Ja nõnda oleme saanud jälle targemaks Londoni ja Inglismaa teemadel memoturniiri abiga aga jätkame siit siis teist Londoni temaatilist tundi vikerraadio lainel naari Hussari Maian Kärmas toovad teieni siis tänase päeva jooksul muljeid, mis on Londonist kogutud ja mis meil selles saatetunnis teemadeks on. Me läheme kuningliku sõjamuuseumi, toome sealt muljeid, sest et see on ka tegelikult üsnagi muljetavaldav koht. Ja kui rääkida üldse Vallo muuseumitest Londonis, siis peale kuningliku sõjamuuseumi tasub kindlasti külastada briti muuseumit või kasvõi Greenwichi observatooriumi Victoria ja Alberti muuseumit. Ja rahvusgaleriid. Neid kohti, mida Londonis külastada on, on tõesti palju, aga, aga ma peaks ütlema, et, et see briti kuninglik sõjamuuseum on, on omamoodi huvitav jaa. Reportaaži kuulata ka lähemalt. On siiski ütlema, et, et on nii-öelda sõjatehnika osas maailmasse isegi võib-olla muljetavaldavam maid, muuseume, kuid kuid see briti kuninglik sõjamuuseum paistab silma küll ühe väga positiivse poole küljest poole pealt, nimelt see on väga hea kontseptsiooniga muuseum seal on, seal on kontseptsioon, on paigas, aga te kuulete, miks see just nii, ma tean. See on hästi hariv ja palju noori inimesi, liikus seal saia mitmeid kordi targemaks. Lisaks sellele räägime ka Briti aukonsuli, ka sina tegid temaga juttu. Jah, tegu on John veebruariga, kes on juba briti aukonsul siis üle 10 aasta ja, ja see on omamoodi huvitav ka ka vaade eestlastele ja eestlusele, uskuge mind, võib-olla meil on sellest intervjuust midagi. Ja selle tunni lõpetuseks kohtume ka paari eestlasega kahe noore eesti mehega, kes on siis ärimaailmas Londonis ilma tegemas, aga halvustame seda tundi, ma arvan, muusikaga. Läheme edasi. Kui esimest tundi alustasime biitlitega, siis teise tunni alustuseks, no loomulikult peame ka ta Rolling Stones mängima. See on niivõrd muljetavaldav lugu, muuseas ja kui ma kuulsin nende kontserdil seda lugu, siis ma peaks ütlema, et seal võib olla läbi aegade üks minu kõige suuremaid kontsertelamus ei ela üldse see üks ainus lugu, aga see lugu on seda väärt. Üks Londoni külaskäigu eesmärk Ta oli ka Londoni kuningliku sõjamuuseumiga tutvumine mis oli ühtlasi ka vikerraadio vabadussõja teemalise miniturniiri võitjameeskonna peaauhinnaks. Sõjamuuseum ise asub Londoni äärelinnas, kuid kindlasti väärib selle külastamine jalavaeva. Muuseumi soovil üllatab külastajaid hiigelsuurtükk, mille kaliiber ületab kolmesadat 30 millimeeter ning pärineb ühelt Briti lahingulaevalt sisenedes suurde näituse. Ralli haaravad kohe pilku mitu teise maailmasõjaaegset hävituslennukit ning mõistagi tervitab külastajaid ka maailma esimene inglise tank. Kuid muuseumis on üsna tõetruult ehitatud ka tükike esimese maailmasõjaaegsest kaevikust, kus toimunust on loodud üsna tõetruu pilt. Mis mulje siin kohalikud, seda küll päris inimesi seal kunagi olete selle peale üldse mõelnud, et selline kaeviku välja näeb? Niimoodi küll mitte. Kui vabadussõjast rääkida, siis kas vabadussõjaga seoses tuleb teil ka meelde mingeid lahinguid vargus? Võis tekkida mingi sarnane olukord. Pikka aega ühel liinil kaevikutes Viru rindel. Muljetavaldav on muuseumi väljapanek ka selle kohta, kuidas lapsed ennast sõja ajal tundsid. Minule avaldas muljet, et siia on kokku tulnud tõepoolest nii palju lapsi ja, ja nad on kõik tulnud klasside kaupa koolivormid seljas. Ja, ja seal all, kui, kui oli üks tuba kujundatud klassiruumiks, siis oli vahva, kuidas lapsed hakkasid üksteisele, see on kõigile nimestki, kaustikutäit. Meil on antud lähteülesanne, mida nad peavad siin tähele panema ja millise näituse mingisuguse osa. Sõda ja propaganda on samuti alati käsikäes käinud, sellega kaasneb ka sõjavastane propaganda ning Londoni sõjamuuseumis on nii näiteks ka esinduslik sõjavastaste plakatite väljapanek. Äärmiselt musta huumoriga plakatitel ana toodud protesti märgiks küll, aga see on selline tüüpiline ameerika Filmuste kiiskile, noh, see on üks tüüpiline Ameerika filmiks kõlada. Ehk siis rahutapjale võid mooduse, kuidas leida bin Ladenist siis või teekond, kuidas neile bin Laden ja siis on selline plakat tehtud, kus siis Busson keskel ja ja siis tema taga kõrval on siis endine Inglismaa peaminister ja vot 80 USA asepresident. Ja, ja kõik on väga Keroilise näoga. Jah, ja too ülemise plakati peal ka talent EVS pähe pandud ja all nurgas on kirjas, et stopper vulkalism, aga, aga miks tal on teedes peas sellepärast et plakatil on suurelt kirjutatud. I voor. Jodeed härra sõdi tuleneb tegelikult küll ühest teisest üleskutsest Meklaamat. Armastage 11, ärge sõlmige. Me oleme lõpetanud oma tuuri koos Eesti noortega briki sõjamuuseumis ja meie vastas seisab. Siim Õismaa, kes on ka meiega kaasas siin olnud sellel reisile sõjamuuseumis, ütleme ametinimetus. Eesti sõjamuuseum, kindral Laidoneri muuseumi fotokogu hoidja. Just olles selline teadur ise ka töötades muuseumisse, muuseum kindlasti lööb pahviks. Lööb küll, sest et tegelikult on väga palju üle võtta, kuidas neid näitusi lahendada. Muidugi, praeguse seisuga Eesti sõjamuuseumi ei ole veel nii suurt reservi, kuhu neid asju üles panna, aga aga loodetavasti tuleb võtta, et noh, siin on-site on küll võtta korralikult. Kontseptsioon peaks olema Eesti puhul natuke teistmoodi. Millise mulje või elamise sa siit said? Täiesti hea, selles suhtes on nagu väike laps mänguasjade poes, ütleme õieti et sõjaajalugu on nagu alati on minu nagu kaks kõige suuremat huvi sõjamasinad ja need elamused Käivad selle asja juurde kõik ja nende abil saab nagu paremini mõista ajaloo kulgu ja käiku. Niipea kui me siit muuseumist sisse astusime, siis siin on selline suur hall, mis kajab laste rõkkamisest ja inimeste muljetamistest ja piltide tegemisest sässimisest, kes siin neid ülielusuuruseid, rakette, kes tanke, kes tohutult palju lennukeid lake, isegi riputatud ülisuur ruum ja meie pea kohal on teise maailmasõja lõpuperioodi Ameerika hävitaja mustang näiteks minu selja taga kohe on sakslaste hävitada, see on Poka kuldnokka 1090. Et kas see kõik see kadedaks teeb? Oi muidugi kadedaks. Siinkohal katkestas üks muuseumitöötaja meie vestluse ja uuris, kas meil intervjuu tegemiseks luba on ning kuna meie selgitused teda ei veennud, pidime intervjuud jätkama juba õues. Nõnda siis seadusekuulekad kodanikena väljusime muuseumist, et jätkata oma huvitavaks kujunenud vestlust, kas Siimuga ja meil jäi tegelikult küsimus pooleli seal kohas, kus ma uurisin, kas tegelikult kogu see kaadervärk, mis siin üleval on, tegi ka kadedaks? On asi küll väiksemas mõõdus, oleks kasulik ka Eestis kuidagi üles panna ja tegelikult on nagu sõjamuuseum ka selle voolu praegu teel. Sellel alalhoiu oskab ka meie direktor palju paremini rääkida. Aga me oleme täpselt samal asjapoolne vaikselt liikumas lennusadamaga ja ka õnneks ka meie enda muuseum Viimsis laieneb, natukene, tuleb lihtsalt hoida natuke kursis endaga ja äkki siis juba aasta pooledest pärastele uus näitus, uus, täiesti uus näitust plaanile. Ehk eks võib-olla saab juhtumeid. Aga tegelikult vaadates seda näitas, ta on üsna mänguline on kui üleüldse filosofeerida natukene selliste muuseumide vajaduse ja olulisuse üle, et et mis rolli ta mängib ikkagi või mis panused annab. Ta aitab küll õpetada ajalugu, aga kuivõrd ta ikkagi õpetab seda inimlikku mõõdet, et sõda on tegelikult üks koletu asi? Tõesti ajaloos on see sõda, on nagu kahe otsaga asi selles, et ütleme, teine maailmasõda oli muidugi paha igas mõttes, aga võtame Eesti vabadussõda, nokk paremad sündmused ajaloos lihtsalt ei ole. Ja noh, muidugi iga sõjamuuseum peab andma edasi seda inimlikku mõõdet, nii-öelda, mis toimus rindel olemas rinde tagalas, kuidas elu käis, aga minna nagu selle peale välja, et kohe alguses võttega kontseptsioon ette, et sõda paha sealt ei tule kunagi mitte midagi head välja näidata, ainult seda koledust siis kaotab tegelikult see asi nagu mõte. Et mida, nagu Eesti sõjamuuseum just nagu üritab ka praegu panna suuremat rõhku just Eesti vabadussõjale ja siis edasi minna teise maailmasõjaga, et kuna noh, ütleme Eestis on tänu 150 aastat okupatsiooni ja hävitanud selle ajaloo tundmise ja hävitanud ära selle nii-öelda oma juurte tundmise. Noh, meie ülesanne on nagu uuesti rahvale seda selgitada, et kunagi olime vabad. Me võitsime oma oma vabaduse läbi sõja mis muidugi, ja ligi 33600 surnut, 14000 haavatut, pea 4000 tsiviilisikut, surmasaanuid, küüditatud ja nii edasi, et noh eks niuksed arve on, ega ükski sõjamuuseum ei tohi kaotada inimlikku mõõdet, aga kuidas seda inimlikku mõõdet nagu selle sõjamõõtmega nagu juurde panna, see on juba iseasi ja see, see nagu ütleme, töö käigus selgub, tegelik. Teeme tutvust kahe noormehega, kes elavad Londonis, töötavad Londonis, kuidas on teie nimed ja kuidas nende ametinimetused? Minu nimi on Tõnu Pekk. Minu ametinimetus. Kuni viimase ajani töötasin Euroopa rekonstruktsiooni- ja arengupangas pankurina. Mina olen Andres kloor. Töötan Fidži reitingus analüütikuna. Kuidas tee tänu siia sattusite näiteks mina tulin läbi Moskva kolm ja pool aastat tagasi ever regutsel, läksin nende Moskva kontorisse tööle ja kaks aastat tagasi toodi üle siia Londoni kontorisse. Ja Andres TVC siia sattusite minalüüsi õppima minnes kuulufikonoomiksisse. Alguses. Miks te otsustasite siia tööle jääda, miks ei, ei ahvatlenud, kas kodumaa või mõni muu veel ahvatlevam, välismaine linn? Ma arvan, siis tuli uudishimu ja suurus ja selline potentsiaal või energia, et kui sa finantssektoris majandusalal töödelda, siis lolla suhteliselt loogiline. Loogiline valik. Mis on see, mis muudab Londoni niivõrd hea potentsiaaliga linnaks finantssektori suuruse arvatavasti kõigepealt ja tööturukonkurentsivõimele. Mis teie tänavad jäänud truuks Londonile? Mulle meeldib, siin on hea kliima eriti võrreldes alati küsimus on, millega võrrelda, kui ma kunagi õppisin siin ja siis ta tundus võib-olla natuke suur ja karikas ja liiga rahva rohkem. Võrreldes Moskvaga on London täiesti kuurortlinna. Tal on olemas kõik sellised metropoile omased tunnused, siin juhtub hästi palju sinu e-konkreetsel erialal. Tõepoolest võib kindel olla, et seal maailmakeskus ja samal ajal on London ei ole liiga pealetükkiv või mulle tundub vähemalt, et seal on piisavalt ruumi. Olles nüüd ära ka mõnedes teistes suurlinnades finantssektor tegelikult tonni üsna heitlik, viimati käisin, uudised ei ole olnud liiga positiivsed või sellised lootustandvad, et kogu aeg räägitakse justkui peatsest saabuvast või juba pea käesolevast tohutust majanduslangusest ja kriisist. Kuivõrd turvaliselt ja kindlalt, et siis finantssektoris töötavad inimesed ennast? Ma ütleksin, et Londoni eelis on just seda, et siniei tegeleta ainult ühe finantsturuga, et kui Eesti aktsiaturud peaks alla kukkuma, siis sellega finantssektorist tulev välja. London on niivõrd klassifitseeritud siin kõrvalmajades inimesed kauplevad brasiilia aktsiaid, maavarasid Ladina-Ameerikas, aktsiaid Kaug-Idas kus iganes, seetõttu kui on tihtipeale juhtub jah, et mõnda mõnda valdkonda raputab kriis sügavalt. Aga turg on niivõrd suur ja niivõrd Saniust Londoni eelis, et ta on niivõrd rahvusvaheline Londoni finantsturul, ma arvan, suhteliselt vähe pistmist Inglismaa finantsturuga, näiteks Inglismaa majandusega üldse. Ta ei sõltu ka ühegi riigi, näiteks nagu New York sõltub USA majandusest Londoni sõltu ühegi riigi majandus- ja seda ta on, tõepoolest tabab globaalne keskus ja kujust finantssektor maailmas üldse ära ega Londonis ja jätkub kindlasti tööd pakkujatele. Me saame pikaks ajaks, et siit Londonist vaadatuna, kuidas siis teile tundub, öelge raadiokuulajatele ka, on siis suur majanduskriis või ei ole, kas eestlased peavad muretsema ja hakkama sukasäärde kuskile koguma v külmkapis, nagu Eino Baskin ütles oma raha külmutama on selleks siis põhjust, muret on ta? Siit kohe mul küsimus, et kindlasti kuskil maailmas on kriis, et sõltuvad nüüd jah, et jah, siin vaadates on väga hull lugu, näiteks on inflatsioon, on üle 10000 protsendi aastas on mõned mõned sektorite USA turul, mis on väga suures kriisis. On kahtlusi mõnede kiirelt arenevate riikide kiire arengu jätkusuutlikkuse kohta. Ma arvan, et see on 100 protsenti õiged jah, et kuskil on kriise ja ei, praegu on ja ma olen üsna heitlik aeg, on finantsturgude samamoodi. Ma arvan, üsna paljud pankurid tunnevad seda, aga aga kriis suure tähega. Kellega sa võimaluse kellelegi on see oht, et paljusid turge, mida siit linnas kaetakse, kus ei ole kriisistel lõhnagi, on pigem vastupidi, et riigid nagu Venemaa, Hiina, Brasiilia kasvavad mühinal ja seal sealsed turgudel on väga palju tahad. Milliste argielu te elate siin tavaliselt, milline tee tööd välja näed, Andres. Minu töö algab kusagil üheksast 60-st ja kes toob poole seitsme seitsmeni. Mul on arvatust tööandjaga ainult sellepärast, et kui ma töötaksin kusagil pangas, siis siis muutis mu tööpäev oleks palju pikem ja palju-palju pingelisem. Reitinguagentuurid on selline väike eelis, et, et seal võib alustada natukene hiljem kui kell üheksale pankadest, sageli võib-olla kell seitse suisa juba. Ja pärast tööd arvatavasti koju. Mul on see eelis, et ma võib-olla ei ole päris tavaline suuline elukohta, ma ei pea raiskama aega eriti palju tööle minemise-tulemise peale, sest et ma elan kohe kesklinnas City kõrval 10 15 minuti jalutuskäigu kaugusel töökohast sarnaselt võib-olla Andresele töötan ka sellises pangas, mis ei ole traditsiooniline investeerimispank Siiner töötunnid on normaalsemad ja kell seitse võib lugeda enamasti päeva lõppenuks, seal on palju inimesi, kellega kellega läbida. Üritusi toimub? Ma ütlen ausalt, ma saab üsna palju levinud siinsete eestlastega. Sellised oma paar väikese grupi huvialade järgi kes me käime läbi, mis on muidugi paratamatu. Kuna ma ei kata, ma ei tegele Inglismaa finantsturuga, mis tähendab seda, et ma pean üsna palju aega veetma reisides. Siis võib-olla see tööpäeva nimetamine on isegi suhteliselt tinglik, sest et tihtipeale ikkagi päeva lõpuks siis kui lennukilt koju jõuaks, mis on võib-olla tihtipeale väga hilja õhtul, et mis ma arvan, mis on minu jaoks põhiline erinevus Eestis kohaga on see, et vanad ükskõik kuskohas siin töötad lihtsalt konkurents on väga intensiivne. Et ega keegi ei pruugi ju kohe alguses öelda niiviisi näpuga näidata, et vaat kus on viga või teine, aga varem või hiljem, kui vea teed, siis alati keegi leidub, kes selle vea üles kaevab ja ta siis parim ravim selle vastu on see, et tuleb siis tõsisema pingutada ja vaadata, et vigu mitte teha. Londoni Eesti saatkonnas viis meie tee meid kokku ka Eesti vabariigi aukonsuliga Ühendkuningriigis Johnbeeii varaiga. Mees, kes tunneb Eesti olusid peensusteni ja külastab ka Eestit üheksa kuni 10 korda aastas. Ning esimese küsimusena küsisime just saatkonna kohta, et mis tunne on John veebruaril olla siin Londonis, Eesti vabariigi territooriumil. Saatkonda tulemine on alati eesõigus. Mul on siin olnud palju õnnelikke hetki ja olen siin saanud kasulik olla abistades täiskohaga diplomaate, nende töös, oma teadmistega siinsetest inimestest, sündmustest ja toimivatest süsteemidest. See saatkond on väga sõbralik paik. See on praegune Mu perekond, kõik on siin oma tööle väga pühendunud ja seda tehakse hästi. Aga see on tegelikult üllatav. Juristiärimees tahab olla nii väikese riigi nagu Eesti aukonsul. Kuidas see üldse juhtus, et teist Eesti aukonsul siin sai? Geimi valvuriks Hansu nüansiga? Minust sai konsul 1997. aastal. Kuni selle ajani olin ma Eestis käinud juba mitu aastat, alates 1991.-st aastast kohtusin paljude inimestega, kellega oli mul palju ühist, iseäranis Rotary klubi liikmetega ja 95. aastal küsiti, kas ma sooviksin saada aukonsuliks. Ma võtsin seda suure au ja privileeg reeglina ja nüüd olen teeninud maad, mille kohta teie ütlesite, väike riik, aga mina ütlen väike riik suure südamega. Viimased 11 aastat. Kuidas Eesti paistab üldse siitpoolt, kui me räägime Londonist, räägime me 10 miljoni elanikuga maailma ühest suurlinnast. Eestis elab kõigest 1,3 miljonit inimest ja me võiks rahvaarvult olla üks Londoni eeslinn. London on suur ja kosmopoliit linn kuid kui olete Londoni tundma saanud, leiate suure arvu väiksemaid keskusi, kus inimestel on kõik võimalused süüa, käia tööl ja väljas, saada meelelahutust ja olgu nendeks kohtadeks siis Kensington, hamster või Nothing il. Nendes kohtades võib tunda end väga üksikuna, kui ei olda siin üles kasvanud või kui ei ole siin sõpru. Näiteks Tallinnas, kus elab 400000 inimese ringis, on palju lihtsam inimestega kokku saada hoida kätt pulsil ja teada, mis elus toimub. Kuigi tegelikult ei ole suuri sarnasusi nende kahe linna vahel. Ja võib öelda, et rahvaarvu vaadates võiks Tallinn olla Londoni eeslinn, kuid see ei ole korrektne, sest Tallinna määratlus on ikkagi pealinn. Londoni erinevad piirkonnad ei täida aga seda eesmärki kui just Londonis City ja Westminster välja arvata. Aga keegi ei ela seal, see on ikkagi äri ja poliitika tegemise koht. Juba hea, mitu aastat tagasi arutleti Eestis selle üle, et me peaks leidma Eesti märgi ja tunnuslause, milleks sai siis Welcome to Estonia. Ning siis arvati, et selle kampaania raames peaksime reklaamima end Londoni metroos. Aga ma küsiks tänapäeva kohta, kui märgatav Eesti siin ühendkuningriigis on. Neli-viis aastat tagasi oli Eesti siin rohkem nähtavale koos logo ja tunnuslause Welcome to Estoniaga, mille väljatöötamisel osales ka vist üks briti marketingi firma ei tule mitte ainult esitada logo, vaid tuleb ikka lähtuda kogu kampaaniast. Ja nii näiteks nägime Eesti liitumisperioodil Euroopa liiduga 2000.-st kuni 2004. aastani Eesti oluliselt suuremat esindatust siin. See oli osalt ka sellepärast, et Eesti tegi siin head reklaamitööd ning seetõttu kasvas ka Eestisse reisivate turistide ja ärimeeste arv. Ma pean siinkohal märkima, et üle 50 Ta oli Eesti läänemaailmale täiesti suletud ning pärast riigi taasiseseisvumist sai sellest saladuslik sihtkoht. Aga pärast 2000 neljandat aastat hakkasid britid vaatama edasi järgmiste Euroopa Liiduga liitujate poole ning seepärast on osa fookusest Eestilt ka ära kadunud. Kui te hindaksite Eesti ja Ühendkuningriigi ärikontakte, kus on parimad võimalused edasiseks arenguks. See on keeruline küsimus, aga kui me saame üle praegustest majandusraskustest, mis kummitavad praegu mõlemat riiki, siis üks valdkond, kus Briti investeeringud Eestisse võiksid kasvada, Nana, aidata Tallinnal ja Eestil saada piirkondlikuks ärikeskuseks, mis pakuks vastavat teenust ning teadmisi kogu skandinaavia peale ja Baltikumi läheb vähem, tuleks keskenduda tööstusele ja sellele tuleks keskenduda juba vähem sellepärast et Eesti tööjõuturg ei ole kuigi suur ning seetõttu ei ole võimalik täita paljusid tootmisvaldkondi. Mulle tundub, et arenguruumi on ka sellistes valdkondades nagu kaubanduse ja jaemüük. Kuna inimeste elujärg paraneb ja järjest rohkem inimesi kuulub sissetuleku tõepoolest nii-öelda keskklassi siis ma ei näe eriti võimalust põllumajanduses või rasketööstuses. Kolmas valdkond, mis tõotab tulevik, on seotud logistika ja kaubatranspordiga ning Eesti võiks olla siin kaubatee mis varustaks kaupadega Skandinaaviat. Mainisite pankasid. Miks Briti pangad ei ole Eestis esindatud? Ma ei ole isepankur, seetõttu ma ei saa anda põhjalikumat. Samas ma tutvustasin Eestit mitmetele pangategelastele, kuid peamine arusaam tol ajal lähtus peaasjalikult sellest, et Eesti turg on liiga väike. Ma loodan, et hüppeline majanduskasv Eestis viimase 10 aasta jooksul julgustab briti pankureid Eestit teistmoodi vaatama, sest Eestit on nii mõndagi õppida, eriti interneti- ja elektroonilise panganduse vallas. Mis pani teid üldse Eestist huvituma? Ma tulen Põhja-Inglismaalt ja meil on samasugune huumorisoon nagu teil peame lugu mustast huumorist ja enesesse vaatavatest naljadest. Ma olen Eestis kohanud paljusid inimesi, keda mul on au ja rõõm pidada oma sõpradeks. Äriliselt on nad otsekohesed, usaldusele väärsed, ühesõnaga sellised, kellega saab asju ajada. Mida veel üldse siinkohal öelda? Tõenäoliselt tulid 10 aastat tagasi aukonsulina teha oluliselt rohkem tööd kui praegu, kuna Eesti esindatus siin kohapeal oli ka väiksem. Aga kui tihti tuleb teil praegu aukonsulina oma kohuseid täita? Me peame tegema vahet aukonsuli juriidilise rollija tegeliku rolli vahel, neist esimene näeb ette hädasse sattunud eestlaste abistamist Ühendkuningriigis kui nad on kaotanud oma passi või muidu hätta sattunud. See on väga väike osa minu tööst, osalt seepärast, et Eesti on väike riik ja osalt seepärast, et eestlased ei sattulit jamadesse mis on muide suur pluss aga peamine tegevus on seotud kaubanduse, tööstuse, hariduse ja kultuuri ning ärisuhete parandamisega Eesti ja Suurbritannia vahel. Ja näiteks Eesti saatkonna kultuuriatašee ega koostöös kavandama me Eesti osavõtumuusika festivalist Seltenamis juulikuus, mis on muide päris kuulus. Muidugi ei ole see võrreldav laulupeoga, aga suund millelegi sarnasele on võetud ja me soovime siia tuua ETV tütarlastega teooria filharmoonia kammerkoori. Kui te vaatate tagasi 1990 esimesse aastasse. Kuidas hindate muutusi, mis Eestis on toimunud? Kui vaadata, siis tagasi 1991. aastal, siis siis süttis Eestis valgus. Kuni selle ajani oli Tallinn tume koht, inimesed kõndisid nina norgus, aga pärast seda muutusid inimesed õnnelikumaks peatumaks, nad hakkasid sinuga suhtlema Suurbritanniaga suhetele aitas kindlasti kaasa Šotimaa jalgpallimatš, mis lõi alguse paljudele suhetele nii äris kui kaubanduse vallas ja tao välisinvesteeris. Ühingutele ei erinenud Tallinna kesklinn ja eriti vanalinn juba 90.-te aastate keskel poolest Euroopa teiste suurlinnade omadest. Mis puudutab Eesti inimesi, siis mõnel on läinud paremini, mõnel halvemini ning oma hoobi andis kindlasti ka hiigelinflatsioon 90.-te aastate keskpaigas. Kuid kuna majandusel on läinud paremini, on pööratud rohkem tähelepanu sotsiaalprogrammidele. Ja kui ma nüüd Eestis käin, näen mas selgeid paranemise märke just selles vallas. Ja muideks, John veebruar peab Eestis toimunut omamoodi imeks. Tal õnnestus ka oma töö tõttu korduvalt kokku saada president Lennart Meriga ja neid vestlusi pidas ta üheks Eesti edulo lakmuspaberiks. Muuseas, Jon tegi ka ühe tabava märkuse. Nimelt leidis ta, et Eestis on naised kaugelt vastutavamatel töökohtadel kui vanal Inglismaal. Eesti eduloo jätkumiseks soovitab ta ka lühiajalised poliitilised huvid kõrvale jätta. Ja veel üks soovitus, Johnbee Ivari arvates peaks Eestis lõppema pidev kaeblemine, kui halvasti siin kõik on ja pigem tuleks mõelda uhkusega saavutatule ning vaadata tulevikku, mida veelgi paremini. Briti muusikat oma parimal kujul Robbie Williams ilmeksimatult äratuntav omaaegsest menuansamblist poiste pundist käitad mis müüs miljonite kaupa plaat üle roopa ja arvati omal ajal, mäletate, põhiline laulukirjutaja käib ala on see, kellest saab bändi lagunedes see nii-öelda solist või suurem saarega enne imet paha poiss. Robbie Williams oli hoopis see, kes tegid tohutut karjääri, on megastaari staatuses Inglismaal ja üle Euroopa Ameerikasse miskipärast ei ole suutnud ennast sisse süüa. Aga veel jõuame selle teise Londoni päeva teema päeva tunni lõpu kuulata ka ühte inglise menukid. Selleks on see enesesiis, kust ka nii mõnigi väärt nimi välja koorunud. Phil Collins, kes samuti solistina esinenud Skabiilse gei peal ja nii mõnigi tugev instrumentalist ja kuulame nendel tunni lõpetuseks lugudsiivsesinovsmi telepastorite teemadel. Siin kriitiline lugu, aga järgmises saatetunnis kohtume jälle. Rahvusringhäälingu.