Kirikuelu sel nädalavahetusel tähistab Eesti evangeelne luterlik kirik üheksakümnendat aastapäeva. Aastakümneid tagasi, 31. mail ja esimesel juunil 1917 Tartus toimunud kirikukongressil osales 295 saadikut, kelleks olid kirikuõpetajad ja koguduste esindajad Eestimaalt ja Liivimaa Eesti headelt. Teiste seas ka nimekama riigitegelasena Jaan Tõnisson. See kirikukongress kujunes iseseisva Eesti rahvakiriku sünnihetkeks. Kiriku väitel oli iseseisva luterliku rahvakiriku sünd ja institutsionaalne areng osaks sündmustest, mis viisid Eesti iseseisvuse saavutamiseni. Tähistades oma üheksakümnendat aastapäeva, näeb tänane Eesti evangeelne luterlik kirik seda ühe tähelepanuväärse hetkena eesti kirikuloos aga samuti olulise sündmusena rahva poliitilises ja kultuurilises ajaloos. Eile peeti pidulik tänu Wanateenistus Tartu Jaani kirikus, kus osales ka vabariigi president. Oma tervituskõnes ütles Toomas-Hendrik Ilves, et lahutatus riigist on kiriku suur vabadus. Vabadus mitte kooskõlastada oma otsuseid. Vabadus mitte olla mõne võimume, hääletoru või riigi käepikendus, nähtus, mis paraku pole mõnes riigis tänapäevalgi võõras. Riigiga sidumata kiriku sõnal on suurem kaal ja usaldusväärsus, ütles president. Kirikukongressist, mis kujunes alguseks vaba rahvakiriku suunas liikumisele täna räägimegi. Saate paneb kokku Meelis Süld. Kirikule. Sellel nädalavahetusel on kahel kirikul päris ümmargused tähtpäevad, mida tähistatakse Eesti metodisti. Kirik tähistab 100 aasta möödumist tegevusest või alguses Eestis ja Eesti suurim kirik. Eesti evangeelne luterlik kirik tähistab 90 aastaga möödumist rahvakiriku tekkimisest. Olen kutsunud stuudiosse Eesti Evangeelse luterliku kiriku usuteaduse Instituudi kiriku ajaloo professori Riho Saardi. Ja te olete kirjutanud ka teemal rahvakiriku suunas liikumine ja rahvakiriku tekkimine. Doktoritöö. Kui mõelda üldse kiriku vanusele, siis 90, see tundus minu jaoks isegi üllatavad. Luterlik kirik tähistab üheksakümnendat aastapäeva. Luterlased on jõudnud Eestimaale juba ammu varem, aga miks see 90 on just nii tähtis? No seda, mida nad tähistavad, tähistavad tegelikult, ütleme niimoodi kiriku, haldusreformi, sisuliselt jutt on ju 1900 seitsmeteistkümnendal aasta mais ja juunis toimunud kirikukongressist mis ei olnud üldse ainukene, tähendab, ei olnud eestlaste ainus, vaid samasugused olid sakslastel lätlastel, jängerlastel ja kõik see oli seotud tollase ühiskondlik-poliitilise olustiku tohutute tohutute muutustega, eks ole, veebruarirevolutsioon oli toimunud ajutine valitsus ja kõik ootasid kirikuelus ka suuri uuendusi. No see on väga pikk protsess, hakkab kõik üheksa seitsmel sajandil peale. Tegelikult tähistatakse kirikukongressi, mis võttis vastu haldusreformi eelprojekti, kuidas kirikut tuleb halduslikult reorganiseerida. Aga luterlased ei ole siin nagu selles mõttes sisuliselt midagi pistmist. Et hea küll, seal võib rääkida ka teatud evangeeliumist tulenevatest printsiipidest, mis pääsesid siis, kui niisugune reform oleks teostunud, et siis nad pääsevad kirik elus maksvusele, tulevad paremini esile ja niimoodi on seal ka nagu siis mingid luterlikud, evangeelsed põhimõtted võitnud. Ja need on seal kaudselt ka olemas. Aga ikkagi haldusreformist on jutt, mitte luterlus ajaloost Eestis. See on muidugi palju pikem. Mida siis oli tarvis muuta, milliseid muutusi oodati luterlikud kirikud ja mida siis vaimulikud ise ka leidsid, et peaks teistmoodi tegema? Nagu ma ütlesin, et vajadus üldse kirikut reorganiseerida, see on pikk, see on ikkagi 19. sajandi temaatika juba ütleme, karupoegade kollektiiv, märgukirjad Viljandimaa oma 1864 juba dokumentaalselt nõutakse padruneid, õiguse likvideerimist, raadiokuulaja muidugi ei tea, mis asi, padruneid ja õigus. Vana keskaegne õiglus, mis oli kirjutatud Venemaa evangeelse luterliku kiriku kirikuseadusesse sisse. 1832 seadus ilmus. Ja see õigus andis maaomanikule mõisnikule õiguse valida kogudusele pastori. Ilma et oleks küsitud rahva käest, tähendab siis demokraatlik printsiip ei olnud kirikuelus leidnud rakendust. Ja põhiliselt 19. sajandi jooksul üritatakse sellest padrunid õigusest lahti saada. Kollektiiv, märgukirjad, keisrile, Manasseni rivis on, eks ole, 1882, Ado Grenzsteini pikad kirjutised, olevikus koguneb Raamat Herren, Kirhoder, VolksKirse ja sealt edasi tuleb juba Jakob Hurt, Villem Reiman ja teised, kes kõik sisulised tegelevad Padronaadi küsimusega. See on esimene asi, millest tahetakse lahti saada. Teine seda kirikut vaevas siis mitte ainult seisuslik printsiip, mille tõttu võis olla tsen, härrade kirik, mõisnike kirik, rüütelkonna kirik aga mitte, pole rahvakirik. Ja teine oli rahvuslik printsiip ehk koloniaal neise loom. Me olime nagu aafriklased või Indias kusagil misjoni territooriumidel oli sama olukord. Kohalikud rahvad ei osalenud esiteks oma koguduste kirikute juhtimisel. Ja nii oli ka Eestis. Kiriku juhtkond oli kõik sakslaste käes, sakslased juhtisid seda kirikut ja seetõttu siin pidi rakendama ka kuidagi rahvuslik printsiip normaliseeruma, et eestlastel oleks ka õigus seda kirikut juhtida. Need on nagu kaks põhilist, millega tuleb nüüd tegeleda. See on siis põhimõtteliselt kiriku iseseisvusprotsessi algus? Jah, sellise võib õelalt riigist vabaks saamise riigi Altriigi eeskoste alt vabaks saamise protsess algab seal. Pluss ka teatud rahvuslikust rõhumisest või sellest emantsipatsiooni rahvuslik emonsibatsioon kiriku elus algab sealtpeale nada algab nagu tegelikult kõik varem, aga ütleme nii, kulmineerub seal sellel kongressil, kus sõnastatakse teatud resolutsioonid. Aga need vaimulikud, kes siis tartus kee, kui kongressil koos olid, olid enamasti saksa soost või. Ei olnud sakslased kogunesid täiesti iseseisvalt omale kongressile kõigi balti kubermangude saksa linna koguduste vaimulikud. Aga eesti kogudusi ju teenis ka väga palju saksa rahvusest vaimulik. Eestlasi ei olnud sugugi rahvuslikult nii palju, tähendab, ma võtan eesti rahvusest pastorit polnud nii palju. Ja seetõttu seal oli väga palju sakslasega kohal neetis. Jutt on ikkagi Eesti koguduste kongressist ei tohiks ära segada, et see ei olnud eestlaste rahvuslik kirikukongress, vaid see oli eesti koguduste vaimulike ja siis delegaat ilmik, delegaatide ühine kongress. Kusjuures kõik kogudused ja polnud üldse ka esindatud, et see oma omaette, see esindatuse küsimus, et see ei olnud ka kõigi koguduste ühine kongress, väga paljud kogudused olid täiesti esindamata. Mõned alad, lausa saartest, rääkimata, Hiiumaal pole mitte kedagi, näiteks nii, et seal olid koos nii eestlased kui sakslased, kes kõik arutlesid ja pidasid ettekandeid ja hääletasid resolutsiooni poolt või vastu. Ja mille poolt või vastu nad siis täpsemalt hääletasid? No seal oli viis resolutsiooni kõige paremaks mälu värskendamiseks masin oma sõnadega nii palju jutustaks on, võib ju need ette lugeda, need viis on siis sellised. Esimene kõlas selliselt. Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku vaba rahvakirik kodumaali asundustes. Selle poolt oli 216 ja vasturivi. Teiseks tema liikmeks on kõik need, kes oma väljaastumist kogudusest teada ei ole andnud. Poolt oli 214, vastu oli kuus. Kolmandaks Eesti Evangeeliumi Luteri usu vaba rahvakirik astub võimalust mööda maavalitsusega ühendusse. Seda pooldas 220, vastu ei olnud kedagi. Neljandaks, Eesti Evangeeliumi Luteri usu rahva kirikusse võivad täisõiguslike liikmetena sisse astuda kõigi rahvaste liikmed, kes seda soovivad. Kusjuures kaitsmist leiavad esiteks rahvusliku vähemuse usulised huvid ja teiseks tema õigused kiriku valitsemises proportsionaalse süsteemi alusel. Poolt oli 210 vastu oli 10. Ja viiendaks viimaseks Eesti Evangeeliumi Luteri usu vaba rahvakirik astub sinodaalsesse ühendusse teiste evangeeliumi usu kirikutega Vene riigis poolt 217 ja vastu kolm. Nii et enamus on olnud alati poolt ja neid vastuhääli on märgatavalt vähem. Minu arvates viimane punkt on selles mõttes tähelepanuväärne, et hiljem on hakatud tõlgendama seda kirikukongressi selliselt eriti luterlik klerikaalide vaimulike poolt, et see pani aluse Eesti iseseisvale Eesti Vabariigile. Meelevaldne ideoloogiline propaganda ja eriti viies resolutsioon selgelt räägib, et iseseisvast Eestist ei mõelnud sellel kongressil küll mitte keegi. Isegi kui lugeda ettekandeid, selgelt nähti ennast ikkagi vene riigi koosseisus olevana ja, ja kirik ei arutanud küll mingisuguseid iseseisvuse saavutamise küsimusi, seal. Aga enne siis seda seitsmeteistkümnenda aasta mai lõpu juuni algust mis organisatsiooniga luterliku kiriku näol tegemist Kirikuseaduse järgi olemas ikkagi Venemaa evangeelse luterliku kiriku kirikuseadus, mis oli, sätestas, et Venemaal Need kirikud jagunesid konsestoriaal piirkondadeks oli Moskva Peterburi kurama Liivimaa Eestimaa ja alguses oli ka veel Saaremaa, mis hiljem ühendati Liivimaa alla. Need konsistoriaal piirkonnad ei jälginud päris täpselt mingisuguseid rahvuslikke keelelisi piire, sest Liivimaa teatavasti juba ise kiirelt jaguneb lätlastega, eestlasteks ja Eestimaa puhul kõikjal. Nende hulka kuulub ka sakslasi. Sakslased oli ju mitte ainult ühes konstoriaal piirkonnas, vaid kõikides nendes kusjuures rahvuslikus printsiibist rääkida. Sakslastel olid ikkagi oma kogudused, linna kogudused põhiliselt. Ja kui Al kogudus tuli kirikuhooned tuli jagada siis oli nii, et sakslased kogunesid hommikut sageli kella 10-st alates oma teenistusele. Eestlaste teenistus algas kell 12. Nii et sakslased ja eestlased olid kiriklikus elus ikkagi teineteisest lahutatud, mitte ühendatud integratsiooni. Kirik ei suutnud teostada. Aga selliselt ta nägi nii halduslikult välja, et olid oma oma konstoriaal piirkonnad oma konsistooriumi tega kirikuvalitsuskeskustega. Ja need kõik allusid Peterburi kindralkonsistooriumi, mis, kui oleks tahetud midagi üldriiklikult arutada, oleks kokku pidanud kutsuma kindral sinodi kindral sinod mitte kunagi kogunenud. Selle kokkukutsumist vabandati küll 1900 seitsmeteistkümnenda aasta lõpul selleks kirikukongressid olid ka tegelikult korraldatud, et välja töötada printsiipe uue kirikuseaduse jaoks. Et mida pakuvad välja sakslased, mida eestlased, mida lätlased, mida Ingerlased ja siis pidi juba 27. juunil toimuma niisugune eelkongress. Nii et 27, juuni ja Tartuseks, nüüd on 31, mai ja juuni, need kõik see oli väga kiiresti ja nagu viimasel hetkel viimasel tunnil toimuvad üritused. Et 27, juuni juba Peterburis eelkonverents ja sügisel siis lõplik kindral sinod. Aga no siis tuli juba oktoobrirevolutsioon ja kõik muutus, nii et see kindral sinod jäi pidamata. Kongressid olid mõeldud tõesti selleks, et välja töötada mingeid printsiipe, põhimõtteid, kuidas kogu Venemaa evangeelse luterliku kiriku kirikuseadust muuta, et see unustatakse ära. Et on jäänud kirjanduses domineerima mitu sellist eksliku viga. Üks viga on see, et seda peetakse selliseks nagu eestlaste või eesti pastorite selliseks tohutuks oma algatuseks mingisuguseks nagu sangarlikuks teoks. Et mõtlen, et julgesid kokku tulla ja nad julgesid korraldada niisuguse kirikukongressi. See ei ole esiteks nende algatus, see oli kindral sinodi ja ajutise valitsuse soov. Et toimuksid need kongressid. Ja teine selline iga, mis kirjanduses domineerib. Et ka Villem Reiman on peetud selle kongressi ja ka üldse evangeelse luterliku kiriku vaimseks isaks, kes töötas välja, siis eestlastele on mingisugused põhimõtted, mille üle nad hakkasid seal kongressil hääletama. Ka see ei ole õige ka see õige enne, Villem Reiman tegi seda kindlasti juba nendeks Ado Grenzsteini. Ja Villem Reiman kirjutas väga palju maha ka lätlaste pealt. Venemaa evangeelne luterlik kirik, kas tegemist oli riigi kirikuga nagu ortodoksi kirik või või mitte? Ei, päris niimoodi ei saa öelda, et see on riigi irg, riigikirikuks oli ikkagi üks, see oli õigeusu kirik. Aga Balti erikord teatavasti kõik Aadalkkonna rüütelkond jäi kõik eriõigused jo kehtima, kui Põhjasõja järgselt me need arad läksid vene riigi koosseisu. Nii et balti kubermangude säilis oma rüütel koondade eriõigused. Kõigil Liivi, Kuramaa ja Eestimaa rüütelkond edel ja rüütelkonna tulidki ühtlasi kiriku. No kas lausa peaks võib nimetada, aga kuna neil oli siiski konsistooriumi, mis oma esindus presidendi näol konsistooriumi presidentideks olid rüütelkond, esindajad ja siis juhtisid, eks ole, vastavalt Superintendendid, need olid siis vaimulikud kes tihtipeale ka ise veel aadel konna hulgast. See, et Rüütel korral oli tohutu positsioon kiriku siseelu küsimustes Briti haldusküsimustes ka kaasa rääkida, teeb sellest niisuguse noh, ütleme niimoodi nagu peaaegu nagu riigikiriku ütlemisi Balti territoriaalkirik, niimoodi võiks ka võib-olla öelda. Et tegemist on sellise balti territoriaalkirikuga, mitte ülevenemaalises mõttes. Riigikirikuks oli ikkagi õigeusu kirik. Ja see muutus siis, mis toimus 90 aastat tagasi ja rahvakiriku mõiste kasutuselevõtt, mida see tähendas sisuliselt? Suund võeti seal selliselt, et esiteks kirik peab olema riigist lahutatud sealt tuleb see ja teiseks demokraatliku printsiibi rakendamine siis alt üles oleva printsiibi rakendamine, et kiriku nõukogude näol, mis tuleb iga koguduse ja kiriku juurde nüüd luua kiriku nõukogude näol võtab rahvas ise osa selle kirikuelu, küsimuste lahendamisest ja otsustamisest ka, et kirik oleks nii klerikaalne ainult vaimulike keskne. Vaid sinoditel oleks rahvas esindatud oma oma saadikute näol, see teeks sellest selle rahvakiriku. Seal oli see tendents, et või suund, selline vihjerlik suund, mis ütles, et kirik oleks justkui rahvakasvataja mingi kasvatusasutus, pedagoogiline, mis eesti rahvast kasvataks usuris eetiliselt. Ja samal ajal kuidagi, kui ta on usulise, eetiliselt kasvatatud, siis see kirik oleks selle rahva kristliku vaimsuse mingi väljendus. Nagu nad ise ütlesid, oleks luu minu luust ja vaim minu vaimust. Sellise sellise väljendusega nagu väljendasid ennast piiblist, laenatud tsitaat oleks siis vaimses mõttes rahvakirik, mis hiljem läks muidugi üle ka, et hakati taotlema lausa rahvuslikku kirikut selle üle ka palju vaieldi, kas olla rahvakirik, rahvuslik kirik. Et kas nendeks sakslased üldse välja ajada. Muidugi, see rahvuslik printsiip 1919 ja Konsistoorium vahetatakse täiesti välja, nii et ühtegi sakslast sinna jää, eestlased kuulusid ainult konservatooriumisse. Sakslased jäid ju alles nüüd see baltisakslaste küsimus laheneb alles 39. Nende äraminekuga siit ja vot siis, kui lugeda näiteks siis kirikujuhtide, kas või Johan Kõpu kirjutisi, kuidas siis eestlased hõiskavad sajandite probleem, sakslased on, on lahkunud ja nüüd võib meie kirika tõeliselt rahva ja rahvuslikuks kirikuks muutuda, noh muidugi teine maailmasõda ja hiljem nõukogude aegne okupatsioon, kõik kõik muutsid need kõned ja soovid nulliks. Aga seal oli kerge, et rahvakirikust rahvuslikuks selliseks matsionalismiks üle minna. Sellist luterlikku natsionalismi muidugi ka esineb. Need jooned ja tendentsid on ka kõik olemas, kuigi vahest öeldakse, kas luterlasest natsionalismi leiaks õigeusu juures? Me leiame natsionalismi kergesti katoliiklus juures ka ka luterlasest tundub täitsa leitav. Kui 90 aastat tagasi moodustus siis Eestis luterlik rahvakirik. Kas see tähendab ka seda, et kirik muutus rahvale? Lähedasemaks vot see on alati selline küsimus, et kuidas ma räägin oma tudengitega Kristianiseerimisest Eestis, et üks asi on see, kui me muudame mingisuguseid haldusreformi, viime ja teostab midagi. Me ehitame mingisuguseid kirikuid ja, ja nii edasi, muudame liturgiat, et see on üks tasand, midagi teha, aga kõige raskem tasandan alates ja kolmas eks kultuurilise mentaliteedi muutmise tasand. Et millal midagi jõuab päris nii kohale, et äkki sa oled tõesti luu minu luust ja hing minu hingest vaiminu vaimust, et kuidas selle tasandini välja jõuda, et see on pikk protsess ja selleni tegelikult kirigi jõudnud. Siin on mitmed momendid, mida tuleb arvestada, esiteks selleks ajaks oli kirik kaotanud juba Eesti tärkava intelligentsi. See on üks moment. Kirik kaotas ka tegelikult linna töölisklassi, mis oli läinud marksistlik ideedega kaasa. Ja kolmas moment, milles ka Villem Reiman räägib, et keda ei saa siis liigitada nagu ei marksistlikuks töölisklassiks ega mingiks noor eestlaslikuks eesti intellektuaalide ringuda praegu teda on meil selline kolmas rühm, kes on intellektuaalselt nõrkade usuõpetajate poolt koolitatud usuleigeks. Noh, kes siis need veel kõik on. Nii et kirikul oli ikkagi väga palju küsimusi sellega seoses, et kus on ikkagi rahvas, tähendab formant reaalselt statistilises mõttes 89 protsenti kuulus sellesse kirikus miks sinna alles jäeti, sellepärast 25. aasta 26. aasta uus kirikuseadus andis võimaluse eestlastel kirikus ka välja astuda. Seda kasutati ääretult vähe seda võimalust. No siin on omad põhjused, aga ma võin mainida 24 toimunut detsembris kommunistide riigipööramise katse astuda kirikust välja tõlgendati olla nakatunud kommunismist, kommunistlikest vaadetest Nõukogude Vene ideoloogiast, kus kirikute suhtes oldi ääretult kriitilised usu suhtes samuti. Ja hea usaldusväärse kodaniku mulje jätmist. Endast taheti jätta kuidagi, kus kuulumise kaudu näidata, et meil on usaldusväärsed, kuigi meil siin Tammsaared ja kes kellele see ei olnud probleem, mõtlen eesti kirjanduses tulevase oma usu temaatika Mait Metsanurga ja loomingus juba juba sisse, eks ole, et inimene võib uskuda, aga ta ei pea selleks enam kiriku usku. Kuusk teeb õnnelikuks inimeseks. Temaatika läheb nüüd nagu sügavamale juba, et kui me hakkame otsima, et kuidas võib-olla kirik ja ta ütleb, et ma olen rahvakirik, siis ma peaks nagu olema rahva moodi rahva hinge, kuidas rahvas mõtleb rahvustunnet nagu arvestama sellega, Jakob Hurt, Eisen olid kõik tegelased folklooriga tugevamalt, eks ole, Nad uurisid tegelikult nagu rahvafolkloorimälu ja rahva hinge millesse hing kõneleb, jutustab kahekümnendatel aastatel ei tegelenud ükski Eesti dialoog enam tegelikult folklooriga, ei uuritud enam, mis on see rahva hing ainukene, kes tuleb sellega välja nuku Masing aga tuleb 30.-te aastate lõpul. Uku Masing hakkab kõnelema tõesti nii, et kogu luterlus on tegelikult kogu seda balti luterlust vaevab üks asi. See on, see on saksanäoline. See ei ole eesti rahvanäoline ja Uku Masing, eks ole, võtab suunad, tuleb üles leida nüüd eestinäolisus, mis on eestipärane bioloogia üldse. Aga jällegi aega jäi väheks, 38 ta sellest hakkas rääkima ja 39 oled juba olud teised. Et need süvatasandid, et süvatasandite nii jõuda, on see palju raskem ja palju pikem, et väga kergend teeme, tuleme kokku kongressile, otsustama, et me tõstame kirjutuslauad öise nurka hääletama ja see on sisuliselt, mida tihtipeale haldusreformides tehakse. Ja, ja neid asju on kerge liigutada või et hakkame mõnda liturgias mõnda osa teisiti laulma või, või ka nende üle võib lõpmatuseni vaidlema ja tundub, et need on suured küsimused. Aga kuidas teha nii, et muutuda rahvakirikuks sisulises mõttes mitte et onlain formaalselt, et kõik on sinna lapse ristimise kaudu sisse võetud liikmeks saanud? 89 protsenti sinna kuuluvad aga tegelikult usu suhtes ja kiriku suhtes näidati üles tohutud leigust ükskõiksust. Kirike lootis ka, et, et Eesti rahvas hakkab ise rahaliste annetustega seda kirikut ülal pidama. Tohutu idealism, tohutu optimismi. 17 ikkagi valitses. Et me ei sõltu enam välistest toetustest vaid rahvas ise hakkab seda kirikut ülal pidama, näitas väga selgelt, mis juhtus, 20. aastasel rahalised sissetulekud vähenesid. Vaimulikud ei suutnud minna argitasasel välja, vaimulikud ei suutnud apteegist endale isegi ravimeid osta, tähendab kaebekirjad konsistooriumi selle eest, et neil ei ole tegelikult enam sissetulekuid. Rääkides tänapäevast süüdistatakse seda, et luterlik kirik on meil riigikirik misse luterlik kirik me siis on, kas ta on rahvakirik või on ta meil riigikirik või ta on lihtsalt üks üks kirik, teiste hulgas. No see viimane on õige, mis ära ütlesid, juba ei peaks sinna üle kordama seda. Meil riigikirikut ei ole, meil rahvakirikut, kumbagi ei ole. Ja ma näen küll mingisuguseid tendents kus ELK sooviks läheneda riigile. Ja minu arust sellest on ka selle märgiks on ka see jutt, et vaadake, et see meie kongress 17 ikkagi 90 ja natukene varem, siis kui nüüd järgmisel aastal on Eesti vabariigi 90. Et selle nagu sidumine selline ideoloogiline propagandistlik sidumine on ka võte. Need ei ole teineteisega seotud. Need ei tule, neid ei tohi kokku panna. Ajaloolasena seda teha ei saa, aga ma ei saa seda kuidagi ära hoida, et ideoloogiatöötajad seda ei tee. Nemad seda teinud, ise tahavad ja teine asid, Eesti EL-ga on korraldanud siin paari aasta jooksul ka selliseid konverentse, Eesti poliitilistele parteidele suunatud konverentse. Kristlikud väärtused poliitikas või kuidas sõnas on. Meil on seal tegelikult, kuigi see on pealt vaadates võib-olla selline, isegi üllas ja ilusaid kirik muretseb kristlike väärtuste pärast Eesti ühiskonnas või poliitilises elus. Aga samal ajal on see katse. Nüüd luterlik kirik sõnastab mingid kristlikud väärtused ja pakub neid eesti poliitilistele parteidele välja. Et kas nad siis lausa kõik võtaksid endale omaks või siis mõni üksik neist, aga seejuures väga mõjukas, võib-olla erakond läheks nendega kaasa, selliselt oleks muidugi kirik saavutanud läbi mõne erakonna mingisuguse riikliku positsiooni või ütleme, oleks jälle nagu rahvaga kokku saanud. Kui palju eesti rahvas kuulub kuhugi erakondades, on iseküsimus. Kui siis nüüd Keskerakond võtaks vastu ERK poolt pakutud kristlikud väärtused siis oleks nagu kõik keskerakondlased sellega nagu kiriku ringi haaratud, eks ole, võiks hakata mõtlema. Et mida sellega nagu tegelikult otsitakse. Teine asi, mis on muret, tekitab natukene, on see, et meie Eesti vabariigi presidendid alates Lennart merest ametisse astudes on palunud sellist kirglikku õnnistust sellesse ametisse asumisel ka Ameerika Ühendriikide taolist niisugust Iseenesest ei ole halb, et inimene tahab õnnistust aga ta peaks ta siis paluma, kui eraisik. Et seda meedia k esitab suurejooneliselt. Minule jääb arusaamatuks, mis seal tegelikult selles riietuses toimuda, võib-olla enamus inimesi võtab seda nii, et see on lihtsalt väga ilus asi. See on üks. Ta võibki ilus olla, ma ei ütle selle foto midagi. Kõik sides mängulised asjad on ka teisipäeval ainult ilusad. Aga kui minna nagu sisulise külje peale, siis tekib küsimus, et mis seal tegelikult toimub, ikkagi kui peapiiskop. Kui president isegi esitab teatud vande teksti, mina luban. Ka mingi vande või lubaduse andmine kiriklikku pea juuresolekul. Vot see see ja need on need kohad, need on need märgid nüüd, kui me küsime, kas eel k taotleb riigikirikuks olemist, siis on mingid märgid, mis selles suunas on, kuigi jah, see presidendi esse ma peaksin korrigeerima, et nad on ise seda soovinud. Tekib küsimus, et huvitav, miks, miks Kadriorg seda soovib? Aga need jumalateenistused, mis on kasvõi vabariigi aastapäeval ja üldse riiklikel tähtpäevadel ka võidupühal. Kas see on rahvakirikufunktsioonide täitmine või riigikirikufunktsiooni täita? No need on muidugi ühest küljest nii nii riiklikud kui ka kui ka rahvus, rahvuspühad ja seal muidugi kirik nendele pühadele selgelt väljendab oma rahvuslikku seotust eesti rahvaga, eesti rahva kunagiste suurte võitlustega. Selliste pühade puhul, need ei ole kiriklikud pühad absoluutselt raasugi sellest et kui neid tähistada pidulike jumalateenistustega ja isegi võidupüha ajal ju mindi ka 30. aastal juba nii kaugele liturgia värvideks olid sinimustvalge sümboolika, altarikatted, bioloogilist tähendust ei ole sellistel värvidel. Nii et see näitas, kirik läks sellise, vapsid soosisid omal ajal, eks ole, sellist kirik natsionaliseerub, noh, ta on ülirahvuslik juba. See oli seesama, mis tegelikult hitlerliku Saksamaal toimus, kus räägiti rassi, hügieenilist, puhtusest ja kirik aitab kaasa, peabki olema nii usuliselt ideoloogiliselt puhas, ühtne rahvas. Nii et et üks asi alatise pidulikus ja tore on minna tegelikult lippude lehvides kirikusse ja ilus pärjad edasi lilled. Ja hakata mõtlema nagu süvatasandid ja neid hobusid, siis hakkavad need mureküsimused tekkima. Ma ei tea, tänases maailmas on natsionalism igal juhul. Ta on ohtlik, ta on kuidagi negatiivsema märgi saavad, kui, kui kolmekümnendatel aastatel, et kui ma loen teatud dokumente 90, kui metropoliit Aleksius näiteks Eesti kirikute nõukogus ütleb, et mida õigeusu kirik on õpetanud eestlastele internatsionalismi mida luterlased on õpetanud ainult natsionalismi. Et see on kaks kirikut ka, nagu vaidlevad omavahel, kes on interratsionaalsem ja kes natsionaal need selliste pühade tähistamisel peaks vähemalt siis kirikult taotlema mingit oikumeenilise ust, vähemalt esindatud oleks mõned neist kõige olulisematest või suurematest. Millisena oleks Eesti evangeelne luterlik kirik tänasel päeval rahvakirik? Rahvakirik saab ta olla kultuurilises mõttes. Ma ei näe mingisugust muud. Ma ei näe võimalust, et oleks võimalik jälle 90 protsenti 80 protsenti eestlastest tuua kiriku liikmeteks. No kuidas sa tood politsei jõuga või sunniviisiliselt? See on, see on absurdne, see, seda tulejuhtum, eks ole. Nii et ainult kultuurilises mõttes, aga mida see tähendab? Kui jälle uuride ja pinna sügavuti, siis tähendab säilitaarsust tegelikult luterlased seotub, alad on seostatud elitaarse, tähendab, ta tõi meile kirjaoskuse lugemisoskuse. Mõni ütleb, et isegi pani eestlase õieti laulma. See võib olla nii ja naa, nii et väärtustatakse, nagu neid momente tähendab, sellist iseseisvat mõtlemist. Kas skeptilised mõtlemisest luterlus, noh kui minna Martin Lutheri juurde juba välja, siis tema oli ka skeptiline mõtleja. Ta ei sugugi kiitnud heaks, et tuleb lihtsalt autoriteedides pimesi uskuda, mida paavst või kirgu ütlesid mõne asja suhtes küsimuse osas. Vaid ikka ise pidi mõtlema. Nii et mina ütleks lõpuks sellise välja, et kultuur, luterlane. Ma iseennast pean ka kultuur luterlaseks, mitte konfessionaalseks luterlaseks. See tähendab, ma ei usu seda, et õndsaks kui keegi tahab üldse õndsaks saada, selles religiooni mõttes ei pea olema mitte luterlik konfessionalist. Aga kultuur lutelasena mina väärtustaksin seda väärtust, et inimene, kes uurib Mis tähendab seda, et ei lase endale pähe istuda? Lihtsalt ilmata küsiks, ja kes kai lepi sellise vulgaarse? Isegi võib-olla sellise vulgaarse lahmiva kriitikaga lihtsalt. Vaid inimene, kes tõesti võtab aega mõelda mõistuse ja südametunnistusega asjade üle, on, on minu jaoks väärtus. See ongi see inimene, keda me peame väärtustama. Kui kirik seda osa nüüd esindab, siis on hea minu arvates mu väga isiklik arvamus ja selline kontseptsioon, et kirikul võib-olla tähist oma arvamus asjade kohta. Aitäh tulemast kirikuelu saatesse. Usuteaduse Instituudi kiriku ajaloo professor Riho saart. Kui tänaseks kõik saate, seadis kokku Meelis Süld. Kohtumiseni tuleval nädalal.