Kultuuriga ja. Tere kuulama kultuurikaja seekordses saates kunsti eri juttu tuleb kolmest näitusest kolmes linnas ning ka ühest kultuuriturismi kummalisest kõrvalharust või pigem sellest, kuhu kultuuriturism tasapisi suunduma või mis teda asendama hakkab. Täna saates Eesti graafilise disaini raskekahurvägi kolmandat korda Haapsalus näituse nimeks isikupära ja lisaks eesti graafilistele disaineritele ka esinejaid Venemaalt, Valgevenest ja Lätist. Isikupärast räägime kuraator kui keegi Cheviga. Hobusepea galeriis esineb Marko Laimre. Halb nali. Tahadžuuk on näituse nimeks. Näitust käis vaatamas Taavi piibemann. Tartu kunstimuuseumi pildigaleriis on vaadata Ta Eve Kiiler muuseumiteater. Mitme aasta töö erinevates Euroopa muuseumides tegeleb publiku ja muuseumitöötajate suhtega muuseumisse. Näitus tutvustab kuraator Reeli Kõiv. Saate lõpus käinud Berliinis õigemini Berliinist umbes 50 kilomeetrit lõuna pool, kus asuvad üllatus-üllatus, troopilised saared. Millega tegemist, sellest räägib Enriko Talvistu, kelle kommentaar jõuab välja kultuuriturismisuundade ja sihtpunktide juurde. Tänase saatemuusika valis Peeter Rästas, mina olen toimetaja Esta Tatrik. Kolmandat aastat järjest on Haapsalu linnagaleriis koondunud Eesti graafilise disaini raskekahurvägi. Näidatakse töid, mis pole valminud otseselt tellimustööna, kui mis on graafilised Nonii seisukohalt olulised ja märgilisedki. Nii mõnedki plakatid ja tüpolooming on küll jõudnud rahvusvahelise publikuni kuid nagu see ikka kipub olema, ega me siin kodus oma peavoolust väljaspool kulgevaid loojaid ju eriti hästi ei tunne. Seekord on isikupära ka rahvusvaheline. Esinejaid on Venemaalt, Valgevenest ja Lätist. Kultuurikajale andis intervjuu isikupära. Kuraator Marko keekišer. Kolmandat korda järjest näitus toimub Haapsalus ja, ja ma ei nimetaks seda nüüd raskeks kahuriväeks. Aga see on selline spontaanne sõpruskond. Ehk siis ma pean siiralt tunnistama, et kui ma esimese aasta niisuguse üleskutse esitasin, siis väga paljusid inimesi ma ei teadnud, ehk siis nemad otsisid tegelikult, et pigem mind ülesse miks haapsalu, pigem on see selline kiiks, et ma enda jaoks olen selle niimodi mõtestanud, et Tallinna kunstielus on nagu kõik olemas, et siia nagu see ei ole nagu vaja eraldi teha ja siin ka tehakse, tehakse neid disaininäitusi, krahvi disainerid on rahvusraamatukogus on trükitud näit. Ja me oleme ka seda isikupära eelmised aastased nii-öelda jätku näitasin aga Talviste 1000 siis Haapsalu on hästi tugev linn muusikaürituste poolest. Noh, minu jaoks on niisugune tore linn suvel ka hästi palju toimub ja väga meeldivaks vürts. Aga kunstipool eriti disaini poole, siis selle koha pealt tundus, et Haapsalu on väga hea koht. Et see võiks olla tunduvalt vastuvõtlikum koht. Ehk siis pärnakaid mõnusat solvates, võiks öelda, et, et Pärnu minu jaoks sellise kreisi kunsti nagu niukse nihkega kunsti, nagu pesaks on kratta, kus on Chaplini keskus? Jaa jaa, mingisugune alternatiivse Liina ja siis Haapsalu on nagu, nagu puhas, tal ei ole olemas seal siukest märki, et see oli nagu üks põhjus, mis tundus, et oleks Haapsalu ja me oleme disainerid ka Viljandis väga hea, publik on seal alati ja väga hea vastuvõtt. Ja nagu paljud head asjad hakkavad ju juhusest pihta. Ehk siis küsimusele, kas saab linnagaleriis teha näitust nii lahket vastust, et jah, palun tulge kasvõi kaheksa, tähendab, see rõõmustab kõiki. See nimi sündiski sellisest soovist, et ütleme, autorid saaks aru, mis on nagu selle selle tegevuse mõte ehk isikupära, mida ma alguses täiesti selgelt jagasin kaheks vahetaks isikut tema nagu nägemust ja pära on siis see, mis ei pruugi olla tellimustööna loodud teos, vaid mida ta ise peab nagu oluliseks. Ja, ja mis on kohe esimesest näitusest peale on olnud hästi oluline, et kuigi jällegi pimeda ja siukse mõnusa juhuse tõttu, et Helsingis oli Aidaipliga konverents tulemas, kus siis ka mitte suurearvuline, aga ikkagi Eestis täiesti olemasolevat tüpograafilisi seltskond kavatses külastada Ivar sakil ja Mart Anderson oli ka ettekanded valmistasid seda oma nii-öelda esinemistel seda näituse poolt päris korralikult, mis tähendab seda, et ka selle isikupära siis sihukene kandev telg täiesti moodustuski tüpograafialaadast need kaks meest on siiamaale, võiks julgelt öelda siis eesti siuksed, tüpograafia, loomekandjad ja mitte ainult kandjad, vaid ka koolide või ütleme ka koolituse mõttes Mart Anderson siis Tartu kõrgemas kunstikoolis tudengitega tegev ja, ja Ivar Sakk kunstiakadeemia grafisaini osakonna professorina, samamoodi ka tüpograafia osa arendamas. Me võime ükskõik milliseid huvitavaid graphiseni lahendusi luua. Aga kirjakunsti nagu keegi teine meie eest looma kunagi ei tule võrreldes ka neid tudengeid ja järjest tuleb juurde Anton Covid, kes on õppinud ka mujal maailmas ja on kujunenud jällegi üheks huvitavamaks kirja loojaks Eestis. Et teine võib-olla selline liiv, mis seal näitusest kindlasti välja loob, mida siis esindab nii Martin Rästa kui Mart Din Eelma ja ka Margus Tamm ehk siis Grafi disainivahenditega luuakse juba tunduvalt sügavamaid teoseid kui lihtsalt nii-öelda info edastamise mõttes see vajalik oleks. Kellel kuidagi aga, aga põhimõtteliselt on, on see kujundus muutub, aga ütleme, tajutavaks info väärtuseks. Vot see on nagu niisugune teine liin, mida ma peaaegu et olen maailma mastaabis väga-väga niukseks tugevaks ja siis on olemas kolmas, neljas, viies, kuues liin, kindlasti ka üks põhjus, mis selle isikupära ellukutsumisel veel oli, et meil oli kadunud tegelikult selline üle Eesti näitus tegevus, mis võib-olla vanadel headel aegadel, noh, mõtlesin muidugi ühiskondlikku korda aga oli võib-olla plakati näitustes täiesti tajutav, mida võttis tõsine kunstikriitika publik ja hoolimata sellest, et Need plakatid ja ma hakkasin mingisugune 15 kopikat, siis see oli üks asi, kuhu sai alati midagi rohkem panna. Pandigi rohkem kui partei ja valitsus ootas. See suhtumine ei ole tegelikult kusagile kadunud. Ehk siis krahvid suudavad ka tänapäeval panna sinna oma asjadesse tunduvalt rohkem sisse kui võib-olla ka seda, nagu eeldatakse lätlaste leedukatega võrreldes. Muidugi, me oleme väga heas seisus. Ma tegin mõni aeg tagasi Riias ühe näituse ja siis nende jaoks oli see nagu suur üllatus, et üldse plakatitest saab teha näitust ja seda on võimalik vaadata, et see ei olegi üldse midagi totrat. Ja sellepärast on ka näiteks nüüd üks hea kolleeg ka Riiast nii-öelda kohale meelitatud oma tööga ja ma usun, et järgmine kord on sealt juba rohkem tegijaid ja rahvusluse osa puhul peab ütlema, et või vähemalt mina võin küll südamerahus öelda, et need, kes sellest näitusest nüüd väljapool Eesti on osa võtnud, on ütelnud, et nendel on kohutavalt hea meel, et need saavad. Saavad sellise näitusel esineda, et mida ma loen nagu suureks tunnust. Seda näitust saab vaadata ka internetis. Kas sina tead, mis teid pidi ja kuidas on jõudnud see-eest vene portaali? Väga suur osa sellest materjalist. Jah, tean küll, siin peab suured tänud ütlema ühele toredale inimesele, kelle nimi on mitri makamine, kes on Eestist pärit vepsalane rahvuselt ja töötab nii Moskvas, Kaliningradis ja aeg-ajalt teeb ka Tallinnasse varsti jõudma Tallinnasse ühte teatriprojekti tegema. Tema tegelikult nagu selle mõte nagu pähe süstiski, et võiks teha seda, ma tahaks liituda, et mis isestaks tähendaski kohese tahate. Näitus kipub muutuma rahvusvaheliseks. Mitri omakorda kasseeris oma sõpru toredast büroost osten gruppe, kelle töid Ma olen kaast jookseb nagu jälginud ja ka mingisugune mõtteviis on kuidagi nagu sarnane. Ta oli ka Dmitri initsiaatoriks, et me võiks seda näitust nagu laiemalt tutvustada. Hea meel on muidugi see, et, et sedasama portaal kakruu mis on siis ka maailmas ühe põnevama huvitavama grafiliseni ajakirja kak portaal. Nad ei võta tegelikult igasugust materjali sisse, et mul on nagu hea meel, et sinna siukse uudisena täiesti nagu sisse läks ja tõesti väga suur hulk neid töid on seal ka eksponeeritud. Eesti graafilise disaini puhul ma võrdlen siis seal on hästi palju töökus ei saa võrrelda muidugi ütleme, Poola plakatiga vanema generatsiooni plakatiga, kus on on joonistatud teatud uskumatu põhjalikkusega. Kui üldjuhul eeldatakse, et eestlane niukene tuim, siis tavaliselt ütleme, ma olen ise kohanud pigem seda, et, et grafilisaini puhul öeldakse et ühe pleki, aga tore, et seda pinget ja seda, seda vurphy on ju kohutavalt palju sees, et kuidas seda teete, ehk seda. Et võib-olla see oleks niisugune nagu kaude iseloomust. Kas graafiline disain seda nagu rahvuslikult hinnata on üldse väga keeruline. Tegelikult kõik suundumused, mis on maailmas, on siin ka esindatud ja samamoodi me ju kogu aeg suhtleme, vaatame mis toimub, nagu ümberringi teisi graafin, disain on, on ka väga avatud see omadus endal raudselt olemas. Ehk siis kui me nagu mingi pundi kokku võtame, siis üldjuhul me me katame sellest sellest, ütleme nii-öelda loomisviisist peaaegu kogu skaala ära. Ma nagu üldse ei häbene, et väga paljud ju Graz disainerid töötavad reklaamibüroodes. Et seda reklaamibüroode toodangut vaadates me näeme tegelikult ka väga head taset. Me võime ükskõik kui palju rääkida sellest, et näe maailma kõige kirkamaida Fischer seinte peal. Aga noh, ma võin rahulikult käe südamele panna, ei näe maailma kõige koledamaid jahtisse, tähendab, neil ei ole näinud, eks. Et see isegi see kõige nagu keskmisel tase on, on, ütleme Euroopa kontekstis selgelt üle keskmise, mis on hea, mis on popp, et mis on nagu ütleme, väärtuslik. Need hinnangud ei saa olla kindlasti absoluudid. Ja põhjus on väga lihtne. Mina näiteks konkreetselt hindan ühte või teist teost selgelt teistmoodi kui see ütlemise lai publik, kellele see mõeldud on. Ja see on täiesti normaalne, sellepärast et nemad langetavad oma hinnanguid nii oma teadmiste, kogemuste, maitse, jumal teab, mille põhjal lapsepõlves keegi viskas tomatiga ja pärast seda punane värv ei meeldi. Need on, võivad olla väga lihtsad põhjused. Muusikas ma võrdleks seda näiteks natukene Saliziga, kelle mõned pöörased eksperimendid ei meeldi kõigile, aga samas nad on äärmiselt olulised kogu selles muusikaelus. Nii et ütleme, professionaalina, mulle mõnikord meeldivad asjad, kus ma näen seda erilisust kas maailma kontekstis või Eesti kontekstis või või ka näiteks mingisuguse valdkonna kontekstis. Aga disainihariduse ja disainist häkkimise mõte, ka selle näitamise mõte selles ongi, et et me saaksime nii-öelda seda ühest küljest nii seda mõtlemist, arutelu ja, ja taju laiendada. Graafilise disaininäitust isikupära tutvustas kuraator Marko. Keegi seal ja näitust saab vaadata Haapsalu linnagaleriis mai lõpuni. Kui kõik läheb kenasti, siis saab sündmus järje juba sügisel Tallinnas. Marko Laimre halb nali pätšouk Tallinna hobusepea galeriis aktiivset kunstniku positsiooni rõhutas Laimre veelkord ka Eesti Päevalehes sel nädalal ilmunud intervjuus. Hobuse peas eksponeeritud teostel on ometi ajakirjandusega olnud oma pikk eellugu. Hobuse peas käis halba nalja vaatamas Taavi piibemann. Lipp reeglina lehvi kas täies või pooles vardas on lehvimise ootuses ladustatud või siis põleb märjaks Ablip siis, kui higised sportlased temasse mässanuna tribüünide ees auringe jooksevad. Laimre pesi tegevuskunsti käigus fotokaamera ees villase Ameerika lipuga põrandat ning andis tööle nimeks G3. George Guantanamo good. Edasine ongi juba näituse sisuks. Eesti Ekspress, Eesti kunstiakadeemia ja Eesti Päevaleht ehk G3. Kõik hoidusid teost näitamast Express sunnistus perfomance Ingmar Muusikuse fotoga, kus Laimre lippu hoopis käes hoiab. Nõnda jõhkralt tsenseerides teose meile just Ekspressi kultuurilisa areen oli Laimrel neljanda juuli tähistamiseks teha palunud. Ise küsin. Tsenseerinud. Eesti kunstiakadeemia panustas Eesti tarbekunsti man professorite töödega. Illustreeritud kalendriga. Fotoosakonna professorina oli Laimre palutud. Ainult et TV3 tööd tulnuks mahendada, tahab koolirahvas edaspidigi Ühendriikide viisa taotlemisel jaatavat vastust kuulda. Laimre ei tahtnud kaasvõitlejatele mäkra mängida ja viisaka rebasena katis Photo liputava osa musta rist külikuga servas timmitsema jäetud lipu värvid jäid kujundajast puutumata ning Eesti esimene mikrotsensuur teostamata. Seeläbi sündis kena kogumikteos turvalistes taiestest, mille keskel Laimre ebaõnnestunud kohitsetud kurjem. Hea lakmustest kõigile siia kunsti tegemise soovist tulla tahtjaile selle kohta, milline on kohalik valulävi seisukohta võtva väljenduse suhtes. Päevalehe lugu on samas laadis piinlik, ise paluti kaastööd, ise tagurdati sellest välja. Väljatrükitud elektronkirjavahetuse veergudelt, saame sellest üle, vaata. Ma olen valmis uskuma, et kõik need tsensorid on tegelikult head, toredad ja mõtlevadki inimesed. Oma klassijuhatajast sain keskkooli lõppedes teada, et keskpärased kaklused õpiku kaante vihiku joonimis ainetel tulenesid rollist, mille tema enesele klassi ees võttis ning minu ühildamatusest sellega. Käesolevaga tellitakse Margit. Aga kuigi ole tähelepanu juhtimine, õigemini selle vajadus, tundub väga idiootlik. Markol on keskkool läbi. Kursaõde palus oma lõputöösse kuuluvas küsimustikus iseloomustada Tartu kunstielu. Märksõnaks said sissepoole suunatud ja turvalisus. Aga ei ole asi Liivimaa kubermangus, kogu vabariigis ollakse sporina säilumise ja säilitamise olekus. Põhiseaduse preambula räägib riigist, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seda mainitakse kõikumatus usus ja tahtes riigi arendamist. Vaikusel on omaette väärtus vägisi vaka oleme seal omamoodi kuraatori hoiakuna on pigem küll taand arendav toime. G3 seiklused läbi E3 mõjusid kindlasti inspireerivalt. Halb nali on selle heaks tõestuseks. Ja pakkusid toidet punkivalt anarhistlikule hingele. Neile, kes otsivad loost moraali kommentaarist kui mitte sissejuhatuste teemaarendust, siis vähemasti järeldust kui ühel inimesel on olenevalt tema asetusest hierarhilised süsteemis võimaluse otsustada üldise hüvangu huvides, nii nagu ta seal enese jaoks on määratlenud. Sis üldsuse hüvang kaotab praktiliselt alati nagu janu ühele karastusjoogile. Või on siis kõik nii traagiline? Üks teostanzeeriti inimesed pääsevad Ameerikasse, jama ei tulnudki. Võib-olla tõesti, kui keegi ei ole huvitatud vastuste leidmisest ebameeldivatele rasketele küsimustele pole mõtet viimaseid ka välja käia. Parem laseme ennast juhtida inimestel, kes teavad, mida otsustada üldise hüvangu huvides või joota. Taavi Tiidemann kommenteeris Marko Laimre näitust. Halb nali. Päädžeuk küsime Marcolainerilt, mida siis ikkagi teha poliitilise korrektsuse pealetungitingimustes? Tuleb vastu hakata käte, jalgade peoga püügivahenditega. Sest et poliitiline korrektsus on midagi, mida pakutakse välja mitte niisama nagu noh, kui asja iseenesest, vaid väga konkreetsete asjade läbiviimiseks hoopis nagu teistel põhjustel, sest noh, mis asi tähendab, korrektsus kui me ütleme, et keegi teeb oma tööd korrektselt, eks, et see on ju väga positiivne. Aga mis tähendab poliitiline korrektsus, et On, see ei ole ju võimalik olla väga hea poliitik selles mõttes korrektselt nagu liivama poliitikutööd läbi oma poliitikat, eks, et minu jaoks natuke rumal ja ei ole eriti kaasaegne siis poliitikast mõelda. Need on nagu täiesti paaris käivad, mõistad, et arguse tsenseerimine ja need on üks ja see sama muidugi varguse puhul on alati võimalik öelda, et vot sellisel ja sellisel juhtumil kas keegi oli arg või käitus siis korrektselt, kui viidata eelnevale. Aga tsensuuri puhul on asjad natuke keerulisemad, meeriti keerulised ju seetõttu, et meil on põhiseaduse paragrahv 45 tsensuuri ei ole. Et kui põhiseaduse sellele, et midagi, mida ei ole, ei ole olemas. Et kuidas siis seda üldse näha. Vot see on minu jaoks aga ääretult huvitav, et kuidas see on suur nagu siis töötab sellistel tingimustel, kui teda ja olemas ei ole. Et need võivad olla väga-väga ääretult väiksed asjad peaaegu märkamatud ja noh, üks põhiomadus ongi, et tsensuur on suhteliselt nähtamatu. Kui me lisame siia veel enesetsensuuri, eks ole, iga juhtum, kus seda õnnestub nagu kontrastsemalt välja tuua, et on minu arust nagu suhteliselt väärtuslik Sinu enesetsensuur selle näituse töö puhul seisnes musta ruudu paigutamise sama tööle. Sa ju katsid oma töö parafraasiga hoopis ühest teisest tööst. Jah ei noh, ma katsin osa sellest tööst siis sellise sildiga nagu sigaretipakkidel, mis hoiatavad meid suitsetamise kahjulikkuse eest, eks, et et nagu sigaretipakikujunduse osa on see täiesti automaatselt, siis, siis see on ka töö osa ja ei saa öelda, et ma oleksin hiljuti katnud, et noh, ma tõin midagi nähtavale seetõttu. Aga tegemist ei olnud enesetsensuuri ka selles sõna otseses mõttes, vaid hoopis täiesti kontseptuaalse liigutusega. Enesetsensuur oleks olnud minu puhul siis, kui ma oleks üldse keeldunud selle pildiga edasi tegelemast, eks. Kunstiga ongi vot selles mõttes nagu suhteliselt keeruline, et konstabstruktrueeruv nähtus tohutult ja ta on umbes nagu poliitika. Et ei ole võimalik öelda, et kuhu siis tegelikult tahetakse välja jõuda ja retoorikaga on niisugune värk, et retoorika ei ole asi iseeneses, retoorikat kehtestatakse jällegi väga konkreetsetel eesmärkidel kunstis tavaliselt enesestaatus koos häälitamise. Ja see kehtibki senikaua kuni ei tule keegi, kes ei kasuta mingit muud sorti retoorikat või ei lase seda eelnevat siis retoorikat põhja. Kuidas sa ise tunned ennast selles olukorras, kus sinu näituse puhul võetakse kasutusse täpselt seesama retoorika dialoogist ühiskonnaga? Mulle teeb kohutavalt nalja. Näituse pealkiri on halb nali, siis kõik, mis teeb sealjuures nagu nalja, on minu arust nagu ääretult kohane ja küll kui nüüd tõsisemalt natuke rääkida, siis. Ma olen suhteliselt veendunud, et mingit sorti positsioonide muutumisi ja kas sa saad aru, sedasamast sotsiaalset dialoogi on vaja laiendada ja noh, see on peaaegu et vältimatu, aga mind huvitab masinaga natuke laiemalt, et ainult sellesse kõige aspektist, et kuidas keegi ennast ära tunneb või, või vihastab sealjuures. Astudes muideks noh, nii võib väljendada küll, et sellesse samasse lõksu, mis ma ühele või teisele on siis sättinud käitudes absoluutselt nii nagu roll ette näeb. Marko Laimre kommenteeris oma näitust halb nali. Näitus jääb hobusepea galeriis avatuks veel mai lõpu päevini. Kultuurikaja. Tartu kunstimuuseumi Kivisilla pildigaleriis etendub muuseumiteater Eve kiileri mitme aasta uurimistöö tulemus erinevates Euroopa Eesti muuseumides tegeleb muuseumiga vaatajamuuseumi ja muuseumitöötaja suhtega. Ehk lihtsalt sõnastades, mida teeb inimene muuseumis. Kuraator Reeli Kõivu tabasime telefoni teel Rootsist, kus ta juba järgmist näitust ette valmistab. See näitus Tartus esiteks väga hea aja peale, kuna maikuu muuseumi kuu ja näitus räägib muuseumist muuseumist õige mitme kandi pealt. Eve Kiiler on nimelt käinud väga paljudes Eesti ja Euroopa muuseumites ja pildistanud ja pildistanud igasuguseid hetki muuseumis alates sellest, kui on ta ekspositsiooniga omaette kahekesi, kuni selleni, et sealt voogavad läbi rahvamassid või on muuseumisaajad, oledki vaikuses ja istub nurgas saali valvur. Et kõike seda ta siis on oma kaameraga püüdnud. Ja nendest tuhandetest piltidest on ta siis välja valinud meie näitusele 30-st muuseumist, fotod ja nii Eestis kui Euroopas, nii et võib-olla kui nimetada tuntumaid, siis on Vatikani muuseum Roomas ja huvitavamaid minu jaoks on Kopenhaageni koopiate muuseumisse seeria, nii et näitus on üles ehitatud seeriate kaupa. Nüüd selline sisuline ühtsus. Ja tegelikult oli ideede alguses mitu Eve Kiiler nimelt sellise ajaloo dokumenteerimise ja selle linnaruumi muutumisega ka tegelenud, mis on väga põnev seeria, kui ta on viisistanud ehitusplats ja mitmel pool maailmas nimelt sugugi mitte kunsti eesmärgid on nagu seda tegi Kristo. Aga täiesti praktilistel eesmärkidel pakitakse sisse maju, kui käivad ehitustööd ja väga sageli nende majade sellised kilepakendid näevad välja nagu hooned ise seal all peidus on jäljendatud majade fassaade või siis teisel pool on see asi hoopis teistmoodi ja Eve Kiiler ongi uurinud siis seda, kuidas paistavad eri kultuurides need ajutise linnaruumi muutumised, et kuidas, mis mängud seal käivad. Aga siiski, see seeria on varem leidnud tutvustamist näitusel linnagaleriis Tallinnas ja, ja siis me otsustasime muuseumi seeria kasuks, millega Eve on tegelenud ka õige mitu aastat ja vaadanud siis muuseumi mitme kandi pealt, et mis see muuseum on, et kas ta mäluasutus, mis siis jäädvustab ja säilitab meile ajalugu. Aga kuidas seda ajalugu meile pakutakse, et mis, mis see muuseum tegelikult on? Et siin on niivõrd palju neid vaatenurki, et muuseum kui mingis mõttes surnuaed, võib-olla sellele viitavad näitusel ka osade piltide mustad raamid. Tegelikult muuseum ei ole elus tegelikult ta säilitud seda elu, mis on kunagi olnud, kui me mõtleme mis tahes tüüpi muuseumite peale võib-olla kunstimuuseumid on selline omaette valdkond, et võib-olla on see kõige elavam, aga ajalugu, muuseumid ja loodusmuuseumid näitavad ju seda, mis on kunagi olnud või siis loodusmuuseum näiteks esitab loomatopiseid, esitab maale, loodusest või fotosid, niisiis püüavad jäljendada tegelikult nii, et see on tegelikult kõik butafooria, kus linnutopise riputatud Amiilidega loodusmaali taustale ta püüab jäljendada seda, mis on nii, et see on kõik illusioon. Ja siit tulebki see muuseumi kui teatriteemad. Muuseum on üks suur lavastus. Suurlavastus sageli ka elutute tegelastega. Siinkohal on hea näide ajaloomuuseumit või ka etnograafiamuuseumite nukud või mannekeenid, kes kannavad ajaloolisi rõivaid kes mängivad läbi ajaloolisi situatsioone. Nende lavapiltide loojad on nad siis pannud mingisse tegevusse. Ja näitusel on päris huvitavaid võrdluspilte erinevatest muuseumitest, kuidas jutustatakse lugusid möödunud aegadest. Nii et muuseumid on lugude jutustamise kohad ja ma arvan, et elavaks teevad need surnud muuseumieksponaadid just need inimesed, kes muuseumis töötanud, et see on võltsnäituse teema, siin on ka fotosid gruppidest muuseumis, inimestest, kes kuulavad giidi juttu ja kuidas seda just kuulatakse. Nii et see on üks omaette valdkond. Ma räägiksin natukene näituse kujundusest ja see on tegelikult selle näituse puhul hästi oluline. Sest et Eve Kiiler siis lisaks sellele, et on uurinud muuseumi ja näitu, kommenteerinud On ta tõstatanud küsimuse fotost kui kunstist, et kas foto on kunst, mis Peep fotost kunsti, mis teeb üldse kunstist kunsti ja nimelt neljas näitusesaalis igaühes üks värvitud ajaloolise muuseumi seinavärvi üks sein. Nii et meie muuseum, meie muuseumi esimene korrus on läbi teinud metamorfoosi ilusatel värvilistele seintel siis punane, roheline, sinine ja kuldne või kollane siis raamitud pildid, fotod, seda kraami. Nii et kui pilt, kui isoleeritud fragment ruumist saab raami, siis see nagu ka vormistab ta kunstiks. Ja algselt oli isegi plaan teha sellist sotsioloogilist uurimus näituse sees, et kuidas inimesed hääletavad nendest fotodest, mis näitusele esitatud, et mis neile tundub kunst ja mis ei tundu, et mis, mis jätab rohkem nagu reportaaž või ajaloofoto mulje. Aga praegu siis kunstnikud on teinud oma valiku ja, ja osa fotosid on esitatud raamituna ning osa on esitatud nagu fotot ikka, selliste raamimate reas tuli näitusega seoses idee teha üleskutse inimestele, et muutuse näitus elavaks seeläbi, et inimesed saavad saata oma pilt, et mis nad on teinud muuseumites, kas siis mõne kunstiteose taustal või, või ekspositsioonis, et kus ma pean ennast jäädvustanud ja nendest piltidest, siis paneme me koostöös kunstnikuga kokku pildiprogrammi, mille avalik esitlus toimub 30. mail näituse sees. Ja see telli programmi jääb siis jooksma ekraanil kuni näituse lõpuni. Nii et sellele me ootame aktiivset osavõttu ja üsna palju töötanud juba laekunud üsna palju fotosid. Fotod tuleb saata meiliaadressil, mille saab meie kodulehelt või siis või füüsiliselt ka kohale tuua, viltidest majja, raekoja platsil valvelauda või siis võib ka posti teel saata muidugi muuseumi aadressil. Kuraator Reeli Kõiv tutvustas ele kiileri näitust muuseumiteater. Näitus jääb avatuks kuu lõpuni. Kõigis soovijatel on ka ise võimalik näitusel osaleda, sest pilte endast ja muuseumidest saab jätkuvalt saata ja info piltide saatmise kohta on üleval Tartu kunstimuuseumi kodulehel. Berliinist 50 kilomeetrit lõunas asub troopika vihmametsad ja paradiisirannad taimekooslused valist Brasiiliani. Tõsi, euroopalikest kliimast eraldab neid kuppel algselt Zeppelini ehitamiseks mõeldud paar palmi all sukeldudes tundub 50 kilomeetrit eemal, möllab Berliini kultuurielu nagu paralleeluniversumisse kuuluvat troopika Berliinis ja suunavalikuid kultuuriturismis, kommenteerib Enriko Talvistu. Kõigi imelike asjaolude kokkusattumisel on Berliinist üks, 60 kilomeetrit lõuna poole staakowis keset metsi, noh aga seal üks Nõukogude lennuväebaas oma uhkete maa alus harjunud aga pooleteise meetri paksuse betoonustega ja nii edasi. Aga seal oli üks Cargolifter AG ehk siis Osaühing, Cargolister ei ole mitte midagi muud kui vana hea tuntud CD-liin, nagu me teda tunneme, Graf Zeppelini leiutise on umbes 100 aastat tagasi enne esimest ilmasõda, ehk siis täispuhutud niisugune pikk sigar, mis tõstab raskusi õhku ja liigutab edasi. Teadupärast peale suurt õnnetust New Yorgis, kus seesama üks Zeppelini nimega Hindenburg alla kukkus tähtsate inimestega pardal oli mõeldud siis niukseks luksus Aurikuks, mis aeglaselt sõidab madalalt üle Euroopa, kõik ilusti linnad on näha pilvede all ja ookeanilained ja tasakesi, aga natukene kiiremini Aurikaga aeglasemalt kui toonased lennukid, aga siiski ilma vahemaandumiseta sõitis Berliinist New Yorki. See alla kukkus ja, ja plahvatas. Sest toona kasutati seal vesinikku ja kaasal heeliumi. Aga ikkagi on ta on ta üsna ohtlik lennuvahend. Aga ometigi on maailmas kohti, kuhu on vaja ju viia raskeid koormaid ja ja kus ei ole lennuradu ja nii edasi ja, ja otse pääseks niisuguse aparaadiga ligi. Sellepärast sakslased ei ole maha matnud ja ka mitte ainult sakslased, ameeriklased, šveitslased siiamaani maha matnud ideed niisuguseid lennumasinaid ehitada. Ja nende ehitamiseks hakati ehitama sinna üht, et sellele mahajäätud Vene lennuväljale tohutut halli. Noh, kujutame ette siis niisugust umbes vorsti või pool vorsti, missis kaarena ulatub ülemaakaar, mille kõrgus on 110 meetrit. Vorsti enda pikkus on 360 meetrit ja vorsti enda laius siseksuse tähendab seal maa peal on siis 210 meetrit. Vot niisugune tohutu vorst. No kuhu mahub sisse üks Eiffeli torn pikali lamama või ma ei tea, kui palju vabadussambaid püsti seisma. Kahjuks muidugi nagu ärimaailmas ikka, asjad ei läinud nii hästi, aastal 2000 sai see hall küll valmis, aga ühtegi lennumasinaid seal valmis ehitada jõutud, firma läks pankrotti. Aga mis selle halliga teha, eks Tai ärimees ostis selle ära ja leidis, et sinna tuleks teha üks spa, ehk siis niisugune veekeskus teemal troopilised, vihmametsad, troopilised saared ja nii edasi. Hakatigi seda ehitama sinna ja mullu avad tee sellel tohutul platsil, kujutage ise ette, et olete niukses hallis, kus teil on ikkagi katus pea kohal 110 meetri kõrgusel kuhu mahub umbes kaheksajalgu palliväljakud, kus on sees siis üks troopiline laguun, üks troopiline atrollikene ja näris ehtsad vihmametsad sest mõte oli seal selline, et me lihtsalt mitte ei pane neid randu ja siis ühte niisugust üleval tallad Silverdavad seda vettelaskmise renni sinna vaid, et seal on ka niisugused vali saare Sumatra saare taolised etnograafilised pakilised, kus pakutakse kohvi, teed ja kõike muud, seal võib ka ööbida, telkida on niisugune koht olemas, seda laiendatakse veel seal. Ja seal on ehtne vihmamets, kus on siis toodud vastav mullastiku Vastava liivaga segatud siis seda, et tuuakse kohalikud bakterid, kohalikud seened sinna kohale. Seal on istutatud umbes üks paarkümmend 1000 taime rohkem kui 500-st liigist, mis imiteerivad vihmametsa imiteerivad kogu kooslust, mis vihmametsas on. Selleks palgati ka ühe kuulsa Brasiilia päritolu maastikuarhitektiga Roberto Marxi büroo, kes on maailmas tuntust kogunud just nimelt mitmesuguste niisuguste ökoloogiliste, keskkonnateadlike haljasalade loojana ja tema büroosis koostöös mitmete rohelise liikumise aktivistide töötas välja selle kondikava, selle ideestiku, et seal mitte ainult seda niisugust vihmametsa ökosüsteemi luua, kus hoitakse pidevalt siis tehnoloogia poolt kõike seda niiskust, temperatuuri ja nii edasi. Sellel suurel alumiiniumhallil on üks külg asendatud siis niisuguse plastik kilest aknaga, et kust päike muide läbi pääseme, ta saaks päevitada, see on ka väga tähtis seal. Ja kogu see seltskond, kes siis seal käib, see mitte ainult lihtsalt ei käi spaas ja veepargis Vaita ühtlasida teavitatakse ka vihmametsade tähtsusest, sellest ökosüsteemid, vastavad ekskursioonid ja võite kaasa osta ka niisuguseid mini topsama lastele, kus te võite istutada, võtnud selle saare vihmametsa teise liha metsakodus kasvatada, saate kõik seemned, muud istutusvahendid, kõik kaasa, ühesõnaga suurenda inimeste keskkonnateadlikkust sisuliselt seal muuseumi üks vorme. Kui muuseumis on surnud asjad, siis siin siin püütakse seda kuidagi kuidagi elusalt teha. Noh, inimene ei lähe ju botaanikaaed, ei viitsi, basseini, läheb selle kõrvale. Me saame talle sööta siis sisse niisugused asjad, et noh, et ta natukene oma keskkonnateadlikkust ja oma teadmisi looduse vallas saaks täiendada ja kõik see on uhke ja tore ja kuidagi see tekitab mus niisugust veidi kahjatsust vanas Moseoloogis ja üldise traditsiooniliste kultuuridega kokku puutvus inimeses. Noh, ma ei räägi Berliini, traditsioonilistest Bergamoni muuseumidest ja muudest niukestest asjadest ja nüüd selle kõrval siis niisugune suur tohutu angaar tühja välja keset metsi kõrval on niisugused mahajäetud need vene lennukite angaarid, Beta unustage mitte midagi muud seal teha ei ole, kui lihtsalt esitada rannas keset metsi tont teab kus kohas, noh ega Disneyland ei ole midagi paremat, aga selline distilanud võib-olla niuke natukene Harrivamas. Ja ega siis see, kui eestlane sõidab siit Jurmala park Riia külje all ja neid ekskursioon. Meil on siin hulgi väisamate peaaegu Riia vanalinna käies ainult seal mingisuguses lõigo söögikohas söömas, mis on siis Riia külje all tehtud missugune ka suur kitšerlikus talupoja stiilis söögilaudtee. Et ma ei oska öelda, kuhu see siis meie turism areneb ja mida me siis kiidame. Sest lugedes ka meie niisuguseid turismikirjutisi siin lehtedest, siis räägitakse eksootika turismist kaugetele maadele, kus sa nädalaga ei hõlma isegi ühtegi India linna India kultuuri ära, kasvõi siis räägitakse lennuliinidest Euroopast nagu enam üldse kombeks rääkida ja kuidagi kurb on vaadata ka seda, et inimesed, kes reisivad Euroopas, siis nende arvamus on umbes selline, et noh, lähen nädalaks reisima, tahan näha kogu Hispaaniat või tahan näha kogu Prantsusmaad. Tahan näha kogu Itaaliat. Et ma tahaks väga panna Eesti reisijatele inimestele südamele, et et kui nad vaatavad seda Euroopa kaardis, säär ja Pürenee poolsaar, exusena Apenniini pool, sa oled küll väiksed suure Euroopa kaardiga, vaadaku mõõtkava, meil on tohutu suured, mõistlikum on alati võtta üks kindel maakond tutvutega selle põhjalikult ja tutvuda selle kultuuriga aeglaselt ja põhjalikult, mitte arvestada, et ma tahan korraga kõik need riigid läbi käia ja korra kõiklarna võtke rahulikult endale viis päeva Berliinis ringi kolada, ainult Berliin, ärge käige kusagil mujal. Unustage härrased troopikasaar, käige Pärnu rannas ujumas täitsa tunduvalt parem või neile öelda. Ja kõige botaanikaaias kuskil. Et see niisugune kultuuri kummastav muutumine, et selleks, et minna ujuma sisuliselt niisugusele, ütleme, Ahhaa keskuse või, või, või muu sellise noh, ütleme teabemuuseumi taolistesse muuseumisse, minna ujuma, et selleks ei pea ju sõitnud Berliini külje all. Et no tõesti, inimesed, käige tutvuge kultuuriga, kui te Riia linnas käite. Jurmala võib ju olla, võib ka mitu, käige Riia vanalinnas nautegi juugenditeni, teine asi, mis seal on kõike kena, tutvuge muuseumide ja kogu selle kultuuriga väga ka selleks, et siit minna 1000 kilomeetri kaugusel, et nautida seal ühte väikest basseini 1000 inimese seltsis. No tänan, ei. Nii et tehkem kultuuriturismi, tehke seda valitult, tehke väiksematel territooriumidel, mitte nii, et tormata ühest kohast teise ja nautigem seda. Enriko Talvistu kommenteeris troopika Berliini lähistel ja kultuuriturismisuundi Kultuuriga ja kordused ikka harjumuspäraselt täna klassikaraadios peale kella kuut ja vikerraadios kolmapäeva südaööl internetis ikka igal ajal. Muusika valis tänasesse saatesse Peeter Rästas, helirežissöör oli Kätlin Maasik. Mina olen toimetaja Esta Tatrik. Hooaja viimane kultuurikaja on eetris järgmisel laupäeval. Kohtumiseni.