Eestlased võistlevad niisugustena On teil nagu mudamaadlusnaisekandmine ja liha küpsetamine. Meie nendele võistlustele edu ja pikka iga, aga praegu, juulikuus on lõpusirgel järjekordne dokfilmide festival järjekorras juba 21. ja nüüd alanud saates Me kuulemegi intervjuusid, mis on tehtud selle festivali ajal, saatis kõnelevad minna Hint. Norralanna peate Arnestad, Vaiko Edur ja Mark Soosaar. Kõigepealt aga intervjuu Minna Hendiga, kes kõneleb oma uuest filmist ja sellest, kuidas film sündis. Kõigepealt, aga mis on selle filmi pealkiri? Kolm pilti elust jääst. Tähendab, siis on kolme inimesega tegemist keskmine nende hulgas olete te ise. Kuidas te sattusite seda filmi tegema, kuidas te sattusite Inglismaale? Sattusin sinna hulli vahetus üli õpilaseks, mitte keegi teine ei läinud küll Eestisse, aga oli selline võimalus. Läksime siis sinna koos teise kursaõega. Ja kohe nõuti meilt kuu üür, nii et kõik raha läks praktiliselt esimesel päeval ära. Tuli otsida mõni töö, mõni variant, kuidas ennast seal elatada. Algul oli see nagu niisugune mäng või tundus huvitav, ei olnud nagu varem. Olin küll, olen palju reisinud, aga ma olen kunagi töötanud välismaal. Nii et kahe nädala pärast oli mul esimene tööots käes, mis oli siis nõude pesemine selles samas kohas, mida filmis näidatakse. Nonii hakkasite nõudepesijad aga nende õpingutega, kuidas nendega. Õpingud olid selles mõttes väga ja vabas vormis, et mis mulle ka just sobis, et kõik vahendid, vahendeid oli nii palju, kui hing ihaldas, kõikvõimalikud Ümera Monteerimis võimalik kõik oli, oli seal käe-jala juures, et sai pidevalt seda kasutada, mida kunstiakadeemias on märksa raskem saada. Kui suvi tuli, siis ma olin juba endale leidnud veel kas töökohta ja ka tasuta elukoha. Mul oli selleks suveks oli siis juba kolm töökohta. See oli mulle tegelikult väga vajalik, aga lihtsalt aja pärast, see muutub juba nii raskeks, et sa ei suuda enam kahte asja korraga väga teha. Et sa suudad ainult töötada, järjest muutub niiviisi, algul ma suutsin küll see esimene kolm kuud, ma suutsin koolis kunsti teha, filme vaadata, alati tulin töölt koju, kell 12, maa suutsin veel, ma ei tea, olin kella nelja-viie-kuueni Päeval hommikul ärkasin aga mingi aja pärast niisugune elu väsitab lihtsalt ära. Kui te töötasite, hakkasite oma filmi tegema, teil oli sõbranna partner, kes teid filmis. Jah, tema ei veetnud seal küll nii palju aega, aga ta käis edasi-tagasi rohkem. Suvel käisin kaks kuud ära, siis mul olid kohe tarisin sõbrannad enda asemele tööle ja. Missugune on kohalike inglaste nad on reserveeritud inimesed, nende suhtumine niisugustesse sisse sõitmatesse. Seal hullis olid üldse sellised suhteliselt silmakirjalikult räägime siis töökaaslastest või et pealtnäha kõik äratavad ja ja on enam-vähem meeldivad, aga siis aeg-ajalt ikka kuuled, kuidas selja taga käib suur Clazzia ja ega nad vaatasid niiviisi suht mingi kiiksuga, eriti kui ma läksin sinna veel filmima ja ega nad väga hästi aru ei saanud, mis asja seal nüüd. Seda veel filmin. See esimene osa, kus teie esitate oma monoloogi, oma tähelepanekuid, oma mõtteid selles töös, sellest pingest ja sellest elust Ma tundsin ennast väga, väga mandunult. Ma sain nagu väga hästi aru, et miks inimesed, kes nii palju töötavad ja tegelevad sellise väsitava tülgastav tööga, miks nad pärast seda kõike ei, ei ole neil jõudu minna kunstisaalidesse ja kinodesse ja teatritesse, sest see kõik nõuab omamoodi energiat, mida neil lihtsalt ei ole. Kuidas nemad ise oma olukorda hindavad, olnud sellega leppinud, kuidas teile tundus? Tundus, et nad on jah, sellega leppinud, näiteks üks koristaja, kellega ma koos töötasin, ta ikka igavest päev, ta tuli ja ütles, kuidas tal on kõigest nii kõrini. Aim, Soufeedab päev oli tal see noh, on ka erandeid, on mõni, kes teeb võib-olla natuke rõõmsama näo või üritab, aga eks tal ikka on oma neid halbu päevi. Aga üldiselt jah, neil oli ikka üsna kõrini kõigil, aga no nad suhtusid sellesse kõigesse. Nii et mingit muud varianti ei ole. Kas nad tajusid, et nad kunagi välja ei pääse sellest ringist sa jäädki koristajaks või nõude pesemiseks. No need, kellega ma kokku puutusin küll ja aga need olid ka juba natukene vanemad inimesed noorte puhul mõned sõbrannad, ütleme, kes mul siin on läinud. Eks nad ikka ja üritavad välja rabeleda või üritavad natukenegi. Redelil nii-öelda tõusta, mis siis võib-olla on, et sa saad kas baaridaamiks või ettekandjaks, mis on ka tegelikult väga raske töö, aga lihtsalt on kuidagi natukene meeldima. Kõige hullem selle asja juures ongi see, et sel hetkel sa nagu ei ela või ma tundsin, et ma ei ela, et ma olen nagu zombi või laip, et noh, ma lasin tuleviku nimel, aga see on see suur eestlaste minu arust probleem võrreldes näiteks hetkel ma elan hispaanias hispaanlastel seda probleemi nii palju ei ole, et nad elavad tuleviku nimel. Hispaanlased elavad olevikus. Nagu juba öeldud, CD film koosneb kolmest osast. Teine osa oli see, kus teie rääkisite oma tõesti oma seisukohtadest. Esimene osa oli just noorepoolsest inglise mehest. Filipp oli taimi, mis on tematele tutvustage seda. Olime ühel samal perfomance üritusel, kus me just nägin tema perfomance, kus ta väga elutruult lõikas omal veene läbi. Ja ma just vaatasin, et oi väga ehtne välja, et ei tea, kuidas ta seda teeb ja pärast selgus komadega lähemalt tutvusin, et ta oli, oligi päriselt veene läbi lõiganud, lihtsalt seal saalis oli väga külm ja verd kohe ei hakanud. Suurelt purskama. Temaga tutvusin, oli ta oma elu nii-öelda allakäiguperioodil või ta oli olnud ennem seal hullis, päris tuntud. Ta kunstnik tegeles väga paljude eri kunstiliikidega ja isegi täitsa hea kunstnikke, kirjutas hästi ja. Aga nitaali langenud sellisesse eestlastele väga tuttavasse seisundisse nagu depressioon ühesõnaga joomist ja enesetappude küüsis, aga samas tema jaoks oli nagu surm, oli see väljapääs, aga samas ta kunagi selleni ei jõudnud. Seda filmi vaadates Ena enamasti inimestel kes naerab, kes mõtleb, et ah see luuser, et see, selline esineja, et kuningal see kunagi ei õnnestu, aga mine sa tea, sellised asjad võivad õnnestuda ka kogemata. Nojah, tekib kohe küsimus, et ta vist balansseerib noateral teadlikult ja, ja üle piiri ei lähe, et see on ka kõik suur etendus. Jah, võimalik, see on mingi teatud adrenaliini või mingi kuskilt on ju vaja elus saada mingit sellist. Mingit elamust nii-öelda võib. No ta ütles seal, et ta on kuni 80 korda proovinud oma elu võtta. See on uskumatu arv. Tõepoolest, ma elasin täpselt tal vastasmajas, nii külastasin teda päris sageli. See on täitsa võimalik, sest eks tal olid ikka käed verised või suured tabletihunnikud just alla võetud, aga no mis miski teda kuidagi ta suutis alati enne vist lõpetada või ta tundis, et ta ei kuule üldse sellesse ajajärku, vaid pisut mööda nikusse. Ka eraelus ta hoolitses ka oma välimuse eest ja noh, nagu kunstnikud ikka. Kolmas selle filmitegelane tegeleb kelladega, tegeleb ajavooluga ja püüab seda mõtestada, mida ta teeb. David stipetik on, ta nimi on hull, oli selline linn, kus pidevalt kellad, kajasid, kellad ja paar korda nädalas ajasid lausa tund aega järjest oli mingi tohutu kellade valing. Ema elasime ka lähedal, selle torni akendest paistis sihukeste inimeste varjud, kes niiviisi üles-alla liigutasid ja kõik tundus mulle väga müstiline. Ja siis ma lihtsalt läksin ükskord käes otsima seda alglätete nii-öelda ja siis mind juhatati Giselle David stipetika juurde, kes siis hooldab ja hoolitseb kõikide linnakellade eest. Ma lihtsalt arvasin, kui ma kaamera käes on, üles läksin, et ma lähen filmin natuke seal mõnda kella. Järsku siis tema jah, oli nii entusiasmi täis ja hakkas mulle kõigest sellest rääkima ja ma lihtsalt kaamera käes filmisin. Põhimõtteliselt Davidi osa on kõik filmitud ühe kasseti peal, ühe korraga. Ja veel, esimene kord, jah, jah, ja siis ta oli teil kerge saak. See selles suhtes jah, tema justkui väitis, et ja on kellade ajaga abielus see pakkus talle piisavalt, et siis loobuda sellest millestki enamast. Ta just ütleski, et enamus inimesi tänapäeval ei, ei suuda loobuda. Et nii palju on valikuid ja asju, et kui sa tahad millegagi ja tõesti väga väga tegeleda, anda kogu oma hing, siis saab, et loobuma väga paljustki. Tal oli ja aega ja kellades mingisugune eriline filosoofiline suhe, mida ta oskas ka avada. Teda oli juba aeg hakanud huvitama lapsest saadikuid oma esimese kella lahti Monteeris ja vanematelt kohe riielda sai kogu see filosoofia tema ka olemuses ja selles, kuidas ta sellest räägib, kuidas ta seda armastab. Tavaliselt see kolmas karakter ka mõju, tal on oma mõju inimestele. Paneb inimesed mõtlema või õlgu kehitama. Pigem see tema fanatism fanatism tekitab sellise meeldivalt inimesed naeravad, kui ta seal hüüatab, kuidas ta seda kõike nii niiviisi armastab, noh kui räägiks mõnest ilusast naisest või, või teab mis millest. Aga tegelikult on juttu hoopis väiksest kellamehhanismist jaoks ongi, tal oli ka põhiliselt kaks suurt kella üks katedraali kell ja teine oli siis Raekoja kell ja nad olid tema jaoks üks oli nagu mees ja teine oli nagu naine, ühe ühel oli võimas mehhanism ja teisel oli siis kratsilisem välimus ja heliga ilmselt siis tõenäoliselt ja kõik, mis sinna puutes. Ma käisin isegi ka neid kellasid proovimas mängimas ja natukene see saab hakkama. Jah, aga neile täiesti jällegist avanes mulle uus maailm, kellal lööjate või kella helistajate maailm, neil olid oma oma nädala ajaleht, mis välja ilmub, kus on igasugused uudised ja võistlused ja ma ei tea, mis kõik asjad, et see on päris paljude inglaste hobi on selline kellade helistamine, seal käisid suured-suured, võimsad, paksud, vana vanad inimesed, käisid seal ikka neid seal on, noh ütleme, et seal on päris palju jõudu vaja. See väsitab käsi. Vana tsivilisatsioon ja sinna hulka kuuluvad ka niisugused hobid nagu kellamängud. Jah, võib ka nii öelda. See on teie esimene film, ilmselt ei jää see viimaseks. Te töötate ja elate praegu Hispaanias, mis te seal teete? Kui ma sinna läksin, siis ma kohe tööle ei asunud, ma just nimelt natukene võtsin väga vabaks, tegelesin mitte millegagi, aga praegu ma lihtsalt teen seal ka oma uut filmi. Nii et ka sellepärast tuleb veel tagasi minna. Millest on see film? Seekord on see film rõõmsamatest inimestest, inimestest, kes just nimelt on öelnud ei nii-öelda paljudele nendele probleemidele, mis olid eelmises filmis. Tegemist on kaasaegsete kirjustega, kes mitte sugugi ei tekita inimestes haletsust, vaid pigem toovad esile naeratuse ja neil on täiesti oma sihuke elufilosoofia ja nad on selle elu ise valinud. Tegemist on kahekerisega. Üks on inglane, teine hispaanlane Lyndon ja hose ja nende kahe koeraga. Kogu oma elufilosoofia on ka kirjas nende veebileheküljel, mis neil on. Nii et need on väga moodsad, nad kerjavad tänavatel kui ka veebis. Ja on kõige õnnelikumad inimesed, keda ma näinud olen, selles suhteliselt, nad on oma eluga rahul ja nende moto on selline, et kui sa ei ole oma eluga rahul, siis muuda seda neli või viis aastat tagasi, kui nad oma eluga rahul ei olnud, siis nad seda muutsid. Nad olid enne mõlemad väga tähtsate positsioonide. Veel üks oli suurte korporatsioonide arvutispetsialist, nii et ta pidi pidevalt iga päev reisima mitmes eri riigis, aga ta just näinud mitte midagi sellest riigist ainult nägi, lennujaamasid ja sai küll väga palju raha, aga see ei olnud see, mida ta tahtis, teisel oli ka oma väikefirma ja see on see, mida ta otsis ja mõlemad ütlesid. Head aega sellele elule. Kas nad olid omavahel tuttavad, vennad lihtsalt on kaks erinevat objekti teie jaoks? Ei, tead, töötavad koos nad ja kerjavad koos, jah, Nad nimetavad seda ka tööks, aga see on natuke teistsugune töö, ma elasin paar päeva ka nendega koos jälgisin natuke, noh, ma olen, enamus materjali on juba ära filmitud, ega see lihtne ei ole kuigi noh, pealtnäha tundub, aga lihtsalt see on võib-olla meeldivam, sa oled ise oma bossi ise tead kuidas ja mis ja. Kas niisugune kerjus, kas ta passiivselt seisab tänavanurgal müts käes või ta käib inimesi tülitamast? Ei on eri paigus ja võib-olla isegi mõned eestlased on neid näinud, sest nendest on väga palju üle maailma meedias ka kirjutatud. Olen näinud ka televisioonis, kohalikus televisioonis? Ei, neil on välja töötatud oma süsteem. Täpselt ka ei tahaks rääkida, mul ei tule keegi ju filmi vaatama. Kuidas teile tundub teie hinges, kumb on lähedasem see inglaste hispaanlaste ellusuhtumine? Kindlasti hispaanlaste ikka see kliima inglise kliima on ju ikka veel hullem kui Eesti kliima, nii et see mõjutab veel rohkem seda ka inimese sisemist ilma või olemast. Üks juhtivaid külalisi sellel festivalil siin Pärnus on Norra režissöör, peate Arnestat, kes tõi kaasa filmi, mis on siin juba väga palju tähelepanu äratanud. Milles probleem? Me teame, kõik araabia terroristide, palestiina terroriste lähevad Iisraeli vastu. Aga me ei tea midagi tamili terroristidest, kes võitlevad valitsusvägede valitsusvõimu vastu. Valitsus teatavasti toetub riigi elanike enamusele, kes on Singaleesid? Tamilid, tuletan veel meelde, see on rahvusvähemus ja nad on tulnud omalajal India lõunaosast ja nüüd nende radikaalsem osal tahab saavutada riiklikku iseseisvust. Väikest tamili riiki Sri Lanka jagamise teel. Oma mehe tõttu elasid nad siis perekonnaga kolm aastat Sri Lankas ja tal tekkis soov ja tahtmine tamili sisside hulgast oma tähelepanu keskmesse võtta just naisi, naisterroriste märtrid, kes lähevad teadlikult surma, nagu nad ise ütlesid keegi inimene millal tema surmakuupäev kätte jõuab. Nemad saavad seda ette juba teada. Ja veel kommentaariks nii palju, et juba 300 naistamili sissi on enesetaputeel ennast õhkinud selleks, et siis valitsusele ja valitsusvägedele kahjud teha. Jah, kuulsin ka, et läbirääkimiste pidamine võttis aega poolteist aastat, enne kui ta üldse Oasis juhtidelt sai hakata seda filmi tegema, et minna nende haldus ja võimu all olevasse alasse. Miit VR leaders. Sõjaliste juhtidega ta kunagi ei kohtunud. Ta kohtus vahendajatega, pealegi oli seal ka teatud ajal vaherahu. Miks katkes vaherahu? Kuidas täpselt see vaherahu katkes, seda nüüd tagantjärele raske öelda. Keegi ei ole sõda kuulutanud, fakt on aga see, et täieulatuslik sõjategevus käib Patvote pautode läkke tiger sõdade Fi meil ongi? Is very strong. Küsimusele, miks ei suuda nii ülekaalukad jõud neid lillasid merre heita, ütles, et see on umbes nagu Vietnamis partisanisõda efektiivne džunglit aitavad ja toetavad neid ja just needsamad naisenesetaputerroristid. Need on väga efektiivne relv võitluses valitsusega, sest kogu riik on pidevalt hirmul, eriti muidugi nende pealinn Colombo, kus iga hetk, iga hetk, iga naine on võimalik enesetaputerrorist. Mõlemal pool käib muidugi ajupesu. Need kaks noort naist, kes selles filmis endast räägivad ja oma sõjalisi õppusi ja ja lahinguvõtteid demonstreerivad, on tulnud ainult seda, mida neile on õpetatud ja räägitud ja nendel on kindel veendumus, et kui nad ei lähe vabatahtlikult surma, siis genotsiidi läbi hukkuvad nad niikuinii. Vaikad olete nüüd selles meeskonnas juba mitu aastat töötanud, tõusnud Mark Soosaare järel number kaheksa meeskonnas, mis on teie ülesanded näiteks seast? 10 aastat filmifestivali kogemust on jah, päris suur pagas juba ja meie ülesandeks on kujunenud aastate jooksul filmifestivali programmi kokkupanemine ja huvitavate filmide otsimine Pärnusse. Muidugi, lõpliku otsuse teeb mark, milline film programmi jääb ja kas see otsimine tähendab istumist internetis, te käite muidugi ka festivalidel. Läheb põhiaeg. Meile loodetakse väga palju filme, mis peab siis läbi vaatama ja otsuse peab tegema, kas film sobib meie programmi ja teiseks osaks on festivalidel käia. Kolmas osa on nii-öelda kontoritöö arvuti taga, istud ja otsid või siis kirjavahetus või muu niisugune lobitöö, see peab ka väga tugev olema. Kuidas teile tundub, kas sellel festivalil siin on mingisuguseid erijooni, kuidas teie kõrvalt näete seda asja väga paljudel festivalidel on popule valvsust võitnud sellised tugevad poliitilised filmid, et mis jõudsid alles sel aastal meie festivalile. Oleme püüdnud rohkem selliseid inimeste elusid ja portreesid näidata, mis, nagu inimestele huvi pakub, kuidas teistel maadel inimesed elavad. Oleme ikkagi püüdnud programmi saada vähemalt viis, kuus tugevat antropoloogilisi filmi. Kuna see antropoloogia teema on meie festivali alguspäevadest väga tugev olnud, et et need, sest seda ei olnud natukene jätkata. Kas te olete märganud, et kui võimalik osavõtja saab teada, et siit ränkasid rahasid ei tule ja mingisugune vaip antakse, et tõmbad tagasi? Kas te olete seda märganud? Ei ole, üldjuhul on ikkagi loomeinimesed, lihtsad inimesed, arusaajad, inimesed ning nad ei ole sellised väga kapriissed on, muidugi on vahel juhtunud olukordi, kus me oleme pidanud kapriisidega vastakuti olema, aga siiamaani me oleme suutnud kõik ilusti ära lahendada ja probleeme ei ole. Ma peaks ütlema, et tähed on ja toredad inimesed, ainukene kes nende vahele võib tekkida ja tulla nende kuulsuse juures on nende assistendid ja sekretärid, kes lihtsalt natukene paisutavad asja üle, nii et see, kui sa suudad murda nendel assistentide selgroo, siis on edaspidine väga lihtne ja kerge, sest noh, ütleme nii, et mina omast kogemusest võin öelda, et need staarid, kõik, kes on siin käinud alates Nicola Filibeerist ja lõpetades selleaastase festivali Nekrassovis ka siis ma peaks ütlema, et nendega on väga tore suhelda ja nad on väga sümpaatsed ja lahedad inimesed. No ma soovin teile edu siis ka tulevikus selgroogu murdmisel. Suur aitäh. Pärnaalleed linnas Pärnus on järjekordne filmifestival jõudnud oma lõpusirgele. Festivali peakorraldaja Mark Soosaar juba oma sissejuhatavas niisuguses pöördumises osutasid sellele. Filmifestival on rohkem poliitiline kui varasemad ja et see on ka üldine tendents mujal maailmas ja ka filmimaailmas. Mis on need põhjused, miks on poliitika tunginud rohkem ka dokfilmide maailma? Viimasel ajal on ilmunud selliseid tugevale ja harukordsele isiksusele üles ehitatud poliitilisi portreefilme, samuti filme, kus autorid püüavad erinevate kultuuride kokkupõrke kohtades olla ja vaadata, mis juhtub siis, kui noh, näiteks Iisraeli ja Palestiina lapsed pannakse ühte kooli õppima ja lausa ühte klassi ja ühes klassinurgas, see on üks õpetaja heebrea keelega ja teises klassinurgas teine õpetaja araabia keelega ja, ja õpetatakse erinevate ajalugu ja lauldakse erinevat hümni. Et see tundub meile Eestis kohutavalt kummaline, et kuidas nii saab ja milleks, eks ole. Aga me ei tohi ära unustada, et näiteks Iisraelis on ju veri voolanud siin aastakümneid juba ja, ja kui sul ikkagi iga päev võib jälle pomm plahvatada, inimesed hukkuda, siis sa pead ju väga-väga tõsiselt otsima neid integratsiooni teid, et lõpuks ometi need konfliktid lahendada ja ja filmiga küll lahendada ei saa. Ka filmiga saab kujutada seda, kuidas kuidas otsitakse teid pakkuda välja ideid mõjutada paremale teineteise mõistmisele, sest nii nagu maailm on kehtestanud ümber maakera ajavööndid, lennukite sõiduplaanid, nii tuleb meil ka ühine kodukord ükskord maakeral ju kehtestada, kui me ei taha, et inimkond ühel päeval selle selle meie ainukese kodusin universumis õhku laseks. Sa viitasid Afganistanile aga poole lausega osutasid ka Eestile kui võimalikule pinge ja. Kaldele Afganistanist oli ka meil siin päris mitu filmi, üks oli päris naljakas, see on siis kulturistid selles väga pingelises ja traditsioonilises riigis, kes, kes hoolimata sellest, et et riigis valitseb noh, ütleme sisuliselt kodusõda ju püüavad ikkagi ju hoopis teises valdkonnas viia oma riiki maailmakaardile. See näitab seda, et afgaani rahas on, on elutõrv ja tahab kaht sellest maailma ja, ja rahvast ühiselust osa võtta, tõsiselt, kohe veelgi oli, ma mäletan Moskvas kikkis õpiseks afgaani poiss mul ei tule ta nimi praegu meelde, kellel oli väga naljakas naerda ja kõigi meie mällu jäi hästi tore ja sõbralik mees oli. Hiljem ta hukkus oma kodumaal, kui ta tagasi läks. Veel kindlasti, põhjus on muidugi see, et Eesti inimene tunnetab ka ju pärast sellekevadisi sündmusi ja ja ka meie sõdurite hukkumist Afganistanis, et et meiegi julgeolek ja meiegi saatus sõltub sellest, mis suures maailmas toimub paremini. Arvasime, et me sõltume ainult siin naaber naaberolevast suur rahvast, eks ole, kuidas tema siis meile armu annab või, või kui, kui palju ta ei anna, aga aga ja isegi mitte rahvas, vaid need, kes seal võimu on võtnud, ütleme kremlist. Aga nüüd ikkagi me oleme seda tunnetanud, et väga ja väga palju sõltub sellest, kuidas me ise siin maailmas käitume, ajame selja sirgu või, või oleme madalamad kui rohi ja vaatame, kuhu vool meid kannab, aga kui me laseme voolul kanda, siis on tõesti teadmata, kuhu ta meid kannab, et seda tunnetavad inimesed ja, ja kas või see Telefoni hääletuski, mis näitas, et inimesed on aktiivselt filme vaadanud ja ja see, et võitis film, kus osalevad lapsed kus mõeldakse tulevikule, kus positiivne programm, kus on soov leida konstruktiivseid lahendusi, näitab seda et asi läheb edasi ja filmi filmi tegijad tahavad kaasa aidata. No ma pean silmas seda filmi, mis sai siis Eesti rahva auhinna, mille pealkiri on esimene rahuõppetund ja, ja kus me näeme, kuidas juudi lapsed koos araabia lastega siis õpivad ühes koolis? Festivali korraldaja teatavasti osaleja žürii töös ja ei saa seda ka mõjutada. Tutvuste veel lühidalt mõnda sinu lemmikfilmi. No minu lemmikfilm õnneks võitis, festivali peaauhinna saanud Vaidze Kaspersky film tehtud Siberis kannab pealkirja seemned ja see on tehtud ühes vene perekonnas kus isa on despoot ja ema on alkohoolik ja Üheks lastest on ennast juba üles poonud ja ja samal ajal nendes inimestes inimestest kiirgab välja siiski soov elada oma ainukest elu õnnelikult, harmooniliselt, aga kogu ühiskonnakorraldus, kõik see, mis toimub ümberringi, on ka selle selle õnnestub perekonna muserdunud ja väänanud selliseks, nagu ta on. Mõned meie festivali külalised arvasid, et see on ülimalt ebaeetiline film inimesi kodus, filmide sellistes alaväärsete sepisoodises kuid minu meelest Poola režissöör mitte jalamil vääristada neid inimesi, vaid pigem ta tunneb kaasa neile. Ta näeb selles tragöödias oma oma kurbuse ja kaastundega ka teatud noh, niisugust tekstist eksistentsiaalset ilu ja oma filmiga püüab, et tegelikult ma avada maailmal silmisele selles suhtes, mis Venemaal toimub, ega siis Venemaal kõik, mis toimub või ei toimu ainult Kremli müüride vahel või naftapuuraukude juures. Käes on see naftapump, sest kui me vaatame kõiki neid Hodorkovski ja rezovskite lugusid, siis võitlus ainult selle selle üle, kes saab enda kätte haarata, need maavarad ja, ja need selle, selle, selle musta, musta, mis, mis, mis Siberist välja pumbatakse. Et peale selle elab ju kümneid miljoneid inimesi, kes elavad oma igapäevast elu ja kes peavad olema siis selle, selle riigi alustugedeks ja ja keda siis muidugi püütakse ideoloogiaga väänata. Väga tugev film, minu meelest oli ka pühad sõdalased film, mis paljastab tänase kremli ideoloogiat, kus õigeusu kirik, šamaanid, ikoonid, kogu spirituaalne värk püütakse kaasa haarata selleks, et piibel ühes käes ja teises käes Kui selle poolaka filmi juurde veel tagasi tulla, kas seal tekkis paralleele Mustjalast tehtud eesti materjali põhjal? Tehtud filmiga ja see on väga õigustatud küsimus, sest et kõrvuti Boyczehkasperskiga tuleb kindlasti Sulev Keedus nimetada, kes Ühelt poolt niisuguses aeglases jälgivas filosoofilises, Andrei Tarkovski likus stiilis jälgib elu ja laseb ajal voolata laseb nendel inimestel kellest ühiskond ei hooli, rääkida oma muredest ja näidata nende reaalset elu. Täiesti arusaadav, et Mustjala vallavalitsus tõusis tagajalgadele, sest on piinlik ju, et nad ainult reaalselt on nende inimeste eest hoolitsenud, aga ma julgeks öelda, et praktiliselt igas teises Eesti vallas vaadatakse nendest inimestest mööda ainult siis, kui nad tulevad vallavalitsuse ukse taha või linnavalitsuse trepile istuma, siis leitakse munitsipaalpolitseinikest, kes siis nad vaikselt minema viib. Ma olen ka seda küsimust esitanud, et kui palju meil on neid inimesi üldse, kui nad näevad oma emakeeleõpetajad või endist kooli õppealajuhataja kusagil prügikasti juures, eks ole, kas lähevad juurde, küsivad, et armas õpetaja, kuidas ma saan sind abistada või või vastupidi, lasevad silmad maha ja teevad nägu, ei näe ja, ja lähevad edasi, eks ole. Vaat siin ongi nüüd see solidaarsuse küsimus, et kas me tunneme ennast ühe ühtse rahvana, kas me tunneme, et kõik me oleme siin inimesed sõltumata lausa rahvusest, eks ole. Et kas humanistlik kui niisugune teise inimese äratundmine või ligemise äratundmine kas hakkab tööle või mitte, kirik? Ühelt poolt on seda küll soovitanud ja soosinud, aga näiteks see, mida õigeusu kirik Venemaal Selle aasta festivali omapära oli see, et siin oli esindatud jõuliselt Iisraeli filmikunst kus tekkis mõte just see riik välja valitakse kultuur. Seda otsust ei teinud sugugi mitte meie, sest et mingil põhjusel saabus sel aastal meil üle 30 väga tugeva ja huvitava filmi Iisraelist ja me nii palju ei oleks saanud näidata, siis me tegime üsna karmi valiku ja 22 filmi jäid ja nüüdseks on nad siis Pärnus ära näidatud. Ja paar tükki nendest on ka teles mänginud. Nii et ma arvan, et see programm andis päris hea ülevaate sellest, kust Iisraeli rahvas pärit on. Kui võtta lähtepunktiks nurgakiviks selles programmis. Symbol Jacobovitši film, sooduse mõistatuse lahendus? No eksadus on teatavasti see, see Iisraeli rahva väljaränne, Egiptimaalt minek läbi kõrbe siis läbi Punase mere jõudmine Siinai mäel ehk tõotatud maale ja siiani arvati, et see on müüt, et see ikka vist vaikuses nii ei olnud, kuid Kanadas elav juudi režissöör koos James Cameroni teiste tuntud juutidega võtsid ette lausa arheoloogilist matka ja tõesti siis, et see kõik on olnud ajaloos. Põhjamaalasele soome-ugri elasele on niisugust intensiivset, jõulist ja ja väga värvikat skulptuuri väga huvitav tundma õppida, ma arvan. Eks me ise oleme selliseid vaiksed ja järelemõtlikud ja endassetõmbunud ja võib-olla ka suhteliselt enesekesksed. Sellepärast on kõik need niisugused ka eriti kui edasi minna araabia maailmas, kus terve rahvas allub ühele ideele ja on valmis kasvõi minema surma idee nimel, eks ole oma elu ohverdama natukene nagu kauged ja võõrad, aga ma arvan, et Eesti inimene, soomeugrilane, kui tema enda kodumaa hädaohus on, teeb sedasama, sest et vabadussõda ju näitas Aga kas mõnikord tekkis tunne, et me võiksime midagi õppida Iisraeli-Araabia suhetest ja nende lahendamise püüetest ka nende filmide põhjal? No meil on nii programmis kolm filmi siis integratsioonist Iisraeli koolides, meie püüame nüüd jõuliselt läbi viia integratsiooniprogrammi, kus kõik Eestis elavad inimesed õpivad ära eesti keele ühese eesti ajaloo ja peaksid selle tagajärjel ju nagu võtma üle siis niinimetatud eesti identiteedi. Mina oleks siin võib-olla natuke ettevaatlikum ja, ja ei ole nii veendunud, et see, et see tingimata õnnestub, kuigi noh, ideaalis oleks ju vahva, kui see nii oleks, aga aga vaevalt et üks või teine rahvakild, kes Eestis elab nii kergelt oma identiteedist loobub asele rahvakild seal kolmandik elanikkonnast, noh, ma ei ütleks, et see kolmandik on ainult ainult vene inimesed, on peamiselt vene keelt kõnelevad inimesed. Aga see omakorda jaguneb ju väga-väga kirjuks ja teine on demokraatlikku ühiskonda salliv ja austab mõttelaad. Ja vot, kui me nüüd seda veel aed pidi jookseme, siis me näeme, et osa eestlasi asuvad ka ühel pool ja teine osa teisel pool, nii et, et see, et see demokraatia, vaatlik, teiste arvamusi arvestav, salliv mõttelaad peab üha rohkem nagu, nagu süvenenud, me peame nagu, nagu hakkama teistmoodi mõtlema lihtsalt. Kas järgmine Pärnu festival toimub ikka Pärnus? Sõltub, mida me Pärnu all mõtleme, kui mõtleme ainult Pärnu linna, siis ma ei ole selles päris kindel, aga kui Pärnu all mõelda Pärnumaalt, siis ma olen küll kindel, sest need hoiakud, mis tänane linnavalitsus on kujundanud, et mitte ainult uue kunsti muuseumi Pärnu filmifestivali suhtes erilisi lootusi selleks ei anna, kahjuks et see toimuks Pärnu linnas, aga mine tea, inimesed kasvavad inimeste maailmast, arusaamine areneb, muutub võib-olla järgmisel aastal. Kas seesama linnavalitsus või mõni teine linnavalitsus kutsub uuesti üle maailma kokku sõitnud targad filmi tegijad raekotta vastuvõtule ja taastab selle traditsiooni, et aktsepteerib sellise festivali toimumist Pärnus. Aga mis annab sulle alust olla, pessimist. Miks sa oled murelik? Uue kunsti muuseum, kelle kollektsioonis on siis kõigi 21 Pärnu filmifestivali ekraanidel näidatud filmide videokassetid ja DVD-d eksistents on juuksekarva otsas, sellepärast et esiteks Mart Viisitammelinnavalitsus ei ole ühelegi meie palvele Ta meid siia sellesse majja edasi positiivselt vastanud, vaid viimane kiri, mis tuli mitte linnavalitsuse liikmed allkirjaga või, või linna pealkirjaga, vaid lihtsalt linna kunstigalerii juhataja kohusetäitja allkirjaga teatatakse, et alates esimesest septembrist need ruumid, kus asub videot, kus on korraldatud siiamaani filmifestivali, kus on asunud filmifestivalikeskus, on antud linnagaleriile ja et me võime jääda ainult kolme väikesesse saali milles festivali korraldada võimalik ei ole. Ja juhul, kui me tahame suurt saali kasutada, siis need ajad, mida meile pakutakse, ei lange sugugi kokku filmifestivaliaegadega, nii et kui see kirjas ettepanek jääb jõusse, siis ma ei näe küll mingit võimalust, et meil oleks võimalik siin selle uue kunsti muuseumi baasil või siin selle estraadikümne baasil festivali edasi korraldada. Ühesõnaga ikka üsna tugev tiibade lõikamine on, selle asemel, et Pärnu niisugust kultuurielu kaubamärki ja Eesti üht vanimat kultuurifestivali toetada. No mina ütlen lõpetuseks ainult seda, et ma loodan, et aasta pärast on Mark Soosaar sellesama laua taga ja filmifestivali austajad kogunevad jälle Pärnusse. Juulikuus aitäh. Kuuldud saates te kuulsite intervjuusid, mis on tehtud Pärnus, 21. dokfilmide festivali ajal. Saatis kõnelesid minna Hint peate Arnestad Vaiko Edur ja Mark Soosaar. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand ja me kardame seda saadet täna öösel algusega kell üks.