Tere, toredat laupäeva. Mõnes kohas on maa valgem, mõnes kohas on maa mustem. Aga kaks asja on kindlad. Kalendri järgi on meil talv käes ja eetris on saade nimega kultuuriga ja mina olen Riho Lauri Saar. Tänases saates räägime, kuidas avastada kunsti äärealasid ja sellest mikser reklaamiinimesi omal ajal televiisori ette naelutas. Sven Vabar arvustab Ameerika kirjanikku mustrit aga enne seda sõidame laulva revolutsiooni aegadesse. Seni, kuni Eestis kirjutasid laulvast revolutsioonist raamatuid vaid poliitikud kakeldas isekeskis selle üle, kes neist toonastes sündmustes peategelaseks oli, sai samal ajal soomlane Harri Rinne valmis kopsaka teosega, kus laulva revolutsiooni kangelaseks on muusika ise. Kui piiblis lammutas muusika vaid ühe linna Jeeriko müürid siis päriselus lammutas muusika terve nõukogude liidu. Just sellise võrdlusega tutvustatakse raamatut laulev revolutsioon, Eesti roki ime Soome portaalides. Kas sa just päris nii oli, aga tõsi on see, et mõnikord on vaja selleks, et aru saada, kui suure asjaga me maailma mastaabis vägivallata revolutsiooni tehes hakkama saanud. Oleme vaja kõrvalvaataja hinnangut. Raamatu autori Harri Rinne ja muusik Ivo Linnaga rääkis Urve Eslas. Kas ei ole ikka imelik, et just soomlane kirjutas raamatu sündmustest, mis meie jaoks nii olulise tähtsusega? Ma olen tihtipeale märja all seda, et võib-olla inimene, kes on seisnud kaugemal teisest rahvusest võib-olla oskab neid häid asju neid killukesi paremini paika panna, kui see kohalik konnatiik siin sellepärast et kui siin otsida inimest, kes sellise raamatu üldse kokkupanek, see oleks juba juba, see oleks raske. Sest ühel või teisel elanikelt teatud paatev ja teatud mingid poliitilised ambitsioonid ja ma ei tea, mis asjad veel. Et võib-olla see asi läheks käest ära ja sellist täiesti erapooletut kuju. Võib-olla on raske leida. Harry laulva revolutsiooni toimumise ajal elas Soome vist läbi sarnast etapi, nagu meie praegu toimus selline kiire rikastumine ja ehitusbuum. Aga mis teid toonaste sündmustega seotud? Ausalt öeldes, ma ei teadnud nendest mitte midagi. Oma raamatuajaks intervjueerisid ta üsna mitmeid eesti muusikuid, mida üllatavat sellest perioodist välja koorus? Oi, see oli ju kõik mulle üllatus, ma ei teadnud mitte midagi. Läks jooks ja nii edasi nagu jooksus, et üks ütleb midagi tema järgi nagu läheks paar sammu edasi kõndida ja nii edasi, et see oli mul ju nagu avastus, vett ja seikluslik. Ma tundsin ennast väga ees õigustatuna, et mul lubatud seda teha. Vahendada kahjuks nad tulid väga seda veel omaks võtnud. Ega ma ei teadnud, et on, et on olemas mingid nagu tarifikatsioonid ja et sa püüad nagu oma kavad kusagil nagu Heakski kiidetuks saama ja ja samal ajal ka seda, et mis kööke siiski tehti, kuigi kõik olid nagu peaaegu keelatud, aga siiski tehti. See oli ka nagu kummaline. Rääkige natuke raamatu saamisloost. No eks Ivol on selles suur osa ka, tema rääkis juua juttu Miku alati logo ja ilmselt tema kaudu sain minagi sellest. Eks me nüüd need kaks sõna varem ka teadsin, aga seda emotsiooni ja seda kõike seda, mis sellega kaasnes, sellest ma ei varem ei teadnud mitte midagi. Ja see oli nüüd see loomulikult minu motiiv, et tahtsin näidata soomlastele, et kuulge, et seal on väga haritud rahvas selle meie lõuna pool, kellel on juhtinud midagi inimkonna ajaloos väga järjekordset Mis ma oskan öelda, selle asealguse kohta, on on nii palju. Ma kohtusin oma vana sõbra Mika Alataluga, kes nägu on tegelikult selle raamatu idee autor ikkagi, sest tema nägemus oli see, et kirjutada raamat pealkirjaga tema laulis eesti vabaks pidades silmas mind. Ja siis ta muidugi delegeerida selle ülesande Harri rinnele kes Miko, vana sõber ja kolleeg. Ja kui Harri tuli siia, siis, siis me kohtusime ja meil oli tükk tegu, et tema saaks minust aru ja mina saaks temast aru. Sest et tema kujutas ette, et mina olengi niisugune üksik kaljurahn või niuke titaan. Ja siis tänu minule see Eesti vabaks sai. Aga tallale jälle raske aru saada, miks ma seda ei tahtnud seda pilti endast. Sest see oleks olnud vale minu jaoks ja ma arvan siiamaani, et me rääkisime pikalt, et mis aeg üldse oli, sest seda väga lihtne oleks võtta üheselt, et või keskenduda, üks kõikus minule või kellelegi teisele. Lõppude lõpuks neid revolutsionääre siin jagus ja paljud ilmselt võiks peksta endale vastu rinda ja öelda tänu minu sõnadele see üldse asi hakkas liikuma ja nii edasi. Aga siis sõbrakene Harrysay ilmselt saan aru, et need asjad siin nii üheülbaline ei olnud. Ja ta on teinud selles mõttes ära päris suure töö, ma ei tea, kui palju ta seda tolleaegset pressi on lugenud. Aga need intervjuud või mis seal raamatus? Tegelikult ma arvan, et ta jõudis nagu õige allikani või õige õigete lätete, nii et mis moodi see asi siin enam-vähemgi käis, sest selge on see, et selle laulva revolutsiooni kohta see peodes intervjuusid, mis on seal raamatus, eks ole noh, 100000, sellest peotäit võiks veel kirjasõnas vormida, et need olid nagu muusikud suuremalt jaolt. Ja võib-olla see ongi hea, et ta ei küsinud tolleaegsetelt ja praegusteltki poliitikutelt, mis nende arvamus selle laulva revolutsiooni kohta oli. Et seal nagu puhtalt puhtalt ikkagi pillimeestele Nemad on sellest juba kirjutanud, need ja ja igaüks on kõige suurem kangelane, seda me teame. Aga selles raamatus on laulva revolutsiooni peategelaseks siis muusika ise. Kas see muusika vägi siis on nii suur, et, et ta suudab selliseid asju korda saata? No alustame Jeeriko müüride kukkumisest, see vägi on suur, võib-olla kohapeal olles ja nendel kontsert tedel esinedes, ega me siis hetkel vaibal ei saanudki aru, kui suur see muusika vägi tollal oli, sest et see vaimustus oli üleüldiselt väga suur. Ja me meil ja nendel üritustel esineda. Aga tagantjärele vaadates selgub, et see muusikavägi oli ikka jube suur küll. See oli suurem, kui minusugune tollel ajal aru sai. Tagantjärele muidugi paljud asjad muutuvad ja muutuvad ilusamaks, aga ma ütleks ikkagi veel. Niisugune asi on kord elus ja kord kord võib olla ühe rahva ajaloos kord 100 aasta jooksul, ma ei tea et see oli niisugune ühine tegemine ja huvitav on kasvõi selle raamatu vajalgi. Tulevad need sündmused meelde, et kuidas ükski bänd ja ükski, et lauljad ja keegi ei kakelnud omavahel keegi ajanud mingisugust oma jura, mina tahan nii ütles, et see ühistegevus oli minu meelest täiesti müstiline. Keegi küsinud nagu rahaga mitte millegi eest ja ja piisas ainult, kas või Alo Mattiiseni öelda, et kuule meil on selline selline üritus või selline selline lindistus, siis kõik, see oli iseenesest mõistetav, kõik läksidki kohale, kõik laulsid, kõik olid väga õnnelikult, kogu aeg. Harry eestlaste jaoks on neil lauludel oma tähendus. Aga millise tundega teie neid toonaseid laule kuulasite? Oi, neist enamus mõjub veelgi enamus veelgi, teised on loomulikult nagu, võib-olla on rohkem nagu kuidas öelda, nagu oma ja lapsed. Või, või on siis minul mingi mingisugune vaatevinkel, et me nendest aru ei saa. Aga seal on paljud sellised, mis nagu on kindlasti veelgi. Te kirjutate raamatus, et ei suuda selgitada, miks see laulev revolutsioon õigupoolest toimus. Aga ometi võib raamatus selle kohta mõningaid selgitusi hea tahtmise juures leida. Teil on nüüd täiesti omamoodi traditsioon selle laulmisega ja, ja selle tähendusega ja kuidas sellega väljendada nagu rahvust, et see oli kuidagi olemas juba enne seda laulva revolutsiooni kindlasti laulupidudel ja, ja kus iganes. Ma arvan, et if Ruskaks seal nagu paremini See ühislaulmise traditsioon, millest Harry rääkis, see, ma usun, et see oli väga suur määraja nende ürituste korraldamisel, sest kui eestlased oleks suured kriketimängijad ilmselt nädalas tuhandete kaupa, lähed kriketit mängima, aga nad lauljat tüübina. Ja sellepärast sellepärast valiti sellist teele. Või ilmselt see instinkt, istuv pere sa, mis sa teed. Kui suur teie hinnangul oli toona proll juhusel see, et Nõukogude Liit ei saatnud öölaulupidude ajal rahva vastu tanke ühe versioonina oli võimalik vaid seetõttu, et samal ajal lindistas sündmust Soome televisioon. No ma ei tea, ega need jälle ei, väga ei häbenenud, siis kui hiljem mindi nagu Lätis ja Leedus nagu kallale. Ma ei tea, võib-olla see eestlaskond, kes seal öölaulupidudel käis, noh nad ka ei provotseerinud, lõppude lõpuks mingi provokatsioon, sütitab võib-olla kõige rohkem selle leegi, eks ole. Seal ei toimunud nagu mingeid märatsemise ka oleks võib-olla tollal 88. mindud ma ei tea siis, kas parteikomiteesid sisse peksma aknaid või ausambaid maha kiskuma. Võib-olla siis oleks see reaktsioon oleks olnud kuidagi verisem ja tugevam, aga seda ei tehtud. Ja mis seal, mis seal siis ikka ründad, seda, kes lipuga läheb, mööda Narva maanteed? Lauluväljaku poole polnud nagu põhjust, ma arvan, rünnata, aga noh, mine tea, kas me kunagi üldse teada saama, mis mängud seal taga kõik käisid? Noh, keegi meile tol ajal ega praegugi sellest rääkima. Kellel sa oleks võinud sai, me ei mõelnud siis üldse kuidagi, et mis see endaga kaasa tuua võib, see oli selline tunne, mis haaras esimest korda siis, kui raadiomajas lindistasime ikkagi seda laulu. Peatage Lasnamäe siis. Alo Mattiisen ütles ka, et ega ei imesta, kui see kong on siin raadiomaja ukse ees. Aga meil on seal sees oli selline tunne. Ja kui on, siis olgu, vaatame, mis edasi saab. Nii et et seda ma võin küll öelda, et mingit niisugust tüüpilist nõukogude aegset hirmu, et et julgedet sõnakest siin ega seal öelda 88. aasta algus, seda ikka enam pold. Et see, see hirm oli meest kadunud. Ütlesite, et raamatut ei ole veel päris Soomes omaks võetud, seda vist on trükitud umbes 2000 eksemplari. Kuidas siiani vastuvõtt on olnud? Noh, see onu minule pettumus, sest, sest mul ju missiooniks nagu, nagu ma ütlen, soomlastele nagu näidata seal lahe lõuna pool elab selline haritud rahvas, kellel on juhtunud selline sündmus, selline asi nagu nende elus olnud, mida mitte kellelegi teisele mitte kunagi võib-olla ei juhtunud. Aga kuna tol ajal seda nagu üldises avalikus suunas ei olnud enesetsensuur olemas ja eks needsamad inimesed on veelgi nagunii poliitikas kui meediast tööl, nii, ega nüüd, et ei noh, ma ei tea. Tundub, et see on väga raske nagu rahastada. Me teame ju rohkem nagu mingist Inglismaa printsessist kui selliseid oluliste sündmusest Laulev revolutsioon lõppes iseseisvuse saabumisega. Paljud muusikud jäid töötuks. Ja rahvas, mis oli enne olnud ühtne pöördus üksteise vastu. Sellise, meie varakapitalistliku olukord. On selge, et igasugune eufooria laulupidu lõpeb ära ühel päeval ja siis hakkab tegelik elu pihta. Ja sellel laulva revolutsiooni suur võit oli see, et käisime pauguta, see, see pööre ajaloo mandril ja see oli tore, aga, aga noh selge on see pudrumäed ja piimajõed, noh, need ei nende tule ühe päevaga kaela ja nii et kõik on läinud, nii nagu pidigi minema. Minu meelest siin pole halada ega nuta, mitte midagi. Üks päev siis kapitalistliku kriks Ni kapitalism oli ta muutunud tegelikult see, et teie tegutsete niimoodi, et olite tähtsas roolis langetada terve nagu nõukogude liit, see muutis ka kapitalismi. Sellest sai kõvem ja, ja, ja kui Nõukogude liit oleks nagu jäänud jäästi oleks vabaks saanud, siis oleks teine lugu. Aga sellest sellist võimalust ei olnud. Ja veel samal teemal Harri Rinne on laulva revolutsiooni fenomeni sõnastanud uhkelt juba oma raamatu pealkirjas laulev revolutsioon Eesti rokisugupõlve ime. Ent see kõik sündis ju 20 aastat tagasi. Milline on nende sündmuste olulisus veel tänapäeval ja mismoodi võiksid selle raamatu läbi vaadata Eesti kultuuriloole inimesed? Näiteks 20 aasta pärast, räägib muusikakriitik immo Mihkelson. See, et lauljast revolutsioonist vähemalt muusikute pilgu läbi raamatu pidi kirjutama soomlane, mitte eestlane, see võibolla mind väga imestamapanev, kui mõelda selle peale, et ega ei ole ju kirjasõnas õieti midagi ilmunud ka üldse eesti ja Eesti nõukogude noorsoo kultuuri kohta, midagi, see on mitte tabuteema, vaid see on üks niisugune teema, millest meil justnagu ei tehtagi välja, seda ei ole olemas. Ja laulva revolutsiooni stan ju selliseid kangelasfilme raamatuid, artikleid, hüüatusi, neid on üksjagu, aga ei ole peaaegu mitte midagi lihtsa inimese pilgu läbi. Ja kui me räägime laulmisest ja sellest revolutsiooni laulbaste osast siis muusikute pilgu läbi ma ei tea mitte midagi, et oleks Eestis kirjutatud, ilmunud või mingeid vastukajasid olnud. Ja seda, et üks Soome muusik. Ma rõhutan, et muusik innustab sellest kui muusikalisest sündmusest kui ühest niisugusest väga vägevas muusika hädamaslikust, sündmusest. Seda võib pidada loomulikuks inimesele loomulik muusikataju ja ta loomulikult vaimustunud sellest ja loomulikult ka sellest kirjutab. Mulle meeldis seda hoolimata nendest vigadest, mis seal oli päris palju oli nime, vigu ja faktivigu ja meeldis sellepärast, et see oli kokku pandud inimeste jutustustest. Ja selle raamatu autori tsementeerib, roll oli väga hästi läbi viidud, lühikesed vaherepliigid, selgitused, liigitamine peatükkideks, aga lühidalt räägin, millest raamat koosneb. See raamat tegelikult koosneb vähemalt kahes kolmandikus sellest osast, mis ei puutu laulva revolutsiooni otseselt mitte kuidagi. Seal räägitakse eesti rokkmuusika siinist, seal räägitakse nendest oludest, milles see muusika tegutses, kütnetarifitseerimised, keelamised, kõik need põlvkondade probleemid, kogu see Nõukogude korra ahistas, mis sellesse muusikasse suhtes väga negatiivselt surus seda igale poole alla sellest, mismoodi kirjutate ridade vahele, kuidas selle kõrgelt arenenud ridade vahele kirjutamise kultuur. Aga sellest räägivad, muusikud ise räägivad eri kihistuste muusikat, sest ma ei kujuta ette, et väga palju siin Eestis oleksid suhelnud varem üldse suhelnud näiteks punkarid ja need, kes käisid Nõukogude Liidu avarustel. Nad kuuluvad samasse aega 80.-tesse. Aga nad olid erinevad Nende kultuuritasandid ühetisel põrandal ja teised siis nii-öelda lava peal rambivalguses. Seal on ka mitu peatükki, mis räägivad sellest, mismoodi eesti ansamblid käisid nõukogude maal. Ja see Harri Rinne ise rõhutab veel ka selles raamatus ise, et Soome kui samamoodi rokkmuusika sündis väikeses ajanihkes võrreldes Lääne-Euroopa kultuuriga, kus see ei olnud päris täpselt samad arengud nagu mujal vaid oli ka natukene eripäradega, nii nagu Eestiski, aga puudus see eripära, et oli nõukogude kord, mis kõik ahistas. Soomes ei ole ükski muusik suutnud või saanud läbi elada niisugust staari vaimustust, niisugust poolehoidu või tunnustust nagu Eesti muusikanõukogude liidus külaskäikudele käies. Seal on näiteks pikalt juttu sellest päris mitmel leheküljel, mis Mari-Anne Veski käis Afganistanis. Ta ise räägid sellest. Vapustavad jutustused, vapustavad jutustused, kui hakata mõtlema, et see oli tõesti selline popstaar elik not tõeline staarilik, isegi paljud Ameerika inglise staarid ei ole läbi elanud niisuguseid hetke nagu need, kes käisid nõukogude liidus. Ja see osa raamatust, see kaks kolmandikku on just nagu ettevalmistus, ta näitab seda olukordade näitab muusikuid, näitab muusikute hoiakuid ja. Mulle väga meeldis ka see, kuidas ühe peatüki alguses, mis oli vahetult juba selles ajas, kus laulev revolutsioon hakkas peaaegu toimuma oli Gorbatšovi perestroika glasnost ja kõik need asjad, punkt tõstis pead. Ja kuidas Harri Rinne võtab paari lühikese lõiguga kokku selle see on nüüd selline, mitte kirjakeelne sõna, et noorte hulgas oli valdav. Ma arvan, et eesti keelde võiks selle sõna öelda selline Slangelik sõnad, osali pohhism. Meil oli täiesti ükskõik, erinevalt vanemast põlvkonnast kogu see nõukogude retoorika, neil kõigest kõrini tegelikult tüdimus peal. Neil oli ükskõik kõigest, ükskõik ka sellest poliitilisest jamast, mis hakkas kerkima, mida poliitikud väga tähtsaks peavad noortele suures osas ei läinud korda, nad olid näinud ja kuulnud selliseid loosungeid. Umbusaldasid need loosungeid ja see noortekultuur reageeris sellele teistmoodi kui ametlik kultuur natukene teistmoodi. Ja see tuleb sealt raamatust välja muide nende jutustuste kaudu ma rõhutan veel kord, et seda jutustaja, mitte Harri Rinne, seal jutustavad inimesed Harry rinnale eestlased, Eesti muusikat. Ja ehkki ma olen ka päris palju muusikute käest kuulnud igasuguseid jutte ja lugusid ja ma tean, kuidas see asi kõik nagu toimis, enam-vähem olen kunagi isegi, kas perestroika lõpus juba ühes Tarifitseerimis komisjonis näiteks ise istunud. Ma tean, mismoodi, mis, mis õhkkond seal oli, kuidas bänd ahistati, mismoodi see kõik kerkis, neil on, seal oli, see vaimustas ja ma loen sealt raamatust Se kirjeldasin seal nii ehtne. Ja sellepärast see mulle väga meeldis. Eriti liigutavad olid need hetked juba, kui see, need sündmused olid käes ja see revolutsioon toimus ja mismoodi muusikud ja need inimesed, kes tegelikult lavalt seda läbi elasid, kuidas nad kirjeldasid seda tunnet, mis tekkis, mis valitses, mis toimus. Seda te ei saa ühegi poliitiku kirjalasest. See tunne ei edasta nõndamoodi. Vot sellest raamatust tuleb see välja. Ja võib-olla on see tõesti nii, et eestlastel endal oleks raske olnud seda sellisel kombel need jutustasid kokku panna. Aga seda tegi Eesti fännist soomlane, seda sellisel kombel. Ma ütlen veel kord, et mulle see väga meeldis. Et hea raamat on. Mis on selle raamatu juures iseloomulik, kui seda püüda kirjeldada lühidalt, siis võiks öelda, et see on laulev revolutsioon, miinus poliitikad. Ja see vaatenurk on tohutult oluline. Seda ei ole Eestis varem. Vähemalt minu teada ei ole varem olnud. Ja selle vaatenurgaga tuttamine läbi selle noortekultuuri prisma on siiski väga oluline. Ma arvan, et ilma selle raamatu toeta ei saa ükski laulva revolutsiooni uurija pärast seda ära nagu edasi minna. Jätkame kunsti teemadel. Kunstnik ei peagi alati hull olema ja laste kunsti ei saa alati vaid postkaardi pähe müüa. Need, kes seda veel ei teadnud, on seda nüüdseks ehk kuulnud Tartu kunstimuuseumis toimuva loengusarja väike kunst vahendusel kus kunstiteemadel on seni näiteks jõudnud arutleda Vaino Vahing ja Peeter Laurits. Juba pooleteise nädala pärast saab samas kontekstis aga kuulda näiteks kuhu kuulub suure kunsti võtmes koomiksikunst. Margus Kiis küsitleb loengusarja korraldajat Liisa kaljulat. Alates neljandast oktoobrist toimub Tartu kunstimuuseumis loengusari päike, kunst mis tegeleb nähtustega kunsti, nõnda öelda äärealadel. Meil on siin stuudios selle loengusarja valdaja Liisa Kaljula. Kust te tulite sellise idee peale minna suure kunsti äärmiselt suure sääre ala peale seiklema ja teha nendest selline pikk loengusari? Et kuidas me ometi julgesime tegelikult ideesays tõuget eelmisest loengusarjast, mis rääkis peavoolu peamistest vooludest ja, ja kui see sarinit kevadel lõppes, siis oligi selline tunne, et mis nüüd edasi ja võtsime, siis istusime kollektiiviga ümmarguse laua taga kokku ja, ja sinna me lõpuks jõudsime, et võiks vahelduseks käsitleda midagi sellist, mis üldiselt muuseumiga inimeste jaoks ei seostu. Kuidas ta need loengupidajad nagu valisite, kas see oli nagu juhus või? Või oli teadlik valik seepärast, et kohe esimese poolaasta loengutel on väga erinevad teemad, et neljanda oktoobri loeng oli siis Sigrit saarepi artruti teemaline 18, oktoober, Ants Juske ja laste joonistused. Seni viimane aeg, siis esimesel novembril Vaino Vahing psüühika häirida looming ning see aasta tulevad veel lauritsakiviaegsed laborindid ning mari laaniste koomiksiteemaline loeng, siis tuleb välja, et tõesti see kunstiäärealad on äärmiselt laiad, suured ja ja tõenäoliselt Eestis näiteks nüüd loengupidajad, eriti põldu võib-olla ei olegi. Tartu kunstimuuseumis on 10 aastat peetud sääraseid loenguid ja kõik need 10 aastat on tegelikult hakkama saadud oma jõududega. Ja nüüd, kuna meil on siis väike väikest sorti sünnipäev, siis me mõtlesime, et me teeme selles loengusarja komplekt, veerime tuntud nimedega. Aga selles mõttes on sul õigus, et saada tuntud nimesid rääkima äärealadest ei olegi nii lihtne. Ja, ja tihtipeale need inimesed, kelle me oleme siis nii-öelda välja peilinud ei räägi ka sellest võib-olla, millega nad igapäevaselt professionaalses mõttes tegelevad vaid nad räägivad nagu pigem sellest, mis on neile hingelähedane või mida nad armastavad omamoodi kiiksuga. Nagu ma mainisin, seni on toimunud siis kolm loengut ja sari jätkub ka järgmisel aastal ning et lõppu pole veel näha nendest väga erinevatest loengutest, kas on midagi kõrva taha olnud midagi olulist või sellist sõnumlikkus, sest et näiteks mina käisin Vaino vahingu loengus, siis see oli just väga huvitav sellise intrigeeriva käsitluse poolest, et hullumeelsusi sooduste Kimi kunsti tegemist ja enamik Othello kulle kunstnike tegelikult ei olegi psüühiliselt haiged olnud. Et kas on ka sarnaseid müütide ümberlükkamisega varasemates loengutes tulnud. No näiteks Ants Juske lükkas ümber selle müüdi, et, et laste loominguga võib teha mida iganes. Alustades kohe laengut. Sellel teemal, et, et lastekunst on muutunud autoriõigustega kaitstud kunstiks ei saa enam laste joonistusi müüja jõulukaartide pähe. Et, et see vast ühe ühe ümber lükata müüdina. Äärmiselt huvitav oli Sigrid Saarep loengu puhul just visuaalne materjal. Ta näitas väga palju sellist, mille peale võib Eestis sattuda ainult suvel autoga mööda Eestimaad väikeseid teid sõites tantsida kogunud. Ta on nende inimestega isiklikult kokku puutunud ja ja tänu sellele on tal omalaadne väga kordumatu arhiiv. Kujunemas. Kas on oodata ka järgnevatelt loengutelt kas või mari taaniste koomiksiteemalised loengult selliseid tavaarusaamist ümber lükkamisi või laiendamisi või selle loengusarja purus ongi huvitav, et tegemist ei ole siiski kitsalt kunstihuvilistele mõeldud, vaid tõenäoliselt ikkagi väga laiale ringile üldse kultuurihuviliste eluhuviliste psühholoogiahuvilistele mõeldud sarjaga. See laengu sari mingis mõttes räägib elu kurjasiteetidest ja ta räägib ka teatud mõttes sotsiaalses mõttes võib-olla sellistest väikestest rühmadest gruppidest, mille tegemisi ei ole, ei ole nii palju valgustatud, kui nad seda vääriksid. Et tõepoolest Vaina vahingu loeng ilmselgelt lektori tõttu osutus nii populaarseks, et meie muuseumi kõige suurem saal ei kannatanud seda publikumassi välja. Ma loodan, et meie järgnevatele loengutele tuleb täpselt nii palju inimesi, et meil oleks seal hea olla. Ja, ja samas meie Tallinnast või Kütiorust kohale sõitvad lektorid ei tuleks asjata. Veel paarikümne aasta eest oli üheks televisiooni tarbimise suursündmuseks nähtus nimega reklaamiklubi. Kummaline saade, kus tehti hullumeelset nalja ja räägiti asjadest, mis oleksid pidanud poelettidel olema. Aga ei olnud. Nii vaatasid inimesed põnevusega, kuidas teleekraanilt näiteks apelsini näidati. Sel neljapäeval avati Eesti ajaloo muuseumis näitus. Raha paneb rattad käima. Eesti reklaamfilm. 40. Näituse organisaator Maria Mang räägib, kuidas sai üldse tekkida tänapäeval mõistetamatu olukord, kus inimesed ootasid kannatamatult teleekraanile reklaamisaadet mingi mikseri näitust lausa keeruline koostada. Tavaliselt ikka näitust tehakse asjadest, mis on olemas ja, ja mida on, on näidata. Aga antud näituse puhul tuli väga palju teha eeltööd ja koguda materjali, suhelda inimestega, kuna see on selline teema, mida ei ole salvestatud eriti nii kirjalikult, kui ka kõik seal filmimaterjalid on, on hävinud. Suur osa reklaamidest, mis hakkavad jooksma filmi programmis on Harry Egipti omad mis on säilinud kvaliteetsel kujul samuti Eesti riikliku kindlustuse reklaamid. Aga kõik ülejäänud, mida, mida oli ikkagi kunagi väga suurtes hulkades, et seda filmi programmis kahjuks ei kajastu. Mille poolest oli Nõukogude Eesti Reklaamikunst üldse eriline, kindlasti ei olnud seesamasugune reklaamikunst kui see, mida samal ajal võis näha võib-olla nii-öelda läänemaailmas. Võib-olla asi oligi selles, et reklaami tähendus eelkõige erines sellest, mida meie mõistame reklaamina hetkel et reklaam oli ise nagu toode, mida tarbiti. Tema eesmärk ei olnudki trumbata Ta üle teisi tooteid vaid just informeerida, et mis on nii-öelda turul saada ja just nii-öelda see arvamuse kujundamine ka toodete kohta. Et reklaam ise oligi toode, on võib-olla kõige parem kirjeldus selle erinevuse kohta, et tänapäeval enam reklaami ei tarbi. Helist. Kui me räägime juba siin reklaamitarbimisest, siis millest see toode seisnes ja mismoodi seda inimestele serveeriti ja mis pidi olema siis lõpptulem selle reklaamfilmi tegevuse tagajärjel? Ütleme nii, et eks selline asutus nagu Eesti reklaamfilm ei tegelenud ju ainult telereklaamidega. Et ka reklaamiklubi oli eelkõige esmaselt klubi, mis, mis koondas inimesi, kes tellisid reklaame ja võimaldas omavahelist suhtlemist ja suhteid luua. Aga noh, eks reklaamiti ikkagi ainult seda, mis oli saadaval, et nii-öelda kui olid hooaja kaubad, et ütleme, et, et tuli apelsin poodidesse, siis siis näidati seda teles. Aga kui seda ei olnud, siis seda teemat lihtsalt ei käsitletud või see ei tulnud kuidagi esile. Kui palju omaaegse reklaami telereklaami sellistest kaupadest ja asjadest, mida reklaamiti lörtsigi, kui palju see tegelikkusele vastab? Nii-öelda need reklaamid olidki, et inimesed tarbisid seda pilti või seda, seda ilu või seda, seda võimalust, mis siis oli nähtaval, et et toode seal taga oligi teisejärguline. Mis asi selles kontekstis õieti oli reklaamiklubi? Reklaamiklubi tegelikult oligi telereklaamitellijate seast koorunud püsiklientidest loodud Klubi niisiis arenes välja telesaateks ja, ja see algne eesmärk oligi lahendada ühiselt ettevõtete reklaamija informatsiooni probleeme organiseerida koondsaateid ja reklaamiklubi. Saade ise koosnes sellistest intervjuudest inimestega, kes olid seotud teatud asutustega samuti reklaamiklubi, kajastas ka nii-öelda seda, et kui oli tarvis firmal töötajaid siis läbi selle saate nii-öelda tutvustati firmat ja võimalusi, mis avanevad nii-öelda seal töötades. Ja siis olid reklaamiklubi saates ka vahesketšid, mis küll otseselt ei olnud reklaamina mõeldud aga nad kuidagi haakusid alati teemadega, mida siis antud saates käsitleti. Kas reklaamiklubi oli omaaegses võtmes midagi haruldast, ma pean silmas seda, et kas see oli ainult Eesti televisioonile omane nähtus, esines seda näiteks endise nõukogude liidu territooriumil sarnaseid asju veel. Ta oli ikkagi omas kontekstis ainulaadne. Et Eesti reklaamfilmil oli küll Moskvas ja Riias oma kontorid aga otseselt kuskil teistes maades sellisel kujul sellisel viisil reklaaminduses ei tegeletud. Kindlasti see Nõukogude Eesti Reklaamkunst lõi ka omamoodi sellised mingisugused kangelased, tegelased, miks mitte reklaamiloojad, et, et kes need olid ja mille poolest nad nagu silma jäid. Harry Egipti nimi käis siin juba läbi. Ja loomulikult, näiteks paljud ansamblid said alguse nii-öelda Eesti reklaamfilmisaadete tarvis nii-öelda loodud gruppidest näiteks Kukerpillid, samuti astusid üles ju ka Ivo Linna ansambel apelsin, et nad kõik on mõnes mõttes võrsunud tegevusest koos Eesti reklaamfilmiga. Ja võib-olla veel see pool ka, et mida me saame selle näituse kontekstis ja üldse Eesti reklaamfilmi kontekstis rääkida või arvata nõukogude aegse tarbimiskultuuri kohta laiemalt, mis asjad olid need, mida inimesed kas siis ihaldasid või mida sooviti, et nad ihaldaksid ja arvestades nii-öelda valitsev ideoloogia oli siiski sootuks teine, et kas reklaamfilmi tegevus tegelikult esitas siis mingisuguseid teistsuguseid väärtushinnanguid võrreldes näiteks kas või kapitalistliku maailma reklaamikunstiga? Jah, eks tegelikult see oligi see, et miks üldse lasti asju reklaamida. Et esmatähtis oli nii-öelda see kauba või teenuse tutvustamine inimeste informeerimine ja kasvatamine, nii-öelda ja arvamuste kujundamine ja see puudutas ka mitte inimeste suhtumist kaupa, vaid nii-öelda terve ühiskonna suhtes. Arvamuse kujundamine. Kas te saate veel pisut näitlikustada seda poolt, et kui te ütlesite, et see Eesti reklaamkunst või see reklaamfilmi tehtud toodang see oli justkui toode iseeneses, mida tarbiti, mis tihti nagu ei õhutanud natuke inimesi nüüd otseselt ostma mingit asja, vaid et see oli ka selline asi, mida lihtsalt nagu vaadati televiisorist, et mis see, mis see põhjus võis olla, miks inimene peaks tahtma tarbida reklaami mitte tegelikult seda, mida reklaam peaks müüma. Miks selline olukord üldse tekkis? Eks see tekkisidki arvatavasti sellest, et tegelikkuses valitses puudus ja kui oli võimalus näha midagi, midagi ilusat, kas siis teleekraanil või siis muul kujul, siis, siis see oli oligi iseenesest juba vaatamist väärt või siis selleks võimaldati endale aeg, et seda seda tarbida. Et seda on võib-olla just nagu tänapäeval, selles mõttes just raske mõista. Et me ju tegelikult vist kõik kipume just reklaami mitte vaatama. Aga siis võib-olla just keerati televiisor selleks lahti, et näha mõnda sellist meeliköitvad reklaami. Ja nüüd raamatute manu, Ameerika kaasaegne kirjanik Booster on võitnud ka ootamatult paljude eesti lugejate südamed oma raamatuga juhuse muusika ning enne kõige muidugi oma kuulsama teosega New Yorgi triloogia. Nüüd Noosterilt eesti keelde tõlgitud yks tema uuemaid romaane, oraakli, mida arvustab Sven Vabar. Pool austri uue romaani oraakli lugemine tõimule meelde tuntud rokkbändi disi topp videol nagu nende muusika, nõnda ka videod on alati üpris ühesugused, jutustavad üsna samasugust luu. Video alguses on keegi näiteks mõni sümpaatne noormees hädas ja üksikvideo lõpupoole aga ilmuvad kuskilt väljast salapärased autovõtmed, habemega mehed ja uhked Cadillac, milles üks või mitu kena neiut. Ja lähebki lahti rõõmus sõit Ameerika avarustesse. Pooloosteri romaanides on vastupidi. Alguses on rõõmus sõit Ameerika avarustes, siis aga tulevad kuskilt salapärased võtmed ja habemega mehed. Ning romaani lõpuks on sümpaatne noormees omadega täitsa sassis. See muidugi ei tähenda, et toosteri raamatut halvad oleksid. Esiteks ei ole ta peategelased mingid lihtsalt sümpaatsed Ameerika noormehed panid New Yorgi juudi või Ida-Euroopa päritolu haritlased. Ja teiseks tuleb tõdeda, mitte Hoosterile ei saa süüks panna, nagu ta kogu aeg ühte ja sama lugu jutustaks. Muid õigupoolest on seda lugu jutustatud juba ilmselt aastatuhandeid. Kui maailmas leiavad aset kummalised asja ja veidrad kokkusattumused, mis käivad üle meie mõistuse ei allu meie kontrollile ja mis tihtipeale meile õnnetust kaasa toovad, siis ikka tahaks küsida, et mis pagana asi see on, mis ja miks õieti toimub. Ja milles mõisteti süüdi olema, et meid nii karistatakse. Kuid vastust neile küsimustele meie sugugi ei tea. Võib-olla kunagi ei saagi teadma? Nagu luuletas juba 1000 aastat tagasi surfi müstik Kumar ja ei mõista igaviku saladusi, sina ega mina ei arva ära tema mõistatusi sina ega mina. Tarka juttu vestame vaid siinpool loori. Kaubloor ei pea siis arutlusi sinomina. Kummarhaiam soovitas oma luuletustes loobuda tulutute arutluste pidamisest ning keskenduda Win joomisele ning meeldivate naiste seltskonnale. Kui palju ta ka ise seda soovitust pidas, on kahtlane, sest et oli oma aja kohta väljapaistev matemaatik ja filosoof. Ja tõepoolest, me võime ju väga hästi teada, et me ei jõua ealeski asjade põhjuste jälile. Aga kui üks kummalisusest teist taga ajab ja üks asi teise järel viltu veab, siis ei lähe ikkagi meelest need küsimused, et mis ikkagi ja miks. Kui varasematel aastasadadel said need küsimused vältimatult religioosse värvingu siis modernsel ajal ei pea see enam tingimata nii olema. Kogu kaasaegne kultuur on täis lahendamata kurbi mõistatusi. Kuid pole tähtis vaid mõistatus, vaid ka selle sõnastus ja stiil. Burchese hargnevate teede aiad võivad tänapäeval tunduda juba liialt klišeelikult ja elementaarsed. Tänapäeva kodu postmodernse aja jaoks on tarvis hulga kangemat Loomingu borres. Philip Dicki fantastilised romaanid, kus jumal võib välja karata rentslis vedelevast. Coca-Cola purgist on paljude kõrgesti haritud inimeste arust vähke madalad. David Lynch on korralikule inimesele liiga jälk ja kalk. Nõnda sobibki suurepäraselt just poolooster, keda vähemasti Eestis hindasid ja hindavad kõrgelt ootamatult paljud korralikud kirjandusinimesed. Booster on kaasaegse sekulaarse urbaniseerunud haritlase Burches tik ja, ning nagu öeldud, on Noosteri romaanide põhisisuks kurvad ja traagilised sündmused peategelase võida lähedaste inimestega. Kuid nende sündmuste eripäraks on need, nende põhjused on segased. Täpsemalt öeldes ei ole tegu lihtsalt ebaõnnega. Kõigil silmustel näib olevat põhjus ja seda põhjust peategelane aina ajab taga kuid kätte ta seda kunagi ei saa. Osteri isikliku tasandi tragöödiad leiavad aset laiemal, kultuuriliselt tasandil. Ameerika ajalooliste sündmuste taustal kui toosteri jaoks on ameerika kultuur samasugune kui paljude teiste kirjanike jaoks Hiljutine illusoorne, näilik ja muidugi juhuslik arusamatutest Hoienditest tõugatud nagu koostri tegelaste eraelu. Paljude kloostri lugude tegevus toimub New Yorgis mis oma tohutute kandiliste modernistlikke multikultuursetel labürint idega on nagu omaette tegelaseks. Neis labürint sides lähevad paratamatult kaotsi nii lähedased inimesed kui inimene enda jaoks isegi koosteri New York veenab meid, et teisiti ei saagi minna. Nõnda kipuvad pooloostri illusoorses ja haprad maailmad kergesti lagunema. Nii mikro- kui makrotasandil. Mis siis järgi jääb, kui lagunemine aset leiab? Ei saa öelda, et ei jää midagi järgi. Kolles jäävad haigused, varemed, asotsiaalid, laibad, igat sorti prügi. Mõne Soosteri romaanis on küll ka olulisel kohal tühjad surnud maastikud nagu näiteks kõrb. Koosteri raamatut lõhnavat siit ja sealt trügi roiskumise laipade liiva ja tolmu järgi. Kuid siinkohal ei pääse küll kuidagi ilma meelde tuletuseta. Tooster ei ole mingit kalk lagundaja, nagu näiteks David Lynch. Vaidoosteri lagunemise kirjeldustes on ikkagi alati väga palju kaastunnet oma tegelaste suhtes. Mis puutub konkreetselt romaani oraakli öö mis ilmus inglise keeles esmakordselt kolm aastat tagasi siis tuleb tunnistada, et tegu pole ilmsetoostri paremate kilda kuuluva romaaniga. Natuke tekib küsimus, et miks just see romaan tõlgiti ja mitte näiteks 89. aastal ilmunud muuntaliks ehk Kuu palee. Tõsi, viimase teose tõlkimine olnuks tunduvalt mahukam ja nõudlikum ettevõtmine ning austri tippteos, mis ikkagi võib-olla ongi tema kõige parem raamat. New Yorgi triloogia on juba eesti keeles olemas. Võib-olla New Yorgi triloogia järel on tükk tühja maad ja siis tulevad üsna võrdselt kõik ta muud asjad. Mingis mõttes on oraakli öö tohutu liialdus. Ostjal on siia kokku kuhjanud eriti palju lugusid lugude sees. Nii et lõpuks lähevad fiktsioon ja nii-öelda reaalsus. Eriti sassi viiteid on eriti paljudele teistele kirjandusteostele ja kirjanikele. Ning eriti paljude heade inimestega juhtub eriti palju eriti halbu asju. Paraku jääbki see liialdus kvantitatiivselt tasemele ometi uudsuseks võrreldes teiste kloostri romaanidega. Konoraaki jões vägivald. Inimesed mitte ainult ei lähe ise omadega sassi, vaid tõmbavad tahtlikult teistelegi häda kaela. Mõrvavad peksavad, petavad ja sõimavad. Aga laiemas plaanis on see lihtsalt üks variatsioon üldisel lagunemise teemal. Kui te ei ole varem mustrit lugenud, siis soovitaksin alustada New Yorgi triloogiast või nimetatud kuupaleest. Kui te aga neid juba lugenud olete ja himu austri kurbade ja masendavat mõistatuste järele pole raugenud tasub muidugi igal juhul ka oraakli ette võtta. Võib-olla küll mitte nii võimsalt kui mõnes muus raamatus kui toostage masin, igal juhul töötab ka aura veevool ja Tiina randu, see tõlge on väga korralike ladus. Mingi fenomenaalne ladusus on üks pooloosteri suuri oskusi ning see ladusus tuleb hästi välja ka eestikeelses tõlkes. Kultuurikaja sai tänaseks otsa, saate teemadeks olid laulev revolutsioon, soomlase pilgu läbi kunsti merealad ja pool oosseli romaan oraakli saate teemadel ootame arvamusi ja ettepanekuid e-posti aadressil. Kultuurikaja. ERR punkt. Ee. Kultuurikaja panid kokku Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Aitäh meiega olemast ja kuulmiseni juba järgmisel nädalal.