Tere eetris puhkusehooaja algust, kuulutav kultuurikaja. See tähendab, tänane saade puhub jaanipäeva ootuses oma sõnumi välja ja läheb puhkama vähemalt uue kuu alguseni. See aga ei tähenda, et me jalad lauale lööksime, teavaid grillisuitsu suust välja, ajame ohveid. Enne puhkust tuleb kruvid ikka kenasti kinni keerata, heietama, mõtled ajusoppi sättima. Meie anname sellesse tegevusse oma panuse teemadega. Kas filosoofiast võib saada loodusteadus ja küsime, kuidas saaks väike, aga eeldatavalt arukas seltskond inimesi maailma paremaks muuta. Ent alustame oma teemasid hoopis raamatuvahetamise riiulist. Head kuulamist. Sel kevadel kirjutas Briti väljaanne The Guardian internetipõhisest raamatuvahetusprogrammist. Riputad Internetinimekirja kirjandusest, mida sa ise ei vaja ja valid teiste omadest need, mida tahaksid lugeda lihtne. Eestis võiks ka midagi sellist olla. Initsiatiiv selle hea mõtte teoks tegemisest tuli tudengitest kohvikupidajatel eesmärgiga päästa hüljatud raamatut tolmumisest anda neile hääl ja liikumisvõime, löödi Tallinna vanalinnas asuvas kohvikus Eehaadee püsti raamatuvahetuse riiul. Projekti eestvedaja Edit Soosaarega rääkis kodutust ja taas kodustatud kirjandusest. Urve Eslas. Eestis räägitakse raamatuuputusest, oskad sa umbes aimata suurusjärku, kui palju meil aastas raamatuid ilmub? Vahepeal tundub, nagu seda mõõdetakse juba tonnides, aga eks mitmetes tuhandetes ikka täitsa õige. Siis ilmub aastas umbes 4000 nimetust raamatuid. Ühe raamatu keskmine taas on umbes 800 eksemplari. Kui nüüd arvutada, siis see teeb kokku kolm miljonit 200000 raamatut igal aastal. See on üsna tohutu hulk kirjandust, millest ju ainult väike osa leiab püsiva koha kodus raamaturiiulis ülenud tolmub keldrites või pööningutel. Edit. Et teie koos sõpradega otsustasite hüljatud raamat, et uuesti ringlusse lasta. Kõigepealt mul on kohe kaks küsimust. Kust te selle hullu kuid kahtlemata suurepärase mõtte peale tulite ja kuidas teil siiani läinud on, praegu vist on kõigest 10 päevadel raamatuvahetus töötanud. Niimoodi põhimõtteliselt idee kui selline tuli nagu reisides sest ostellides paratamatult hakkab nagu ise toimima süsteem, sest reisil ikka võetakse raamat kaasa lennukis lugeda ja siis on see raamat läbi ja siis ostetakse koha pealt uus, aga pagasit ei taha ju keegi raskemaks teha. Aga kuna ajakirjandusel on lood nii nagu on, et see kolm miljonit, noh, Eestis on vist miljon millegagi inimest ja on inimesi, kes ei osta ühtegi raamatut aastas, siis rääkimata kolmest, et siis noh, raamatute hulk, mis niisama seisab ja inimestele alati niimoodi, et on ruumi ja kitsas, et ei ole suured majad, ei ole suuri raamatukogusid ja raamatutubasid ja siis raamatut lihtsalt seisavad, võtavad ruumi. Ja samas see raamat võib kellelegi teisele olla ju väga huvitav lugemiseks. Sellist Eestis esmakordne, selline raamatuvahetusprogramm vähemasti mina ei ole kuulnud, et varem oleks sellist asja tehtud välismaal küll tõsimajja. Hea küll, et selline süsteem kusagil toimiks nagu aktiivselt. Kuidas praegu on kohvikukülastajad selle mõtte omaks võtnud, et nad saavad kohvi kõrvale riiulist sokutada endale kaasa mõne raamatu, kui nad teise asemele panevad? Noh, eks see võtab loomulikult natuke harjumist, praegu on päris palju tulnud inimesi spetsiaalselt selleks sinna raamatuid vahetada. Aga, ja loomulikult ka kohviku püsiv lasteaiad vaatavad ikka väga suure huviga ja on tulnud, vahetanud küll ikka päris mitukümmend raamatut, on leidnud juba vahetuse. Ei ole ju saladus, et arvestatav osa Eestis ja ilmselt maailmas välja antavast kirjandusest on pigem selline kirjanduses progaat kui nüüd võrrelda kiirsöögikohtades pakutava toiduga võiks nimetada seda kiirkirjanduseks just selline lennukis lugemise kirjandust, loed läbi, paned ära ja unustad. Kas seda hirmu ei ole teil olnud, et seal raamatuvahetus toimib omamoodi filtrina. Head raamatud jõuavad lõpuks ikkagi kellelegi koju aga need, mis riiulisse jäävad, on just nimelt need, millel eriti suurt väärtust võib-olla ei olegi. Ma ise arvan, et raamatute vahetamine ei ole selline nagu vorstikaubandus, et ei saa nagu vorst vorsti vastu vahetada. Aga tegelikult noh, see, mida te sõnastasite probleemi ongi ju tegelikult eesmärk, et raamat jõuaks selleni, kes sellest hoolib päriselt, vedeleks kuskil noh, selle kohta öeldakse inetu sõnana, aga seda kasutatakse on supakas, et noh, ka see on ju mõnele inimesele tõesti nagu lugemiseks huvitav. Igal raamatul on keegi, kes tahab lugeda. Loodetavasti. Aga mida peaksid need inimesed tegema, kellel on kodus seismas raamatuid, millega nad midagi peale ei oska hakata? Antikvariaadis kõiki raamatuid ei taha, antikvariaadist tahavad selliseid raamatuid, mille väärtus arvatakse rajaga tõuseb no minema visata raamatut on nagu respektist kirjasõna vastu ka naljakas. Mis siis teha, põletada ka ei sobiks. Kas inimesed võivad kõik omal kodus seisma jäänud, raamat? Teile tuua niimoodi ikka, vast päris mitte, meil on ruumiga probleeme. Et meil on juba praegu on raamaturiiuli üsna täis ja päris mitmed inimesed on küsinud, kas nad saaksid sinna raamatuid tuua päris asjalikke raamatuid. Mina näeksin lahendust selles, et ka noortekeskused hakkaksid tegema sellist süsteemi enda juures et hakataks tegema selliseid raamatuvahetus, riiuleid, meie ei saa lahendada kõiki maailma probleeme, ainult osad. Aga kui raamatukogud sellise avaliku riiuli sisse seaksid, kuhu igaüks võib jätta ja võtta, siis sellest oleks vist juba üsna suur abi kindlasti. Meil on Eestis raamatukogusid, ma arvan, et ikka päris palju igas linnaosas ja igal pool on oma raamatukogud. Ja kui veel raamatukogud omavahel vahetaks ka seda vahetusriiuli sisu, et noh, mis on seisma jäänud. Ju teeks tsirkulatsiooni täitsa arvestatavaks, mõned raamatut, mida kindlasti tee vastu ei võtaks, mis teile tuuakse. Vot see nüüd kahe otsaga küsimus. Selle vastus tuleb paratamatult nagu teise suunda tegelikult paar päeva tagasi juhtunud intsidendi tõttu tuli üks keskkoolis käiv tütarlaps oma vennaga ja vaatan nagu raamatuid vahetada, noh, väga tore, et mis raamatutel on, vaatakse ise ka hetkel etc aega ka endale. Ja vaatasin nagu raamatuid, mis tütarlaps tõi oli mingi viiekümnendatel kuuekümnendatel välja antud lasteraamat eesti muistendite, aga kus tal oli sees kellelegi isikliku raamatukogu tempel nummerdatud, küsin, et kes see inimene on mu vanaema nimi? Raamatu oma saatsin ta koju tagasi. Ma ei tea, kes ta vanemad teadsid, et ta üritab seda vaheta või noh, tõenäoliselt ei mõelnudki seda üldse niimoodi, aga pigem peaks vaatama, et lapsed ei tassiks tõsist värdkirjandust kodust nagu minema, et vanavanemad raamatukogu laiali pressidassideks. Ja no loomulikult ka on, on ka vastupidiselt nagu nii-öelda kuritarvitamisi intsidente noh, jutumärkides, et meil on toodud sinna paar kalendrit, näiteks, mis natukene võib minna ja vastuollu selle ideega, et aga noh, ma ütleks, et ka need kalendrid olid juba sellises vanuses, et neid võib mingil määral hakata ka ära, eks ju, õppida. Aga noh, me loodame, et inimesed ei kuritarvita seda riiulite ei vii sealt kõike häid raamatuid ära ja ei toonud kuritahtlikul tasemele halbu raamatuid, aga see on nagu noorte jaoks, et kui noored selle ära rikuvad, siis me ei ole ka nagu politsei ei hakka neile nagu takistust tegema, see on nende enda jaoks. Tuleb tunnistada, et see raamatuvahetusprojekt kõlab ühtemoodi hästi raamatuarmastaja jaoks kui ka looduskaitse kõrvadele. On välja arvutatud, et ühest puust jätkub umbes 24 raamatu tegemiseks. Kui nüüd tulla tagasi selle ohutuse juurde, et Eestis ilmuva raamatu keskmiseks tiraažiga on 800 eksemplari siis tähendab see üle 130000 raiutud puu igal aastal ja sellest suure osa siis tolmab keldris või pööningul raamatu näol. See oleks ka üsna suur loodussääst, kui osagi nendest tagasi inimese kätte jõuaks. Kõlab justkui sellise positiivse programmina kogus raamatuvahetus. Jah, ma olen sellega nõus, see oligi üks lisamotivaator, miks seda alustada? Täpselt nädal tagasi toimus Tartus Eesti filosoofia aastakonverents korraldajaks Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituut ning eetikakeskus. Konverentsi teemaks oli Eesti filosoofia juured, võrsed ja õied. Nagu nimigi ütleb, oli juttu kohe õiget paljudest asjadest. Konverentsi käigus heideti pilk nii kaugemasse kui lähemasse ajalukku. Aga nagu targad mehed juba ammustel aegadel ütlesid, selleks et osataks minna edasi peab esmalt ikka teadma, kust tullakse. See, kust filosoofia tuleb, on juba täitsa omaette ooperis teema. Aga kuhu ta siis läheb? Kas filosoofia on üldse teadus, aga teadus paneb asjad raamidesse ja mis filosoof enam on, kes vaid etteantud raamides mõtleb? Kas filosoofiast võib niimoodi lõpuks saada hoopis loodusteadus ja kellele seda kõike siis üldse vaja on või mis? Filosoof Leo luks kutsus nende küsimuste üle endaga vaidlema teise Philosophy, Roomet Jakopi. Tere, raadiokuulajad ja mina olen Leo luks filosoof ja mind on siia kutsutud täna rääkima filosoofia ja teaduse vahekorrast. Hiljutisel Eesti filosoofia aastakonverentsil oma ettekandes aitasin muuhulgas. Minu arvates peaks filosoofia pidama tihedamat dialoogi kirjanduse laiemalt kunstiga kui teadusega. Olen tänaseks vestluskaaslaseks kaasa võtnud teise Philosophy edukalt teadus härmas kohanenud filosoofieroomid, Jakobi. Üritan siis Roomet intriigi püsti tõsta või kuidas öelda intriigi alustada. Enamasti räägitakse teadusest väga institutsionaalses kontekstis, räägitakse grantidest, räägitakse uurimistoetustest. Aga filosoofi täna teen ma ettepaneku, et vaidleme natukene filosoofia loomuse ja teaduse loomuse üle. Sellest nii tihti ei räägita. Kõigepealt võiksime siis mõelda, mis on olnud teadus kui selline sisuliselt, kui ta loodusteadlasena varauusajal tekkis. Ja sina kui varase uusajaspetsialist paranda mind, kui ma midagi liigset ütlen või liiga vähe. Nii palju kui mina olen aru saanudteadustega kõikides oli selline süsteemi taotlev ja lõplikku tõde või lõplikult tõeseid teadmisi taotlev inimliku uurimise viis. Selliselt hoiakud olid siis nii filosoofid kui ka loodusteadlased algselt ühtsed. No põhimõtteliselt võib niimoodi öelda küll, aga uusaja kontekstis võib ju käsitleda teadust laias tähenduses filosoofia osana. Et see, mida tänapäeval peetakse kitsamas mõttes loodusteaduseks, seda tol ajal nimetati natuur filosoofiaks. Ja see taotlus tervikliku maailma mõistmiseks muidugi oli seal olemas ja teatav usk sellesse kindlasti selline terviklik teadmine on saavutatav ja kohati usk sellesse, et see terviklikkus teadmises on põhimõtteliselt juba saavutatud, et jääb ainult täpsustada üksikasju, aga samuti, ma arvan, ma ei eksi, kui ma ütlen, et tänapäeva teadusfilosoofias ja teadusmetodoloogiat on säärane tervikliku teadmise põhimõttelise võimaliku segi kontseptsioon sügavalt kahtluse alla seatud. Kindlasti leidub ka tänapäeval filosoofe, teadlasi, kes sellise kõiketeadmise vaimusel mõtlevad, kuid leidub ka märgatavalt määral või võib-olla isegi enamuses mõtlejaid, kes arvavad, et kõike teada on põhimõtteliselt võimatu. Nojah, võib-olla siin on tegemist ka sellega, et kogu meie mõttemaailm on tükeldatum kui toona ja see olekski üks koht, kus mulle tundub ühiskonnas eriti mitte nii kõrgelt haritud inimeste hulgas levivad teatud sellised dogmad või sellised müüdid teadusega nähtavate mõtle nüüd seda, kuidas mõned hambapasta või pesupulbri reklaamis keegi valge kittel seljas väidab, et miski on teaduslikult tõestatud, et see peaks siis olema väljaspool vaidlust. Viitamine autoriteedile, eks ole. Aga tegelikult teadlased ise ja teadusfilosoofid sügavalt kahtlevad, mida siis teadus ikkagi saab. Nojah, me ilmselt ühest küljest peaksime mingil viisil püüdma määratleda, mida me teaduse ja teadusliku seal üldse mõtleme aga teisest küljest ma seda tegema hakkaksime, siis me sellega ka selle saate, täidaksime jah, et nii-öelda siinkohal on see, et füüsiku või keemiku seisukohast vaadatuna ja sotsiaalteadus rangelt võttes ei pruugi üldse olla teadus humanitaarteadus ammugi mitte filosoofia, võib-olla üldse mingi udu. Aga samal ajal Meie praeguses institutsionaalses korralduses kõik need sisuliselt väga erinevad ja kohati metoodiliselt väga erinevalt distsipliinid on koondatud ikkagi ühe katuse alla. Ja see puudutab nii ülikoole kui ka nende teadusharude või teadusharudena käsitletavate distsipliinide rahastamist ja nii et siit me võiksimegi üldistada teise teaduse määratluse, mis ei ole niivõrd sisulised poleemiline võime öelda siis selline sotsioloogilise kallakuga määratletud teadus on selline institutsioonide kogum mida harrastatakse uurimisasutustes, nende isikute poolt, kes on ühiskonnas teadlastena aktsepteeritud kõlbaks sellisel viisil määratletud enam. No see, see jah, aga see on ühesõnaga jällegi see on vormiline määratlus, et kuidas me tunneme ära, mis ta sisuliselt on, sellele võib jäädagi, oleme selle üle me täna vaidlema jää raadio üle, et nii palju ei tüüta. Aga nüüd vaatame edasi, jõuame teadlase loomusest loomuseni peame silmas seda vormilist määratlust selle uurimisasutuste ja ülikoolide kuulumisega käivad siis kaasas teatud, kuidas ma nüüd ütlen, praktikad ja kohustused, mida ennast teadlasena määratlev inimene peab siis tegema nagu teadustekstide publitseerimine teatud allumine kriitikale, eks ole, teatud ühine keel selle distsipliiniga, kus ta räägib. Vaata, on ju halvustav, filosoofide seltskonnas öeldakse halvustavalt isemõtleja oled sa tähele pannud ja väga sageli, kuigi tegelikult ikka Filosoft peaks olema isemõtleja, kes siis tema eest mõtleb, mõni autoriteet ainuüksi jah, selle all mõeldakse enamasti väljaspool ette antud raame, mõtlevat ja kirjutavad või mõtlevad või kirjutavad inimest. No vot, aga mida siis mina oma ettekandes silmas pidasin, mis on tänase vestluse tõukeks meil saanud ja kuidas minule meeldib filosoofiat teha ja filosoofiast mõelda, muidugi ei ole ma siin mingi pioneer, vaid ka teatud suuna järgija. Et filosoofia on minu arvates pigem radikaalne kahtlus olemasolevates teadmistes kui uutel tõeste teadmiste. Selline produtseerija tegelikult selline kahtlemise paradigma ulatub tagasi juba Sokrates, kes oli üks väga tüütu inimene ja ka selle surma mõisteti tänapäeval vist nii kaugele sisemehe, isemõtleja, mõtleja, ja nii et ja ühte oma selles kahtluses ja eba pärasuses, eriti tänapäeval tänapäeval on moesõnadeks postmodernsus või suurte narratiivide kadumine, kus siis need püsivad tõed pole enam niivõrd paigas, kui nad olid võib-olla kristlikul keskajal usude Need või varauusaegsel teadusvaimustuses. Nii et tänapäeval leiab filosoofe ennast Hegeli, kriitiku rollis sellise kahtleja rollis ja, ja justkui püüaks midagi väljendada midagi sellist, oma filosoofilist tarkust, siis ütleme, mis on põhimõtteliselt väljendamatu siin tal nüüd satub siis suurte poeetidega satub ta ühisele pinnasele. Poeesia või kirjandus on ju ka asemel teaduslikku kirjeldust maailmast, vaid kirjeldame seda kuidagi sellises võtmes, et ta muutub imeks või imeliseks. Mul on siin üks Nietzsche tsitaat. Kosovo on see inimene, kes alaliselt elab läbi näeb, kuuleb, kahtlustab ja loodab erakorralisi asju. See võiks olla. No loomulikult suur osa teaduslikult meelestatud filosoof leiab, et väljendamatu väljendamine on lihtsalt võimatu. Et siis keegi peksab segast lihtsalt et sellest seisukohast võetuna ja vaat siit tulebki nüüd siis, kui me vaatame filosoofia positsiooni kultuuris, siis mina mitte seetõttu, et ma oleks niivõrd nõrk selle teadusliku filosoofia suhtes, vaid täiesti pluralistlikult aktsepteerin filosoofiat, mis taotleb teaduslikust ja kui keegi on võtnud selliseks projektiks, siis kuigi ma ei usu, et sellel õnnestub lasku minna. Aga teisipidi teaduslik formant, algne süsteem, selliste ebaranget mõtlemist ebaranget filosofeerimist sugugi aktsepteerida ei soovi või pigem võib juhtuda, et sellist mõtlemist isegi tõrjutakse taotlust vähemalt ja aga siin näen ma ohtu, et selline väga tugev formaalne piiritlemine mille annab ette kasvõi siis publitseerimis allikad, mis on siis väga ranged ja kriitilised, et see võib siis sellist mõttesügavust või suurust pärssida, sest kui me võtame filosoofia lukku tagasi, siis on ju väga paljud filosoofid, väga paljud neist on ka süstemaatilised, aga ikkagi väga paljud kuulsad filosoofid millegi täiesti uue mõtteviisi algatajad ja seetõttu, et kultuurisituatsioon võib-olla paarsada aastat tagasi 100 aastat tagasi oli vähem tavaline, vähe range. Noh, see on muidu oletus, et seetõttu oli võib-olla kergem ka midagi uut algatada ja sellega siis niuksem kultuuri ja ka teadusavalikkuse sees edeneda. Liiga range selline raamistik võib pärssida mõttesuurust, on see oht? Mis sa arvad, oleneb vaatepunktist, mida üldse taotletakse, nagu sa ise ennist siin rõhutasid aktsepteeritud täiesti sellist lähenemisviisi, kus filosoofiat püütakse teha nii-öelda teaduslikus laadis, võib-olla teadust imiteerides, et nii võib teha inimeste jaoks, kes sedalaadi tegevust harrastavad, on selles praeguses institutsionaalses süsteemis toimimine mokad mööda ei ole nii üdini vastumeelne, et see sobib, ütleme, kui meil on tegemist filosoofidega siin näiteks, kes on dialoogis siin näiteks keeleteadlastega või siin hoopis inimestega, kes tegelevad kognitiivteadustega ja muude teaduslike distsipliinide ka siis kõnelus on normaalne selline filosofeerimise viis ja sellisel juhul ei ole põhjust protesteerida või ei paista, et mis peaksin siis nii väga valesti olema. Samas kui vaadata muidugi laiemas plaanis tõepoolest, halvimal juhul me võime välja jõuda sinna, kus filosoofilisi tekste saabki avaldada ainult väga kitsalt ette antud Amis ja tekstid, mis teatud nõuetele ei vasta, langevad ühe korraga välja nii teadusest kui filosoofiast. Neid ei saa seda enam lugeda filosoofiasse kuuluvaks seetõttu, et nad hälbivad teaduslikkuse kriteeriumidest. Ja sageli võib ju ka öelda, et selliste erinevate filosoofiamõistmistega erinevate leeride suhted on maailmas ka isikute või koolkondade tasemel olnud teravad ja mida ma just ette heidaks, siin see teaduslikuga hästi läbi saav mõttesuund tõrjub teadlikult institutsionaalset survet, kasutades teistmoodi mõtlemist. Kuidas me ütleme siis mõtlemisvõimalustest või ressurssidest eemale? Ma arvan, et see käib paljuski paljudel juhtudel teadlikult. Nojaa, aga selle asja juures on veel üks aspekt. Tähendab, nagu me rääkisime, oli see vist hambapasta reklaam, millele sa viitasid. Teaduse kui nähtuse autoriteet tänapäeva ühiskonnas on ikkagi endiselt, et nii suur, et see tingib juba teatavaid hoiakud. Need hoiakud on juba ette peale pandud meile, et seda ei, mitte niivõrd ei kultiveerib filosoofid ise, aga juba kui sa töötad ülikoolis näiteks, siis sa oled juba selles masinavärgis paratamatult sees, eriti kui ülikooli rektoriks juhtub olema loodusteadlane oma vaimusilmas, et kogu ülikooli institutsioon peaks olema loodusteadusliku malli järgi löödud ja kõik, mis teistmoodi on, tuleb ühendada teadusmasinaks, nii, ta on läinud jah, nii, ta on Tartu Ülikoolis läinud. Lõpetaksime positiivsete nootidega, et ei läheks selliseks kurtmist saateks. Mulle tundub, et olukord ei ole lõplikult hullu, nii-öelda teatud mõtlemisviisi tuleks lõplikult välja suremas. Ma tooksin positiivselt esile selle, et kuna teaduslikus humanitaarteaduste puhul või filosoofia puhul vähemalt on paljuski taandunud üheks ajakirjanduslikku stiili normiks tuleb teatud stiilis kirjutada teatud kindlates ajakirjades siis nagu praktika on näidanud on täiesti võimalik neid teaduslikkuse stiilinorme tekkides kirjutada tekste, mis oma sisus seda teaduslikku rangust kahtluse alla seavad ja kummutavad. Selliseid paradoks tekst on kindlasti neid võimalik kirjutada ka samal ajal. Muidugi ma ei tahaks, seda. Ma ei tahaks mingil juhul ja mul on hea meel, et mul on nüüd võimalus vastu vaielda. Ma ei tahaks mingil juhul seda teatavas mõttes teaduslikkusele orienteeritud, filosoofilist kirjutamist taandada stiili nõuetele. Tähendab ma siiski usun, et nendel tekstidel on sisu ja nendel inimestel, kes neid tekste kirjutavad, on sisuliselt kaalutlused. Ja võib-olla on, kui sa ütled, et on, on selliseid filosoofilisi ideid, näiteks mida ei saa teaduslikus nii-öelda teaduslikus formuleeringutes väljendada, siis samahästi võib olla suur hulk ja ongi ilmselt suur hulk filosoofiat, mille jaoks see väljenduslaad on sobivaim. Et seda ei saa ikkagi, et kui seda mitte teha, siis võib minna lihtsalt teisipidi asi väga hämaraks ja, ja, ja kummaliseks. Ja tõesti, kui vaadata filosoofia lukku, siis on filosoofia olnud alati ka laiem nähtus, kui nüüd ainult ülikond olid või uurimisasutused mulle endale on väga sümpaatsed sellised mõtlejad, kes on leidnud endas jõudu minna sellise vaba mõtlemise teed tõesti nagu institutsioonidest eemale nagu Kirke koor, Nietzsche või sa arter. Mõned neist on küll hiljem kuulsaks saades tagasi akadeemilisse maailma adresseeritud nagu Derrida. Ja Eesti puhul, kui me vaatame Eesti kultuuri väiksust, siis muidugi väljalangemine teadussüsteemist ja langemine tuurisfääri tähendab noh, ütleme sellisest, kas või keskmise kuupalgaga toimetamisest marginaliseerunud seerumist, sellise Kultuurkapitali almuse paluja kahtlases rollis, sest et ega ei ole ju ka avalikkus sellega väga harjunud, et filosoof võiks olla kultuuritegelane ja minna Kultuurkapitali alla, nagu kirjanikud lähevad. Nonii siinkohal peame nüüd lõpetama ja kui meie jutt väga segaseks jäi, siis tuleb see süü minu peale nii-öelda pöörata, sest vestlust juhtisin mina, kes olen sellise Ebarange filosoofia määratluse poolt. Kultuurikaja. Saastatus suureneb, poolustel sulab jää, elanikkond kasvab hirmuäratava kiirusega. Toidu, vee ja energiavarud vähenevad umbes sama peadpööritavas tempos mida meie teha saame. Kui uskuda ühte maailma kuulsaimat stantropoloogidest Margaret miidi, siis ei maksa kahelda selles, et grupp mõtterikkaid ja pühendunud kodanikke suudaksid maailma muuta. Tegelikult on see isegi üldse ainus asi, mida teha saab. Sellel nädalavahetusel toimub Järvamaal suur ökokogukondade kokkutulek. Aare Oidiga lilleoru ökokülast ja riigikogu rohelise liikme Toomas Trapido ka rääkis Urve Eslas. Toomas Trapido ja Ave Oit enne kui läheme sisuliste küsimuste juurde räägime kõigepealt lahti, mis ökokogukond on? Ka kogukond on üks selline nii-öelda siis inimasuma, et mis on loodud teadlikult teatud kindlate väärtuste ja põhimõtete nimel, et nii inimesed vabatahtlikult tulnud kokku ja otsustanud, et nad tahavad elada veidi siis säästlikumalt ja õnnelikumalt tervislikumalt terviklikumalt. Ökokogukonnal on neli aspekti, mida kõike tuleb jälgida ja öko on ainult üks nendest, et on siis ökoloogiline aspekt, et noh, nii-öelda kooskõla loodusega loogilises mõttes noh, selles mõttes, kuidas toitu saadakse ja nii edasi siis sotsiaalne aspekt, mis sisaldab ka kultuurilist loomulikult siis vaimne aspekt või spirituaalne aspekt ja siis majanduslik aspekt, et kuidas kogukond majanduslikult toimib nii, kuna ei ole praegu paremat nime. Ökokogukond on ka noh, sihipärane kogukond, näiteks, et inimesed, noh, nagu ma ütlesin, et tulevad kokku ja tahavad mingit moodi elada või eksperimenteerida. Et, et noh, siis ökokogukonda nagu üldnimetus Ave, teie elate ökokülas, ma sain aru, mismoodi seal elu välja näeb, kui palju see erineb sellisest tavapärasest elust tavapärases külas ütleme tavaline päev ökokülas, milline see on? Täpsustuseks, et päris otseselt tegelikult hetkel veel ei ela seal, et küll olen väga lähedaselt seotud lilleoru keskusega, ajame küla, sinna ehitame lilleoru keskus on 15 aastat tegutsenud, et selles mõttes küll kogukonnana juba tegutsenud, et et võib olla lihtsalt seal on palju rohkem nagu selliseid lähedasi suhteid inimeste vahel, et ühiselt palju rohkem tullakse kokku ja vaadatakse, mida ja kuidas teha ja otsustatakse. Ja kuna see keskus asub linnast väljas maal, et siis on ka hästi palju maalähedasi tegevusi, et kõik, mis puudutab toidu kasvatamist, ravimtaimede kasvatamist või siis ühist lastega tegelemist suurel territooriumil või siia, kuna see on avatud keskus, siis ka hästi palju nagu selliste külaliste vastuvõtmist ja laiemas mõttes selliste inimeste harimist ja koolitamist. Et aga see ei ole nüüd praegu päris klassikaline näide veel ühest ökokülast, et see on see, kuhu me liigume täna. See kommentaar, mis meie intervjuule järgneb, on Monika Bergohvilt, kes räägib ühest säärasest kogukonnast, mis on keskendunud heale läbisaamisele, vägivalla ja konfliktivastasusele. Kui inimesed elavad koos üsna piiratud territooriumil konfliktideni üsna kerged tekkima. Kuidas neist üle saada, kas tõesti on võimalik selline kooselu vorm, kus konflikte ei ole? Jah, sageli nendes kogukondades lähenetakse sellele teemale teadlikult, et on ju olemas igasugused võimalused, kuidas tegelikult konfliktidest üle saab ja kui inimesed endale teadvustavad, et miks nad otsustavad niimoodi lähedasemalt koos elada, kui seal võib-olla tänapäevases eriti linnaühiskonnas toimub et siis on ka olemas võib-olla selline suurem valmidus ja avatus tegelikult jagada teiste inimestega neid igasuguseid elulisi, igapäevaseid teemasid ja kus tekivad probleemid, siis on olemas erinevad meetodid maailmas, mida need kogukonnad väga teadlikult kasutavad. Toomas Trapido, teie olete seotud nii-öelda selle ökofilosoofiaga, kui võib nii seda nimetada. Nendest neljast ökokogukonna omadusest oli natukene juba juttu. Mida selline ökofilosoof endas veel sisaldab? See on nädalas küsimus, ma ei pea ennast sugugi ökofilosoofiks, aga kuna ma proovin noh, nii-öelda enda jaoks seda maailma siiski mõtestada, et siin mõtestatult tegutseda, et noh, siis siis mõned mõtted on tõepoolest tekkinud aga jällegi, et ma nagu rõhutaks seda, et varsti ilmselt on asi niimoodi, et see, millest me räägime, ei ole enam ökofilosoofia, vaid see on noh, nii-öelda mainstream mõtteviis või peavoolu mõtteviis. Lihtsalt, et praegu ta on võib-olla jah, natukene merealadel, aga kuna elu ise sunnib noh, väga otseselt peale olgu siis läbi energia tippu või noh, selles mõttes, et energiat enam tõenäoliselt nii palju ei saa, kui me siiamaani oleme saanud ja see läheb üha kallimaks ja sellega seonduvalt lähevad kallimaks kõik asjad noh, toit, teenused, kaubad ja ei ole näha, et need lähitulevikus odavamaks läheks, et see sunnib laias mõttes meile kõigile noh, ütleme niimoodi, et kõigile meile siin lääne ühiskonnas võiks nagu natukene jõukamal harjunud elama, et juba siin sõidame kõik autodega ringi ja nii edasi sunnib peale, tegelikult muutusid aga konverents tutus, juhatame nüüd teistpidi võimalustele, et midagi uut ja huvitavat teha. Et võib-olla need on hoopis mõnusad. Et siis see nii-öelda Arco filosoofia aitab meil orienteeruda edasi ja noh, põhiline on seal see, et noh, see on niivõrd lihtne, aga samas niivõrd keeruline, et tervikuna tuleb leida selline elukorraldus ja eluviis, mis ei hävita loodust ja ei lähe üle piiride, et noh, lihtsalt üle piiri ei saa minna. Aga sellisele rohelisele ökoloogilisele mõtteviisile vastandub üsna palju ikka veel selline progressiusk, veidi selline fatalistlik suhtumine mis räägib sageli kohanemisvõimest, et olgu olukord nii vilets kui tahes, inimene ikka kohaneb ja püüda tagasi sellise maalähedase eluviisi juurde ei ole muud kui selline mööduv nostalgiapuhang või siis majanduslikult mõtlevate inimeste moodus ökotoodetega kõva raha teha. Mida selle arvamuse peale kosta? No mina ütleksin, et pigem võiks öelda edasi koos loodusega, näiteks majandusloogika praegu on puhtalt kasvupeal ja, ja noh, selge see, et, et noh, kui, kui ei tulefirmal kasumit ja, ja Eesti majandus ei kasva, et siis nagu mingi pärast inimestel neil läheb mustaks. Aga küsimus ongi, et on ka teised meetodid võimalikud sellised noh, nii-öelda tasakaalulisemasse parandused, mida proovitakse ka siis nendes samades ökokogukondades, et ei ole vaja kogu aeg kasvada, et tegelikult inimese õnn või rahulolu on siiski üpris vähe seotud majanduskasvuga. Tundub, et selline ökokogukond oleks võimalik justkui ainult maal. Ometi me teame Tallinnas ka vist ühte sellist. Toomas, kas teie olete veiniga seotud uue maailma seltsiga, mis minu teada on üks väheseid linnas asuvatest ökokogukondadest. No ma tunnen sealt inimesi ja isegi olen vaadanud jah, et äkki saaks sinna mingi elamise soetada, aga, aga, aga noh, lähemalt ei ole veel seotud. Aga noh, see on üks hea näide, et, et jah, et linna sees mingisugune linnaosa või rajoon toimib nagu tervik, et on selline aktiiv, kes siis mõtleb asju välja ja proovib seda elamist seal mõnusamaks teha ja tuua elu osaliselt tänavatele tagasi, et noh, mille on autod vallutanud ja ja, ja noh siis inimestel tekibki selline kodu tunne, mida noh, ütleme niimoodi. Mustamäel julgen väita, kust ma ise pärit olen, need, et nii lihtsalt ei teki näiteks, või lasta. Aga mismoodi see kogukond linnas erineb sellest kogukonnast, mis on maal? No eks ta selles mõttes erinev, et ta ei ole otseselt looduse keskel ja kasutatakse neid võimalusi, kasutatakse seda väikest territooriumis maja ümber on, et kas seal on siis aed või on seal peenarde tegemise võimalused, kasutatakse näiteks, on selline väga tore meetod maailmas nagu permakultuur, mis õpetab väga väikesesse ümbruses tegelikult integreerima ja loomad ümbritseva looduse tingimustega kooskõlas, vaid võimalusi ka näiteks linnas korteris oma rõdul näiteks kasvatama erinevaid taimi, et lihtsalt vaadatakse lähtuvalt sellest, et mis see elu seal linnas on, et mida selles korteris või majas, kuidas tarbitakse, mida tarbitakse. Et kõiki neid samu aspekte põhimõtteliselt, aga lihtsalt selles keskkonnas kasutatakse. No konkreetselt Tallinnasse oma tulemuste põhjal ma võin öelda, et no tekkinud sellist väga huvitavad arusaamad ja traditsioonid siin mingi näiteks 40 aasta jooksul, et noh, just nimelt nendes veel elamurajoonides tihtipeale oma kodu ümber ei saa eriti midagi teha kuna tegema peab linn või linnaosa või, ja siis kõik laguneb, kõik kiruvad, et joodikud, narkomaanid, kes seal tõesti ka on näiteks laste liivakasti serval. Ja, ja noh, ütleme kogu see infrastruktuur, mis nõukogude ajal loodi, mis tegelikult päris hästi toimis noh näiteks needsamad mänguväljakut vaibakloppimispuud, pesukuivatus puud või need torud ja nii edasi, nii edasi, et see laguneb. Aga samas ei võeta midagi ette, et ise midagi ära teha, et see noh, täpselt, et see on nagu kogu aeg kellegi teise asi ja tuntakse ennast täiesti jõuetuna. Aga noh, see koguvat hakkabki selles mõttes väga lihtsatest ja praktilistest asjadest, et et inimesed nagu tulevad kokku, ütlevad, et teeme ise noh, hakkame otsast ajama, seda asja teeme korda või hakkame ise silma peal hoidma ja mõtlema, kuidas, nagu parem on. Murrang toimub näiteks siin Tallinna linnaosades, et noh, siis hakkab suuri asju, juhtub. Nädalavahetusel on ökokogukondade kokkutulek, mis seal toimuma? Seal toimuvad erinevad ettekanded, arutelud, praktilised töötavad ja selle kokkutuleku mõte on, et rääkida lahti ja tuua võimalikult palju näiteid selle kohta, et mida siis ökokogukonna alla maailmas mõistetakse, et just needsamad aspektid, mida Toomas kirjeldas, et et kui terviklik lähenemine tegelikult on ja, ja samas, kui anda võimalus selliseks avatud mõttevahetuseks läbi avatud ruumi ja võimalus praktiliselt võtta osa siis mitmel erineval teemal töötubadest, et, et see on selline üle Eesti inimestele nagu väga mõnus võimalus kokku tulla. Kui kaks aastat tagasi toimus esimene selline kokkutulekust, tol korral osales 160 inimest, siis siis võib märgata, et vahepeal on tegelikult neid inimesi veelgi veelgi Eestis juurde tulnud. Kes laias plaanis võtta, mõtlevad tegelikult täpselt samas suunas, et et päris aktiivne ja inimeste võrgustik üle Eestimaa, et on selline hea kokkutulemise võimalust, mis seal Esnal toimub. Lõuna-Portugalis asuvast Ameera ökokogukonnast räägib kokkusaamise raames toimuva konverentsi väliskülaline Monica Bergov. Sutsu või saatku, ma olen pärit Saksamaalt, aga elan praegu Portugalis ja ühes kogukonnas, mille nimi on kaamera. Ja põhjus, miks ma praegu siin Eestis olen, on see, et selle ta veere, kogukonna asutaja tiiter, tuumi, raamat, sõda, teda, tulevik on tõlgitud ka eesti keelde. Vot põng piinsen, votkunud sov, vot vot Haupis tiiter tuum on tegutsenud psühhoanalüüsi sotsioloogia valdkonnas ja juba 30 aastat tagasi hakkas ta siis uurima rahuteemat ja võimalusi, et mille kaudu maailma rohkem rahu luua. Pliiats Fobiiskad, vihatus, sov, Pislux laik ja ta mõtles, et me võime küll teha rahu nimel üleskutseid, aga oleks vaja luua ka teatud mudel või eeskuju, et tuua reaalselt välja see, mismoodi rahu väljendub Fordi antud siis. Või Wen, jälle siig. Kui suvand lisa spywissodid tas fossis fokas ta siis keskendus sellele, et uurida, kuidas rahu väljendub erinevates valdkondades, et näiteks see, mismoodi me saame niimoodi elada, et me tehnoloogiaga ei kasuta ära või ei kuritarvita looduste siis millist toitu saame tarvitada seda, et see ei oleks vägivaldne loomade vastu või mismoodi inimesed elavad omavahelistes suhetes ei oleks vägivalda. Tõsi, alguses eksperiment ja ta asutas ühe kogukonna siis selleks ja kirjutas ka selle raamatu siis sellesama kogukonna näitel, mis on siis rahuteemale eksperiment. Sest just see action, ega me suudame tõeliselt näidata, et üks selline rahumudel hästi töötab, siis saavad ka kõik teised inimesed sellest juhinduda ja võtta üle sellise uue, rahul põhineva struktuuri. Nov. Džinn klam ja sain nii, et see Portugalis olev keskus on siis üks rahuuurimise keskus ja sellega ühenduses olevad sarnased keskused näiteks on Kolumbias, Iisraelis ja Palestiinas rääkinud lobby pühartuna Hakendekviaid piis. Aun on äpud, peda out, having, tuvaid politseisse. Nende võit, sest maailma kriisipiirkondades elavad inimesed peavad teadma, mismoodi nad saavad iseendast lähtuvalt rahu luua. Sest kui nad jäävad seda rahu väljastpoolt või poliitikute ootama, siis nad võivadki seda ootama jääda. Stipendiumifondi kindlasti ja ka võimalus olla iseseisvad suurtest tööstustest. Agendid. Aitamiseks ja inimlikus mõttes luua kogukond. Nii nüüd vist sai küll, aga nagu näha on, mille üle mõelda kohe mitmeks nädalaks. Võtame siis tänase saate kokku sõnadega, et hooaja viimane rääkis sellest, kuidas muuta maailma paremaks ja milliseid vaimu ja lihaspingutusi selleks teha võiks. Nüüdne pakkimine oma asjad kenasti kokku ja vaatame, mis sellest kõigest saab. Ühesõnaga palju on teie kätes, hääd kuulajad. Kui kultuuriga ja uuesti eetrisse tuleb, on maailm juba kindlasti parem paik. Täname kõiki kuulajaid toreda hooaja eest ikka uute kohtumisteni eetris ja eetriväliselt poe lõppu saate panid ikka kokku Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Mõnusaid suveilmu ja värsket meelt kõigile. Kultuurikaja on rääkinud.