Poeeme haldjasaarelt on luuletanud Rudolf Rimmel ja romantilise kava ärimmeli armastusluulest on 1992. aastal koostanud hiina Grünfeld ning muusikaliselt kujundanud Airi Liimets. Lugemas Martin Veinmann. Jääpank mu jalge all murdus kaldast lahti. Ujus lahusel veel allavooluvesi mulksus, justkui oleks keegi uputanud. Tühje õllepudeleid. Jõgi oli täis jääkamakaid nagu surnud hiigelkalu või vahul laevukesi mul lapsepõlvest. Vandusin omaette vaatamatust. Sogast suurvett ja reeturid saatust. Jää oli tundunud tugev. Siis nägin, triivisid must mööda. Tank kõikus, kuulsin praksumist, sa seisid jääl kui valgel haual tume rist. Käed laiali, võib-olla vaikses kutses. Su juuksed sarnanesid sügisega viipasid ja merehädalise tõrvikuna lõõmas punane sall sinu ees. Keegi ei tea Kuidas meie pangad kõrvuti sattusid ja kuidas ma sinu omale hüppasin? Võib-olla vaistlikult tundes, sinu jääpank on tugevam. Põimusime teineteisest läbi nagu kaks kõrvuti kasvavat põõsast. Kaugetel kallastel paistsid raagus ja haarakil surmaputkad. Jalge all väänasid praod. Vahepeal saabus hämarall õhtu. Ja meil lihtsalt vedas, et tank jooksis pimedas kaldasse kinni enne kui lagunes. Öös vägevalt lahvatas lõke, mille ääres kuivatasime riided kuis lõõmasid mullused kõrkijad. Lõkke kohal lendasid punased sädemed putukad ja põlesid tuhaks. Aegapidi kadus meist surmahirm. Ta säilis vaid hämaras alateadvuses. Aga tookordne lõkkease on praegugi näha sest luhahein kasvab seal paremini kui mujal. Sa oled metsas serval lõõmava lõkke. Mu igatsus, see igavene hulgus istub pehmel mutimullahunnikul ja soojendab käsitule paistel. Ta laubal tolknevad juukse kahlud ja paarinädalased harjased põskedel on pikad, kui kuuseokkad. Nende vahel Sinap koletult siniseks löödud silm nagu nääriehe. Hulguse põu on pungil, mitte seatapja pudelist. Tema põues on rulli keeratud värsivihik. Ja talisman kivi. Viljandi lossivaremeis. Punased tulekeeled väänlevat tuules mändide tüved nende valguses on vasksed, kui oreliviled. Kellelegi uudishimu lendab tiibade kahinat üle lõkke nagu saaki jahtiv kull. Ja hulgus. Rohi muutus kuupaistest kaaneks. Sinu jalad mustades sukkades. On kummalised öised teed läbi rohupuud tõusevad taevasse, põimudes üleval üksteisest läbi. Need Me okstega ehitud väravad. Kõrged väravad, üle öiste teede. Sa ju tead, millal väravakaared on ehitud okste ja lilledega. Põõsad on mähkunud udusse nagu naised valgesse loori. Ja öiste teede kohal Valendab kuu kalla. Sa ju tead, millal kingitakse kallasid. Miks eksitakse ööd olevat külmad? Tüdruk võib-olla sa oled Ülane harrakil okste all. Kuuled, kõliseb, heliseb oja. Rohu pehmete kallaste vahel. Ojavulin AT tüdruku naer tähe valguses meenutab vahel. Ära kahte, kes tulevad, seega möödu hääletult neist nagu vari. Iga tüdruk on maailma armsaim. Iga naine on maailma parim. Mustast taevast langevat täheülased. Ükskõik palju neid kukub. Nad ei lõpe mitte kunagi. Nagu tähepüüdjate soovidki. Kuid praegu ei soovi midagi. Su kleit, su kleit on hommikune aas. On hiigelaas, mis õitseb, lõhnab, hingab. On hiigelaas, mis minu silme ligi saab alguse. Ja lõppeb silmapiiril. Seal väga lähedal. Ja ometi nii kaugel, kus läbipaistev taevas toetub rohtu. Kaks pruuni päikest tõuseb silmapiiril. Kaks pruuni päikest, rohelisest rohust. Mu sõrmed nagu puud on silmapiiril. Kaks pruuni päikest puude vahel tõuseb. Kes valetas, et päikest ei saa püüda. Tahad siit kõrgelt kaljult, teen hullumeelsena heite. Tahad sukeldun sinuni? Otse meeletuse laine gripp. Ära karda. Sealpool karisid on õnnelikele rahu. Sina pikajuukseline pika oivaline. Ära küsi minult, niigi ilmne samu valulaps, samu oivaline. Minu tüdruk. Sinisilm. Ära küsi minult ära vastust oota, milleks, kellele puuke sihvakas? Siis saad vastuse ainsa vastuse. Kujunsinustki saanud pihlakas. Minu pihlakas kuisu okstes, suured kobarad, üks kord panevad. Siis ei küsisa. Siis kõik küsimused saanud vastuse lihtsalt ununevad. Ära küsi enam, niigi ilmne suured kobarad, suvi oivaline minut pihlakas. Ellacilme, Pikajuukseline pikak oivaline. Su sõrmed lendlevad, kui linnud, valged, kes öises hämaruses eksinud on ära. Ja vask sekkosena mu näo ees langeb. Su juuste eriskummaline sära. Ja vastu aknaklaasi lumi langeb. Ja kuskil väljas vaikselt möirgab maru. Just nagu koguneksid. Valged karud. Üks kuu andumust taevas, teised killud ujuvad veepinnal. Üksainuke aer anrootsikul. Nii et mina viletsa küna kapten, seisan pärast, kui kanuud sõitja Sületäis värsket heina ja sammal katavad paadikondist põhja. Õlgadel, kollane supellina märjad juuksed, vesi kasvudena rippu. Istud sa paadi ninas muga tuku tüdruk. Ainult su sääred on tumedad. Libiseme sahinad kõrkerisse. Kust satub siia loojangul lilla valgus? Aga meid varjab kõrkjakatus. Mõtlesin, sul on külm kuid oled nii kuum, et soojendad mindki. Sinu kleit langes puu alla, samblaks. Juuksed rohule langesid, uduks. Oli nägemus, see või ei olnud. Aga ise sa muutusid haljaks. Ja päike uppus pilvetulle. Imelisse tule pilve. Kõik, mis mul oli, andsin sulle. Sosistasid pilved tulla. Võib-olla olla tõesti võib, et mulle. Jah, pilved tõesti teadsid mulle. Öös pime külmas Wism mind lõikab. Välk Novana puielatva lõikab. Ja täna upub välgutulle. All jalge Leetenetsiks oli. Kõik, mis mul oli andsin sulle kõik, mis mul oli. Mis mul oli? Su ripsmed langesid silmadele nagu leinaliblika tiivad. Ja mu käsi libises sinu poole õrnalt ning tõrjumatult. Kuid peatus poolel teel. Kaks ööliblikat kaks habras valget ööl liblikat liuglesime tule paistel surindadele. Andesta ma ei suutnud neid häirida. Me teineteist otsime lume alla. See lumi on must ja tumehall. Ja litsub meid maa ligi lumevall. Kui hüüame teineteist lume all. Mu silmis on lumi Siis leian su huuled, kes uskuda võis. Me suudlustest lumele punane õis kuid lumi veel seenis masinud ei näe. Kes ulataks lumise kalmumäe on lumi mu silmis ja lumi on suus, ent riivab mu põske su lumine juus ning jääkoorik praksatab kumeralt ja tõuseme sinuga lume alt ja väljane tuleme lõhutud näest ja hoian kui helvest sind soojas käes. Seal lumi, see vanus ei pidama jää. Ma suudlen su ripsmitelt viimase jää ja ärkame mõlemat lumisest unest ning leiame äkki Me polegi lumest. Nüüd naaseme sinna, sest nii ainult võis, seal mäetipul kasvab punane õis, me läheme sinna ja tuleb see tund, kui leiame äkki, et polegi Lond, jäi minevik maha. See tuisune ö, nii vaikne on, matusekellad ei löö. Me läheme lumisest lumeta mäest ja hoiame sind lubasu soojast käest. Me läheme sinna ja lumi. Jääb maha. Mematuda lumme. Enam ei taha. Vaikus. Ainult musta näoga nõiamoor kobistab väljas akna taga ja piilub sisse. Tema ainuke silm särab kardinate vahel külmalt ja punakalt. Kollane kõver poolkuu on ainus hammas tammustavas suus. Taevasse kasvav raagus puu on luud millega ta akna taha lendas. Nüüd oigab Darryslu valus. Ja oi on külmunud tuule kähe ulgumine. Ütles siis piiluja. Miks sa oled nii uudishimulik? Su silm on liialt tõends, et näha siia tuppa hämaraveelisse tiiki. Ja näkineid, kes rohelise teokarbi valguses lamab valgel põhjal liivale, ei ole suur tütar. Kuid sa nõidusid ta ära ja ta armastab sind, nõiamoor. Ära vabasta teda nõidusest, see teeks ta õnnetuks. Ja samuti minu. Samuti minu. See kivine, kivine koobas. Ja väljas selle Irgal vesi ei tulegi siia, teised. Siin oleme kahekesi. Siin oleme kahekesi ja kustuma hakkav lõke ja nõgine koopallaadi. Vaatama näkku naine. Ja ära mind armastage. Ja ära mind armastagi, praegu on sellestki küllalt, et keegi siia ei tule. Ja leedid need leegiline vahel. Ja läheneb mulle, sun nägu läbi tule ja lahti ei lase. Kumb sosistab, tule, tule. Ja süttib. Me samblane ase. Süttimine samblane ase. Seal oleme kahekesi, seal põleme kahekesi. Üksainuke metslaste lõke. Me elame jõe ääres rohus. Me lainetest tulime alles Su kuplite mahedas lohus, veel pisike jõeke ananes. Ja liibuvad vastu mu põske su sõrmed kui vihmased kõrkijad. Su juuksed, ansamblane, rasked. Su huuled on külmad ja mõrkjad. Kui jõekääru hääletu laine on vaikne, su laugude võbin. Mu tüdruk, haljas on naine. Sa oled mul rahutu jõgisoo Metzipuix kalda ixon, õrnus. Uitamas kuu nende vahel. Sulaevnikul tuul elab kõrvus kui tuuletust kuulabki vahel. Su harujõed suubuvad sääred, viis allikat, kummagi algus. Neil Allikail lõkke ääres maa salakütt, puhkasin jalgu. Ja kusagil ülalsoovoolust. Taks heledat. Ei lõunapoolust ja hullunud kompaskid tõrgub su käed, aga lisajõed. Vaiksed miis. Nendegi algus ent ujuvad kahepaiksed, kus elluse rohekas valgus Kahte meeles pead sinist nii sinist keskse asitud koskema näinud. Ma mäletan homset ja senist sest tulin ja enam ei läinud. Või polnud see mina, kes suudles, kes libedail kividel vankus, kes kahesu harujõe suudmes, kui röövlilaev õõtsub ankrus. Moduntulti tundmatu jõgi. Tüdruk, haldjas, naine kui mastidest. Kiiluni võbin kuis õudsutab, loobib sulle aine. Miks vaatad nii hämmeldunult neid imepäraseid, punaseid lilli mis kiirgavad Valevail külmastel. Kas imestad, et nad puhkesid sinu kaela ja õlgade lähedal või mõtled, miks lilled nii punased nagu huuled mille all nad sündisid? Olen näinud päikesetaolist öökuningannat tean seal armetu potitaim nende erepunaste künka lillede kõrval. Ja siiski. Vaid mina võin imetleda neid kõrgeid ja Valevaid künkaid. Nii imelisi, et pilved ei julge neist üle lennata, nii imelisi vihmad ei julgenud neid sadada märjaks. Nii imelisi tuuled ei julge neid riivata iial. Nii imelisi ET udud ei julge neil hõljuda iial. Ainult töö, sünge sõna Kehra sõdur halja helgiga soomusrüü seljas ja ka ees kuu Helle pard seisab truult nende küngaste kõrval ning valvab, et keegi ei häiriks punaste lillede sündi. Ja kuni ta valvab see sõdur puhkevad punased lilled Valevail kõrgetel küngastel. See valvur on surematu. Tema vahikord lõpeb vaid siis, kui maailmast armunud kaovad. Ei näinud, kuidas Alt Linnutee üle haldjasaarel lendasid, luiged. Kuid sel ööl kohal uduse järve vee. Me kuulsime kulli hulget. Sel ööl meie hütile langes all. Sel ööl polnud meie jaoks tröösti. Aga lind keerles põledes taeva all ja lainetesse põledes sööstis. Ei tea, miks süttes tarkuse lind, tean möödunu rüppe, sa jäid siis aimamata, et valvasin sind, kuni jaaniuss põles, Subäitses. Kallis, kõlas tol ööl üle järve hallil kulli viimane huvige. Üle saare. Sel ööl suunaks Linnutee lendasid viimased luiged. Üleeile jooksis su põsel lepatriinu. See oli naeratus. Kas hakkas tal külm või ajasid ise ta minema? Ma ei märganud, millal ta ära lendas. Käisin juba otsimas, kuid ei leidnud lepatriinu lagendiku. Paks lumi oli selle matnud. Kuid ma pean sulle tooma uue lepatriinu. Näitab koht ja ma sulatan väljal lume. Tunned, kui kuum on mu hingeõhk? Seon palavikust. Külmetasin kui lepatriinu minema lendas. Košmaarne uni vaevas mind võib-olla avasilmi. Et läbi või läbi klaasi nägin sinu silmi, kus oli surnud, oli surnud lootushommikule. Su huuled liikusid, sa justkui sosistasid, tule. Kuid külmusi jääks mu silme all ja tuhmus sinu nägu. Jooksen piki seina, Ma kuid polnud ühtki pragu. Siis valust meeletu ja rinnas pääsematu aimdus vastu seina tormasin siis veel. Ja lõpuks paindus, säin, paindus purunes ja unenäos või avasilmi. Ma äkki nägin enda ees su hirmust suuri silmi, kus oli surnud, oli surnud hommik, armastuski ja mis mind vahtisid, kuid tulnukat eikuskilt. Siis sinust, kes on end ei tundnud lahti, lasin masseinast läbi, murdes tundmatuks. Entheristasin. Kured hämaras lendasid lõunasse. Neist jäid taevasse udused kruuksed. Udu tihenes üha ja kastena kattis viimaks su ripsmed ja juuksed. Siiski udu see ikka veel tihenes. Kuigi kureparv ammugi läinud. Udu tihenes mässis neid endasse. Ja me teineteist enam ei näinud. Silmamunad kui verised päikesed oma koopaisse langesid looja ringe kobasin. Pime ja pimedus. Äkki õhkas mu kätele sooja. Kuidas ometi võis, ütle ometi, ütle, oli see valu või häbi. Kui mu pimedas ekselnud sõrmedest sinu sõrmed siis põimusid, läri. Kured ikkagi lendasid minema. Ainult udupärg kattis Me juukseid. Aga kaua? Nii kaua veel kuulsime, vana juht, kure, kõnekaid, kruukseid. Anna mulle andeks, kuuled. Anna mulle andeks. Kuuled su ripsmetele Sabiseb soe kevadvihm. Mu silmades tuhmub päike sinu silmades kee särada kahekordselt. Kuuled, aastate hall vari libiseb vahele. Ainult siis andestan endale su armastuse. Hõikan sind ja mägedes kõmisev kaja. Justkui süüaksinud korraga sajad mehed. Kuu on taevas nii valge nagu paistaks ta viimast korda. Saviipat mänd ja su peos rabeleb valge lind. Meie vahel on kuristik väga kitsas kuid sama lai kui need teisedki, millest iial ei jõuta üle hüpata. See on sügavaim kuristik. Kui hülyyaksin alla, siis hääl jõuaks kajana tagasi alles mu surmapäeval. Neid ühendanud köisraudtee on lootusetult. Sinise kivina langes alla kabiin ja ainult kahel pool kuristiku äärtel rippuvat trossi otsad. Kui surnud maad. Oma ainsa ühenduste Sest mõtlesime, trossid on kehvad, niikuinii katkevad kunagi. Nüüd usume. Nad oleksid pidanud vastu. Meie ümber lamavad kivikamakad meenutavad hauaplaate suurel kalmistul. Ja sa oled ise veel rabeleb lind, kes tahaks lennata siia tagasi. Ma hõikan sind uuesti. Ja kõmisev kaja, justkui süüaksinud korraga sajad mehed. Neetud kaja. Valus nagu nuga ribide vahel. Kuulsite kava, mu igatsus, see igavene hulgus, Rudolf Rimmel ja armastusluulet luges Rain Veinmann. Luulekava koostaja on inna Grünfeld ja muusikaliselt kujundanud Airi Liimets. Eesti Raadio luulesaated 1992.