Tere vahest sajab lund, vahel sajab lörtsi vahest sootuks vihma. Käes on veebruarikuu eelviimane nädal ja kaks asja on igatahes kindlad. Eetris on kultuurikaja ja mina olen Riho Lauri saarele. Tänases saates tuleb jutt tülgastusest ja Ihast Peeter lauritsa ja Herkki Erich Merila maailmas. Lisaks vaatame, kuidas teater NO99 peab rõhutatult vaikset sünnipäeva ning Sven Vabargisid Timo Maran neilt, kuidas loodus osutab luuletuste kirjutamist. Loodusest tuleb jutuga arheoloogia võtmes, ent alustame siiski tülgastusest. Postmodernismi maaletoojad fotokunstis fototoomine kunsti ääremaadelt selle keskseks meediumiks. Need on süüteod, milles 90.-te alguses süüdistati kriitikute poolt toona veel noort kunstnike tandemit ühisnimega T stuudio. Pärast tosina-aastast pausi esinevat Peeter Laurits ja Herkki Erich Merila taasteest Udjana. Alates eilsest saab Tallinnas galeriis vaal vaadata näitust veetlus õõv. Kunstnikud ise kommenteerivad seda nii. Ei ole olemas ühtki tülgastus vormi, mille sugulust vihaga me ei võiks ära tunda mitte õud. Kunagi võiks segi minna veetlasega, aga kui teda ei suudeta tõkestada, hävitada siis õud võimendav veetlust. Et tegu ei oleks sisutühje edvistamisega, siis neile, kes liiga noored teada võliga vanad, et mäletada. Tegu on fotonäitusega ja Laurits ja Merila on fotokunstnikud ilmselt Eesti kõige kuulsamad kahe kirglikult vastandliku kategooriaga emma ja kumma ehklauritseja Merilaga rääkis tülgastust ja ihast Urve Eslas. Teeme kõigepealt mõned põhimõttelised asjad selgeks, mis või kes teestuudio õigupoolest on. Kas Merila ja Laurits, kes koos näitust teevad või on tegu eraldiseisva isikuga, kellele Merila Laurits oma keha laenavad? Herkki defineeris seda paar päeva tagasi üsna täpselt. Mulle hakkas väga tunduma, et stuudio ei ole mitte Laurits ja Merila, vaid hoopiski midagi uut ja kolmandat stuudio tootmist välja kuidagi sellise poolem, mida me tingimata oma iseseisvas loomes ei kasuta. See oli seal lausa niukses mõnusas maksiimi vormis, et et Tuudia ei ole mitte see, mida Laurits ja Merila teevad, vaid see, mida Laurits ja Merila ei tee. Jah, see vist päris niukene, hea ladus definitsioon mulle tundub. Kriitikud on süüdistanud tee stuudiot fotokunstist, postmodernismi maaletoomises. Tee eesliitega tekib esimene seos, terridajate konstruktsionismiga lammutamine, kindla aluse puudumine, igavest tõdede kehtetuks tunnistamine. Kas võtate selle süü omaks? Tuleb omaks võtta, peame langetama pea ning võtma selles süü omaks, kahetsema. Ausalt öeldes ei, ei teagi, kus neid üldkehtivaid tõdesid saada, mida, mida lammutada. Ja minu jaoks on kogu aeg olnud kunstiline klotsidega mängimine, et sa saad teha ühtesid asju, sa saad teha teisi asju, laulevad, paned samadest juppidest üks kord ühtekokku teinekord teist kokku ja üldse ei pea seda võtma nii surmtõsiselt. Kui inimene kaob tosinaks aastaks vaateväljalt ei võta telefoni, ei reageeri meilidele, siis, kui ta tagasi tuleb, siis tavaliselt küsitakse, et miks ta ära läks. Tee stuudio puhul tahaks aga küsida, just miks teestuudio 12 aastat hiljem otsustas koopast välja tulla. No, ega me nii koopainimesed ka ei ole, küllap siin on midagi pistmist ju ehk sellega ka, et noh, mingisugused mõtted, mingisugused meeleolukord on resonantsis kord jale, resonantsis absoluutselt seal nagu mingid lained, eks ju, kas kas langevad kokku ja eks selle stuudio on niisugune imelikku sorti lainet kokkulangemine, kus siis nagu tekib mingisugune uus kobrutus. Vot nüüd siis tekkis. Ega me seda ka ei tea, millal me järgmise näituse teeme, kas kahe nädala või 20 aasta pärast? Et tegelikult me oleme teinekord kütiorus varajastel hommikutundidel täiesti nagu rääkinud võimalikust uuest näitusest, aga q siis oleneb poeg ennem olnud õige. Dust näitus ei tule absoluutselt, et me võime rääkida. Me võime igasugustest asjadest rääkida, näituse tegemine on midagi muud ja, ja see tahab mingisugust teist sorti särtsu, kust see tuleb? Tuleks selle näituse pealkirja juurde veetlus ja õõv, tülgastus ja iha, vastikkuse iha, kuidas need omavahel kokku sobivad? Umbes nagu õrn ja rõve vastandid ju sobivadki alati kõige paremini kokku, ütleks, et nad ju tingivad teineteist ja on absoluutselt kokku seotud. Eks igaüks on ju natukene kokku puutunud selliste asjadega nagu in jajaa ütleme, hiina filosoofia, sellised dualismi ülesed algmõisted, mis on absoluutsed vastandid ja samal ajal teineteist täiendavad Herkki tõlkisin ja, ja ongi väga toredasti eesti keelde embia kuum. Fotograafia põhinebki kontrastiprintsiibil nagu üldisem, mingit esteetika-käsitlus, kitiga äärmused, vastandit. Ja, ja siis veel digitaalfotograafiat ei olnud siis selleks positiiv kujutis saada, kõigepealt tuligi teha negatiivkujutis ilmutada seda vannitoas või kuskil ja siis Punase valguse käes suurendada sellest, sellest siis positiivsed, täpselt vastupidised värvid seal, kus ennem oli valge, seal on nüüd must. Ja teisipidi. Nii et ma arvan, et selline läbipaistvus ja vastandite liitmine, see on niikuinii fotograafia lavale. Aga ometi peab möönma, et iha võib ette kujutada ka teistsugusena mitte sellise peaaegu rõvedana vaid ka selliseid klantspildi, pinna pealsusena. Ja mina küll ei suuda omale sellist iha ette kujutada. Ma ei usu tegelikult sellise olemasolus, ma arvan, et võib-olla on kuskil kindlasti kuskil paljudel on illusioon sellisest poest kaardilikust, ilusast magusast ilma tõmbluste ja värinat deta ihast. Aga aga ma arvan, et see on umbes samasugune jutt nagu jõuluvana ja päkapikud ja isegi kui isu keha kuskil olemas on, siis ma loodan, et ta minu selle kunagi ei koputa. Võiks ju ette kujutada merepinda täiuslik mererand pada hiiniga, poodi praksub kamin, kubisev küünlaleek, see kõik ühes kaadris oleks imeilus. Ta läks imeilusa. Sa meenutasid mulle praegu ühte mõnusat geide paari New Yorgis, kus ma mõnel korral käisin ja ja seal oli seina peal fantastiliselt kaunis maal. See kujutas mereranda ja mererannal kolm Alasti noorukit embamas ja võtmas päikest natukene eemal oli üks kunstnik, tema oli juba vanem härrasmees samuti alasti, täis oli malbelt ja lõuend maalis seda, mida ta nägi, aga selle maali peal oli ainult ääretu meri. Ei randa, ei noorukeid, ei mitte midagi. Sellel näitusel on mitmeid kehaosi väljas, aga silmad on teiste hulgas selgelt eelistatud positsioonil. Kas see on kummardus Pattai silmaloole, mis Hasso Krulli tõlkes 15 aastat tagasi ilmus? Muidugi sellele ka, aga ma arvan, et eelkõige ikkagi silmale endale. Sest silm kui suguorgan on minu kui kunstniku fotograafi jaoks selgelt privilegeeritud avavus minu kehas. Tahan teha mitte ainult enda, vaid ka igasuguste teiste silmasse ees sügavaid kummardusi. Aga mis selle kehalisuse puhul on teie jaoks sellist, mis tuleb iga kord uuesti üles kiskuda ja nähtavale tuua. Kas te usute näiteks, et keha võib mõelda adekvaatsemalt, kui mõistus seda teha suudaks? No nüüd hakkan mõtlema kõigile nendele asjadele, millega mu protsessor igapäevaselt tegeleb, siis mul jääb operatiivmälust väheks, ma ei suudagi seda tegelikult päris hästi hoomata, sellepärast et juba ainuüksi noh, näiteks südametegevuse juhtimine ja vererõhu hoidmine mingisugusest teatud nivoost. See on nagu selline probleem, et kui ma peaksin sellega tegelema, teadvustatud, ma tõenäoliselt ei saaks sellega hakkama või siis näiteks tagakäppadel kõndimise juhtimine ja tasakaalu säilitamine, mõtleme, mis asju tuleb selle juures arvestada gravitatsioonist inertsist alates. Kusjuures, ega minu teada peale sammu ekskavaatori, mis on väga kohmakas loom. Väga palju nihukesi õnnestunult kõndivaid roboteid tehtud ei olegi. Loomulikult keha mõtleb oma asjadest, mõtleb väga adekvaatselt ja suurem osa sellest jääb üldse lava taha kardinate taha, me ei teagi neid asju, millega me kogu aeg tegeleme. No minu jaoks on küll põnev müsteerium, alati. Aga miks kehaline, kas, nagu selles mõttes, et on ta nagu palju keha, et ei ole riideid ja nii edasi väga lihtne. Alasti on inimene riietega kodanik, mulle meeldib inimestega tegeleda. Kas ma ei kujutaks ette, et neid pilte nagu saaks teha rõivastatud inimestega, sellega tuleks nagunii palju ebaolulist informatsiooni kaasa. Kõikvõimalikud need tekstid, kõik see mood on kood liiga palju, siin lohiseb ajatelg mingi sotsiaalne staatus, igasugused muud kõrvalised asjad, jõukus ja vaesus. D stuudiot omal ajal nimetati ka fotograafiatoojaks kunstimaailma keskmesse. Kui nüüd tuua paralleeli teiste kultuurialadega, siis näiteks kui kaska puhul räägitakse väikesest kirjandusest, siis peetakse silmas seda, et kõik peavoolu kuuluv ei olegi nii huvitav kui see, mis toimub merealadel. Kas fotokunstitulemine kunstimaailma keskmesse vaesustab kuidagi fotokunsti? Iga süsteemi tegelikult, mis on kriisis, see hakkab otsima Saprama oma servaaladelt. Tegime inventuuride, vaatab kõigepealt läbi oma tuuma südamiku, kuna ta on kriisis, siis on selge, et seal mädad seal nagu mingisugused mingisugused asjad, mis on puudu või üle, mis ei lase tal funktsioneerida normaalselt, siis ta hakkab kammima servaalas. Servaaladelt leidub igasuguseid asju, minu meelest, et ütleme nüüd viimase sajandi jooksul on ju tegelikult tegelikult kõikvõimalike nihukeste, subkultuuride üleskaevamisi üles soojendamisega. Küll on see Aafrika kunst, küll on see fotograafia, mis iganes kõikvõimalikud täna ja, ja slummi kultuuriilmingud ja see on lihtsalt selline loomulik protsess, kui loom on haige, siis ta nagu otsib mingisugust teistsugust olemisviisi nagu selline raamika kultuuri sees nüüd midagi vaesestaks, midagi või kedagi muidugi mõelda, vot see, mis me rääkisime mingisugusest punklaulupeost, mis olevat tulekul kus pannakse mingisugused ühendkoorid laulma, pungi klassikat, Vot selline asi juba natukene tundub imelik, mingisugune väga veider Travest ja ma tahaks kuulda, kuidas ühendkoor näiteks laulab salaneela. Et noh, alati võib jah muidugi tekkida kui selliseid, selliseid huvitavaid asju, kus ta selle ääreala voolutoomine mingisugusesse, teise konteksti pöörata algselt pea peale aga aga lõppkokkuvõttes fotoonju. No mis asi, see foto, foto lihtsalt tehnoloogia on samasugune tehnoloogia nagu pliiats või pintsel ja no mis pintsli või pliiatsi-le teeb, kui ühel hetkel paljud pintsel, tavad ja joonistavad, ei tee midagi. Aga peavoolu minu meelest toob photography hoopis teine asi. See, kui mingil hetkel mingisugune meedia hakkab, hakkab meie olmet ja teadvus sedavõrd ummistama nagu foto seda teinud, siis varem või hiljem tekib selline meediakriitilisus varem või hiljem hakatakse tegelema, mis paganama asi see on, mis kogu aeg meile peale variseb? Uputab ja see just täpselt langes kokku ju nende üheksakümnendatel algusega, sest kui ma läksin 91. aastal New Yorki, siis tänaval kõndides meil oli kaheksakümnendatel üheksakümnendatel Neid fotograafilisi kujutisi, mida võis kohata praktiliselt mitte mõned üksikud plakatid ehk mõned üksikud mingid teatri plakatid, siuksed asjad. Ja siis, kui ma sealt tagasi tulin aastakese hiljem siis ju ei. Ta erines veel, ta erines veel üsna tugevalt New Yorgi Ameerika tänavapildist või maastikust, aga väga kiiresti hakkasime järgi võtma ja see oli selline intensiivne, kus fotograafe lihtsalt lihtsalt nagu surus massimeedia sellest ühtäkki nii jõuliselt peale. Et minu meelest oleks olnud väga imelik, kui sellel ei oleks tekkinud mingisugust reaktsiooni. Mäletan, kui palju meil üldse nagu tookord alates palju meil seda kest teadliku meediakriitilisust oli ka vist oli. Siis oli Meediale muidugi ka hoopis teistmoodi natuke ise ka nagu üpris eksperimenteerivaid ja üsna altid igasuguseid asju tegema. Siis oli veel küllalt nagu sellist hea usksust, et õnnestubki siseneda massimeediasse kunstnikena ja käivitada ebapopulaarsete ideede salakaubavedu popkultuuri alguses toimiski algusesse oligi täiesti võimalik siis kui kogu see süsteem ei olnud veel etableerunud ja paika loksunud muutunud tööstusharuks. Aga noh, selge see, et ei tea, mis asi muutub tööstusharuks, siis sealt surutakse teatud ilmingut väga otsustavalt välja. Ja see väljasurumise süsteem muutub tõhusaks muidu Saxo tootmistoimuda. T-Stuudio tee eesliide justkui tähendab vastandumist sellele, mille ees käib samamoodi nagu meil on konstruktsioon, dekostruktsioon, nagu te ütlesite, Postimehes tee stuudio, etame stuudio, kas seda saab tuua ka praeguse näitusekirjelduseks, millele praegu teist stuudio oma teeliitega vastandub? Vaata, nii palju kui mina seda stuudiot meil mäletan, on ju tegelikult kogu aeg valitsenud selline hästi mänguline õhkkond seal olnud nagu üks niisugune asi üsna üsna muutumatuid tunnusjooni ja sellise mängulise jaoks on ju hästi elementaarne, hästi vajalik, teisiti ei saagi olla, sa pead kõigepealt tühistavaled, olemasolevat kehtivat tähendused need nagu laiali saatma, et saaks toimima. On ta siis nagu millegi reorganiseerimine teistsuguseks ümberehitamine ja, ja see ei ole mingisugune vastandumine ja, ja see eesliide seal nagu lihtsalt esimene esimene samm selle reorganiseerimise teel. See selles protsessis on teatavat sorti vastandeid sees. See on küll jumalast õige. Just nimelt see ütlus, need kogu aeg vahetavad kohti ja, ja kogu aeg on, kordan juurde öö ja siis on jälle veetlus teedeetlus. Arheoloogid teevad teadust nõnda, et kaevavad maapõues põnevaid asju välja ja räägivad pärast teistele leidude põhjal, kuidas inimesed ennemuiste elasid nende hinnangul elu on edasi läinud ja ainuüksi maapõues tuhnimisest enam kunagise elu kirjeldamiseks ei piisa. Keemiku haridusega arheoloog Jüri Peets on viimased kümmekond aastat tegutsenud loodusteaduste arheoloogia ja moodsa tehnoloogia ühendamisega. Et saadamegi esivanemate elust selgemat pilti. Järjekordne etapp peitsi tööst ilmus veebruari alguses ka raamatukaante vahel. Artiklite kogumik looduseinimene ja tehnoloogia näol on tutvustuse järgi tegemist kogumikuga, mis tutvustab siis arheoloogia köögipoolt ehk siis laborites ja igasugustes tubastes oludes toimuva uurimistöö tulemusi. Aga võib-olla oleks meie vestlust paslik alustada küsimusega, et kuidas tänapäeva ajaloo teadis üldse ühendab raamatu pealkirjas öeldud kolme asja ehk siis inimest, loodust ja tehnoloogiat. No siin ei ole midagi keerulist öelda, et tegelikult peaks loodus keskel et inimene, loodus, tehnoloogia kui inimene, loodus, tehnoloogia, sest tegelikult on kõik need inimene, loodus, tehnoloogia, me oleme kõik loodusest tulenevad ja ja nüüd on siis see, et kui loodus jääks nüüd selliste inimeste poolt loodud tehnoloogia ja inimese enda vahele siis võib tunduda, et loodus võib hävida. Tegelen loodus. Et kui see õnnetu liik, keda imiseks nimetatakse, kui see näiteks lakkab olemast, siis loodus ei kao kuskile. Isegi siis, kui me teeme ta kivikõrbeks, teeme selle tuumapommi või millegi muu asjaga igal looduse igal juhul alles. Aga nüüd on muidugi niimoodi, et, et selle kogumiku ja meie uurimissuundade asi või eesmärk kui suundumus ongi selline, et et just uurida kõiki kompleksselt nii inimest, loodust tähendab loodusteadused seal bioloogia, siis Tsioloogia ja seitse muud asjad. Ja siis nagu tehnoloogia seal siis niimoodi, et et uurime, inimene on teinud ja mida ta saab edasi teha veel. Ja seda just nii kõige varasemast ajast peale alates kiviajast, kuni siis nüüd praeguse rauanovell kuni keskka ja siis hilis rauaajal. Mida bioloogia ja ja võtame siis ka tehnoloogia seltskonda, on meile tegelikult kas või siin elavate inimeste kohta viimasel ajal võib-olla kõige huvitavamalt öelnud. Jah, päris kindlasti on, tähendab, siin on nüüd väga palju tehtud uuringuid Loomalugude uurimisest, asulakohtadelt, linnamägedelt ja kalmistutel leitud looma- ja inimluude osa pealt, et seal on võimalik siis määrata need vanused. Et miks nii väike eluiga oli inimestel, miks see aeg ja teisel ajal kasutati või tarvitad rohkem siis näiteks söödi rohkem sealiha või veiseliha või isegi hobuseliha või midagi taolist. Ja et see on nüüd siis see looduse poole pealt siis on veel, on nende järve ja soosetete uurimine, millega on võimalik kindlaks teha, millal tulid meile skulptuur kõrrelised. Ma pean silmas, villasid oder, rukis, millal talirukis tuli, mis oluliselt muutis meie toidulauda ja siis sellega plahvatuslikult võib öelda plahvatuslikult kõrgel läinud. Elanikkonna kasv oli väga, väga, väga märgatav oli just talirukkitulekuga ja seda on võimalik kindlaks teha, et mis piirkondades, mis ajal see tuli, seda on võimalik teha nii, et nüüd tuleb siia kohe sisse tuleb juba see ei ole nüüd tehnoloogia selles mõttes. Et mida siis muistsed inimesed tegid küll, aga tänapäeval on tehnoloogia täna võimalik raada, süsinik analüüsida ja mitmetel muudel meetoditel on võimalik siis määrata ära enam-vähem täpne aeg millal see asi käiku läks. Kui te puudutasite ennem raadiosüsinikumeetodit ja siis selle tehnoloogia osa juures, selles ei ole iseenesest ilmselt nüüd midagi väga põrutavat, uut ja ootamatut, seda on kasutatud juba üksjagu aega. Aga kas on võimalik näiteks meie enda ajalookoha pealt öelda just et bioloogia oleks muutnud teadmisi meie vanemast ajaloost kuidagi viimasel ajal oluliselt kas me oleme saanud läbi loodusteaduste, võib-olla midagi ootamatut enda esivanemate kohta teada? Ootamatult kindlasti on võimatu saada üldse sellepärast, et kõik on ju noh, mingil määral ettearvatav, mis asi toimus ja mis toimuda saab üldse. Aga mis bioloogia on nüüd andnud, on seda küll. Et sooja järvesetete kaudu on võimalik nende kultuur, kõrrelised ja muude asjade tulek ja mismoodi see mõjuta siis meie rahvastiku kasvu või ütleme, seal iivet ja kõiki muid asju. See on tõesti niimoodi, et bioloogia on üsna palju selle asja juurde. Saab seda jutuga kuidagi näitlikustada, sedasama iive näidet näiteks. See on, nüüd tuleb välja tuleta kalmistu materjalidest ja siin on, selles kogumikus on ka on paar lugu, kus seda tuleb välja see asi, et seal on võimalik siis välja tuua, et mis vanuse piirides, et inimesed nüüd, et kui näiteks see on küll halb öelda, on seda asja, aga et kui näiteks laste suremus on suur tähendab, lapsi on palju ka olema lihtviisil et sealt siis välja tuua protsentuaalselt vahekorrad, nende järgi on võimalik siis selle kohta hinnata ja siis peale selle, et, et kui palju. On Kalve materjalis üldse inimesi, et mõnikord on niimoodi, et need kalmed võivad olla väga pikaajaliselt, aga seal ütleme isendite maetud isendite arv on, on väike. Aga kui nüüd nende isendite arv muutub suuremaks, siis järelikult on on toimunud positiivne iive või teine asi, et seal võib-olla nüüd kalmistust sattunud ka selliseid näiteks katku puhul või, või sõdade puhul või noh, nagu siin Tallinnaski on. Et on, lihtsalt on sinna maetud inimesi ja see ei ole enam ei ole kooskõlas selle normaalse iide näitajaga, vaid see on seotud mingisuguste hälvete ka ütleme või katastroofidega. No mis sa seda muud ongi katastroofi? Su tiivad on kulunud, luba ma tõstan sind kimalane käeseljaga, jahe on tuba. Ja lambi varjule paneb. Ei suudame peatada talv ja väsimust. Kuigi ehk tahaks. Las olgu siis vähemalt valges minek ja sulavaks pahaks. Süütan need kulunud meened toasooja. Timo Maran on luuletaja, kes kuulub jätkuvalt tugevaid sõna- seadjaid koondavasse rühmitusse Erakond. Peale selle on ta aga ka teadlane, erialalt biosemiootik. Nõnda pole ime, et elusloodust uurides tegeleb Maran ka kirjandusega. Nimelt uurib Maran looduse kohta kirjutatud, mitte ilukirjandust. Teiselt poolt jällegi luuletades tegeleb Maran palju loodusega. Tema esimene kogu põhjavesi tuli välja juba seitse aastat tagasi. Nüüd eelmisel aastal aga ilmustelt kaks raamatut. Kõigepealt nii vormilt kui sisult ebatavaline poeetiline punane raamat, mis sisaldab tekste väljasuremisohus Eesti looma- ja taimeliikidest. Teiseks andis Maran aasta lõpus välja ka oma teise nii-öelda päris luulekogu pealkirjaga metsa pööramine. Nüüd kohe teeb, ma arvan, iga väikese intervjuu Sven Vabar, kes küsis luuletajat selle kohta, kuidas sündis tema uus raamat ja kuidas üldse Marani luuletused sünnivad või kunagi sündima hakkasid. Juttu tuleb ka Timo Marani isast, äsja elutöö preemia saanud loodusfilmide tegijast Priin Maranist. Kõlavad ka Timo Marani luuletused, nagu ta neid ise luges erakonna kolme aasta eest ilmunud plaadil. Lõhnab nõmmeliivatee heinamaade ümbertalu ja peidab enese samblasse. Kes Kasesalu, seal, kus sipelgate tee põlgab, lookleb üle palu ja kus mattas käiakse kahekesi paljajalu. Seal siis lubad endale? Et ei enam ealeski. Arutena. Tere, Timo sellest metsapööramisest, eelmine kogu tuli juba kuus pool aastat tagasi välja, et miks nii pikk vahe see vahepeal eriti ei ilmutanud, ka muid asju. Kaks väikest parandust siia, et noh, samal aastal, kui metsa pööramine tuli pisut enne maikuus jõude silma taga, siis poeetiline, punane raamat, see oli selline koostööraamatu ja kus minu tekstid ka sees olid. Ja, ja eks ma pisut mõnesid asju ilmutasin siin loomingus oli paar luulevalimikku ja Vikerkaares Akadeemias samamoodi. Aga selles, et seal paus niivõrd pikk oli, ilmselt on, on erinevaid põhjuseid. Esiteks ma tänulikult olengi üsna sihuke aeglane kirjutaja, et tekstid kuidagi ei tule nii kähku. Ja teiselt poolt tegelikult selle metsapööramise käsikiri oli mul enam-vähem valmis ja ootamas peaaegu kaks aastat. Aga kogu aeg oli see tunne. Ta ei ole päris nagu sihukest õiget kuju tallu teel. Väga väga tihti sul nagu luuletusi ei tulegi, nagu Uku Masingu hulgas oli päevaplaanis sees kohed kella neljast kuueni või ma ei mäleta, mis kellaaegadel, et siis tema luuletus Ma mingitel perioodidel olen püüdnud teadlikumalt ennast kirjutama suunata alates tõesti noh, muude tööde-toimetuste vahel selle jaoks endale aega. Aga ma pean ütlema, et, et küllalt vähe on häid luuletusi, mis niimoodi on sündinud. Et sagedasem on minu puhul see, et luuletused tulevad kuidagi ootamatult mingisugusest tundest või mingisugusest rütmikatkest hakkavad hargnema selles mõttes ka päris paljud luuletused, esimesed versioonid on tekkinud üsna suvalistele paberitükkide peale. Kas kuskil läheb vussi peletada tagakülgedel või sellele, mis parasjagu kätte satub. Nii et selles mõttes ma ise olen leidnud lahenduseks, et ma võtan seda luuletamist kui lihtsalt midagi, mis, mis nagu juhtub, et ma täiesti ei ole endal sellele voli ette. Peab lihtsalt olema nagu avali, selle jaoks hoidma seal paber, pliiats käepärast. Et, et siis kui see mõte hargnema hakkab, et siis oleks võimalik ta üles märkida mingi 50 minuti pärast. See konkreetne tekstikatke või see konkreetne rütm on juba niimoodi möödapääsmatult kadunud kuskile ja teda uuesti üles leida on, on peaaegu võimatu. Isa teeb sul filme nagu paljud teisedki või vähemalt mõned erakonna autorid, et nad on ikkagi kooliajast peale juba sellised kirjandusinimesed olnud, et kas sinul nagu kolis, üritasin luuletada või oli selline kirjandus kalduvus? Ma usun, et ütleme, kui sa siin filmi tegelemisele viitasid, sest selline mingi keskkonnakogemus või keskkonnas olemise kogemus ilmselt kirjutamise jaoks minu puhul on nagu peamine et mul tuleb meelde tegelikult oma kõige esimese teksti, mis nagu püüdis natukene ulatus olla, kirjutasime 11 aastasena peale seda, kui ma olin Teetmat hästi ilusa päeva koos oma isa Ta grupiga filmigrupiga Matsalu lahe kallastel ja, ja siis ütleme kogemusest või sellest tundest, mis seal tekkis, siis hiljem sai püütud luuletus kirjutada. Ja see käik tegelikult mul siiamaani pilgu ees. Matsalu lahe kallastel on hästi sihukene, omanäoline taimekooslus, ütleksime praegu teadusliku mõista ka selle kohta palju madalaid taimi, mingeid tulikat, hanejalad nõmm-liivatee ja selle vahel siis erinevad linnusuled. See pilt on mulle meelde jäänud, sest kuidagi see luuletuse käima pani. Lähenev öö lisab taevale tumedat tooni. Päikesepunane sau all pilvede sulguma, laukiiresti kaotab viimaseid ergavaidiooni. Kaugemal rüsijääl. Mere rahulik hääl kordab üht lihtsat põhjani puutuvat. Kooliajal teatud kirjandushuvi mul muidugi on ka olnud aga ma arvan, et, et see minu puhul ei ole peamine võrreldes teiste erakonna liikmetega, kes on saanud oma ülikoolihariduse enamuses siis eesti filoloogia inglise filoloogia-s olen minagi kõige rohkem nagu mees metsas, selles mõttes, et, et ma olen lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogia erialal ja, ja selles mõttes minu vaade nagu luulatamisele ilmselt ka kannab seda. Selles, et sul see looduse hui on perekonnast pärit, selles on nagu raske kahelda, aga et sa ei eita ka, et selline poeetiline loodusele või noh, see, et sa üldse vaatad loodust sellise pilguga, et see on ilus. Et see sul kuidagi isalt pärit on, seda sugugi eitada ei taha. Noh, siin on kaks asja, et geenidest, ma ei oska õieti rääkida, et noh, kui palju on seda salapärast mõju, et mingil hetkel avastame ilmed või kuidagi kehahoiakud või või mingid ütlemised sarnaselt vanematele. Aga kindlasti on oma mõju kultuuritraditsioonile ja ka kindlasti selles keskkonnas, kus mul oli võimalus kasvada ja noorena olla kultuuritraditsioonist rääkides ümber, on alati olnud raamatuid ja on mõeldud nende üle on küsitud nende üle ja selles mõttes intellektuaalselt huvi on, on pigem soositud vanemate poolt ja keskkonna poolest. Tegelikult praktiliselt lapsest saadik alates neljandast eluaastast, kõik oma suved, ma olen veetnud sealsamas Matsas Läänemaal ja seal olles siis vahetult puutunud kokku väga erinevate loomadega ja see on üks asi, mis võib-olla just on oluline, et, et see noh, bioloogia, haridus mul ei ole nagu teoreetiline, see ei ole nagu õpiku haridus, vaid tõesti on ka sihukestel kogemuste kokkupuudet. Et kuidas üks või teine loomaliik kasse, Tarmo Soo, Ilves või siil või kes iganes, kuidas ta toimetab kuidas ta on, kuidas ta suhtleb ja kuidas on temaga koos olla või tema läheduses olla. Ja see niisugune vahetu kontakt ilmselt samamoodi nagu ka inimeste ka, et nad on vaks vahet, kas halvad raamatust, inimeste kohta või sa oled nendega vahetult koos. Et seal miski, mis seda just seda tunnetuslikku poolt, mis nagu luules avaldab, on mõjutanud. D täna kohtama ärkavad päeva saatku sind mõtted, mis puhta ja heledaväega viimase heita divel, vaata kui taganeb pime viipanist ühte ja sosinal lausuma nime pöörases pilku puutuda mägede Harry. Pool võib meist paista kuid teine ja maailma varju. Tõuskusutei täna kohtama ärkamata päeva. Ras Maian rajaks, mis koidikul kokku saanud. 2005. aastal öeldi kästonberi festivalile, et säärase lärmiga enam edasi ei saa. Keerake muusika kinni ja kõik. Kas pidu jäi ära? Ei jäänud. Pidu ei jäänud ära, kuid toimus kõrvaltvaataja jaoks vaikuses. Teater NO99 tähistab oma sünnipäeva samamoodi. Ajal, mil lärmi on enam kui sõnumit, on nemad otsustanud olla väga tasakuidas. Vaikne sünnipäevapidu välja näeb, uuris teater NO99 näitlejad Rasmus Kaljujärvelt, Urve Eslas. Teater NO99 saab kolme aastaseks. Tavaliselt tähistatakse sünnipäevi kärtsu ja mürtsuga. No 99 tähistab sünnipäeva vaikusega Rasmus Kaljujärv, mis on säilinud disko, vaikne disko, mida teater NO99 sellel puhul korraldanud. Tänud see on vaikne disko selles mõttes, et kui tavaliselt diskod toimuvad niimoodi, et muusika mürtsub ja basstrumm lööb sul kehast läbi, siis me mõtlesime, et me teeme Nikse vaiksema ürituse. See ei tähenda seda, et muusikat ei ole, muusika on, aga muusika on kõrvaklappidele sinu peas sinu sees. See on umbes selline tunne, et kui sa tõused hommikul üles ja mõtled, paned oma lemmikloo peale, nüüd tantsin, tantsin üksinda kodus. Ja siis seal tuleb tunne, et tahaks tantsida sellega, kellest see muusikani ja siis tuleb tunne, et tahaks tantsida veel rohkemate inimestega. Aga ikka samamoodi mõnes mõttes üksinda. Siis me üritamegi nagu sinna poola jõuda tantsid, oled üksi, aga tantsid ja samas oled nagu kõigi väga paljude inimestega koos. Kõrvaklapid peas, sinu lemmikmuusika, esimene lemmikinimene. Keda on esinema, oodata, muusikat mängima? Esinema oleme me kutsunud endale tiitšeideks Raul Saaremetsa, Eivi saaremetsa ja. Näiteks Erki Laur, Juhan Ulfsak, Taavi Eelmaa siis meil on Tallinna Ülikooli rektor Rein raud. Ivar Põllu. Meil on linnateatris lavastaja Mart Koldits, näitleja Veiko Tubin, draamateatrist Ivo Uukkivi, Ingomar Vihmar, kirjanik Jan Kaus, dirigent Olari Elts. Ja ma arvan, et nende nende nimedega mobiiln. Neid on veel, aga jätame midagi üllatuseks. Kas selles Paikuse ja müra vastandumises on mingisugune põhimõtteline otsus teie jaoks? See idee iseenesest pärineb Inglismaalt aastast 2005. Nii et see on üsna-üsna uus asi maailmas. Esimest korda korraldati Ühel festivalil siis linnavalitsus, ütlesite võituma festivali teha, aga pealegi üht-teist peab olema öörahu ja müra ei täi olla. Inimesed, kes tahtsid ikka edasi pidutseda, mõtlesin seda küll ma siis müra ei tee, et me siis teeme siis müra ainult enda peas, paneme endale kõrvaklapid pähe niimoodi, et Eesti jaoks müra ei ole. See erineb tavalistest tantsupidudest loodetavasti selle poolest, et kui sa lähed mingisse sugusesse Tallinna ööklubisse, siis seal näed seal baarileti ääres ja tantsupõrandal inimesi, kes on ennast väga uhkesti riidesse pannud ja, ja kenasti üles löönud ja. Ta on sellise olemisega, et tule, võta mind, mina olen sinu jaoks. Siis ma loodan, et see ei tähenda seda, et keegi võiks ennast ilusti riidesse panna, ennast üles lüüa, aga me tahame, et see tantsupidu oleks rohkem inimese enda jaoks sissepoole pööratud. Et inimene ise saaks ennast hästi tunda, nii nagu tema tahab ennast hästi tunda. Mitte et ta tuleb peole sellepärast, et kellelegi teisele silma jääda. Ma loodan, et sellest üritusest kujuneb midagi niisugust, et et see ei ole tavaline tantsupidu, seal on inimesed, kes tulevad peole ennast hästi tundma, tantsima, aga samas mõtlevad natukene ka enda peale. See on see tunne, nagu sa tantsid. Aga mitte keegi ei näe. Lavakunstikoolis on sellekohta ütlus avalike Tahaks öelda, et läbi lume sahiseva tõime teile selle nädalakultuuriga, aga ei julge, äkki on saate lõpuks juba lumi ära sulanud? Ütleme siis nii, et selle nädala saade sai nüüd läbi. Saates rääkis loodus eesti kirjandusest Timo Maran Peeter lauritsa ja Herkki Erich Merila ihade maailma kiika surve osas ning Rasmus Kaljujärv selgitas miksteatri. NO99 sünnipäev toimub vaikselt. Saate panid kokku Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Teemasid ja mõtteid võtame hea meelega ikka vastu e-posti aadressil kultuurikaja ät R punkt eekultuuriga ja eetris taas juba järgmisel nädalal ning meie saated on endiselt järelkuulatavad ka vikerraadio koduleheküljelt. Aitäh kuulamast ja ikka rõõmsat nädalalõppu.