Ning telefonil on nüüd Anu Kaupmees, meie lähinaaber välismaal Rootsis. Tere, Anu. Tervist. Kui palju rootsi eesti asjad kõlavad? Endiselt on Rootsis iga päev mõnes uudistesaates ja nüüd juba kultuurisaadetes, televisioonis ja raadios ikka kas mõni saatelõik või terve saade pühendatud Eestile. Ja rootslased saavad tõesti sellel dramaatilisel ajal ülevaate Baltikumi lähiajaloost, mõni pole seda varem kuulnud õppinud ja nüüd on selleks niisugune hea võimalus, sest et noh, andke andeks, võrdlustega kommunism on näiteks Rootsi noortele nagu kaalikas, et enamus ei tea, mis see on. Ja Rootsi suurim päevaleht Dagens Nyheter avaldas täna näiteks uurimuse, et 90 protsenti Rootsi noortest pole üldse kuulnudki midagi Gulagi vangilaagritest. Samal ajal kui puhkenwaldi ja Auschwitzi Anne Franki muuseumis Amsterdamis korraldatakse aastaid klassiekskursioone ja, ja sellest on juttu iga kuu, iga nädal. Nii et seal on väike, niisugune tasakaalunihe ja kommunismi seostatakse Rootsis ikka pigem vasakpoolsete naljanumbritega ja, ja Rootsi kommunistide, sellise pika koivalise ja pikaajalise ülipopulaarse, muide Rootsi naisjuhi Gudrun Füümaniga ja tema ekstravagantsust ega nii et see Tallinna märul ja kogu see Eesti konflikt on, on rootslastele nagu omamoodi ajaloo õpiku pead. Sest pärastsõjaaegne Rootsi põlvkond on üles kasvanud teadmisega, et Eesti on üks Venemaa ja vanemad rootslased on mulle rääkinud, et kui nemad koolis käisid, siis oli tõesti selle koha peal, kus oleks võinud olla kirjeldus ja jutustus näiteks Eesti, Läti, Leedu iseseisvumisest või Iseseisvus aastatest kahe maailmasõja vahel vahelisel perioodil, siis oli võib-olla ainult paar lauset. Ja minu käest on praegu isegi küsitud, et mis keelt seal Eestis räägitakse ja kas eesti- ja vene keel on suguluskeeled või, või kas eesti keel on vene keele dialekt ja ja nii, et teadmatus on suur ja, ja muide, kui vaadata siin Rootsis Tallinna turismireklaame või prospekte, siis peaaegu alati pannakse esiküljele või, või nähtavale see foto, kus on Aleksander Nevski katedraali pilt. Nii et rootslaste jaoks nii tekibki niisugune tunne, et see on midagi iseloomulikku Eesti jaoks, et ei ole siis imestada. Aga no kas rootslased on rääkinud seda ka, et on aeg õpikuid ümber kirjutama hakata? No see võtab muidugi aega, kuigi seda kommunismivalgustust on siin viimastel aastatel tehtud ja õpikutes on rohkem sellest, et juttu küll tulnud. Ja ma ise tunnen üht ungarlased siin siin Rootsis, kes on olnud nagu laagis kui saksa kontsentratsioonilaagris. Nii et tal on kahe poole kogemused ja see on üks vanem mees juba hakkab lähenema, ma ei tea, ikka üle 70. kindlasti ja ja tema on võtnud oma südameasjaks, et ta sõidab ringi mööda Rootsi koolie ja jutustab õpilastele kõigest oma elust ja nii palju, kui ma olen pärast kuulnud siis Nende õpilaste käest, siis ta teeb seda nii hästi ja väga mõjusalt, nii et nii et midagi selles suunas liigub. Kas meedia kajastab sündmusi Eestis arusaamise mõistmisega või kerge ehmatuse ja, ja hirmu ja segadusega? Väga palju on juttu, vähemalt minule tundub ikka venelaste diskrimineerimine ja olen nagu mõelnud, et milles see asi on? Mulle tundub, et asi on selles, et rootslaste enda südametunnistus on natukene nende immigrantide ja sisserännanute puhul nagu. Kriimuline. Oluline, aga nende välismaalaste ja immigrantide laste suhtes tähendab üldse kõikide, mitte rootslaste suhtes, sest et Rootsis ei ole ju mingiks saladuseks, et neonatsid ja ekstreem parempoolsed on pidevaks konfliktide allikaks, sellest kirjutatakse, palju, nad tõstavad pead ja, ja siis eeldatakse, et noh, küllap siis, kui meil on niisugused varjatud rahvustevahelised pinged, no eeldatakse, et no küllap siis peab olema Eestis ka ja kindlasti veel hullemini. Näiteks minu naabrid, mina küsisin nende käest, et mis te sellest märulist Eestis nüüd arvate, sest kõik on sellest kuulnud, kõik jälgivad uudiseid. Siis naabervastased, et noh, ma ei tea, et ma arvan, et teil on kogu aeg midagi sellisel toimunud, et tema jaoks ei olnud see nagu midagi imekspandavat. Umbes nii, et iga esmaspäeva pärastlõunal taovad vanalinnas eestlased ja venelased teineteist kurikatega. Nii et siis, kui ma ütlesin, et see on tegelikult esimest korda 15 aasta jooksul, siis ta oli väga üllatunud. Nii et juttu on olnud meedias jah, palju venelastest, et kuidas nad ikka seal Eestis hakkama saavad. Vähem on olnud nagu juttu sellest, et kuidas siis ka Baltikumi rahvaid on küüditatud ja, ja, ja kuidas üldse eestlased sattusid, kes punaarmeesse, kes Saksa armeesse. Et see ei olnud noh nagu Toomas Hendrik Ilves on kuskil öelnud, et see polnud hüpermarket, kus võisid valida, et kas võtta, mida võtta, mida jätta, kas võtta hallitusega juustu või köömnetega juustu. Ja, ja sellest sellest räägitakse, aga natukene vähem. Muidugi paljudele rootslastele tundub jah, imelik, et üks niisugune kuju võib tekitada nii suure kriisi ja nii suure pahanduse ja et noh, et miks seda fašismi vastast kuju siis oli vaja üldse liigutada. Aga näiteks tänane Uppsala leht Uppsala lüüa tiiningen, mis on rootsi nagu suuruselt neljas ajaleht kirjutab siis pikalt sellest, et ega nõukogude sõdurid polnud need vabastajad eestlastele ja parajad kurika tulid mõlemad, nii fašistid kui Nõukogude armee esindajad Eesti jaoks ja ja, ja seesama ukseleht kirjutad siis niimoodi, et et ärge siis rootslased unustage, et neid miljoneid, keda Nõukogude armee või nõukogude võim on Baltikumis hävitanud ja et ka alles 16 aastat tagasi tappis Nõukogude armee leedulasi Vilniuse tänavatel. Nisugune meeldetuletus muidugi rootslastele mõjub, kellele üldse ei meeldi igasugune agressiivsus näiteks eile õhtul siin uudistes kui üks vanem venelane Eestis vibuta rusikat ekraanil ja, ja ütles, et sõda tuleb ja küll te näete, et venelased tulevad ja tapavad teid kõiki maha. Siis pole asi, selgitab nagu rootslastele ja, ja see või ta ühesõnaga sümpaatiad. Anu, see ei ole küll rootslast asi meid õpetada, aga kas Rootsis on kumanud, et kuidas Eestis edasi peaks asju ajama? Üldiselt jah, ega nad ei õpeta, ei venelasi, ei eestlasi, aga mõned Rootsi lehed on maininud nagu tagantjärele tarkusena, et noh, et et ei tea, kas ikka oli nii õige seda seda kuju puudutada ja vaadates nüüd, mida see kõike kaasa tõi, et noh, jätnud seisis paigale. Aga samas noh, igal asjast nagu mingi mõte ja see konflikt toob välja Venemaa näo ja, ja käitumise tagapõhja ja, ja isegi varjatud eesmärgid. Nagu tänases Svenska Dagbladet diskirjutab üks Taani Ülikooli ajaloo professor, et praegu on tegelikult selle Tallinna konflikti näol tegemist Läänemere regiooni tõsiseima konfliktiga pärast külma sõja sõja lõppu ja see näitab, et kui Euroopa liit siiani arvas, et Euroopas on saabunud rahu ja demokraatia ja teineteise mõistmise ajastu pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist siis see konflikt näitab, et, et olukord on muutunud. Et Nõukogude Liit on küll kokku kukkunud, aga Venemaa julgust ja relvastust kogunud ja tal on usk enesesse suurenenud ja teda nagu ei huvita see need Euroopa Liidu mängureeglid, et see, mis tabab praegu Eestit, varsti tabada teisi Euroopa riike ja et võib-olla oli vale hakata nüüd kaitsejõude koondama nii hoogsalt entusiastlikult, nagu seda on teinud näiteks Kesk-Euroopas Saksamaa ja Rootsi, kus pole alles ei lennuvägi ega, ega rannakaitset Ka kedagi ei õpeta, siis, siis vähemalt Rootsis leitakse, et see konflikt on paljuski pilti selgemaks muutnud rahvusvahelisel areenil ja näidanud, kes milliste väärtuste, milliste mängureeglite järgi mängib. Nii see vist tõesti Anu on, et õhk on löödud pärast äikest klaarimaks ja, ja palju selgemini näeb, kus me tegelikult oleme. Aitäh, Anu Kaupmees, kommenteerimast Rootsist neid sündmusi, mis Eestit ärevil hoidnud ja loodetavasti kõik eestlased siin koduski muutuvad rahulikumaks täna küll üheksas mai, kuid sellised olid kommentaarid Rootsist. Anu Kaupmees. Suur tänu.