Tere õhtust, siin toimetaja maris Johannes. Tänane tekst on Mats Traadi sulest. Loeme uusi Hara laht, elulugusid ja elulugudele annab häälenäitleja Ain Lutsepp. Inimesed räägivad endast, jutustavad meile oma lugu. Kirjanik on teinud oma poose, rõhuasetuse sepitsenud poendid. Ja kokku see kõik ongi üks Eesti elulugu elatud maha maetud. Meie loeme kuulame-meenutame jalutades justkui surnuaial hauaplaatide vahel. Mõne jutustaja elu ja minek on olnud rahulikum, tal on sünni ja surmadaatum. Teine on hajunud, justkui olematusse kadunud, unustatud, isegi eluaastaid pole hauaplaadil kirjas. On vannimi. Vahel pole raatsitud eesnimegi anda. Nagu elus. Elulugu inspireerib karakterit otsima. Alustasime Ain Lutsepp, aga härala elulugude lugemist teadmises et meid huvitavad vaid epidasid, me loeme vaid hauakirju. Me ei hakka inimest mängima. Aga ometi mõne teksti puhul ei saanud ennast vaos hoida. Ain Lutsepp lugejana ja mina tema esimese kuulajana. Nagu ikka surnuaial, mõnest hauaplaadist lähed mööda vaikselt ja mõlgutades. Teine sünnitab emotsioone, viha, ängi, rõõmukestki eesti rahva saatus 20. sajandil kõlab suureliselt. Aga Harola elulugudes on see kirjas. Väike valik neist tekstidest on nüüd teile kuulamiseks. Autor Mats traat, loeb Ain Lutsepp ja muusika valib virve Pulver. Nüanti tina 1000 888905 kümmend neli ristimist mööda Lin Ludwig. Noormehena avanes mul võimalus minna Riia Õpetajate seminar vääre kus õigeusklik võis õppida kooliraha maksma. Vaata. Seepärast lasksin enda salvida apostliku õigeusku ja Leontics. Kooliõpetaja ametit pidades ähvardasid kordamööda nii hävituspataljon kui omakaitse mind mullatoidule saata. Aga läks õnneks. Jäin hingeunne. Paul tõmbas mu maha küüditatavate nimekirjast. Et õpetaja ja ühiskonnategelane kurja kavatsust ei ole. Pärast võitlesin enda kulaku nimest vabaks. Minu talu oli alla 30 hektari. Ma ei saanudki kulaku olla. Nimekirja olin suusatud selgest kadedusest. Ma teadsin, kelle kätetöö see oli. Aga mina ei kandnud ligimese peale keelt. Joosep Juhanson 1000 881943. Mina ei suutnud ühegi naisterahva juures öö otsa vastu pidada. Ootasin, tuleks aga rutem. Hommik pääseks minema. Siis palkas isa karjatüdrukuks Alma. Temaga sai kõik iseenesest kombesse ja isegi ülearu. Mul oli temaga poeg. Alma oli mind ligi lasknud vaid selleks, et ma ta tanu alla viiksin. Kui ma seda ei teinud, läks ta sajatades minema. Elmar jäi minu juurde, kasvas suureks. Käisime kahekesi joomas teineteise hobusega. Kui poeg kukkus reelt maha, tuli mul tagasi sõita, ta üles korjata. Süda oli mul raskesti haige. Lasksin endale raudristi valmis teha. Virtanen tõi sahvrist süüa, küsis, kas sa veel midagi tahad? Ei tahtnud. Virtin läks lauta loomi talitama, komberdasin ise sahvrisse, tulin tagasi laua juurde, rasvane singi Viilakas käes. Ja surin siis ära. Johannes Remmelg. Olin linnamees, tulin sõja ajal maale, võtsin siin naise naisele olile. Korjasin taludest potte ja padasid. Passisin aia tagant peale, kui köögiuks lahti perenaine silma pilguks, aita või lauta läinud. Mina uksest sisse pada või pott, tulelt ja jooksuga minema. Maainimesed ei usaldavad, ei osanud midagi kahtlustada. Rinne läks läbi, venelased tagasi, ei saa süüa teha. Poes Potjaga Castroli ei ole. Mina võtsin sahvri ukse lahti, ütlesin, millist potti või Padaga soovite, prouad müüsin neile nende oma keeduriistu tagasi. Kogusin rehe alla suure hunniku padruneid, miine ja mürske ja isegi kaks lennukipommi. Sealsamas olid kapsapead, mis ootasid riivimist. Lehm läks neid sööma, mina teda ära ajama. Punik astus kogemata ühele miinile peale. Meie maja ja perekond olid nagu peoga. August Dagen 49. aasta sügisel käsitlesin kuuenda klassi ajaloo tunnis Põhjasõja esimesi lahinguid. Aega oli vähe. Et lastele sündmused paremini meelde jääksid, tegin veidi nalja. Niipea kui venelased ja rootslased sarvipidi kokku pöörasid, said venelased vastu muhku. Kirjutasin tahvlile kolmsena, paatria patrioot partisan. Selgitasin, kui lähedased on need mõisted. Mõne päeva pärast tembeldas partorg mu vallamaja seinalehes kodanlikuks natsi alallistiks. Mind vallandati. Poolest sajandist jäi puudu üks aasta. Minu koolmeistripõlv algas puuri sõja ajal. Järgmise aasta hilissügisel avastati geograafi õpetajal. Lahtine tuberkuloos polnud kellegiga asendada, võeti mind. Siis oli juba rajoon, hariduse osakonna juhataja, ütles seltsimees Dagen, ma loodan, edaspidi kuuleme teist ainult positiivset. Veel seitse aastat pidasin vastu. Ka liivik. Mu vanemad surid peale revolutsiooni Petrogradis nälga. Vanaonu tõi mu Eestisse. Ta oli pooleteramees ja rentnik. Kaitseliidu peolt tõmbas kanakondi kurku ja lämbus. Mina jälle üksinda ilma peal. 13 aastaselt läksin sulaseks. Kui venelased sisse tulid, võeti mind eelkanlisse. Sõja algul löödi miilitsasse. Taganesime Venemaale tagasi, tulin laskurkorpusest ühe jalaga. Elasin kokku talu perenaisega, kelle mees oli grivasoos langenud. NKVD arreteeris Emmy, saatis laagrisse, kus ta suri. Mõruvale kibe tõde. Jälle mina ihuüksi. Agaton paakspuu 1000 893988. Tisleri sellina lugesin August Peebeli raamatut naisterahvas ja sotsialism mus. Sest peale, kas see on juurdlema, mis on see suguelu, mis ei taha sigitada, ainult petab ja reostab vastassugupoolt ning hävitab teise inimese elu. Kuid loodus ei ole andnud inimesele suguelu mitte elu reostamiseks ja teise sugupoole hävitamiseks, vaid üksnes uue elu loomiseks. Jäingi üksikuks. Tšehhoslovakkia sündmuste suvel tutvusin Ernaga. Oli muutuste aeg. Küsisin endalt parteilise printsi pealsusega, mille nimel olen ma kõigest lihtsast ja loomulikust loobunud. Erna oli väga tore, südamlik, hoolitsev naine kuid mina ei olnud hea inimene. Mina tahtsin ennast sugu eluliselt teostada. Disain enne oktoobripühi juba 75 aastaseks. Viisakuse pärast saatsin talle uusaastakaardi. Kohe tuli telegramm. Sõidan homme tule vastu. Järgmisel päeval Erna saabuski Tartu bussilt teine kohver teise käe otsas. Seisin dilemma ees. Kas naine võis otse allist? Viljo tere, Väinen 1000 939964. Olin küll endale vandunud, enam ei laseme asja nii kaugele minna. Aga ööbik hõiskas. Ja Mare toodi lapsega koju. Tema oma isa taksoga tõi. Mina kui maimukese isa. Olin inimeste silmis üks vastutusvõimetu molkus. Mingi hinna eest ei saanud Mareti ära võtta. Mul oli juba naine. Just oli Hilde minu juurde kolinud, kaasas kaks last, eelmiselt meelt ja minust ase. Lõuna ajal tõi postkirja eksalteeritud Irja, kellega olin tutvunud Tartu-Kääriku suusasõidul, teatas Viljo. Kallis, nüüd pole enam kahtlust. Mu unistus saab teoks. Ma saan sinult lapse. Hurraa. See andis mu nõrkadele närvidele. Viimase hoobi. Tol päeval maeti punasel väljakul kuusineni. Leinakägu kukkus. Läksin kuusikusse, lõpp. Kell julge 1000 902009 143. Eesti vabariigi alguses saime mõisa endise kandi koha endale osta. Seal oli nii palju kive, seemet siis säästades, tegi vedruäke kõll ja kõll. Kasvatasin ilusa noore hobuse, läksin seda vana Prangli loomalaadale müüma. Sealt tulid minu juurde mitu meest, tegid tükk aega kaupa. Lõpuks lõime käed, ladusid raha peo peale, läksid kiiresti minema. Mina raha vaatama, mis hobuse eest maksti. Kuidas raha teil niisugune on? Imestas üks võõras mees kõrvalt. Näitasin talle uut raha. Need olid just marka tasemel tulnud. Ta ütles. Need ei ole kroonid, need on pudelisildid. Olete lasknud ennast petta. Miks te ei võtnud kaasa mõnda inimest, kes varem laadal käinud? Üksinda ei tule keegi nii ilusat hobust müüma. Nüüd pole muud nõu, kui kaevake asi kohtusse. Kaebasingi. Sain oma täku kätte, tõrva tagant oli kõhnaks jäänud. Mind nähes pistis hirm. Friedrich Ventsel olin juba pensionil, kui kuulsin haaralasse, vajatakse ehitusmeest sauna tegema. Mõtlesin, lähen tööle tagasi teeninud eelmine aasta antakse pensionile, lisa. Sain tööl päris head palka. Uue saunalavalt kukkusin maha, põletasin vastu tulikuumakerist, käsivarre ülaltpoolt, küünarpead ära. Võttis võinud põetada üks Harala, pensionär Marie nimi põetas põetes hakkas peale käima nii kui uni, registreerime ära ka. Vanatüdruk sai oma tahtmist abielluda, veel vanuigielasime koos ühe aasta. Siis kukkusin surnult koridori maha. Jüri vanahunt. 41. aastal otsiti mu isa läbi. Vaese poksi taskust leiti kaks tsaariaegset raha. Selle eest laskis hävituspataljon ta maha. Hoidusime kogu perega kiusatustest. 41 aastat hiljem oli meil tubli töö tulemusena viimaks auto raha koos. Siis ühel ilusal päeval võttis selle heakssiga koos juubeliks kingitud nahk rahataskuga. Tampsinemiser polnud veel jõudnud raha seedida, kõik kupüürid olid terved. Ainult kaks 100 rublalist oli kadunud. Ainar osa minu üle võtsid võimust kujutlusega tembitud tunded laiskus ja viin eksamit tegemata. Tulemuseks, eks mat? Tuli Tartu tolm jalgadelt pühkida. Sain tugevasti kiiritada. Kodus ei rääkinud sellest emale ega pruudile päevikusse, kirjutasin enne surma. Minu elu oli karistuse kandmine loovutamise eest. Ja veel. Olge teie terved. Hugo hapner loomi karjatades lugesin ajalehte, kust vahtis vastu lammaste laviin. Äkki rabas mind äratundmise välk? KGB ümberkehastumisvõime on hämmastav. Kas pole järsku minu musta peaga oinas, maskeeritud punane venelaste agent. Miks ta muidu mind nii jultunult vahib? Seda ma ei kavatse küll taluda, vähemalt oma talust uurin välja kõik kommunistliku vägivaldse. Mida sa krants, vahid, kas kannatab värvipimeduse all, et ei lähe oinlale peale või oli temagi värvatud? Koera võtatades sattusin kirjeldamatus raevu. Hääl jäi kurku kinni, valged läksid tulipunaseks. Veresoon lõhkes peas. Valdur Metsaru olin läbi-lõhki raamatukoi kuid naise pealekäimisel hakkasin pidama turismitalu. See andis mulle kummalise kogemuse. Õppisin eristama puukoid ja inimest, kes Koina sööb, mööblit rikub majandust. Püüab sul nahka üle kõrvade tõmmata. Toompealt lauldi iga jumala päev. Rahvast ei ole, on rühmad, huvigrupid, putukad, Kessekeldavad suhtlevad, paaruvad rühmadena, keldriga, hakandid, grupiti, termiidid, muudinud, sektid. Rääkisin kõigile. Lüli algsetest kuulata ei tahetud. Pöörduti minust imelikult ära. Kuidas ometi elavana hoida hinge. Ühel hommikul äratas mind abikaasa. Puder on valmis, tule sööma, Valdur kisse on. Käratasin. Minu nimi on Franz Kafka. Umberto tee leekivi. Minu juusturatta, ümmargust nägu varjasid suured mustad prillid. Loomulik, et olin rohkem pügaja pügatav. Lihtne reegel, viruta esimesena võta viimseni meel, et too oli mu töövõimenaudinguid, olin jõuline. Olgu äris või naiste juures. Mina üritasin vajutada õigele nupule sekundi murdosa enne võistlejat. Selles ebaisikulises maailmas, kus kõik kaubaks oli ustav südamesõber, suurim parandus. Tegin vale panuse. Andsin sõrme vana tühjale kahmas, kogu käe. Tegime patuoinaks ja ohvriks. Surm saabus äkki, miks või kuidas? Mis selle kallal urgitseda. Igatahes sündise hämaratega asjaoludel. Juba siis, kui me ostsime need taluhooned, kus perenaine kolis Ameerikasse poja juurde. Juhtisid mind varjumisalased kaalutlused. Mu jumal, mis on tööka eesti rahvaga tehtud? Mingi tainapeaminister sõidab poolemiljonilise autoga. Vana naise õpetaja ei jõua pakki piima osta. Käsi südamele ei mõista, mitte ei mõista. Ning nüüd poole tunniga venelased siin. Kes Eestit kaitseb? Poisid kaitseväkke ei lähe, naabri haigo redutab meie küünis. Muidu tore tark poiss, küsin, miks nii? Olen patsifist, mina püssi kätte ei võta. Väga hea noor sõber, aga Venemaa ei ole patsifistlik, sealt võib kõige hullemat oodata. Ameerika ärimehed ei tule ju teie eest sõdima. Kas jõuan mina, vana mees, üksinda rinnet pidada? ERGO Ploom Argipäev surus mu kindlasse skeemi peas ragises aina arvuti kõvaketas. Iga tee viib kuhugi peegeldaja peegeldab peegeldamist. Arvasin, et teen üldistusi, näitan kätte tõe, toon välja arengumudeli. See oli parim viis edendada Eesti elu. Viimaks takerdusime küsimusse, kas vaimsus saab olla elu mõte, ehk on siis inimene elektronimate. Mida rohkem mõtlesin, seda vihasemaks läksin. Kui sain röövlite käest kesta peale ja need kadusid koos arvutiga, kus sees olid mu hambutud tõdemused. Langesin tagasi loomariiki, sa eldimegi, iga koer kergitas jalga, kus aga arvas endal vaimuilm välja arenemata. Ernst Coruppe raadio teadis rääkida. Õnnekaardimajake olevat kokku varisenud riik, rahvaparandused välismaalastele võileivahinna eest maha parseldanud. Eestlased muudetavad jälle toa, poiste ja kutserite rahvaks. Minu isa oli noorest peast mõisahärra juures, kutsar. Ütles, et nii head elu, enamik tulnud, eks siis näe, mis meie rahvaga edasi saab. See oli niisama lõugu pruukida. Kui silmanärvid on surnud, ei vaata enam midagi. Eigritsenud minu päevadesse mingit kuma. Olin õnnelik vana Jäppime. Nõnda jäi minul nägemata tsivilisatsiooni hukkasaamine. Ludwig käässon 1000 900997. Mul oli liigesepõletik. Kaldusin liialdatud optimismi, kutsusin arsti. Koju tegi musta süsti, puus läks halvaks, ähvardas veremürgitus, viidi Maarjamõisapalatis, minu raadio, teisi haigeid segas. Kuid minul oli elav huvi kõige vastu. Ajalugu vaikib vaid kurdile. Tahtsin jagada mälestusi sellest, kuidas me 19. aasta maikuus lootsikuga üle jões jõudsime, viies polk Pihkva ära võttis ja vintpüssikuul minul puur. Kõrvalehte pea küljest ära viis. Tüütasin õed ja arstidele, Nad noogutasid viisakalt inimest, ei teinud mind kui üht viimast vabadussõja veterani pahandada. Villem tiit tahik. Viina ei tohtinud juua, äkki õmmelda nool, naisterahva poole ei võinud vaadatagi, nakatuda aidsi, ühtki pulbrit, ära puutu. Järsku siberi katk, internetist ähvardas viirus ühe hetkega nullida mu väikefirma. Mina olin oma kaubiku peal täpselt nagu koorepurki kukkunud kärbes, tiivad ligi, keha. Hing täiesti räsitud pärast seda, kui abikaasa jättis lauale sedeli sõnadega. Väikesed kurgid, heegelniiti heegelnõel ja enda joomahulluses üles poos. Kui imelik kell tiksus endiselt randmel truu oma kutsumusele. Olin sandi iseloomuga meesterahvas, ei salga. Ühel ilusal sügispäeval Uno paikna naine ei saanud kuigi minu emaga läbi. Mõlemad olid kanged kiuslikud. Ema pani puud kööki maha, läks välja, keeras ukse lukku, tõi teise ja kolmanda sületäie uks jälle kiiresti enda järel lukku. Naine tuli toast. Oligi tüli laht. Mina nõrga närviga kooli õpetaja, Vargamäe Indreku hingesugulane. Püüdsin naljaga nende vastasseisu summutada. Kops läks üle maksa, kõndisin üksinda metsas. Kuulasin, kuidas must-kärbsenäpp laulis. Loodus sammus oma kaunist kevadist teed. Kui õhtul tagasi tulin, oli abikaasa enam kui imestunud. Sa kadusid aasta eest jäljetult, kus sa olid kogu selle aja. Ema oli vahepeal surnud, mu kool likvideeritud. Ei osanud kolmegi. Partolo Meos hüütud ka Pärdiks peal, eks päris pulgaliseks, kui jäin muretama. Kas aitab minu kõutsi küüntest, et ennast kaitsta kolmanda maailmasõja tingimustes või? Lõhkus võõras koer mu ära. Miks isand Engels on, kes pidas mind oma sõbraks? Mattis mu siia kalmistu müüri taha. Kui see pole julmuse ühiskond, mis see siis on? Selline sai valik uutest Harala elulugudest. Autoriks on Mats traat, lugemas Ain Lutsepp. Tekstid salvestas helirežissöör Külliki Valdma ning valiku tegi maris Johannes. Muusika on virve Ungaris. Ja lõpetama jääb saadet Peeter Vähi teos saatus kogumikust Tamula tule kollaaž kuulmiseni. Raadioteater 2008.