Tere, siin toimetaja maris Johannes Tammsaare 130. sünniaastapäeval kuulame, mida kirjaniku sõbrad ja sugulased on oma suurmehest kõnelenud. Vestlusring 1958.-st aastast. Tammsaare esimene dramatiseeri ja lavastaja Andres Särev, Paul Rummo ja Tammsaare tädipoeg. Arno Suurorg juhatavad meie saate sisse. Olgu valitsuses nali ja see oli kino oli, seda nimetati geenius ja tema istus kolmandas platsis ja väga lihtsa välimusega väike mehike, inimene, soni peas ja nii edasi. Tammusele vastab jahedalt. Ei, ma olen selle teise maja. Aga kas te juhtisite tähtsama isikutunnistus ka nägema? Kas vastab tõele see jutt, et temale antiiligtonistus välja kodanliku riigi algpäevil siis oli, mis ametkonnale temagi aknet kirjanik ja siis politseiametnik oli kirjutaja ja siis jäi kirjutaski sektorisse ametiks kirjutaja, jah, vähemalt. Mina tean ühte teist versiooni tarbulmas ja temal oli kodukoetud maha riietest, ülikond seljas ja nagu ta oli, mitte välja paistab välimuselt eks preester korjas allkirju, kes võtavad osa sellest pidulikust juhtumist ja siis ütlustele või kirjutada ei oska. Kongressi. Hugo Laur aastast 1957 Ja nüüd algasid põrgupõhjal rahulikud ning võiks öelda muretud aastat. Mitte et siin poleks enam tööd tehtud, vaeva nähtud ühtegi teist jätkusi Jurcalekuga Juulale, eriti viimasele, sest teest hoolimata kandis ta last vahetpidamata, kast rinna otsas, rinnal, ajuti nii hästi siin kui seal. Aga Juula ei mõistnud, kuidas võikski teisiti olla. Kogu maailmas polnud ta enese ümber muud näinud, kui et kõik Sigis ja poegis. Muidu polnud ju elu üldse olemas. Jürka töötas esiotsa enamasti ikka Velaansule, tasus vana võlga jääd vanade võlgade asemele tekkisid aina uued, siis paistis nagu saaks Jürka Antsu orjusest enam kunagi vabaks. Kui nõnda edasi kestis, siis oleksid ka Jürka lapsed pidanud antsu orjama. Andsiba ütleski Jürkale näestima esimesi kaksikuid. Kasvatad mulle karja seid. See oli esimene kord, kus põrgupõhja vanapagan tundis rinnast torge. Kuluvad vist omale. Lausus ta. Üks sulle, teine mulle, muigas Ants. Aga Jürka ei suutnud enam unustada, et Ants juba nii varakult silma heidab, tema poistele tema esimestel meetritel millegipärast eriti südame lähedal. Ja kui ta ükskord Juula kõrvalukselävel istus, kuna poisid nende ees murul mängisid, ütles ta. Ants viskab silma poistele. Meie omadele või? Küsis jõula. Aga kellele siis mis ta neist tahab? Kaariaast meil omal kari, seda minagi. Nad vaikisid ja poisid rullisident murul. Maailmu ulatus neil alles ema kapsaaiani. Ja isa ilmus vahetevahel sealtpoolt maailma otsa ning kadus jällegi sinna. Jätkame elupiltidega kodutalust. Oma isa Peeter Hansenit Vargamäe Andrese prototüüpi meenutab Antoni õde Marta küsib kirjandusteadlane Eerik Teder aastal 1973. Laulud, mis täna saates kõlavad, on samuti Marta Hanseni lauldud. No ei saa tööd ja tegemist oli, mul on meeles, ma olin kolmeaastane, kui ta neid võsasid, raius seal oma labida ja kirvega seal toa taga Saraabiku pool välja peal ses võsastik. Ma mäletan Ja see, kus see väli nüüd ühetasaselt sedasi kui kui, kui põld paistab ja tarvitada saab, see on kõik isa oma juuritud metsa alt kaevas kraavi, et vesi ära jooksis ja paar-kolm vana hobust oli ja seal Uudolivad teile võttis siis kotid, pani koti kaeru peakotid ja läksime siis mina olin pisikene laps, läksime pühapäeva hommikul siis hobustele suurutu viima. Ja kuidas siis leidis ühe korra Sook soo? No siis olid need hobused nii kaugel, kui nad olivad, nad tulid nõmme, muda käis neil üle pea. Selle isa Ühidmise peale. Ja need gaasikus olivad, seal oli ju vee all, see mõisasoo ajas ju meie kaasiku peale vett ja meil ei olnud kuskile seda kraavi kaera saab. Suvel oli väline töö, talvel oli tisleritöö, siis ta tegi kapaatia pütid ja kannud ja. Peatantsuga rääkima, laskusin koju, ütles Juula. Rääkisin, ei lase saada talle sulane. Ütle, pole minu sugulussulast, pole sinusugust peremeeski ja sellepärast pead teda orjama. Küllap vist. Meie ei tohi Ansult enam laenata. Kui nõnda saaks, saab, peab saama, ütles Juula. Laenuga ta orjastab, sinu. Sinu lapsed on orjalapsed. Ma olen peremees, sa oled tantsuori ja mina olen orjalaine. Jürka ei osanud julale musta ega valget vastata. Alles hulga aja pärast küsis ta, kust sina seda tead? Mao orjasin ise, Hans, sellest. Nii tähtsaid ja suuri asju polnud põrgupõhjarahvas isekeskis veel kunagi arutlenud. Nad nagu ei teadnudki tänini, et niisugused asjad on olemas. Aga sellest silmapilgust peale ei andnud Jürka Antsul enam hingerahu, aina nõudis ja nõudis enda koju laskmist. Viimaks lepiti nõnda kokku, et Jürka hakkas ands orjama sulasega vaheldumisi. Üks nädal, üks, teine nädal, teine. See oli suur samm edasi. Nüüd sai kodune töö varsti teise hoo ja Juulagi nagu teise näoilm teooriustaga hoopis sulase kaela veeretada. See ei õnnestunud. Ants ähvardas Käämiste ja tunnistajate väljakutsumisega, kui Jürka muidu oma jonni ei jäta. Kes sulle need sipelgad pähe ajab, et nyt erksaks lähed Juula või? Et kasvab, peabki kasvama, töölisi on vaja, oled ise tubli, Juula on tubli, tulevad ka lapsed, tublid. Tublid aga orjavad nannipunn. Aga kui ta edasi läheb, saab sinust mässaja. Kui saaks peremeeski? Sa oledki peremees. Aga orjandeist peremeest? Pea seda meeles Jürka ja õpetaja seda maast madalast oma lastele, siis koda kaljule ehitatud jäsuke harjad leiavad toitu lopsakaid. Jyrka kuulas jälle, ausus endamisi. Igal pool on jumal põiki ees ja ikka on ta suurema tugevama targema poolt. Ja kui ta oli hulk aega mõtelnud, meenus talle tema võitlus karuga. Ning ta ütles. Siis oli jumal minu poolt, sest mina olin targem kui karu. Minul oli kirves ja kirvelbeek, vars oli minu tarkus. Karul olid hambad ja küüned, aga need olid ilmavarred. See oli tema rumalus. Nõnda võitsin mina, et mõnikord on raske otsustada, kelle poolt on jumal. Eriti tundis ta seda, kui uss hammustas rukkiääres tema kolmeaastast last, nii et see suri. Koer, kes jaole sai, kiskus küll ussi silmapilkselt tükkideks, aga see aidanud laps suri siiski. See oli esimene raske kaotus vanapagana elus. Kõige hullem oli see, et ta ise ei saanud kuidagi aru, miks tundis ta seda nii raske kaotusena. Talle jäi ju veel lapsi järele küllalt. Ja iga aasta-poolteise järel tuli mõni juurde. Kui ta oma lapse puusärgi hauda laskis ja labidatega pillutud muld krobinal kaanele langes. Kõik olid Jürka pisaraid tähele pannud. Seda eriti sellepärast, et kõigile oli see uskumatu. Niisuke mehemürakas niisuke mürakaru ja temaga nutab. Oli ka ju teist mulla alla panna, mis muud oleks ta teise samuti otseteed põrgusse saata, nagu saatis eide seletati irvitades. Jürka ise, kes ei teadnud neist naljadest midagi, lohistas oma seto paga kodu poole ronida. Jääd vankri vahe oli kitsas ja nemad Juulaga mõlemad tublid inimesed. Siis ei pääsenud kõrvu istuma, vaid istusid, seljad vastastikku, Jürka, silmad hobust juhtides ettepoole, Juulal tahapoole. Harilikult lõgistas Juula kirikutel sukavardaid, aga tänase esitel käed. Sukk oli küll rüpes aga vardad illelgisenud. Selle asemel oleksid nad võinud juttu vesta, aga ka see sobinud isegi kodus, kui Jürka istus pingile ja Juulakestitas enda tema kõrvale ei lausunud teineteisele ainustki sõna. Istusid ainult mõni aeg, kuni pidid tõusma ja minema, sest elu läks edasi. Gro teel lapsepõlvekodus armastati veel muusikat ka. Kannel. Siimile laskis ta teha, oli suu, umbes üks nii pikk sõda. Väike laps ei jõudnud süles hoida. Aga kõik ei õppinud ka. Näitus August ei õppinud seda mitte mängima. Uttu mängis ka vä? Aga siis meie tütred, meie mängisime kõik. Ja nooremad vennad need mängisivad. Mängis, eks ole, ja mängis viiulit. Seemneid mängiti tihti kodus või talve kohta, muidu ööde puukide kuu üks laps, teine laps mängis seda mängiti ühtepuhku. Isa ei keelanud seda mitte mängimast, seda võis mängida ka siis, kui ta magas, aga lõõtsapilli ta ei sallinud. Ütles, et see on põrgukisa. Aga siis, kui karjas käisid lapsed, siis nad tegid seal ka endal ise veel. Nojaa, Anton oli üksi, kes omale pasuna tegi ja pasunat puhus, see oli üks nii pikk, õõnestati selle lusika noaga seest ära, nii pikalt, süda väljaike, mis lepast või pajust vaata, mina ei tea, mis puus, kas oli, kas kõigub ühest otsast soli peenikele ja teisest otsast oli jämedam ja siis nii kujuks. Trehter käis seal nagu sellest puust veel otsas. Laiem jäägu ja siia kostis kilumeetri maad, karjamardipasun, hüüab teised lapsed laulsid isi, mis meeletuli ja hõiskas juhad. Antum tegi pasume ja puus. Rääkige, kuidas karjalapsepõlv oli. Mis ta oli, mina pean seda kõige viletsamaks oma elus. Nii viletsad, nii nagu see laul ütleb. Nii Albogu karja kaitseda ei olnud muud aega. Aga miks see siis nii vilets oli? Sest juba see oli lapsele hirmus, ma pidin olema suhe läbi inimest, sest lahus ma olin loomade hulgas. Karjamaa oli vesine ja porine, oli hästi vesine. Meie aegus oli loomad jahivad sisse. Ega siis muidu ujuks laupäeva õhta. Ma tulin, koduõue oli puhtaks pühitud ja vanemad õed olid puhtaks pestud, juba puhtas riides kõik. Ja kui ma karjaga kadu tulin ja õue peale läksin, siis vanem õde tuli mulle vastu ja võttis mu ümbert kinni. Kas ma tal oli hale meel, ta ütles hoogsa peesikere ma rull, ma olin siis muidugi mudase riieti ja mudase jalgadega ja olin must ja kasimata ja nemad olid juba kõik puhtad. Palava ilmadega ju. Me tulime õhtu hilja koduloomadega, hommiku vara läksime välja. Egas muidu meeleolu oli nii kurb, kui ma hommikupäikesetõusuaeg läksin metsa ja siis oli meil lõpmata palju neid lindusid, karjasoo oli ju, see oli, liigub suur lindude koor oli ja pesi oli palju ja kui see lindude koor siis laulis, siis mul oli nii hale meel, et ma heitsin veedamiku mätta otsa kummuli maha ja kisendasin ja nutsin, nii käis mu närvide peale, ma olin üksinda metsas, Paul oli siis väike. Kui vana ta oli, ma ei mäleta, tema siis tuli mulle kella 10 aeg umbes järele. Pisem laps, siis sai kauem magada ja siis ma juba öidsin. Ja huilgas siin, kus ma olen, see pisike tuli mulle järele küll oli siis ja kui me juba kahekesi tee oli, oleks nagu möödunud nädalal olnud, kui väike poiss tulija pöial oli suus, ta armastas pöialt imeda. See oli meie lapsepõli, käisime kõik karjas peale esimese tütre Tre. Maria Maria karjas ei käi, niipalju kui ta lusti pärast vendade juure metsa jooksis, seda oli. Sest temal olid teised lapsed hoida. Üks oli niigi Jürkale selg. Lapsed olid midagi muud, küll lambatalled, jälle emma, vasikad laudas, linnupojad, pesas, tärkav puu, Võsu ja Rohi metsas. Haljendav oraspõllul. Nende pärast polnud ta kunagi silmakesistanud. Eriti tundis ta seda järgmisel suvel, kui ta ühes Juula ja lastega oli metsas marjul. Nad olid parajasti raiesmikel päikesepaistel, kui sinna ilmus ka emakaru oma kahe pojaga. Juulal oli laps rinna otsas ja tähistus kannul. Suurimad lapsed jooksid karu märgates hirmunult ema ümber kokku. Jürka, kes oli pikutanud, tõusis püsti. Lähme ära, ütles Juula vanamehele tasakaru pärast või küsissi. Kelle pärast siis? Ei, ütles Jyrka otsustavalt. Olgu siin päikese käes, kui ta, mina jään. Tuleb kallale. Mul on boss, ütles Jyrka ja lisas ka ju, et pole pika varrega kirvest. Ja kui oleks kirves, arvas Juula. Karu ei pannud nagu inimesi mikski, vaid rühkis lähemale. Jyrka tegi urjutades oma krõbisevat häält ja Kaljula ning lapsed karjusid kõigest jõust. Karu mõmmises ja lähenes endiselt pikkamisi. Läheme eest ära, ütles Juula veel kord. Naerlähe vastas Jyrka juba vihaga ja võttis pükste pealt Pikarima, mida ta hakkas ümber parema käsivarre Messima randmest peale ülespoole. Oli see tehtud ja karu ikka veel lähenes, hakkas ta karule vastu minema, tõmmates puusalt pikka bussi, mis läikis päikese käes. Vana mees äramiine palus Juula ja lapsed hakkasid karjuma. Aga Jürka läks edasi. Nüüd võttis Juula lapse rinna otsast, pani ta kännu äärde sambla leia, tõusis püsti. Kui lähed sina, siis tulen kamina. Aga enne, kui Juula Jürkale järele sai, võttis maas paraja kaika ning tabas sellega eemalt karu pähe. See ajas looma vihale ja lõuad laiali, sööstis ta mehe kallale. Aga Jürka lõi talle oma pahema rusika sügavale kurku. Ja hakkas bussiga hoope jagama. Mees ja karud pöörlesid maas. Loom hingeldas, sest mehe käsi oli tal ikka veel kurgus. Aga parem käsi oli bussi maha pillanud. Selle võttis nüüd Juula ja surus kõigest jõust karule külje sisse, kus ta arvas olevat südametundes. Valu jättis karu mehe Murimise ja kahmas käpaga valutavad külge tabasega bussipead ja lõi selle üleni ise endale rindu. Sündis järsk nõksak ja karuliikmed läksid üleni lõdvaks, aga mehe käeajast endal kurgust välja. Jättis üldse mehe sinnapaika ja läks poegade juurde. Nuusutas neid Lintsis paar korda oma verise keelega ja pöördus siis uuesti oma vaenlaste poole. Aga vaevalt sai ta paar sammu astuda. Kui ta varises kokku ja ei tõusnud enam. Verine oli ka mees seest ümber mässitud rihmakaitsest hoolimata oli karutab vahemalt käsivart Murinud, kuna küüned käristasid riided ja nahajalgadelt küljelt. Kõige raskem vigastus oli pahemal pool rinnal. Siin oli ühes näoga. Suuremad lapsed jooksid vanemate juurde asja lähemalt vaatama. Jumal oli meie poolt, ütles Jyrka, ent maastile saiades. Karu oli üks. Aga karul, hambad ja küüned. Isa oli karusti le, rääkisid esimesed kaksikud isekeskis. Kui Jürka haavad olid kuidagi kinni seotud, küsis Juula. Vastas Jyrka mestast nülgida. Nahk võetakse niikuinii meie käest ära ja pojad ammugi. Kuidas oma bussi kätte saame? Las jääda, kas see siis nähakse, et meie tapsime. Kas siis muidu Justa kös nõid teab Mess, nad usuvad. Soolapuru. Hea suur kirves peab metsas kaasas olema. Äkki miinusjuurele väike laps? Kuhu poisid selle olid jätnud. Aga poisid ütlesid, et ega siis nemad muidu niisama siia tulnud, neid oli ju siin tarvis ja neid oli hädasti tarvis, muidu jumal teab, mis isast oleks saanud. Aga väikesega polnud midagi. Tema vähkress kännu ääres päikese paistel ja ajas pöidlaid suhu ning silm tema kohal ülal oli sinine taevas ja mõni harv helevalge pilveräbal. Aga tema ei teadnud veel, et sinine on taevas ja valgepilved. Ta ei teadnud isegi seda, et need asjad üldse olemas on. Ja sellepärast rahuldustama pöialt, ega mis kippusid suhu ja silm. Karu reo ei lastud eestest lapsel kõhtu täis süüa. Tippides Juula väikest samblad sülle võttes. Selle said oma palga. Arves Juula no Sail kas lähed ikka oma jalaga koju või? See harilik sõnakõlks oli Juula südamele nagu palsam. Kui mees veel nõnda võib rääkida, pole siis katki midagi, mõtles ta ja ega olnudki. Tulid ühes kohas kenasti koju ja seal Jürka pani enda pikali ning varsti kostis valinoril. Juulaga tõttas metsavahi juurde teatama, mis oli sündinud. C5 sõnumil sinna pilk edasi ja õhtu eeli olid meed põrgupõhjal. Et neid lisaks sündmuspaigale polnud luudmine, jätku jällegi jõule. Nõnda läks pool päeva karu nahka. Metsas karupojad mängisid surnud ema juures üks istus, ema pea, teine katsus teda sealt maha ajada. Nõnda kordamööda. Lõbu oli laialt. Sest kuigi ema oli tänini kõik nende vallatused kannatlikult talunud, tänada otse, ületas iseenda pika meelega. Ainult nälg hakkas näpistama ja toitu polnud kusagilt võtta. Ema on isad, olid tühjad. Ja imelikult külmad. Ema oli juba üleni küll. Niisugust asja kogesid pojad esimest korda. Näpistsid vahetevahel ninad kokku ja nuusutasid, nagu tahaksid nad vastastikku veenduda, kas ka nemad pole külmad. Aga ei, nemad olid mõlemad soojad. Ema üksi oli külm. Soojast päikesest hoolimata. Kui mehed tulid, katsusid karupojad põgeneda, aga siis selgus, et tulijaid oli igas kandis. Karupojad olid ümber piiratud. Polnud parata. Nad võeti kinni ja otse nende silme all lüliti, nende must ja karvane ema valgeks ja läikival siledaks. Ning mis veel imelikum, ema ei hakanud vastu, ei liigutanudki ennast. Ehtija tallitati ning häälitseti nagu ei pandaks nende ema mikski. Karupojad ei teadnud, et on olemas jumal, kes oli nende ema ja ka neid maha jätma. Sest tema hoiab tugevama pool. Juula vaatas meeste talitlust pealt, kuni ta sai oma bussi kätte, mille ta pühkis vastu sammalt karuverest puhtaks. Siis läks ta oma teed kodu poole. Tuli üks laks TMW taro iga astme sild. See teeb nööri selga, lapist tee ääres on a'la teek kuuse ootamaskululati rõõmurõngas toast, et hõbe veeessekasteti ta teri. Aga kas ema õpetas ka mänge või laule lastele vä? Ja kui ta keedras, siis me mängisime seal ümber pulga petatamist. Kuidas see mäng oli? See üks laps jäi sinna tuppa ja teised läksid välja. Yks laps peitis enese sinna tuppa ära, kus ema kedras ja teised tulid ja hakkasid otsima. No mina olin kangesti pisikene, ühe korra ma tean, pani ta pisikeses laua kapi sahklasse minu. No mis ma olin kolme nelja aastane, aga ma olin väga väike selle haiguse järel ja teised ei oleks üles mind leidnud, Ohomoyläbendise ju olla. No see oli ju suur huvi ja teise korra pani ta varna Sa isad taguse püksisäärde rippu. Siis oli naeru ja Celiumisest, kui püksid liikusid. Eks seda nalja olnud, sest mis sa neid tegema panid, ema tahtis tööd teha ja ema oma ketramise juures õpetas meid lugema ja võttis lapse, Koonla Allasin oma käe juurde ja siis õpetas lugem venda õpetati, vend läks kooli talvel. Ja mina õppisin venna kõrval. Udu tundub, me olime suurt nagu kaksikud, üks aasta ja kaks kuud oli meil vahet. Ja siis mina öeldi, et katsuge nüüd enne välja saate lugema. Aabitsast õpiti aabitsast ja isa tõi selle jaoks õpperaamatutki ja siis vanemad lapsed õpetasid ja siis ema õpetas neid nooremonid, mina ei mäleta, et isa oleks lapse käekõrval, oleks lugema õpetanud. See oli ikka ema mure ja vanemad lapsed. Nad on üks huvitav episood, olite kunagi jutustasite? Kuidas lapsed peol käisid, isaga pahandust oli, isa uksed kinni pani. Tuletame selle veel meelde. Kutse tuli külast. Pidu on, see oli laupäeva õhtu ja vanem õde läks siis küsis isa käest, et papakas lubad meid pidule. Neli viis last oli ju öös kuus, mu lapsed summas läksivad. Papa ütles, et me ei saa hirmus külm, ilm on ja ei saa, aga lapsed läksid salaja. Aga isa leidis, et lapsed salaja kodustada, Raul ei läinud ja enne magama minemist pani tema kõik uksed kinni, mis väljast sisse hoone sisse tulivad, kõik pani kinni, nii nagu taastas. Aga toa sisemised uksed jättis lahti, mis reialuselt läks ja sealt tuppa tulija magame, kõik need väiksed lapsed ja isa ja ema ja hommiku tõuseb isa üles see, kui lapsed magavad ilusti voodis ja läheb vaatama, uksed on ka kõik nii samma kinni, kui tema pani. Ja ta küsis kohe heasüdamlik laste käest, et kuskohast teie sisse saite. Ja me olime kõik pisikesed ja suured, nii kindla sõnapidamisega, mitte üksi isale ei ütlenud ja isa läks hauda ilma et ta seda teada sai, kust lapsed siis tulijad sessi, ilm oli väga pakane, see oli jõululapsed, tulivad kodu. Kaks venda võtsivad kolmanda, selle peremehe augusti kolmanda venda õladele tõstsivad ülesse ja aitasivad sealt tagant ageliku katuselt, see oli ju madal, päästas sai ju käega katsuda sinna katusele, sealt läks tema suure hoone katusele reaalse katusele unkas sisseredelit mööda alla rei alla ja tegi reialse väravad lahti, need olid kõige lihtsamad ja laskis kõik lapsed reie alla ja ja sealt vaheuksed olivad lahti, kinni panemata ja läksivad, käitub mul ei tuld siis meelde, kui ma viimast korda isa juures kodus käisin. Ma oleks pidanud isale selle ro rääkima, mul oli ka ja nüüd pärast kui isa surnud oli, oleks võinud talle selle ära rääkis, et kas sa mäletad seda juustu veel oma löömist, mina tuletasin talle meelde. Mina sain lammaste viljalaskmisi kolm jutti vitsaga paljalt jalgu mööda. Ja ütlesin isale, et kas sa mäletad veel, kui sa mulle kolm jutti andsid? Vaata last, mis teemal veel meeles on? Tal endal oli meeles, oli küll, aga, aga tal oli nagu paha. Aga ema suhtus hellalt lastesse, emaga is hellalt lastega ümber, sest tema ei teinud muud kukas karvustas natuke ja andis, maksti ja lapsed naersid. Ema karistus, nakkan, nokamüts. Tema vitsa oma lastele ei anta. Muidu noomis. Ma ükseri mees sealt mööda läks ja kuulis nuuttu. Mõne päeva pärast ilmus põrgupõhjale ametnik kes tahtis täpsemalt kuulda, kuidas just karu tapmine oli toimunud. See, et Jürka oli rihma ümber parema käsivarre mässinud enne kui ta läks karule vastu, äratas ametnikust kahtlust. Ta tahtis kõnesolevat rihma näha ja kui see talle kätte anti, ütles ta. See on just sedelga rihm. Ongi. Pükste peal oli sedelga rihm pükste peal, imestas ametnik. Mood reetma pole? Pole olnudki. Või oli püksirihmaga enam ei ole, mis kadus ära, eks. No seda me just küsingi, et kas oli või ei olnud, kas kadus v kadunud mees asi, millest me siis kogu aeg räägime. Mina seda tean, ma küsin, kas sul oli kunagi püksirihm või ei olnud, kas ta kadus või ei kadunud. Tähendab ei olnud, siin ei olnud. No kus siis oli, kui siin ei olnud Ansu juures. Aga kus see on, kuusi sai? Ants teab. Nii, et see jäi Ansu juurde. See on joon su ja käib sinu pükste peal. Aga täna ei olnud ka rihmapükste peale panda. Aga miks siis just täna, kui läksid karu tapma, oli sul sedelga rihm? Ma läheksin marjule, mitte karu tapma. Aga ometi tapsid, mässisid selleks sedelgarihma ümber käsivarre. Esmases pidin tõdema. Tema oleks tapnud Silmeenu läinud eest ära, väikesed lapsed olid, ei saanud minna ja karul olid pojad seisanud sellepärast. Külavest. Aga ma ei saa ikka aru, miks sul just täna oli sedelga rihm pükste peal. Müüs maa, pidin siis panema selle õige päris püksirihma. Seonjuansu, kus nii Ansu, sinu püksirihm. See pole ju meelu püksi Ri. Aga kelle siis? Ma ei lainud ju hoopis karuda, ma vaid karudaadis Lintab vatt. See ongi küsimus, mis nõuab selgitust, et kas karu tahtis sind või sina karu tappa. Mina saan asjast nõnda aru. Sina panid täna meeliga sedelgarihma pükste peale, et oleks hea pikk ümber käe mässida. Sessaavist teadsid, kus karu poegadega oli ja arvasid juba ette, et kui talle vastu minna ja teda ärritada, siis tuleb ta tingimata kallale ja sina võid ta ära tappa. Nii see ka sündis. Veel, kui ma siis Keervest kaasay võt püsi, Jürka. Esimene kord tapsid kirvega, see oli liiga lihtne, andsid korra ja oligi valmis. Sellest ei tulnud kuigi palju. Lõbukannid läksid. Bussigi eile sällegi karu tappis Juula, mitte Miina kus nii Juula püüdistameding suurimas üllatuses võeti pussi ja torkas ning pärast karu ise aitas. Sinu jutu järgi tappis karu siis iseeneses. Või vioolal küsida, kui muidu ei usu. Nüüd hakati Juuladki esitlema ja alles sellelt saadi teada, kuidas asi õieti oli sündinud. Kui verine vana mees karu all oli olnud, kui sügavad haavad siin ja seal olid ja mis nad pidid tegema, verejooksu, sulgeda. Need sõnad pidid lõplikult selgitama kõik nii, et ametnik oleks sunnitud taipama, kui vähe tähtsust oli püksi või sedelgarihma küsimusel karu tapmisel. Jürkal oli aga ainukeseks südamesooviks. Kui ta ometi kord rahu saaks. See oli katkenud põrgupõhja uuest vanapaganast Hugo Lauri esituses. Veel kord sõbrad, sugulased, Tammsaaret meenutamas. Kõrboja peremees ja siis tema käis vaatamas, tema ei olnud minuga rahul ja tema ütles, oli. Kuule, kui sa oskaks niimoodi, jäävad salongi poeglased maha, villu ja püssi vaatab kahest rauas korraga. Tema looming päämiselt toimus nähtavasti suvel, kui temal perekond läks kodus suvitama Tammsaare üksinda Tallinnasse, istus oma korteris ja lõpetas siis või kirjutas romaani. Mul oli mitu juhust nii suvel tema poole minna, kui ta parajasti töötas. Oma käsikirju parandas. Kolm-nelisada lehekülge oli laotud saali põrandale laiali ja kabineti põrandale siis ta sealt kohad, mida ta põrandas, võttis, tema ei kirjutanud käsikirju kunagi ümber, vaid minul jäi niisugune mulje sinna, kuhu parandused tulid sinna siis ta kas kleepis mõne paberi peale, kirjutas üle või siis kirjutas mõnel poole lehekülge või siis ühe lehekülje vahele kuskil uut. Kuid see enamikus käsikiri, mis alguses oli valminud, see nõnda jäi. Vaikselt suvel tema poole vahel kui oli vaja. Mul on isegi säilinud üks niisugune kirjat, tule köögi kaudu, ma vahin aknast labovi kaudu, et ees trepp on värvitud ja samal ajal, kui ma ta lõpetas romaani viimased parandusi, tegi ta ühtlasi värvis põrandaid kodus värvise lakkis. Ühesõnaga nii meeldis, nii tegigi kodust tööd ja minul on jäänud meelde, et enne, kui te viiendat tõde ja õigust hakkas kirjutama, ta käis veel oma kodukohas ja nii nii-ütelda selle maastiku ja selle, seda meil neid kohti omal meenutamast, mis teinekord tõde ja õigust hakkas kirjutama väga oma ausamba avamisel, ta ei käi Vene Laidoneri jääma. Kas tema ütles siis, kui ta ausammast alati niisugused laused? Ega nad minu raamatuid pole lugenud, täitsa ja kui ongi, siis pole enam, millest kindlasti mitte midagi aru saanud. Ja ta oli elav inimene devarjäärveliks õppima. Tihti oli niiviisi, tuli hommikuni kella kümneteistkümnel mille poole ta ei mingit käsi midagi ära, ta läheb ellu. Mulgi ruttu hakkas jutamaks, jutame juba kella viis, kuus peale lõdver. Jutt jookseb ja kõneles väga mitmesugustest asjadest. Ja siis jutt oli alati lihtsalt niivõrd vaimukas oleksid kõik makile, ligimese toi. Dharma ei armastanud võltsi. See jäigi välja. Ta naeris. Ja seepärast pole imeks panna, kui talle korraldada juubel temaga spinnide metsas jalutamas ma ei läinud sinna juurde mitte. Vaat neid inimesi ta ei sallinud, läks lihtsalt minema, aga male kuulnud hääli, ütlevad ta, oli uhke, ei olnud uhke. Ta maeti Sky turunaised reas, käisid läbi juhtivad moment. Ja temal oli kõigile juttu ajada, kõigile juttu ajada, tükk aega ajas juttu käsise kala ostmas ja nõnda edasi. Tema armastas rahvaga väga rääkida, seal tappiski inimesed, valmistun, mattis oma kirjandusliku teha ja tema väga palju rahvaga rääkis. Ta võis väga jutukas olla ja see juurest põgenedes nõndanimetatud seltskonna eest ära. Tal lihtsalt inimeste meelest ta väga rääkisid. Täna Anton Hansen Tammsaare 130. sünniaastapäeval meenutasid teda õde Marta Hansen, näitleja Hugo Laur Tammsaare dramatiseeri Andrest, Särev Tammsaare tädipoeg, Arno Suurorg, kultuuritegelased Paul Rummo ja Eerik Teder vanu salvestisi välistoimetaja maris Johannes ja saadeti jäävad lõpetama hääled Tammsaare karjapõlvest. Teos Veljo Tormise loomingust.