Tere õhtust, siin toimetaja maris Johannes. Esmaspäeval tähistas oma seitsmekümnendat sünnipäeva kirjanik Hando Runnel. Jõudu, jaksu ja head tervist talle. Aga täna kutsun teid kokku saama 25 aastase noor luuletajaga. Minu arhiivileide on pärit 1964.-st aastast. Hando Runneli esimesed luuletused on ilmunud Loomingus aasta tagasi. Ja noor raadioajakirjanik algaja novellist, Peeter Hein sõidab autori juurde koju saadet salvestama. Saate proosatekstide on Peeter heina sulest ja see ajakirjanduslik olukirjeldus raamib intervjuud Hando Runneli ka. Saate omaaegne toimetaja olnud Jaan Ruus. Aga kes loeb teksti Peeter heina olukirjeldust ja Runneli luuletusi, seda tuvastada ei jõudnud. On see Leo Martin, pealne Ruus, ei tea. Vanu kuuldemänge kuulates võime selles selgusele jõuda. Aga kui mõni kuulajatest oskand meile seda, et öelda, siis oleme väga tänulikud kes seda aega 60.-te algust ise mäletavad. Meil on siin kindlasti palju äratundmisrõõmu, mina jälle olen õnnelik, et raadiol on olemas arhiiv, kus sedalaadi kultuuriloolisi kilde leida ja rahvale kuulamiseks kanda. Niisiis on väga hea meel sisse juhatada noortesaade noorest luuletajast. Agronoom Runnel, luuletaja Runnel. Esmakordselt olnud eetris 1963. aasta talvel ja reporter Peeter Hein. Poiss tõmbas jämedat raudkonksu, millega uks kinni, käist kõvasti enda poole ja tundis, kuidas külm metallkinda külge kleepub. Uks jooksis pisut liigagi kergesti kolinal lahti ja samal hetkel lajatas päikese- ning lume helendav lagendik lausa tajutava valu ja iluga poisile näkku. Ainsa käeliigutusega oli ta eemaldanud kate hunnitult maalilt. Nüüd seisis ta selle ees, kohmetu ja pime. Hetkeks pigistas ta laud lausa mustaks piluks ja avas siis pikkamööda uuesti. Temaiis lamas veebruarikuu vaikne, külm ja päikesepaisteline hommikupoolik. Aeglaselt tõstis ta käe silmile ja vaatas lumerohelistesse metsadesse keerduvale teele. Tee peal oli mummulised, autojäljed ja triibulise treijäljed. Hingasid luulelist hõngu, tükati maha pudenenud heina, Pebred ja rõhutasid realismi, külmunud hobusepabulad. Kõik oli nagu olema peab. Poisile meeldis niisugustel päevadel maanteed vaadata, see lõi uljas erutava tundeelust. Mida veel, oh kui palju ees ja mis täis on teab mis põnevust. Tee oli poisile sama, mis püsttoanurgas. Temast pole võib-olla paukugi tehtud, aga ometi undas peidus, kastasid hommikud ja seiklused, maru tigedad tiigritega. Vaata ainult korraks seda püssi, mis kõik selles peidus pole. Ja kanasõnnik kune lävelaud 43 numbrisse saapa all on kindel stardipaik. Tahad tõukad ja olete eel laia maailma nagu vanades lauludes lauldakse. Ja alati oli põnev oodata. Misty toob. Selle tunde pärast astus poiss iga kord pärast kanade söötmist ja enne kojusõiduks hobuse lahtisidumist uksele, et teed vaadata. Ta oli oma 1000 alluva nokkajate tassinud pudruportsjonid, vaadanud üle pesakastid ja sikutanud karjalauda kaevust kohale joogivee. Nüüd siis veel teevaatamine. Ta seisab lävepakul käsisema Forina punakaspruuni. Kõrvik mütsimann ja sihib metsa vahel kokku jooksvaid rii jälgi. Tahab juba selga pöörata, kui märkab tee peal tumedat punkti. Punkt liigutab end rütmiliselt ja iga liigutuse juures käib temast välja kaks peenikest tuletiku. Mis imevärk see on? Jääb poiss lävele tunnistama. Tegelikult ei ole seal mingit imevärki. See tume täpp metsa vahel, see olen mina, magnetofon näpus ja kaks jalga kanala poole astumas. Puhinaga hoolega sammuda, et Hando Runnel lit kätte saada. Pean teile praegu kude oma tubaseid toimetusi toimetate jutustama tollest poisist seal käsis Emaforina päikese pärast silmil. Miks? Sellepärast, et amet on niisugune ja et poiss on viks noormees, mitmes suhtes samasugune nagu kõik 25 aastased noormehed aga mitmes teises suhtes jälle ainulaadne, täiesti erisugune inimene. Teist temasugust ei ole seniajani teada ühestki viiest maailmajaost. Sellepärast soo, nüüd siis peaaegu kohal pöörata ümber karjalauda nurga, siis näete kanalat, seal on tõsine vibalik noormees, see ongi Hando. Niiviisi õpetati mind keskuses. Tere, jõudu ära teha. Et kas külm kanadele liiga ei tee. Ei Kanada kuumaverelised olevused, nendele ei tee küll midagi, aga teile mulle ka, sest ikka põhjamaa inimene külmu jaluta. No mitu korda päevas te siia sõidate, nüüd tööle? Kaks korda hommikul õhtul. Talvisel ajal on saanud, jäävad niimoodi, suvel tuleb käia kolm korda pikem. Millal te siis hommikul esimest korda tulete kella seitsme paiku? No mitu korda te selle aja jooksul siis olete ilma juba jõudnud kiruda? Ei tea, kui ilus ilm siis on saanud ainult kiita, võib-olla juba mitu korda. Pois paneb kanala ukse haaki. Ta nagu kataks puskimlikku talve pildi kinni, kuni ta selle homme jälle avastab uues variandis. Või avastab keegi teine, kes selle ostab. Niisugune talvepilt on eraomandiks, mille eest ostja maksab tubli tüki ehedat armastust maa ja looduse vastu. Vilunud liigutusega tõmbab nooruk hobusele rauad suhu, veab heinasülemi jala najale kokku ning viskab siis osavasti reke. Niisuguseid asju oskab ainult põline maamees. Kätreigorjule toetamate hüppab ta sõiduriista keskele ja jääb ohjad peos aru pidama, kuidas tollele kõrvik mütsis linnamehele kanala nurgal märku anda. Et aeg on sõitma hakata. Vaatab neid tillukesi metsasid väikesi käkeerukesi nagu kipsi kuju. Kipsi kuju käis minu kohta. Sätin end kindlalt Tree nurka ja Me kihutame jalaste vidinal ühe hoo ja paari hirnatusega kiira Käära neli kilomeetrit noormehe koju. Mis seal näha oli? See tähendab noormehe kodus? Küsib uudishimulik kuulaja. Seal oli heledast puust raamaturiiul päevavalgusest televiisori ekraan soojade triipudega kodused põrandariided. Ja alustuseks oli pentsikuvõitu küsimus. Olete te põline maamees? Ja läbi ja läbi läbi-lõhki, nagu öeldakse ja siin sündinud ja kasvanud Jah, kohalik elanik väikeste hüpetega siia ellunud koolipõlves Amblasse nõlva jaani paides. Kaua sellest kooliajast nüüd möödancis? On see nüüd siis lõpp või on Velmastamist? Nüüd on tegemist seal mitmendal kursusel tepite neljandal astronoomiat seal siis mittestatsionaarselt kaugelt ja kuidas läheb? Väga-väga kehvasti, kui nii-öelda teised, kellel koos alustasin, on juba lõpetanud seda ametit ma pealgi. Kanalasken, et oleks vaba aega rohkem. Maamees elab maal tükk aega. Siin on inimesi vähe ja siis, kui läheb linna, vaatab tänaval palju inimesi, siis just see inimeste nägemine on vastu juba omaettenihke. Ja hea tunne tekib. Võib-olla linnamehel on linnamees, kes on harjunud juba selle rahvasummaga, siis seal võib olla näiteks laulupäev tekitab sellise mulje või läheb seal laululavale ja seal 10000 või mitukümmend 1000 lauljat tema koos nendega laulab ja siis tekib selline tunne, et vat mina üksi suudani võimast häält need võib-olla siis maamehel ka läheb. Linna näeb nii palju inimesi, juba siis tekib niisugune tunne. Et vaat, kui palju meid ka siiski on. No seda tunnet värskete muljete ja uute kohtumiste uppi inimeste vajadust, seda on vist kõigepealt tarvis inimesel, kes ise kirjutab ja loob Loomulikult sõstar üksinduses vastu ei saa midagi luua. Millal te oma esimesed värsid kirjutasite? Kõige esimesed, võib-olla juba teises-kolmandas klassis kodusest idüllilist. Aga siis oli pikk paus ja võib-olla siis keskkooli lõpuklassis. Ütelge, millest see tuleb ette nii hilja, tõite oma värsid avalikkuse ette, see oli vist alles mõni kuu tagasi, kui ta saadi teada, et Hando Runnel on niisugune mees, kes kirjutab huvitavaid luuletusi. Võib olla seletatav enesearmastus ei ole lihtsalt soovi ennast ennast väga kehvasti näidata ja alles siis, kui juba ise leiad midagi, midagi ehk on, siis sai ka mindud nõu küsima asjatundjate käest. Suvitaja see on juba mitmes hommik, mil ma ärkan kella viie paiku. Kõik on veel nii unes, kas maiku laudu nagu rasked pommid. Aga miski nagu sunnib tõusma kukelaulutunnil, nagu oleks aega vähe aega, vähe aega, vähe. Äkki justkui pista pähe ja ma lähen ruttu-ruttu, hüppan hommikusse. Maantel siledal, kui põrand vanker karjamaale põrab. Lüpsivankris istub piiga, vennas, mis sa enam viidad, pistan, jooks, jõuan järele, kalpsan sõidult vankri pärale. Piim, kui värske vaadiõlu vahutab, lüpsik vaevu viimseid piisku, mahutab mina hoogsalt kaasa rügal lehma kukla lõhkus, sügan kaela patsutanud, paitan. Puhtast südamest, laitan. Teine asi, mis teie värssides on looduse kõrval, see on tüse huumor. Selle järgi peaks küll arvama, et töö läheb teil hästi, sest inimene, kes alati heas tujus, on peaaegu tema elu ja tööga rahul. Ja alati vastu ei olegi. On. On ka selliseid vastupidiseid nähtud ajast on ka halb tuju, kuid võib-olla inimene jänesetoetuseks siis leiab huumori ja see aitab siis halvasti välja. See on vististi sügisel kartulivõtmise ajal või? Tea vahest vahest Tuneesia. Kui te nüüd lõpetate epa ja teist saab agronoom, kas te tulete siia kolhoosi tagasi? Kindlasti tuleb ametisse asuda mujale, sest meil on tugev kaader. Ja kui minna ametisse kuhugi tööle, siis mitte sellepärast, et seal oma oma palka silmas pidada. Et amet on aus ja meeli nagu laulusalm, ütleb ta siis. Aasta jooksul mitu majandid läbi käia ka maa on ikkagi selline asi, mis vajab kõigepealt tundmaõppimist ja kindlasti tuleb siis jõemaa peal töötada kauem. Maan nagu inimene. Et temaga peab olema kaua koos ja teda ei saa nii võtta, jätta. Üks külamees. Need olid tohutud käed. Nad jõudsid koormaid kanda. Ei jäänud hätta, need käed. 1000 tööd võidi neile anda. Need olid vanad, käed olid orjanud mõisat ja talu. Ligi 60 oli käes. Kui ühiseksaid kõik talud. Need olid targad, käed. Nad tundsid põlde ja loomi. Nad teadsid, kui vihma too päev siis jooksvavim vaevas sooli. Need olid rumalad käed. Kui kiusas viinapoolik. Siis nutsid need üksikud käed. Et elu on pagana poolik. Kuid need olid töömehe käed. Nad hoidsid elust kinni. Need olid tohutud, käed. Kirstu, kaasmahtus vaevu kinni. Ma küsisin, millal te kirjutasite oma esimese värsi. Kas te mäletate, millal te ajasite oma esimese vao, sest kui me nüüd räägime kui agronoom Runnelist, siis peame vist selle tähisega panema. Ja siis ta see suhteliselt hilja. Nagu ma mäletan, ei olnudki, mul oli väga meeldiv töö poisikesepõlves tulla, teised. Minuealised olid ammu oma vao ajanud. Isales läksin, mina, vanem vend oli hakkaja, tema tegi siis. Tema ja siis teile jäid ainult järglased, siis keskuses öeldi, et juhatuse liige. Mis ajast peale te olete? Aastapäevad olid juhatuse uue juhatuse valimine 24 aastaselt siis vä? Heli heledal hommikul sõitsin varakult väljale laiale kodukamarat kummuli, keelduma. Auravad päikeses värsked vaod lõputud lõputud on need vaod. Nooruses juba neid algasin. Kogu elu on aga läinud eluaeg olen kündmas käinud. Siiski lõppedell veod. Siin need on kõige savide Sõmerd. Siin need on kõik need kruusad ja kõmerd. Pae põndakut, liiva Sossid. Viige mind ära, kui arvuti sinna, kus kauged paigad. Kodumullale, siia oma tagasi kinnisilmi, ässi kaudu ka jõuan. Jõuan sumedal sügisel. Jõuan ehk hilisel hommikul. Aga ma tagasi tulen. Värsket vagu siis jälle küllal, kodukamarat jälle katsun. Sõrul mullasse soonikat, sõrmed. Ööpäev hiljem noormees on hommikust korda kanalas talle ööbinud punase kampsuni krae valla ja hakkab oma esimese satsi toimetusi lõpetama. On jäänud veel vee järel käia. Nooruk sirutab selga ja pihib käega üle sooja otsaesise. Jälle tunneta kummalist õndsat tunnet südame ümber. See imelik tunne jälitab teda hommikust saadik algesse märkamatult varahommikul, kui kuu kumendas lume kohal. Puhas nagu äsjamunetud muna ja tema raputas linnamehel tund maha. Nad jõid kohvi ja sõitsid siia tema tööle linnamees, et bussi peale minna. Kui ta uksel seistes vaatas, kuidas kõrvik müts metsavahelisel teel väikeseks mustaks punktiks pisenes, mille algaks peenikest tuletikku edasi-tagasi tiksusid, liigutas see tunne nagu laps valusasti südame all. Nüüd piinas ta tunne järjest tugevamini. Pagan, see on mõtesta keset kanalat Eestis. Käsi ikka veel hajameelselt otsessist pühkimas. Ehmatab noormees lõpetab ja vaatab, kuidas madala lennulaega kodulind pesalt lendu rabeleb ja meeletu käraga ülistab ning reklaamib oma pingutuste vilja, oma tähtsat loomingut. Kalamastaks. Järsku sädeleb nooruki unisevõitu nägu täis ja südamlik piltliku naeru ja ta ütleb paljust enese ette. Kanaism. Pöörane, maitsetu taktitu kära oma teo puhul. See nakatab mõnikord inimestki Kanaismi. Näiteks noort inimest, kes suurte sõnade saatel tuleb maale. Ja poole aasta pärast vaikselt kaob. Nooruk võtab ämbri ja lippab vett tooma. Imelikku tunnet ei ole, ei ole. Südame ümber oli tiirutanud kartus Kanaismi pärast. Ta oli eile seisnud ootamatute ja natuke isegi naljakate küsimustega silm silma vastu ning täna oli too mees magnetofoniga lilla läinud. Tema mõtted ja luuletused kaasas. Kanaismi ei võinud seal olla, mõtleb nooruk rahulikult, tõmmates jämedast metallkonksust ust enda poole. Nagu avaks ta hunnitud maali, mis lahkab vastu lume ja päikese Helenduse. Kui su mõtted sätivad päevade kaupa metsade vaikuses ja töömeeste nöökiva vestluse ajal ei ole nendes Kanaismi Kuulsite noortesaadet, 1964.-st aastast. Agronoom Runnel, luuletaja Runnel oli sele saate pealkiri, saate autor Peeter Hein. Pajatus, mida kuulsite, oli pärit Peeter heina sulest. Aga luuletekstid Andorunderede endalt. Meenutagu see ajalooline heietus Eesti Raadio arhiivis. Seda, et kirjanik Hando Runnel tähistas äsja oma seitsmekümnendat sünnipäeva Kuulmiseni ja aitäh kuulamast ta toimetaja maris Johannes.