Tere õhtust. Täna on luuleruumis esietendus. See on Asko Künnapi autorikava sealpool jõge ja kitarril Heikki Kalle. Saatekujunduses on kasutatud loodushääli Fred Jüssi plaadilt. Helirežissöör Külli tüli. 10 aastat tagasi. Sa kirjutasid? Suvel on nii, nagu vanasti oli. 15 aastat tagasi oligi. Käes mõlemas käes oli alles veel vanasti. Nõgesed lõhnasid leitsakus. Ja teisiti kõneldi. Teisiti maitses paber- ja. Ja internetis. Või naadis. Kõrvaltänavas elasid oma kollast kahjulikku elu. Hiidsisalikud. Ja noor jumal Jumal, kui kaunis ta oli. Käis koos sinuga laste kunstikoolis. Ja nuttis üle andetu akvarelli. Kui taustal tähetorni õiepurus jalamil mässajaid hukati. Neetud sa olid seal. Sa olid seal. Ja ütled oma pööratud pilgul et ei mäleta sellist päeva, et sellist linnamaad ja suve pole olnudki. Aga 10 aastat tagasi sa kirjutasid suver. Kuule, kuidas ritsikad? Kuule, kuidas ritsikad õhtust õhukesi ribasid, rebivad? Kuule, kuidas õhtused uudised naljaga pooleks taksojuhi tapavad? Kuul, kuidas lahustub õhtutaeva äädikaks paha ja punane vein. Ja kuidas ma armastaksingi sind? Tõepoolest, kuidas? Ema mäletas, et sügisel Kuu kõndis, liivakivikaljusid pidi, kuul minna mereni kaks laiska jõge all Lõuna-Eesti mägedes. Aga nöör oli süüdatud juba. Lee kõndis kassina vastutuult. Tolm, võlvus üle teede õhtul moodustas maailma esimese kiriku. All Lõuna-Eesti mägedes. Siis kohtasin naervat tütarlast. Tema juuksed olid elavast tulest. Läbi lõhnata suve ja ateljeeööde läbi ühikatubade. Me hoidsime käest. All Lõuna-Eesti mägedes. Linn linna järel langes kõik tänavad voolasid mammonat. Imeasju näidati lennupileteid ja Lexust. Järjest kaugemale põles nöör. All Lõuna-Eesti mägedes. Aga orud olid endiselt alles. Veri kogunes kannionite põhja. Ja ärilõunal harjumusest tik käsi väitsa järgi kobas. Ma olen alt lõunaeesti mägedest. Nöör lõppes. Algas püssirohi. Telepood suleti. Vihmaklõbin akendel, savine tulvavesi voolas läbikontorite, tuues kaasa esivanemate luid. Alt lõunaeesti mägedest. Üks hakk lendab üle maastiku mis on nüüd tardunud, ilus ja alasti. Sääsk puudutab nõiatrumminahka ja kummel kasvab üle varemete. Tasa. All Lõuna-Eesti mägedes. Kus malts on kannikesed nõges on roos ja kus suits, meierei krematooriumi korstnast. Taevas moodustab kaks põimunud südant. Mina pole ju Mina pole ju käinud seal polijõgede jõge kus malts on kannikesed. Nõges on roos ja kus suits, meierei krematooriumi korstnas. Taevas moodustab kaks põimunud südant. Lõunapoolnahkhiirte puhul. Eile hommikul, kui varjud veel pikad olid kardinal külmad kardinad ise pikemad varjudest. Maanteetolmu hoidsid vaibatolmuga segunemast ühes Mu kodudest ühes mu eludest linnas, mis seisis jõe ja päikese vahel. Une ja ilmsi kulunud serval. Palvetage. Palvetage Kuustes ja Kambjas. Ja Otepääl. Pimedus veeretab põllu pääl kive. Palvetage rongis poolel teel Kölnis helibarjääri mõrad lõikamas und. Palvetage üksinda arveraamat süles. Pankur isukalt sööb, köögis otse pannilt. Palvetage tagasiteel Pärnu konverentsidelt. Kodus, kes teab, piinab aida all rotte. Palvetage Tallinnas sikupilli keskuses ja vargad taltuvad riiulisse küsitud kaubaks. Palvetage koostas ja Kambjas ja Otepääl. Soerdid kõnnivad sirge seljaga sisse ustest. Küsivad pesukapist puhtaid linu puutuda. Kui pimedus veeretan põllumäel kive Veeretab põllu Välgime. Mu jumal kuidas raha mind armastas. Milline kirg, milline pinge. Alul oli see kõik loomulikult varjatud, allasurutud välja paistis vaid flirt, pilkude mäng. Kui juhuslikult kohtute minu isiklikku vabadust alustati. Aga siis kõik muutus. Leek lahvatas, raha ei suutnud end enam talitseda. Kuidas ta mind tahtis? Tahtis ja saigi ilma eelmänguta rajud ööd, varjamatu enesehävituskirg, kaos, valu ja pettumused. Kuidas raha mind võttis? Võttis Jabani valimatutes kohtades lõpuks kõigi nähes ilma igasuguse häbita sülitades, pea kuklas, kõigile ühiskondlikele moraalinormidele. Need olid hullud päevad üle tuurides pesumasina trumli taolise poolteist aastat. Aga vastuarmastust? Olin lahti muukimatu, kasutasin teda parema puudumisel. Kargasin teda ainult ihulisest naudingust, ilma vähimagi sisemise tundeta ajuti isegi puhtast mõnust olla jälk. Ja teha midagi endalegi vastikut tühist ja tumedat. Katsetada enda ja oma lähedaste taluvuse piire. Ja raha väga püüdis, ta tõesti püüdis võita kasvõi killukest mu südamest. Noh võib-olla isegi mitte südamest. Seda ta ilmselt ei unistanudki püüdist saada kasvõi ahtakest kohta mu aju ratsionaalsemas poolkeras kasvõi ajutist ürt mu koduukse ees, millel istuda. Aga ei leidnud seda mitte midagi, vaid tühjus, külmus, retsi, diviid, suhte väljavabandamine, sellesama suhtega üheöö ja järgnenud kassiahastuse dekadentlik pikendamine varjatud ja siis juba ka varjamatu põlgus. See oli luuüdini ühepoolne suhe. Inetu ja tasakaalust väljas. Vildakas. Nõnda ta lõpuks loobus. Loobus ja läks, murtud, kibestunud vihkav. Seetõttu mitte suitsiidne, vaid pigem destruktiivne kättemaksuhimuline. Ja nüüd pole ta mind enam aastaid tülitanud. Raha. Ja, või siiski? Aeg-ajalt ta kirjutab emaili või saadab mõne ettevaatliku SMSi. Ta ikka veel kompab ju ikka veel armastan ja vihkab viimast vist küll juba sügavamalt ja selgemalt. Kokku Pole me rohkem saanud. Aga ta lõhn on mul ikka veel ninas. Olgugi et käisin Tartus ninaoperatsioonil. Olgugi et olen vahetanud kaks korda elukohta visanud ära viimse kui vidina, mis temaga koos soetatud sai hoidunud ta sõpradest vältinud paiku, kus ta Stam Kundena õhtuti leiab. Või mida lihtsalt tean teda tihti külastavad. Mu jumal kuidas raha mind armastas. Ja kui vähe õieti mitte midagi. Mul oli talle vastu pakkuda. Mitte midagi peale hästi sooritatud vahekorra. Lewis roostes kalamajast. Ühest paremast pärisest palju vanemast ajast. Trammid orie viisid üles Ülemiste poole. Väikesi telesõltlasi täitma Tallinna koole. Eile. Linnaisa kamarast kangijal keedeti sülti. Kaunis hetk, peata talletumu mälupilti. Ma nägin. Tähtvere mõisa maid alles mõõdeti linnaks. Konnad laulsid, laulsid luhta pühaks pinnaks. Eile. Maailmaarhitekt uinus põsakil lauana. Kullerkupp kasvas maha, möödu hauale panna. Ma nägin. Ostke ostke, ostke. See ongi minu jõu. Jooge januga põhjani. Pealt puhudes. Järjest raskem on sind armastada. Paksu poliitiku näo pooridest sajab suvist lund mis matab kassidest kõnnitud katused. Putuk riigipeata jäetud pealinnas. Ja järjest raskem on järjest imelikum. Järjest raskem on sind armastada. Maailma suurima maastikuauto tagaistmel mustab saatana portfell täis põhiplaane ja eelnõusid arendust, aruandeid, aru ja annet. Ja järjest raskem on. Kuigi ma üritan järjest raskem on sind armastada. Ühe käega kinni linnast lõunas kadunud usku teisega kirjutan. Alkohoolikute lauldes ümber kolme väikse kuu nahast kirstu. Ja järjest raskem on su urukoera mõõtu lõvisid. Järjest raskem on sind armastada. Paani suised, pankurid ja vähemad. Rabasaartele taandatud jumalad. Te näete, ma tõesti ikka veel. Indiaanipealiku nimi oli noormees, kes kardab oma hobuseid. Igermaanid sõid ta üleni ära. Ühes ta rahvakillu ja kuiva maaga. Tagasi sündisin, mu nimi olgu vara vana mees, kes kardab oma sõnu. Oled sa seal? Oled sa seal? Kui mu süüdistust loetakse ette kõigi koridoride helisedes kaasa. Oled sa seal? Või veini jood lokaalis üle tänava? Delfiin kursaõed kaenlas, torupill süles. Oled sa seal. Kuid diskopall pöörleb. Keegi kaitse ülalsõõr valgust all. Või rändad unes. Padi põse all, märg täiskuu noogutab üle püüride kaasa. Mustrid Malaisiast. Oled sa seal kui metshaldjaid näen. Ühel siseõuel seotud silmi seistes selja tagasein. TÖÖ tõttab ütlema maanteid keritakse kokku ja tuul puhub kääbastes põrmust puhtaks. Luid. Tõttab ütlemaks, et muld on kergeks jäänud. Ja miski ei kaalu enam. Ei leping ei mahlane, krunt. Tõttab ütlema. Hoidke millest hoida on. Keset seda kaalutust kas või teineteise käest. Tõttab ütlema ostke veel, mida oskate. Sest siis, kui saabun mina on kingiks ja tasuta kõik. Ostke ostke veel, mida oskate. Sest siis, kui saabun mina on kingiks jätasuta köik. See on kõne aadressita Siiest. Kas ühendame? Kristlased tulid ja täpsegmeid kähisevaid koera keeli kõneldes. Nad laastasid ja aju saastasid maa. Aga me elame edasi. Põhilise kokkuleppekivides Hiiumaal. Tammet sõõrides, Põlva ja Võrumaal. Ja aadressita hiies keskkailu, seid, soid. Sealne elame edasi. Kiuste õige usksete ja Valevusksete ka päris uskmatute jeeki mitte. Ja kiuste mikimaa telepastorite. Me elame edasi. Kiuste vaba ja ka oma ja purstima kunagiste sobinguta ja kõigi maha salgamiste reetmiste. Medulane tagasi. Sest kristlaste lapselapsed, näe ei oska oma unesid lukku panna. Ja jätavad need meile vabalt jalutada. Nii, me tuleme tagasi. Me tuleme tagasi. Karistuseks mälestusaer küünekunstnikud ja kuraatorid, apokalleptikud, skeptikud, kõnnid. Kodumetsavargad ja hinge häkkerid. Meediafiguurid, müügimehed, jõmmid. Kas te mäletate? Siin teile karistuseks üks konksuga mälestus. Mulgimaal Marta Oja Martini talus teel Tartumaalt sinna, kus meri ja meri Peipsi poolt veerema pimeda eest. Minu ema, ta vanemad ja onu Veinart väravas taganejaid, sõdureid loendasid. Kes jagu jaos marssisid, marssisid alla päikest ja päevatuult omaenesetolmus. Kui tädi Anni käed vorstiteost verised, ära hull omete. Sõdureile järgi lehvitas. Punased peopesad, lõõd kõrgel kuumus, taevas nagu suvetaevas siinmail ikka. Ja sõdurid suvist verivorsti naersid. Eesti väeosadega. Ärge kartke. Jõuluks oleme tagasi. Aga jõuluei tulnud. Tulid umbkeelsed, kotipoisid, marotöörid, desertöörid tulid peninukid ja Pealt, kuulajad, koputajad, küüditajad. Külm tuli põlevate mütside paraadi aeg. Lühikeste jalgade jooksuaeg tulid jumalata ja kuradite kliinilise kurjuse kitlites aastad. Ja. Ärge kartke. Jõuluks oleme tagasi. AEG küünekunstnikud ja kuraatorid. Apokalüptiline, skeptikud, kunnine. Kas te mäletate? Või olete lihtsalt seestpoolt tühjaks Teleporteerunud? Ajusurnud. Sellel kõige viimasel ringil Aga öeldud on. Oli see nüüd aegade raamatus? Või olin see tõesti mina ise. Aga öeldud on. Üksainus. Üksainus elu üksainus armastus. Ja nii, kuni järgmise korrani. Läbi Sharp Nelly saju ja igavate verandaõhtute klubi ööde järelmaitse mööda rohtunud rada. Öökülma, sepigata, nööbivalaja pannile, kuste savu ja sibukle kus kõike vabastav. Vastava vihjega raudväraval. Ausas labori valguses kus seatud valmis tühja saali. Üks laud, kaks tooli, üks vaade aknast mägedele. Üks küsi. Teine vastav ja vandekohus vaatab läbi pleksiklaasist lae ja läänetaevas. Näe on täis juba lahkuvaid laevu. Just tolles tühjas saalis seal ja siis sa vasta, nagu õpetasin. Üksainus. Üksainus elu. Üksainus armastus. Ja. Ka sellel kõige viimasel Lõpus on alati sõnad. Ja laulud, mida ei kirjutanud ja filmid, mida ei lavastanud raamatud mida oli avaldanud ja tüdrukud, kelle kätte küsinud pesa ei pununud, hiljem ei helistanud. Ja nõnda edasi. Kõik ridamajad ja lõunama linnad lennukid, laevad põlevad pead. Normandia rannik ja Põlvama kuusikud. Ja kõik nood sõnad uuesti sõnad. Sest lõpus on alati sõnad. Seal pool jõge, see oli Asko Künnap oma tekste lugemas. Kitarril saatis teda Heikki Kalle. Ja kasutasime ka loodushääli Fred Jüssi koostatud heliplaadilt. Luuleruumi helirežissöör oli Külli tüli ja toimetaja maris Johannes raadioteater 2008.