Tere õhtust, esietendub Maarja Kangro autorikava kaks minutit kiireks tutvumiseks. Kui ma pean kuhugi ankeeti märkima, mis mu tegevusala on kes mu elukutselt olen, siis ma eelistan sinna kirjutada lihtsalt kirja inimene luuletaja nimetust sõnava natukene siiamaale võõrastanud. Tõlkija jälle oleks ka vale öelda. Kirjanik noh, kes seda teab, võib-olla ma peaksin rohkem kirjutama, et see oleks õigustatud. Ameti nimi. Akadeemiline taust on kõigepealt Tartu ülikool inglise filoloogia, seejärel magistriõpingud Eesti humanitaarinstituudis, kus ma nüüd olen doktorantuuris. Kultuuriteaduskonnas ja keeled, millest sa tõlkinud oled, on inglise, itaalia ja saksa vähekene asja olen tõlkinud ka prantsuse ja vene keelest kahe luulekogu autorina üks on see kurat õrnal lumel kurat õrnal lumel ja teine kogu tule mu koopasse mateeria kahe kogu vahel. Võib-olla on toimunud see muutus, et ma olen hakanud aru saama, et liiga palju uut infot ei tohi inimesele korraga ette sööta. On mingisugune informatsiooni optimum, mis annab võib-olla ka kunstiteoste puhul alati selle kõige parema tulemuse, kui inimene tunneb enese jaoks seal midagi ära. Aga sealhulgas on ka piisavalt uut teavet, mis temas tekitab sellise väikese elevuse või raputab teda kergelt, ehmatab. Aga ta tunneb ennast veel nagu piisavalt turvalisel sõrestikuna, see tekst ei paiska teda niisugusesse maailma, kus ta enam üldse orienteeruda ei oska. Niisiis tundmatu piirväärtus, muusikaliselt toetavat kava, Raimo Kangro Adams, Wolfgang Riin Luian Rishon ja Morris Kaagel. Tekst, esitus, muusikavalik, Maarja Kangro. Vastutusest õudusfilm. Üks mees või naine, lühem on küll mees, Läks tuppa, ise uskus, et on värske. Toa seinal rippus kellegi portree. Näe, sina ühmas talle võõrustaja. Ei ole mina, ütles mees ja naeris. Ta teadis, et tal polnud nina või silmi, kulme, lõuga, juukseid, põski. Tol kunstnikul ei olnud temast aimu. Mis kurat, hüüdsid maja elanikud? Sa peeglit ikka oled näinud, tüüp? Bad õid ja rõdule ja aeda. Nii palju asju, mis kõik peegeldasid. Mees võpatas. Jah, nina, silmad, lõug. Sa vaata kaugemale. Kõik need tornid ja kõhnad tüdrukud, katkised poisid. Sukkpüksid taeva all on sinu psüühe. Mis jama ütles vaikselt neis mis jama? Mis peegeldus sai tulla enne mind? Ta pole pilti päris omaks võtnud ja püüab liigset nägu vältida ja vaadata. Kas saab veel hakkama. Sealjuures loodatavast olla kena. Trügi kirik kiusata ajanoolt. Rügi laulab meelalk. Olen trügikene, kallis, tehke mulle kirik. Olen keiser enne sündi troonilt tõugatud. Liiga keeruline, pühak. Liigane, eklektiline. Teie peas on lihtsad pildid. Minu mosaiiki nähes kohkuttide tagasi. Peidate mind pajuvõssa, leiate mind sealt. Mähkmete juhtmetena, hinged jäävad haigeks. Väike pea ei võta mind. Kardate mind kallist nagu ajanoolt. Niisiis ehitage mulle kirik. Rõõmustage, kui ma tegin. Rõõmustage, kui mind näete põõsa all ja kõnniteel ärge laskeaja noolele ennast kiusata. Kui ta toob teid minu juurde tirib süütut ruumi võssa. Öelge, et just nii te tahtsite. Nõnda laulab prügimesikeelne haisev hirmutav. Veidi eemal on laps ärevil sest kodu kästi hoida selgelt mõistetavana. Ökoloogiline. Ökoloogiline selles letis on kõik paar korda kallim. Kikerherned kobartomatid, armastuse raha. Ta jääb seisma. Kaunis organism ja kujutlus veidi kallimalt. Puhtus on alles rööviku järgus kangelase toit. Ja siit on mõtet osta sell, keda armastatakse ja kes seda loodabki. Neitsistujad vastastikku müravad, väline maailm ja organism. Hinnavahe on imepisike, õnnelikule, kes mõtleb pikka mõnusat suhet. Aga võitlevalt kokku hoida on mõtet samuti vaid sellel, keda armastatakse ja kes seda loodabki. Tal on rahaga midagi teha, kas või teisele õlut osta. Ja imedemaa põllul puhkeb kaunis kasutusväärtus. Ilusad, punased läätsed. Ta seisab ikka sealsamas, ammu juba pidi, kõik sai läbi saama. Tulema kriis, krahh, plahvatus. Mitu põlvkonda peab veel haisema, eksliku dekoorina surema, enne kui kõik alla käivad. Enne kui käib pauk. Kaua veel saab oma õnne valida? Ta keerutab läätsepakki ja Ontige. Oleksime vaid aimanud, et kõik see saab läbi viie minutiga. Oleks Wellingtoni Rospif maitsenud teisiti. Hoopis teisiti. Saksa luuletaja arvas nii seitsmekümnendatel. Aga kaubamaja ees on murusile nagu samet. Ikka, sõidab rõõmus pereauto parklasse. Eemalt läheneb suur käru. Ebaledes tõstab ta loodus, puhtad läätsed, kikerherned ja veinisildiga kriitikultuuram bioloodika, punasesse ostukorvi. Ma kuulun ju lõpuks mõnes mõttes kuidagi mingit otsa pidi ka justkui võitjate hulka. Mul on see kohustus. Õnn üle. Linnad kasvavad tublidusest aga nii kiiresti kasvavad nad et saatus justkui armastaks neid. Hele valgus voolab neist üle. Justkui õnne enesepilk. Linna serval avaneb sinilill. Temal on seitse õielehte. Ülaselt on neid üheksa. Ristikul neli. Sirelil viis. Heledad majad ulatuvad nüüd märksa kaugemale, kui silm. Vanas raamatus elusloodus kujutab foto väikesi käsi. Mõlemal käel on kuus sõrme. Pikalt õnne üle mõeldes on raske magada. Õnn. Neid sinu kujutised. Õnn, sa oled üle neljalehine ristik, viie õielehega sirel, inimnäoline planeet, kaugele jookseb valgus. Siga. Raadiost kuulsin siga käinud muiste maja ümber ja söönud inimese sitta. Kosunud sellest saanud lapsed. Inimene löönud sea maha ja söönud ära. Pärast sööki läinud jälle kuhugi tare lähistele võssa. Sealapsed tundnud lõhna. Läinud võssa sööma. Siis tulnud välja, et ajalugu on spiraal. Juurte juurde naastes võtnud siga kaasa hulga peenemaid, riistu ja artikuleeritumaid, hoiakuid. Rästas tundmatu piirväärtus. Igal aastal jälle tuleb jõululaps rästas jälle surnud, jälle mädaneb. Seekord kiiremini. Kärbest, laulab karmimalt. Ühte lindu, süüakse ja teine keksid palgi peal. Tsüklid. Vananevad nagu sugulased Ütle mulle linnukene, kas teil on utoopiaid, kas te pärisite maa, mis jääb lõpuks kaduma? Meie aastatel on ikka palju esivanemaid. Linnukene lihtsalt keksid ega räägi mõistlikult. Igal ajal Ta on jälle laip, on lõpuks kadunud igal aastal jälle ainult perekondlik sarnasus. Kas Eesti mingi vend küsis, kas Eestis juuakse viina? Ma lõin ta maha, raisk. Mingi vend küsis, kas Eestis kirjutatakse kirillitsas. Ma lõin ta maha, raisk. Mingi vend ütles mulle kaktja la. Ma lõin ta maha, raisk. Mingi vend küsis, kas Eestis värvivad naised end kõvasti. Mullu hind on maha, raisk. Mingi vend arvas, et Eestis ei naerata keegi. Ma lõin ta maha, raisk. Mingi vend arvas, et eesti palgaga ära ei elaks. Ma lõin ta maha, raisk. Mingi vend arvas, et Eestis ei ole seiks piiri. Ma lõin ta maha, raisk. Mingi vend ütles, et Eesti ei võida jalgpallis kunagi. Ma lõin ta maha, raisk. Pesin käed puhtaks. Kreemitasin ja tegin klaasikese punast veini. Taroolot nagu teie. Mu rahvuskaaslased. Naeratasin pingevabalt ja malbelt, nagu teie. Aga nüüd ma tulen. Ja kui te peaksite viina jooma ja mitte naeratama, raisk, oi, irraisk. Õhus vini seep ja heliseb. Te räägite jõmmist? Mina see olengi. Minu kaudu ei jõua te kunagi süvakihtide ega kõrgusteni puhta olemise välgatusteni mida usute nägevat külajoodikust või hulluks läinud poeedis. Kuid ema joob, ilmneb saladus. Kui mina täis jään, tulen kallale. Vajun ära, haisedest, pilk, kandume, lasen teile oma heitgaasi näkku. Tahan ilusat liha, mis ei teeks häbi. Kardan kaotada. Vihastan sõnade peale. Mölisen, vaatan telekat, ei loe ja kirjutan valesti. Praht jäädvust maha. Mina olengi praht. Olen sei, kellest räägite? Ah, ei, mis te neid ikka mina. Ah, ei, ikka mina. Ei mina see olen? Ei mina, andke andeks. Terve tee on meid täis ja me haprad hinged helisevad. Kuulake kuida sa. Kuule, tüdrukud ja poisid. Pehme Apoteoos. 14 10. august 2006. Ülekaaluliste hulk maailmas ületab nüüd nälgijad. Tee oma. Ilmuv malbe teade ekraanile kaisutab vägisi öö ajal ärevaid. Kujutlege, pehmed tühistus jõuga rasva. Juba ammu väitis geid et elavaid on rohkem kui surnuid. Ela oh, elav nüüd andast kasvamas tühistav täidetud. Pehmuse Apoteoos meie eluajal. Suurem osa maailmast on ümmargune ja elus. Elus ja ümmargune. Ühtlustatud mäluga veereme üürikeses unustuses mitte olemise ja olemise pulmas hõissa ja aamen. Rahvas. Midagi muud kui lõputu kehaline heaolu. Rahvas. Jääk. Või kere? Avatcopy ukse valab. Tilkagi ei lähe mööda. See siin on alasti keha. See on plakat. Ja siis jääl loosung. Põim lõpetajatele. Väljas on alati midagi muud kui lõputult tummuv hea tunne. Ö, kihisev. Ja see, mis on üle teeb järjest silmi lahti. Deminotiiv kartmatu. Kui sa lähemalt vaatad, kihistas ta ei saagi teisiti mõelda. Mina tulen alati hiljem, ütles timine. Kiiv tõusen arm 100 rõvedana alati kõrgemale. Iga asi tipneb minukesega. Jämedad ja selged hakkavad hirmust minu ees vinguma. Minu peent sogast verd ei hävita ükski rassipuhastus. Vaata ainult, kuidas ma kavandan salakavalalt armastust ja irooniat. Tema jutt oli soe, nilbe ja võitmatu. Korrumpeerunud naeratus tekitas turvatunde. Võtsin ta teened vastu kui ta läheb seal pimedas geniaalselt kikksides. Vaevalt küll, et ta nõnda lihtsalt leiaks pargis oma otsa. Ajastu ei saa nii ruttu lõppeda. Tule mu koopasse mateeria. Remonditava mõisamaja küljes lehvib nagu kalt. Riigilipp narmastunult ei hooli, ta ise ei ole süüdi, mis riigiveest ja õhust räsitud kangas põdurad, niidid. Ta ei taha, et need väsinud molekulid kedagi esindaksid. Seisan ta alla asfaldile ja ütlen. Tule mu koopasse. Tule eramu koopasse monteerija. Nike tossud rõõmsa peretütre jalas. Orjadetööst on sündinud roosa, põlatud polüuretaan. Paber kartlike akadeemikute ja ametnike kappides. Nende ilu, kauni. Kahvatu Aikne ohver. Jalakäija, tattunud maasturi soojalt läikiv metall. Nõrga parlamentäärid foto. Akvarell trükivärv. Lipp lehvib, tule kangas, värv ja kude. Tule tähegraafiline kuju ja häälikuakustika. Tule, kallistame ja magame, tuleb eitum. Tema spermaga määritud linad pesin ära poolteist kuud pärast seda kui ta oli pere juurde taandunud. Mõnegi kadunud mehega on läinud nii. Magan viimase korra linadega veel mõne öö. Pakin need siis kokku ja jätan natukeseks ootele. Justkui võiks permajälgedest veel midagi tekkida. Võrsuda mõni sõnum. Või kooruda tegelikus. Külmkapis läheb mõni hõrgutis aeg-ajalt pahaks. Võtan ta välja. Näen möödunud säilivuskuupäeva ja panen vana toidukorraks kappi tagasi. Ehk avaneb värav, ehk kasvab kuivanud lõhemarjast seletamatu elukas. Ehk saab aegunud põdralihast tontidele tänuväärt söömaaeg. Ka hapuks läinud piim väärib lootusrikast päeva. Alatskivi surnuaial palub kena tütarlaps kõigil kõva häälega kaasa lugeda. Kui tume veel kauaks ka sinu oma. Erkrohelistele lehtedele tuiskab lund tõiguna autosse magama. Lill tärkab. Ma olin Lendav Hollandlane ehk LUGU ehitajad, kaljust. Ma olin tagasi, ma käisin diskol. Nii karjus substants, substants, karjus nii. Sel ajal kippus vesi soojenema ja lastel murdus kergemini Kont. Rütm oli läinud märksa kiiremaks. Peaaegu igal ööl sain maabuda. Üks klubi lõhnas rasvaselt maal. Seal karjus substants, substants, karjus seal. Ja teises liikus puhtas särgis poisse. Kui viirastusi, kel on kehasoe. Jõin ananassimahla diskoteegis. Kas tantsisid turist? Ahv? Ärijuht? Neist mõni tuli ka mu autosse. Ja mõni tuli isegi mu koju. Ent mind ei tundnud ära mitte keegi. Maailma teostumise kava viibis. Ja surra ma ei saanud. Käisin ringi. Ilm sulas, mina. Siis sõitsin ühel päeval Kloogaranda. Seal. Siis kibuvits ja lõõmas tuul. Ja rüüpas õlut, ehitaja kalju. Ta ütles, andke andeks, mul on perse vist täitsa liivane. Nädal otsa ei ole ma siin selget päeva näinud. Tuul puhus, meri oli kollane ja Kaljul olid näpus, lääpas tossud kust paistsid rullis erkoranžid, sokid. Ma olin kunagi projektijuht ja nüüd on elu perse nahka läinud. Ma ehitan siin ühe matsi villat, mis on nii kuradima mõttetu. Kui tahad, ausalt, tule minu juurde. Mõtlesin just varsti praadida. Hei, senta, miks su tallad on nii Õhniad? Kes karjus, mis sähvatas? Ma läksin ujuma. Ei mõelnud üldse, et võiksin uppuda, ses leiges viis? Ei uppunudki lapsi, kilkas ringi. Hei, senta ootad natuke veel, eks. Ma ujusin sealt päris kaugele. Kui läbi vetikate kahlasin taas kaldale, siis kaljut enam polnud. Veel ergas, roosalt peagi kostuv päike. Ja algul ma ei leidnud oma riideid, vaid raamat oli lahti liiva sees. Siis märkasin ma küks näidki Buvitustes. Ent autovõtmeid polnud taskutes. Kuid eile välja jõudsin, nägin tossu ja geni mände noori nõgeseid. Seal nendega. Keskel suitses vaikselt auto. Ta nina kuju oli moondunud pea kuklas, ahmis õhku. Ta ja ta vaatas mind. Ja pilgu sujus verd. Ta kael ei paistnud päris terve välja. Mees polnud ammu selget päeva näinud. Nüüd hakkas rahvas vaikselt lähenema. Yks nähti tossu, mis läks tihkemaks. Ent enne, kui nad jõudsid pärida enda ajast sirgu ehitaja kalju ja avas Justkui kuulutuseks suu, siis kõõsata ja lõtvus üleni. Porgandikristus tappev empaatia. Harvendada porgandeid. Nad kõik unistasid juurtest nagu rahvad. Mahl pidi voolama eredalt kude värskelt ragisema. Seal seisab siis porgandi kristus pilgutab õnnetuid Pantokraator silmi. Seeme nagu sõna sisaldas palju ja tuligi välja. Ent lõdvad peakesed närbuvad nüüd kelle pead? Ühtede lootus juurtele kustub. Äikesed süütud spartalased on õrnasti vagude vahel kookus. Neilgi on ilusad pead, mida kaitstakse. Põlluservas on plastikpeldikud orjadele ütlema veel kord orjadele. See on orjade voorus. Kuhugi tuleb ju jooned tõmmata, on nii, kunstnikud, org, porgandikristus väriseb, tema hääl muutub tasemaks. Mina tulen parimale ööl ja närin ära. Kõik elavad ja hukkunud, kaastundlikud ja teised. Miski polnud asjata. Ma tapan teie magage rahus. Ma luban. Mul on nüüd see olemas. Kena sompus ilmaga vesteldakse mereäärses kohvikus vaikselt. Lusikad löövad kõlavalt mõnele tundlikumale, võib-olla näib, et vastuluid. See hoiab mind sel aastal püsti, ma loodan. Jah tõesti, kui mõelda, et nüüd on see mul olemas. Korraks tapeta kive, mis on roosad ja märjad ja vett. Loomafilme ja päris loomakarju ka. Väga sageli nad lihtsalt koonutasid. Ettekandja tuleb. Kohv on päris kallis. Kisab ka. Vihma, tibutab. Aga kui keeles on olemas sõna norus ei saa kogu keel olla noorus või kogu olemine või eks. Sedalaadi Recorsiivsust ei saa olla nõud, kõik saavad siin nii valjusti. Mul on neid olemas. Mõnda aega hoiab see meid risti, eks. Ja äkki on õhtu kaks. Igaüks seisab üksi, maa südamel, päikesekiires tabatuna ja siis äkki on õhtu? Salvatore Quasimodo. Nii on alati olnud ehitaja ja aurab päikese käes. Tahab suiksu, targutab, tüütab lõputult. Ja äkki on õhtu, nii on alati olnud äkiana õhtu, muud ei saagi öelda, kui ütled onu õhtu, teada saab ainult ühte. Õhtu õhtu on keelenägemine, arusaamine, õhtu. Ent tal on ka söömaaeg avause öösse reetmisse, lootusse. Õhtu on ujumine ja putukad, ehitaja, kes kukkus, ta liigub siiski. Ja äkki on õhtu ta liiva siiski. Ja siiski on maadel õhtu. Pöördumatuse liblikas. Jälle on suur sõna aegamisi ja kiiresti jälle. Jälle rõõmustavad raadios mehed, et nad on õigel teel. Ja räägivad tsüklilisest ajast. Õige tee ringleb, minagi tunnen rannas ära, noored nahad. Mehed raadios räägivad kõige seotusest kõigega. Üks ütleb kõlavalt. Liblikaefekt. Ma tõstan tiivad. Hea une annab tsükliline aeg. Sest sellest unest usutakse end virguvat. Jälle parabson tiivaga. Head mehed raadios hakkavad köhima. Ma lehvitan laiemalt ja tõuseb tuul. Mehed köhivad kõõksudes, eeter mässab laevad ja suplejad upuvad. Viimane uni tuleb tormine ja hall. Mõelgem sõnast, mida polnud varem olnud. Ja nüüd teda enam pole. Pikk ja seksikas lõpp. Shark Riveneb sääsmaši. Väikelennuk tõuseb optimaalse kõrguseni. Stjuardess toob kohvi. Kostab kerge raksatus. Ja siis me justkui vajume. Meie, meil on hea olla, vajume tormipilvedesse. Nina võtab suuna maale. Seestame plahvatusele vastu, joome kohvi ja vaimustume. Selline seest võiks kesta lõputult mugavalt, hallile, raginal. Armastust meil juba jagub ja kaastunnet. Pilte oleme näinud korduvat keelde muutumist visandame. Nii et jah, miks mitte plahvatada. Seksikas, pikk ja kiire surm on võimas nagu muusika. Kas te teate ionääramsi, lugu, short, railine säästmeši? Selle peaks ümber nimetama, lõputuks. Naeratame üksteisele, ulatame tasse ega pea enam mõtlema, kuidas meie hukkus ühistu ajal. Keegi kannatab, mädaneb või jääb jumalata. Maa vajub veel eest ära, kestaks ainult kestaks. Kiirus on iseenese ja meie apoloogia. Kiirendust säilitab vaimustuse. Kestaks ainult lõputult. Plahvatus, lõputult, plahvatus, lõputult. Kuulsite Maarja Kangro autorikava tundmatu piirväärtus ja muusikavaliku Raimo Kangro, John Adamsi, Wolfgang riimi Luiend reisseni ja Morris Kaagri loomingust tegi Maarja Kangro, helirežissöör olid Külli tülit toimetaja maris Johannes. Eesti raadio luulesaated 2008.