Kultuurikaja. Tuurikaia terav käes on igavene november, õhk on tardunud ja südamed külmad, ent teadagi, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal. Sooja How sõnad tuleb teieni saade nimega kultuuriga ja, ja see algab nüüd stuudios, on teiega. Riho Lauri sarja Urve Eslas. Täna räägime sellest, et Briti salaagent James Bond ilma harjumuspärase vodkamartiinit ta on. Lärin Masabata või džentelmen ilma kommet deta tahtsin ma tegelikult öelda. Aga mis sellest, Bondon, Bond, olgu ta või blond. Räägime briti salaagendi null null seitsme uuest eelmisest ja vanadest filmidest ning sellest, kuidas Bondi loojad uut Bondi kloonida püüavad. Kus Bond, seal on ka kenad ja targad naised. Täna tuleb vähemalt ühest omanäolisest luuletajast, kes varem on uurinud, mida teeb kurat õrnal lumel. Nüüd avaldas raamatu teie avastusi. Veel räägime Tallinnas esitletud briti kirjaniku Eesti-teemalisest raamatust ja Eudar Eduard Vilde punasest sokist, mis pisuhännast kajastamist leidis aga nüüd kõigepealt muusikat ja siis juba James Bondi kallale. Sellel nädalal oli kaks suurt sündmust. Ameerika Ühendriikidele valiti uus president. Ja Eesti kinodesse jõudis uus James Bondi film ja nagu ikka suudeti need kaks asja omavahel siduda. No ja president Bushi eks lemmikfilmidest olevat lennukas lugu salaagent toosnenud Powersist seega on ilmselt sinu poolt mainitud seos midagi sinnapoole, et tulevane president Barack Obama käis kinos Bondivad. Seda ma ei tea, küll aga vaatas uus Bond Daniel Craig Barack Obamat ja leidis, et pärast Obama võit on nüüd kätte jõudnud tumedanahalise null null seitsmeajastu. Seega kui järgmine Bondi film tahab ajaga kaasas käia, peax Bondi mängima võtma mustanahalisi. Iseenesest muidugi huvitav mõte, aga minu teada on teine kreegi leping veel vähemalt ühe osa filmimiseks. Seega ei saa seda juhtuda mitte enne paari aastat. Ja kui vaadata, kui suurt vastuseisu Bondi fännide hulgas uus ja harjumuspärasest heledapäise Bond on siis võib arvata, et ka tumedanahalist salaagenti kohe omaks ei võeta. Kõlbab presidendiks kõlbab ka Bondiks. Muutused on tulemas, kui Barack Obamat tsiteerida. Ja eks räägib muutustest ka Daniel Craig ise, kui ta Obama presidendiks saamist sama suureks läbimurdeks peab. Kui inimese astumist Kuu pinnale. Aga muutub ka Bond. Millises suunas ja miks. Sellest rääkisid Bondi filmide pikaajaline austaja Raivo Järvi ja filmikriitik Kristiina David Jants. Kõigepealt, millega seletada seda kestvat Bondi vaimustust 46 aastat 22 silmi kui arvestada mitteametlikke versioone, mis sinna otsa tulevad kuus peaosatäitjat ja ikka veel elus ja mitte üksnes elus, vaid uus film. Veidi lohutust purustas Suurbritannias kõik kinorekordid tuues avapäeval saalidesse vaatajaid enam kui Harry Potter ja tulepeeker, mis siiani rekordit hoidis. Miks? Milles on asi? Ma arvan, et tegelikult see asi on igivana, ehk ütleme, see on inimeste no võib-olla ka nüüd Bondi arvestades meeste maailmatahe samastuda ja olla pisut tegelikult, kui me läheme hästi sügavale kultuurilukku. Kunagi oli mees ideaaliks, eks ole, rüütel Parcifal, see oli mees ideaal ka talupoegadele ka käsitöölistena võitmatu rüütel, õilis, kõikide omaduste ja nii edasi ja nii edasi. See on kogu aeg modifitseerunud, eks ole, ehk ütleme. Me kõik teame, et mingis osas me oleme ebatäiuslikud ja nii edasi ja nüüd järsku on siis keegi, keda vaadates alati öeldakse, et filmis on väga tähtis samastamise moment, kui seda ei ole, siis film kukub läbi. Üks meesterahvas siis, kes ei oma sellist autot, kes ei oma selliseid riideid ja nii edasi, nii edasi elab seda elu, ta tunneb ennast justkui pisut paremana ja, ja võib-olla eriti nüüd ja tegelikult võib-olla ka eelmistest perioodis, kus see maailm on niivõrd kaootiline ja noh, niisugune argine. Ehk see on omamoodi SKP-s ja ma arvan, et võib-olla niisugune niisugune positiivne, mis, võib-olla see on see põhjus, sest kui me mõtleme tõesti kui paljudeks proodiaid, eks ole, seesama hakkasin ora jalg kunagi David nimeniga, eks ole, no isegi Johni ingliseks ole, kes on üritanud parodeerida Bondi ja ometi see märk peab vastu, et ma mäletan kunagi, ma lugesin tari UFO niisugust analüüsi, täielik klišee, tähendab ta, ta lammutab täiesti lahti, mis kõikides Bondi filmides juhtub täpselt paha tüdruk ja hea tüdruk, siis juhtub, see, siis juhtub see kõik justkui on ette teada ja ometigi see toimib, et, et siin on isegi ka kõige küünilisemad satiiriku justkui võimetad. Aga erinevalt naistest mehed on suured lapsed, tähendab rohkemal või vähemal määral, nendel on ka need noh, nii-öelda mänguasjad, eks ole. Nii et, et ma mäletan, ühes artiklis isegi kirjutasin, et kui ma vaatasin dist Ühtegi poosnaniga filmi ja siis nagu istusin oma autosse, mul oli see üpriski õnnetasid. Siis ma tahtsin vajutada, aga ei tule. Aga seda alateadlikult on see sees. Jah. Aga ma arvan, et siin on kusagil ka tegelikult positiivset, sest millest noh, ma mõtlen, kas näiteks noortes erinevate parandaks Brush Willise superkangelasest Bond ei ropenda kunagi TAI nii-öelda matsid seal vähemalt nii lausa avalikult naistega ja ristiinimese moodi riides, mis ei ole ka sugugi tavaline võrreldes nende USA stereotüüpidega, kes näevad välja nagu pätid. Nii et ütleme kusagil jah, ma leian siis kinnitust, et ma võin olla selline, nagu mu vanemad üritasid minusse pookida ja samal ajal ikkagi kõva mees. Kristiina Davidence Bondi filme ei ole ju mõeldud mitte üksnes meestele. Kui vaadata neid vaatajanumbreid, siis need jagunevad protsentuaalselt umbes 40 60 ehk siis 60 protsenti mehi ja umbes 40 protsenti naisi. Kui ma sinult küsisin suhtumist Bondi, siis sa vastasid, et see kindlasti ei ole negatiivne. Ei ole muidugi negatiivne, sest ütleme niimoodi, et kui see laev Bondi filmi vaatama, siis sa pead ju teadma, millega tegu on, et seepärast ei maksa sealt oodata mingit psühholoogilist draamat. Sa tead, et see on säärane action meelelahutus siiski natukene peenem, eks ole, kui mõned teised ja seal on, reeglina on seal väga head näitlejad, eriti hea tahalvad alati. Säärane selle sõna heas mõttes glamuursed lokatsioonid. Ja siis lõppude lõpuks õnnestunud Bond on reeglina ilmselt see, kelle sarnased mehed tahavad olla, kellega naised voodisse tahavad, et kõik need asjad on korras ja head und. Aga kui vaadata nüüd korraks tagasi selle briti salaagendi karjääri algusaegadele siis viimane Bondi film nagu ka veel viimane üsna palju erineb sellest ju nagu öö ja päev isegi nõnda öelda Bondi märkidest plöklausetest ain Bond, Seimz, Bond, Martiinist, mida juuakse raputatult, mitte segatult. Ja nii edasi ei ole ju palju järel. Kas neil on üldse midagi veel ühist, et kas see on ikka seesama filmisari? No loomulikult on seesama filmisari ja tegelikult kui puhtpragmaatiliselt lahti arutada, eks ka filmitegijad ise noh, ütleme, et siiamaani siis brokoli klann hoiab seda enda käes. Ma kujutan ette, et ajutrust mõtleb, et noh, mida veel uut teha, et ta maha ei käiks. Kõik justkui sai läbi ja et mida me nüüd teeksime uue mehega teistmoodi, sest tegelikult kui vaadata kõiki neid kangelasi, on arvestatud selle näitaja spetsiifikat, ütleme Roger Moore, sisuliselt mängisin Sinclair, eks ole, tähendab noh, tegi nalja, oli niisugune, noh, nüüd pisut Kergatuslik, noh siis Skip oli, eks ole, temale vastav ja, ja kindlasti on siin arvestatud Tanja, Kreigide ma ikkagi väga tugevat niisugust teatribaasi, tema niisugust identiteeti ja võib olla ka see, et ma olen varemgi pikalt mõelnud, et miks ei ole tehtud filmi kõige esimesest raamatust ka sinu realist ja ja tegelikult see on sootuks teistsugune, kui kõik need edasised staarideks. See Wond, kui hästi lihtsalt öelda, see on üks läbipõlenud agent, teise maailmasõja veteran armiga põsel kergelt lonkav ahelsuitsetaja alkoholismi piiril, noh ja nii edasi ja nii edasi. Kes põhiliselt saab peksa ja on ka sentimentaalne, ta tõepoolest armub ära pesta lindi ja isegi tahab temaga abielluda, nii et ei ole tegemist sellise küünilise südametemurdjaga ja võib-olla need taheti tulla selle juurde tagasi, sest et seal ei ole ka ei kiuudega kedagi, on väga sirgjooneline nii-öelda stoori ja vot nüüd selle kahe viimase filmi puhul kindlasti meeles pidama ka kinokülastaja seda, et ta ei saa vaadata teist filmi ilma esimese vaatamiseta. Aga ma ei kujuta ette, mis tuleb edasi, sest et kõik raamatud on nüüdseks nii-öelda läbi käidud. Et vot see on nüüd huvitav, mida see ajurünnak saab jah, endaga siis tulemust tooma. Noh, et tegelikult maailm on ka muutunud ju alates esimesest pandist, et ei ole enam nõukogude liitu ja nii edasi ja nii edasi. Et seepärast see tont ei saagi olla enam päris see, kes ta oli enne, aga tegelikult, kui ma vaatasin seda viimase Bondi filmi, siis minul oli küll kahju, et neil pandi märke enam nii palju ei ole, et vaatasin filmi, mul oli tunne, et need tegijad ise ka vähenevad natukene, seda vana Bondi ja nad üritavad oma brändi uuendada. Aga ma arvan, et ei maksa uuendusega liiale minna, et nii läheb, läheb laps pesuveega aknast välja. Ei maksa häbeneda seda, kes sa oled, see, millest kogu lugu üldse alguse sai. Üks suur uuendus on nüüd teist silmi mängiv Daniel Kreik, keda on ka veidi mõnitavalt seimis blondiks kutsutud tema heleda juuksevärvi ja siniste silmadeta pärast Inglismaal lausa esimese filmi puhul organiseeriti tema vastast liikumist ja ta oli suhteliselt suure surve kogu filmi tegemise ajal. Kuidas tundub, kas selline läbitungimatu nagu Vladimir Putin, pigem biorobot kui romantiline või vaimukas salaagent, kuidas selline? Töötab no põhimõtteliselt Kreeka on kõikidest nendest Bondi kehastajatest minu arusaamist mööda kõige parem näitleja. Nii et kui üldse keegi siis tema oma isikuga võib tuua seda uut verd ja usutavust Bondi kui säärasesse. Jah, tõesti, selle päästate iial Fleming oli ju ütleme, nende Bondi filmi väntamise juures ja on teada, ütleme aristokraat nagu ta oli, ta oli täiesti endast väljas tänavalt võetud, mees, nagu ta ise nimetas, siis veoautojuht on pandud mängima tema Bondi, eks ole, sest son Konoreeri täielikke autosid akt on vist ma ei tea, mingi kuue seitsme klassilise haridusega mees lihtsalt noh, väga andekas tüüp ja ta ei võtnud teda tegelikult kuni kuni lõpuni vastu. Nii et vot ma ei oska öelda, kuidas oleks olnud Kreegiga, kes siiski on noh, nii-öelda haritud inimene ja, ja, ja tegelikult tähendab kõik sellest ma ise mäletan, ma olin sisust vist Genfis, kui prantsusekeelsed lehed ma prantsuse keelt ei loe, aga olid ka täis selliseid repliike umbes lisast redi küll ja, ja, ja kõik nii edasi, aga noh, taastat tõestanud. Ja mulle just meeldib see, et, et Ta mängib selle kuidagi sisse pidi läbi, eks ole, ja võib-olla vot just siit siit käisid läbi praeguse aja märgid, Bondi filmid järgivad Aja märk tegelikult elatakse üle, hipiajastul läheb asi natuke vabamaks, see kajastub ka riietuses ja kõiges selles ja tegelikult praegu, kus maailm on täis selliseid pooltoone justkui olevat seda niisugust otsest külma sõjafronti, seda rindejoont. Ja, ja ka siin käib läbi, kes on sõbrad. Minu kõige lemmikum osa on selle filmi lõpp. Ilma igasuguse pompöösselt, jah, tegelikult alati oli nii, et Montekste praed, eks ole, et siis ta heidab ta voodis kaunitariga, et niisugune novellilaadne niisugunevat praegust aja märki kandev. Kes on vaenlased, kes on sõbrad, mis meist edasi saab, tähendab tegelikult ebakindlus maailmas et see kõik kajastub ja, ja see teeb usutavaks. Mina olen selles mõttes positiivselt üllatunud, et justkui niisugune triviaalne raamistus on leidnud jah, sellise vormistuse, näiteks. Ja lõpetuseks, kui nüüd võrrelda kõikide teiste Bondi filmidega, siis kui luua selline mõtteline skaala, siis kuhu umbes praegune uus Bond võiks paigutada. Seda on väga raske öelda kuhu ta isiklikus ka muidugi ka sinna tipu poole tegelikult. Kui nüüd mingi skaala paika panna, vot Kristiinast mainis tema nii-öelda Moore'i-aegne laps, eks see kindlasti mõjutab, eks ole, minu jaoks oli nagu Moore'i asi klounaad, ehkki ma väga hindan teda pretsinklerina, eks ole, kelmide pühakutes jah, minu jaoks võib-olla see praegune film oleks tahtnud näha nii-öelda seda direktorit kus on natukene rohkem õhku ta nüüd hästi tihedaks monteeritud, mis on jällegi aja märk. Aga ma julgeks öelda ka, et võib-olla, kui nii-öelda siis, et sekkasinovi all oleks sealt 10, see oleks olnud üheksa. Aga seda teist osa ei ole ilma esimesed tai ja muide, ma teen hästi põgusa kõrvalepõike, nimelt ma võin sellega uhkustada, et minu Kanadas surnud onu on kohtunud Iieffemingiga jah, täiesti triviaalselt tausta läbi, ühesõnaga eesti pagulasena. Ta töötas Toronto lähistel Hamiltonist hotellis, mida külastas Ian Fleming. Ja ta ütles, nii et oli tegemist väga arrogantselt džentelmen iga, kes oli äärmiselt pirtsakas just nimelt nende kokteilide osas ja kõik nii edasi, et see igavene vastik klient, kes noris iga detaili kallal, aga vot see on ka tema raamatutes seest. Tegelikult, millest mul natukene kahju, on mul natukene kahju tegelikult sellest vanade aegade seksuaalsusest, mis on läinud kaduma, et hea küll, me elame AIDSi ajastul, et tunda ei saa enam igat naist voodisse viia. Aga, aga midagi sellest võiks nagu tuua tagasi, eriti arvestades jälle. Kreegi on nii hea näitleja, ta võib lubada endale ka huumorit, ta võib lubada endale säärasemaid ambivalentse maid, tundeid, et seda mahutaks. Jah, täiesti ühinen sellega ja tegelikult jällegi nii vähe kui seda oli, aga selles filmis publiku teisel võib-olla märkamatuks, kui sinna tuleb natukene äpukene briti naisagent teda nii-öelda vangistama ja siis ta ütleb, et nii, et nüüd ma lähen laskma ennast vangistada ja, ja siis ta ütleb. Ma loodan, et tal on käerauad kaasas, pilgutab silma meeskolleegile, mis, mis on niivõrd hea, natuke šovinistlik nali, aga vot seda võiks olla tõesti rohkem. Tänan, Kristiina tovi, tantsija Raivo Järvi, seda, kuhu asetub saate kuulaja jaoks uus Bond. Teiste varasemate fondide reas saab juba igaüks ise uue Bondi järgi hinnata ja paika panna. Ja meie vaatame üle, mis sellel nädalal veel huvitavat toimus. Üheks suureks sündmuseks oli Brita briti kirjaniku Adams Rõupi külaskäik neljapäeval. Trump esitles siin oma romaani kahe hingetõmbe vahel. Ja tähelepanu väärne on romaan selle poolest, et selle tegevus toimub osaliselt Eestis. Nimelt helilooja Jack Milton reisib kolmeks päevaks Eestisse inspiratsiooni koguma ja armub sinka ajasse noorde ette kandjasse, kes oma maa kannatustele ja uue vabadusega kaasnevale edule ja ohtudele kogu hingest kaasa elab. Turb on varem ilmunud intervjuus öelnud ka, et kiindumus Eestisse sai tema jaoks alguse Jaan Kaplinski luulest ja tema lemmik on kaasaegsete heliloojate hulgast. Tartu muide, kui raamat eelmisel aastal Inglismaal ilmus, siis oli selles ka üks faktiviga kommunistide purustustöö Tallinnas oli hoopis fašistide arvele kantud, aga see sai järgmise trükiga kohe ka parandatud. Ja kõike kirjastajaid, kes on romaani tõlkeõiguse ostnud, on sellest veast ka informeeritud. Nii et võib arvata, et küllap need veaga raamatut langevad varsti harulduste kategooriasse. Ja veel üks huvitav fakt. Kui raamatut tahetakse filmi teha, siis soovib torpet. Filmitegija oleks kindlasti eestlane, nii et režissöörid, produtsendid, stsenaristid võtsid selle välja kutsuma, vastu võtta. Seda enam, et ma saan aru, et suurem töö on juba tehtud. Autoron nõusse räägitud. Üks huvitav uudis ka tuleva-aastase muuseumi aastaga seonduvalt. Nimelt otsustasid kirjanikega seotud muuseumide ühendada aastaks oma jõud. Plaanis on mitu ühisprojekti, aga nendest põnevaim on ilmselt rändnäitus nimega kirjanik ikkagi esimene mis sai alguse Jõgeval, Betti Alveri muuseumi ise jõuab jaanuaris Tallinna. Seda, et tegu on üsna hea plaaniga, näitab ka see, et rahvasuus on seen rändnäitusel Eestit juba Vilde punase soki näituseks. Ja nimelt koguti sellele näitusele igast muuseumist üks kirjaniku iseloomustav ise, mis sai endaga kaasa pika selgituse. Nii võib näitusele kõrvutina Eduard Vilde punast sokki, Lydia Koidula käsitöökasti, Oskar Lutsu äratuskella, Betti Alveri tindipotti Tammsaare rahakoti ja Juhan Smuuli karvamütsi mis Lugusale Vilde punase sokikooli, et seda nii laialt teatada. No see on seesama punane sokk, mille vee Eduard Vilde pisuhännast kirjanik Tiit Piibelehe jalga kirjutab. Aga lugu ise olevat juhtunud. Nii. Kord Kopenhaageni parki jalutama minnes avastas Vilde, et tal on sokkis augu. Aga hajameelne, nagu ta oli, vahetuste ära ainult katkise soki ja nii ta siis jalutas, ühes jalas punane ja teises jalas must sokk. Eks Väike-Taani tüdruk olevat seda märganud ja olevat öelnud, Vildele niimoodi ikka päris ei kõlba. Ja seda seika siis kasutaski Vilde oma näidendis, mida ta parajasti kirjutas. Seega, kirjanik asjad, millest igal oma lugu rääkida, on ränne ikka seal kõigile vaatamiseks väljas. Tallinnas aga hakati ehitama nukukunstikeskust. Eesti nuku- ja noorsooteatri sisehoovis sai nurgakivi uus nukukunstikeskusele nukuke mis peaks valmis saama 2010. aastani märtsis. Keskuse põhiosaks saab nukumuuseum, mille kogu annab ülevaate nii Eesti nukukunsti kui ka nukuteatri ajaloost muuseumisse ka Eesti nukuteatri asutaja Ferdinand Veite nimeline tuba kus leiavad koha tema olulisemad nukud. Ja üks uudisel filmist ka. Teatavasti tõi oktoobrikuu meie filmidele jälle mitmeid auhindu rahvusvahelistel filmifestivalidel. Kui mõni nüüd ära mainida, siis partumis võitis parima mängufilmi auhinna raagi Klass. Kreekas tunnistati parimaks parimaks meesnäitlejaks Jan Uuspõld. Filmis Jan Uuspõld läheb Tartusse ja Küprose filmifestivalil sai filmi, kuhu põgenevad hinged, peaosaline Ragne veensalu parima naisnäitleja auhinna. Aga kuna meie filmikunst nii heal tasemel on, siis otsustati, et nüüd on aeg minna Hollywoodi, õpetada ameeriklastele, kuidas peab filmi tegema. Ahah, et kõik kordub, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis Lennart Meri kirjutas kunagi, et kunagi tähendas sõna kala meie inimestele suurt saaki. Läänepoolsed rahvad võtsid selle sõna oma keelde ja hakkasid niimoodi nimetama suurt kala. Sõna tuntakse tänapäeval inglisekeelse nimega Uueil. Meile tuli see tagasisõnana maal. Kas see on umbes samasugune protsess? No tegelikult oli see nali. Aga kui tõsiselt rääkida, siis käis meie kinobussimeeskond Ühendriikide lastele filmitegemist õpetamas küll ja näitas neile ka Eesti lastefilmi Ruudi. Nädala jooksul külastati viit kooli Washingtonis ning eesti kooli New Yorgis. Tegu oli programmiga Kiidseuro festival, kus kõik Euroopa Liidu riigid tutvustasid oma maad ja rahvust läbi muusikateatreid, tantsu, kirjanduse, filmi ja muude kunstiliikide. Natuke vähem laste teemadega, seest ameerika teemadega, jätkame veel. Olgu veel öeldud siis, et eelmine nädal tõi uudise, nagu oleks kuskilt Ameerika salasoppidest leitud veel piitnike avaldamata teoseid. Leitud teose autoriteks on väidetavalt William puruks ja Jack kiruak ja räägib ühest salapärasest mõrvaloost 1944. aastal toona juba enam mitte nii metsikus läänes Tirokia puruks kirjutasid mehest nimega Lucian kar, kes oli noorest peast mõrva sooritanud. Hiljem aga sai piisavalt mõjukaks meheks, takistada teose ilmumist. Nii räägib legend. Aga võib-olla on siiski õigus hoopis kriitikutel, kes arvavad, et võib-olla see avaldamata jätmise põhjus on ikka selles, et tegemist ei ole üldsegi mitte väga suurepärase teosega ja kas see ikka päriselt Cervakia Burrowsi kirjutatud on ka natukene lahtine. Uudis oli küll märkimisväärne, aga kuna selle sisu raskesti tõestatav, siis jätame selle praegu sinnapaika, kuulame muusikat ja lähme edasi järgmiste teemadega. Kell on saanud 12 ja kohe 34 minutit ja meil on aeg minna raamatumängu juurde. Enne tänast raamatu mängu olgu öeldud ka teenimisele nädalal jäänud raamatulause arvas õigesti ära mai, temaga võetakse uinaises ühendust ja õige vastus peitus Sigmund Freudi raamatus inimhingeana toomiast tänase raamatumängu juurde, nagu ikka, meil on kolm lauset teil kolm õiget vastust ja laused on siis kõik seotud aktuaalsete sündmuste või lauset tänase saatega. Nõnda ja esimene lause on siis järgmine. Enne keskpäeva tuli korraks päike välja. Ja telefoninumber, kuhu saate teada anda õigest vastusest on kuus neli, üks, null kuus üks kolm. Ja lause oli enne keskpäeva tuli korraks päike välja. Ei paista, ei paista seda päikest veel tegelikult praegu nii väga Sid Tartust kuskilt. Nii ja meil on esimene helistaja pere. See on Rehepapp tõepoolest, teise pealkirjaga november, juhul kui ei oleks tulnud õiget vastust, oleks pakkunud ka järgmise lause sellest samast raamatust mis oleks natukene seda ka võib-olla tuttavamaks teinud, kellega ma räägin. Vello teatavasti arvatakse, et see, kuidas Kivirähu Rehepapist kujutas mõningaid tegelasi, sarnaneb üsna palju sellega kuidas eestlased justkui käituvad või välja näevad. Samas Kivirähu järgmine raamat, mees, kes teadis ussisõnu, seal on ju eestlasest hoopis teistsugusem pilt. Kuidas teile tundub, kumb neist teie meelest Eesti inimest rohkem iseloomustab, kas selline Mõisa pügav või selline koopasse pakku pugev eestlane. On tõepoolest raske küsimus, missa Riho arvad mõlemad? Mõlemad see on, see võib tõepoolest võidule veel umbes miljon varianti, kuskil nii palju meid olema peaks. Aga selge, tänan, Vello ja suhtleme vast pärast saate lõppu, kui loosiõnn naeratab. Ja lähme edasi oma raamatumänguga. Nii, ja meil on järge ootamas. Teine lause. Ja teine lause on järgmine. Karjafarmi omanik seons olid kanala ööseks lukku pannud. Aga ta oli nii purjus, et unustas sulgeda augud, kust kanad sisse-välja käivad. Selline oli siis lause ja telefoninumber on kuus, neli, üks null kuus üks kolm. Ja veel ei ole helistajat. Võib-olla sa võiksid kohe vihjeks ära öelda, millega seoses selline küsimus üldse üles. Nii ja nüüd meil on helistaja. Tere. Kas oskate öelda, millise lausega, millise raamatuga on tegemist? Loomade surm survel. Pärane, kas meil on liiga kerged küsimused või on meil liiga targad kuulajad? Mulle tundub, et see viimane on õige. Üks väga kuulus ja tuntud hüüdlause või põhimõte on sellest raamatust pärit, mis puudutab võrdsuse teemat, ega teil seda meeles ei ole? Päris hoobilt ei tule. See on siis põhimõte, et kõik loomad on võrdsed, aga mõned loomad on võrdsemad. Kellega ma rääkisin? Virgo, tänan helistamast, Virgo ja kui hästi läheb, siis võtame ühendust pärast saate lõppu. Ja raamatumäng jätkub ja äraarvamiseks on jäänud veel üks lause. Ja see kõlab niimoodi. Esimest korda sain matiiniga kokku varsti pärast seda, kui me naisega lahku olime läinud. Selline lause siis telefoninumber kuus, neli üks null üks kuus üks kolm. Ja selle lause kohta võib öelda, et et õige vastus võib peituda juba täna ette loetud uudistes. Ja meil on helistaja. Halloo, tervist. Tervist, kas võib-olla äkki Jack'i poegkonda, Rõud? Täitsa õige eestikeelse nimega siis teel. Kas esimene lause oli teile nii kenasti pähe kulunud, et kohe ära tundsite? Ei mul sele tiini järgi ja Kerooteisest enne kuskilt läbi. Just nimelt, kes meile helistab? Ivo Te, kuulsite ennem seda uudist ka. Piitnikel võiks justkui olla kuskil salamaterjali peidus, kas teie usute seda, et nendel võiks olla veel kirjandust, mida pole avaldatud? Kas oleks ka rõõmsada ise kätte saada? No otse loomulikult, väga tore. Loodetavasti jõuab sisse Viitnike salamaterjal varsti ka eesti keelde. Tänan helistamast, Ivo, teie nimi läheb samuti loosirattasse. Vaatame, kes on tänase raamatu mängu võitja. Nii kell on saanud 12 ja kohe 42 minutit ja meil on aeg minna oma teemadega edasi. Ja lähme edasi luulega. Luuletaja Maarja Kangro on uus luulekogu ja selle nimi on Eureika. Sellise lausega tuli lagedale juba Archimedes, kui ta järjekordse avastuseni jõudis. Aga mida leidis Maarja Kangro, seda küsis luuletajalt Urmas Vadi. Heureka. Mul on see nüüd olemas. Kena sompus ilmaga vesteldakse mereäärses kohvikus vaikselt. Lusikad löövad kõlavalt. Mõnele õrnemale, võib-olla näib, et vastuluid. See hoiab mind praegu püsti, ma loodan. Jah, tõesti, kui mõelda, et mul on nüüd see olemas. Korraks vaatab ta kive, mis on roosad ja vett. Ma mäletan loomafilme ja päris loomakarju ka. Väga sageli nad lihtsalt konutasid. Ettekandja tuleb, kohv on päris kallis, maja kooki saab ka. Vihma tibutab. Aga kui keeles on olemas sõna norus, ei saa kogu keel olla norus või kogu olemine või, eks sellist rikkursiivsust ei saa ju olla. Nõud, kõik suvad siin nii valjusti. Mul on nüüd olemas. Mõnda aega hoiab see meid püsti, eks. See luuletus, mille sa praegu Maarja Kangro esitasid on pärit su viimasest kolmandast luulekogust ja on selle kogu nimiluuletus Heureka. Minu küsimus on sellest luuletusest ja puhtast uudishimust kantud, mis on Heureka. Mis asi sul olemas on? Tegelikult see heoreeka sai valitud luulekogu pealkirjaks lihtsalt irooniast. Me omistame selle hüüde, mis tähendab, et ma olen leidnud või ma leidsin selle arhimeedia sellega, kes, kes seda hüüdis siis, kui ta vanni astus ja avastas, et see veetase tõusis täpselt nii palju, kui tema keha sinna sisse vajus. Aga selle raamatu seoreeka ei tähenda tegelikult, et mingisugust leidmist või avastamist, et siin pigem kaotatakse või kardetakse kaotust või kahetsetakse midagi taga. Ja Ta on rohkem selline Eesti ja seeläbi ka lääne inimese elutunnetus, kus niisugust avastamise või puhast Heureka momenti on jäänud järjest vähemaks. Aga sellele vaatamata inimene, kes tajub enda ümber mingisuguseid struktuure ja piire, jookseb vastu neid ja, ja pettub ja kahetseb, kuid sellele vaatamata ta lõpuks ikkagi suudab sellest kõigest distantseeruda, selle vastu ikkagi veel jätkuvalt mässata ja, ja selle kõige üle ka vaikselt irvitada, sest niisugune hoiak, et küll see meie eksistents siin päikese all on valulik, on mulle ka alati väga võõras olnud, et ma loodan, et selle raamatu väikesed kaotamise jahmatused ja ehmatus, et tegelikult jätavad väga lõbusa mulje, sellist lusti peaksin ka piisavalt olema. Aga see asi, mis on nüüd olemas, see on mul tahtlikult jäetud üsna hämaraks, see nimiluuletus on üles ehitatud kohviku vestlusena ja seal räägivad võib-olla erinevad hääled, kes tahab, võib need viiega Ühe ja sama hääle all. No see, mis olemas on miski, mis selle inimese jaoks, kes räägib, on suur väärtus, mille ta nüüd kätte saanud. Kas see võib siis olla hea hulk raha või perekond, ilus romantiline suhe või inspireeriv töö. Aga ta on ise sellest natukene ka jahmunud, et võib olla seda väärtust need oma käes hoides. Ei, see hakkab vaikselt kahe niimoodi kohtuma, nagu nende asjadega ikka on, et igasugune nauding, kui seda lõputult korrata, ühtemoodi hakkab vaikselt kuluma. Ja siis tulevad seal sisse need teised hääled. Nagu ma ütlesin, need võivad ka ikkagi jätkuvalt sellesama inimese mõtisklused olla kus ta leiab, et tegelikult selline rahulolev eksistents või eksistents, mida parajasti miski ei ähvarda, sarnaneb nende looma karjadega, kellel on parajasti täis, kes parajasti tegeleda jahipidamisega paljunemiseks. Ja siis nad lihtsalt konutavad. Minu meelest see luuletus on iseloomulik ka sinu osadele teistele luuletustele, et üks asi muidugi, mida sa juba nimetasid, et seal võib olla teised hääled, võib-olla ka üks hääl või noh, et kas monoloog või dialoog või kes seal siis räägib, aga tihti oled sa nagu selles reaalses hetkes või noh, just nimelt seesama kohvikuvestlus, millise luuletus aset leiab. Aga mõtted jooksevad kuhugile mujale noh tõepoolest sellele keelele ja loomakarjale ja nii edasi ja nii edasi. Kas sellest võib välja lugeda, et sa ei ole kohal ja kui ei ole, siis kus sa oled? No ma arvan, et inimese ajus on kogu aeg mitu programmi tegelikult lahti õi käigus üheaegselt paljud luuletused on tõesti niimoodi üles ehitatud sellise mitme kihina. Asi võib alata mingisugusest konkreetsest sündmusest, konkreetsest kujundist ja väga paljud lood, eriti sellised narratiiviga luuletused siin põhinevadki isikliku elu sündmustel ja samas kaldun ma kohe ära mingisugustesse abstraktsioonidesse, mulle meeldib sealt hakata tegema selliseid kaugemale ulatuvaid järeldusi ja üldistusi. See tekib siis, kui sa iseenesest distantseeruda selles mõttes luuletuse kirjapaneku ajal. Muidugi ma ei ole enam selles ajahetkes kohal ja niisugune teatav jahe distants, irooniline distants iseenese suhtes, ma arvan, hoiab ära ka mingisugused puhangud, mis võib olla teistele läheksid natukene peale tükijooks. Sa mainisid seda kaotust ja, ja tõepoolest see kaotus, et teema või selline närbumine on selles kogus ka üsna läbiv, kas näiteks piim läheb vanaks ja siis on kahju seda ära visata või siis näiteks luuletus asja surm, kus sa võitled vanakapiga ja lõpuks saad sellest vanast kapist võitu. Aga nagu mingisugune kahjutunne on selle taga, aga kas selle kahjutunde taga omakorda on ka midagi laiemat mingid väärtused, mis jäävad meie ajale jalgu? Kahjutunne, või kahetsus, see näitab võib-olla filosoofiliselt mingisugust sellist substantsi otsingut, et on olemas tõesti see miski, mis, mis on ainukordne, mis on ainult ema ja nüüd, kus teda enam ei ole, ta võib tõesti ka päriselt kaduda, eks ole, ei ole mitte tegu mingisuguste struktuuridega, mis pidevalt ennast kordavad ja ja mida võib asendada, see on võib-olla tõesti see konkreetne piima hulk, mis läks vanaks või e-konkreetne armuke, kelle ma olen otanud. Ma tõesti tahan just neid tagasi, kui neid enam ei ole, siis on tunne, et see substants on tõepoolest kadunud. Et ma arvan, et selle selle taga on jah, see selline küsimus, et kas on olemas see miski, mis on asendamatu või siis on kõik üks niisugune kulg, kus ütleme, tühimikke võib või pidevalt asendada teiste samasuguste siis üksustega. Kogu aeg ju praegu eriti teravalt on tunda ja näha, et midagi muutub. Tõesti see väljavahetamine, noh näiteks praegu on ju majanduslangus ja pangad vahetatakse välja kriisi poolt ja ja Ameerikas olid just äsja valimised ja valge mees vahetati välja musta poolt ja, ja nii edasi ja nii edasi. Kõiki asju vahetatakse välja. Ja sellised suured muutused meie ühiskonnas toimunud praegusel hetkel, Maarja Kangro, kas sina kui luuletaja oled sellest mõjustatud? No kindlasti nii päris palju ja ma vaatan, et näiteks praegune Barack Obama võit isegi võiks natukene nagu sobida selle ühe minu luuletusega sellest kogust, mille nimi on demokraadi uni, kus siis mõtisklen selle üle, kuidas mingisugune hulk inimesi teeb valiku, mille tulemusel sünnib midagi, mis, mis on märksa selgem, helgem ja ilusam kui ühise kogu mass tervikuna. Ise on. Kas niisugune asi on Democrats, vaat tingimustes võimalik või mitte? Ma arvan, et selle kogu terve esimene pool on, on üsna tänapäevase sootsiumis toimuvast mõjutatud, võida tegelebki, sellega see ongi nende luuletuste materjal viisid, kuidas ma nende nähtuste vahel paralleele toon ja, ja kuidas ma neid suhestanud mingite konkreetsete isikliku elujuhtumitega. Kuidas ma teen seal mingisuguseid üldistusi, need on muidugi üsna keerukad, võib-olla teinekord, et see ei ole niisugune ja üks-ühele moraali lugev või õpetlik sotsiaalne luule ega ka niisugune luulemis tingimata hakkaks inimesele südametunnistusele koputama. Sa pead kirgastuma või sina pead oma hinge eest hoolt kandma, kui köstri tsiteerida, selline luule see kindlasti ei ole. Ta pigem kujutab endast mõttemänge paralleelide leidmist ja mingisuguseid üldistusi ja võib-olla teinekord vähekene absurdimaigulisi analüüse sellest tänapäeva ühiskonnas toimuvast. Demokraadi uni küll lehvis, seal vast vänge hais küll ilmed olid tõllakad. Ja küll see mõmin oli tuhm, kui nemad aina valisid. Need korpas, käpad hädiselt, nii kaua täitsid sedeleid. Et kui nad lõpuks valmis said, siis tõusis kuldne valguskiir. Ta sündis peen ja sädelev. Ja jumalikult jõuline. Nii kirkalt sähvis valitu. Ehmataski ärkvele. Enda ajas püsti demokraat ja ringutades täheldas, et lilled faasis närtsisid. Kas unes tunneb lõhna ka? Ta läks külmkapi kallale. Jah, ikka tuli uskuda, et võimalus on salalik. Ta oli šikk kurblik tüüp. Ja need on kell liikunud nii kaugele, et aeg on üle vaadata, mida oma ajaga siis peale hakata, kui kultuuriga otsa saab? Homme, üheksandal novembril kell pool kuus õhtul esilinastuvad Kinos Sõprus sarja Eesti lood uued dokumentaalfilmid. Kavas on Aljona Sursikova generatsioon null, mis räägib 90.-te ebakindluse põlvkonnas. Indrek Kangro professionaalne amatöör, milles jutufilmimees Jaan-Jürgen Klaus-ist Mart harjukese sõjamäng, mis räägib Erna retkest ja Mart lillaku film Arslonga, milles jutukunstnik Sandra Jõgevast See viimane on tähelepanu väärne ka selle poolest, et selle filmi tarvis tehti mõned lõigud ka meil siin kultuuriga ja stuudios, kui Sandra Jõgeva siin saatekülaliseks oli. Palju sellest aga filmi jäi, eks seda paista. Sõpruses algab esmaspäevast aga uus hooaeg sarjast kirjandus kinos. Selle raames näidatakse kuni märtsikuuni kirjandusteoste filmiversioone, mis on ühildatavad koolide kohustusliku kirjanduse programmiga. Filmiseansid toimuvad esmaspäeviti kell kolm ja kirjandusteoste ja nende ekraniseeringute kokkupuutepunktidest, räägib kirjanik Jan Kaus. Programmi avafilm on Oscarile kandideerinud Pal-tänava poisid. Ja plaanis on veel näidata seal ka loomade farmi viimast muhikaanlast Nils Holger soni imelist teekonda Arabella, mereröövlitütart ja teisi kõik filmid on eestikeelsete subtiitritega. Ja kaks head teatri lavastust on ka tulemas teater NO99 või sellel korral, õigemini juba 84. Muide, ma olen ikka mõelnud, mida nad siis teevad, kui numbreid tagurpidi lugedes otsa saavad. Aga nagu öeldud, no 84 mängib alates 15.-st novembrist Mc peti. Anne Türnpu ja Jaan Tooming on Shakespeare'i tragöödiast koostöös NO 99 trupiga loonud oma versiooni. Ja osades on Anne Türnpu, Jaan Tooming, Risto Kübar, Andres Mähar, Jaak Prints ja teised. Vastus sinu küsimusele muuseas on, et matemaatiliselt nad saavad ainult miinusesse minna. Samal teemal jätkates. Teine lavastus on pool Klodelli Maarja kuulutamine ja selle toob lavale teatri. Näidendi tegevus toimub pärast keskaja monoliit, see maailma kokkuvarisemist ühes suurtalus, mille peremees otsustab minna issanda hauaotsingutele pühale maale. Lahkudes usaldab ta vanema tütre talupoja hoolde, kes tüdrukut armastab. Quica nooremal õel maral on tunded talupoja vastu. Loobu soovist talle mehele minna. Lavastaja Lembit Peterson. Mängivad Maria Peterson, Rain Simmul, Laura Peterson ja paljud teised. Ja Maarja kuulutamist saab näha Püha Katariina kirikus kuuel korral. Esimene juba esmaspäeval, 10. novembril. Et Tallinna kunstihoones saab aga järgmisest nädalast vaadata juba oma eluajal klassiku staatusesse tõusnud Ando Keskkülanäitust suur vaikelu. Väljas on paarkümmend maalija, videoloomingut. Aga nüüd punkt, meie aeg on selleks korraks läbi. Jääb üle vaid öelda, et tänase raamatu mängu võitis Virgo, kellel palume lahkesti meile kohe pärast saate lõppu tagasi helistada. Kõigile teistele raamatumängu saab terve nädala jooksul mängida veel ka vikerraadio koduleheküljel. Ja kultuuriga ja on eetris jälle nädala pärast ja ei ole see november nii igavene midagi. Esimene nädal on möödas ja detsember juba paistab kuulmiseni.