Ilus kunstis, kuule, kas sa teeksid selle teema? Küsis Piret. Olgu, teen. Ja siis mida paganat ma nüüd lubasin, mis on ilus kunstis? Kunst ei ole ilus ega kole, ta on midagi muud. On kunst. Ilusal on eri aegadel ja eri kunstnike pidi olnud minu meelest erinevad õigused või erinev positsioon. Aastatetagusest ajast, kui alustasin oma ajakirjaniku aega, jäi mulle meelde graafik Peeter ula, see lause tema näitusel vist oli kunstihoone galeriis. Miks kõik küsivad käest, mida ma öelda tahan? Miks ei nähta lihtsalt, kui ilus see joon on. Aga me oleme näinud ka teoseid, kus väga oluline on just seisukoht, see steitment. Kas see igaühele iga kord ka ilus tundub, on iseasi. Aga mu ähmis olekust hakkas õige pea välja joonistama üks kunstnik, kes on kui loodud Eesti riigi sünnipäeva. Ehtekunstnik, Eesti esimene kunstidoktor, Kärt summada, et tema tunneb vanade ehete keelt ja märke. Tema teab, et neil on oma oluline sõnum kanda meile siia 20 esimesse sajandisse. Tere, tere. Mina olen Riina Eentalu seeneline. Mul on palve, et meil on raadios aastapäeva programmi teema, ilus on maa ja siis kõik ilus selle sees. Ja minul paluti teha seda kunsti kontekstis, mis on kergelt öeldes komplitseeritud. Noh, ma, ma, ma tõesti ei tea, kuidas kuidas sellele vastata, aga, aga ka loomulikult on see intrigeeriv teema. No vot ja mul tekkis mõte seoses Kärt summad aeti ka kas see võiks kõne alla tulla? No mis, mis ilust rääkida, mina olen aga, aga noh, Eesti vabariigi sünnipäeva puhul loomulikult võiksin mõne sõna öelda. Eesti vabariigi väljakuulutamise esimesel päeval avati minu näitus Draakoni galeriis. Augustis. Kuulutati välja Eesti vabariik Toompeal ja järgmisel päeval vaata et see oli putši ajal, nii et vahepeal mõtlesin, et noh, et, et see näitus jääb ju ära ja valmistus niivõrd Siberi rongi peale minekuks ja mõtlesin, et kuidas ma küll ühe sülelapse ja ja, ja, ja teise, kahe ja poole aastase, kuidas ma nendega küll elusana sealt tulen. Ja siis, kui naaber poleks öelnud, et, et kuule, et kui need püssimehed seal selle galerii ukse peal ei ole meid, ära jää ikka tööd sinna, lähme vaatame. Mul oli õige intuitsioon, kuhu kuhu pöörduda. Aga. Seal oli mingi paarsada inimest, tuli täiesti või näituse avamisel. Täiesti juubeldab näituse avamine. Kas sa mäletad seda hetke kui sa leidsid just oma lähenemise ehtele ja tundsid, et, et see on sinu jaoks õige? Kohe esimene pilt, mis mulle silma ette tuleb, on Siberis manside juures, külas sellises kummalises erilises õhkkonnas, kus, kus kõik on uus ja kõik on samas nii tohutult tuttav, sest et meenutab kangesti minu vanavanaemade ja vanaisade talukohti ja koguste suhtlemist inimeste ja looduse keskele, siis Stark mansi naine seisab mu ees ja toob välja järjest oma sellisest ehte kotikesest, sellisest nahast põhjapõdranahast, mosaiiktehnikas, ülipeenelt õmmeldud kotist välja järjest oma ehteid ja kuidas ta siis paneb oma juba kõver närakas tõmbunud sõrmede otsa järjest sõrmuseid ja seletab mulle ette heita, et miks tema ehted ei ole lihtsalt ilustamiseks ega, ega tõuse pärast tal vaid, vaid need on, need on seotud tema usuga, mis sa tunned, sel hetkel, on, on, on nii pühalik, nii erutav ja, ja nii sügav, sarnaneb sellega, mis, mis ma Eesti Rahva Muuseumi ehteid katsudes ja neid järjest ja järjest ja järjest läbi oma valgete kinnaste lapates tundsin, et tõesti see, see, et, et mis, mis mind nagu ehetega seob, mis mind vaimustab või mis minu hinge vaimu toidab, et, et see, see on just seotud sellega, et mida on sellel mansi naisel mulle õpetada. Kas see muutis sinu suhet sinu arvamust ehtest? Kohtumine selle eaka ansi naise Valentiinaga, tegelikult tõepoolest oli selline kannapööre või siidine kinnitus ja, ja saad äkki tuule tiibadesse millestki, millest sa enne aimasid, aga, aga nagu täpselt ei teadnud tõepoolest see hetk, kui selgub, et tehtud ei ole lihtsalt ehtimiseks, nad ei ole aksessuaar, nad ei ole pelgalt selline iluasi või rõivalisand, nii nagu, nagu tol ajal, kui mina kunstiakadeemias õppima asusin, meile õpetati, et ehe ei ole muu, kui näitab rikkust, näitab positsiooni ja näitab seda, et milleks sa oled varaliselt võimeline ja et see ilustab sind siis siis selline kohtumine niisuguse tarkuse ja sügavuse ja, ja aastatuhandete taguse, sellise ühendusega inimeseks olemise kogemuses, see pani mind tõesti nagu hoopis teistmoodi nägema vaimustuma sellest ja loomulikult tahan siiamaani aina rohkem rohkem kaevude sügavuti-laiuti saada osa sellest ilust või hormooniast ja hingetoidust. Üks selline raudkindlalt ülimoodne ehe on praegu etnopop või etno see tähendab meenutus millestki, mis ühendab sind oma paikkonnaga, oma kultuuri eripäraga, mis ongi kultuuritekst, mida teades ja tundes kaasaegses maailmas tegelikult annad endast ka teatud sõnumeid ja, ja põhjused, miks selliste etnoehete juurde või vanade ehete juurde tullakse, on ikka just see, et näidata ennast nende ehetega ja teine asi on see, et kanda nende ehetega koos neid lugusid, siis tal on poodidel on need kandjad ja endiste aegade inimesed sinuga kaasas, et ega ma ise ei olegi selle peale ei olekski tulnud, kui ma ei oleks Setumaal kohtunud anne Kõivoga, kes silitas oma suurt selge ja kui ma küsisin, et mis sa üldse ehetest nagu oskad öelda, täitsa öelda, midagi ei oska, aga siis ta laulis mulle ühe laulu, et pani sõrmes õlu pääle Tõsa suleteele pääle hääldeks võti Ilo sõne oma imelauluhääle, mis tegelikult ei tähendanud mulle mitte midagi, ma ei saanud sellest enne aru, millest see laul tegelikult räägib. Ja siis Anne, et no, aga sa ei saa aru, et noh, laulja, siis kui tal on see sõlg ees, siis paneb ühe sõrme sõle peale teise paneb sületelje sülenõela peale, sealt võtab Ilo sõnad ja oma ema lauluhääl ja ma küsisin, no et voodid ja need võtav. No kas sa siis ei saa aru, et näete, et, et emal oli ju ka seesama sõlg ees, kui, kui tema laulis ja nüüd kui, kui mina panen selle sõle ette, mis emal oli ees, siis seesama selge. Kui ma panen sõrme sinna peale, siis sealt hakkavad tulema Ma see lauluhääl ja need tema sõnad ja niimoodi mul tulevad, ma saan selle laulu kätte, mis mul muidu ei olekski meeles. Ja siin ma äkki taipasin, et et kui tohutult vägev kujund, see tegelikult laulu see sisse on pandud, sõlg veel või ehe on nagu mingi anum, mis, mis korjab aga kokku need laulud ja need sõnad ja need tunded ja samas ükskõik mis ajal hiljem on kellelgi vaja seda, paneb sõrme sõle peale ja sealt siis hakkavadki tulema jälle laul ja, ja need sõnad välja. Aga mida paned sina siis oma tehte sisse, kus ta käib neid sõnumeid toomas, mis lugu sina jutustad tänapäeval, kui sa ehteteed? Mina ausalt öeldes ei pane midagi ehte sisse, sellepärast et ma leian, et neid posijaid meie ümber nii palju, et ja neidki, kes kõva häälega sellest räägivad, kuidas nad ühe või teise jõu ühe ehte sisse panevad, siis minuga ehtetegija jaoks on see täiesti teistmoodi tee. Kui mina teen ehteid, siis, siis see on see nagu argielust välja lülitumine või ma lähen teise sfääri endale jutustama neid lugusid, mida ma olen inimeste käest kogunud, mida ma olen. Olen raamatutest lugenud, mida on teadlased uurinud ja oma oma töödesse kirjeldanud, ma teengi oma oma ehet, nii et ma, ma naudin, ma mõnulen. Ma unistan, ma, ma fantaseerin, olen argitegelikkuses ühe jalaga teisega sellises unistuste maailmas, nii nagu on kõik meesemadki oma oma käsitööd tehes. Kui ma olen nüüd uurinud ja küsinud andekaid käsitöö naisi Caroosi karjamite, Kihnu saarelt ja Anne Kõivu ennast, et Lähme äkki märganud, et, et seesama, mis minuga juhtub, kui ma ehet teen, siis, siis täpselt sedasama räägivad Anne Roosi, et Ajal, kui sa käsitööd teed, et siis lendad nagu oma unistuste maailmas, kohtud, kelle armsate inimestega, kellega see tavalises argielus nii tihti kokku ei saa, kõneleb nendega lood sellist maailma, milles väärtused ja mis hoiab nagu seda hinge tervena ei kunst on ju olnud olnud ikka sellise nähtamatu nähtavaks kujustamine ja, ja sellise harmoonia tasakaalu nähtavaks tegemine, et ega siis muidu pole inimesed janunevad kunsti järele. Andrus Kivirähk kirjutab, et me oleme unustanud ussisõnad kärtsu madalat, ütleb, et me ei oska enam keelt, et hästi lugeda rahvakunstisümboleid, ornament, märke ja värve. Kui me selle keele oleme unustanud, oleme unustanud midagi iseendast. Ma tahan, et ta nusin neid ussisõnu õppima ja see keel elab edasi tema ehetes. Ja see on ilus.