Tere alustab kultuuriga ja mina olen Riho Lauri Saar. Tänases saates teeme Marek Tamme abiga harjutusi. Mälu ja vaimuga on saade seotud muudki moodi. Teistes teemades puudutame eestlaste religioossus kadunud ehitisi ja räägime ühest mehest, kes kõigi valmis kirjutatud neuroloogide kiuste edasi jala. Jälle tuleb mängu keegi kroonikakirjutaja Henrik. Aga nüüd kõigest lähemalt. Kui pikk on aasta, kui me räägime mälust, kas aasta on piisav aeg, et jõuda nende mälestuste põhjal järeldusi teha? 10 teadlase ühistööna valminud raamat monumentaalne konflikt on katse analüüsida pronkssõduri kriisi näitel tänapäeva Eesti ühiskonda võimalikult mitme nurga alt. Miks on monumendid Eestis möödapääsmatult moes? Kas monumente on Eestis liiga palju või hoopis liiga vähe? Raamatu toimetaja ajaloolase Marek Tammega rääkis Urve Eslas. Marek Tamm veidi üle aasta on möödunud niinimetatud pronkskonfliktist. Suured tunded peaksid olema nüüd veidi jahtunud. Kas raamat jõuab juba ka nende sündmuste põhjusteni? Aga see raamat ongi esimene katse sellisel vaoshoitud ja väljapeetud moel analüüsida, mis ikkagi aasta tagasi juhtus. Samas ta ei ole kindlasti pronkssõduri kriisi analüüs kitsalt võetuna. Selle raamatu alapealkiri on mälupoliitika identiteet radava Eestis ja eesmärk on ikkagi käsitleda pronkssõduri ühte sümptomit mis viitab märksa sügavamatele probleemidele Eesti ühiskonnas. Ja see raamatki taotleb enamat kui seletada aprilli rahutuste põhjuseid, kuigi selleski on juttu ja raamatu pealkiri, monumentaalne konflikt tegelikult viitab sellele, et viimased viis kuus aastat on Eesti ühiskond liikunud ühest monumendi kriisist teise, et seal 2002. aastal juba püstitati Pärnusse monument, mis võeti maha, pandi uuesti üles, Lihulas viidi jälle ära, siis võeti pronkssõdur maha, nüüd tehakse uut sammast Vabaduse väljakule, et kõik need on ikkagi meie jaoks ühe protsessi erilülid, mis kõik viitavad teatavale tegemata mälu tööle, tegemata integratsioonipoliitikale, tegemata adekvaatsele info kajastusele kogu ühiskonnas ja nii edasi, et pronkssõdur on jah, ühest küljest raamatu ettekääne, aga samas ka sugugi mitte tema peamine analüüsiobjekt. Kas on selles raamatus ka mõni uus põhjus välja pakutud, mis varem kõlanud ei ole? See, et integratsioon oli nigel, et suhtlemist oli vähe, et mängus oli poliitiline kasu või lihtsalt peadpööritavas edust pimestumine selle üle on ju varem ka spekuleeritud. Ma arvan, et selle raamatu originaalsus ennekõike seisneb selles, et Ta pakub sellise monumentaalajaloo konteksti aga teisest küljest, et see ei ole klassikaline, sellel teadusanalüüside kogumik seal ikkagi see kogumik ja eri inimesed pakuvad eri perspektiivist oma tõlgendusi sündmustele ja ja ma ei väidagi, et kõik oleks nagu enneolematu, ennekuulmatu selles raamatus ei ole väga palju ka varem teadaolevaid tõsiasju, lihtsalt võib-olla need on kokku võetud, sünteesitud, paremini põhjendatud ja viimaks, mis hindame esile tooks eriti üldisemas debatis, siis selles raamatus saavad sõnaga näiteks mõned eestivenelased, kelle häält on väga vähe, on kuulda ja nad võtavad analüütilised sõna või, või mitte lihtsalt emotsionaalselt, samuti sellesse raamatusse kaastööd üks sakslane, eks ameeriklane teda on palju nagu mitmeperspektiivse, võib-olla senine käsitlus, et me oleme, vaatan nagu rohkem moodi Eesti-keskselt seda küsimust ja, ja ma arvan, et see võib-olla veel raamatu originaalne panus, aga kindlasti see ei ole juhus, aga enneolematu sõna, vaid pigem katse varasemat kokku võtta ja sünteesida ja mõni uus idee lisada. Kolm märksõna, mis kõlasid, mälu, identiteet, konflikte, kas need on paratamatult koos käiv kolmik või on nad kokku sattunud Eestis ja just sellel ajajärgul? Jah, mälu on tegelikult üleval teemana ja probleemina terves Lääne kultuuris ja on autorid, kes ütlevad, et Euroopa on jõudnud mälu ajastusse, mälubuumi, tõsi, et sellest ta mitmeid märke näiteks see, et avatakse uusi muuseumeid, rohkem igasuguseid riiklikke tähtavi, kalendrisaale, silmuse rohkem püstitatakse monument Ta ja nii edasi, et, et see ei ole kindlat Eesti probleemid Eestis, on see mälubuum või see mäluajastu võtnud omapäraseid vorme, millest just juttu erinevad samba tülid ja, ja meie eesmärk oli analüüsida, et miks just nii on läinud või mikspärast elatakse Eesti ühiskonnas sotsiaalseid, poliitilisi konflikte välja mälestusmärkide peal siis pärast need probleemid on nagu võtnud selliseid vorme ja. On selge, et siis ei ole üheseid vastuseid, aga laias laastus on siiski Eesti nende monumentaalseid tasakaalustamata. Meie jooksevad monumendid enamasti peegeldunud võõrvõimu meie nii-öelda kultuurmaastikust on üle käidud erinevad režiimid, kes jätnud oma monumente ja seetõttu meie suhe monumente seal nagu päris terve. Ja ma arvan ka, et need, need erinevad monumentaalseid konfliktid, mis on Eestis juhtunud, on ikkagi seotud sellega, et, et meile monumenti liiga pähe Need on ületähtsustatud ja et me kuidagi nagu eli oma monumenti ja veel sügavamalgi on ehk probleem selles, et Eesti kultuur ei ole oma iseloomult on kunagi selline materiaalne monumentaalne kultuur, et me rohkem oleme ennast identifitseerinud läbi keele läbi kultuuri, läbi rahvaluule rahvalaulu ja ennast kehtestada monumentide näol nagu võõras ja ei tule sellega hästi toime kuidagi. Oleme nagu kompleksis ja, ja seetõttu ma arvan, on see Mäluajastu võtnud Eestis just sellised iseäraliku monumentaalseid konfliktivorme. Aga kui nüüd vaata seda laiema nähtusena, varasematel aegadel sõditi varanduste maade toidu vee pärast, nüüd siis ajaloo pärast, mis on juhtunud? No muidugi, see ei ole nii lihtne, et eks ajalugu on olnud ettekäändeks varemgi ja tegelikult, kui me vaatame ütleme jällegi Lääne-Euroopa arengut, siis ütleme, 20 sajandi teisel poolel on just nimelt püütud vältida olukord, et erinevate minevikutõlgenduste pärast sõtta minna pigem püütud liikuda tuleviku suunas nagu Piiteri heaks tooniks selliste mineviku pattude pidevat meeldetuletamist ja me näeme Lähis-Idas, noh, mida see kaasa toob, kui kõik inimesed, meeleheitlikud arutlevad selle üle, kuidas vanasti asjad olid ja, ja Eesti on nagu otsapidi sellest paratamatust eriolukorrast, et 50 aastat hoiti ikkagi nagu lääne arengust eemal, on sellest paratamatult nagu nagu veidike maas ja mitte liiga palju, vaatame taha, selle asemel, et vaadata ette ja liiga palju otsime minevikust argumendid, õigustada oleviku otsuseid ja arvestades Eesti paljud rahvuselist ühiskonda, on selge, et üksmeele leidmine minevikku tõlgenduses on märksa keerulisem kui üksmeele leidmine tulevikukavades. Ja ma näeks pigem selles nagu väljapääsu, et me ei püüaks meeleheitlikult nagu leida üksmeelt minevikus, vaid hoopis vaataks, mis meid ühendab edaspidi. 800 aastat pärast oma tegevust kütab kroonikakirjutaja Läti Hendrik ikka veel kirgi oma eluajal ja pärast sedagi ei huvitanud Hendrik ja tema kroonika eriti kedagi. Nii on täpselt teadmatagi kroonika kirjutamise motiivid ja selle lugejate hulk. Aga tänapäeval on kõik teisiti. Henriku kroonikast on saanud üks oluline allikas, mille kaudu uuritakse ristisõdade ideoloogiat, mind, selle kujutamise viise. Eestlastele andis Hendrik rahva vanem Lembitu jumalast haarapita teadmise mõnedest eestlaste kommetest 800 aastat tagasi. Aga Hendrik on eestlaste kõrval luhtunud oluliseks ka muule maailmale. Lausa nii palju, et Tallinna Ülikooli keskajakeskus korraldas selle nädala teises pooles koostöös Põhjamaade keskkonnauuringute tippkeskusega esimese rahvusvahelise Henriku Liivimaa kroonikale pühendatud konverentsi kus osalejad mitmes maailmakandist mida võiks siis Henriku kroonikast ära päeval veel teada saada ja mille poolest see kirjutas meile jätkuvalt ja kogu maailmale üldse oluline on, sellest räägib ajaloolane Linda Kaljundi. Milline on Läti Hendriku tähtsus tänapäeval, me teame seda, et tema kirjutas kroonika, mille järgi me võime väga palju asju tegelikult teada saada oma esivanemate kohta aga mida me võime sellest kroonikast pida tänapäeval ja mida võivad sealt leida üldse tolleaegse ajalookirjutuse kohta Läänemere regioonis praegu näiteks ajaloolased. Ma arvan, et tänapäeval ei ole Henriku Liivimaa kroonika üldsama tähendust minetanud ja seda just eelkõige sellepärast, et Henriku kroonikale tugineb Eesti ajaloo, ütleme põhiline struktuur ja ülesehitus kogu meie käsitluses ajaloost kui igavesest vabadusvõitlusest ja arvestades seda, kui palju tähelepanu viimasel ajal on asutud pöörama ajaloomälule ja sellele, kuidas me oleme ajalugu erinevatel perioodidel ära kasutanud tõlgendanud sugugi vähetähtsaks pidada ka pöördumist Henriku kroonika poole. See puudutame ja eelkõige Eesti ja Läti ajaloolase või ka Eesti ja Läti ajalooteadvust laiemalt. Teiselt poolt aga me näeme, et Henriku kroonika poolemine järjest enam pöördunud ka välismaa ajaloolased ja siin tõusevad kõigepealt esile taanlased, kelle huvi kahtlemata seostub ristisõjauuringute ja eelkõige siis Taani ristisõdade uuringute esiletõusuga Taanis ja, ja kes on siis ühtlasi taasavastanud Henriku kroonika ühe olulisima või tegelikult suisa ainsa allika taanlaste Eestimaa ristisõdade kohta, kui nende varasemate vendi ristide sõdade kohta on olemas taanlaste ländi oma allikas saksa grammatikas ja ütleme taanlaste, eestlaste, lätlaste ehk Eesti ja Liivimaa ristisõdade otseste osaliste kõrval. Me paneme tähele, et Henriku kroonika äratanud tähelepanuga laiemalt Inglismaal, Saksamaal, isegi Ameerikas ja see kahtlemata seostub muutustega ristisõjauuringutest tervikuna, kus üha enam siis pühale maale suundunud ristisõdade kõrval pööratakse tähelepanu rajamaadel toimunud ristisõdadele, olgu need siis Pürenee poolsaarel või Läänemere regioonis toimunud ristisõjad. Kas Henriku kroonikast on tänapäeval võimalik üldse midagi uut veel välja lugeda? Ma arvan, et see on tegelikult laiem küsimus, et kahtlematame allikatest midagi uut välja lugeda ei saa uut informatsiooni leida, mis seal kuskil seni tähtede varjus peidus oleks olnud küll aga me saame muuta tõlgenduse Henriku kroonikast, lugeda seda uuel moel, tõlgendada seda uuel moel. Ja ma arvan, et siin ta kätkeb eriti Eesti jaoks eesti lugejate jaoks ajaloolaste jaoks endas veel väga palju. Ja, ja siin on mitmeidki teemasid, millele kõigepealt saaks valgus, sõita juba seegiga, asetasime Henriku kroonika keskaegse ajalookirjutuse, keskaegse ristisõja liikumise taustal laiemalt. Ja Ma arvan, et see aitaks meil tõlgendada näiteks uuel moel kas või eestlaste kui paganate kujundeid kuvandeid, näha, et need tuginevad paljuski tollel ajal äärmiselt tüüpiliste stereotüüpidele, nagu näiteks kujutlus eestlaste muinasusundist. Ja ma arvan, et sellisel moel võiks Henriku kroonika uuesti lugemine uuesti tõlgendamine olla tõepoolest avastuslik. Kui me Henriku kroonikast räägime ja räägime ka sellest, et mismoodi see on osalt andnud meile ka ühe põhilise teadmise oma muistsest ajaloost siis seostuvadki sellega just arhe ja stereotüübid. Aga võib-olla peaks ära mainima ka, et mis on need tüüpilisemad, sellised stereotüübid, mis Henriku kroonikast meieni sisuliselt tänapäeva on jõudnud? Ma arvan, et kõige olulisem stereotüüp, mida võib-olla tõesti võiks arhetüüpi võiks nimetada, on, on üleüldse käsitlus paganliku, kultuuri ja kristliku kultuuri radikaalsest erinevusest ja verisest kokkupõrkest siin eesti ja liivi aladel ristisõdade ajal. Ja ma arvan, et see, see kujutelm, mis tegelikult tugineb paljuski ristisõja retoorikale näiteks ei toeta arheoloogia uurimused tolleaegsest ajast, mis näitavad, et ristiusk oli Eestis ka tollel ajal siiski juba tuntud ja meil ei ole mingit põhjust eeldada ja niivõrd suuri kultuurierinevusi et ma arvan, et see oleks siis arhevee stereotüüp, mida, mida me peaksime ümber tõlgendama ümber mõtestama enda jaoks ja siit tulenevad paljuski ka teised stereotüübid, mis meil toonaste muistsete eestlaste kohta käibel on nii kooliõpikutes, plaanides, nagu nagu näiteks ütleme, eestlaste muinasusundi radikaalne erinevus kristlusest, kus, kus metsades kummardakse jumalaid, tuuakse meile veriseid ohvreid, need on tegelikult toona seal kirjutises kümnetega sadade kaupa ringlevad stereotüübid, mille eesmärk selles kroonikas on, on vaid üks märgistada teist, märgistada vaenlast, teha lugejale publikule selgeks radikaalne erinevusega. Aga meil ei ole mingit tugipunkti, millele toetudes. Me saaksime kindlaks teha, kas meil on tegemist lihtsalt kirjandusliku stereotüübi või siis tõepoolest millegagi, millel oli alust toonases reaalsuses. Ja ütleme siis võib-olla selliste stereotüüpide Lemmik orgaanika, minu meelest on andnud ka palju selliseid poeetilisi motiive või teemasid seal on poliitikasse Eesti ajakirjandusse. Kahtlemata kõik teavad näiteks seda kuulsat ristimise maha pesemise stseeni või, või siis ka Taani ja Saksa preestrite võidu ristimist Eestimaal siis Tanja saksa missioneerivaliteedi käigus, aga kui neidki, kirjeldasime neid metafoore hakata lahti võtma ja vaatama, sest me näeme samuti, et meil ei ole põhjust neid niimoodi yks üheselt enda ajalootõlgendus 100-le mäel üle võtta, vaid vaid me peaksime neidki vaatama eelkõige Henriku enda aja kontekstis. Üks võib-olla ka selline spekulatiivne küsimus veel Henriku kroonikast kooruvad välja meie vanaajaloo sellised kangelased, tegelaskuju, et noh, võtame kas veel Lembitu, mingisugused maakonnad, külade või, või lausa nendesamade maakondade juhid kes justkui korraldavad mingisuguseid aktsioone. Samas on mõned ka eesti tänapäeva ajaloolased üritanud viidata sellele, et tegelikult on see kõik selline puhas juhus, Hendriku subjektiivne valik, sama hästi võiks Meie ajalooteadvus olla sootuks teistsugune nende kangelaste teadmiste läbi, just et lihtsalt tema puutus selliste tegelastega kokku. Tegelikult ei pruukinud Need sugugi olla väga suured rahvajuhid, vaid võisid olla üsna marginaalsed külavanemad, et tegelikult võiks meie pilt muistsest vabadusvõitlusest juhul kui oleks olnud võib-olla mõni selline alternatiivne allikas sootuks teistsugune. Kas te nõustute selle väitega? Viimase väitega kahtlemata, sest näiteks ma arvan, meie pilt muistsest vabadusvõitlusest või eesti liivi ristisõdadest oleks hoopis teistsugune. Kui meil oleks olemas taanlast poolne allikas ehk siis kes kirjeldaks taanlaste sõjakäike Saaremaale Tallinnasse, Harjumaale, see oleks selline üks võimalik allikas. Aga mis puudutab neid Henriku mõjul sündinud erinevaid ajaloo kangelasi, eriti siis muidugi Lembitut, siis ma arvan, et ühelt poolt jah, muidugi Henrik kirjeldas. Ma arvan mingil määral juhuslikult neid tegelasi, kellega ta kokku puutus, kellest oli kuulnud, kes võib-olla olid Läti piirile lähemal nagu siis Lembitu teiselt poolt, aga kui me vaatame, kuidas neid on kujutatud eelkõige siis Lembitut, siis. Ma tuleks taas kord tagasi selle küsimuse või teema juurde, et keskaegne ajalookirjutus paraku kujutab oma vaenlasi üsna stereotüüpselt. Et ma arvan, kui meil Lembit asemel oleks olnud seal kas õnnelemb või mis iganes nimeline tegelema ja siis see, kuidas Hendrik teda oleks kujutanud sellise ebausule pühendunud julma ja vihase rahvajuhina, et see, see erineks kuigivõrd palju sellest, kuidas Kägu Lembitut kujutanud. Nii et selles mõttes ma arvan, et meie ka ajaloo mälu või ütleme, ajaloo kangelased väga palju erinevat ei saaks olla muidugi nagu tegevustikovi tegelase nimede tasandil saaksid nad kindlasti varieeruda, aga noh, see, see on üldisem küsimus, palju ajaloo kangelaste tekkes on ju palju juhuslikku igal juhul. Kus on religioon, seal on sõda nagu selgus eelmisestki loost. Kuidas son religiooniga, õigemini religioonidega lood Eestis. Tuleval kolmapäeval avatakse Tallinna kunstihoones religioonide konflikti käsitlev rahvusvaheline kunstiprojekt, kus avapäeval saavad sõna ka teadlased ja teoloogid teiste hulgas ka Linnar Priimägi, kes lasi kultuuri kajal veidi aimu saada teemadest, mis avapäeva seminaril teiste hulgas käsitlemisele tulevad. Pange tähele, sammasteta Isame seegi kord läbi. Religioon on kollektiivse teadvuse vorm. Meil igalühel on muidugi oma hingeelu ja oma mälu omad teadmised, kõik see, mis eristab meid ärkvelolekul magavast olekust. Aga peale selle on olemas veel niisugune kummaline nähtus nagu nagu kollektiivne teadvus või kollektiivne mälu. Et tavalisele inimesele seda seletada on kõige lihtsam osutada keelele. Sest vaadake, mitte keegi meist üksipäini ei valda näiteks eesti keelt, rääkigu ta nii hästi kui tahes. Aga eesti keel on kuskil olemas. Ma vaatasin Teaduste Akadeemia eesti keele grammatikat, seal ei ole keelt ära kirjeldatud, seal on kirjeldatud ainult üks väike osa sellest keelest, mis meie keskel elab ja mida me kasutame, olles sellega osaduses, kus see kiilsis paikneb, kui ta ühegi kõneleja, aga sa ei ole ja kuskil raamatus teda ka ei ole, kus sa siis paikneb, siis ta paikneb mingisuguses kollektiivses mälus kollektiivses teadvuses. Religioossed kujutelmad paiknevad samasuguses kollektiivses teadvuses või me võime ka siis koos Carl Gustav Jungi öelda kollektiivses alateadvuses, kui me teaksime täpsemalt, mis asi see niisugune on. Täpselt niisamuti inimesed jagavad mingisuguseid niisugusi, ettekujutusi, võib-olla ka eelarvamusi, aga kujutlusi kindlasti, mis on nendel kõikidel ühised ja väga fundamentaalsed ja mis võivad ilmuda täiesti ootamatul kujul. Noh näiteks kui me meenutame möödunud aastast pronksisõduri epo pojad siis meil käsitleti seda poliitilise konfliktini, mida ta ilminguna tõesti ka oli. Kui me laiemalt hakkame vaatama, siis oli meil tegu sotsiaalse konfliktiga, millel olid religioossed juured. Eks ole, see religioon, mis kuskil alateadvuses oli, ärkas üles teatud puudutuse peale ja võttis niisuguse kuju. Miks ma seda nõnda arvan, et tegu oli religioosse probleemiga? On jagatav kaheks vastandlikuks sfääriks. Üks on sakraalne ruum ja seda sakraalsed ruumi ei oleks olemas, kui talle midagi temast miski ei erineks ja see, mis temast põhimõtteliselt erineb, on sisse profaanruum. Ehk nii argiruum, ütleme siis niimoodi pühaduseruum ja Aarigi ruum. Meie elus on need ruumid teineteisest ja küllalt selgesti eristatud ka inimeste jaoks, kes ühtegi religiooni ei tunnista. Nad saavad aru näiteks et surnuaed on teatav sakraalne ruum, kus ei käituta niimoodi, nagu käitutakse profaanses ruumis. Seal ei vilistada, seal ei joosta ringi, seal seal tulevad teatavad niisugused käitumise piirangud tulevad peale, mis tingivad ka erilise mõttelaadi või erilise tundetooni, mida seal tuntakse. Täpselt niisamuti on ausammastega ausambad tõepoolest seda on siis tekitavad enese ümber sakraalse ruumi püha ruumi ja kui sinna sellesse sakraalse ruumi tungitakse profaanse käitumisega siis me paneme seda pahaks. Surnuaedade rüüstajaid me ju taunime. Täpselt niisamuti me taunime ausammaste rüüstajaid. Kogu küsimus on nüüd selles, et, et noh, võib-olla mingid väga üldised religioossed kujutelmad on kõikidel maailma inimestel ühised. Räägitakse, et neid isegi olevat. Kuid inimesed elavad erinevates religioonides. Jah, igas religioonis on see püha ruumi kontseptsioon olemas. Aga see on erinevatel inimestel on erinev. Vaadake venekeelse elanikkonna jaoks, kellel oli siis sõjas valatud verega pühitsetud taust sellel ausambal nende jaoks oli tegemist püha ruumi kujundava ausambaga. Aga kui me hakkame nüüd vaatama, mis ruum on praegu tekkimas, nüüd tuleb teda võidusambaks nimetada, see meile ümber käivad vaidlused, kas seal on kellelgi üldse mingisugust pühaduse tunnet, kui sellest räägitakse, öeldakse, et seal hämarik ja, ja vääreljas ja monstrum ja kõik muu niisugune ei ole seda pühaduse tunnet, mis peaks olema natuke venelastel oli suur isamaasõda oli püha sõda ja ütlen siin kõikidele eelkõige ajaloolastele. Nõukogude liit ei ole mitte kunagi osalenud teises maailmasõjas. Nõukogude Liit sõdis ainult suures isamaasõjas ja see oli nende jaoks püha sõda. Üheksas mai on Vene õigeusukalendris langenud sõjameeste mälestamise püha, see on õigeusklik püha. Me meenutame, kuidas Stalin taastas sidemed kirikuga siis, kui oli tarvis 42. aastal mobiliseerida kõiki inimeste energia ja entusiasm sõjas võitlemiseks. Kuidas ta siis laskis selle sõjapühaks sõjaks kuulutada, kuidas ta taastas õigeusu pühaku Aleksander Nevski nimelise ordeni. Tõepoolest, seda no ütleme siis. Ühesõnaga, vene rahvas elas seda läbi kui teatavat pühadust, sellepärast et seal oli valatud verd. Ja kui me küsime, mis teeb paiga pühaks, siis teeb muidugi veri kas sümboolselt valatud veri või tegelikult valatud veri. Sümboolselt valatud veri elab igas kirikus, kus on krutsifiksi, mis tunnistavad kõikide nende inimeste südames kes tunnistavad seda, et Kristuse uskunud ülestõusmise usk mis on võimalik ainult siis, kui Kristuse usk on ka suremise ja verevalamise usk. Armulaual öeldakse, et võtke ja jooge, see on minu veri ja see on see Sacrementmile Kristus ise sisse seadis need verega, pühitsetud on see, mis tekitab püha ruumi. Veel üks näide, Peterburis on ju kirik spasna krabi. See ehitati sinna kohta, kus valati Aleksander teise saari püha veerand atentaadi käigus, 1881. aastal. Selle paiga peale ehitati kirik ja seda vereplekki, mis oli seal tänaval, teda hoiti vahepeal sellest kirikust tehti nõukogude ajal laoruumid ja mis seal kõik olid seal sees, need on, see kirik on taastatud ja see paik on endiselt küla ehki. Kuidas ta kivi vaatate, siis pole seal seda verd enam suurt pole, pole peale jäänud. Aga see paik on endiselt püha, täpselt niisamuti kui mingisugune paikkon, sakraalne diste võite selle tähise võitluselt paigast ära viia, aga see paik säilitab oma pühadusest pühadus ei ole ei ripu mingisuguse pronksist, puust või kivist tähistuse küljes vaid püha on see paik seal. Vaat see on kontseptsioon sakraalsest ruumist ja religioossest geograafiast meie hinges, millest ma siis meelsasti ka räägiksin. Bob Dylan tuleb Eestisse juuni alguses. Tegelikult polegi see eriline uudis, mõne jaoks on Bob Dylan juba unustatud, mõne jaoks pole teda kunagi olemaski olnud. Aga mõne jaoks on ta jätkuvalt juudas mõne jaoks messias. Dinanist jõutakse kindlasti veel tuleva kontserdi valguses palju ja mitmeti rääkida. Kultuurikaja annab järgnevalt Dylanoloogiasse oma panuse ja Margus Kiis räägib vastuolulisest muusikust, kellele vahepeal kirjutati juba Nickroloogid valmis. Aga kes selle kõige kiuste hoopis lõbusal rockabilly juurde tagasi on tulnud. Neljandal juunil esineb Tallinnas õis suurhallis salamisi ilma suurema meediakärata. Keegi laulja nimega Bob Dylan. Kuulsite õieti, see on seesama popp Dylan. 1966 ütles John Lennon, et see liiklus on suurem kui Jeesus. Gogoli üks juudi rahvusest ameerika noormees, kes oli tol hetkel üksinda suurem kui neli tiitlit kokku. Tema isa oli talle pannud nimeks Robert Zimmermann. Ta polnud sündinud kusagil laudas või New Orleansis vaid veerand sajandit varem Minnesota jõukas keskklassi peres. Ta oli teismeeas palju ringi hulkunud, mänginud rock n roll bändis klaverit ka korra ülikoolis käinud materjalid New Yorgis, kus sellest toona väga ilusa välimusega noormees. Sai 1960.-te aastate algupoole kitarri Lõnnivate polkarite seas väikest viisi staar sest oskas hästi luuletada. Eriti olulistel teemadel. Meeldis samamoodi laulu lööritavatele, noortele naistele eriti mõjukale Joan pääsile. Ja jättis endast varakult suurem kui elu mulje. Kuna luuletaja Dylan Toomas järgi artistinime valinud, kuid eriti hästi laulda ei osanud, siis esimene kommertsedu saabus tänu neile, kes seda väga hästi suutsid. 1963 jõudis trio tiiter Paulen meri esitatud sõjavastane laul tõuginginzovinud USA singlitabelis teisele kohale. Järsku avastasid Dylan üsnagi laiad massid ja biitlite toetusel eriti britid, sest Inglismaal oli popp aastaid popingu kodus. Kuid tõeliselt surematuks. Legendiks sai Bob Dylan aga siiski aktsiooniga, mis oleks peaaegu põrmu paisanud. 25. juulil 1965 Juuparti folkfestivalil ilmus Bob Dylan järsku lavale elektrikitarriga ning kokkuklopsitud rokkbändiga. Raevunud Hola laulikute pahameelekisa saatel alustas ta oma kõige kuulsamat lugu. Singlil kuue minuti pikkusena ilmunud Like Rolling Stone polnud lihtsalt laul, soni manifest. Moodne rokkmuusika oli sündinud, see polnud enam mingit kolme minuti. Poppar ei olnud vaevatud bluusi, seega nohikust folkar. See oli eneseteadev oma tõde kaitsev lärmakas ja non konformistlik kunstnik, kes ei katnud ka vastu astuda isegi oma lähimatele kaasvõitlejatele ning ei häbenenud omi puudujääke, pigem tegi neist omaette väärtuse. Nii sai Bob Dylan imiteeritavaks tuhandetele Leonhard kiuhhimist. Jimi Hendrix sinivälja ja eeskujuks miljonitele. 1965 kuni 66 oli Bob Dylan. Tõeline MegaStar tuuritas USAs Euroopas ja igal pool oodati teda ühtemoodi nii pühakuna kui ka juudena. Samal ajal oli mehel probleeme nii narkootikumide kui staari egoga, kuid kaksikplaat, blonde on blonde, kulutati kohe ilmumisele klassik kaks ja Dylan sai selle eest oma esimese kodumaise kul laadi juuda. Messiase triumf sai ootamatu ja dramaatilise lõpu. Kui kylal tegi 25. juulil 1966 on mu mootorrattaga kodu suutukis raske avarii. Ta jäi pikaks ajaks haiglavoodisse aheldatud ja ka hilisem paranemine võttis kaua aega. Vahepeal ta küll lindistas mitmeid lugusid, kuid need populaarseks hoopis teiste muusikute esitatud. Bob Dylan naases lavale alles 1968. aastal üpriski teistsuguse mehena järgmised aastakümned, kus mees katsetasin end nii filminäitleja romaanikirjaniku kui ka religioosse liidrina. Muusikuna oli ta kord kantrimees, kest rokkar, mõnikord ka avangardist, osales 80.-te superklubis Trave ning Vilburis. Kui ta 1997 peale pikka Varysolekutegi uue plaadi Taima out main, siis oli see nii suurepäraselt sünge, et arvutit sureb varsti. Nagu Tõnis kahu kunagi tabavalt mainis. Paljud tema 60. sünnipäeva avaldatud ülistavad tekstid olid algselt mõeldud hoopis nekroloogideks kuid Bob Dylani surnud ära, kaugel sellest. Vastupidi, tema viimased plaadid on järjest lõbusamad. Ta viljeleb oma vana armastust, akustilist, rokka, pillid ja mõtlev lugusid treides hoopis noorest poplauljast, Alyssa Keys'ist. Kultuuride aja. Ehitusbuumist räägiti palju sellest, et ehitusbuumiga käis kaasas lammutusbuum tavaliselt ei räägitud. Viimase 10 aasta jooksul on Tallinna linnavalitsus andnud välja üle 1000 lammutusloa. Pealinna pika ajaloo jooksul ei ole kunagi nii palju hooneid hävitatud kui nüüd. Arhitektuurimuuseumis. Rotermanni soolalao keldris avati näitus nende majade saatusest, millel edu Eestis pole hästi läinud. Karin Hallas-Murula fotod. Jüri Ojaveriinstallatsioonid loovad reipad progressi helistamise asemel ruumi mõtiskle maks kõige kaduvuse üle. Karin Hallas-Murula aga rääkis juba kadunud ja veel kaduvatest majadest. Urve Eslas. Karin Hallas-Murula, siin on tegemist mustades raamides, justkui leinapiltidega ja tagaseinas on niisugune omalaadne memoriaal kus on üles loetletud majad, mis on iseseisvusajal lammutatud. Üsna sünge meeleolu. Jah, kõiki siin veel ei ole ja siin nimekirjas on ka need, kes on juba otsustatud, et lähevad lammutamisele siia neid aadresse tulija tuli kogu aeg juurde, praegu ta on 730 peale, siin on elamud, ühiskondlikud hooned, kultuuriasutused, tootmishooned, et selles mõttes pilt on jah, küllaltki kõnekas, ma usun isegi, et ei ole olnud Tallinnas teist niisugust perioodi, kus 15 aasta jooksul oleks nii palju lammutatud meenutasin tsaariaegseid, ehitus, buumen või ka pätsu, eks neid siis ei jõutud. Esiteks niisuguse mahuni tsaariaega mõeldes pätsu ajal oli ju ehitusbuum, see, mis pärast majanduskriisi algas, 30.-te ehituskumm jõudis kesta praktiliselt viis või kuus aastat, rohkem mitte. Aga üldiselt on see lammutamise teema üsna niisugune komplitseeritud teema, sest et minu jaoks kumab siin taga nisugune üsnagi kergemeelne suhtumine, et kokku kõik need üheksakümnendad aastad on meil räägitud säästvast arengust ja samal ajal on, on ikka järjest maha võetud mitte ainult puitmaju, mis võiks olla, et jah, ei anna restaureerida enam ega vaid ka täiesti korralikke kivimaju. Et murelikuks teeb see, et majadesse on hakatud suhtuma nagu tarbekaupa, et natukene väsib ära, kulub ära, ah ei meeldi, töötab ära, lammutame maha, nii on kõige lihtsam, kõige odavam. Ja nii ongi tehtud, sest et neid maju, mis siit ehitusbuumiga ja ka iseseisvusaastate algusest on, on Tallinnast kadunud, on ikka väga palju. Ja samas on siiski see, et kui meil tuba segamini läheb, siis me ei hakka uut korterit ostma, me ikkagi esimese hooga ikka koristame vara, et loogiline oleks natukene ikkagi seda ehitussubstantsi hoida. Aga optimismiks annab põhjust just see, et, et kui nüüd ehitusbuumituurid nagu, nagu on alla tulnud ja enam nii väga ei ei kiirustata ehitama, siis võib-olla et jääb nagu rohkem pilku kamaks, seda, mis on olemas ja, ja selliste lahenduste tegemiseks mis kasutavad ära seda olemasolevat hoonet ja, ja piirduvad ikkagi põhiliselt remondiga ja ei kipu iga kahekorruselise puitmaja asemele tingimata viie ja poolekorruselist kivimaja ehitama. Et see väike lootus jah, on, et praeguse mentaliteet säästus, millest siiamaani on nagu räägitud, aga samal ajal kogu aeg ainult lõhutud. Et see säästus hakkab nagunii-öelda, noh, vaestel aegadel lahti nagu tõhusam ja toimib paremini sellepärast et siis tõepoolest loetakse rohkem raha ja vaadatakse, mis on olemas. Kas ikka tasub kõiki asju ära visata või ootan natukene veel igaks juhuks, võib-olla homme ei osta veel uut kasukat, hoiame vana. Sellel näitusel läheb, annavad omalaadse hõnguga need installatsioonid, mis siin väljas on, justkui vana ehituspraht oleks toodud näitusesaali, see on skulptor Jüri ojaverekest õigi siia näitusesaali ehitus, spray ja, ja katkiste majade tükid ja kuna ta on skulptor, siis tema jaoks oli hästi oluline nendest tükkidest nagu tuua esile, tõsta nad niimoodi üksteisest lahti ja tuua esile see see sõnum, mis on, mis on sellises katkise maja tripis, nagu me siinjuures kõrval praegu just näeme, kus tegelikult isegi selle pragunenud värvikorra all, mis iseenesest on väga eetiline, väga maaliline, et aga vot tuleb tegelikult välja see, see majade nisugune, vanade majade käsitöö ja ja need trepiprofiilid ja kõik nii edasi, et noh, et see, see kõik, mis me need suured kopaga ära lõhutakse ja minema visatakse, on tegelikult kunagi olnud Elsa Puusepa kätetöö. Enamikel juhtudel meie agulimajades puitmajades. Aga puit mõnede kohta just veel võiks lisada niipalju, et alati, kui räägitakse, et, et see maja on kujunenud ja, ja kohe-kohe kukub kokku, siis siis kõrvale on ju võtta terve rida näiteid, ma mõtlen näiteks süda tänavakvartalit ja süda kolm näiteks, mis oli no tõesti niivõrd halvas seisus, et ma isegi uskusin seda ei õnnestunud päästa east, kus ta küünalt oli arhitekt, aga ja see on nüüdseks on ta nii ilusasti korda tehtud, mis näitab, et kõik on võimalik, et, et kogu see jutt, et, et nii kui asi on räämas, et siis tuleb ta kohe nagu maa pealt minema pühkida, et et see jutt on enamasti suhteliselt demagoogiline õigustus selleks, et lihtsalt tahetakse ellu viia üht või teist äriprojekti. Milline on kõige suurem kahju? Milline on kõige olulisem maja, mis on sellise ehitusbuumi ajal lihtsalt kokku lükatud, mis siin näitusel väljas on mõnes kohas, kus tegemist on ilusa, niisuguse rahuliku agulimiljööga, mõnes õnnestub see ära rikkuda juba kasvõi ühe maja nagu hamba väljatõstmiseni ja siis teise uuele asemele ehitamisega rääkida niisugusi, noh linna struktuuris, suurtest hoonetest siis loomulikult Sakala keskus ja ametiühingute maja, mis minu hinnangul absoluutselt ei olnud mingit vajadust neid hakata lammutama. Ja üldse on Tallinnas palju tühje kohti tekkinud, ma arvan, et kõik linnaelanikud on märganud seda, kes oma kodu lähedal, kes vastavalt, kus kohas ta elab ja vaatab et terved tänavalõigud, kusjuures meie, meie suured Narva maantee, Pärnu maantee ja Tartu maantee, kus haigutavate tohutult pikad tühjad alad, mis siis on praegu täidetud nagu parklatega, et just nagu oleks nagu suure kiiruga vaja. See Tallinn, see ei ole kunagi olnud nii, nii hamba auguline, kui ta praegu on. Tuul tõmbab läbi ja, ja noh, niisugused teisest küljest hästi põnevaid vaateid on tekkinud, mis ilmselt mingi aja möödudes jälle kaovad, et Tallinn on praegu nii tükiline. Et see on juba omaette vaatamisväärsuse jäädvustamist vajav. Ja seda ma olen üritanud oma nendes fotodes natukene edastada seda protsessi, seda tühjust siin või seal ja noh, küsimusega, et ootame ja elame-näeme, et kauaks siis Tallinn jääb niisuguseks auguliseks. On ju eelmisedki ajaloo perioodid meile seda näidanud, kuidas ehitamine on pooleli jäänud. Ja noh, praegu ma arvan, mõneks ajaks ta jääb jälle natuke pooleli, sest et just need kõik need väikeüritajad, kes on väga optimistlikke plaane teinud ja kes just nimelt ainult ühe krundi kaupa üritavad mingisugust raha teha, et et ma arvan, nende plaanid nüüd küll peatavate, isegi kui suured ehitajad suudavad nii palju kasumit edasi investeerida, et ehitustegevus kas enne loomulikult jätkub mingil määral, aga just need väikesed tähendabki neid niisugusi kadunud majade kohti siin-seal linnas kuniks ei tea praegu see näitus toob välja asja peidetud või varjatud poole, näib mulle, kui räägitakse, Tallinn ehitab, siis räägitakse ju kõikidest nendest uutest hoonetest ka siis, kui räägitakse Tallinna arhitektuurist, siis on sageli kõne all just need uued kerkivad hooned. See, et enamuste kerkivate hoonete hinnad lisaks on vanad hooned, mis on selle nimel maha tõmmatud, sellest eriti palju ei räägita. Jah, see on selle protsessi teine pool, et igal asjal on kaks külge ja muidugi tänapäeva arhitektuuril on, on üldse kogu see niisugune arhitektuurikriitika on jõuliselt suunatud pigem kõikide uute ehitiste, mis on ühtlasi äriprojektid, et selles on väga-väga paljuski juba kanaliseerunud äriprojektide promamiseks, et tegemist ei ole enam niisuguse arhitektuurikriitikaga, nagu me kunagi Mu endale ette kujutasime ja millisena ta kunagi kunagi toimis, et sellepärast ongi väga domineeriv see, et iga uus asi promotakse nii üles, nagu oleks tegemist mingisuguse imelooma või tippsaavutusega ja tihtipeale või hakata, võtame siis siis on sellest ikka väga kaugel. Et küsimus ongi see, et kas see, et me lammutame ja uuesti ehitama, et kas, kas meil on tegemist alati progressiga, et tasuks natuke mõelda selle teise poole peale, et, et mis on selle kaalukausi teisel pool. Et mille nimel me tahame sellest vanast lahti saades uus, kas suus on alati olnud parem ja Tallinna praktikas on küll, võib öelda, et kaugeltki mitte rääkimata nendest juhtumitest, kus tundub, et ongi lammutatud nagu suure kiiruga, aga, aga ei ole eriti mõeldud, et mis siis edasi saab, et noh, näiteks kui me mõtleme Tartu maantee Stockmanni vastas olevat sellist tühja ala, siis täiesti ehmatusega ei vaadata, mis linn see niisugune on, järsku on niisugune tunne, nagu oleks sattunud kuskile provintsi, et noh, et millised majad. Loomulikult need õuemajad ei ole kunagi mõeldud selleks, et nad oleksid linna peatänava ääres. Aga see situatsioon tõenäoliselt jääb sinna veel tükiks ajaks, et need ajutiste parklate kohad sinna ehk keegi veel kuskile midagi ehitab, aga aga nii mõneski kohas me ilmselt peame leppima sellise, sellise katkise Tallinnaga veel veel mõnda aega. Niimoodi siis lood seekord uued teemad juba järgmisel nädalal. Et saates juba mäluteemadel juttu tuli, siis olgu sellesama mälu tõhustamiseks öeldud. Tänase saate teemade ring käis eestlaste usklikkusest ja mitte usklikkuses. Karin Hallas-Murula rääkis kadunud ehitistest ja saadet austasid oma spirituaalse kohalolekuga vanahärrad Läti Henrik ja Bob Dylan. Kellel sellest meenutusest väheks jäi, saab mäluharjutusi jätkata, saadeti üle kuulata vikerraadio koduleheküljelt. Muudes küsimustes saab meiega ühendust e-posti aadressilt kultuurikaja. Ät R R punkt ee. Tänase saate taga olid ikka Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Jätkuvaks nädalavahetuseks ikka kõike paremat ja peatse kuulmiseni.