Te olete nüüd kaks osa Tammsaare tõe ja õiguse eest ära teinud. Kolmas osa ootab ees suur maraton, mis suvel vaatajate jõuab tervikuna. See tähendab, et te olete väga pikalt Tammsaarega koos olnud oma mõtetes seda veeretanud, neid raamatuid lugenud, mis see on, et me jälle võtame, et vaatajad jälle tahavad ja on kurvad, et nad ei saa ja vaadata, mis siis, et ta kirjutas. Esimesed ist tulid trükist 1926. Me oleme aastas 2008. No igal juhul, mis on päris selge, et peegeldavad ju meid endid või eestlast jaa, eestlaseks olemist ja ja veel enam minu jaoks peegeldab see millegipärast esimest vabariiki tähendab esimest iseseisvusperioodi. Sest just sel ajal Tammsaare kirjutas need romaanid ja öeldakse, et ajalool on omadus korduda. Väga loodan, et kytte farsina nagu vahel on lisatud aga see, et ajalugu ikkagi teeb teatud niisuguseid spiraalikeerdkäike ja ja see on ju ilmne. Ei ole küll tänase päeva jutt, aga ja võib-olla seda ei peagi tänasel päeval eetrisse laskma. Aga ega vist arvata, et Eesti, kuidas ma ütlen, siis iseseisvus ja meie omariiklus on igavene. Seda vist ei julge keegi päriselt öelda. Äkki naiivne isegi arvata? Me ju ei tea, mis võib. Ma ei räägi 10-st 20-st aastast, eks ole, aga 50 aasta pärast kuhu suunas maailm liigub, ega ju, ei tea. Ma ei tea, kui see kõik kestab. Ja kogu sellel meie keskmisega siin sellel maal kaasneb ka mingisugune mõte selle kaudu ka mingi tähendus. Noh siis ma arvan, oleks kõik päris tore. Võib öelda nii, et Tões ja õiguses on ühe pere lugu omas ajas oma inimestega oma olukorda, mis seal kõrval on. Meil on siin Eesti pere, kui me paneme nad kõrvuti, Tammsaare pani oma tõe ja õiguse viide osasse, meil on meie oma väike Eesti pere. Millises osas meie praegu olemas? Tegelikult ma arvan, neljandas. No esiteks aeg on hämmastavalt sarnane, neljas osa on jah siis Karin Indrek, see on see aeg, kus Eesti on iseseisev. Ta supleb oma Aga noh, paralleelid on niivõrd, ilmselt ma ei tahaks hakata sildistama ja mingisuguseid nimetusi juurde kleepima hakkama, aga see, mis millest jutt oli, et perekonnalugu või, või perekonnasaaga või arhetüüpne lugu ühest võimalikust eesti suguvõsa loost, eks ole, et midagi on see Tammsaare ära tabanud, seal? Mina miskipärast arvasin, et me olime viiendas juba viiendas osas. Me oleme otsaga maale tagasi jõudnud, otsaga aru saanud, et, et see ongi väga mõnus mesilane. Saan aru, saan aru, ma tahaks ka, et see nii oleks, aga mul on tunne, et väiksed ilmingut sinnapoole on. Aga filmist võtab natukene aega, noh, kui see nii oleks, siis on väga hea. Te olite jupp aega Moskvas tööl ja elasite sealt kõrvalt vaadates paistavad mõned asjad ikka selgemana. Kuidas tagasi Eestisse tulla oli, mis vastavad? Väga hea oli tulla tagasi sellepärast et võõrsil külas vahel võib käia, aga kodus on ikkagi parem. Ja kuidas on tõesti parem, ma pean silmas Eestis? Ma arvan, et me oleme vist ikkagi ära unustanud selle teise tee võimaluse. Et ehk siis selle, kus me oleksime praeguses ajahetkes, kui ei oleks olnud 85., kuuenda, seitsmenda, kaheksanda ja nii edasi üheksanda aastate sündmusi noh kui poleks seda suure impeeriumi lagunemist ja sealtkaudu ka idabloki lagunemist ja me oleme ikka niivõrd erinevas suunas läinud. Et see on ikka väga suur kraav on meie vahel naabrid, ei saa valida, eks ole, kui see vargamäe andres, no kraaklesid, maadlesime, ta maadles selle Pearog, aga ta ei saanud ju Ozukerdad muht, kui peaks, seal elas, eks ole. Peale selle ta elas enne seal. No ja nii ongi ja ega meie ei saa ka midagi muuta, ei saa oma naabrit valida. Ja olgu ükskõik kui sügav see kraavolkas või Hiina müür meie vahel meiena naabriks jääb, see, see maa. Ja ma ei räägi sellest, on see hea või on see halb, see lihtsalt noh, see on lihtsalt nii, sellega mitte arvestada, ma arvan, on rumalus või äkki üleolek või igal juhul tahes-tahtmata meil aeg-ajalt tuleb tajuma seda ise. Ja vahel väga ehmatavalt tajume viimati kõige ehmatavamalt. Me tajusime aprillisündmuste aegu, kus me järsku saime aru, et isegi need inimesed, kes siin meie keskel elavad, jah, nad elavad täiesti oma iseseisvat elu. Me väga harva puutume kokku, kui me puutume pangas kokku, puutume poes kokku, see on tsiviliseeritud moel kokkupuutumine ja see, see niuke väline, eks ole. Aga see, et nad elavad täiesti oma elu ja pigem seda elu, mis on lihtsalt nii-öelda sealpool Hiina müüri või sealpool Peipsi järv, eks ole. Et siis me järsku saame aru, et, et meiega vald on üks suur naaber, kellel on omad omad mõtted ja tema mõtleb omamoodi ja me ei saa muuta teda. Paljusid asju muuta ei saa ja võib-olla ongi hea. Aga midagi me saame muuta, mida ise peaks ja saaks muuta. No eks vist ikka õigus nendele inimestele, kes räägivad, et muutmist saab alustada iseendast mitte kusagil mujal ei saa hakata nõudma teistelt muutumist, kui ikka iseenesest mida teeb. No kõigepealt ma, ma oleks vähem kärsitu, et minu selleks rohkem mõist Mist rohkem tolerantsi, rohkem arusaamist sellest, et kõik ei saa ja ei peagi mõtlema või tegutsema või kõik asjad ei pea olema nii, nagu see mulle meeldiks. Mina ise peaksin kohanema paljude asjadega. Noh, siis kui jätkuks veel nii palju tarkust, et hoida aega, et mitte tegeleda ebaoluliste asjadega ja raisata aega ebaoluliste asjade peale, mida me teeme ilmselt väga palju. Vahel tulebki muidugi teha, ma ei räägi sellest, et et ei tohiks puhata või, aga, aga vahel mina vähemasti küll tajunud seda, et, et ma vahel tegelen asjadega, millega ei pruugiks üldse tegeleda. Et mine kasvõi emale külla või, või, või helista talle või, või mängi lapsega või eks ole. Aga ikka sa leiad justkui mingisuguse tegevuse, mis justkui on ka vaja ära teha. Aga kui nüüd päris kristalselt aus olla ja peeglisse vaadata, siis saad aru, et sa põgened millegi eest mida sa hästi teha praegusel hetkel ei tahaks ja siis leiad mingi asendustegevus raisates tegelikult sellega omaenda. Noh aeg, eks ole. Kas võib öelda nii, et tõde ja õigus kõigis oma ilus kõige viie osaga, mis sel suvel vaataja ette jõuab, Tallinna linnateatri, Pärnu Endla teatri, Rakvere teatri, Albu valla ühise tööga on kingitus iseendale meie vabariigi 90. sünnipäeva puhul ja ka Tammsaarel ja tema 130. sünniaastapäeva puhul. Et kui see kingitus on nüüd ilusasti kokku pakitud ja sinna juurde tuleks kaart ka, mis te sinna kaardi peale kirjutaks? Tahaks selle praegu kaheksa aastane. No kõigepealt selle eelneva jutu kohta, et ma arvan küll, et kummardus Tammsaarel on see kindlasti me arutasime siin, et kuidas kõiki neid neid lavastusi nimetada või et milline võiks olla nende noh, niisugune üldpealkiri kõigile neile, et mis see, mis see võiks olla. Ja siis keegi ütles, et tagasi vargamäele ja, ja saks kohe väga meeldima. Üsna paljudele meist minul kohe väga meeldis, pealegi võib-olla siis mõte sellest, et kas Brüsselisse või Pariisi läheme, et keeraks vahel ka sinna vanaisa vanaema koju või paneks autode korraks hääled sisse ja võtaks matkakoti selga ja läheks korraks käiks vargamäel ära. Ma ei pea silmas mitte igalühel on oma Vargamäe