on väga tugev noortestuudio. Me oleme teinud noortele erinevaid muusikalisi lavastusi. Aga täiskasvanud õhtusel ajal no kuidagi ei saa. Ja nüüd mul on tõesti hea meel, et näiteks mängurid, etendused. Me panime lisaetenduse juuni keskpaika. Juunis tavaliselt üldse teatrid puhkavad. Et ka need on müüdud. Teine asi, seesamane Oscar ja roosamamma on huvi nii suur, et on saalide kaupa ära ostetud. Etendusi. Täna jõuab vaatajateni siis Oscar ja roosamamma, mida veel oodata on teatrilt? Jah, täna on see suursündmus, meil on kaks suurt sündmust, täna jõuab Oscar ja roosamamma lavale ja teine suursündmus on, et täna õhtul kõigi vähegi võimalik, siis vaadake eesti televisioonis laululahingut, kus nukuteatri koor esinemas taas. No mida oodata on järgmine töö, Jevgenil juba käib, see on siis igihaljas Buratino ehk kuldvõtmeke. Kuna meil ka Ferdinand Hickey bareljeef on Buratino maja seina küljes, siis Buratino lugu meie teatris peab olema kogu aeg mõelnud, et kes seda võiks teha kunagi ja, ja hea meel, et see on nüüd meil repertuaari võetud ja loomulikult augustikuus. Me oleme kogunud kokku siis parimad muusikalised numbrid, palad meie lastelavastustest, Bullerby lapsed, naksitrallid ja meie muusikalidest kriis, helisev muusika, ka risk, roome Juulia ja me lähme vabariiki ja mängime suurematel lauluväljakutel neid muusikalihitte, et augustikuust tulge vaatama. Suurem osa eestlastest ehk teab juba, et kõlavad loosungid maailma ei päästa. Kohe mitte kuidagi. Meile annab selle teadmise ajalooline kogemus ja võimalus vaadata tagasi ajalukku. Samal seisukohal oli aga ka 18. sajandi Inglismaa poliitiline mõtleja edunud pöörk, kelle üks tuntumaid teoseid, mõtisklusi prantsuse revolutsioonist ilmub eesti keeles järgmisel nädalal. Paradoksaalsel kombel oli pöörk Ameerikas asuvate briti kolooniate iseseisvuse toetaja kuid kritiseeris valjult Prantsusmaa revolutsiooni. Ja seda veel enne Jakoviinide terrorit. Pürgi üheks ideeks oli, et enne vana korra lammutamist tuleb kõigepealt proovida olemasolevat ühiskonda üldse mõista. See iseenesest oli muidugi Karl Marxi juba piisav, et pöördlibekeelseks kodanlaseks kuulutada. Ent tegelikult olid konservatismi eelkäijaks nimetatud pürgi mõtted märksa keerulisemad. Lähemalt räägib riigiteaduste uurija Eva Piirimäe. Kes oli Edmund pöörk ja milline on olnud tema panus maailma poliitilise mõtteloosse? Edmond töök oli 18. sajandi iiri Priit olu Entankikaani taustaga mõtleja. Tema haridus oli juriidiline jura haridus ühesõnaga ja põhiosa oma elust tegutses ta otseselt poliitikas. Oli inglise parlamendi ehk siis alamkoja saadik seisis väga lähedal aristokraatlik piigide ringkondadele isegi oli ühel perioodil endise peaministri lood rokingemi erasekretär ehk isiklik nõunik. Nii et mõjutas väga otseselt inglise poliitikat. Ja tõesti 30 aasta jooksul siis olles Inglise alamkojas kirjutas ta lugema arvul erinevaid kõnesid. Pamplete mõjutas siis poliitikat muidugi suulisel teel ja lisaks on siis kirjutanud ka mõned niisugused pikemad tekstid, mis on, mis on jäänud siis poliitilise mõtte ajalukku või ajalooklassikute hulka. Paradoksaalsel kombel oli tõrkil Ameerika revolutsiooni toetaja, pooldades Sis briti kolooniate iseseisvumist kuid ometi oli ta ka üks esimesi prantsuse revolutsiooni kritiseerijaid, kuhu asetub tema töödes teos mõtisklusi prantsuse revolutsioonist ja millised on need mõtted, mis sealt vastu vaatavad. Tõepoolest pekki on süüdistatud siis niisuguses heitlikkuses või konjunktuuri rismis. Üks selliseid süüdistajaid oli Karl Marx, kes väitis, et tegemist on tüüpilise libekeelse kodanlasega, kes siis vastavalt sellele, missugust ringkondadele ta püüab meeldida, avaldab siis neile sobivaid ideid. Nüüd tõsi on tõesti, et pöök suhtus positiivselt Ameerika revolutsiooni ja väga negatiivselt prantsuse revolutsiooni ent sellele ei ole siiski väga raske leida asjalikke põhjendusi. Nimelt siis pöök on nii-öelda inglise vabaduse, inglise ajaloolise konstitutsiooni ehk siis iidsete õiguste ja vabaduste pooldaja ja tema arvates see konstitutsioon on Inglismaal juba kehtinud aastasadu ja peaks siis garanteerima õigused ja väärikuse kõikidele inglise kuninga või kuninganna alamatele. Nüüd selgelt seda ei tehtud inglise kolooniate alamate suhtes kes siis olid jäetud ilma õigusest poliitikas osaleda õigusest osaleda iseenda üle otsustamise küsimustes ja pöök leidis, et kolooniate pretensioonid Ameerika kolooniate pretensioonid on kõigiti õigustatud ja inglise süsteemi tuleks reformida, nii et ka kolooniate kodanikele oleks siis tagatud see põhiline õigus osaleda poliitilises valitsemises. Nüüd pööki suhtumine prantsuse revolutsiooni on tõepoolest täiesti teine. Ja nagu ta ütleb oma tekstis, see on kõige üllatavam ja kõige hirmutavam sündmus kogu maailma ajaloos. Miksis asi on selles, et pööki arvates või köögi jaoks on vabadus ja õigused laiemalt ajaloolised nähtused. Need tekivad arenevad ajaloo jooksul. On kätketud spetsiifilistesse erilistesse, seadustesse, tavadesse kogu ühiskonnakorraldusse tervikuna. Prantsusmaal tuldi välja väga radikaalsete reformi ideedega või õieti siis tõesti revolutsiooniliste ideedega lükati tagasi kogu senine monarhia korraldus, senised õigused, vabadused, mida monarhia garanteeris ja prooviti luua siis täiesti uut süsteemi nii-öelda tühjale kohale ja pööki. Aga kas oli see üritus juba eos määratud läbi kukkuma, sest ta ei arvestanud siis nüüd olemasoleva prantsuse rahva iseloomutavade kommetega ja võidki öelda, et pööki teos, mõtisklusi prantsuse revolutsioonist on otseselt suunatud nende mõtlejate või poliitikahuviliste vastu, kes pidasid inglise revolutsiooni 1688. aastal ehk siis niinimetatud kuulsat revolutsiooni ja 1789. aasta prantsuse revolutsiooni fundamentaalselt sarnaseks. Nüüd pöök tegelikult selles teoses püüabki saavutada õige mitut eesmärki, esiteks, nagu ma juba ütlesin, seal poleemiline teos, ta vaidleb siis nüüd teatud mõtlejatega teatud kaasaegsetega, kes näevad paralleele inglise ja prantsuse revolutsiooni vahel. Kuid teiseks ta ründab siis radikaalsemalt ka nii-öelda selliseid keskseid ideid, mis valgustusajal laialt populaarseks muutusid, nagu näiteks siis inimese loomulikud õigused. Arusaam sellest, et inimesel on loomu poolest teatud kindlad õigused, mida siis poliitikas peab garanteerima ja kui poliitilised valitsused seda ei suuda, siis on kodanikel õigus need valitsused kukutada. Pöök näitab, et poliitika on võiks öelda tunduvalt keerulisem, tunduvalt hapram leiutis või, või siis tema seisukohast pigem niisugune ajalooline produkt või saavutus. Sisuliselt ta võrdleb seda ka organismiga, mis areneb, kujuneb aastasadade jooksul. Ja üksikutel inimestel, isegi üksikutel inimpõlvkondadel ei ole õigust seda niisugust ajalooliselt kujunenud nähtust või süsteemi nii-öelda püsivalt reformida või isegi täielikult siis tagasi lükata ja selle asemele midagi uut luua. Pöök väljendab selliseid seisukohti, mida hiljem on hakatud Sis nimetama konservatiivsete seisukohtadeks. Ta rõhutab seda, kui oluline on tähele panna inimese niisuguseid egoistlike kalduvusi, seda, kuidas alles ajaloo jooksul need kalduvused kätketakse teatud süsteemides inimene ohjeldatakse, taltsutatakse poliitika kaunistatakse erinevate, siis niisuguste inimese esteetilisele meelele, mõjuvate kujunditaja ja ilustustega. Ja kui nüüd seda poliitikat hakatakse vaatama lihtsalt teatud mõistus printsiipidest lähtuvalt siis need kujundid ja ilustused kaotavad oma jõu ja inimene seisab vastakuti sellise Alaski võimuga. Ja see võim siis paratamatult võib tema suhtes tarvitada kurja jõudu niietel olla, olla inimese suhtes siis vaenu, et nii et pöök hoiatab, et prantslaste reformikatsed. Tegelikult viivad nad väga ohtlikkuse seisu, et tegelikult nende ilusad ideaalid ei teostu ja et neid ähvardab nii-ütelda tõeline kaos ja kogu ühiskonna kokkukukkumine. Mille poolest on pürgi mõtted olulised tänapäeval, mis tähendus võiks olla pürgi mõtisklustele prantsuse revolutsiooni üle tänapäeval ja kas tema mõtted on sellised, millest võiks ka praegu midagi õppida? Noh, kui me võtame, et pööki peetakse konservatiivse ideoloogia klassikuks või isegi rajajaks siis muidugi oleks kindlasti liigselt julge väita, et tal ei ole mingisugust tähtsust või tähendust. Tõepoolest, ta on siis ühe kindla, niisuguse tänapäeva mõttes ideoloogia klassik, ta sõnastab paljud selle põhiideed näiteks siis rõhuasetuse sellele, kui oluline on inimesi kätkeda, nii-ütelda ajaloolises süsteemi. Kuidas me peame austama traditsioone, nägema neis tõesti sellist stabiilsuse tagatist köögiideed sellest, kuidas vabadus ei ole lihtsalt mingi abstraktne mõiste, kuidas seda ei saa teostada Belkade abstraktsete selliste loosungite või õiguste üleslugemise kaudu vaid kuidas see vajab nii-ütelda pikaajalist arengut, et kuidas see vajab reaalseid tagatisi inimeste õigustele. Need ideed, ma arvan, on endiselt väga olulised isegi laiemalt kui ainult konservatiivide jaoks. Lisaks võib ka meenutada, et tegelikult on pööki väga kõrgelt hinnanud ja temast inspiratsiooni saanud ka sellised mõtlejad, keda me tegelikult seostame, pigem liberalismi kam näiteks Friedrich Hayek või Karl Popper. Mõlemad need mõtlejad on tegelikult pöökist palju õppinud just selles suhtes, et ühiskond on kompleksne süsteem. See on süsteem, milles tuleb proovida kõigepealt aru saada, enne, kui seda tuleb reformima asuda või või mõlemad need liberalismi klassikud rõhutavad ka seda, kuidas tegelikult ühiskond tervikuna on targem kui üksikud inimesed, kes siis arvavad, arvad, et nad võiksid seda kuidagi parandada. Ja tegelikult oma parandamise katsetega võivad hävitada sellegi hea, mis meil juba saavutatud on? Venemaale filmi režissööriks õppima läinud Andres Puustusmaa, debüütfilm armastuse punane pärl, kus löövad kõrvalosades kaasa ka mõned eesti näitlejad, jõuab sellel nädalavahetusel Eesti ja Venemaa kinodesse. Valmis sai film juba aga aasta eest, mis filmi nii kaua kinodest eemal hoidis ja kui suur sõnaõigus ülepea on tänava vene filmikunstis. Režissööril? Küsis paar päeva enne Eesti esilinastust Moskvas telefoni otsa püüdnud Andres Puustusmaalt. Urve Eslas. Film armastuse punane pärl jõuab sellel nädalal Eesti kinodesse. Film esilinastus läinud suvel Moskva filmifestivalil, kus seda nägi hinnanguliselt 1500 inimest. Sellele järgnes pikem paus ja filme ei jõudnudki uuesti vaatajate ette. Kui alles nüüd, millest selline viivitus? See on pigem küsimus produtsendile, kes täpsemini sellele vastaks, sest seal oli nagu ikka, kinoga võib juhtuda nii rahvatantsu kui ka kui ka see, et me ei saanud päris kokkuleppele, mis vormis, mis montaaž järjest peegeldaks, välja tulema. Ja mul oli oma rida, mida ma tahtsin ajada, mida ma ka filmisin just nii, nagu nagu me seda operaator Timo salmisega nägime. Produtsendid tahtsid natuke teistsugust asja. Kuidas film toona Moskvas vastu võeti, mida sealne press arvas? Suht positiivselt võeti vastu, aga, aga ega ma ei jõudnudki nii väga jälgida seda, sest mul tuli kohe uus töö peale ja ma leidsin ta nagu seniks kõrvale. Eestiga samal ajal jõuab film laiemalt kinodesse ka Venemaal. Mitme koopia ka Venemaa publikut vallutama lähete. Ega nüüd just vallutama ei lähe, aga minuni on jõudnud kuuldused, et 150 kuni 200 koopiat läheb Venemaal. Mis on sellise filmi puhul žanri melodraama puhul, noh, väga-väga hea. Andres paljastamata filmi sisust niipalju, et põnevus vaatajate jaoks kaotsi läheks. Millest film räägib? Räägib meie manaalsetest otsustest, tegemistest või on tegemist armukolmnurk minu jaoks suhteliselt banaalne. Et ükskord ma seda möödunud suvi ütlesin sellest paks pahandus, et kuidas ma saan öelda et see on banaalne. Mida siin silmas, seda lugu, mis filmis endas sees on see banaalsus. Ma saan aru ka, et tegemist ei ole mitte niivõrd autorifilmiga, vaid produtsendi filmiga. Filmis on vähem jälgi teist kui režissöörist ja enam nii-öelda tellimustööd. Seda küll, et tellimustöö, aga teate nende asjadega on ikka nii, et sa teed ta enda näoks, sa muudata ikka selliseks nagu sina tahad teda lugu näha ja ja kuivõrd see lugu nii lähedaseks saab ettevalmistusperioodil, et siis juba kindlalt minna, tegema enda lugu, loomulikult on see tellimus ja, ja produtsendid tahavad näha konkreetset produkti sellest, aga see ei ole võimalik. Kino on. See on nagu teada ei ole võimalik, lihtsalt, et kuule, teeme jah, on küll võimalik, meil on vaja teatris näiteks komöödiat, et kes lavastab, ta teeb selle ära ta kiiresti ära. Aga ma ei ole päris nõus sellega, et nüüd selline tehasetööna välja näeb ja muudkui toodad, toodad, see on ikkagi kino, mitte ta ei ole teleseriaali vorpimine, seriaale vorbitakse, jah, nõndaviisi. Filmis mängib ka mitu eesti näitlejat. Piltidel vilksatas läbi näiteks Peeter Volkonski temale iseloomuliku mütsiga. Kas näitlejate valikul saite palju kaasa rääkida? Siinkohal kõne kahjuks katkes, kuid soovime Andres Puustusmaa uuele filmile edu nii eesti kui venemaa kinodes ja jääme huviga ootama, mida noor režissöör veel oma vaatajatele pakub. Jaak Sooäär on mees, kelle nimi ei vaja muusikasõbrale ilmselt tutvustamist. Võib-olla pisut vähem teatakse tema skandinaavia mõttekaaslastega koostöös valminud bändi tainamaid Wiggins, mis sest, et seltskond on koos tegutsenud juba kümmekond aastat. Viikingid bändi nimes on igati arusaadav. Aga kus on dünamiit? Igatahes kui bänd lavale astub, pidi tekkima selline õhkkond, et kõik saavad aru, kohe on midagi plahvatamas. Kust aga tulevad bändi, kärgatas ohtlikud ideed ja kui kaugele asi minna võib, sellest rääkis bändi uue plaadi miini kohte paati ilmumise puhul Jaak Sooäärega, džässisõber Ivo Heinloo. Jaak, sa oled Eesti hõivatumaid kui mitte isegi kõige hõivatum džässmuusik. Et sul on väga palju projekte ja kõik nad on väga erinevad. Näiteks Free Tallinn Trio vilinat, sellist samas tuule kanniga on sul hoopis rahvamuusikahõnguline koostöö. Tainemad vaikimis liigub pigem jazzroki radadel. Kuidas sa seda kõike jõuad? See on hea küsimus, ma lihtsalt teen midagi kogu aeg. Et kes teeb, see jõuab alati kui välismeediast. On keegi küsinud selle kohta, et missugune on Eesti džässistseen, siis on selline tüüpvastus, et see on väga mitmepalgeline ja, ja tõesti väga selline lai, et, et kas Eesti väiksuse juures on see mingis mõttes ka paratamatu, et, et üks muusik peab tegelema korraga paljude erinevate asjadega ja valdama erinevaid stiile. No seda võib öelda küll, et meie vähemasti minu põlvkonna ja minust vanemate ja kindlasti ka natuke nooremate muusikute taust on väga kirju. Et me oleme mänginud ju kõike polkast, rokini, võib-olla klassikalist muusikat sinna vahele. Et ma arvan, et see on hea, et see laiendab arusaamist muusikast ja tihti välismaal lihtsalt ütleme, kuna turg on niivõrd täis, siis muusikud saab keskendud juba algusest peale mingile teatud nišile ja näen ka tihti ise paljusid häid muusikuid, kes mu kapsalduvad ja siis nagu arvavad, et, et nii nagu nemad mängivad Nende sõpruskonnas, arvatakse, et nii ongi ja teistmoodi ei ole õige. Et see on kergesti tekkiv selline mõttestamp ja, ja see ei vii edasi, et arvan küll, et see on tulnud kasuks, et on mängitud pulmades ja sünnipäevadel ja võib-olla ja, ja samas on mängitud kusagil avangard kontserte ja samas ka kusagil tantsuks, et et ma arvan, et see õpetlik tulles nüüd selle Dainimatvaikingsi albumi juurde, mis kannab nime miining of the party, see on siis Teie bändid juba kolmas Eesti keelde tõlgituna siis peo tähendus. Aga milline on selle plaadi pealkirja tähendus, et kust selline mõte tuli? Tegelikult nüüd minu kolleegid, trummar Karsten Mattiisen ja passimegi Tommy Anders on nende kohta võib öelda, et nad on ikka väga kirju taustaga muusikud, et nad on mänginud ka igasugust muusikat ja võib öelda lausa polkast pungist klassikalise muusika, nii et et meie kõigi huvide skaala on küllaltki lai ja niimoodi kuidagi isevoolu teed minnes. Meie trio fookus võib-olla on lihtsalt nagu muutunud aastatega vahel sinnapoole val siiapoole, et et alguses oli selline jaksu rahulikum ja vahepeal oli rohkem sellist vaba improte, siis oli võib-olla rohkem roki ja nüüd on võib-olla rohkem sellist kruvi ja natuke fancy. See tähendab seda, et tegelikult huvitume kõigist nendest nimetatud stiilidest ka ükshaaval ja, ja meil on seal taust tühine olemas. Aga samas ma arvan, et vähemasti ma loodan, et viikingite nagu see põhi oma bändi sound on nii tugev, et et võime mängida ükskõik mis stiili sa ikkagi on kuulda, et sa viikingid ja et meil kõigil on nagu oma isikupärane sound ja siis, kui me need kokku paneme, siis tekib nagu selline dünamiiti kingite sound. Kas sa üldiselt klassifitseerib meelsasti, ütleme? Kas üldiselt jaga enda muusikat mingisuguste stiilide alla, sest ma tean, et mõned muusikute ei armasta absoluutselt seda? No üldiselt eks neid žanri nimetusi on nagu vaja, pigem nagu müügiks muusika tegemisel, see ei ole oluline. Et, et kusagile on vaja seda lahterdada plaadiriiulist siis poes. Ma arvan, et stiilide vahelise muusika osa on tegelikult suureneb plahvatuslikult ja seda siis nii otsus kui, kui klassikas kui popmuusikas. Kindlasti on fänne, kes viljelevad kantri, hiphopi või midagi sellesarnast, et et kas see on siis kantri või hipovõi, midagi kolmandat, see on hea küsimus. Aga ütleme, kui me muusikat teeme, siis me küll ei mõtted, mis stiilis seal näiteks siis seda pärast peab kuidagi üritama lahtuda. Aga mis puudutab seda miiningute paadid, siis siis jah, et see nimi on nagu noh, mingis mõttes nagu tulnud sellest, et on olemas selline tuntud jazzmuusika, standardlugu miinin, kohvipluus, mida teadusmuusikat peaks teadma, aja mis on selline mõtlik ja pluusilik. Ja kuna meil on selline ikkagi nagu reibas ja piduhõnguline kavas viimane plaadimaterjal, siis nagu tundus, et peol on ka oma tähendus ja oma oma tähtsus, ütleme just, et see on tähtis, pidu, on tähtis. Kas sa võidki öelda võib-olla millises suunas taimed vaiginksi kõlapilt on muutunud kõigi nende aastatega. Alguses oli selline jätkusuutlikum ja, ja, ja siis, esimesel plaadil on on just sellised nagu väga läbikomponeeritud lugusid, mis vahelduvad siis nagu vabaimprovisatsiooni ka. Ja teine plaat on siis natuke võib-olla rohkem. Roki likum. Et see on lihtsalt nii läinud ja mis edasi saab, siis eks elu näitab. Kui seda muusikat kuulata, siis jääb tõesti selline mulje, et nagu te olete ise ka oma bändi kohta öelnud, et tainemaid Watkins võtabki maailma ja elu sellise totaalse postmodernistliku irooniaga. Et kuidas sa sellesse suhtud, et kas seda võib nimetada postmodernistlikus või, või ütleme irooniliseks? Ma arvan, et meil ei ole irooniat eriti palju pigem eneseirooniat ja võib-olla et kui on nagu vahel ka tekivad muusikas sellised ootamatud olukorrad, aga võib-olla ka nagu naljakad olukorrad, siis pigem need on nagu sellised enda üle naljaviskamise teed. Et nüüd see. Ma ei ole nagu seadnud küll endale eesmärgiks kellegi kulul või, või mingi asja või olukorra üle nalja visata või ironiseerida, et et jah, pigem eneseiroonia. Aga postmodernism, selles mõttes võib küll öelda, et postmodernism kipubki selliseks stiilis ei vajaks või siit ja sealt laaneajaks olema, et selles mõttes ma arvan, et see ei ole vale. Nüüd on see plaat valmis, et sa võid öelda, et see plaat tuligi täpselt selline, nagu te ette kujutasite. Ega me ei kujutagi eriti midagi ette, et eks see töömeetod on ikka nii, et neid uusi lugusid tuleb ja siis mingil hetkel, nagu on need piisav hulk, võiks teha plaadi ja siis me katsume lood nagu nii hästi ära teha, kui me oskama ja siis vaatame, et mis nagu siis tulem on ja kura tihti need lood on ju erinevad siis ka lugude järjekorda muutes juba see plaat võib kõlada väga erinevalt. Ma ei oska öelda, mul ei olnud mingisugust nagu plaani selle plaadiga või meil ei olnud. Aga vaadates tulevikku, võid sa võib-olla kergitada saladuskatet mõnelt oma järgmiselt projektilt või praegu on kindlasti üks. Plaadimaterjal on veel sisse mängitud ja see on just muusika, millele me otsime õigupoolest nagu stiilinimetust, et kuidas seda kutsuda, et see kipub kajama erinevate žanride vahele ja on jällegi teistsugune. Et saan siis trio koos Daniel Hermanni Saksa saksofonimängija, Norra lauljatari kina Andrese, nii et see plaat on juba sisse mängitud ja vast ehk kusagil aasta lõpus tuleb välja. Tore, siis jääme seda põnevusega ootama ja aitäh sulle siis ja uute kohtumisteni jah, ja kõigile head kuulamist. Ja lõpetuseks mõtisklus kunsti teemadel. Mõned ütlevad, et Pallase vaim hõljub siiani Tartu kohal. Mõni ütleb, et Pallase vaim on sama suur rõhk kui Tartu enda vaimgi. Kunstikriitik Margus Kiis käis vaatamas Tartu kõrgema kunstikooli õpilaste näitust. Iseloom ja Y-galeriis avatud kunstikooli ja Eesti kunstiakadeemia õpilaste ühisnäitust nimega oluline maha kustub ning tõdes, et graafika küll Tartus ei õitse, aga masuudi, bensiini ja kohvipaksu sorkimisega suudetakse siiski üht-teist ära teha. Tartus on hea mitu keskust, mis üritavad arendada spetsiifilist Emajõe Ateena kunsti, eriti maalikunsti. Viimase kaks peamist õppimiskohta on Ülikooli kunstide osakond ja Tartu kõrgem Kunstikool. Viimase õppetöödega on hetkel tartus väljas lausa kaks näitust, mille pealt võib selle koolkonna hetkeseisu hinnata. Ülikooli raamatukogus on üleval kõrgema kunstikooli maalingute osakonna näitus. Iseloom. Üldmulje on väga eklektiline ja taseme poolest kõvasti lainetab nagu ikka teegaagaa eks positsioonidel. Kuid mingit märkeid koolkonnale omasest ideede kordamisest on täiesti omased. Näiteks Tanel Donsting, Kristiina Ribeeldus, Kadri toomia, Mari Kivi teostavad end peaaegu täpselt sama joonise kollaažilembesed nagu aasta tagasi lõpetanud Mai Sööt Krista Sokoloova omalajal teegaagaas õppides. Omamoodi kohmakas pedagoogiline retrostiil. Nagu ikka õppimisel harrastatakse, lööb välja liisi Leesima postmi impressionistliku statistikaga maalist telekat vaatamas. Mari-Liis Rein Soo 30.-te dekadentsi vihjevas pildis Margit Evelin Kuusiku, Jüri Okas taustavas maalistart ning Mari Kivi 80.-te eesti transa vangardismi meenutavast seerias. Ebareaalsed. Edgar Tedresaar on teinud päris teravmeelse vihje seerias masuut, bensiin. Et nagu masuut oleks nagu realistlik ja bensiin nagu formalistlik, nagu kubism. Konkreetses näites. Martin Nurm on lihtsalt ühest Seuraal kuulsast maalist teinud mustvalge kaveri. Üllatavalt palju mõjutusi vanalt rivaalilt Tartu Ülikooli maalikateedri-lt ja selle vilistlastelt Kaidi kesa vanamutt oleks nagu Kaie Luige maalitud. Aga Kristel Kevvai, Liisi Kivimäe ja Sirje protsini maalides on ülikooli koolkonna spetsiifiline maalilises kehalisus ekspressiivsus kuidagi liiga ilmsed. Samas kohas on üleval ka mõned, mis mõned, aga päris paljud graafikateosed. Aga nagu Tartus ikka, graafika siin ei taha õitseda. Kui nüüd päris aktiva poole minna, siis kõige efektsemalt on välja tulnud Katre Salu oma atraktiivselt popsi reaalse maaliga, millel Alonaga nimesilt kuhugi kadunud. Ning ma seda pealkirja ei tea. MaarjaTreima momaaliga semiootik on taas äratanud vana hea tatart. Neosümbolismi, mis paar aastat tagasi õitses, aga nüüd on kuhugi kadunud. Maal töötab paremini kui lihtsalt sellepärast, et ta on teistest omajagu suurem. Kui raamatukogu näitusele rohmakad kujundatud ja üldmuljet ebaühtlane siis Eesti kunstiakadeemia ja Tartu kõrgema kunstikooli ühisnäitus oluline maha kustuv on väliselt äärmiselt ühtlane, efektne ning jätab, et justkui ühtlase mulje, mis on aga samas väga petlik. Ilmsed viited teatud ideede puudusele ja õpetaja spetsiifika le ilmnevad ka siin näiteks kui näituse kuraator Merilin püssi kollaaž välja arvata. On nii Eneli Lutsu nele, Tamme Aidi Tanel karja kui Liis sukki teosed ehk siis fotod või nende kollaasid seotud tekstiga, olgu need siis mingi suvaline kritseldus, märkmikus, tehniline kirjeldus või siis lausa piibel. See tuletab meelde, et kunagi oli Andrus Laansalu kõrgemas kunstikoolis üks narratiivi teostav loengusari mille mõju kestab siiamaani, kuigi seda loengusarja enam ammu enam ei peeta. Anna inson lausa ehitanud postruktorealismi altari ehk siis teinud viite või pühakoha teksti puudumisele. Näituse EKA pool on sammas palju lihtsam vaimukam, ei mingit tirtsutamist või eputamist. Keeruliste prantsuse teooriatega. Ideed on hämmastavalt lihtsalt, isegi natuke liiga lihtsa tehtud, võib võib-olla öelda isegi, et labased noh, näiteks Laura Toots on pildistanud oma suvalise SMSe. Kristiina Hansen on uurinud oma kohvipaksu ning saatnud selle ennustajale ning pannud üles ka ennustaja vastused isegi juhul, kui on saatnud kaks korda ühte sama kohvipaksu ning tulemus on täiesti erinev. Sigrid Viir on lausa tavalisi nätsumulle või nätsupallikesi pildistanud. Veidi keerulisema ideega on välja tulnud Krõõt Tarkmeel, kes on pimedate kirja pannud mõned lemmikbändid ja kinnitanud need erineval moel, ehk siis kas kirjaklambrite või muidu mummudega suvaliste särkide rinna peale, nii et kompides saab aru, mis bänd on kellelegi rinna peal kujutatud. Vaadates mõlemat näitust, jääb kohati mulje, et Tartu kõrgem Kunstikool pingutab natuke üle proovides sarnaneda kas siis ülikooli maaliosakonnale või Eesti kunstiakadeemiale. Võib-olla tuleks natukene enam iseseisvust tulemustele rohkem kasuks. Aga tubli, et näitusi tehakse ja edu edaspidiseks. Praegustele tudengitele. Ja selline ta saigi. Eks kevadiselt kõrvasoojendav kultuurikaja. Meeldetuletuseks olgu öeldud, et saate peategelasteks olid Andres Puustusmaa püramiidi viikingid, konservatismi nisa ja Éric-Emmanuel Schmitt. Oma panuse saate valmimisele andsid Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Arvamusi võtame vastu ikka e-posti aadressil kultuurikaja. E-R punkt ee. Saade on järelkuulatav ka vikerraadio koduleheküljel. Seniks ikka Kaunist kevade jätku ja kuulmiseni juba järgmisel nädalal.