Tere, mõnusat laupäeva eetris on kultuurikaja, mina olen Riho Lauri Saar. Tänases saates räägivad Hiinalokia Elen Lotman Pimedate Ööde filmifestivalil toimuvast. Ent kõigepealt alustame eesti vene kirjandusega. Eestivene kirjandus on meie ühiskonnas omamoodi fantoom nähtus. Paljud teavad, et on olemas, kuid vähesed eestikeelsed lugejad on seda näinud. Ometi lapse kirjandus üsna elujõuliselt ning siinsete vene kirjanike seas valmib palju Venemaalgi hinnatud luulet ja postmodernistlikke romaane. Võrus elav eesti vene kirjanik Igor räägib sellest, millest koosneb eestivane kirjanduse identiteet ja kellele kirjutab Eesti vene autor Teie raamatus. Teises keeles on nime all enesemääratlemise katse on järgmised luuleread. Arvata ennast eestlaste hulka, emakeel on vene keel. Arvata ennast venelaste hulka, pole õige temperament nimetada ennast eurooplaseks valitud isikute privileeg maailmakodanikuks iga abstraktne taustal. Ma julgen öelda küll, et kui me kasutame sellist väljendit nagu eestivene kirjandus, et siis eestlase pilguga vaadates on see alguses selline nähtus, mis võib olla väga palju kohe ei ütle midagi, sellest ei teata tegelikult väga palju, noh, kõikvõimalikud, ka defineerimiskatsed jookseksid siin kohe liiva ja iseasi, kas neid ongi tegelikult vaja tingimata defineerida kuidagi. Aga võib-olla oleks paslik alustada sellise küsimusega, et kas me saame rääkida sellest, et millest räägib eestivene kirjandus, kas me saame siin rääkida eri põlvkondade kirjandusest, kellel oleks olnud mingisugune küsimus oma loomingus lahendada? Kuidas paistab maailm üldse läbi Eesti vene kirjanduse? Muidugi, kõige loogilisem oleks vastata, et eestivene kirjandus on mitmepalgeline, et meil on umbes 30 et 40 head eestivene kirjaniku erinevatest põlvkondadest erineva taustaga, ühed on tulnud mujalt Eestisse elama ning kohanenud siin teised jälle ei ole kohanenud. Siis on ka nooremana põlvkonna kirjanikke, kes on sündinud siin nendel täpselt sama asi, et ühed näiteks oskavad suurepäraselt eesti keelt ja teistel on mingisugune miinimum olemas, et poes hakkama saada. Ja seoses sellega ka nende loodud tekstid, nende loodud kirjandus on üpris erinev vene kirjanduse puhul. Kindel on see, et eestivenelase identiteet on suhteliselt uus ja noor asi. Et see on algusjärgus. Nii et mulle tundub, et seda oleks loogilisem kasutada sellist terminit just noorema põlvkonna Literaatide kohta, kes on sündinud Eestis ja on elanud kaasa nendele sündmustele mis Eestis olid. Sest on see, see vastus, kes ma olen ja mis seos mul on, selle riigiga on enam-vähem selge, sest Eesti on nende kodu ja, ja lähtuvalt sellest, nad oskavad järgnevaid mõtteid viljeleda või, või mõelda. Ja vanema põlvkonna kirjanikel on jälle raskem vastata küsimusele, kes ma olen selles riigis. Et kas nad saavad otsa ja öelda, et Eesti on minu kodu, näiteks kui nende suurem osa elust näiteks oli nõukogude ajal ja nad tulid hoopis mujalt Eestisse elama? Ka sellepärast neid süüdistada ei tohi, sest ei tohi ju öelda, et sellepärast, et inimene sündis väljaspool Eestit või et tema vanemad ei ole eestlased, et seetõttu ta on automaatselt halb inimene ja tema tekstid ei kõlba kuhugi, see oleks väär. Ja seoses sellega tekibki selline olukord, kus ei olegi läbivat motiivi. Erinevate Literaatide jaoks pakuvad huvi erinevad teemad, et vanema generatsiooni kirjanike jaoks pakub huvi vene kirjandusklassika. See tähendab, et tihtipeale Nad ütlevadki väljendavad ennast, kui küsida nendelt, et kus on teie isamaa või kodumaa, Nad ütlevad, minu isamaa on vene keel. See on muidugi väga abstraktne vastus. Aga rääkida noorema põlvkonna loojatest siis, kuna neil on enam-vähem selge vastus, et meie kodu on Eesti siis nad ei komplekseeri kõiksugu mõtete mõtlemisega, ühed näiteks eksperimenteerivaid vene kirjanduse vallas, teised eksperimenteerivaid, et Lääne või Ameerika kirjanduse vallas veelõhet püüavad viljeleda süntees kirjandust, et nad mängivad siis kahe kirjanduse piiril nad võtavad mis annab võtta vene kirjandusest vene klassikast ja võtavad, mis annab võtta eesti kirjandusest ja, ja eesti klassikast ja lööb kokku. Tulemuseks tulebki see nii-öelda süntees kirjanduse tüübil, teksti, mis on üpris uudne asi ja millel on potentsiaali. Oskate te näitlikustada või mõnda autorit näiteks välja tuua, kes just mängivad nende piiride peal? Ühed teevad seda rohkem, teised vähem. Kindel on see, et selleks, et, et see mäng oleks võimalik, siis inimene peaks liikuma ühest kultuurist teise. Näiteks kui tema emakeel on vene keeles, siis ta liigub eesti kirjanduse ja kultuuri suunas. Aga on võimalik ka vastupidine variant, kui inimesel on emakeeleks Eesti keel ja talle pakub huvi vene kirjandus ja kultuur ja mul on tuua näiteid mõlemast. Näiteks Sillamäel elab selline noor luuletaja, ta on umbes 22 23 aastat vana. Tema autori nimi on Irina miljakova. Ta on saanud eesti filoloogi haridus Tartu Ülikoolis ja võib-olla seetõttu tal on suurem huvi või kokkupuude eesti kirjanduse ja kultuuriga. Ja tema sünteesib siis oma loomingus eesti ja vene kirjandustraditsioone selliselt, et tema luule, ta, muide, ta kirjutab armastus, lüürikat põhiliselt ja tema luule on, on huvitav selle poolest, et ta kasutab klassikalise vene Akmeismi võtteid. Tema tekstid on väga detailirohked, nii nagu varajase Ahmaatoval näiteks. Samas ta liigub väga-väga intiimses valdkonda. Tema tekstid on sügavalt erootilised ja see meenutab juba Underi loomingut. Ja nüüd, kui luge valdab mõlemaid taustasid, kui ta orienteerub hästi nii vene kirjanduses kui ka eesti kirjanduses siis ta oskab täiemal määral hinnata neid tekste. Sonics näide. Teine näide. Vastupidine näide, kus inimene liigub eesti kirjandusest ja kultuurist, vene kultuuri, on Tallinnas, elab infotehnoloogiaharidusega, Tallinna Ülikooli õppejõud, priid Parmaks on, et see on selle aasta avastus, ta ei ole varem avaldanud oma tekste. Et tema teeb seda selliselt, et ta otsib ühiseid lingvistilisi jooni ja püüab neid omavahel miksida. Näiteks tal on üks luuletsükkel peale selle ta sünteesib kahte kultuuri, ta sünteesib ka erinevaid kunstiliike. Ja seetõttu oleks kohasem võib-olla öelda tema osa tekstide kohta, et need on visuaalid, eks seal on oluline nii sisu kui ka vorm. Ja teeb seda selliselt, et ta avastas, et et suur r-täht eestikeelne ERR on peegelpildis venekeelne täht. Ja nüüd ta otsib siis erinevaid võimalusi erinevaid sõnu, et näidata, kuidas need need kaks tähte võivad peegeldada teineteist. Ja nii saavadki tekstis lause vägisi kokku eesti kirjandus ja vene kirjandus. Kellele kirjutab Eesti vene kirjanik, keda ta näeb oma potentsiaalse auditooriumi, noh see on väga hea küsimus, sellepärast et et see, see küsimus on oluline iga kirjaniku jaoks. Näiteks hiljuti üks lastekirjanduse tõlkija, kes tõlgib lasteraamatuid eesti keelest vene keelde, pani tähele, et, et eesti lastekirjanduses ei ole tegelaskujudest venelasi. Samal ajal kui riigis elab 25 protsenti venelasi. Kas sellest saab järeldada, et, et eesti kirjandus ei kõnele venelastega kohalike venelastega või ei tee ta seda just sellel ajal, aga hiljem olukorrad muutuvad, ei tea, ei oska vastata. Nii taga kui tulla Eesti vene kirjanduse juurde siis see väide, et, et meie isamaavanema põlvkonna Literaadide väide, et meie isamaa on, on vene keel. See määral kehtib kõikide Literaatide puhul, kes loovad oma tekste vene keeles. Mina mõistan seda selliselt, et need vene kirjanikud, kes elavad Eestis kõigepealt nad peaksid kirjutama oma tekste nendele lugejatele, kes elavad siinsamas riigis. Samas nad peaksid arvestama veel kahe asjaga. Et neid tekste tõlgitakse eesti keelde, kuna see on osa eesti kirjandusest. See on üks osa ning teine osa. Et need tekstid pakuvad huvi ka näiteks Moskvas. Seetõttu kui vastad küsimusele, kellele nad kirjutavad siis kaasmaalastele, kes loevad eesti ja vene keeles ja samuti Venemaa lugejale. Milline on olnud vastuvõtt eesti vene kirjandusele Eestis ja kas sellest ehk teataks äkki sootuks rohkem näiteks väljaspool Eestit? Siin jällegi tuleb teha vahet vanema põlvkonna kirjandusel ja noorema põlvkonna kirjandusele, et neil on erinevad saatused. Noorema põlvkonna esindajana ma näen selgelt, et parem vastuvõtt hetkel on praegu Venemaal ja Eestis, kuid eesti keeles. See, mis toimub vene poole peal see kirjandusprotsess, mis peaks toimima see tähendab kõik need kirjandusauhinnad, kõik need väljaanded, kriitika festivalid ja nii edasi ja nii edasi. Midagi tavalist meil ei olegi Eestis olemas. Ja see seabki raskusi sellel, et kirjasõna jõuaks lugejani. Aga kuna Eesti poole peal süsteem toimib, siis need tekstid jõuavad üpris toredasti eesti lugejani. Näiteks ajakiri Vikerkaar annab iga aasta välja eestivene kirjandusse buketi, ka sellel aastal septembris oli, oli võimalik lugeda nii mõndagi. Ja samuti need tekstid on hinnatud ka Venemaal, kuna see on teistmoodi kirjandus. Ja Venemaal osatakse hinnata kõike, mis on, mis on teistmoodi, sest omi kirjanikke, neil on tuhandete kaupa. Millised saaksid üldse olla eestivene kirjanduse tulevikuväljavaated, selleks tuleb kõigepealt kirjutada uusi tekste pidevalt ja seda tehakse ja tuleb jällegi pideval teha organisatoorset tööd, et tutvustada Eesti vene kirjandust näiteks eestikeelsetes väljaannetes. Ka seda tööd tehakse pidevalt. Ma leian, et, et eestivene kirjandusel on, on mingis mõttes unikaalne Algne koht kirjandusmaastikul. Seda seetõttu, et eesti vene kirjanikud, kui nad oskavad hästi eesti keelt nad saavad ajakirjanduse jaoks väga palju saavad tutvustada Venemaa tippkirjandust eesti lugejale. Nad saavad tutvustada omaenda kirjandust eesti lugejale. Samas nad saavad tutvustada eestikeelset kirjandust nii kohalike venelaste jaoks kui ka Venemaal. Jätkame samal teemal, millised võiksid siis lõpuks olla Eesti vene kirjanduse võimalikud arengusuunad ja tulevikuväljavaated selle üle, mõtiskleb tõlkija ja kirjanduskriitik Aare pilv. Millised siis võiks olla Eesti vene kirjanduse identiteeti väljavaated? Igor kut, juhtkond tänavuses vikerkaares number üheksa ära toonud rühmitused tuulelohe kunagise manifesti milles loetakse üles neli siinse venekeelse kirjanduse identiteedi võimalust. Need on esiteks osa üldisest vene ehk siis vene oma kirjandusest, seega teatav vene kirjanduse perifeeria. Teiseks pagulasvõi diasporaa ajakirjandus, mis ei osaleks aktiivselt Venemaa kirjanduselus kuid millel poleks ka eesti kultuuriga erilist kontakti. Kolmandaks, vene kirjandus Eestis kui eesti kirjandus vene keeles. Neljandaks teatav eesti maa-keskne sünteeskirjandus, mille hulka kuuluvad ka vene kirjanduse tõlked eesti keelde ja eesti kirjanduse tõlked vene keelde. Seega siis eestivene kirjandus kui teatav vahetsoon eesti ja vene kultuuri vahel. Ma ise lisaks veel ka viienda võimaluse mitte spetsiifiliselt eestivene kirjandus, vaid selline kirjandus, mille loojatakse lugejateks oleks need, keda võiks nimetada balti venelasteks. See toetuks siis mingile Baltikumi venelaste ühisidentiteedile ja haaraks peale Eesti veel ka Lätit, kuigivõrd Leedut ja võib-olla ka Kaliningradi oblastid. Ja oleks võib-olla mõnevõrra seotud Peterburi kirjanduseluga. Need kõik on võimalikud siinse venekeelse kirjanduse enesemääratlemise viisid. Meeles tasub tähele panna, et sellelaadsed eneseotsingud on tegelikult Eesti vene kirjanduse kui kultuurilise institutsiooni programmeerimiskate see tähendab, tahetakse kehtestada teatavat piiritletud kultuuri valdkonda, mis ei peaks olema suure vene kultuuri perifeeria vaid mis oleks omaette keskmega nähtus. Millise identiteedi poole siin Kalda on üsna keeruline probleem. Kuid kui vaadata asja mitte pelga teoreetilise identiteediotsinguga, vaid kultuurilise institutsiooni üles ehitamisena siis tuleb mängu üks aluseeldus nii-öelda kriitilise massi eeldus. Selleks, et mingi kultuuriinstitutsioon on näiteks Eesti kirjandus või soome teater või Läti film või mistahes oleks elujõuline, peab tal olema kriitiline mass teatud tasemel loojaid. Ja mis veelgi tähtsam, tal peab olema teatud kriitiline mass publikut. Kui seda kriitilist massi ei leidu, jääb asi siiski üksikute entusiastide missiooniks, mis ei omanda ennast ise taasloova kultuurinähtuse jõudu kaasa elava kõrvaltvaataja, mina julgen ma kahelda, kuigi sa pole ideaaljuhul võimatu et eestivene kirjandus saavutaks selle kriitilise lugeja massi puhtalt eestivenelaste näol. Selles mõttes, et eestivenelastest lugejad oleksid orienteeritud peamiselt eesti vene kirjandusele. Selle kahtluse aluseks on näiteks see, et ajakiri paduga suleti just lugejaskonna vähesuse tõttu. Või laiemal pinnal. See, et sellise autonoomse Eesti vene kõrgema taseme kultuuriinstitutsiooni tekkeks peaks olema ka näiteks üsna tugev autonoomne eesti vene massikultuurikiht kasvõi näiteks eesti vene televisiooni näol on siiski suhteliselt nõrk. Sellest on tänavu juba küll räägitud. Et siinmail kirjutatav venekeelne kirjandus võiks omada kriitilist lugejate massi, peabki suurte haarama väljastpoolt Eesti vene kogukonda. Siin ongi kaks võimalust. Esiteks juba mainitud niinimetatud balti vene kogukond kui Baltimaid tervikuna võtta, on ju vene keel siin enim kõneldav keel. Sellise orientatsiooni järgi toimimine pole sugugi võimatu, sellisel juhul oleks Baltimine olulisim kultuurikeskus Riia kus muuseas ongi juba praegu Baltimaade kõige elujõulisem venekeelse kirjanduse toimimispaik. Selle orientatsiooni miinusküljeks on aga see, et ta jääks sel juhul siiski tolle venekeelse kogukonna siseseks asjaks. Oleks vist juba suhteliselt raske ette kujutada kultuurinähtust, mis püüab võrdse hõlpsusega hakkama saada näiteks nii vene, eesti kui lätikeelses kontekstis. See balti vene kirjandus sarnaneks natuke sellega, mida tolles koti juhi nelikjaotuses kirjeldati pagulasvõi diasporaa kirjandusena. Nagu ma aru saan, pole see päris rahuldav eesmärk, kuigi Venemaa kirjanduse perifeeria positsioonist väljudes võimaldaks. Pealegi, kuigi mulle mõnikord näib, et Baltikumi venelaste omavaheline sidusus on pisut suurem kui Baltikumi põlisrahvastevaheline sidusus on vist siiski ka nii, et mida rohkem aeg edasi hakkavad Eesti, Läti ja Leedu venelased üha rohkem oma identiteeti piirama oma koduriigiga. Pole võimatu, et vahel lausa mõistatuslikuna näiv eestlastele lätlaste vähene vastastikune huvi kandub varsti üle ka Eesti ja Läti venelaste vahelisse suhtesse. Eriti veel, kui kumbki riik tugevdab oma integratsiooni Nonii või assimilatsiooni. Kuidas soovite tegevust? Mis eristab eestivenelased ja Läti venelased nende kohaliku kultuurikonteksti alusel. Teine võimalus seda kriitilist lugemast puudutada on haarata oma publiku hulka eestlased, hakata toimima eesti kultuuri algultuurina või subkultuurina. Nii nagu sellena toimib näiteks võru kirjandus või Soomes Soome, Rootsi kirjandus. Siin tuleb arvestada sellega, et eestlased tunnevad ennast oma eesti kultuuris siiski üsna enese küllaselt. Tähendab, nad ei hakka loomupäraselt otsima siinsete venelaste vene keeles kirjutatud et kuidagi täita mingeid lünki oma kultuuris. Tõlkekirjandus on Eestis heal järjel, need lüngad täituvad niigi. Lisaks tuleb arvestada, et kuivõrd Eesti vene kirjanduse kui omaette kultuurilise institutsiooni entusiastid eesotsas tuule lohelastega kuuluvad nooremat põlvkonda siis nende potentsiaalsed eestlastest lugejad, nende eakaaslased oskavad üha vähem vene keelt. Nii et määratlus vene kirjandus Eestis kui eesti kirjandus vene keeles võib küll siinsetele venelastele kõlada kõnekalt kuid eestlaste jaoks jääb see alati natuke vastuoluks terminites. Eesti kirjandus saab ühe tavalise eestlase jaoks olla siiski vaid eestikeelne lahendust ainult ühes siinset venekeelset kirjandust, kui seda tahetakse lahti haakida vene kirjanduse perifeeria mainest ja sidustada eesti kultuuriga tuleb pidevalt ja meeleheitlikult eesti keelde tõlkida. Ja koos tõlgetega ka anda adekvaatne vaata kommenteeritud kontekst. Ainult siis on lootust, et siinne venekeelne kirjandus saab otsapidi eesti kirjanduse osaks. Eesmärk on keeruline, vahel näib, eriti arvestades praeguste eestlaste meelestatust siinse venekeelse kogukonna suhtes et eesmärk on lausa eksistentsi ristlikult absurdne. Meenutades aga seda, kuidas on näiteks Jaan Undusk kirjeldanud Kreutzwaldi tegevust eesti rahvusliku identiteedi loomisel Kalevipoeg ja Eesti rahvusüleüldse kui eksistentsi ristlik absurdiakt pidades seda silmas, võib just siin, selles nagu põhjendamatus olemasolus, peituda ühismõõde Eesti kultuuri ja ennast autonoomsena kehtestada püüdva Eesti vene kirjanduse vahel. See oleks alusmuster, mille eestikeelne lugeja omasena ära tunneks. Seda eesti lugeja, et vajab aga eestivene kirjandus nagu kala, vett. Juba üheteistkümnendat korda jõuab aasta kõige pimedamal ajal väärtfilmi sõpradeni Pimedate Ööde filmifestival. Enam kui 200 filmiga. Põhiprogramm ja väiksemad eriprogrammid kustutavad küll filmifriikide nälja, kuid see rahulolu on näiline. Kolm nädalat vältav filmitulv pühib minema viimasegi illusiooni, et kõike pakutavat vaadata jõuaks. Kultuuris tuleb appi ja püüab anda väikese ülevaate, vähemalt ühestki eriprogrammist. Just filmi juht Elen Lotman tutvustadki kohe täna algavat tänava kultuurifilmiprogrammi kuid enne seda PÖFF-ist endast. Ühe filmi edukust saab mõõta auhindade Pattaya arvudega. 10 filmi teinud režissööri edukust saab mõõta näiteks osaletud festivalide arvuga. Kuid kuidas mõõta festivali, kuidas mõõta pessi? Jalajälg on ühik, millega mõõdetakse selle jalaomaniku mõju ümbritsevale. Nii näitab ökoloogilise jalajälje suurus inimese mõju ökosüsteemile. Milline on PÖFFi jalajälg ja kuidas see on mõjutanud festivali 10 toimumiskorra jooksul Eesti filmimaailma. Milliseks on pess isa arenenud ja kuidas filmihuvilisele aidata just teda huvitavaid filme selles filmitulvas üles leida, rääkis filmifestivali peakorraldaja Tiina logiga. Urve Eslas. Tiina Lokk 11 aasta jooksul on Pimedate Ööde filmifestivalist saanud Pimedate Ööde filmiuputus. Ma ei tea, kas ta nüüd uputab päriza. Et noh, selleks, et oleks festival ja üks sündmus peaks kujunema nähtuseks, siis ei saa ju anda kõiki asju, nagu öeldakse, üks-ühele, rääkimata sellest, et ma olen täiesti veendunud, et kui me näitaksime ka 210 filmi asemel 10 filmi siis ikka leiduks keegi, kes ütleb, et aga vabandage, ma ei jõua ju kõiki filme vaadata, miks te panete 10 filmi, pange viis? See on selline festivalide reeglipära, et, et eks ta on selline kontsentratsioon ja selleks nähtuseks tõuseks siis ilmselgelt on vaja näidata, mitte kümmetajaid natuke rohkem, teiseks on ka see, et festivalimahud on sellised, mis omamoodi ütleme programmi kvaliteet ja seal on nagu mitmed komponendid, mis ikkagi omavahel ka teataval määral nagu võistlevad. Ja kui sul on nagu alla teatud mahu ja see teatud maht on kusagil 150 täispikka mängufilmi, siis sa nagu ei lähegi festivalil väga arvesse, loetakse selliseks külafestivaliks siis et kuna me ei taha olla külafestivalid sellepärast et me niikuinii oleme oma väikese Eestiga sellise provintsi piirimail, eks, ja siia tekitada veel ükskülafestival, see oleks ju lihtsalt hirmus. Et siis me oleme nagu algusest peale natukene kõrgemad sihid endale seadnud ja Eesti turu jaoks see 210 230 filmi, mis meil nagu enamasti on, ma räägin täispikkadest, filmidest, sest koos lühifilmide ja tudengifilmid ja kõigega, mida me näitame, tuleb loomulikult palju rohkem neid ühikuid kui selliseid. See 210 230 filmi on Eesti turule vähemasti praegusel ajahetkel täiesti optimaalne arv film. Ja me oleme väga paljuski nagu mõneti lanti võtnud Jötebori filmifestivalist selles suhtes, et Otepääl on sama suur kujund Tallinn ja seal on 250 filmi, näidatakse just täispika, nii et ja neil on box soovist ehk siis pileti läbimüük on kusagil 120 130000, noh, meil jääb 50000 juurde. Et meil on, kuhu kasvada veel. Ja ma olen selles suhtes täiesti optimistet, et mina küll arvan, et kunagi võib-olla minu silmad seda ei näe, sest et jätab oli festival on ka ikkagi juba üle 30 aasta vana, et ka festival nõuab traditsiooni vaataja traditsiooni ja kõik ja nii edasi. Et võib-olla ma olen täiesti kindel, et Tallina festivalil saab ka olema. Kui ta just vahepeal välja ei sure mingil ajahetkel, siis kindlasti 80 100000, see on täiesti võimalik piletit läbi müüa. Kas selleks, et filmisõber saaks paremini orienteeruda selles filmide virvarris, mida nüüd pakkumas on? Andke mõni päästerõngas, mõni vihje, millest võiks kinni haarata selleaastasel festivalil päästerõngas peaks olema siis kas mõni programm või või mõni filmi pealkiri, et tegelikult see ju nii ei ole, sellepärast et programm pannakse kokku ikkagi arvestades hästi mitmeid sihtgruppe ja rahvusi, vanuseid kõikvõimalikke huvisid, sotsiaalsus või mida iganes, ühesõnaga et sedapidi sa otsida. Tegelikult on lugu nii, et, et alati on hirmus ainult sellele inimesele, kes esimest korda läheb festivalile. Et kui ta juba teist ja kolmandat korda tuleb see nagu metsast läbi minema, siis ta juba hakkab oma teed eristama seal. Ehk teisisõnu, tegelikult see programm on jaotatud nagu erinevateks sektoriteks üheksa ja nende sektorit järgi juba noh, ütleme saab nii mõndagi iseenda jaoks selgeks teha, et kui sa nagu esimest korda Le festivalile, et noh, näiteks meil on olemas tavaliselt kaks maad fookuses et need on siis sellel aastal on korea ja Belgia nagu võib aru saada, on üks maa alati Euroopast pärit ja teine on siis kusagil väljaspool Euroopat. See on juba nagu üks eristus, siis on meil temaatilised programmid, noh näiteks meil on Montoni moefilmide programm koos Montoniga tehtud ja seal on siis nii dokumentaalfilme, mängufilme moeteemadel ma ei ütle, et ta nüüd pakuks Carmen kassimodellina igas filmis. Meil on olemas näiteks väga huvitavat dokument, Taal, filmiprogrammid, puhas dokumentaalfilmiprogramm on näiteks kultuuridokke ja siis nendele, kes on harjunud käima KUMUs dokumentaalfilmide kolmapäevakutel, siis selle selline edasiarendus on toked poee sellise pealkirja all. Siis meil on nagu väga valus programm on igapäevane põrgu, mis on siis kaas avatud Eesti fondiga tehtud. Mis räägib siis inimõiguste probleemidest erinevates maailma paikades ja seal on siis nii mängu- kui dokumentaalfilmid. Siis meil on väga huvitav asi on võistlusprogramm, see on Euraasia, kuhu on siis kokku korjata, et me ise vähemasti oleme nii arvanud huvitavamad filmid, mis 2007 meie meelest siis noh, oleks nagu passinud sellesse võistlusprogrammi ja sellel aastal on seal väga palju just noortetegijat Ta filme me olime ise hästi õnnelikud, meile saadeti väga palju filme ligi 200 filmi valimiseks. Ja me teadlikult, et sellel aastal eirasime selliseid suuri Aaglassi festivale, et otsisime selliseid väikeseid, aga huvitavaid pärle siis kindlasti nendele, kes on noh, ütleme meie välismaalased siin kõikvõimalikud ja kes ootavad pikisilmi, millal tuleb festival, et näha filme, kus on inglise keelsed subtiitrid, kaasa arvatud ka Eesti filmid, siis meil on olemas tervelt kaks Eesti programmi. Üks on siis Eesti filmi võistlusprogramm ja teine on tundmatu ja tuntud Eesti film mida me tahaksime ka nüüd nagu järgnevatel aastatel edasi arendada, et tuua vaatajateni neid filme, mida ei ole tegelikult juba ammu-ammuilma näidatud, noh näiteks nagu vanemad inimesed mäletavad vaat kindlasti Andres Söödi 511 Marsi võtet või siis Andres lapeteost ja nii edasi. Siis on meil selline programm nagu panoraam, need on võib-olla nüüd nagu kõige laiemale vaatajaskonnale mõeldud filmid seal on siis hästi palju neid filme, mis on võitnud aasta jooksul kõige erinevamaid auhindasid suurtel ja väikestel festivalidel seal on selliseid suuremaid ja laiemaid publikufilm. Ja siis on olemas programm, mille pealkiri on foorum ja mille alapealkiri võiks siis olla, et vaidlustes sünnib tõde. Ehk teisisõnu, selliseid eksperimentaalsemaid laadi filmid. Ühtegi filmi tegelikult PÖFFil ei ole, kus näidatakse nüüd midagi sellist, millest näiteks ükskõik milline tavaline vaataja ei pruugiks aru saada, et see ei ole nagu valitud inimeste hulgale mõeldud vaid et see on inimmõistuse, empaatiavõime, emotsiooniga kõik haaratud Ta kaasa arvatud kavad, sedasama foorumi programm lihtsalt seal on nagu sellised filmid, mis on tekitanud vaidlusi. Kas filmikriitikute vaatajate seas, kas oma siis probleemi tõstatuselt, vormi lahenduselt, esteetilistel vahenditel, mis seal on kasutatud. Ja siis on mul veel väga huvitav programm on täiesti uus, on Screen International. See on siis üks kolmest juhtivast maailma filmiajakirjast, teised kaks on siis Hollywood ripoda ja raiet, et miks meil Screen International, sest et ta on vast kõige rohkem Euroop kesksem võrreldes kahe eelmisega. Kaks eelmist on nagu väga tööstuskesksed rohkem, et, et see on nagu laiemale lugejaskonnale kõige kättesaadavam ajakiri, kus siis kriitikud on valinud nagu aasta huvitavamad 10 filmi 2007 tulevad siia siis ka neid esitlema. Kindlasti mul on mingi programm jäänud nime tõmmata, sellepärast et tavaliselt neid on nii palju, aga ma lihtsalt räägin seda sellepärast, et et vot, need on juba noh, niisugused esimesed sammud, mille järgi on võimalik kindlasti iseendale nagu teed hakata sellest metsast läbi rügama. Ja, ja siis on ju veel see temaatsi vaadata kindlasti, kellelegi võib ju võtta endale siht eesmärgiks, et iga aasta teeb näiteks mingi regiooni või ma filmikunstiga sügavamat tutvust lisaks sellele, et ta siin vaatab aastaringselt Ameerika filme vaid eks et meil on näiteks sellel aastal väga põnev Venemaad programm on väga põnev jaapani programm. Lisaks nendele fookustele Režissööride nimede järgi ja nii edasi, et noh, et tegelikult ma tean, mul on endal nii palju sõpru olnud, kes on ütelnud, et oh jumal, ma ei julge tulla siin, et mis ma sinna tulen, ma ei oska valida, tuleb lihtsalt hakata valima ja üldse mitte ei pea kõik filmid meeldima, sellepärast et sellepärast ma ütlengi, et ma ei taha öelda seda oma mingid valikud, sellepärast et see ongi minu valik. Kui teil on oma valik kindlasti pärast festivali, et igaüks paneb ju tegelikult sellesse võlu, ongi, et sa vaatad ära mingi arv filme ja sa saad sellest sellise omapärase oma filmi, nii festivalist kui ka tegelikult maailmas, mis sellel hetkel tehakse. Et kui nagu festival läbi on, siis laseb läbi korraks endale mälust, et mis filme sa vaatasid, siis see on niisugune oma ettekangas ja filmid, mis tegelikult ju linastuvad ja nad on kõik millegipärast see tähendab seda, et midagi oli nendes igal juhul head. Et kui ei meeldi, siis tuleb lihtsalt mõelda, et okei, see asi ei meeldinud mulle selle pärast, aga seal on kindlasti kas ta valiti, et tuleb otsida see hea ülesse üldse eestlastel tasuks mõelda rohkem, et mis on hea siin ilmas mitte mõelda, et mis on halb kõik need sajad ja sajad väärtfilmid, mida PÖFF on seni 10 aasta jooksul näidanud on endast ju eesti kultuuripilti siinsete vaatajate, filmitegijate ja filmiteadlaste kriitikute mällu jälje jätnud. Kuidas te seda jälje suurust hindate, kas vaatajate filmieelistused on nende 10 aasta jooksul muutunud? Ma arvan, et mingisuguses osas kindlasti on muutunud, seda näitab kas või see, kuidas on festivale külastatavus kasvanud, tõsi on nüüd ta viimastel aastatel on olnud suhteliselt paigal. Et siin on nagu mitmeid põhjusi, mida mul ei ole mõtet, et hakata siin analüüsima seal mõne teise saate teema. Aga kindlasti on ta muutnud ja tähendab, see festival on olnud omamoodi nimetanud selliseks situatsiooni provokaatorikse indikaatoriks et kui me hästi mäletame, siis ta tekkis ju just siis, kui tegelikult kiratsus ka meie kodumaine filmi kunsta. Et ma julgen arvata seda, sest et noh, tegelikult see ei ole nüüd see, et ma iseennast kiidan oma meeskonda, aga sellist rolli on kõik festivalid mänginud igal pool, kui nad on tekkinud enamasti just niisugused suured festivalid, eks et vaadake, mis on toimunud kinosüsteemis. Et esiteks on festival juba ainult Tallinnast välja läinud tänu sellele, et et kohalikud linnad, omavalitsused on palunud, et kas te tuleksite selle tõttu me näitame, toimub seesama suur PÖFF Jõhvis, Narvas, Viljandis, Tartus, Kärdlas, muideks meil on tekkinud Haapsallu festival, mille nimi on Õhva ja meil on tekkinud tatart, kus tema oma festival, mille nimi on Tartuffil, ma ei räägi sellest, et vahepeal on tekkinud väga hea maailmafilmide festival. Ma ei räägi sellest, et Mark Soosaare kõige vanem festival muideks on ikkagi elus ja terve. Et vahepeal on tekkinud festival Matsallu, kus on siis loodusfilmide festival. Et tegelikult see on käivitanud nagu mingisuguse filmi liikumise, kusjuures ma arvan, et mitte väikest rolli ei mänginud ka festivali osatähtsus selles, et kui konkureerisid kolm balti vabariiki, kes saab lõppkokkuvõttes endale selle balti filmi ja meediakooli, siis kuna meie festival on vähemasti hetkel kõige tugevam ja suurem Baltikumis tänu veel oma kõrvalnähtude lab Baltic vendile sai, on siis juba filmitööstusüritus, mis on ju ka siia tekkinud siis kõik see, mis selle kooli ümber toimub, mis toimub ümbertudengifilmifestivali? See on tegelikult noh, nii nii suureks promootoriks olnud, ma arvan, kogu selle situatsiooni elavdamiseks me ei räägi sellest, et tegelikult ilmselt ju tänu sellele heli ei olnud kuskil näidata oma filme, hakati lõpuks mõtlema selle peale, et issand jumal, aga meil ei ole kinosid. Et noh, et, et nüüd on ikkagi nagu tugevalt fookusesse võetud see, et kinod renoveerida, ehitada ühesõnaga, et tekiksid meil kinosaalid. Ma arvan, et, et see ei ole kaugeltki ütleme kuidas öelda, ta on ikkagi seotud tõenäoliselt festivaliga üsna kõvasti, sellepärast et ja see ei ole mitte ainult meie festivali, vaid teise testi täpselt samamoodi nad tõmbavad teatud valdkonna fookusesse nii positiivses kui negatiivses mõistes. Ehk teisisõnu hakatakse nägema teravdada patult, mis toimub ühes või teises valdkonnas ja ma arvan, et see ongi võib-olla selle meie festivali nagu üks teenetest, aga sama kindlasti jäävad ka muusikaalased festivalid, teatrialase festivalid, et see sunnib ka meie oma tegijaid ju ennast panema mingisse taustsüsteemi võrdlema, isegi kui ta ei taha see tuletada koju kaasa, ta ei saa enam eirata seda, mis toimub maailmas, ta peab hakkama mõtlema, eks ole, et miks minu film ei lähe ja see läheb ometigi nad on võib-olla väliselt, eks ole, ühtemoodi. Need on nagu sellised, ma arvan punktid vast ehk välja. Tänavakultuurifilmide eriprogrammi Me algatasime eelmisel aastal üht filmil ja põhjuseks oli see, et noortega seotud väga palju erinevaid subkultuure, mis eestisse vahetevahel jõuavad selliste järelkaja täna ja vahetevahel Eestis kipuvad noored neid lihtsalt jäljendama ilma sellisele sisulisele tähtsusele mõtlemata. Ja tihti on jutuks tulnud näiteks kas Tartu noored kinni, kes veel isegi põhikooli lõpetamata armastavad Hüdo oi haihitle Line Hitler, aga tegelikult nad oma selle ühendatava subkultuuritaustast ei tea suurt midagi. Ja noh, vahetevahel räägitakse ka sellest, et massimeedia ja igasugune noortele suunatud tööstus kasutab väga ära seda noorte teadmatust ja siis hästi lihtne müüa neid põlvede juures algavaid teksapükse neid kette, mis pükste külge kinnitatakse, sellepärast hiphop on ju lahe. Ja kuidagi päris palju sattus meie veel filme, mis räägivad erinevatest kultuuridest või siis kõigest, mis toimub noortega väljaspool kodu ja kooli, noh, tänaval on võib-olla võib-olla natuke üldistava öelda, sellepärast lumelaudasid on hoopis mäel, mitte tänaval, aga noh, üleüldse nagu kõigest sellest, mis noortele korda läheb. Ja mis võitsid programmi raamidesse, kuidagi mahtuda ei tahtnud, sest osaliselt olid need formaadi välised filmid, osaliselt oli näiteks dokumentaalfilme, mis meil muidu võistlusprogrammis ei ole ja siis otsustasime teha sellise tänava kultuuriprogrammi tutvustamaks neid kultuure ja võib-olla avardamaks natuke nende tausta nii noortele endile kui ka täiskasvanutel, sellepärast et näiteks eelmine aasta, mida me see aasta üritame jätkata. Ühe ühe poleemikat tekitanud filmiga tõstatati grafiti teemal üpris valuliselt. Tallinna linn on kuulutanud välja sellise nulltolerantsi poliitika grafiti suhtes mis noortele peavalu valmistab. Et noh, ei saaks öelda, et eesti krahvid ringkond on nüüd nii suured inimesed. Vanematele toob see keeld. Aga samas need dokumentaalfilmid, mis seal programmis on, vahetevahel selgitavad ka mingisuguseid tänava kultuurinähtustega seotud taustu, mis täiskasvanud inimestel ei pruugi üldse arusaadavad olla. Kasvõi seesama grafiti film. See aasta on meil dokumentaalfilm, Bombit sellest räägib eelmine aasta üks grafititeemaline dokumentaalfilm avas sellise aspektist grafiti, mis väga paljusid täiskasvanud vaatajaid üllatas. Nimelt ta tõi välja sellise asja, et väga paljud noored, kes tegeleb krahvitiga, kui nad ei nii-öelda sodiks seinale, kui täiskasvanud ütlevad, siis nad võib-olla tegeleksid mingi Mozarti kuritegevusega. Et see on üks sellise, võib-olla mingit pidi antisotsiaalse vitamiseganaliseerimis vorme hoopis teiseks, hoopis hoopis ilusam omal moel, et kui suuta oma sellest rahutust või teismelise ja ülevat energiat kanaliseerida kunsti, isegi kui see väljendub siis võib-olla mingitel võõrastel seinapindadel. Tihti sellise asja keelamine võib, võib palju drastilisemaid tagajärgi tuua. Selliseid nähtuseid, mille tausta filminäitajad avardada on päris palju. Ja selle tõttu saigi loodud tänava kultuurifilmide eriprogramm mis eelmine aasta väga-väga rõõmuga vastu võeti. Ja sellel aastal siis üritasime natuke laiendada seda natuke rohkem filme tuua, natuke eripalgelise maid filme tuua. Ja ma usun, et seal on midagi huvitavat nii täiskasvanutele kui ka noortele selles programmis esile tuua on väga raske sealt programmist mingeid filme, sest nad on hästi eriilmelised. Aga võib-olla kui temaatikast rääkida, siis üks film, mis me leidsime Berliini filmifestivalilt ja mis on väga huvitav teema valikult on, see on Inglismaa selle filmi eestikeelne tõlge, tõsis inglane originaalpealkirjaga. Se räägib režissööri isiklikust kogemusest ja kokkupuutest skin tihedusega 80.-te alguses, kui Skinny helid olid hoopis üks kirjuga inglise töölisnoori kelle hulgas oli ka mustanahalisi, kusjuures kes kuulasid rege muusikat ja kelle eest oli veel rassism ja kõik see, mis hiljem skin eestlasega seostub väga kaugele hakkas oma rahulolematust oma olemusega väljendama, kandes neid riideid, mida praegu tunneme, skin riietumisstiili all. Ja sellest samast ajastust räägib ka film 80.-te algusel üks 12 aastane poiss. Vaatame Skinny teede kampa ja kuskil sel ajal toimuski selle liikumise radikaliseerumine kus korraga liikumine moods rassistlikukese võõravaenulikuks ja natsistlikuks liikumiseks. Ja sellest samast protsessist või perioodist või selle skin eelduse radikaliseerumist ühe väikse poisi silme läbi. See film räägib ja seal on väga palju vastukaja tekitanud seal, ma arvan, et see on hästi huvitav asi, mida vaadata. Lisaks sellele väga põnevat dokumentaalfilmide programmis, näiteks lõpufilmiks on meil freestail vaba riim, mis räägib sellisest huvitavast nähtusest, hiphopi, millest Eestis väga harva Jutan friis tailimine, ehk siis improvisatsioon. Ma arvan, üks põhjus, miks see ei ole väga populaarne, on see, et meediatööstus, kes siis hipo või on avastanud nii popid on väga mõnus hinnasilti külge kleepida. Ei ole suutnud sellist asja nagu improvisatsioon eriti hinna sildistada, et igasuguseid panin, ta on, lähevad väga hästi müügiks, aga tüübid, kes tulevad lihtsalt tänava nurgale ja räppivad sellest, mida nad näevad, ei allu eriti müügile allerite sellisele suurtesse kontrollile. Ütleme, ma arvan, on see osa hipopist jäänud ka suhteliselt tähelepanuta, Ameerikas on see väga levinud ja üks väga huvitav asi, mis film välja toob, on see, et ütleme, räppi ja hiphopi millegipärast peetakse justkui nagu ebaintelligentselt, eks kunstivormiks, muusikavormiks. Ma usun, et sellel samal põhjusel, et, et muusikatööstus on teda nagu odavdanud. Aga selles filmis tuuakse väga hästi veel see, et selleks, et fristajaid, räppar olla, pead, seal on väga intelligentne inimene, siis sa pead väga palju asju teadma. Sul peab peas olema kohutavalt palju sõnu ja et tekitada selliseid juhuslikke kokku, kõlasid juhuslikke riime ja samas seal peab olema väga palju seisukohti, mida väljendada selle räpi kaudu. Et selle filmirežissöör Kevin Fitzgerald tuleb kohale ka tema ise, on, on Ameerikas siis sellise hiphopi kultuuri pioneer ja levitaja, tan tsenter, vihipopeediacationi üks juhtidest ja samuti hiphopi filmifestivali juht ja ta tuleb siis Eestisse natuke rääkima sellest sellest Ameerika popist, mida Eestis vaevu kuulda on ja mida intiveeriti näite. PÖFFi raames toimuvad tänavakultuuri eriprogrammi, tutvustas just filmi eestvedaja Elen Lotman. Ja nüüd saate lõpuosa juurde. Lõpetamiseks sobib hästi üks lühike mõtisklus ja selle esitab kultuuri- ja sporditulemuste võrdlemise teemadel. Urmas Vadi. Käisin hiljuti Londonis sellisel üritusel nagu teatrikohvik kus erinevate Euroopa maade näidendeid loeti Prantsusmaal, Hollandis, Eestis ja Suurbritannias. Eestist ainsana valiti minu näidend Elvis oli kapis. See tõlgiti inglise ja prantsuse keelde. Töövõit oli kindlasti ka see, et üks näitlejatest, kes Elvist mängis, oli mustanahaline. Nagu öö. Eesti teatris juba sellist asja ei näe. Ool aine, kas kuuled, Londonis käisin mina ja minu näidend kas kuuled? Kui aga ei kuulanud, siis võib öelda, et seda lugemist oli kuulamas vaid 30 inimest. Mina, kes ma olin valmis vastama küsimustele tutvustama ennast eesti dramaturgiat võtma vastu erinevate lavastajate küllakutseid. Seisin ja ootasin, et millal, siis ometi. Aga tuli korraldaja ja ütles, et tore, et sa tulid. Meile meeldis see näidend väga, kõike head. Ja ma mõistsin, et on olemas projektid, mida tehakse sest neid lihtsalt peab tegema. Räägitakse paljust mingist meie enda Eesti asjast, kunstis, luuletustest, mida ei saa kuidagimoodi tõlkida, mis aga meile endile, eestlastele on siiski olulised. Aga kas ikka on? Ja inimestega on kah nii nagu on. Kas keegi kusagilt ministeeriumist teab, kuidas saavad hakkama näiteks Valeria Ränik, Marko Kompus, Erkki, hüva, Mehis Heinsaar, Kauksi Ülle ja nii edasi? Londonis ma neid ei näinud. Aga Kirjanike Liidu kohvitoas teevad inimesed kultuuriministeeriumisse ponnistusi, et kirjanikul oleks vähemasti haigekassakaart. Nüüd on see kultuuriministeerium neile samadele loomeliitudele teinud korralduse, et loomeliidud peavad esitama ülevaate enda valdkonna sündmustest, mis on nende hinnangul võrreldavad spordimaailma. Olümpiamängude ning maailmameistrivõistlustega. Maailmameistrivõistlused on tõesti väga tore mõte. Sest vaadake meie kultuuritegelasi, kelle töö on enamasti istuv vähesed, käivad trennis hommikujooksu, teeb vaid kontra. Kes ehk ongi kõige sportlikum luuleta, tal on spordist sadu luuletusi. Ka näitlejad on tihti vormist väljas. Loomeliitudel on häbi selliseid lainele esitada. Laine ise on küll sportlik. Kori juhtimisel ja kepiga vehkimisel on samasugune koormus nagu sulgpallis võisquassis. No mis raskekaallane on Berk Vaher parto või Tauno Kangro kõrval? Igal aastal on kõigil küsimuseks, miks ei saa nobelit Kaplinski ega Kross. Aga oleme midagi kuulnud nende suusahüpetest poksimatšist kiirlaskumises, olgu kasvõi Salvo kelguga ei ole ka nende tekstides on sporti suhteliselt vähe kajastatud. Kuigi viimases Kaplinski romaanis peategelane ujub ja sõidab rattaga, on seda siiski neetult vähe. Tänane saade on läbi saanud. Saates tuli seekord põhjalikumalt juttu eestivene kirjandusest ja Pimedate Ööde filmifestivalist. Saate panid kokku Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Arvamusi saate kohta saab saata e-posti aadressil kultuuriga ja et r-r punkt d aitäh kuulamast ja kohtumiseni eetri vahendusel juba järgmisel nädalal.