Tere rõõmsat laupäeva saade, mida kuulate, on kultuuriga ja mina olen Riho Lauri Saar. Tänane saade on kirjum kui omaaegsed gnossose fresko või troopika. Loodusjuttu tuleb levimuusika Laevade reanimeerimis katsest Tartus. Hullust kunstnikust Orlaanist, ameerika luuletajatest ning oma osa saab kõiks legendaarne viiuldaja, kes on Eestit külastamas. Alustame mineviku ja tänapäeva ühitamisega. Mõned ütlevad, et Eesti taasiseseisvumisele pandi alus rahvarindega teised et muinsuskaitsepäevadega ning lisaks leidub veel kolmandaid ja neljandaid arvamusi. Aga ühe asja üle küll eriti ei vaielda. See on fakt, et omaaegse Tartu levimuusikapäevad olid need, kui suurüritustel esimesena julgelt sinimustvalgete lippudega lehvitati ning rokiajalugu tehti. Rokiajalugu oli, õigemini selleks ajaks Tartu levimuusikapäevadel tehtud juba ligi kümmekond aastat ja üsna pea tuli kapitalism ja turumajandus ning pillimehed ei olnudki enam nõus tasuta esinema. Ja Tartu levimuusikapäevad läksid hingusele. Vähemalt seniks. Eelmisel aastal üritas Genialistide klubi Tartus uuesti levimuusikapäevadega välja tulla. Üritus jäi pronksiöö sündmuste varju, kuid järgmisel nädalal tehakse teine katse. Miks otsustas sõpruskond, kes ise kunagi levimuusikapäevadest vaid ajakirjade vahendusel osa sai legendile uuesti elu sisse puhuda, sellest räägib Genialistide klubi eestvedaja Ivar Põllu. Levimuusikapäevade nimi toob muusikateadlikumal, aga võib olla ka muidu teadlikumale inimesele kindlasti meelde. Tartu levimuusikapäevad, mis varsti, ilmselt juba peaaegu paar aastakümmet on kuskil parimatel jahimaadel edasi elamas. Aga kas järgmisel nädalal algaval levimuusikapäevadel on ka mingi seos omaaegsete muusikapäevadega? Jah, nendega kindlasti on mingi mingi seos, kuigi me ei ole õigusjärgsed pärijad nii-öelda. Seetõttu me ka kasutame teistsugust nimekuju, mis nagu vihjab sellele, et, et justkui võiks midagi sarnast tekkida, aga, aga kindlasti ei ole need Genialistide klubis toimuvad levimuusikapäevad sugugi Need Tartu levimuusikapäevad, kuigi sarnasusi on omal ajal Tartus siis kui me kõik Tartus käisime leiumisega päevadel ja kõik suured asjad toimusid ja kõik ansamblid olid teistmoodi, siis oli ju praktiliselt kõik eesti ansamblid valmistasid ette mingi oma uue kavaga ja esinesid kontsertkorras, publik istus saalis, ansamblid vaheldusid ja publikult, kas tänapäeval sellist kontsert situatsiooni ei kujuta küll keegi ette ja ja ilmselt mitte ükski Eesti tippansambel ei hakka ning ühe kontserdi pärast mille eest ei maksta raha? No võib-olla mõni kindlasti mõni, aga mitte kolme-neljapäev Päevase festivali jagu ansambleid Jaka ettevalmistame eraldi kava selle jaoks. Aga me siiski proovime eesti populaarsemast ja paremast muusikast nagu välja nokitseda selliseid asju, mis ei ole päris nii populaarsed, võib-olla pole niivõrd äraleierdatud populaarsed ja proovime panna sellistesse huvitavatesse suhetesse, et tekiks selline loominguline pilk Eesti kergemale süvamuusikale või siis või siis levimuusikale. Vahet ei ole, kuidas seda nimetada lihtsalt Eesti heale muusikale mida siis võiks kokku tuua Genialistide klubi levimuusikapäevade nime alla. Aga kui levimuusika päevad ei ole Tartu levimuusikapäevade otseselt õigusjärglased, siis natukene selle nimekuju kallal nokkida lihtsalt siis miks te üldse sellist nime otsustasite kasutada? See sai alguse sellest kummalisest film, tere õhtust, mis meil toimus, kus mõnedele tuntud mõnedele täiesti tundmatu Erkki, hüva, kas rääkima tema, keda mina tol ajal hetkel ka ei tundnud, et ükskord uuesti lööb lõkkele tark rokipäevade Tungal ja Rannamäe kõrgel leiumuusikapäevade lipu siis meil tekkis Margus hiisiga, kes tollal oli Y-galerii galeristi ja tuntud muusikakriitik ja mis ta kõik on, tekkis mõte, et aga, aga teeme levimuusikapäevade aatriumis saab eelmine aasta, siis pidi toimuma mitmes kohas Tartus, aga lõpus toimus ikkagi ankini ristide klubis ja nagu nagu ka see aasta mõtlesime, et katsetame mis, mis siis ikka. Nime nimekujust võib jah küll kinni võtta ja ütelda, mis see siis nüüd tähendab, aga noh, proovimegi leida tähendust levimuusika, ütleme nii, me kõik teame, mis on eesti pop, aga me ei noh ütleme, et siis kui nõukogude aeg läbi sai ja, ja hakati Eestisse õppima tegema lääneliku popmuusikat, siis ikka väga pikalt kirjuti. Mäletan isegi mingeid arvustusi selles, seda nõukogude aegset eesti popmuusikat ehk siis levimuusikat, mis oli nagunii ebastandartne ja noh, nii valesti ja nii, nii poeetilise sõnadega või nii kuidagi noh, imelikku ülesehitusega, aga nüüd on see juba eriline jänesejälje, et tegelikult on ju eesti muusikas siiani alles ja seda asja jälle kaevatakse vaikselt nagu näpuotsaga. Üles, mis siis õieti toimuma hakkab, keda, mida saab näha, ma saan vist juba ette ära oma küsimuses niipalju öelda, et levimuusika päevades on kokku ühendatud kino, muusika ja plaadimuusika ilmselt, aga miks sellisel kujul ja, ja kes on need esinejad ja mis on need filmid, mida näha saab? Muusikaline pool on seekord. Ebastandart nagu eelmine aasta proovisime ajada sellist tiinet on üks pungipäev ja üks selline folgipäev, seal oli üks selline džässipäev ja üks rokipäev, siis see kuidagi ei teagi, kas ta toimis või mitte. Seekord on asi veel segasem. Et põhimõtteliselt meil levimuusikapäevad algavad 22. aprillil teisipäeval hoopis kinoga ja see kinofilmiks on Aljoša. Mis on filme aasta tagustest sündmustest. Noh, ma ei tea, kuivõrd näiteks levimuusikaga seotud, aga lei muusika päevadega meie ajalooga on see juba seotud seetõttu, et eelmise aasta leiumuslike päevade ajal need aprillirahutused Tallinnas toimusid, ju koguneb, kõik see festival oli meil kantud sellest ärevusest ja ka rahvuslikust kõrgepingest. Teisel päeval esinevad eestlased ja vilistlased. Ja setud on siis nagu, nagu niisugune rahvamuusikaüritus. Kolmandal päeval on Tõnis Mägi, Oleg Pissarenko, ka Taavi Kerikmäe, Ahto Abner. Ja pärast seda, kui see kontserte läbi toimub üks Eesti venelaste, kes ennast peavad siiski eestlastest täiesti nende selline sensi passi nimeline organisatsioon, mis organiseerib erinevaid üritusi ja nemad tegelevat džässmuusikaga ja igasuguse muusika ja kunsti piiride ühendamisega. Nende õhtu toimub seal pärast seda Tõnismäe kontserti. Reedel on selline üritus, kus on juba Paiv ansambleid. Kõigepealt esitleb oma plaat essiiv ning mis on sinna folkgrupeering, mis teeb laule Tartu ja Eesti kultuuri ja teatrielusündmustest inimestest. Oleme seda, Genialistide klubi andis välja tema kodulindistus plaadi nimetanud siis Tartu kultuurielu riim kroonikaks. Sealsamas kontserdil on ka ansambel Sid Timon, kes on kunagine eesti indie-muusika lipulaev aastast 89 90, kes tulid üheks kontserdiks. Meil ei sobi kokku, aga samas neil on täiesti uus repertuaari tõmmanud nagu vastavad väga hästi sellele leevendusi päeva nõuetele, et nad esitlevad täiesti uut programme, nagu ka Tõnis Mägi oma sõpradega, kes on jõudnud oma muusikalistest katsetustest täiesti uuele tasemele, nagu nad ise on öelnud siis samal päeval reedesel, siis esineb ansambel kaja, mis on Viimsist pärit ansambel, mis ekspressiivne funk vasara vaja mida vaid noh, selline heas mõttes levimuusika ja selle ürituse lõpetab reedese Ants Ants andur mis tutvustamist ei vaja. Laupäeval on Aivar Tansa organiseeritud abstraktsiooni töö number kolm. See on siis nagu elektroonilise muusikaõhtu ja pühapäev on meil kõige segasem programmiga. Igatahes see on nagu rohkem nagu kinorõhuga. See kõik kõlas väga hästi ja nagu juba öeldud, siis arvestades, et Genialistide klubi eestvedamisel toimuvad levimuusikapäevad teist aastat kuna need teist aastat toimuvad, siis võib arvata, et esimene üritus ilmselt õnnestus, kui juba teine toimub. Kas võid kunagi rääkida ka sellest, et või arvata, et äkki kunagi saab öelda niimoodi, et Genialistide klubi ongi Tartus, levimuusika lähevad sellisel kujul nagu neid peaaegu kunagi hunti taaselustanud või oleks see natukene liiga palju öelda või küsida ja on seda üldse mõtet niimoodi taaselustada? Ega me ei tea? Seda on mõtet niimoodi taaselustada ja ükski meie nagu klubiliikmetest ei ole elu sees käinud levimuusikapäevadel, nii nagu nad olid raid lugenud nende arvustusi teatri, muusika kinost ja näinud Alo-TV-s salvestusi, aga noh, põhimõtteliselt sellist otsest nagu vahetut sidet sellega ei ole ja ma arvan, et see on isegi hea, sest ega neid kuskil Nõukogude liidu äärealal toimunud lennujaama linnas toimunud kummalisi rokifestivale nagu ei saagi Euroopa Liidu piirilinnas taastada. See, see kontekst on hoopis teine ja võib-olla me peamegi need uuesti leiutama. Nüüd levimuusikapäevi on vaja, eks me siis õnnestume või. Jätkame luulelainel luulega on Eestis nii et luuletajad iseenesest Jululetavad palju ilmub hulgaliselt luulekogusid vanadelt agaga noortelt autoritelt. Miskipärast on aga tiraažid väiksed ja teine huvitav asi on see, et iseäranis vähem on uue iseseisvusaja jooksul ilmunud tõlkeluulet. Ausalt öeldes tekib kahtlus, et kas meil Eestis ikka üldse luulet armastatakse? Võib-olla paljud inimesed armastavad sellist mõtet, et mina luuletan. Aga kui nad ei loe eesti ega muu maailma olulist luulet, siis keda nad õieti armastavad, kas luulet või iseennast. Aga nüüd on juhtunud midagi üpris hämmastavat. Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professor Jüri Talvet on pannud kokku ja andnud välja Ameerika, see tähendab siis Ameerika Ühendriikide luule antoloogia. Antoloogia on suur ja üle 500 lehekülje paks. Veel hämmastavam on selle antoloogia puhul, et kaks kolmandikku selles leiduvatest luuletustest ilmuvad esmakordselt. Nii et see antoloogia juba üksi ei lase enam vähemalt mõnda aega öelda, et meil tõlkeluulega asjad kehvad oleksid. JÜRI talvetil palus rääkida sel Vabar Ameerika luule suure alustala poolt võtmani ja i Caminksi. Luuletusi loeb Vanemuise näitleja Jüri Lumiste. Just kevadel kui maailm on muda, lähegi. Vilistab kaugelt tilluke lonkav õhupallimees. Ja Edija pill tulevad joostes nibki ja mereröövlimängu juurest. Ja on kevad, kui maailm on ime, Torre loiguline. Isevärki vana tilluke õhupallimees vilistab kaugelt ja petja hispel tulevat gepsutades keksumängu ja hüppenööri juurest. On kevad ja too sokku sõraline õhupallimees vilistab kaugelt tilluke on ta. Kuidagi ootamatult see Ameerika luule antoloogia tuli raamatupoele brittidele ja kui ta tuli ja ma seda nägin, siis ma mõtlesin, et võib-olla see on üldse üks kõige olulisemaid asju, mis on eesti luules sündinud. Sellepärast et ühegi võõrkultuuri sellist suurt tüseda tantoloogiat ei ole. Ilmunudki eesti keeles vene luule kohta võib-olla on, aga ühegi muu kultuuri kohta pole. Jah, see antoloogia peaks tõesti meile pakkuma kohe päris palju väärtuslikku materjali luulematerjali. Nii et kui üldse meil on veel inimesi, kes luule vastu huvi tunnevad ja igal pool ka koolides, ja ma arvan küll, et see see raamat peaks nende inimesteni jõudma, lasteni jõudma, sest et tõepoolest Ameerika ühendriigid on üks kõige suuremad luulemaid. See on päris selge, kuigi ta kultuur on ju noorsooumbes samasugune nagu eesti kultuur, siiski on see ühe väga suure rahvaluule ja selle kahe sajandi vältel või enam-vähem kahe sajandi vältel. Meil on siiski proovitud läbi kõikvõimalike laade, nii et see niisugune üldine luulelaadide mitmekesisus, see on selles antoloogias küll üsna hästi peaks olema esindatud. Antoloogias on 39 luuletajat ja ei ole ka põhimõte selline, et igalt ühelt oleks seal üks või kaks luuletust, vaid igalt, et on siiski päris korralikud valimikud osadest lausa rohkem nagu volt võtma. Ma mõtlen klassikuid. Emily Dickinson, Edgar lim Masters ja Edgar Allan põu, aga siis ka uuematest luuletajatest on, on ikkagi, siin on päris niisugused korralikud valikud, nii et lugeja peaks saama ettekujutuse, et praktiliselt iga luuletaja niisukesest põhises sõnumis, tema väljenduslaadist, Raadio on tõesti väga, väga palju. Nii et jah, mulle endale tundub ka, et see on üks üldse kõige suuremaid tõlkeantoloogia, mis Ameerika luulest on tehtud ka siin sama ütelda kuidagimoodi ei julge, et see nüüd selle uusima, ütleme, 20. sajandi lõpuluulet tüüd lausa esinduslikult näitab, aga aga sellegipoolest on ka 20 sajandi lõpust on siiski mitmed kõige omanäolisemad luuletajad on siia sisse võetud näiteks siin siis niisugust vägagi mitmekesist päritolu jaapani ja indiaani ja ja muud, mis on temas koos, on siis luulat? Ei anna, air on siin lõpupool siis päris lõpus on viimane luuletaja, on indiaani luuletaja Sherman Aleksi, väga iroonilised ja tugevad luuletused on siin temalt ja on siin siis ka veel teisi plussil Clifton, neeger luulet ei anna ja, ja paljud teised, aga eelkõige siiski on eesmärk olnud selle niisuguse klassikalise 20 sajandi osa ja hõlvamine ja ma arvan, et see peaks olema siin korda läinud, nii et kõik need niisugused kõige omanäolisemad-Ameerika luuletajad ükskõik, kas seal põlvkonnast või või, või teised, kes sinna kai vahu on siin esindatud. Siin on palju ka selliseid suuri võimsaid luuletusi, vabavärsis, luuletusi tervikuna ongi ameerika luule vahendamise teeb natuke lihtsamaks näiteks inglise luulega võrreldes see, et on siiski enamik algupärandid vaba värsilised ja selliseid suuri võimsaid luuletusi on paljus Allen Kins siis Gregory Corso on siin palju vaeva näinud, meie tõlkijad, nende juures mahukad luuletused, aga tõlkijate hulgas on, on siin palju tunnustatud meistreid. Uuematest tõlkijatest on siin Märt Väljataga ja paljud ongi ka ise väga tunnustatud luuletajad. Tõnu Õnnepalu. Paul-Eerik Rummo on ka Hasso Krull on Doris Kareva on Nende tõlkijate hulgas ja siis muidugi Andres Ehin, Andres Ehin, kes ka väärt tõlkitegi nüüd kokku tõlkijate osa kohta, nii et võib-olla ja minul endal on peaaegu et kõige suurem osa küll niimoodi, aga selle kõrval on väga palju tõlkeid teinud Hasso Krull ja siin on siis teistelt, on võib-olla mõnevõrra vähem, aga nende hulgas on ka äärmiselt keerulisi luuletusi, millega võib-olla ainult just nemad, need tõlkijad on siis kõige paremini toime tulnud. Kui palju selles antoloogias üldse on esmakordselt ilmunud materjali? Minu arvates on siin üks, kaks kolmandikku, on täiesti uued tõlked ja uue uued luuletused, nii et enamike siis kolmandik on Jahan valitud nendest juba varem ilmunud raamatutest nagu Edgar Allan Koluuleraamat, mis oli juba 1931 orase tõlkes, on siin, aga siin isegi näiteks põust on mõningaid uusi tõlkeid, mina söandasin siin siis kaks tõlget teha ja siin samuti Märt Väljataga on, on kaks tõlget siinjuures ja Wolt võtmanne küll, tõsi on nii et on, siis on kõik need, mis on siia valitud ja siin on väga palju valitud. Tundub, et võtta enam veel natuke nagu unustatud. Need tõlked on poris kagurilt, aga nende Boris kabury suurepäraste tõlgete kõrval on näiteks ka üks tõlge, mis ei ole tema omavaid, mille tegija on, on Johannes Semper per ja üks naine ootab mind, see on see luuletus, mis juba 1920. aastal ilmus Johannes Semperi raamatus poolt võtma, seal on esimene valik võtmanist ja seal on ka oivaline saate käsitlus, mille Semper tollal kirjutas väga-väga varakult. Minu arvates on see üldse üks esimesi selliseid suuri, tõelise suuri raamatuid maailmakirjandusest eesti keeles 1920 ilmunud Wolt võtman Emily Dickinson ei, luule on juba ilmunud eesti keeles, seni siin on siis väga head. Doris Kareva tõlked on siin peamiselt mõned üksikud, on ka minult Edgar Lee Mastersi kaasspoon Riveri koolnud, sellest kuulsast tsüklist on siin ka esinduslik valik. Ja need on tõlkinud küll kõik Boris kabur ja Robert Frost, siis ta on ka veel Minni nurme, tõlkes on siin väike valik, aga edasi juba küll on, valdav osa luuletajaid on, kes esmakordselt silmumasin eesti luuletaja ette, näiteks Iisra Baund on siin, nende hulgas on siis Volest diivandus. William Carlos Williams i Gaming ka mingis väga põnev luuletaja Märja Moore tan siin Märt Väljataga tõlkes on siis Elizabeth Bishop, on ka küllaltki esinduslikult, on, on Märt Väljataga ja, ja Reet soola tõlkes on siin seeder Rodge, kes mulle endale oli üks väärt avastusi suure rahuldusega tõlkisin ma tema luulet. Siin on Loorents Ferlingeti Andres Ehini tõlkes Franco harra Hasso Krulli tõlkes Hasso Krulli tõlked on veel siin palju. Kohe William Carlos Williams, Volest Tiimanson on temalt ja lisandusi samuti olen Kinsbergil, on siin peale selle, mis on siis Tõnu Õnnepalu tõlkes on see suur võimas luuletus Kinsbergilt ulg ja siis uuemast mitte, see ei ole õieti uuem, seal on juba ka ikkagi luuletajad, kes on, on osa kahjuks elust lahkunud ja, ja mõned on juba päris kõrges eas, on siin see mees, Rait on tema kahjuks on surnud siis John asperi one elavate luuletajate, Ameerika luuletajate hulgas kõige kuulsamaid, tema kõrval samuti mööblina on teine ka kuulus Ameerika luulet ja siis on kaks naisluuletajat, kes paraku endalt elu võtsid, on tekst, on ja, ja siis Sylvia-klass on siin samuti selles antoloogias ja siis on elavaid luuletajaid, on, on mõned, kelle teened eesti luule ees või eesti luule vahendamises nagu Erve Steding ja H. L-XX. Nad on tõlkinud eesti luulet. Steding on Arved viirlaiul luulet tõlkinud ja, ja ixon tõlkinud. Päris paljud eesti luuletajate loomingut. Istun ja vaatan maailmamuresid ja rõhumist ja häbi. Kuulen noormeeste salajast Crumplikkunutu ahastust tehtud tegude pärast. Näen elu alatust kurjasti, koheldud ema suremas, hüljatud, näljas, meeleheitel. Näen kurjasti koheldud naist. Näen noorte naiste nurjatud võrgutajat. Ja õnnetut armastust, mis valu varjata püüab. Neid asju näen maailmas. Näen lahinguraskusi, katkusid vägivalda. Näen märtrid ja vange. Näen näljahäda, merel. Näen madrused liisuga valimas, surma, et ülejäänud pääseks. Näen alandust, mõnitust, mida kõrgeid isandad jagavad töölistele vaestele neegritele ja nendetaolistele. Kõike seda otsatut, piinu ning alandust. Vaatan, ma näen. Kuulen. Luule ja kirjandusega jätkame, sest vaatamata kõigele tegeletakse sellega ka meie kodumail. Kevadises Tallinnas saalides ja kangialustes, kohvikutes ja hüljatud tööstushoonetes kogunesid kirjanikud seitsmendat korda toimus kirjandusfestival sotsija võõrustati külalisi Gruusiast ja Petroskoist ning prooviti eesti vene luuleõhtul praktilist. Integratsioonifestivali ühe korraldaja Jürgen roostega rääkis festivali avamise järel Vabaduse väljakul raamatust välja tänavatele tükkivast luulest. Urve Eslas. Mina. Luuletaja mina. Sõbrad luuletaja. Ja saan peksa, sõber, luuletaja ma ei taha enam üldse luuletada belglaste sõber, luuletaja, mis normaalse inimese kombel elada. Jürgen Rooste me oleme üsna harjunud juba sellega, et niipea kui esimesed lilled murust välja tungivad, nii tulevad ka kirjanikud tänavatele. Homod käivad ja, ja igasugused samba ja monumendimehed ka, miks siis kirjanikud ei võiks? Mis selleaastane sotsia festival toob? Haige igasugu toredaid asju toob asu, alustaks välistada külalistest, eks ole, seal viisakalt kaugeltnurga mehed ikka tähtsamad. Gruusiast on kaks suurepärast poi, karjalast on bluusrokkbänd, siis on meie oma oma eestivene luuletanud päris integratsioon, mitte kuramuse mingisugune poliitiline jura, eks ole, vaid ikka ikka tegelik inimeste kohtume, et eesti ja vene luuletajad loevad koos oma teksti ühel õhtul. Ja, ja siis on iga-aastane Põvetest lämbe, aga see aastases täpsuke põuetrid Pätu ka pädel nii-öelda näpparitel teada siuksed, kahevõistlused või duellid lava peal. Luuletajad proovivad midagi sarnast, see on, see on jälle muidugi ameerika tumedanahalise kultuuriruumi lätetega asi, eks ole, see ongi sealt tulnud. Ja vaatame, kas sellised karjatšestonski paarini tulevad kaasa sellise tulise tumedaasjaga. Tundub nõndaviisi, et kirjandusfestival on sellel aastal läinud üsna luule poole kreeni. Eks ta jällegi erinev tava eri maade Saksamaal näiteks on proosalugemised väga tavalised, loetakse jutt, teete või romaanikatkeid, loevad kirjanikud ette, kujun, romaanide esitlased, niiviisi Eestis jutu lugemise tava on ära kadunud või väiksemaks jäänud, mõned üksikud rändavad muinasjutuvestjad, kes käivad ringi, räägivad oma lugusid, sihukest juttu õhtuid eriti p, et kui Eesti senine kultuurihuviline, ütleme, koleda sõnaga kultuuri tarbija sihuke tarbija, selline kultuuriklient Konsumi ristlik, sihukene kultuurifanaatik tuleb üritusele, seda pigem nagu viitsib kuulata, kas tarkade meeste omavahelist juttu mingil filosoofilisel või poliitilisel teemal või siis luuletusi. Luuletused on head, lühikesed, neid ei pea väga palju keskenduma ja kui vahepeal ka läheb mõte rändama, unustad midagi ära, siis teisel ei ole nagu kelgu pealt maha kukkunud, eks ole. Ja, ja sellepärast roosa lugemisi on väga vähe. Jah. Ma vaatan tõesti, et siin domineerivad ilmselgelt luuletajad, see aasta. Aga mis siis, las nad olla, luuletajad, ka inimesed ikkagi poole kohaga. Mõni saade tagasi ütles Doris Kareva kultuuriga ajas, et luule liigubki sinnapoole, et ta tuleb raamatust välja, tuleb avalikele väljakule avalikesse ruumidesse. Kas luule võibki muutuda jälle suuliseks? Jah, luuletusega hea, kergelt on hea väike asjake täpselt, et teda võib tõesti isegi audit aktiivsel kujul paigutada avaliku ruumina, ütelda müra tekitajaks või siis kirjutada pingi peale või, või asfaldile või või nii edasi, et, et see kindlasti luule liigub natuke rohkem linnaruumi. Aga, aga tõesti, ma olen ka nõus, mis mitu kriitikud on öelnud, siin ilmus, eks ole, möödunud aastal nende nii-öelda esimene eesti blogi romaan, mis blogi sai raamatusse, et tegelikult blogijad teil on ka tunne, et kui see kaante vahele ei ole, et igatahes päris raamat ikka ei ole, et seal netiavarustes ja ega siis linaruumist siukest ulgu teksti on palju, aga see niisuguse väärikuse ja kirjandusliku au ja uhkuse annavad asjale ikkagi kaaned. Ja, ja raamatuid on ohtlikum, kui tiraaž on juba laiali läinud. Nad on palju raskem hävitada kui internetikeskkonna internetist tõmmatakse juhe välja, lastakse satelliit alla, pannakse server kinni ja ongi kogu lugu mokas läinud, su suur kirjandus aga, aga raamatutega sa pead kaega otsima, salapolitsei peab ta ajama virna kuhjata. Avalik põletamine, inimesed näevad, kus suitsu, seal tuld, eks ole. See raamat on ikkagi selline mälukandmise üks ideaalsemaid atribuute, ta on väga hea nii-öelda salvestusvahend, et mina raamatu pärast nii niivõrd ei muretseks, pealegi need üldise niisuguse maailma majanduse depressiooni ja Eesti oma jobude üli üli üliintensiivse, hävitusliku majandustegevused. Depressiooni aegadel panin tähele, esiteks ei ole raamatu hind enam nii hull võrreldes kõige muuga, kõik muu on nii kalliks läinud, et raamatuhinnad ei ole viimasel ajal enam nii tõusnud, aga vahepeal tõusid kõik, muu läheb palju rutem kallimaks. Aga, aga teine asi on sihukestel depressiooni aegadel inimesed ja kui õhus sihukest masendust ja vaesust ja paja sõjahaisu ja nii siis ikka inimesed pöörduvad rohkem kultuuri juurde, hakkavad jälle kirjandusest tähendusi ja vastuseid otsima ja noh siis on religioon ja kultuur tulevad appi siis, kui inimesel on jama majas. Enne siuksel heal paksuks söömise ajal ei huvita see kedagi eritise kirjanduse värk. Mis sa seal ikka loed või luuletad, kui sul kõht on täis hea olla? Telekas näitab ka seriaali. Samas Maslow püramiidi järgi me teame jälle seda, et esmavajadused peavad olema rahuldatud selleks, et saaks tekkida kultuurilised vajadused. Aga see on, minu arust ongi, see, identiteedikriis on teatavusenguski tekitab selle esmavajaduse just nimelt kultuuri ja kirjanduse järgi. Kui sul on nagu majanduslik vot raske ja muidu paha ja, ja ebakindlad ajad ja piiri taga möllavad suured sõjamasinad müristada, siis, siis hakkab inimene otsima vastuseid. Selleks esmavajaduseks tõuseb see janu identiteedi järel, et keegi ütleks sulle, kes sa sihuke oled. Et keegi annaks sulle selle vastuse. Nendele, kes teavad, pole vaja Tatjana krindenko nime tutvustada. Nendele, kes ei tea, olgu öeldud, et Tatjana krindenkov on ainulaadne nähtus kaasaegses vene viiuldajate koolkonnas. Kuigi teda tuntakse rohkem kui romantilise traditsiooni kandjat, oli ta rokkansambli rong liige ja osales aktiivselt avam kordsetes aktsioonides ja elektroonilise muusika eksperimentides. Nõukogude liidus peeti neid tegevusi sel ajal tissidentlikeks ja aastail 1978 kuni 1988 keelati krindenkole anda kontserte ja oma esitusi salvestada. See kõik ei takistanud tal asutamas taga 1982. aastal ühte esimestest barokkansamblites Nõukogude liidus ja Ida-Euroopas nimega vanamuusikaakadeemia mis viljeles autentset esitusstiili ning kasutas vaid originaalinstrumente. Praegu jätkab Tatjana krindenko esinemist solistina maailma juhtivate orkestrite ka ja muuseas temale teoseid pühendanud ka Arvo Pärt. 1999. aastal asutas stati Aare krindenko projekti uus sakraalväli ja selle teostamiseks ansambli oopus. Postprojekti aluseks oli helilooja Vladimir Martõnovi arusaam, et lähiajal võime näha heliloojal tugineva muusika peamiste põhimõtete tagasipöördumatut kokkuvarisemist ning praegu on aeg vormida uut muusika mängimise välja. Kuidas see kõik välja näeb, seda saab juba täna kell seitse õhtul näha Püha Katariina kirikus. Kuidas aga seda kõike mõista ning mida veel Tatjana krindenko kohta teada võiks sellest räägib festivali trialoogos eestvedaja Taivo Niitvägi. Sel aastal täitub 10 aastat süvakultuuri festivali dioloogos algatamisest ja dioloogos kui algselt ladina kvartalisse. Tallinna vanalinnas kavandatud üritus on enesega kaasa toonud väga palju diskussioone, mis puudutab kultuuriinimese väärtusi väärtushinnanguid, meie kultuurilist enesemääratlust ja meie võimekust olla dialoogipartnerid teiste kultuuridega. Ja festivali südameks on olnud Tallinna vanalinnas asuv Püha Katariina kirik. Õigemini see väike osa, mis sellest endisaegsest Tallinna suurimast kirikust järele on jäänud. Ja avalikkus kasutamise seal on. Ja selle kirikuga seoses on meil ka kirjut palju rahvusvahelisi kultuurikontakte millest üheks tähtsamaks on kontaktide helilooja Vladimir Martõnoviga ja Moskva teatraalidega eesotsas Jüri Liu piimovia Anatoolia Vassiljeviga nimelt trioloogose avaürituseks oligi ministeeriumile Vladimir Mart tõenäoliselt kirjutas. Selle nimi oli Jeremija nutulaul, seda kandsid ette professionaalsed ansambli siirini lauljad. Kuid see oli Anatoli Vassiljevi tsingi äikini poolt niimoodi kokku pandud, et ta oli täis erinevaid liikumisi müstilisi kujundeid ja nii tekkis meil tihe kontakt nende kunstiloojatega. Ja järgmisel aastal juba pühendas Vladimir Martha sellele kohale ladina kvartalile festivalil trioloogos ühe heliteose mille nimi oli inimeste ja inglite mäng ning sellest alates hakkas ta viljelema Ühte sellist žanrit oma loomingus nagu uus sakraalväli ehk uus sakraalmaailm ja selle esimese eriteose, inglite ja inimeste mängu ettekandmiseks kutsus viiuldaja ja panen muusikaakadeemia rajaja Tatjana krindenko Moskvas kokku väikse ansambli ja nimetas selle ansamblis oopus post. Ja niimoodi kujunes välja omalaadne oopus, postmuusika, ehke oopus, mis on peale ootusi ja peale oopuste aega bioloopust, epohhi. Ja nüüd, olles 10 aastat pidanud seda festivali trioloogossin, tekkis nüüd mõte ja, ja soov, et seesama kooslus, kes on sündinud seoses festivaliga trioloogos, tuleks ka meie festivalitsüklit avama. Soov oli laiendada festivali ka natuke kaugemale Tallinna vanalinna piiridest. Ja nüüd esineb siin Tatjana Gredenko oma ansambliga Opus post. Ja meie teemaks on kõikide eelnevate aastate teemade jätk. Kuid see, see teema, see tria loo, kus nüüd seekord kajastub muusikas ja tegemist on dialoogiga erinevate ajastute vahel, erinevalt ideaalide vahel, mida need ajastud kandsid endaga. Selle kontserdi sarja nimi on ideaalide sõda muusikas. Ja siin võib tõesti öelda, et, et, et kuulaja hinges võib tõepoolest puhkeda sõda. Et kes siis lõpuks võidab kas kord või, või kaos lootus või lootusetus, iroonia või vägivald. Ja seda kõike ma olen veendunud, suudab Tatjana krindenko oma oma virtuoosid ansambliga eriliselt tormiliselt ja aktiivselt mõjuvalt tuua kuulajateni olles ise väga sugestiivse mängija. Väga tere lavaline kuju, üks eredamaid muusikuid üldse vene muusikaelus praegu? Jaa, loomulikult maailma tippu kuuluv interpreet. Ja üks erand on selles kontserdisarjas on Tartu Ülikoolis toimuv kontsert. Seal arvasime, et, et oleks sobiv mängida üksnes vanamuusikat lähtudes selle saali auväärsest ajaloost ja, ja proportsioonidest. Ma julgeks kutsuda kõiki kuulama neid kontserte ja soovin kõigile head kuulamist ja tähelepanu nende teemade vastu, mida trioloogoson püstitanud. Ka tükike inimkeha võib olla kunst. Võib küll, kes ei usu, mingu kunstihoonesse ja vaadaku 18. maini avatud prantsuse kunstniku Hollande'i näitust. Selgituseks niipalju, et Hollande'i on läbi tema loomingu huvitanud naise identiteet. Mind selle uurimiseks loomiseks, lõhkumiseks ja taasloomiseks on ta kasutanud iseenda keha. Kuidas see kõik välja näeb, seda saab näha kunstihoones väljas olevast ligi 40-st Orlaani tööst. Aga mida sellest kõigest järeldada, räägib näituse kuraator Reet Varblane. Olen praeguses kunstipildis olnud juba rohkem kui 40 aastat väga järjekindlalt ja tema puhul võib nagu kahte niisugust suundumust näha, üks on see, et ta algusest peale kõik see, mis ta on teinud, on seotud eelkõige tema kehaga, midagi, mille kohta ta ise on, tavatsevad öelda, et see on kas siis lihalik või ihulik kunst. Ta on nõme, praegu ei oska öelda, kas need päris algusest peale, aga igal juhul sellest ajast peale, kui ta ise nüüd oma seda kunsti tegemist on siis ka peegeldama hakanud ka iseenda jaoks peegeldama, teadvustama on ta seda siis eristanud otseselt sellest kehakunstist ja on kasutanud teist sõna ja ka teoreetikud on siis üles ehitanud siis selle käsitluse mitte niivõrd kehakunsti, kuivõrd siis selle ihu lihaliku ihuliku kunsti peale. Nii et kogu see tema kunstitee ikkagi kuskil 60.-te pärist lõpust, 70.-test on olnud kogu aeg seotud tema oma kehaga. Et tema identiteediga otseselt mitte need laiemalt. Ja Ta on selles leidnud kogu aeg seda oma kunstiainest. Ja teine tasand selle juures on, mis ma usun, on tegelikult mänginud sama suurt rolli, et miks ta siiamaani ikkagi nii aktuaalselt kõne all on. See on siis see, et ta sellest oma imagost on suutnud nagu kogu aeg leida mingisuguseid uusi tahke ja minna mingitele teistele tasanditele, et ühelt poolt ta võtab ette mingisuguse ühe lähenemisega ütleme, ühe valdkonda ühe ajastu kasutab iseennast oma imagot vastavalt siis selle ajastul välja tulnud siis hoiakutele, ideedele, stereotüüpidele, väärtuste Lausamadele, paneb neid küsimärgi alla, teeb seda sügavuti, siis läheb kuhugi mujale, siis võtab sealt selle sügavuse välja. Sügavuse kõrval on ta ka väga meediateadlik olnud, nii et ta ei ole mitte ainult see, et kunstnik teeb midagi väga kontseptuaalset, aga väljaspoole ei pea see väga arusaadav olema või vähemalt ei ole see niisugune atraktiivne. Ta on vaieldamatult atraktiivne ja siis läheb kuhugi teise valdkonda. Alati tekib see küsimus, et jah, kui kaugele enese paljastamisega võib minna, kui ma ütlen enesepaljastamine, siis see ei tähenda praegult siin sugugi mitte nihukest pihtimust nagu ta on siis 19. sajandi või 20. sajandi alguse mõttes. Et jah, et kui palju ta võib iseennast muuta. Ja olles samal ajal siis ise selle oma kunstisubjekt kui ka objekt. Et vaieldamatult kõige radikaalsem akt ja samal ajal ka ilmselt kõige enam ka meediale suunatumakt või vähemalt see, mida meedia ja niisugune lai teadvustus kõige enam on üles noppinud on siis olnud Orlaani ilulõikuste seeria, mida ta tegi küll ainult kolm aastat, 1990 kuni 1993, noh, siia kohe juurde öelda, et näiteks tema eelmine loomeperiood, kui kasutada niisugust traditsioonilist väljendit, see, mis oli siis seotud barokiajastuga, kestis enam kui 20 aastat. Et jah, et kui palju ta kuskilt nagu midagi võtab ja kui palju see, mida ta võtab või teeb tegelikult ka selle laia avalikkuse ette jõuab. Ta on lasknud siis kogu siis seda protsessi, kuidas see operatsioon tema kallal on käinud, on lasknud seda operatsiooniprotsessi kõik need vahelõike ka avalikult arutleda, et kui ta näiteks tegi selle performance'i Pariisis sisse performans trantsleriti kas New Yorki Londonisse ja samal ajal oli sinna kogunenud teoreetikud teised kunstnikud, kes arutasid filosoofid, kes arutasidki mida see tähendab, mis see just on ja samal ajal ka see, mida nad arutasid, transleeriti ka talle. Nii et kuskilt on see päris niisugune julm. Ühelt poolt iseenda täiesti objektistumine, noh, niuke võõrandamine isegi ja teiselt poolt on ta siis ise olnud väga niisugune iseenda jälgija ka seesama subjekt, kes vaatab, kes tegelikult on kogu aeg teadlik, kuidas seda tegevust ka vastu võetakse. Ma arvan, et see on, see tasand on isegi veel nagu kõige halastamatu tasand. Ja ongi peaaegu et kõik. Tänases saates oli juttu sellest, kuidas levimuusika tungib tagasi Tartu ent enam ei vehita sinimustvalge lipuga, vaid tungib salamisi põranda alt ja seinapragudest. Sven Vabar vestles Ameerika luule mammutantoloogia koostaja Jüri talveti. Kant ning oma sõna said ka viiul ja Eesti. Kirjandussaate tõid teieni Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar, kes võtavad arvamusi ja ettepanekuid rõõmuga vastu e-posti aadressil kultuurikaja ät r punkt e kultuuriga järelkuulatav ka vikerraadio koduleheküljelt, uus kultuurikompott juba järgmisel nädalal meie poolt kuulmiseni ning nädalavahetusel mõtisklemiseks üks äritera Rein pakult, keda tabas teatris käies ilmutus. Ma käisin siin laupäeval vaatamas Von Krahli teatris Rainer Sarneti lavastatud Jelineki kirjutatud Noorat ja see oli hea tükk, nagu ikka, tavaliselt nad seal Krahlis on. Väga suurepärane, leidlik ja väga terviklikke kihvt lavastus. Ja muidugi Juhan Ulfsak ja Taavi Eelma virtuaalsed esitused. Aga miks ma sellest räägin, on see, et, et mõtted läksid seksi peale, tähendab siis teoreetiliselt seks on tõepoolest majanduse üks neid hoobasid, mis toodab suure hulga lisaväärtust meie kaasaegses ühiskonnas. Seksi on iseenesest väga huvitav fenomen. Ise ei maksa suurt midagi. Oskar Vaildi näiteks ütles ikka, et seks on vaese mehe teatria ja meil siin Tartu meelelahutuselus olen ma ka vaadanud, kus on hinnatud see, et, et võimalikult vähe raha õhtul välja minnes kulutada on, on seks nagu hästi tugevalt teema ja hästi armastatud meelelahutuse vorm, sest see ei maksa tõepoolest niipalju kui õlu siis ei maksa mitte midagi, aga aga seksikus ja seksikad inimesed liigutavad meie ühiskonnas küll väga suuri summasid ja võiks isegi öelda, et mägesid seks ise on saamine, seksi kogu aeg otsitakse, kui saadakse, siis tahetakse kohe jälle rohkem ja rohkem ja paremat ja kui ei saada, siis ka muidugi kogu aeg tahetakse. Seksist ei saa kunagi küll seda mahub inimese sisse sõna otseses mõttes roppu moodi. Ja tarbimine tarbimise mudel on tõesti loodud seksi järgi. Tarbimine ja tarbimisiha on paljuski seksiiha kopiteist. Sekson oma olemuselt tühi lubadus täitmata mängija lõplikku rahuldust ei tule sellest kunagi. Et see nagu jook, mis janu ei kustuta, aga mind huvitab just seksikus. Seksikus on tänapäeva ühiskonnas väga hinnatud inimomadus. Sellest räägitakse Ministrite direktorite kunstnikke, kelle iganes puhul ja see on hästi demokraatliku omadus see sõltu haridus, et see on põhimõtteliselt kõigile jõukohane, ei nõua vaimseid erilisi võimeid ega mingeid füüsilisi erioskusi. Aga mis tast kasu on temast rääkida, mida ta inimese kohta siis õieti nagu ütleb? Vanasti oli seksikus teatav reaktsioon, mis tekkis vastuvõtjas, et selle võis esile kutsuda, keegi, kes kellelegi teisele meeldis, ei pruukinud meeldida üldse, ülejäänud inimestele. Aga kaasaegne seksikus tundub, mulle ei ole enam üldse selline individuaalne ja see ei teki mitte vastuvõtjas, vaid see sisaldub juba saatjas eneses. Kaasaegne seksikus on universaalne kirjeldatavate parameetritega, niisugune enamjaolt rahvusvaheline nõu haug. Ega ma ei saagi päris täpselt aru, kas seksikust peetakse puhtaks jumala anniks või on siiski tegemist ka inimese enesesaavutusega, igatahes on tegemist tõhusa töövahendiga niukse relvaga kui ta kord inimesele on osaks saanud. On täiesti selge, et õige toitumise ja spordiharjumuste abi tuleb oma seksikust pidevalt treenida. Seksikuse menetlemine kas või vananedes on väga traagiline sündmus, eriti traagiline muidugi seksikuse menetlemine enne vanaduse saabumist, nii et et seksikus on täna hoopis teine nähtus, kui kasvõi 40 aastat tagasi miliseks oli. Ühe suure revolutsiooni kangelaseks igatahes väärib seksikuse fenomen, uurimist ja mõtlemist ja kui keegi suudab tõesti hea praktilise seksikuse käsiraamatu välja anda, siis ma usun, et teda saadab edu nii majanduslik kui ka seksuaalne.