Üks inimkäitumise motivatsiooniteooriatest väidab, et iga mehe elus peab olema vähemalt üks särav, aga samas ka parajalt lootusetu ettevõtmine. Särav selleks, et asjal mõtet oleks. Nii et lootusetu, et selle teostamine kerge ei tunduks ning pärast võiks tehtu üle uhkust tunda. Narva Aleksandri koguduse õpetaja Villu Jürjo kohta öeldaksegi, et tema ettevõtmised näivad algul üsna lootusetud. Olgu see siis aastaid varemeis seisnud kirikute taastamine või isamaalise traditsiooni juurutamine Narva taolises linnas. Samas Eesti viimase ja iseseisvuse taastanud ülemnõukogu liikmena nimetab Villu Jürjo oma elu suurimaks kordaminekuks just omariikluse taassündi. Ma olen selles mõttes vist fantastiline elu olnud, et need säravad ja lootusetud ideed on, suuremalt jaolt on teoks saanud. Sest ega kui mõelda, ausalt öelda, eks igal igal koolipoisil on mingisugune ettekujutus oma maa ja oma rahva kuldajast. Ja noh, meil sügaval nõukogude ajal seal oli see kuldaeg oli iseseisev Eesti vabariik mida sai siis tõepoolest unistatud ja noh, võib-olla lisaks unistustele ma mäletan, et Eesti vabariigi 49. aastapäeva puhul sai Rakvere linnas käsitsi kirjutatud, len tehti isegi kleebitud. Ja eks see oli küllap tagantjärele vaadates täiesti lootusetu idee. Aga seda sai antud ja noh, ma olen öelnud, et see, kui me ülemnõukogus nupule vajutasime, et see ei olnud enam ise kangelastegu, aga võib-olla pigem olid autasu selle eest, mis varem tehtud on. Siis on olnud üks idee on olnud Tartus, mille ümber on saanud tõesti väga pikalt võideldud, see on Tartu Maarja kiriku tagasisaamine ja ülesehitamine ja minul jäigi ta tegemata ja on tänase päevani tagasi saamata. Aga see, mille kallal nüüd olen, siis on Narva Aleksandri kirik, Eesti suurim katedraal selle ülesehitamine ja, ja ma arvan, et Narvas ükski inimene ei pea seda enam lootusetuks ideeks. Aga kui kaheksa aastat tagasi Narva sai tuldud, siis kõige paremal juhul inimesed naeratasid kaastundlikult. Sest kui arvestada, et kirik purustati 44-ni igal aastal ja päris mitu katset oli üles ehitada, siis inimesed olid täiesti usu kaotanud. Aga täna võib öelda, et see idee on juba mingisuguse sära omandanud ja tuleb hakata uut otsima. Ei vara veel, siin on nii palju teha, teati. Aga mida teha siis, kui näiteks käed rüppe vajuvad, et kui vaatad, et mingit väljapääsu ei ole, asi toppama läinud ja kas tuleb hakata otsima kompromisse. Muide, südametunnistusega võimumeestega vaenlastega? Tähendab see, et käed rüppe vajuvad vahetevahel, see on täiesti loomulik. Loomulikult väsimus ennast müüa, noh, poliitika muidugi kompromisside kunst. Ja vahel mõni arvamus tuleb, jäta välja, ütlemata. Pole mõtet. Aga see kompromisside otsimine ka enamasti ei aita. Sest ühiskond vajab mõnikord selliseid inimesi või selliseid tegusid, mis lihtsalt lähevad edasi. Ja tagantjärele, kui midagi on toimunud, midagi on ära tehtud. Siis vahel need, kes kõige hirmsam eni vastu on olnud, on võib-olla isegi esimesed tunnustama, et need kihvt valmis sai, et ega me ei uskunud, aga, aga ära tehtud. Suurepärane. Aga kui tulevad tagasi nüüd nende tegemiste juurde, et olete võtnud käsile ühe täitsa uue ja ennekuulmatu asja, olgu siis kiriku taastamine või siis meie ütlena kohalikus Narva mastaabis vabariigi äratamine päikesetõusul laulule. See on meie Eestimaal tavaline, veel üsna uus asi oli seal kunagi. Aga see on ju nii endastmõistetav idee. Ei tule pähe kohe korraga, kui suur see vastuseis on ja kui sul see inerts on, millest mida tuleb ületada? Huvitaval kombel ma ei julge öelda, et vastuseisu all sest noh, võib-olla Narvas rohkem kui mujal Eestis vaimuliku amet tekitab teatud respekti. Fantastiline on see, et selle kaheksa aasta jooksul Narvas ei ole keegi nii ehtsa venelase kombel läbi sõimanud. Inerts on muidugi olemas. Kaheksa aastat tagasi Narva tulles oli tõesti selline asi, et Narva linn tähistas 20 kolmandat veebruari ja, ja esimesed aastad riigipühade tähistamine muutus täiesti kiriku ainu tegevuseks või oli loomulik, et luterlik kirik seda vedas. Aga mida aeg edasi, seda rohkem jälle tegijaid on ja seda rohkem suurem rahvahulk tuleb kaasa vibratsiooni siia inertsi ületamine, et inerts vajab ka aega. Aga tuletame meelde seda ülemnõukogu asja seda aega ja iseseisvusdeklaratsiooni, et me praegu võtame seda kuidagi väga iseenesestmõistetavalt, et no kuidas muud moodi võiski üldse minna. Aga kui kindel see siis oli, kas oli siis ka mingeid muid arenguid? Noh, mingi osa oli inimesi noh, mina kaasa arvatud kes siiski ülemnõukogusse läksid juba selle valimisplatvormiga või selle lubadusega, et me läheme Eestimaad iseseisvaks kuulutama. Minu minna on alati hea. Kui sa jõuad kohale, pead tegema hakkama. Ja kui tegema peab hakkama, ega noh, me olime ju täiesti diletandid ja põlve otsas tegijad. Õnneks oli vahepeal käis külas selliseid inimesi, kes julgustasid ja need võisid olla väga omapärased inimesed, näiteks. Ma usun küll, et Boriss Jeltsin, kes võttis vaevaks siiski ööbida ühe öö ülemnõukogu koridori, kes suhelda inimestega individuaalselt. Et need andsid jõudu päris väljakuulutamise päeval. Siis kui meie vaidlesime ja kompromissi otsisime. Näiteks aitas kas või selline asi, et Soome raadio hakkas juba hommikul kuulutamat teatama, et täna kuulutab Eesti ennast iseseisvaks. Või ka Moskva sündmused, eks see nagu laiem pilt sel hetkel aitas ikkagi kaasa. Ja muidugi omamoodi fantastilised olid Eestimaa inimesed. Järsku tanki sisse tulid, me olime Tallinnas, mina enda kodu oli Võrumaal. Siis kogu külarahvas olid läinud siis pastoraadi koju viima, peitu enda poole paljundusaparaati kirjutusmasinaid. Et noh, kui midagi peaks halvasti minema, et et siis oleks kusagil heinti all olemas midagi, mida hiljem veel võimalik võtta ja kasutada. Et see rahva kaasaelamine, see oli tegelikult ikkagi fantastiline. Siis oli taevas sinisem ja inimesed hoidsid kätest kinni, aga ma vaatan vanu fotosid, muuseas, hoidsid kätest kinni, oli taevas sinisem. Aga praegu, vot see küsimus, mida, mida me esitame koordi ruuniselt kord tõsiselt, et kas sellist Eestit me tahtsimegi kuidas sellele praegu vastata, või oskate praegu iseendale vastata? Oskan küll sellist Eestit me tahtsime. Me tahtsime sellist eestit, kus on võimalik midagi teha, kus on võimalik iseennast realiseerida ja kus on noh, teatud veendumustele või väärtustele tõekspidamistele kindlaks jääda. Tähendab Eestit annab selle vabaduse vabaduse ise olla. Et mis ei sunni peale, et sa pead olema just nimelt sellise näoga tegema just nimelt neid asju. Vaid kui sa oled millestki aru saanud, ükskõik siis, mis kujuline see arusaamine on, pead sa metsa ära minema või pead sa mingisuguse ettevõtte rajama. Tähendab, seinast seina ta annab vabaduse teha ja olla. Ma julgen küll öelda, et sellist Eestit me tahtsime Kas meil on nii palju jõudu ja nii palju veenvus nakatuda näiteks neid venelasi, kes elavad Narvas, et nemad ka hooliksid vabariigi aastapäevast, sest praegu jääb mulje, vaadates näiteks vene noori, kes elavad Narvas, et et see ikkagi ei ole nagu päris nende vabariik. Jevgeni inimesel see Nashi meie oma oma ja võõras, see mõiste on muidugi palju olulisem kui meile ja ega, ega nadi samastan ennast küll eestimaaga. Aga teiselt poolt me peame tähele panema, et ega nad Venemaaga kaljas ei samasta vihjenema, tuletab see mõnes mõttes meelde keskaega, kui kodakondsus oli mitteriikidel vaid linnadel. Ja mida enam Eestimaa tajub seda, et Narva meie seda enam ka siis need inimesed, kes mingil kombel ja millalgi Narva sattunud hakkavad tajuma seda Eestimaal osa meie eest. Sest kui me praegu viitsime, vaadata meedia või eriti internetikommentaare Narva suhtes täiesti ükskõik, mis teema seal ega Narva ei ole ka eestlasele oma Narva on pigem võõras. Ja selles mõttes siis integratsioon tähendaks minu jaoks kõigepealt seda, et Narva ajalugu tuleks sulatada Eesti ajal kui sisse. Sest Eesti ajaloos on Narva noh, peaaegu et puudu, no hea küll, põhjasõda kallija Peetri võitlus, aga ega ega muid asju suurt ei teata. Ma tuleks ka meie ajalooteadvuses Eestimaale tagasi tuua. Ja see on ka üks neist pisikestest unistustest või nurkadest kuhu tahaks ühe ühe kivi siis omalt poolt ka paika panna.