Ehe maa nurga lugu, kõigepealt eelsas siis Alsac jälle Elsas jälle Alsac, suur tore linn, seisab selles maanurgas. Kõigepealt Strasbourg, siis Strasbourg, jälle Strasbourg ja jälle Strasbourg. Saksa-Prantsuse jälle saksa ja jälle prantsuse linn. Praegu Prantsusmaal, Lääne siiski pigem kirdeosas hästi lähedal Saksamaa piirile, mistõttu ta nii palju käest kätte ongi käinud. Ajaloole tagasi mõeldes võiks öelda, et sakslased on sõdade rahvas. Prantslased, revolutsioonide rahvas. Liiga kitsas ja ühetähenduslik on see iseloomustus, kuid midagi ometigi ütleb. Armastusest ja igatsusest laulavad aga nii saksas laagrid. Kui ka prantsuse shansaanid shot shot. Kuigi võib-olla veidi erineval moel, aga Strasbuur, on ta rohkem saksa või rohkem prantsuse linn, näib, et nii üht kui teist. Ja seda just vanalinnas, mille krooniks on hiigelsuur ime, nii tugev kui habras ühe korraga spuri katedraal, ilusat pühapäeva siis taaskord vikerraadio, Helgi Erilaid ja. Jälle tuleb alustada sellest, kuidas Rooma leegionid üle Euroopa marssisid. Praeguse Strasbury kohal seisis siis sõjaväe eelpost Argentoraatu Rooma impeeriumi provintsis germaani Superior. Nimi, mida esmakordselt mainitud aastal 12 enne Kristust asulas rajati saarele, mis laius Reinilise jõe Illi käärude vahel ning mida suureks saareks on hakatud kutsuma saar tundubki päris suurena, sest just sellel elab terve Strasbury. Ajalooline vanalinn. Alemannid läänegermaani hõim püüdsid mitmel korral roomlasi lüüa, kuid alles viiendal sajandil õnnestus neil üle Reini jõe tulla praeguse Alsackija Šveitsi aladele elama asuda. Suurel saarel seisva linna vallutasid Alemannid hunnid. Frangid. On teada, et aastal 496 andis frankide väejuht glovis oma vägedega le mannidele vägeva õppetunni. Ja Argentoraatumist sai Deburgu teede linn. 870. aastal oli ta ka sakslased tagasi ja Elsassist sai Saksa Püha Rooma impeeriumi osa. Üheksandal sajandil tunti seda paika varajase purgi nime all ning linna varasemast ajaloost on teada suur kokkupõrge linnaelanikke ja piiskopi vahel. Kuni lõpuks aastal 1262 šaabi hertsog Philip Stransburgile vaba linna staatuse andis. 1332 linnavalitsusse hakkasid ka gildide saadikud kuuluma ja Strasbourg kuulutas end vabaks riigilinnaks. 1348 linnal aastas. Suur epideemia. Must katk. 1349 katkule järgnenud mässudes Segadustes leidis aset esimene ja varaste aegade suurim juudi pogramm. Mitusada juuti põletati avalikult tuleriidal ning ülejäänud aeti linnast välja. On teada, et kuni 18. sajandi lõpuni oli juutidel keelatud pärast kella kümmet õhtul linnas viibida et on aeg lahkuda. Seda teatas Heraldi pasun. Juulis 1518 leidis aga Strasbourgis aset hoopis kummaline ja õudsevõitu lugu. Keegi proua troof sõja tulnud oma majast välja hakanud tänavatel palavikuliselt tantsima, tema tants kestnud vahetpidamata neli või isegi kuus päeva. Nädala jooksul ühinenud proua trafeaga veel 34 inimest ja kuu aja pärast tantsinud tänaval oma 400 inimest. Et aga inimene pole loodud nädalaid järjest ainult vahetpidamata tantsima, siis hukkunud enamus tantsijaid südameataki või rabanduse või kurnatuse tõttu. Ajaloolistes dokumentides, arstide, kroonikute ja isegi Strasbourgi linnavalitsuse liikmete sulest on öeldud, et need inimesed tõesti tantsisid end surnuks, sest polnud võimelised järele jätma. Muidugi on mitmed ajaloolased ja teadlased seda lugu uurinud. Ajaloolane John Voller arvab, et tantsuepideemia põhjuseks oli massipsühhoos massihüsteeria mis võib tekkida pärast eriti tugevat psühholoogilist pinget. Strasbourgis ja seda ümbritsevatel lähedal olid juba mõnda aega kestnud väga külmad talved. Väga kuumad suved ja rasked rahetormid. Kõik see tähendas pikka näljahäda, inimesi, surigi nälga, rõuged süüfilise leepra viisid hulga rahvast hauda. Terane elu võiski lõpuks massipsühhoosi käivitada. Mis tants tõves avaldus. On ka teisi teooriaid, et tantstõve epideemia võis põhjustada teatud rukkihallitus. Sellisest viljast valmistatud leib võib sööjatel Irjumisse viia nägemusi takerekitada. Pakuti välja ka religioosset ekstaasi, kuid sellisel juhul, nagu mainis ajaloolane Valler, ei tohiks tantsijate nägudelt hirmu ja meeleheidet välja lugeda. Nii et kõige tõenäolisemaks tuleks ikkagi massipsühhoosi pidada neil Strasbourgi Jakseriti rasketel aegadel 16. sajandi algupoolel. Sama aeg 16. sajandi esimene pool tõi kaasa protestantliku kiriku reformatsiooni, kui Martin Luther oli kinnitanud Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 t siin tulientsid ehk patukustutuskirjade müümise vastu. Usupuhastus oli alanud. Strasbourgi õpetlased ja kirik, kui mehed läksid uue liikumisega kaasa. Linnal oli tugev humanistliku intellektuaalse ja poliitilise keskuse roll tollasel Saksamaal ka juba seetõttu, et just siin oli Johannes Gutenberg pisut vähem kui sajand tagasi Euroopa esimese trükipressi leiutanud. Just siin ilmus ka esimene trükitud ajaleht aastal 1605, kui linnavalitsus oli Johann Caroolusele loa andnud, trükkida ja levitada saksakeelset nädalalehte, milles oli materjale ka mitmed, sest teistest Euroopa tähtsatest linnadest. Just Pariisist tuligi saatuslik löök. Vaba linn. Strasbourg oli Euroopat raputanud kolmekümneaastase sõja rajal neutraalseks jäänud kuid septembris 1681 liitis Prantsusmaa kuningas Louis 14. Vestfaali lepingu põhjal linna Prantsusmaaga. Nüüdne Strasbourg püüdis ikka oma vabalinna staatust alles hoida ning ametlik religioosse sallimatuse poliitika esialgu veel sedelil. Mina ei puudutanud Justrasburis komponeeris ühel linnapea vastuvõtul 25. aprillil 4792 helilooja Klootjas, Effhrused ja lill oma kuulsa hümni marseljeesi. Pärast suurt prantsuse revolutsiooni juhitiga Strasbury elu juba hoopis karmima käega. 1870 Prantsuse-Preisi sõja ajal piirasid ja pommitasid preisi väed linna. Ja 1871 liideti linn äsja loodud saksa impeeriumiga, nii et nüüd oli meil jälle Strasbourg. Saksa ajaloolased ning teadlased asusid preisi armee puruks pommitatud muuseume, raamatukogusid ja arhiive restaureerima ülikool. Pärast prantsuse revolutsiooni, kui saksa teaduse kants suleti, avati uuesti Wilhelmi Ülikooli nime all. Aga juba tuli 20. sajand ja Euroopa jätkas sõdade ajalugu. Strasbourgi jaoks läksid muutused üha kiiremaks. Pärast sakslaste lüüasaamist esimeses maailmasõjas marssisid prantsuse väed kindral angu Roo juhtimisel novembris 1918 linna sisse. Nüüd oli siin jälle Stras voor. 1939 ähvardas Euroopat uus sõda ja Strasbury elanikke evakueeriti Edela-Prantsusmaale. 18. juunil 1940 marssisid Saksa väed linna. Elsas oli taaskord Saksamaaga liidetud. 23. november 1944 kindral Leclerc väed vabastasid Strasbury. No ja sellest peale on Euroopas Prantsusmaale lääne või pigem kirdeosas Alsacloräänis suur keskus, Strasbuur. Linn, mis ühinenud Euroopa jaoks väga tähtis on kogu oma iidse katedraali ka, mida vist kõrgemalt poolt hoolega hoitakse. Kuidas te muidu selle linna käest kätte käimise ajaloo nii tublilt läbi suutis teha? Kui oled rongiga Strasbury ladunud, võiksid mõnekski üllatuseks valmistuda. Vana jaamahoone fassaadi katab üleni tohutu metallribadega liigendatud kumer klaaskuppel. Otsi kujuteldamatult suur poolik läbipaistev vorst. Selle all oled sa kaetud ja kaitstud. Seda on ka vaja, sest küll alles puhuvad ja keerutavad tuuled, selles linnas. Rahvas neid tuulte eest peitu olevat pugenud. Ilm ongi kõle ja tänav, mis kaardi järgi peaks vanalinna südamesse katedraali juurde viima. Tundub maru pikk tuul kõigutab Poe silte. Tänavakohvikutelaudade taga ei istu keegi ja suhteliselt madalad majad kahel pool pole, ei vanadega uued, kuid puhtad ja kenad küll. Kaunid kujundused, toredad sildid, aga see tuul, kuum tee, kuluks ära ja säästud ühest uksest sisse. Aho. Trumpi. Mis tore saksa moodi õlletuba, ruudulised laudlinad ja keraamilised, seinakaunistused, kõiksugu taimi ja lilli, miljon detaili. Aga julgen öelda, et üleüldine hingus ei ole prantsuspärane. Ju ta on siis saksapärane ja Teetooval, tädil on seljas variided, mis tirooli joodeldajaid meenutavad. Vahva Strasbuur osutub otsemaid põnevaks. Kõnnid edasi mööda pikka tänavat ja siis äkki on su eesväljak ning hiigelsuur habras ime. Hiigelsuur habras ime nii ütles Strasbourgi katedraali kohta Victor Hugo. Tavaliselt on nad üleni kivi pitsiga kaetud, tohutud gooti katedraali, valged valkjad, helehallid või meevärvi. Aga siin väljakul seisab kirjeldama, tõdes roosakas pruunides toonides otsekui pitsist fassaad, mille vasakpoolne torn on tohutu kõrge parempoolsetega pole torniks ehitanud tema hakatudki nii vertikaalselt kui horisontaalselt kolmeks jaotatud fassaadi katavad üleni peenid Jäppikat, pitsilised sambad ning tornikesed, mis hoone seintele nagu ei toetukski ja too on neid kaunistusi kivist pillikeelteks kutsuma hakatud. Teravad gooti kaared kõrgusse pürgivad teravnurksed viilud, kaared parte sees ja kiviõied ülaäärtel kaunistuseks. Tohutu klaas maalinguga, roosaken fassaadi keskel ja uskumatult uhked portaalid, millised meistrid need vanade aegade Kiviräidurid küll olema pidid? Juba Rooma impeeriumi asula Argentooriumi tempel seisnud siinsamas siis aastal 12, enne Kristust, seitsmendal sajandil rajatud siia jumalaemale pühendatud väike kirik kaheksandal sajandil asendatud rohkema ehitisega, sest piiskop Remyygius, fon, Strasbourgi viimane soov olnud saadama neetud selle kiriku krüpti, kuid on teada, et tulekahju rüüstas seda kirikut lausa kolm korda. Viimati aastal 1007. Aastail 1015 pannud piiskop Werner fon absburg põlenud kiriku varemete kohas paika uue rikku nurgakivi ning asuti ehitama suurt romaani stiilis katedraali mis ometi jälle 1176. aastal maani maha põles. Sest kirikuröövid olid puu Serestikuga kaetud. Jälle tuli otsast alata. Jälle tuli otsast alata, vana katedraali alusmüüridele uus ehitada. Kõigepealt pandi püsti romaani stiilis kooriosa ja ristlööv köit. 1225 saabusid ehitusmeistrid arterist ning tõid Elsa sisse uue gooti stiili põhielemendid. Varasem kogemus kiriku ehitusele oli oma õppetunnid andnud. Puu on tuleohtlik materjal, mistõttu uue katedraali ehitamiseks toodi Fogeesi mägedest punakat liivakivi. See annabki Strasbourgi Realile ainuomase tumeda roosakaspruuni tooni. Aga millega peafassaad Strasbourgi katedraali kuulus läänefassaad kõigepealt tummaks lööb lisaks kivist pilli keeltele, pitsilistele, ornamentidega, lugematutele, teravkaartele ja tornikestele. Strasbourgi katedraali fassaad lööb su tummaks oma tuhandete kivist välja raiutud figuuridega. Neid seisab pikas reas kaunite värviliste klaasmaalingutega roosakna kohal. Nad täidavad nishi, moodustavad akende raamistike, kroonivad tornikest tippe, prohvetit, pühakud, inglid, deemonid ning sajad sümboolsed tegelased. Kuid kõige fantastilisemaid, kuid mis kaunistavad katedraali esikülje kolme vägevat portaali. Tümpanonid uste kohal seisvad üksteise sisse suubuvad varred on põhjalikult inimfiguure täis laotud. Keskmisel kõige suuremal portaalil on kujutatud kogu Kristuse elu ja viimane kohtupäev. Parempoolse portaali Piitedel on võrgutaja ise ning targad ja rumalad neitsid. Vasakul pool võidavad sümboolsed voorused elegantselt sümboolseid pahesid. Strasbury kauni Notre Dame'i katedraali ehitamiseks annetas linnarahvas kõvasti raha. Õieti annetas igaüks seda, mis talle anneta Tauli Erwin Fonstaynbachil. Raha ei olnud. Annetesta katedraali ehitamise fondi, oma hobuse. Tegelikult oli tal midagi hoopis väärtuslikumat annetada, sest just tema projekteerise kujundas katedraali vägeva läänefassaadi. Erinevad allikad jagavad lahkesti erinevaid aasta kõrva, kuid see tegevus leidis igal juhul aset 13. sajandi viimasel veerandil. Ja hilisemal uurimisel on selgunud arhitektil ja ehitusmeistril oli katedraali esiküljekujude väljeraiumisele abiks tema tütar sabina Fonstaynba. On teada, et naisi tõepoolest kuulus keskaegsetesse käsitööliste gildidesse. Küllap oli Sabiina oma isa kõrval ametite benud. Osa ajaloolasi on arvanud, et sabina jätkas oma isa ehitusmeister Ervin Fonstaynbachi tööd pärast viimase surma ning viis selle eduka lõpule. Teine osa teadlasi väidab, et pigem tütar siiski vaid aitas oma isa olevat väga kindel, et just Sabiina Fonstaynbach on loonud katedraali lõunaportaali kuulsad sümboolsed kujud. Kiriku ja sünagoogi. Siin seisev kivist püha Johannes hoiab aga linti, millele raiutud umbes selline tekst tänu vägale. Naisele saab Hiinale, kes mulle raskest kivist sellise kuju on andnud. Strasbourgi katedraali põhja Thorn. See ainus tohutu vägev torn sai valmis 1430 942 meetrit taevasse. Strasbourgi veidral oli maailma kõrgeim ehitis alates aastast 1647, milles trall, sundi Püha Maria kirikutoorium maha põles. Kuni aastani 1874. Siis sai valmis Hamburgi Püha Nikolause kirik. Selle torn oli kõrgem, aga hea Strasbury. Jumalaema kiriku üksildane. Tore on 142 meetrit kõrge ikka tollest samast roosakas pruunist, kivist nelinurkne torniosa jätkamas hoone, fantastilist Kivibitsi fassaadi kõigi asja juurde kuuluvate detailidega. Et siis osas peentest, kivi sammastikest koosnevate habraste astmetena torni kiivrixgitseneda ning terava tipuga lõppeda. Torni vaateplatvormilt võib imetleda Reini jõge, Bogeesi mägesid Prantsusmaal ning Schwartz valdi Saksamaal esialgselt plaanitud katedraali lõunatorn aga jäigi ehitamata, mis teeb tolle ebasümmeetrilise naatoridaami veel eriti omapäraseks ameti, pole mitte kõik ajaloos selle huvitava ebasümmeetriaga leppide tahtnud prantsuse revolutsiooni aegadel tahtnud linnajuhid põhjatorni maha lõhkuda. Et ikka võrdsus ja õiglus valitseda saaks. Kuid keegi Strasbury lukksepp mõelnud välja kavala plaani. Vaata torn hiigelsuure metallist Frögia mütsiga. See päästiski tõepoolest tolle hapra ime. Vaikne hämar, Maiesteetlikult pidulik, kaunis ja tohutu suur. Selliseid need gooti katedraali esimesel hetkel sisse astunud tunduvad, kuid Strasbury katedraalis eristab silm pikapeale ka mõndagi uut. Tõesti, enamus särava klaasmaalinkuga kaetud aknaid on siin alles. Vanad meistrid on eredaid värve kasutada, tanud aknaid kataks otsekui kummaline kuldne sära. Päikesekiired ehk aitavad õuest kaasa. Tuuled on Strasbury kohalt pilved laiali puhunud. Kõrged vägevad roid, võlvid nendeni vähemalt 32 meetrit ja pealöövi pikkus 64 meetrit. On siin alles vaatamist, nii palju ajalugu ning väärtuslikku kunsti ühe katuse all. Kesklöövi eraldavad külmistest tugevad otsekui ümaratest lülidest koosnevad sambad, teravkaartega ühendatud, kõik ikka tuttavast roosa pruunist kivist. Päris keskel tõuseb ühe samba kõrvale kantsel jälle hunnitu kivipits, risti löödud kuju, apostli Tomanishides ja kivililledest trepi käsipuud. Teose autor on teada Hans Hammer. Aasta 1485. Tore skulptuuride grupp õlimegi 1498 kõige vanem osa koor kuldsele taustale maalitud kupli all koplil pühakud, inglid keskel Jeesus ise Maarjale krooni pähe asetamas ümaramad kaared, vanimad klaasmaalide aknal. See kõik on veel romaani ajastust muidugi tublisti restaureeritud ja parandanud. Ootamatult elavaks muutub äkise pidulik hoone, külastajaid ruttavad millegipärastlõunapoolsesse ristlöövi. Kell läheneb, pole ühele, selleks on põhjuse andnud 16. sajandi teisel poolel Strasbourgis elanud Konrad tasid poodijus kes oli matemaatikaprofessor, aga tegeles ka mitmete muude asjadega ja sai hakkama sellega, et projekteeris Strasbourgi katedraali jaoks ühe tõelise imeasja astronoomilise kella kahe aastaga 1572 kuni 74 ehitasid selle valmis meistrimeestest vennad ise Akjaioosijahhaabrechtid 18 meetrit kõrge, tõeliselt monumentaalne ehitis, milles on ühendatud oma ajastu kõige eesrindlikumad teadmised astronoomia, matemaatika ja füüsika alalt. Tänapäevane kellamäng Strasbury kirikus, mis toimub kogu oma põhjalikkuses iga päev kell 12 30 ei küla vist päriselt sellisel taustal. Ja matemaatik tasid poodiuse konstrueeritud astronoomiline kell. Ta juba Strasbury kunstimuuseumis hoiul praegu katedraalis seisev kell on rajatud selle algse uhke leiutise baasil ja sai valmis 1843. Tollane meister Jean-Baptiste šõllinger lisas kellale Kopernikuse planetaarsüsteemi mudeli ja kirikukalendri. Niisiis näitab Strasbourg katedraali astronoomiline kell kõigepealt aega nagu kell ikka. Aga ta näitab tõelise uhke etenduseni ka väga palju muud. Iga päev kell 12 kolm mänd ärkab, too suur tumepiltide ja figuuridega ilustatud ning kullaga kaunistatud kõrge kellasein ellu. Ingel lööb kella, teine pöörab ümber, liivakella tegevus toimub kõrgel kahel tasandil. Alumisel mööduvat surmafiguuri eest neli eluiga, laps, nooruk täis eas mees ja vanamees. Ingel muudkui pöörab oma liia Kell. Ülemisel tasandil mööduvad apostlid Kristuse eest. Viimane õnnistab neid kolm korda ja õnnistab ka rahvast, kes kellamänguga tema on tulnud. Väikesed Figoriinid, suur sümboolika. Kõige alumisel tasandil sõidavad aga tillukesel laval läbi helegantsetes kuldsetes sõjavankrid, disantiikjumalad erinevaid nädalapäevi sümboliseerides. Aeg, niisiis päikeseaeg nädalapäev, kuu aasta sodiaagimärkija, kuu faas, kõik selgub astronoomile, sest kellast Strasbury katedraalis tõeline imeasi võis olla leiutamise ajal 16. sajandi lõpul täitsa ilma arvutit ette valmis tehtud. Imeasja lähedal võib tähele panna üht kummalist meest, kes toetub küünarnukkidena valus traadile. On küll kivist see mees ja ta ei jälgi mitte astronoomilist kella, vaid selle edelanurgas seisvat sammast. See on inglite sammas kaetud hulga kivist välja raiutud kujudega, mis sümboliseerivad viimast kohtupäeva tuhm roosast kreemikateni tõusevad need detailselt töödeldud inglite ja pühakute kujud otsekui spiraalselt samba detailide vahelt kõrgusse. Ja kogu kompositsioon on tõepoolest fantastiliselt kaunis ning tundub suhteliselt haprana. Seepärast toetubki tavaline kivimees siinsamas lähedal dünannukide Kabalustraadile silmitseb liikumatult inglite sammast. Ja ootab see olnud nimelt üks teine arhitekt, samba ehitaja, rivaal, kes mitte mingil juhul ei uskunud, et selline haparana tunduv üksik sammas suudaks tervet suurt võlvi ülal hoida. Juba sajandeid ootab ta siin, millal see Strasbourgi katedraali võlv ükskord kokku kukub? Kui seda seni pole juhtunud? Ehk siis ei juhtugi. On alles tugev tuul siin katedraali ümber teadagi miks kunagi ammu iidsetel aegadel lennanud siin saatan ringi tuulega võidu ja näinud äkki katedraali ukse piidel oma portreed kivist välja raiutud rahvatleja, kes noore mehe kujul rumalaid näitsesid võrgutada püüab, samal ajal, kui tema seljast roomavad, välja maagia kärnkonnad. Naiivsed neitsid, seda ei märka. Nagu tegelikult ka paljud kirikut imetlevad turistid meelitatud ja uudishimulik saatan hiilinud Reali sisse, et näha, kas teda veel kusagil kujutatud on kuid jäänud pühapaigaks vangistusse ega saanud enam välja. Seepärast luurabki tuul alati katedraali väljakul ja ootab ning vihane saatan tekitab kiriku seesi, inglite samba kõrgusi õhuvoole. Selline legend. Mõni paik võib su kogu muud maailma unustama panna ja sa pole ainus. Sa oled vägagi austust väärivad temate kaaslaste, heas seltskonnas. Strasbourgist pärit ja Strasbourgi Ülikoolis õppinud Johan Wolfgang Goethe on öelnud. Mida rohkem ma katedraal Lifassaadi vaatlen, seda enamus on oma esmamuljet. Selle hoone ülevus ning väärikus on seotud tema iluga. Standaal Strasbourgi katedraali võlvid, son, uhkeim monument, mida ma eales näinud olen. Vikto rügo. Kogu kiriku fassaad on kuivõrd Dubai, kuid katedraali tõeline triumf torni tippkrooni ja ristiga kivist tiaara. Hiigelsuur habras ime ja see võrratu vaade ülevalt tornist Strasbourg sõjalgees vanalinn oma kivikatuste ja UK akendega mida liigendavad tornid ning kirikud. Sama maalilised nagu Flandria linnades otsekui Prantsusmaa, Šveitsi maa ja Saksamaa ühesainsas päikesekiires nigelas Victorvi gootsid, daat klassikute sõnaseadmise oskus on ikegadestumist väärt küll. Prantsusmaa, Saksamaa ja Šveitsi ühesainsas päikesekiires selles veendunud, siis kui teed kaasa üdini turistliku reisi väikeses rongis läbi Strasbury vanalinna omapead ei leiaks õigeid kohti üles, eriti kui aeg nii kallis on. Kui uskumatult palju kanaleid ja sildu siin kitsaste tänavate vahel peidus on. Kuidas võiksid sa teada, et üks veetlev vana sild, kaarna sild või ka surmamõistetute sild oli just see koht, kus surmamõistetud kurjategijad raudpuurides illi jõe voogudesse uputati? Halastamatu keskaeg. Siinsamas vastas aga seisab too rebane, Abuma ja sammas, rõdud ja puudealade ruudud heledatel seintel. Puust nikerdatud palus traadid, rõdusid äärestamast. See on hoopis lõbusam koht. Strasbury kõige vanem kõrts. Mainitud esmakordselt 1306 varasem nimi, täkk, hilisem kaaren, sillutatud siseõuel, suur kastanipuu. Selle all vastne silt, millel kirjas rida asutuse kuulsaid külalisi. Marssal Tõduren 1647, Poola kuningas Shan kasimer 1669 Preisimaa kuningas Friedrich Suur 1632. Selliseid paiku võib vana Strasbourgis avastada, mis on nii uskumatult maaliline ja liigutavalt kaunis oma vanade hoonetega ikka tumedate puutalade võrratu muster heledatel seintel ja lilled rõdudelt alla rippumas oma nelinurksete müüritornidega, kitsaste tänavate ja kivisildadega üle EL-i jõe ja kanalite. Üks kõige uhkemaid vanu hooneid on katedraali väljakul, kus kunagi turg oli kõike müüdi. Ühel väljaku nurgal seisab kirjeldamatult uhke kummaliselt tumemaja suur maja, mille fassaadil on kokku 75 akent üksteise kõrval kolmel korrusel. Tegelikult neljal, sest kõige alumist korrust varjab ümarkaartega roosa kivine sammaskäik kõigile akendele võretatud klaasid ja raamidel pikaks venitatud skulptuurid, mütoloogia, kangelased, piiblitegelased, laagi märgid, allegoorilise kujud, viis meelt näiteks ja pillimehed. Nurgaposte ehivad sümboolsed voorused, headus, lootus ja usk siin seisnud maja ostnud endale 16. sajandil juustukaupmees Martin Braun ning lasknud selle põhjalikult ümber ehitada. Siis aastast 1589 seisab siinse uhke renessansshoone üleni tume mustjaspruun vaid aknaridade all plikud värviliste ornamentidega read roosat ja punast on siini veidike kollast. Lihtsalt vanaks majaks kutsuti seda hoonet kuni 11. sajandi keskpaigani. Siis sai selle omanikuks vürtsburgi vürts poodnik Filipp kammersel ning sellest peale seisab siin Strasbury uhke kirik Rico varjus kammersel lima ja mees on kammersell. Wana Strasbourgis ringi vaadates võid sa kohati mõelda, et kus ma siis nüüd õieti olen ühes saksa linnas või prantsuse linnas, sest mõlemad traditsioonid on siin alles, aga ühinenud kujul võiks vist niimoodi öelda. Linna pik käest kätte käimise lugu viis lõpuks selleni, et juba 1949. aastal sai just sellest linnast, sest Euroopa nõukogu asupaik ning alates aastast 1950, kus asub siin Euroopa parlament pärast Euroopa Liidu tekkimist on just Strasbuuris rohkem kui 20 tähtsat rahvusvahelist institutsiooni. See linn on tunnistatud eurole, Euroopa Liidu seadusandlikuks ja demokraatlikuks, pealinnaks. Brüssel täide saataks ja administratiivsekspealinnaks Strasbury uhkesse ja uude Euroopa kvartalisse me seekord ei jõua. Aga ongi ju tore, et Strasbourgis on ajaloolisi märg nii saksa kui prantsuse aegadest ning vanalinnas kanalid ja sillad otsekui vanas Flandrias. Strasbourg on kõige täiega Euroopa linn, mis talle osaks langenud aegade pärandit. Pliid viinud. Liividikumaskus põle. Viiekümneid laulusid Jamiinade. Meelde oliivid on. Kellele lappasin?