Tere hea tava näeb ette, et seltskondlikku vestlust alustatakse ilmast. Nii meiegi veebruarikuus opa saapaid ühtemoodi maha pesta. Lihtsalt astudes järgmisesse kalendrikuusse eetris ongi veebruarikuu viimane kultuuri kajab mina olen Riho Lauri saar. Tänases saates ei saa kuidagi üle ega ümber homsest, vabariigi sünnipäevast vabariigi eelmisel ümmargusele sünnipäeval vaatajat oma provokatiivset tööde pärast riigivaenlaseks kuulutatud kunstnik Raul Meel on tagasi sünnipäeva lauas. Räägib kunstniku vabadusest. Sünnipäevalaulu ja mõistukõnesid jääb kirjamees Hando Runnel ning juttu tuleb ka sellest, et vabariigi kõrval peab samal päeval oma kaheksakümnendat sünnipäeva ka raadioteater. Ent alustame küsimusega, kas kunst on jõuetu? Head kuulamist? Juba kuid kestnud samba, samba ja teised poliitikute jõumängud valdkonnas, mida tavaliselt enam kunstnike asjaks oleme harjunud pidama ja mis väljenduvad lähiajal ees ootavates, muutustes Eesti esindusväljakul tekitasid paljudes kunstnikest tunde, et nad on kõrvale heidetud. Kas kunst on jõuetu, kas kunstnikust ei sõltu midagi. Teisipäeval kunstihoones avatav kunstnike liidu aastanäitus Vabaduse väljak on otsustanud selles küsimuses jõuliselt sõna võtta. Härdama ja aastapäeva meeleoludega enam kui kokkusobiva poole kõrval on näitusel kõva kriitikat ja valusat tõde. Kunstniku kuraatori heie Treieri ja kunstniku Anu juurakuga rääkis Urve Eslas. Näitus Vabaduse väljak koosneb kahest üsna erinevast poolest. Kunstihoone suures saalis hakkavad rippuma vabariigi aastapäevahõngulised tööd, väiksemates saalides aga võtab maad riigi suhtes kriitilisem ja veidi iroonilise pool. Kuraator heiet Treier kes ühte ja kes teist poolt esindavad, noh, ütleme nii, et seal on tegelikult kolmas osakond ka suures saalis on siis pea ja kõige prestiižikas saal. Et seal me püüame ka kujundusvõtetega kujundaja on Inessa Josing teha sellist väikest pidulikku või pühalikku rubriiki, mis on üsna ebatavaline kunstihoone ajaloos, kui aus olla. See ei ole nüüd minu algatus vaikult, kunstnike, nii-öelda rohujuure tasandilt tõusev soov öelda välja komplimente meie omariiklusele, seal mingisugune kroonu, sihuke võlts kroonu takka kiitmine nagu mingitele poliitikutele, kes seda äri vaid, vaid see on siiras, noh nii et, et on, on püüdnud sinna suurde saali koondada selliseid siiraid töid, mis on kaasaegse eesti kunstieluga arvestades üsna noh, mitte nii tavaline. Ja siis, kui me nüüd jalutame suurest saalist edasi, seal on üks vahepealne saal, kus on tohutu suured aknad, tere, lai panoraamakende rida ja need aknad avanevad Vabaduse väljakule. Nüüd, et sinna saali on koondatud kõikvõimalikud kontekstuaalset tööd, mis on tegelevad Vabaduse väljakuga ja otseses mõttes, seal on nendel töödel endil on väga palju kujutatud Vabaduse väljakut, kuna see on ka jälle objektiivses võtmes. Objektiivselt. Meie Tallinna ja terve riigi võib öelda esindusväljak ja tal on niivõrd tohutult laetud ajalooliselt ja kontekstuaalselt laetud tähendus. Et kunstnikud siis analüüsivad seda. Ja siis, kui me nüüd liigume edasi, siis järsku seinad muutuvad tumedaks. Ja siis me siseneme sellesse nii-öelda alateadvuse ossa, et noh, et siis on püütud nagu seal on nagu kaks poolust, et algab sellise piduliku teadvusega, kus me kõik olema teadlikud kõiges ja kõik, noh ühesõnaga ja siis tagaruumid on niisugune mustad alateadvuse piirkond ja vot seal hakatakse siis esitama küsimusi, mis võivad olla ebameeldivad seal pihta pidulikku nägu, seal on tööd, mis on kriitilised. Kui nüüd selle kriitilise osa juures korraks peatuda, siis Eesti on viimase poole aasta jooksul elanud läbi üsna kummalise perioodi, kus, et sõnavabadus ei ole küll kadunud, aga kriitiliste mõtete väljendamisega on kaasnenud nõnda öelda tõsiusklike vihapursked kriitika esitaja vastu. Meenutagem kas või kirgi Vabadussamba ümber varasemast samba loost rääkimata. Kas kunstnikel jätkub julgust ja tahtmist sellist kriitilist sõna öelda, kui sellele võib järgneda tõsiusklike avalik halvakspanu? Anu Jurk. Mina selle küsimuse suhtes näiteks tooks võib-olla sellesama füüsilise vabaduse väljaku nüüd kohe-kohe lüüakse seal kopp maasse ja, ja lähevad niisugused ümberehitustööd lahti, kuskil augustis planeeritakse juba tõsiseid kaevetöid. Aga tõtt-öelda ma ei ole näinud neid kavandeid, haljastuse plaane, mis on äkki Vabaduse väljaku näitus võiks, võiks tegeleda selle sellesama piirkonna organiseerimisega, et kuidas see nagu Andres Alveri plaani järgi algselt oli mõeldud ja milliseks ta praegu on nagu läinud, et et äkki õnnestuks dialoogi asuda. Küsimus on siis selles, ma saan aru, et kui palju kunstnikud saavad mõjutada poliitilisi otsuseid? Praegu tundub, et ei saa absoluutselt. Aga noh, see on muidugi ennekuulmatu, et üx monument joonistatakse amatööride poolt ja tõsimeelselt siis kunstnikud jooksevad amatööride sabas ja, ja püüavad siis teha nii-öelda sitast saia, et, et see monument ikka ilus noh, normaalne välja näeks. Aga sisemised võimud ei usalda. No vot, miks nad ei usalda noh, nagu see on arusaamatu. Lisaks Vabaduse väljaku problemaatikale samba problemaatikale on veel üks valus teema, mis on näitusele üles toodud ja kus kunstnikud tahavad saada õigust kaasa rääkida riigiasjade tegemisel ja otsustamisel. See puudutab Anu juuraku sundüürnikke ja nende saatust tavat projekti. Anu juuraku, kas sellest midagi muutub, kunstnik nendest probleemidest räägib kas kunstniku kriitilist sõna võetakse tõsiselt? Kas see on niisugune raske küsimus, et eks siis aeg näitab, et kuivõrd sa üldse midagi mõjutab ja ja tegelikult siin olemegi Marko Mäetammega kahekesi võtnud käsitleda seda omandireformi teemat, milline on tegelikult kultuuris laiemalt üldse kajastamata, sellest ei ole loodud ei sümfooniaid ega kirjutatud novelle. Ega ka on ka mööda mindud niisuguses kujutavas kunstis see nii, et et võtame seda võlga lihtsalt likvideerida, et sellest on juba 15 aastat, kui, kui tegelikult avalik üldsus sellest probleemist nagu teab ja aga nagu kuuma kartulit, sedagi probleemi nagu veeretatakse ja ei kiputa lahendama, et meie, Marko gaasis, tegime üleskutse ja, ja üleskutse läbi Üürnike Liidu inimestele, et nad saadaksid oma kodumaja või siis selle maja, kus nad kunagi elasid selle foto ja mõned laused selle kohta, et mis mõtted neil sellega seoses peas on. Ja siis üllatus-üllatus, me saime 40 fotot ja 40 kirja ja meelejäänud tõepoolest muud üle, kui need majad üles joonistada. Et tõsi, need maad olid, ilusad, tulid ilusamad võib-olla, kui see probleem iseenesest on, et siin on ka seesama küsimusega, et kunst on mingis mõttes jõuetu, ta siiski lõuendile jäädvustab ühe kontuuriga sisuliselt steriilse maja, kust siis Marko Mäetamme likult kuskilt immitseb verd, aga, aga see kõik jääb ikka sellisele kuidagi jõuetu lehest eetilisem selle tasandile, et eks siis paistab, et kuivõrd see ehk sunnib sellele tõsisemalt mõtlema, et kultuur on üldiselt niisugune kannatlik nähtused, ta ootab palju aastaid, enne kui ta söandab sõna võtta. Et aga, aga nüüd vähemalt selles küsimuses on tehtud ja tahaks öelda ka, et Eesti riik on nii tugev, kui tugevad on tema lihtliikmed. Nõrgemad seanginingega, nõrgemad. Nendest, nagu öeldakse, et kett on nii tugev, kui tugev on keti kõige nõrgem lüli. Nüüd võib sellest jutust jääda selline mulje, et kunstnikud on läinud väga pretensioonikas, nad tahavad saada kaasarääkimisõigust, et nende sõnaga arvestada võtaks aga tegelikult ei ole ju tegemist muuga, kui kodanikud tahavad saada õigust rääkida riigis kaasa otsuste tegemisel, mis neid otseselt puudutavates sealt nii minna kui haavab või solvab kõige rohkem see, et, et noh, monumendi teemaseni otseselt. No kelle siis veel, kui mitte kunstnike professionaalne, et valdkond järelikult visatakse lihtsalt nurka ja öeldakse, et teid ei ole vaja. Et see on kõige solvavam. Mis te arvate, kui paljut praegu Eesti poliitikas otsuste tegijad sinna näitusele satuvad? Kui palju üldse poliitikud käivad sellistel näitustel kunstihoone näituste avamisel? Ma ei ole küll poliitikuid eriti näinud, kas te kutse saadate poliitikutele riigikogusse? Hea mõte võiks seda teha, võiks seda teha? Jah, loomulikult. 10 aastat tagasi, vabariigi 80. sünnipäeval toimunud Kunstnike Liidu näitusel vallandas Raul Meel seni ulatuslikuma kunstiskandaali Peeter Sauter veidi roppude tekstidega kaetud Eesti lipuvärvides. Tahvlid äratasid näitusekülastajate pahameeleasjaga tegeles kaitsepolitsei ja kunstnikud kogusid allkirju Raul Meele väljaheitmiseks Kunstnike Liidust. Eriti ronimiseks tegi toona asja see, et vaid aasta eest oli Raul Meel saanud sedasama skandaali põhjustanud tööd sisaldanud personaalnäituse eest riikliku preemia. Nüüd, 10 aastat hiljem, vabariigi 90. sünnipäeval toimuval Kunstnike liidule puhasta näitusel on raul veel taas kohal sama näitusesaal sama sein. Sama sõnul aga seekord mitte kaude, vaid otse ja veelgi valusamalt öeldud kunstist ja kunstniku vabadusest, rääkis Raul meelega Urve Eslas. Raul Meel 10 aastat on möödas, nüüd nõndanimetatud lipuskandaalist, mille algatas teie tööde väljapanek Eesti vabariigi 80.-le sünnipäevale pühendatud näitusel. Nüüd, vabariigi 90. aastapäeval olete oma töödega taas kunstihoones esindatud, aga seekord teistes värvides ja inglise keelsetega, mis on vahepeal muutunud? Muutunud on küll palju, aga kõigepealt täpsustused. On kohatu arvata, et kunstnik kirjutab lihtsalt mingi mõnu või huvi pärast rappuse lipule kunstnikud reeglina oma eriala tipud, kes väljendunud erilise andega inimesed, kes on oma annet elu aega arendanud. Ja nad ei tee seda mingi isikliku lõbu ja mõnu pärast ainult vaid sellega, et suhtes olla ühiskonnaga. Ja võtame juba väga kaugest minevikust, kujundlik mõtlemine oli inimestel kaasas, enne kui nad hakkasid sõnu vormima ja sõnaliselt mõtlema. Ja viimase mõnekümne aasta teadus on seda ka üsna hästi ära tõestanud juba. Ja noh, ütleme see kunstnik ütleb ja astub kontakti ühiskonnaga kujundlikult kujunditega ja tippteadlasedki tunnistada, midagi paremat kosmose tajumiseks või maailma kõiksuse tajumiseks ei ole suutnud pilti esitada, kui kas siis poeedid võik kunstnikud sellest pinnalt tuleks seda asja. Ja mis puutub nüüd skandaali, skandaal oli, oli pikk Eesti kunstiajaloo kõige pikem, kõige kärarikkam. See tegi mulle tegelikult ühest küljest ehmatus, teisest küljest tegi rõõmu. Ehmatas sellepärast, et meedia kollasele poolele pööras sündsusetu ja mõõdutundetult palju tähelepanu. Ja samal ajal rõõmustas mind väga see, et Eesti inimestele see lipp oli nii väärtuslik ja nii tähtis et ka nendele, kes sellest asjast aru ei saanud, nad astusid lipu kaitseks välja, kui nad arvasid seda ripun leotatud. Aga tegelikult selle asja taga ei olnud mitte, see oli üks ütlemisele protokollist, kes seda juttu räägib. Eesti lipupool oli üks tavaline lihtne töömees kes ei ole eriti haritud, eriti intellektuaalne. Aga kes valutab oma südant selle pärast? Tahaks ise olla väärikam ja tahaks, et see vabariik oleks, mille sünnipäeva parasjagu ta peab. Tema peab selle vabariigi sünnipäeva. Ja siis nüüd räägib ta oma mure välja omas keeles, omas poeetilises keeles üleolemisega sellelt ja teadlikult või mitte teadlikult võtab appi kõik need sõnad ja need kõige suuremad sümbolid, mis läbi ajalooalateadvuses on tal kaasas. Muide, sellest ei olegi kaua, kui näiteks maailma juhtivate usundit, aitäh kõige pühamat. Tugevamat tekstid olid just selles keeles, sest need olid kõige võimsamad, kõige pühamat sõnad. Aga alateadvuses on see meil olemas, sees veel. Meie kultuur on lihvinud selle maha, et see ei ole sünnis kasutada. Aga kui mina teen nüüd elu noh, võib kirjanik kirjutab, tahab elu Truutseda lastele seda töömehe seisukohta saab, paneb need sõnad sisse. Sest muidu ei oleks jutt usutav. 10 aastat tagasi oli ju näitus tegelikult Eesti vabariigi 10 aasta kunstihitid olid välja toodud seal toode katkendid välja ja toodi välja katkend sellest asjast, kus konteksti ei olnud. Ja nüüd asjatundlikest inimestelt publikult oleks eeldanud või õis eeldada seda, et ta mäletab seda aasta tagasi olnud suurt suurt sündmust, näitust kus mingit kahtlust ega kõhklust ei tekkinud, miks ta aga nüüd eraldi välja võetuna ta tekitas selle kahtluse, et kas ta on õigel kohal või mitte. Ma saan aru, et seesama väärikuse soovi, väärikuse taotlus kajab edasi ka selleaastastest töödes. Aga täpselt, see ongi järgnev sellest eelmisest võib-olla võimendatud väljakutse. Et kuidas nüüd sedasama teemat käsitleda ja nüüd ma ütlen otse välja. Nii otse kui kunst tavaliselt ei ütle, et tahan lisemalt kohata väärikamalt Eesti vabariiki ja ütlen seda nii eesti keeles kui inglise keeles, mitte ainult inglise keeles. Aga siin on üks niisugune asi, praegust, et me kõik igatseme seda kaunist ihaldatavad, et iseseisvat iseendaga toimetulevat enese väärtust tundvat vabariiki ja samas mees kõhklema selles sest on jälle uus tegur. Globaliseerumine ja ma esitanudki sinna juurde globaliseerumise kooli ja valisin sinna välja jälle sõnad 40 psüühiliselt kõige eksistentsiaalselt sõna. Niisugused ütleme, muld ja kivi ja sünd ja surm ja veri, ema ja isa ja tuul ja vihm ja lumi ja ja tõlkisin inglise keelde vastas, aga üleval on inglisekeelne küsimus, jõudu, jõudu. Ja see on nagu noh, see globaliseerumise kool, mida me nüüd peame läbima, tahame või ei taha. Peame selle maailmaga suhtlema. Ja kui hästi me suudame suhtlema, kuidas endaks jääda, see on meile kõigile jälle väljakutse. Ja nüüd tuleb mängu üks asi, see kunst, kui ta niimoodi lihtsalt äraseletatav oleks, ei oleks kunst, siis ei võiks kirjutada mingi teksti või, või suulise esitluse teha. Aga seal tuleb juurde praegust, nii tööde suurus, värv, Swift, värvide suhe, raamide efekt, paigutusruumi, kui me räägime paigutusest ruumis, seal on 40 väikest tööd ja neid võiks ju kõik panna ilusasti tähestiku järjekorras. Esimene hetki arvunud sinki ja mina, et see tuleks panna nii tähestiku järjekorras. Aga tegelikult me kohtame neid sõnu mitte tähestiku järjekorras vaid juhuslikult. Ja siis ma esitanudki nad nüüd ka juhuslikult näitusel. Ja see on paradoks, jaga paradoks, paneb kunstitööle, esitab ühe küsimuse, millele ei ole vastust, aga millele otsitakse vastust, miks ta nii. Ja see on üks asi selles, noh mida ma võin osutada, lihtsalt, kui kunsti oleks võimalik lihtsalt ära seletada, siis poleks mõtet tehagi. Ta on täiesti iseseisev oma ettemõtlemise, viis mis on inimesi ühiskonnale, inimühiskonna liikmetele kõigile omane. Raadioteater on 10 aastat noorem kui Eesti vabariik, aga sündinud samal päeval päeval 24. veebruaril 1928. Kellele ja miks ja mida need on igavikulised küsimused olnud juba enne plaatorit samade küsimuste üle arutleb Pille-Riin Purje raaditeatri kontekstis ning intervjueerib kuuldemängu režissöörina debüteerinud Aleksander Eelmaad. Intervjuu kõrvale kõlab katkend Jaan Kruusvalli häältest. 24. veebruaril 2008 on raadioteatri 80. sünnipäev. Me tähistame nähtamatu teatri juubelit kuu aega. Aga see pidulik kuu on kalendrikuust paar nädalat pikem. Ta lõpet kuuldemängude sünni- ja ajaloos olulise raadiomehe Felix Mori 105. sünniaastapäeval, 12. aprillil. Selleks ajaks selgub ka Eesti Raadio näitleja auhinna uus laureaat. Igal laupäeval pärast keele kõrvasaadet on kavas uus sari raadioteater 80 mis kaardistab kuuldemänguajalugu kümnendite kaupa. Liikudes olevikust minevikku. Raadioteatri eetriajal, pakume kuulata erinevaid kuuldemänge ajavahemikust 1941 kuni 2008. Kuulake meid laupäeviti kell 19. Null viis vikerraadios. Pühapäeva hommikul kell üheksa raadio kahes ja pühapäeviti kell 15, null viis klassikaraadios. Veebruari viimasel nädalal kuulete Eesti autorite kuuldemänge järjejutu ajal kell 11 30 ja 22 30 vikerraadios. 23. veebruar oreli kell 19, null viis on kuuldemängu esietendus Vikerraadios Jaan Kruusvalli hääled. Hääli saab kuulata ka teisel märtsil raadio kahes ning üheksandal märtsil klassikaraadios. Hääled on esimene Jaan Kruusvalli teksti lavastus raadios. Režissöörina debüteerib Aleksander Eelmaa. Milline on olnud kuuldemängu osa tema elus? Vastab Aleksander Eelma. Olen küll lapsest peale väga palju, kuuldemängukuulide kuuldemäng oli üks seal 50.-te aastaiks põhi selline elamus, sest teatri sai vähe käidud ja siis neid sai kõiki ära kuulatud ilmselt rohkem isegi veel kui praegust seriaale vaadatakse, et ta oli selline, eks suhtlemisosa. Milline üldse on raadiokoht või nendesamade häältekoht praeguses maailmas, mulle tuli millegipärast meelde Kivirähu näitemäng atentaat, kus sillaga mängisid kaasa kus on nagu niisugune pisut luuserite või elule jalgu inimeste väike kõrts ja seal nad kuulavad, järjejuttu. Et et kas see ongi niisugune marginaalne maailm suuremas pildilises maailmas või kuidas ta mõtestab seda? Aga ma usun ikkagi, et see televisiooni maad võtnud suurema osa ja inimeste ajast aga see ainult sulle määratud sõnum või teade või et selle osakaal suureneb. Selleks et mul on kahjuks niisugune tunne, et me muutume üksiku maksa või see on tingitud minu vanusest. Ma ei tea, tähendab, et vana nendes jääme kandnud üksiku maksja mõtlikumaks, et oleks hea, kui tekiks selline raadiot, kuulatakse nagu rohkem või sa oled temaga kahekesi selleks et televiisori puhul ta ikkagi tungib nagu üks suurem maailm sisse või ta nagu haaratum, sa oled nagu väga palju ta osa ja et ta nagu hajutab rohkem, aga see intiimsus, mida siis raadiosõnum on natuke siis võib öelda, aga see suunatus sulle peaks olema oluline ja peaks meile kuulajatel oluline olema. Kuidas siis mitmehäälne monoloog jõudis siia raadioteatrisse sinu lavastaja debüüdil, et kui palju sa kujutlesid nende häälte tekitamist siin selles stuudios ja, ja kui palju see tegelikkus kujutlusele vastas ja kuidas sa seda tööprotsessi nüüd tagantjärelevahed? See oli mulle täiesti üllatus selleks, et mulle tundus, et nagu ma oskan ette kujutada, kuidas nad ilmuvad või aga see, kuidas see töö spetsiifika on, seda ma ei kujutanud ette. Ja selle avas mul tegelikult Külliki Valdma. Ja ma sain esimest korda aru, tähendab see, et ütleme, raadioteatritöö on nagu filmi tegemine. Ja su kõrval on kogu aeg üks operaator, kes näeb seda mis toimub ja ta oskab selle nagu välja tuua. Ja see oli ääretult huvitav kogemus. Seda, mida ma nagu püüan kujutada, see ei pruugi ilmuda. Aga sellel on kindlasti üks selline võimalus, kus ta ilmub ja ja selles mõttes oli hästi küll ikkagi hea koostöö, et me mõistsime teineteist nagu poolelt sõnalt nagu seletanudki kõike ära. Aga järgmine kord tulin nagu kuulama, siis see materjal olin muutunud elusaks ja siis see tekitas ääretult hea sellise tunde. Ja mis oli veel see, et see trupp oli ääretult koostööaldis või kõik aitasid mul nagu seda sügavamalt veel mõista, tekib üks ettekujutus, mida ma siis püüan realiseerida, aga see koostöö viib palju kaugemale. Ja see on alati selline ääretu õnnistus. Jaan Kruusvalli häälte helirežissöör on Külliki Valdma muusikaline kujundaja Marius Peterson. Peaosades Aarne Üksküla, Liina Ulm Aru ja Indrek Sammul. Oma dialoogiga sekkuvad ka Maria Klenskaja ja Marius Petersoni rolli hääled. Ometi tunnetab režissöör Aleksander Eelma Jaan Kruusvalli sisesaladusega teksti kui monoloogi. Kõige rohkem mulle ikkagi meeldis, see on monoloog ja mulle meeldib, kui on sellised materjalid, kus kõik tegelased mahuvad nagu ühte inimesse ära, teketil on seda väga paljud ja ta sarnaneb väga tähendab, sellise meie enda mõttetööga me vaidleme, vaidleme endaga, meil vastatakse. Need ei ole mitte saatuse koputused midagi, aga midagi hoiatavad meid või rahustavad või? Mul on küll tunne, et natukene selles maailmas hirmul oleme, tähendab, terves sellises ja hästi valvel ja ja siis me püüame hästi palju informatsiooni saada. No inimene peab kindlaks määrama, kus ta asub, kes on, kes tuleb tuppa, kes ei tule tuppa, ta kogu aeg nagu on valvel, et määratleda seda ohupiirkonda või, või seda ohu suurust. Teine osa on see, mis ikkagi töötab meie sees. Ma usun, et kõigil on näiteks mõni sõber, kellega ta kakleb ja ja kes seda õpetab või kellega ta vaidleb ja kes temaga kurjustav. Et sees ma olen pannud tähele, et tänaval inimesed käivad küllalt, vehivad kätega küll suud liiguvad kellegagi, nad räägivad. Kes see on? Tea ju, need hääled on, kes seal sees siis nagu ja ma usun, et, et see nagu selle kruus, vali, sellise häältesüsteemi osa ka on. Ja sellepärast ka nagu see tunne, et see monoloog on, millele sa pead vastama, kes esitavad küsimusi, tähendab, peituvad ikkagi meis endis ja, ja annavad meile selgust. Vanad, mille rahu. Katkend Jaan Kruusvalli häältest. Aarne Üksküla ja Indrek Sammul. Kogu inimene oli võõras sellele kohale, siin, teistele, kogu ümbruskonnale, sellele maale, siin, võõrast taeva riigilegi üleliigne. Aga miks ta elab? Miks elab ilmas üleliigne inimene? Miks ta elab? Miks ta pole surma saanud sõjas? Miks ta pole hukkunud õnnetustes? Miks on teda alal hoitud? Miks ta pole ise ära läinud? Miks, miks, miks, miks hakkab astuma sinna üleaedse juurde? Aga sina puhkan veel veidikene. Aled nii väsinud olen. Jutuajamine väsitas ära? Ole siis pealegi, pärast aitad, mul võib olla puid lõhkuda. Eesti lähiajaloost on viimasel ajal räägitud nii ja naapidi peetud tuliseid lahinguid on solvutud ja lepitud ja uuesti solvutud. Lõpuvaidlustele ei paista tulevat. Estonia teatri kammersaalis saab märtsi keskpaigani näha Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi dokumentaaldraamat president 1939. Lavastuse keskmes on Eesti jaoks pöördeline sündmus. 28. septembril 1939, kui Eesti delegatsioon sõlmis Moskvas Nõukogude liidu juhtkonnaga vastastikuse abistamise pakti ja baaside lepingu. Dokumentaaldraamas, avanevad Eestit 1939. ja 40.-te aastate sündmused, valikud ja otsused, iseseisvuse lõpp ning president Konstantin Pätsi, sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri ning peaminister Kaarel Eenpalu Nõukogude Liidu vanglas. Millise pildi meie lähiminevikust annab Katri Aaslav-Tepandi lavastus ja mida seal olemasolevale käsitlusele lisada on? Küsis ajaloolase Erkki Bahovski käest Urve Eslas. Konstantin Päts, siis ta meile maalitud mitu erinevat pilti, millise, lisab neile Katri Aaslav. Tepandi käsitlus no ma arvan, et üks asi on kindlasti see, et kuidas päts nägi ja käitus iga päev ehk teiste sõnadega, missugused olid tema žestid, kuidas ta vastas telefonile ja nii edasi, et tegelikult ju me sellest väga palju ei tea, et Eesti avalikkust tunneb Pätsi läbi raamatute ja ka võib-olla paari dokumentaalkaadri, et noh, ütleme sellisel kujul nagu ütlema Joosep Toots kõigile südamesse läinud Arvo Kruusemendi filmist, siis noh, sellisena ju Pätsi üldse ei tea. Selles võtmes on see kindlasti esimene katse Pätsi niimoodi jäädvustada. Ja noh, teine on muidugi see, mis seondub siis selle raske ajalooga kõik need rasked välispoliitilised otsused, mis tulid 1939. aastal teha ehk siis teiste sõnadega lubada Eestis Nõukogude sõjaväebaasid ja kõik sellega tundub et kindlasti ka siin on oma uusi aspekte, eriti see, mis puudutab just seda otsustamise protsessi, et kuidas siis sünnib see otsus just see, et väga palju, me ei tea ju ikkagi seda välispoliitikas otsuseid langetatakse, et me teame küll välispoliitika tagajärgi ja ja võime lugeda ajalugu, aga see reaalne otsustusmehhanism on ju tavaliselt suletud uste taga just sinna maailma see teatrietendus pilgu heidab. Vaatajatel on oodata kindlasti sellist tihedat, et teksti ja tihedat arutelu jutt käib siis 28. septembril Ühes 1939, kui Moskva oli esitanud just uued nõudmised baaside osas millega suurendati Sis baaside asukohti Eestis ja suurendati vägede arvu, et Moskva esialgne nõudmine oli siis see, et vägesi lubatakse 35000. Varem oli räägitud ainult 10-st 1000-st ja siis jäi lootus, et võib-olla Moskva annab järele ja arutelu toimub siis selle ümber, mida siis teha ja, ja tegelikult see etenduse põhiosa ju käibki selle ümber. Et ei ole veel teada, kas Moskva on vastanud positiivselt või mitte ja, ja selle tõttu selline pinge on õhus ja kogu saal arutelu on siis kolme võtmeisiku vahel president Konstantin Pätsi, kaitseväe juhataja Johan Laidoneri ja peaminister Kaarel Eenpalu vahel ja tulevad välja ka muidugi nende isikute vastuolud. Päts oli selline autoriteet, siis omavaheline vimm, valitses Johan Laidoneri, Kaarel Eenpalu vahel. Siis see suur küsimus, kuidas oleks pidanud 39. aastal käituma? No teatri etenduse ju tegelikult sellele otsest vastust ei anna, et vaataja ise peaks langetama otsuse ja kui me räägime ka siin sellest suurest vaidlusest ajaloolaste vahel, mis on siin paar viimast aastat toimunud siis ju tegelikult nendes ajaloo raamatutes ei ole otsesõnu vastust sellele küsimusele, et kas oleks pidanud hakkama vastu Nõukogude armeele või mitte. On lihtsalt räägitud sellest, et kuidas päts oli seotud Vene saatkonnaga, kuidas Vene saatkonnast raha ja teisena muidugi kuidas siis vaikiv ajastu pärssis Eesti demokraatiat, mis võis olla saatuslik sellele 39. aasta võtmes ja meie iseseisvusele. Aga sarnaselt ajaloolastele ei ole need etenduse lavastajad ja näitlejad ka tõtanud vastama sellele küsimusele ja ma jätaksin ka siinkohal sellele vastamata kas oleks pidanud vastu hakkama või mitte, et selles mõttes tuleks seda etendust ise vaadata ja ise otsustada. Meie peame, aga kui tahame õiglaselt hinnata inimesi ja nende lubadusi võtma mõõdupuuks mitte kõlavad lubadused ja laiapiirilised nõudmised vaid ikka ja alati tõsise tööd ja selle üldkasulikud tagajärjed kogu seltskonnale. Grande filiaale peaks tähendama, et asjad võetakse suurejooneliselt kokku. Meie saate grande finaale kõlab läbi Hando Runneli suu kes tervitab homme oma sünnipäeva tähistavat Vabariiki mõistukõnedega ning paneb mängu oma lauluvõimu. Ma ei hakka vabariigi aastapäeva puhul kõnet pidama, ma olen elus nii palju kõnet pidanud. Kasutan demagoogiliselt seda aega selleks, et näidata, et ma olen ilukirjanikuna püüdnud mõningaid mõtteid sõnastada ja ma nimetan nad võib-olla mõistukõnedeks mõistukõned riigipühal. Keiser, praegusel eesti inimesel kõige tuntum keisrisõnal, keisrilõige vanasti tontiga keisri laulu. Keisrilaul oli vene tsaaririigi inimesi algas sõnadega jumal, keisrit kaitsesoo. Keisri laulu laulmisega ilmutasid vagurad riigi alamad oma koosolekutel keisrit ruudu. Keisritruudust oli vaja näidata, et keisrivõim ei hakkaks kedagi jälgima ega taga kiusama. Veelgi enam, keisritruuduse abil loodeti saada ikka veel puuduvaid vabadusi alamast seisusest inimestele. See on maarahvale, ehkki eestlastele keisritruudus keisrilaul koguni palvekirjad keisri enda nimele olid vabadusest unistajad, nõudja riistad. Teiste eurooplaste kombel tahtis ka eesti rahvas ajaloolisest kitsikusest ahistusest tulla vabadusse. Taheti sündida ammu omale allolevat rahvast, taheti justkui keisrilõikega elavaks rahvaks sünnitada. Sest loomulikku sündimist oma ajast ja olust saksad siin ei soovinud, ei lubanud, ei lasknud, ei sallinud keisrid ruudus ja keisrilõige, kui viimane vahend pidi siis sünnitusele aitama. Nii usuti, aga usk ei aidanud. Lõpuks toimus rahvuseks sündimine ikkagi teisiti omal jõul oma abiga, ehkki ise. Üks märksõna oleks eestlastele veel ise, aga seda loe. Mõtiskledes parem pealkirja all eestiaegsed mehed. Eestiaegsed mehed on eestiaegsete asjade mäletajad. Harvem tolleaegsete sündmuste kaasatundjad või eestvõtjad. Kõige kiiremini kaotasid eestiaegse päritolu küdi täiturul müüdavad tarbeesemed hoopis hiljem kodused väärisesemed. Mõnel hoidlikul inimesel kestis ratta kummides eestiaegne õhk kauem kui kestsid Stalini elupäevad. Aga see oli väga varjatud uhkuse asi. Rääkides enda seisukohast öeldes niimoodi, et 1938. aasta lõpul sündinud inimesele jäi Eesti esimest iseseisvuse ja vabaduse aega vähem kui kaks aastat. Sünnihetkel ei olnud see muidugi teada. Aga need kaks aastat jäid nii tähtsateks, et lubavad liigitada iseennastki eestiaegsete meeste kilda. See ongi identiteet. Kõik, mis pärast seda on tulnud, on ehitunud tollele kahe aastasele nurgakivile. Niisugusel nurgakivil on usutähendusi ja usujõud keda on kerge kanda. Aga tal on ülisuur kaal. Selles ongi usu paradoks. Juba järgmisel aastal suruti Eestile peale Vene sõjabaasid. Algas baaside ajastu, järgnes eesti oma võimu kukutamine, siis sõda, siis kestev okupatsioon. Baaside ajastust jäid kõnekeelde sõnabaas. Venemaale taanduvad hävituspataljonid viisid Eestist välja tohutu hulga kariloomi ja hobuseid. Ene vägede tagasi tulles pärast sakslaste lahkumist läände oli hobuseid veelgi vähem. Tagasi tulnud punasele võimule hele pärast kehvikute abistamiseks. Põllutöödel loodi hobulaenutuspunkt. Neid kutsuti posu baasideks. Posu baasid ei kestnud kaua. Jõukamad talumehed kuulutati riigi vaenlasteks, küüditati ära, järelejäänud vara tühistati, maarahvas aeti kolhoosiaja loob, endal oli jõudnud aastasse 1948 neid kaheksaga lõppevaid aastaid igal kümnendil on huvitav järjestada. Sõlmunud kuidagi huvitav intriig. Lugu 1908 ei juhtunud midagi. 1918 võidu algus, eesti rahvas kuulutab ennast riiklikult iseseisvaks. 1928 lähenevad ülemaailmse majanduskriisi tundemärgid. 1938 ei juhtu midagi. 1948 eesti rahva teine hävitamislaine punaste poolt. 1958. Paljude kultuuriajakirjade loomine seal vaimsuse tõusang Eesti NSVs. 1968. Nõukogude tankid kihutavad Tšehhoslovakkias. Liberaliseerimise ajastu lõpp. 1978 ei juhtu midagi. 1988. Eesti on alustanud teekonda taasiseseisvumisele. 1998 ei juhtu midagi. Jutud maksu rahanduse edukusest asenduvad itku lauludega. Paljudes piirkondades hajub uttu või vajub sügavikku tuledesäras pangandus, Eesti majanduse lipulaev. 2008. Kodu sobib ka vabariigi aastapäeval. Alati on kodu olnud. Alati on kodu ehitamine pooleli. Neid kahte tundmust teame kogemusest, ehkki me ei oska kodu defineerida. Rohkem kui kodust ära igatseme ikka jälle koju tagasi. Kodustan ilusaid laule lugusid. Jaan Lattiku noorsoojuttude peategelane on ka kodu, kodu, tema inimeste olevustega kõige tähtsam inimene, ema kõige tähtsamad vahekorrad on ema ja lapse omad. Isegi poiste ja tüdrukute armastus kuitahes tähtis ka ei oleks, ei küüni selleni, sest ema vahekord lapsega igavesti muutmatu. Noorte armastus on küll kõva ja vahel isegi väga ilus, aga ta ka kole kähku. Ma ütlen, mis kodu on paik, kus ema käsi inimest kordki elus on õnnistanud, see on kodu ja kes selle õnnistuse osaliseks on saanud, sellel on kodu, on öelnud Lattik. Ainult mõnes loos astub ette ka isa. Isa paistab olema kaunis kõrvaline tegelane üleüldse vahel koguni naeruväärne. Harva liigutavalt, armas. Aga ometi eriti on see muljega petlik. Isa seisab lihtsalt emast kaugemal, emad, aga ta natuke võõras, natuke nagu tabu ka seotud. Iga väikese asja pärast temani ei mindagi. Võib-olla tolles kaugele jäävas isal kujus on koguni midagi religioosset. Kindlasti olete kõik millalgi kuulnud üht pidulikku laulu kalla kallis isakäsi, rahu, minu südame. Anna, et su lapseeasi palvetamas iialgi. Õnnista mind, elu vaevas, hoia kõige kurja eest, olgu ikka lahti taevas, kus näen isa vaimus tõest. Need on Jaan Lattiku sele rahutu ja vigur väntliku inimese loodud sõnad. Tema tahu soov, tema palve. Seal saab valmis viimne pilt kodust. Kodu on paik, kus ema käsi inimest kordki õnnistanud, kus isa käsi kordki rahu südamesse kallab. Tõepoolest, see laul on Jaan Lattiku loomingust korda ainsana need aastakümned siin kuulda, Vi sõnu kosta võinud kostnud. Ja seda polegi nii liiga vähe. Lennart kirjanikke on maailmas ja Eestiski palju, ainult mõne üle neist jõuad mõelda. Lennart Mere kirjanduslik täisiga jõudis kätte loomulikus eas. Neljakümnendates eluaastates tema täiskuulsuse tipuks, õigemini platoogsai mõttevald, mida ta käsitles raamatus hõbevalge, see oli 1976. Ning selleaegsetes soomeugrilaste aasta tuhandelist ajalugu. Mõtestavat skulptuuri filmides. Kirjanduslood ja leksikonid on Lennart merest kõnelenud kui reisikirjanikust filmimehest, publitsistika esse Eestist. Tema ise on ennast nimetanud tagasihoidlikult professionaalseks reisijaks. Nii või teisiti, Lennart Mere loominguline tõusutee on seotud kollektiivsete kunstidega. See tähendab suurte süsteemidega suurte inimgruppide suurte organiseerimistegevusega. Alguses oli teater, sellele järgnes raadio edasi filmikunsti alad, mille võimalusi ta hindas veelgi võimsamaks. Temast rahvusvaheline ajalooteadlase mainega dokumentalist režissöör ning reisija. Temast sai omanäoline maailmarändur. Paistab loomulikuna, et Nõukogude Liidu lagunemisel eestlasele uue vabaduse tulekul mõistlik Lennart Meri uuesti kujunevate Eesti vabariiki kui veelgi vägevamad võimalusterohkemad ja ahvatleva mad süsteemi. Kui olid Heather raadio või filmimaailm. Ka riik nõuab ideed, teostust režis suuri ning paljude inimeste sama suunda kanalist tahtepingutust koostööd olla riigi kõrgeim kodanik, riigivanem, president on eelkõige esteetiline ülesanne. Alles seejärel poliitiline paratamatus, võiks lausuda Lennarti loominguloo põhjal. Temale langes ajalooline osa mängida Eesti rahva aastakümnete pikkuse vangipõlve järel sisse presidendi mõtte. Seada sisse presidendi institutsioon, luua riigivanema rahvalik kujund. Ta tuli sellega toime. Riigimehe ja reisimehe elu on kadestusväärne, kuid mitte ainult. Kui Sven tiin 1907 jõudis Tiibetisse olid karavani 58-st hobusest elus vaid kaheksa ja 36-st hobueestlasest ainult. Või aastapäeva auks võiks lõpuks Ivar süütalile pühendatud laulu lauluvõimet lugeda. Targem kõlakojad, pangem laulma eesti pojad, aktivistid, anarhistid, aafristid, reformistid, see on eesti Panslavistid, kommunistid, konformeestid, ateistid, patsifist, its sotsialistid, utopistid, fatalistid, futuristlik, muralistid, janu, distid, okultismi, diabudistid, panteistit, patistid, luterlastel, leiboristid, igat liiki spetsialisti, kõikjal rinnus, kuulsus, ristid, kõikjal võrgus omad listid. Alustagem ühispõimu. Usaldage laulu, võimu. Mõned laulud on juba üles võetud ja laulda võib homse sünnipäevani välja. Peaasi, et hääl õigeks ajaks ära ei kao. Kultuurikaja läheb tänaseks samuti oma häält säästma ja tuleb tagasi juba järgmisel kalendrikuul. Ajaliselt polegi sinna rohkem aega kui vaid üks tilluke nädal. Tänases kultuuris rääkisid Raul Meel Anu juurat ja heie Treieri jõuetust kunstist ja kunstniku väljendusvabadusest. Erkki Bahovski tutvustas gepandite 1930 üheksandat aastat ja sünnipäevalaul vabariigile tuli Hando Runneli kultuuriga ja paljud kokku Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Kommentaarid saate kohta on lahkesti teretulnud. Dressil kultuurikaja. Et ERR punkt ee kultuurisaated on järelkuulatavad ka vikerraadio koduleheküljel. Seniks toredat homset pidupäeva toredat nädalat ja kuulmiseni. Järgmisel laupäeval.