Täna on teadagi jaanilaupäev aga peale kõige muu on jaanilaupäev, on ta ka eelkõige ikkagi võidupüha ja ma olen palunud stuudiosse professor Rein Helme, kes räägiks lähemalt tänasest võidupühapäevast. Kui me räägime võidupeost, siis muidugi ei maksa üldse häbeneda ja öeldi, et ta on ikkagi seotud jaanipäevaga jaanilaupäevaga ja ta on nii nagu kalendris märgitud, vaba päevana, nii oli ta ka mõeldud rahvale vaba päevana. Et niisugust pragmaatilist lähenemist oli selle päeva pühaks kuulutamisel ka küll ja küll olemas, see on selle poolest on see püha võib-olla teistest erinev, aga nüüd me peaksime natukene ajaloos tagasi kerima ja tõepoolest püüdma vastata. Eks meil on võidupüha. Millist võit, Me tähistame. Kaua me seda oleme tähistanud ja kas võidupüha tähendus on aja jooksul muutunud? Ma arvan, et need on kõik küsimused, mis võib-olla 364 päeva aastas ei tule pähe, aga sel momendil, kui tehakse plaani võidupüha veetmiseks. Võib-olla need küsimused jooksevad inimeste läbi pea? No teatavasti sündis meie iseseisvus, mitte ainult deklaratsiooni abil ja kaudu vaid oli vaja ka kaitsta Eesti iseseisvust. Vabadussõjas meie põhivaenlaseks kommunistlik Venemaa. Kommunistlik Venemaa tol ajal õnneks ei olnud tugev ja me saime selle asjaga hakkama. Venelased tõrjuti, kommunistid tõrjuti Eestist välja, veebruaris sõlmiti rahuleping aga veebruari rahulepingut me oleme küll tähistanud 10 aastat tagasi isegi KGB abil koeratoodi tänavale atraktsiooniks Tartus. Aga muidugi, Tartu rahupäev ei ole kujunenud rahvuslikuks võidupäevaks, aga võidupeoks? Võidupüha on siiski aasta keskel juunikuus ja jaanipäeva paiku, kuidas see võimalikuks sai? Teatavasti tuli meile vabadussõja ajal lisaks ühele rindele juurde ka veel teine rinne. Tekkis väga keeruline olukord Lätis, eesti rahvuslikud väed olid tunginud Läti territooriumile, aidanud lätlasi loonud lätlaste rahvuslikud väeosad andnud toetust Lätti, seaduslikule ajutisele valitsusele eesotsas peaminister Karlis Ulmanise ka. Aga tollases maailmasõja järel sõdade ajajärgus oli olukord nii keeruline, et lisaks meile, eestlastele, lisaks lätlastele, lisaks kommunistlikele venelastele ja vene valge kaartlastele ja regioonis siiski tähtsa tegijana rolli mänginud Poolale olid olemas veel mitmesuguseid maailmasõja jäänukid, muuhulgas siis ka niisugused saksa väeosad, mis ei tahtnud okupeeritud Balti territooriumitelt lahkuda, kuigi Saksamaa oli sunnitud kapituleeruma lääneliitlaste ees nende ümber koondunud mitmesuguseid vabatahtlikud nende ümber koondati vabatahtlike Saksamaalt, kuid koondusid ka just eriti Läti, baltisakslased, läti mõisnik, kes tahtsid endist korda taastada ja seadusele endise korra taastamine seoses ja kuidagi Saksamaaga. Plaanid olid välja töötatud, nad ei võtnudki, võib olla väga konkreetset kuju kuid olid olemas siiski argumendina relvastatud jõud, mida me tunneme Landessweerina baltilande sfäärina, maakaitse tähendab see landesveeriga mitte midagi muud. Ja seal andes veel tegutses siis koos riigi sakslastega, nagu me nimetame teisi sakslasi, et oleks erinevus baltisakslastega võrreldes. Liitlased, kes jälgisid kogu seda olukorda siini, kes tahtsid, et kõik relvastatud jõud oleksid suunatud kommunistliku Venemaa vastu, mis oli üks pühaüritusi igati õige üritus. Ei suutnud juhtida kõiki neid protsesse ei suutnud, et näha ette, et baltisakslastel võib-olla oma probleem ja oma programm ja nii omamoodi isevoolu teed läks see, et sakslased ei pööranud pärast punaste väljakihutamist Riiast 22. mail 1919 mitte oma vägesid otseselt idarindele punaste jätkuvaks löömiseks vaid siirdusid põhja poole, võtsid enda alla juba sõjalises kontaktis Eesti vägedega, sõjalises konfliktis, Eesti vägedega, Võnnu kui tähtsa raudteesõlme maanteedesõlme ja lõid seega segi strateegilise olukorra, mis oli kujunenud siin piirkonnas. Nüüd hakkasid tööle niisugused ajaloolised suured tegurid ühe korraga ühest küljest sakslasi, kes tahtsid siin piirkonnas saada pisukest revanši kaotatud maailmasõja eest. Teisalt Balti maaomanikke oma huvid taastada mingisugune staatuskvoo, ante Wellum, sõjaeelne olukord, kus sakslased oleksid säilitanud ülemkihi rolli. Ja kolmandaks Läti ja Eesti rahvuslike jõudude tegevus tohutu rahvusliku unisuse meelsuse tõus, jälle läksid käiku vanad Carl Robert Jakobsoni Isamaakõnedes formuleeritud suured loosungid seitsmesajaaastasest, orjaööst ja põlisvaenlasest. Ja ajalugu käsitleti ühekülgselt. Aga selles olukorras ei olnudki võimalik tegeleda eesti kaitseväe kede staabis ajalooanalüüsiga või aja interpreteerimise kvartali lahenduse strateegiline olukord ja see nõudis, et me hoiaksime oma rinnet tuginedes Põhja-Lätile ja selle abil, toetades Lätti seaduslikke rahvuslikke jõude. Ja me pidime sakslastele vastu astuma. Lääneliitlased proovisid reguleerida meie vahekordi, see ei õnnestunud. Lahingutegevus, mis oli juuni üheksandale 10.-le lõppenud vaherahuga puhkes uuesti mõni päev enne jaanipäeva ja puhkesid väga ägedad lahingud. Eestlased läksid nendesse lahingutesse Võnnu piirkonnas, aga üldiselt laiemal rindel. Ronne purist nagu saksa keeles öeldakse Rauno, läti keeles Raunast, kuni õieti Riia laheni. Laial rindel läksid Eesti väed pealetungile ja kõikides punktides lõid Saksa, Landeswehri ja Saksa riigi Saksa vabatahtlikest koosnevad väed lahingutegevuse käigus puruks. Peab tõesti ütlema, et puhtsõjaliselt see ei olnud suur operatsioon, umbes nii diviisi mastaapides mõlemalt poolt. Ta oli kaheksa 9000 meest väljas. Kuid mõlemal poolel oli sügavuses veel reserve. See ei olnud ju võrreldav ei, mitte tervikuna meie vabadussõjaga, ammugi mitte selja taha ja maailmasõjaheitluste ja kus ainuüksi eestlasi oli 100000 meest mobiliseeritud. Aga meie ajaloos oli ta küllalt suur operatsioon ja ta oli sõjaliselt väga hästi läbi viidud. Operatsioon. Meie lõunaväärina ülemaks oli tookord kuulus kindral Ernst Põdder. Tema lähemateks abilisteks oli soomusrongide divisjoni ülem kolonel Karl Parts. Ja tema diviisi staabiülemaks oli pärastine kindralleitnant. Tol ajal kapten Nikolai Reek. Need kolm suurte kogemustega ja väga suurte sõjaliste teadmistega mees suutsid operatsiooni ette valmistada, nii et see viidi edukalt läbi, aga muidugi võitluse pea raskus langes ikkagi soomusrong lastele. Kuperjanov lastele kuuendale jalaväepolgule, üheksandale jalaväepolgule, kalevlaste maleva-le ja need olid kõik üksused, mis nendes lahingutes väga efektselt võitlesid, nooli, niisugusi, kriitilisi momente Võnnu väravate loode lahingus, kus kuperjanovlased jõudsid raudtee teed mööda lahinguväljale sööstsid otse vagunitest lahingusse. Lahing oli nii äge, et isegi kokkade kirjutajat pidi ahelikku panema, püssid käes. See oli ühest küljest moodne sõda, kus kasutati tollast soomustehnikat, sakslaste polka õhujõude. Kuid see oli samas niisugune veel vanamoodne sõda, kus päikesesäras kappasid lahinguväljale veel ratsaeskadroni toimusid ratsarünnakud, mis, tõsi küll, meie kuulipilduja tule poolt maha suruti. See oli niisugune äge võitlus, kus käsitsivõitlusega vallutati vastasega suurtükke, kus skangeli mõisahoonete vahel või starte külatänavatel. Meelasid mees mehe vastu käsitsi kokku, kui ühel meie seal, kui ma ei eksi, oli tema nimi lubi. Oli üks balti Landeswehri mees, üks baltisakslane, isegi viimases hädas hammastega kallale läinud hammustades tal nina puruks ja ühe sõrme veriseks. Ja tänu niisugusele viimasele meeltera heitvale vastupanule õnnestus sellel mehel pääseda. Annaks jumal, et eluga pääses sellest põrgust. Ja niisugustes lahingutes, mis olid sealjuures veel kõige sõjakunsti reeglite kohaselt läbi viidud, saavutasid eestlased veenva ja hiilgava võidu. Ja ühest küljest me ütlemegi, et eestlased näitasid, elas selles sõjas Landeswehri sõjas tõesti väga heast küljest. Ja väärisid seega Võnnu väravatele löödud lahingu eest võidupäeva võidupüha, mis kindral Põdderi initsiatiivil ka sisse seati ja kolmekümnendatel aastatel riigipühaks muudeti. See oli ka suur päev Eesti mereväelastele kes väina ehk Daugava jõe suudmesse sisse tungisid. Oma laevadega leitnant klaari pärasse mereväe kapten klaari juhtimisel. Küll saksa rannapatareid pommitasid meie laevu küll lennuki tulide pildusid pomme. Admiral Pitka sattus ärevusse meie laeva saatuse pärast. Lennuk oli see laemis. Tungisime suudmesse. Nõudis isegi tagasitulekut, aga leitnant klaarlasi lippudega signaliseerida, et et ta ei pöördu tagasi, mul on siin hea küll. Admiral Pitka plaan oligi laevadega sõita Riia linna vahele sisse ja sillad seega läbi lõigata, sakslaste taganemistee läbi lõigata lasi, plaan ei läinud teoks, seda ei viidud ellu. Lääneliitlased segasid vahele ja õieti pärast Võnnu lahingut peeti küll mitu ägedat lahingut, sealhulgas Riia väravates väga raskeid kaotusrikkaid lahinguid. Kuid see võit Võnnu all oli see, mis oli juba edu muutnud, pöördumatuks. Ja sellepärast just jaanilaupäeva tähistada võidupühana ongi igati otstarbekas. Asjal on muidugi teine külg ka. Ega ma ilmaasjata enne ei öelnud, et tegemist oli isuse kontrollimatu protsessiga, kus mitmesugused voolud siis nagu sattusid ühte keerisesse, mida ei olnud enam võimalik õieti reguleerida. Kas kellelgi seda sõda vaja oli? Ilmselt mitte, sellepärast et baltlaste balti parunite aeg oli möödas. Iseseisvad rahvusriigid olid loodud, nende tunnustamine faktiliselt oli alanud teiste riikide poolt. Juriidilise tunnustamiseni läks veel aega. Eestlastele ei olnud vaja teist rinnet, lätlased olid niigi omadega hädas ja puntras igatepidi, nii et neil ei olnud oma territooriumil veel ühte lisasõda vaja. Riigi Saksamaale, Saksa riigile ei olnud seda sõda ammugi. Vahest ema oli oma sõja kaotanud ja ükski edu kusagil kaugel Võnnu all ei oleks seda enam tagasi toonud, mis kord juba kaotatud oli saksa keisrikoli läinud? Weimari vabariik pidi kuidagiviisi oma asjadega toime tulema ilma sõjalise revanšitta. Lääneliitlastele, kes olid kogu tähelepanu suunanud kommunistliku Venemaa lämmatamised. Ei olnud ka vaja konflikti nende jõudude vahel, kes pidid tegelikult oma jõu pühendama kommunismi lämmatamisele. Seega keegi seda sõda ei vajanud. Nii on isegi valus rääkida võidust, mis saavutati sõjas, mida polnud vaja. Samas ma pean ütlema, et Eesti riik, Eesti rahvuseesti, rahvuslik ühtekuulumine Saisele sõjast küll palju kasu rahvusliku ühtekuuluvuse tunne süvenes, tugevnes, tegi läbi ohvriterohke raske vereproovi. Teisalt just sel ajal oli koos asutav kogu, kus parlamendidebattides päevakorras oli maareform. Balti aadel kond oli lubanud kõikidele kommunistidele kõikidele vabatahtlikele kes tulid nende lipu alla võitlema ühe kolmandiku neile kunagi kuulunud maaomandist, tuleta meelde, nad jagasid seda, mis neile faktiliselt enam ei kuulunud. Siis mõjutas niisugune baltlaste positsioon tingimata meie rahva esimese otsuseid ja Eestis viidi maareform läbi radikaalsemalt, kui see oli paljude rahvuslike poliitikute, sealhulgas näiteks Konstantin Pätsi poolt üldse planeeritud Lätis viidide läbi veelgi radikaalsemalt. Seega Eestis ja Lätis läks valdav osa maast Eesti riigi ja Eesti Talupidajate kätte. Muidugi maareformist võib rääkida pikalt, see on üks omaette teema ja võib-olla ei ole nüüd päris võidupäeva võidupühahõnguline teema. Maarjaradikaalse maareformi oleks võinud ka nii läbi viia, et meile lojaalsed Balti mõisnikud oleks mõisasüdamete ümber säilitanud maala, mis oleks võimaldanud mõisasüdameid majandada. Meil ei oleks praegu neid varisenud tondilosse, millele kommunistlik kord muidugi ja siiski peab ütlema, eestlaste hoolimatus on surmahoobi andnud, meie maa oleks palju ilusam, palju rikkam ilma et midagi oleks jäänud ära võtma täiesti talupoegadele. Maad oli küll, mida jagada, teda oleks võinud teisiti jagada. Nii et sellel mitte vajalikul sõjal oli vajalik ja tagajärgi oli negatiivseid tagasilööke. Aga nii on vist maailmas kõikide ajalooliste lahenditega, et ükski lahend ei ole universaalne kõigi jaoks ta ei rahulda kaugeltki mitte kõiki. Ka need mõtted võiksid meil peast läbi käia võidupüha ajal. Kas tänapäeval võidupüha tähistamine sellisel kujul ja kõmisevate kõnede pidamine seitsmesajaaastase orjaöö järel põlise vaenlase löömisest on ajakohased? Minu arvates mitte? Esiteks ajalooteadlasena. Ma väldin, juttusid seitsmesajaaastasest orjaööst, seda asja tuleb hinnata hoopis teisiti. Jutt põlisvaenlasest tuleb ka võtta natuke teise tähenduslikult. Olgem ausad, me teame täpselt, kes on meie põlisvaenlane. Ja antud juhul, kus me oleme hoopis teises poliitilises olukorras kus me seisame Euroopa uksel saame seal seista ainult selle tõttu, et meie esivanematel ei olnud õnne olla võidukad. 700 aastat tagasi. Peaks ka kuuluma võidupüha mõtete juurde. Ja võidupüha tänane tähendus peaks olema. Kas vabadussõja kangelaste päev, vabadussõjas langenute mälestamise päev ja seal võiks olla palju rohkem käe sirutamist Võnnu lahinguväljadel võidelnud teise poole vastu, kes omas meeles olid ju nii, nagu see baltisakslasele kohane on või neil veres on, olid oma maa teenistuses. Jah, nad tegid tookord vea. Nad teenisid oma maad, paljud neist teenida oma maad selle käiguga halvasti ja valesti. Samas me teame, teised baltisakslased olid vabatahtlikena, meie poolel moodustasid vabatahtliku balti rügemendi, võitlesid väga vapralt ja kaotasid hulka tosinaid, mehi, surnutena. Meie vabadusi meie ühise vabaduse eest. Nii et ka see on keeruline küsimus ja millest muidugi tingimata tuleb hoiduda. Võidupüha ei ole küll see päev, mille abil õhutada mingisugust vaenu, olgu siis ajalooline vaen või aktuaalne vaen rahvaste vahel. Olgu nendeks rahvateks kasvõi siis ajaloos nii kaua vastastikku seisnud, vastamisi seisnud või ka käsikäes seisnud eestlased ja sakslased. Ajalugu on keeruline teadus ja ei saa anda üheseid vastuseid suurtele sündmustele. Aga võidupüha on meile üks vaba päev kalendris ja ka seda mõtlesid Eesti riigiisad kolmekümnendatel aastatel, kuna eestlastel oli liiga vähe vabu päevi ja pühasid. Jaanipäeva tähistamine oli eestlastele ikka südamelähedane asi ja sellepärast paigutada see jaanilaupäevale seostades meie sõjaajaloo ühe suure, vaieldamatult siiski suure sündmusega oli otstarbekas samm. Ja ma arvan, et vahepealsed koledused, teine maailmasõda ja kommunistlik ike on andnud meile teistsuguse vaatenurga nendele sündmustele. Jäägu see võidupüha siis niisuguseks, nagu ta on üheks rõõmsaks päevaks, kuhu, mille juurde kuulub sõjaväe paraad mille juurde kuuluvad mälestused sõjaajaloost, võidust, lahinguväljal. Aga ärgem unustagem ka muidugi langenuid, ärgem unustage kangelasi ja neid oli nii ühel kui teisel poolel. Ja tänapäeval. Me ei otsi enam kaotajaid ja suudame võidupüha kindlasti pühitseda ilma üleoleku tunde või ülbuseta nende suhtes, kellega me tol ajal vahvalt Võnnu lahinguväljal võitlesime.