Tere kuulama tänases saates on teie seltsis Tiia Teder ja minu külaline on Jaan J. Lepik. Temaga tuleb juttu muusikast, muusika tajumisest ja olemisest, muusika seltsis ja muusika abiga. Head kuulamist. Jaan J. Lepik, mis sa arvad, kas vastata on lihtsam kui küsida? Küsida on lihtsam. Aga kui sa oled teistele inimestele küsimusi esitanud oma saadetes ega see mitte ise ei tea nagu vastuseid ette või oodata vaid vastuseid. Noh, jah, see on nüüd kahe otsaga asi, sellepärast et et mõnede küsimuste puhul ma kindlasti mõtlen ette, mida saatekülalised noh, kui nad on teada, mida nad sellele vastata võiksid, sest noh, päris abstraktseid küsimusi esitada on nagu mõttetu ja ja noh, ei anna sega kuulajale mitte midagi eriti vaatajale. Jah, mõnede küsimuste puhul ma nagu eeldaks mõningat vastust, aga noh, teatavasti on inimesed sellised huvitavad, et nad võivad hoopis teise nurga alt sellesse küsimusse suhtuda. Ka mina olen ette arvestanud. Suuremal määral ei tea ma päris täpselt, mida nad mulle vastavad. Sa kasutad oma raadio- ja telesaadetes üsna palju muusikut, kas see muusika on seal rohkem nagu puhkepaus või või võimendab seda, millest räägitakse? Ma arvan, et see sõltub konkreetselt saatest, kui rääkida nüüd telesaatest Kaheteistkümnes tund, siis on see muusika inimese viimiseks teisele mõtte tasandile või või teise maailma isegi võib-olla hetkeks ära sellest vestlusest, et mis toimub stuudios siis võib öelda, sõltuvalt saatest, kas on lõõgastus. Mõnikord aga on see ka eelneva vestluse võimendus, nii et see on selline noh, loominguline, loominguline point nagu asja juures. Et ei tea iialgi, kuidas ta mõjuma hakkab, aga üldiselt ma olen püüdnud seda, seda muusikat valida just nimelt selles suhtes ka, et, et see et ta jääks nagu teema õhkkonda, et ta kannaks seda saate ajal edasi, kuid samas siiski sega lõõgastaks inimesi. Pärisse mõiste muusikaline paus sulle ei ole kohane. Ei, muusikaline paus, paus, millegi läbilõikamine, paus on mingisugune hetk. Noh, kui ta on, kui paus on pingestatud, siis, siis ta loomulikult kannab ka võib-olla tervet saadet edasi, aga tõenäosus, et paus võiks midagi ära lõhkuda, on tunduvalt suurem kui see, et ta võiks edasi kanda. See on ilmselt väga paljuski sõltuv inimesest või saatetegijast kahtlemata ka professionaalsusest. Söanda saated reedavad, et sa muusikat armastad, millised on su enda muusikalised kogemused niimoodi tegija ja õppimise mõttes? Jah, võib-olla see ala ongi jäänud minu puhul minust endast lähtuvalt vaese ossa. Sest ma olen muusikat õppinud, tõsi küll, mitte kuskil muusikakõrgkoolis, aga aga ju siis jumal on andnud mulle nii hea kõrva, et seda õppida on saadud noh, lapsepõlves ja kuni kuni keskkooliajani välja ja pärast siis täiesti ise mõningad, et õpetajate abiga muidugi olen ennast ise edasi arendanud. Olen ise muusikat teinud, mänginud erinevates bändides. Olen ise muusikat kirjutanud, tõsi küll, sahtlisse sest ma ei pea ennast. Kuna ma ei ole õppinud kompositsiooni, siis ma ei pea ennast niivõrd pädevaks, et ma võiksin mingisuguste muusikatükkidega esile tulla. Seda muusikat, mida ma kirjutanud olen, võib-olla on suurel määral olengi kirjutanud ainult iseenda rahustamiseks või iseenda iseenda tunnete emotsioonide mõttemaailma väljendamiseks. Aga jah, ta ei ole kuhugi kaugele jõudnud, võib-olla kõige kõige naljakam minu puhul on see olnud, et tõesti tegelikult üks lugu mille ma kirjutasin Kihnu murdetekstile See on Maarja Kuld, see on läinud siis Viljandi kultuurikolledži bändi alleaa kassetile. Võib-olla esimene asi, mis on niimoodi laialt produtseeritud, aga mul on tegelikult muusika tegemise suhtes veel mõtteid. Teatavasti sõltub kõik siin Eestimaal rahaühikutest. Milline muusika sind ennast on arendanud, kas sa mäletad mõnda päris põrutavat muusikalist kogemust elamust, mis muutis midagi sinu jaoks? Võib-olla kaks. Kaks asja tuleks meelde. Üks on kahtlemata Bob Dylani kontsert Roskilde rokkfestivalil kus mul õnnestus terve täispikk kontsert ära näha. See oli midagi, mis minu jaoks oli isegi kohati müstilist. Ei pea ju rääkima, hakkame sellest, Bob Dylani tekstid on väga mütoloogilised. Ja võib-olla teine selline superelamus oli ehk karbaarik, esimene kontsert Tallinnas. Kus ma nägin ja tundsin mingisugust tohutult võimast avarust või sellist noh laia ampluaad, kuidas üks muusik võib käsitada Alates rütmist kuni harmoonia on erinevaid asju teeb seda väga huvitavalt ja komponeerib seda väga huvitavalt ja kokku moodustab see sellise kompleksi, mis on mis igal juhul on inimest muutev igal juhul on inimesed ülesehitav. Et võib-olla jah, need kaks asja all. Kas selline nukrutsemine muusika seltsis, kas see tunne on sulle tuttav? Ja on kahtlemata, ma olen üsna romantiline inimene, kui ma niimoodi võin nimetada, jaa? Jaa. Nukrutsemine. Mõni inimene nimetab seda selliseks melanhoolseks leevendamiseks või ükskõik kuidas minu nukrutsema ei ole selline ma, ma pigem mediteerin. Ja vastavalt sellele siis kuulan ka ühte või teist teost või ühte või teist esitajat või ühte või teist autorit. Ta, see on mulle täitsa omane. Kas sa usud muusika vaimu tervendavasse jõusse? Siinjuures tuleb mulle meelde selle küsimuse puhul Andres Uibo, kes on praegu Eesti kontserdis ja kes on ka Niguliste kiriku organist kui esitati küsimus, et ühesõnaga mingisugune probleem oli seal vaimuliku muusika suhtes, siis Sandres Andres Uibo ütles, et noh noh, mis asi see lihalik muusika siis on? See sõltub väga paljuski inimese enda tundemaailmast, inimese maailmavaates, tema taustast tema muusikalisest kõrvast nii sise- kui väliskõrvast. Milline muusika on tema jaoks ülesehitav, milline muusika on tema jaoks toetav teda tervendav? Kui üks inimene saab oma sellise tõelise terviseannuse näiteks kuulates metallikat siis mina seda näiteks ei saa küll, aga ma saan täiesti terve tervistav annuse siis kui ma kuulan näiteks Tšetrotalli sõltub inimesest väga, aga muusika kahtlemata on tervendav. Jah, muidugi. Kas sa oled soovitanud muusikat kellelegi, kellel on olemisega mingisuguseid raskusi? Jah, paar korda on ette tulnud tõepoolest. Ma nüüd täpselt praegu küll ei oska öelda, mida ja kellele ma soovitasin, aga on küll ette tulnud, et ma olen kellelegi midagi soovitanud ja mis on huvitav, on see, et millegipärast ma ei tea, kas siis see on minu oskus elada selle inimese tundemaailma sisse või siis oskus seda inimest ära kuulata, et mõista, mida tal vaja on. See on ka andnud positiivseid tulemusi. Ühesõnaga noh, mäletan üks inimene oli totaalses depressioonis ja kui inimene on depressioonis, siis on tema tunde tundeskaala äärmiselt äärmiselt lai ja samal ajal on tema tundemeel tohutult õrn. See tähendab seda, et Talle ei saa soovitada kuulata muusikat, mis oleks väga mis oleks iseenesest ka väga depressiivne või oleks liiga liiga rütmikas või liiga hoogne, vaid selline paras kuhugi sinna kahe vahele jääv. Ja sellel on olnud oma head tulemused. Kas sa oled läbi muusika inimesi leidnud endale sõbraks? Kas ühine muusika, lemmikarmastus ühendab inimesi? Kindlasti kindlasti no ma tõin juba siin näiteks Tšetrotalli, eks ole, kui ma läksin ülikooli Tartu Ülikooli õppima bioloogiat 87. aastal siis. Mina, kes ma armastasin juba tollal kuulata Tšetrotalli selle noh, ilmselt ilmselt selle muusikalise kompositsiooni pärast, mille Jan Anderson on ilusti kokku kirjutanud siis ma kohe leidsin ka teisi inimesi nii oma kursuselt kui ka tegelikult väljastpoolt kursusest tegelesin ma ülikooli ajal päris mitmete asjadega. Ja see lahendus meedia hakkasime koos käima. Me hakkasime üksteisega suhtlema, kuigi me enne olime võhivõõrad mis on vaimulik muusika. Erinevad inimesed, arvan, erinevad uurijad või miks mitte ka erinevat muusikakriitikut või kes iganes maailmas komponendid võivad anda sõnale või sõnapaarile vaimulik muusika teatud definitsiooni või, või annavad isegi erinevaid definitsioone. Kindel faktor, mis räägib, et tegemist on vaimuliku muusikaga, on see, kui muusika on üles kirjutatud täiesti kindlale vaimulikule tekstile vaimulik muusika üldiselt tekstide järgi teda rohkem jaotataksegi, et kas ta on siis kanooniline, muusika, liturgiline muusika või vaimulik kunstmuusika. Üks on jumalateenistuslik, teine on liturgilistele osadele üles ehitatud ja kolmas on lihtsalt vaimulikele tekstidele üles ehitatud muusika. Aga meloodia olemus, seda on ilmselt raskem väljendada, kuigi ka siin on mõningad faktorid, näiteks see, kui muusika kirjutajaks on ise äärmiselt sügavalt vaimne inimene. Inimene, kes on täiesti kindla maailmavaatega, kelle jaoks ei ole selliseid liig liigliupiire, see tähendab, et etapp peaks kuskil pendeldama ühest äärmusest teise äärmusse, noh, mida näiteks sellise nii-öelda New Page muusika puhul üsna tihti esile tuleb, eks ole. Ma ei oska neid faktoreid päris kindlasti tuua ja ma arvan, et vaimuliku muusika puhul on väga paljuski tegu ka inimese enda tunnetusega. Kui näiteks minu jaoks. Ma nüüd ei räägi terminist. Vaimulik muusika, kui me näiteks minu jaoks on on, on vaimulik muusika ka ka mõni karbaraki saksi soolo mis kellegi teise jaoks on ta džäss kellegi kolmanda jaoks mõjuta, võib-olla kolmandat ja neljandat moodi. See sõltub inimeselt inimesest ja just tema, tema tunnetuslikus tasandist. Ja piiblist pärit tekstist vist ka ei piisa. Ei piisa piiblitekstile võib kirjutada mida tahes. Ja kui rääkida kunstist üleüldse, eks ole, võta teater, muusika, kujutav kunst, mida iganes. Pühad kirjad ei ole ju selle kunsti jaoks kunagi olnud püha lehm, tähendab, nendega tehakse kõikvõimalikke eksperimente ja kõik, mis pühadele tekstidele on kirjutatud või vähemasti inimeste arvates on need pühad tekstid kõik see, mis neile on kirjutatud näiteks muusikalises laadis. See kõik ei pruugi veel vaimulik muusika olla, sugugi mitte. Oled sa kohanud laimu, kahjustavat muusikat, sellist, mis on hoopis sealt tumedamalt poolt oma jõu saanud. Jah, kindlasti olen, ma võin seda nimetada, et see on selline destruktiivne. Minu isiku puhul on kahtlemata selliseid autoreid, selliseid heliloojad ja selliseid gruppe interpreet, kes mängivad destruktiivset muusikat, aga see ei tähenda seda, et see see peaks mõjuma kellelegi teisele, Testruktiivsena. Minule, see võib mõjuda näiteks, noh ma ei ole selline, kes hakkab hirmsasti silmi pööritama ja ütlema, et üks või teine muusika on hirmus tume, mustjas atanistlik. Aga näiteks kui, kui mina kuulan sellist Def metal bändi nagu Sleir siis noh, heal juhul kaheksa takti, ma ei taha rohkem. Ma tunnen, et see tekitab minus agressiivsuse. See tekitab minus mingisuguse Mingisuguse tahte midagi halvasti öelda kellelegi või tekitab kas või depressiooni või stressi või midagi taolist. Kusjuures mitte ainult et seesama nõndanimetatud def metal, aga ka mõni klassikaline tükk mõjub minu jaoks äärmiselt struktiivselt näiteks ma ei suuda kuulata eriti šveid kätt. Ma ei suuda kuulata väga pikalt Šostakovitši See on midagi, ma ei oska, ma ei oska sellele isegi vastust öelda, aga, aga ma lihtsalt ei taha, sest ma tunnen, et ta ei mõju mulle hästi. Meil on klassikaraadios üks kuulaja, kes soovitab vähendada kavas vaakneri osa. Ma ei tea, mis põhjusel ta seda teha tahab. Võib-olla on tegu pisut siin kultuuriantropoloogia ka, et et ega eestlased on suhteliselt sellised meditatiivsed olendid, meditatiivsed, inimesed ja nende muusikavalik lähtub sellest, nad elavad suurema osa oma ajast kaamosesse, tähendab, pimedal ajal võib-olla selle tõttu on äärmiselt populaarne Ladina-Ameerika muusika Eestis või kõik need flamenkoklubid ja ma ei tea, mis asjad kõik, eks ole. Või siis midagi, midagi sellist, kuumemate, midagi erksamad. Wagner esindab puhtalt sellist saksa spirit kvaliteeti. Suur rahvuslikku, mis rullub kõige üle, mis võib pisikese pisi mutuka maa põhja tampida. Ta on võimas. Ta on üles puhutud, võib öelda isegi, et mõningate vaagneri viisijuppide kohta võiks öelda isegi et türandlik. Kahtlemata ta võib mõnele inimesele niimoodi mõjuda, sest noh, sõltuvalt sõltuvalt rahvusest ja kultuuritaustast ilmselt heliloojad ka oma muusikat kirjutavad. Võib-olla minu meelest selline eestlaslik kõige eestlaslikum näide. Sellisest enesekesksest eestlasest, kes istub oma lee Lõuka ääres, on ehk Pärt võib olla. Loomulikult on temal mõjutusi, tähendab kloostrist, kus ta käib, eks ole, Soomes. Aga aga samas väljendab selle rahvuse servist ütleme üldist kultuurilist tausta. Nüüdismuusikas räägitakse praegu täiel häälel ja kriitikute ja teadlaste pool. Üldsusest nüüdismuusikas ma võib-olla näeks seda probleemi natukese teise nurga alt. Muusika puhul on see protsess ilmselt tulnud tagasi mis käib nagu selline koherentne laine. Et alguses oli rütm, siis tuli mingisugune ümin ehk meloodiajupp, siis kujunes sellest välja meloodia, siis tuli võib-olla varajane mitmehäälsus nii edasi ja nii edasi arenes asi, kuni polüfoonia oli, mis oli tipp ja siis hakkas tasapisi tagasi tulema. Harmoonia ja meloodia tuli taas muusikaajaloos õitsele, nii-öelda tähelepanu pöörati rohkem sellele. Ja nüüd on asi jõudnud väga paljuski taas rütmini või lühikeste lühikeste retsitatsioonideni näiteks vokaalmuusika puhul mis, mis viitab lihtsalt sellele, et muusika käib oma tavalist rada. See, kuidas inimestele see muusika mõjub. Noh, eks ole, ajaloo selline teatud põhjus. Kui Bach on jäänud klassikuks selles mõttes klassikuks, et teda kuulab väga suur osa inimestest üle kogu maailma siis loomulikult võetakse teatud taust, võetakse teatud helilooja, kes on inimeste jaoks väga tähtis väga paljude inimeste jaoks väga tähtis ja siis hakatakse seda kõrvutama, ütleme siis nüüd nüüdismuusikaga, nüüdismuusika on ka see, võib-olla mõnede mõnele inimesele tundub nüüdismuusika puhul vägivaldsus. Just nimelt selles, et seal on püütud kombineerida väga palju. Praegused elektroonilised võimalused annavad. Muusikaga, mida iganes teha, sämplida edaspidi tagurpidi panna, kokutama, hüppama, kargama mida kõike veel ja, ja võib-olla nüüdismuusika ongi selles suhtes noh, see on selline helide matemaatika ja kõrgem matemaatika ja lihtne inimene seda matemaatikat ei pruugi mõista. Ja kui ta ei mõista seda, kuidas, kuidas valem lahendub siis ta ei mõista ka seda, seda valemi arutluskäiku ja siis ta näeb ainult kirjusid numbreid oma silme ees ja see tundub, et see ahistab teda. Võib-olla sellepärast on selline arvamus tekkinud, et nüüdismuusika on vägivaldne aga kahtlemata väljendab nüüdismuusika praeguse aja heliloojate nägemusi nende endi elu, nende endi tundmusi või seda, mida nad maailmas näevad. Ja siin ei ole midagi parata, kui maailmas Vägivald tõuseb kogu aeg või tähendab vägivallaprotsent või promill kogu aeg kerkib siis pole imestada, et, et muusikat või muusikud ja heliloojad komponeerivad ka oma teostesse sele sisse. Kui mitte teadlikult, siis alateadlikult näiteks noh, kõige ehedam võis ollagi see rassi nüüd ansambli poolt ette kantud lugu suurlinnast, kus on ju tegelikult tõepoolest väga palju väga palju sümboleid. Millised üsna ehedalt väljendavad ka suurlinnas eksisteerivat, et vägivalda, müra, mida iganes ja see võib inimestele mõjuda ahistavalt igal juhul. Mis sa arvad, kas rütm on vaimuga kuidagi vastuolus? Inimesed, kes ei salli popmuusika, täidavad seda, et muusika nagu jaguneks, alakeha ja ülakehamuusikaks Ma arvan, et ainult selline rütm, mis inimese südame rütmi välja lööb tööst. Muidu minul ei ole sellesse mitte mingisugust usku, et rütm nüüd oleks midagi sellist, mis oleks inimest lõhkuv või ei, rütm on igal pool meie ümber. Me ei pea seda kõrvaklappidest otsima minema ja see rütm, mis meid ümbritseb iga päevaga millega me oleme soostunud ja mille keskel me elame. Serv kujundab meid. Ja tänu jumalale, elame veel, eks ju. Nii et, et ma ei usu, et kõrvaklappidest tuleb mingisugune spetsiaalne rütm ehk siis alakeha muusika millegi poolest oleks halvem sellest mis kuulub siis ülespoole diafragmat, nii-öelda ülakeha või siis kaunis harmoonia muusikaks. Ei. Rütmist on üks samm tantsimiseni ja tantsimine õnneks patuna toiming. Oja noh, seda peaks muidugi väga pikalt kommenteerima, sest minu pärast või minu meelest võiks teha tantsimisest või siis tantsimist ja patustamisest terve saate. Kahtlemata on inimesi ja see on ajalooliselt välja kujunenud tõsiasi, kes arvavad, et tantsimine on pat. Huvitav on see, et keskajal noh, ütleme seal seitsmeteistkümnes. Seitsmeteistkümnes, 16. sajand ka kõige tuntumad kirikuisad ja kõige tuntumad kristlikud müstikud Jaskeedidki ei räägi tantsimisest reeglina negatiivselt, vastupidi nad ütlevad, et see on võimalus, sa saad seda kasutada, kui sa, kui sa soovid lustida, aga Pea alati meeles, et tantsimine annab suure tõenäosuse ja suure võimaluse. Et sa ahvatleb ise või sa langed kellelegi ahvatluste võrku. Sest siin on tegu kahe inimkeha kokku puutumisega. Ütleme siis, kui, kui, kui rääkida, siis paaris tantsimisest, eks ju. Viimasel ajal võib rohkesti seda näha, et ega üldiselt enam paarisid Antsita, see viitab ka sellele, et inimene ja kogu inimkond maailmas individualiseerub tohutult, igaüks on omaette oma maad maailmavaatega oma vaatenurkadega. Ja noh, selles suhtes ei saa enam tantsust rääkida kui millestki ülipatusest, asjast. Mina olen. Kuigi ma ei ole mingisugune tipptantsijaga, ma olen oma elu jooksul vist ikka sadu kilomeetreid läbi tantsinud, minu jaoks see probleeme ei tekita. Kuidas sinu enda muusikaline maitse ja luterliku kiriku liturgia muusika kokku sobivad? Nojah, Luterliku kiriku liturgilise muusika kohta või luterliku kiriku liturgia muusika kohta võib muidugi öelda seda, et, et noh ta on suurel määral siiski pärit valgustusajast mis oli siis nii-öelda nõndanimetatud humanistliku käsitluse taassünd noh, mis, mis tegelikult sai alguse otsapidi juba renessansist, eks ole, aga valgustusajal ta lihtsalt tuli tänu kodanluse tekkimisele niivõrd võimsalt esile. Luterliku kiriku Eesti luterliku kirikumuusika on tegelikult miks? Kui nii võib öelda, ta on kokku pandud väga erinevatest žanritest pärit muusikatükkidest. Kui seal näiteks kiiri Leis on pärineb arvatavasti mozz araabia liturgiast mis läheb otsaga tagasi kaheksandasse sajandisse või isegi varem varasemaks siis samal ajal on sinna pikitud koraale, mis seal omaette žanr täiesti. Samal ajal on luterlikku kirikut kui liturgias olemas Kalitaania mis on lihtsalt erinevate heliloojate poolt kokku kirjutatud. Ta on suhteliselt kirju. Noh, ma ei, ma ei oska nüüd seda oma muusikalise maitsega võrrelda. Mis puudutab Luterliku kiriku liturgiat, siis mina oleksin luterliku kiriku liturgia puhul Eestis kriitik, tähendab ma pooldaksin seda, et kiriku, liturgiline muusika või, või siis noh, ütleme liturgia muusikaline osa. Põhineks kas ühest või teisest kindlast ajastust ja oleks võimalikult kompaktne, see tähendab võimalikult kas ühe helilooja või ühe kompolisti poolt loodud. Aga et ta ei oleks selline selline sigrimigri. Noh, selles suhtes kõige-kõige puhtam liturgia on vist vana ladina missa roomakatoliku kirikus, kus kus ikka veel väga mitmetes kohtades kasutatakse ühte ja sedasama Gregoriaani laulu. Ja see annab loomulikult sellele liturgia kompaksuse. Sest ega inimesed ei tule jumalateenistusele ainult sõnu kuulama, jutlust kuulama. Kõik meeled inimeses töötavad ju tegelikult kaasa, kui ta on hakitud, siis siis sellisest jumala teenistuslikust kompaktsusest eriti rääkida ei saa. Kas meie Eesti inimeste kombetalitused ka kuidagi muusikaliselt muutma, Toomas on, ma lugesin ühest inglise ajakirjast, kuidas avaldati näiteks matuse ja laulates muusikaedetabelit praegusel ajal. Ja väga huvitav oli see, et nendes tabelites olid sellised muusikapalad nagu Holvi, Slavju ja Led Zeppelini taevatrepp ja muud sellised praegusest popmuusikast pärit palakeset. Kas Eestis ka mingit sellist sellesuunalist arengut on? Jah no eestlased on konservatiivid, see on selge ja, ja sellist arengut. Ega üldiselt ei ole. Tähendab. Noh, või võivad olla erinevas erinevas Eestimaa punktis ütleme, erinevad laulatused, erinevad matused, kus, kus võib-olla noh, üks laulatuse osapooli või tähendab siis üks noorpaarist on, on kuskilt välismaalt pärit, eks ole, ta soovib ühte või teist või kolmandat lugu, aga üldiselt ega eesti kirikumuusikud nad ei kipu eriti mängima mingisuguseid, mingisuguseid kaasaegseid, kaasaegseid lugusid ikka vanad klassikalised lood endale son ja nii edasi pulma marsside puhul ja, ja matuste puhul ikkagi koraal. Ja kui tuleb soololaulja, eks ole, siis võetakse tavapäraselt, mida, seal võetakse midagi Mozartist. Võib-olla Hendellit lauldakse, selles suhtes Eesti areng, Eesti, ütleme talituste muusika areng on veel kahtlemata ees. Ega vist paljud kuule, matus on võib-olla kõige konservatiivsem talitus ei ole üldse Eesti luterlikus kirikus siis siis ega vist paljud matuselised eriti tahakski kuulda mingisugust poplugu selle matusetalituse ajal. Aga ma arvan, et see aeg hakkab ka mingil ajal ümber saama, ma loodan, et et miks mitte miks mitte näiteks minu matuse puhul, et kui mind maetakse, et äkki ma kirjutan enne oma surmajoon valmis kirjutada oma lehe, mida ma, mida ma siis soovin, mida matustel esitatakse. Noh, võib-olla ma kirjutan sinna näiteks Bob Dylani Bob Dylani Logimon Heaven's, Door, miks, miks mitte? Noh, ma loodan, et siis seda mängitakse. Kuivõrd aga seda osatakse mängida, see on juba omaette küsimus. Kas oskad seletada, miks tunneb ennast luterlikus kirikus klassikaline muusika nii hästi sealjuures ka selline klassikaline muusika, mis on tegelikult kunagi mõeldud sulaselgeks meelelahutuseks, näiteks õukonnas söömalaua juurde? Jah, tulebki üks naljakas naljakas lugu meelde sellised Toomassi Daniga kes rääkis sellest, kuidas mitmes Eesti kirikus on laulnud üks või teine või kolmas vokaalkoosseis Madrigale, eks ole, mis võib-olla nad laulnud seda Hispaania võib-olla prantsuse keeles, aga igal juhul on, tekstid on sellised, et noh, et tulge nüüd võtkem kätte veinikarikas. Ühesõnaga, et hakkame napsi võtma ja ohtralt sööma, ühesõnaga et kohe läheb lahti mingisugune selline lõbus pidu ja orgia kus aetakse tüdrukuid taga ja nii edasi. Ma ei oska öelda millest see tuleb. Ma kaldun arvama, et et see tuleb ilmselt sellest, et seni veel Eesti kirikud ei ole muutunud päris kontserdi saalideks. Nii nagu seda mujal Euroopas väga-väga ehedalt näha võib aidata, testis on kirikud siiski esmaselt kirikud. Ja on püütud nagu hoida alal seda traditsiooni, et kirikutes esitatakse ainult vaimulikku muusikat. Kuigi siin-seal noh, loomulikult erandeid sisse tuleb, see on alati selge. Ja need erandid siis lahendatakse kohapeal. Aga ma, ma kannaksin selle jällegi eestlaste konservatiivsuse arvele. Et jah, klassikaline muusika ja teine asi on muidugi see et ega üldiselt keeli osatakse suhteliselt vähe ja ei teata tõepoolest, inimesed kuulavad, oi mis kena muusika, eks ole, tõepoolest Modriga leidunud fantastiline vanamuusika tippteos. Või, või selline žanr. Aga noh, kuna tekst ei tunta No siis selle selle poole pealt nagu pigistatakse, silmad kinni. Kirikus peaks nagu tõsine olema ja klassikalise muusika sünonüüm on eesti keeles tõsine muusika. Tegid sissejuhatuse Jan karbariki kontserdile Kaarli kirikus. Kas sa teadsid ette, et see karbolekki muusika sobib sinna kirikusse nii hästi? Kui sa oled niimoodi, küsid. Jah, ma teadsin, et ma teadsin ette ja selle võrra julgesin ma meie kirikumuusikat töötegijatele muusikajuhtidele seda kontserti kindlasti soovitada ning see sinna vastu võtta. Ma rääkisin ka sel teemal piiskop Einar soonega ja ka tema ei olnud selle vastu. Ja tähendab see, mis toimus pärast kontserti ka meie koguduse töötegijate ringkonnas see, milliste nägudega nad väljusid kirikus tähendab täiesti ära kuskil ära kõik. Noh, see oli minu jaoks võib-olla kõige suurem tänu. Jah, ma kuulasin karbareki muusikat juba varem ja ja, ja noh, mul ei tekkinud hetkekski kahtlust. Et see muusika ei võiks sinna sobida. Ja ma tabasin ühe väikese asja veel ära, et kuna Kaarli kiriku akustika on suhteliselt halb tähendab ta pika kajaga siis saksofon Kaarli kirikus kõlab erakordselt hästi. Mida karbarek nüüd, kuda hiliaad ansambliga käis ka perfektselt demonstreeris, kõndides kiriku erinevates otstes mängides piano piano pianissimas niimoodi, et kõigil oli see Costa, kõigil oli see kuulda. See oli noh seal ta oli dünaamilise muusika tipphetk minu jaoks, sest mängida äärmises äärmises fortes. Ja saksofon ei kõla, niimoodi ta suli kõrvadest läbi lõikaks. Aga ta on siiski forte väga tugev forte ja mängida noh ütleme siis vaikuse ja, ja piano piano pianissima piiril niimoodi, et see kõigil oleks kuulda seal võimas. Kuuldud saates rääkis Tallinna Kaarli koguduse diakon Jaan J. Lepik küsis ja kuulas Tiia Teder