Vabadussõjasajast 1000-st sõdurist näeb Eesti vabariigi 70 viiendat aastapäeva sadakond. Paul Purre, Ants Rästas, Theodor Andresson, Aldur Saar, Julius Saar. Aleksander vutt on jõudnud jäta mälestusi helilindile enne veel, kui kustub eha. Kus kohas me relvad saime, padrunid saime, vot seda ma ei mäleta, ootame, ootame seif, rivistati meid ülesse ohvitseride saatel, seal oli lipnik Raudsep ja lipnik Johannes. Ja ees oli Eesti rahvuslipp ja kõige ees oli Tallinna tuletõrje orkester. Ja siis käies marss ja ja siis marssisime pagari tänavalt marsihelide saatel balti jaama küsiteks. Kuu lähti. On Kuulat, Narva, mis sinna, igatahes mitte nalja pärast. Inimesed jäid vaatama, kui me marssisime, kaubanduskoolipoisid olid, olid vorm oli mustad, mustad, pallitud. Gümnaasiumile olid allid valitud. Balti jaamas oli kaubarong, milles olid ehitatud puit, narid ja muud valguses ei ole, ainult latan küünlaga. Asusime siis sinna vagunitesse ja algasime sõitu Narva poole, siis suuremates jaamades toodi rahvuslipp, toodi välja. Orkester mängis isamaalaule, peeti kõnesi ja kutsuti kõik Eesti vabariiki kaitsma. Ühes jaamas kutsuti kuulipildujavagunid, nagu nimetati grupp poisse. Seal oli kaks rasket kuulipilduja ja lipnik Johannes Lipp ning Raudsep siis küünlavalgusel, kui rõngaga sõitma õpetasid, siis poistele raskekuulipilduja, Maksimi, materiaalosa põhimõtted, mismoodi laadida ja mismoodi üldse käsitada ja vaat niisugust õppus järgmisel pead jälle vahetati grupid ära. Nii et siis, kui me Narva jõudsime, siis oli suurema osa poisse kõik pealiskaudselt raskekuulipilduja, Maxim, ega enam-vähem tuttavad. Isa määrati ajutiselt Rakvere vallavanemaks ja siis hakkasid tähendab meile peale tulema enamlaste väed Eestisse. Ja isa ütleb niiviisi, et mul on kaks poega, ühel tuleb minna kodumaad kaitsma. Ja nii siis lina võtsingi jalad selga ja läksin ennast ülesanne vabatahtlikuna rahvaväkke. Aga siis oli asi juba nii, et enamlased olid juba Rakvere alla tulekul. Ma siis läksin, kommendantuurid olid kuulutused ka üleval, kus kohta tuleb nullida ennast, kes tahab vabatahtlikult minna ja läksin siis Comenatuuri, andsin siis ennast seal ülesse ja paar-kolm päeva oli seal teisi mehi, oli ka noori, neid no võiks ütelda, kooli õpilased. Ja. Seda püssiga ümber käia ja siis anti mul valida, missugust relva ma tahan, kas ma tahan vene kolmeliinilistan saksa püssi võid, van Winchesteri? Ma jäin pidama selle vanavanema Winchesteri peale, sellepärast selle sees sai kasutada Saksa ja Jaapani padrunid. Tuleristsed ma sain Rägavere mõisa all. Ja siis oli seal, oli nii, oli raudtee, oli näha sealt. Ja siis meie luurajad käisid. Ja ükskord tuli teade, et on tulnud üks suur ešelon vägesid. Punalage Punavage ja ja tulevad Rägavere mõisa peale. Meil seal oli suur kiviaed, oli, tähendab mõisa ümber meid, siis saadeti sinna selle kiviaia taha ja seal oli ka sõjaväeosa. Arvatavasti oli see viienda polgu osa, sellepärast et pärastine kindral Reek kavandas seda osa seal väeosa ja need niiviisi, tähendab kui see ragin hakkas seal peale. Reek sõitis ratsahobusega meie aheliku taha ja kavandab, et poistest, kes on maapoiss, kes oskab hobust ette rakendada kohe minu juure. Ma mõtlesin, et no mina olen, mine koheva poiss talli juure, pane hobune ette ja võta sealt natuke maad eemal on halastajaõde ja seal on üks haavatud eesti ohvitser viidema otsekohe Rakverre soomusrongi sanitaarvagunisse. Läksin kohe tallivormanile hobuse ette, üks kakskolm salt ja heinu ka peale. Kui haavatu on, siis ta peab ikka pikali olema. Ja siis mina sõitsin selle kohani, kus see inimene olid, siis ma mäletan, tal olid kuldsed pagunid ja üks lüps oli peal. Tähendab, siis ta pidi olema leitnant, alamleitnant ja leitnant oli kahe kahe kuppuva. No ja siis hakkasin kohe sõitma kiiresti, võtsin selle õega peale ja ta oli haavata saanud, haavata saanud ja kuidasmoodi ärkasheti kuul oli viinud kõrisõlme ära. Mina ei tea seda meest mis tema nimi oli. Vees, kust ta pärit oli, kesta rahvuselt oli, seda ma teda rääkida ei saanud. Ja siis hakkas sõitrace peale. Detsembrikuu tuli teade, venelased on Narva tulnud ja nendel on vastu seatud ainult õpilased. No ja siis sütitas meid ka. Ja minul oli belgia naaber Georg kütt ja tema ütles, et jaa, et nüüd hakatakse formeerima Scout rügementi. Tema onu on ka üks nendest, leitnant Allik ütles, tema. Ja mina sain ja seal mu pinginaaber saime nii kaunis vaimustatud sellest ja oli esimesed, kohe läksime kohe andsime end vabatahtlikult üles Scout rügementi loomisel, kus kohal see oli Viljandis seal üks karskuse teemaja ja sinna olid esimesed narid tehtud siis ja seal oli üks, kes registreeris ka. Ja ma mäletan seda, kool oli lahti, jõuluvaheaeg tuli ja siis läksime sinna, panite nimed kirja, nimed kirja ja, ja siis. Aga kas te kodustele sellest rääkisite? Asi oli nii, et mina sõnagi ei rääkinud sellest. Ja siis jõulu laupäeval, 24. detsembril, mina läksin kodust ära. Võtsin kaasa leidjad, mis mul olid ja läksin sinna kogumiskohta ei saa, ma mäletan täpselt. Ema oli trepi peal ja muidugi nuttis, aga ei, ei keela ka. Ja siis sellest ei oleks ka midagist abi on, sest ma olin nii kindel eneses, et aeg on isugi, et peab minema ja tuli minna ja läksin. No ja siis see skautide organiseerimine käis edasi esimesel või teisel jõulupühal, esimesel pühal olid, olid õppust tehti, seal neid palju ei olnud, kümmekond meest oli teisel pühal tõime jaamast hobustega relvi, automaatpüsse, harilikke püsse ja need olid need vene Vene püssid Inglismaal valmistatud ja ja siis need kergekuulipilduja Madsen ja Liis. Ja siis sain püssi. Järgmisel päeval käisin juba proovimas, tulin oma oma kodu ja proovisin, kuidas, kuidas piss võtab, lasin märke seal Kösti järve peal mis sai edasi edasi. Vabatahtlikke tuli juurde ja kolmandal jaanuaril tuli käsk frondile ja front, sest tol ajal oli nii, et enamlased olid juba väga kaugel Viljandi lähedal, siin õõnsus käidi juba ära Karksi-Nuia ja Taagepera ja Helme ja need olid juba ja firma lähenesed. Tarvastubleja fant oli väga-väga kriitiline moment, oli, tuli üldine pealetung ja skaudid kautidel andis äriülesanne ja meie mäletan täitmisele väga edukalt. Olen sündinud 1000 902. aastal. Rõngus, 24. veebruaril ja koolis käisin seal kõrgemas rahvakoolis. Ja koolivennaga tuli siis niisugune jutt, et Kosovo, nüüd näeme sõjaväkke temadesse, mina olen ainult punast oli alanud valgeid Teppavooli, mina olin siis kuueteistkümneaastane ja ma olin siis Eesti kaitseliidul, mitte koosseisuline maa, kuulevad kaitseliidu ja kuulaja nagu kandis toda andmeid siis salaja sinna Elva raudtee silla juurde kos silda parandati, sild hoiti Heleri Urve mõisakohalt suurtükitule all, et mitte toda silda remonti. Aga samal ajal siis läksin mina Hellenurme mõisa mõisast, siis friisin sõnad Tigasi metsavahi juurde ja säält laid siis siia Elva soomusrong lastele, kes seda silda parandasid ja pääle tolle siis mina läksin. Ma ei mäleta Paškaiv tolli, sinna mõise läksin ja tuli äkki sealt lõugu tagas Kaczoldoli dollakuda võidiot, maatid, sinna tulen ja sinna lähen ja akuste pärit. Näe, midagi teete, Shalasin maha. Ja mina olles surma läinud, mina ei ole oma saladust mitte nalja avanud, vanu ja seal sortatiivotiva kinni ja viisivassisse pele normi mõiste Pärbanis värban oli Šoltatisi otsani täis ja pandi üksikute tuppa, minul siin ju sinna kinni. Nimi oli ära üteldu juba ja nüüd nakatele. Nurme mõisa noormad Kessi. Aldur Saar Rõngu vallast on, mis tahtsin, õiendab jutt, läks mõisarahvas laiali ja, aga näed, koolivend sai toda kuuldagi ja mina küll, et on minu koolivend turbas valgete poole minna. Pääle tolle siis tuli komissar sinna ja minu tuppa ja küsse sisse lõhti täis asja, ma lasin kõik maha, mitte üht sõna. Ma ei räägi. Ja süsteti seal surma ootus ja surma autos oli kirjutatud pruuni paberi pääle. Pruun pakkimise paber oli tolle neljade rebitud ääred, mitte harilikku nagu harilikult dokumendi ja sinna oli siis tindiga kirjutatud viletsa käekirjaga minu surmavõtus kattu surmaotsust pandi siis härrastemaja seal suures toas laua peal ja laste minul nimi seal alla kirjutada ja ma tundsin, et mul käsi natukene värises, kumas esimese surmaotsuse, kirjutasin alla Hellenurme mõisas. Aga komissar Reslase otsust täide viia seal Hellenurme Mõis on Saatse mind Valka linna vangimajja rongiga, siis lätsin Valka ja viidi siis sinna Valga raudtee, hoia oma raudteejaama sisse, läksin siis oli seal ooteruumi suur tuba ja seal suurel toal Isseva kolm, neli niisult vana suur siis ta oli suure ilusa kasuka Saljon ja, ja siis nendel oli too jäljend protokoll seal käenja, siis tuleb võltskomissar, sa saad sealt üles ja tuleb nõuete, võtab sinna Khaniga siis Leisisvullennokaaniga pähe süüa, siin toa praegu alal ja siis siis näksi veri, nii mudu alla Juuska mööda nägu. Do komissar, kes mulle revolvriga pähe lei, püüdles niimatut, govori. Ma ootasin alati, et naiskonna maha katas laskma. Ja nüüd Valga vangimaja olin seal. Riia tänav, seitsi oli vangimaja Camorkat, tribunal oli seal sama, lähikesin üle tee kahekordne kivimaja, kuna siis viidi sinna minu tribunali sõjaväetribunali Valgan. Ja seal siis ka kirjutati, seal oli jällegi pruun paber, mis Hellenurmelt kaasand tooli seal kaia aktil näitledasin, seal oli üks naisterahvastel ka ja siis too seal midagi kirjutas ja ütles, oli, kui nad kuri mees põrutas rusikaga vastu lauda ja ET tõlgu läbilisas mas ainult efiga, nii palju aru, et mina kiritanteid maha laske. Charlastisest tolle protokollile teenie kord alla kirjutada minu surma otsusel Riia tänavas Valga. Ja nüüd toodi säält minu sinna jäljega markasega mark oli number üks parimat, et seal neliga Morkate kõika Morkat oli inimesi täis. Vangimaja ülem Polli eestlane ja Tugutsesis kontorite ja ütles, et Tehitumatuste Mahalaski kas neid sugulasi Valgas mõõdeti tollile seletasin mina õiglaselt välja, kes ma olen ja mis otstarbeks masel Elenud. Ja palusin toda jumala keelised, laseb mu lahti. Mõtles tükk aega ja siis mõtlesin, et mis ma saan teha, teil sugulasi ei ole, mina kirjutan kooli, et te olete ära põgenenud. Jaaguv Tedgeti saadas. Siia tagasi tuua siis lastasteid kindlasti maha, aga katsuge õnn, te olite noormees. Võib-olla läheb teil õnnes ja tõepoolest on nii ka läks. Päev otsa suitsisime, läksin vastu me ise ja teine hommik hakkasin peale. Me võtsime Ruhja ära. Siis hakkas meilgi terin peale. Enne kommudega. Siis läksime Jeegeli alla. Me ei saanud enam sugugi ei saanud puhata ka midagi, nii kui sa puhkad kaevas, kurat, maa sisse. Agalagool, nemad läksid ees järel, nii et laste näiteks maasse kaevata. Nii kaua Jeegili ääre välja. See ala oligi minek. See on düna aru, sealt oli 30 kilomeetrit Riiga, noh, seal lõppeski, siis tulid. Prantslased ja nende ohvitser seal olid olnud, ega mina seal ei, Riias ei olnud. Ma kuulsin niimoodi siis kästud vangis iga vahetada, nendelt ma vahetage vangid, kaera, nüid sakslast läksid oma poole ja meie mehed oma poole ja siis selle Lätimaa lätlaste kätte. Ja sedasi asi klappis, siis tulime sealt ära, siis oli nendega sakslastega rahu. Siis läksime Pihkva alla ja nad olid juba punaseid seal Pihkva juures väljas juba ligidal olid ja sõitsime kohe sinna Põldivooligress tööpõldu, kool tegelikult tehkuvad seal laadisin maha ja siis tuli üks jalavadi, läksime iga päev nii palju, kui jõudsin 30 kilomeetrit, läksime. Jutiga edasi, rohkem ei jõunud. No siis mina ei tea, ma ei tund seal midagi enam ja siis mina ütlesin, maja bluuris ei ole, ma enne käisin härra luures. No see oli üks väga raske tööjõu juures. Miskid ei ole jah, aga ohtlik. Ohtlik jah, aga ei pea olema nii ettevaatlik ja korras ja siis oli neid luuretahtjaid küll siis eks, Saaremaa poiss hakkas, üks pidi olema seegi sala käis ja tegi ja teised olid nii, teisi anti siis kõrvale, kui oli tarvis ja kui olnud tarvis aktsiisi väidi käis, vaatas ära, et asi korras on. Ka paugu sai palju tehtud ja. Huvitav on see, et mehi tuli tagasi hoida, kõik tahtsid minna maale. Saaks maalase sakslasega arveid õiendama. Seda ei oska kirjeldada, milline, milline oli see meeleolu, muidu tuli määrata, eks ole, aga nii igaüks tahtis minna Landeswehri vastu ja see tegi ju nisukest vigadeta. Meie oma elu ja surmapäev võitleme siin idarindel, eks ole, see tule Vahertsuga riikidel. Ja terve päev oli niivõrd tegevusrohke, sealt saime ju sõjasaaki seal ka kaks laeva ja, ja siis oli veel üks niisugune asi, et laevad pidid juba ära tulema, siis viimane kanonaad oli kell 12 hakkas vaherahu peale, siis oli kell 11 30, siis kõik laevad tulistasid Saksa positsioone vahetpidamata ja kell 12 täpselt viimane pauk, aga vaat sinna anti anti siis selle seitsmesajaaastase orjapõlve, Eestis anti sisse viimane mats ära. Aga siis oli veel üks niisugune juhus, et enne kui ära tuli, siis tuli maalt tuli lennuki mootorpaat läks lennuki peale ja sealt tuli ta siis Lembitu peale ja seal oli üks haavatud saksa viltveebis. No kui ta tekile toodi, siis olid niisugused lahedi kuuldud, mis sitaga jännata üle parda ja asi tahe. See näitab meeleolu, eks ole. Siis temaga käituti korrektide hästi, tuli morn, alguses ei rääkinud, aga kui nägi, et tema, siis doktor kookolivesi laevaarst ja siis andis talle esimest abi ja nii edasi ja siis hakkas mees rääkima ja ütles, et jah, et neile olla räägitud, et eestlased on bolševikud ja barbarid ja, ja nii edasi ja aga nüüd ma näen, et, et see ei vasta tõele. Vaat niisuguseid jutte tulid ka seal. Ja siis tulime Tallinna tagasi ja Tallinna sõit oli väga-väga nii ilus. Tallinna reidil seisma ei tea, kas kolm või neli ingliskergelt ristlejadiatestroiereid seal, aga päike oli loojunud juba ja lipud olid alla lasknud ja toodisi saksa Veltri veel siis sinna tekile. Ja kui meie siis sõitsime, Lembit tuli seal inglaste hääldusest läbi, siis ta küsib, kas teie nõus, aga muidugi. Mis te arvate? Lennuk nägi ide, Vambola nägi, ei räägi ka Lembitu peal ise on ja mis teab, üks maa laenanud vägevat. Ja teda siis kuidagi sõjaväehaiglasse. Ja rohkem ma temast aja, kui Tallinna sadama sisse sõitsime, siis seal põhjakantsis seisis üks suur inglise transport, sõjaväe transportlaev. Ja kui meie nüüd see sisse sõitma, siis oli meeskond kõik koguned. Englas olid kogunenud kõik tekile ja, ja selle põhjaga nende ladude katustele ja lehvitasid meid oma mütsidega. Meie lehvitasime vastu. Meie võit oli. Kohal me olime siis poolteist kuud ja 10 kilomeetrit teemal viis, 10 või 15 niimoodi olla 10 kilomeetrit eemal, teisel pool Narva. Kas pärast Eesti piir oli seal siis? See oli siis, kui Tarton käsijad läbi, rahuläbirääkimised rahule perel ja ja siis lakkas ja kõvasti kõvasti peale. Siis oli küll niimoodi palju vahetas, oledki lahingutes. Nii et sisestas rinde läbi murdnud aga ta laseb ennast läbi murda, siis me ikka veel nii palju, et mees taganeja siis. Teil olid kaevikud seal varem palju kaevikuid, valmised. Lindaalsed jah, kuulipildujapesad kõige patareid ja et kõvasti kindlustatud ja okastraattõkked okastraat, okastaaka, lühidia seal okastraadi kõrval, seal käisid valvel kaks tundi ja seal on posti peal ja siis oli külm. Talv oli. Siis kui sa tagasi tulid, siis saapad jala külge kinni, külma, saime kätega vits oletama. Ja seal siis nii mõõdud. Kui sa kuuled, et seal midagi kasinat oli juba siis oli juba siis leidub kääridega traataeda ja siis läks jälle madinat lahti Narva all, siis pressisid kõvasti valla pressi, sõbrake, vahtana pääses Salest olenessegi, too rahu labi lehekest, kuna saad läbi pressima, siis sosista laule rääkimine katkenud. Oli selge, oli meil selge, et kui me nüüd siit taganeme, siis ma omadega läbi kohe ja siis noh siis taganemine tahtis, Stalini otsus oli, vihmudot ei tagane. Taganemist ei ole leid. Ma räägin kuidagi kaugebaskestu Sisvast küllas sihvat Ülo Säre, väsime ja seal päev vastu pidada. Aga õõnes tuli rauaga, paar parajal momendil rauge. Veel vaimustusse Uriele.