Tere kõigile päevade kuulajaile. Mina olen Piret rist ja tänase saates räägime pensionäride kohtumisest peaminister härra Mart Siimanni ka. Käime pärnu hooldekeskuses ja Pärnu päevakeskuses ning kuulame käidud teede mõtteid, proua agaate hiieloolt. Aga enne, kui me tänaste teemade juurde läheme. Alanud nädala videviku tutvustus. Alanud nädala videvik pakub oma lugeja eile pilte nädalavahetusel Viljandi lähedal toimunud suurte perede laagrist. Uudis on, et ka õismäel kavandatakse vanurite päevakeskust, kus lisaks mõnusale ajaveetmisele pakutakse soovi ja eile ka sooja lõunat. Veel on ajalehes juttu pensionireformist sellest, kuidas elavad puuetega inimesed ja kuidas peeti Narvas laulupäeva. Vastatakse lugejate küsimustele. Jätkub jutt kosmeetik Inna tarmakuga ning hädalistele annab nõu jurist Eli Päts. Johan Laidoneri küüditamise aastapäev päeva meenutades on juttu Viimsis asuvast muuseumist. Veel avaldab videvik huvilistele mõistatamist. Jätkub järjejutt sõjavangis seiklustest Prantsusmaal. Juuli algul toimus Eesti Pensionäride aktiivil kohtumine peaminister thermartsiimaniga. Peateemaks, mis kohtumisele tulnuid eriti huvitas, oli sotsiaalmaksu kahekordne tõstmine ja hirm praeguse elatusrahaga toimetuleku ees. Kohtumise algul peale kombekohaseid tutvustusi tutvustas härra peamini ster probleemidega kursis olemist. Nõnda peaminister Mart Siimann. Olen hästi kursis nende murede ja probleemidega, mis, mis teid vaevavad. Mul on tädi, kes on minu, mitte koosseisuline nõunik ja ta joonistab muna täpselt ja, ja põhjendab, mis oli valitsuse 23. detsembri sotsiaal Al-toetuste määruses viga, miks see nii kiirustades tehti, kui lubati, et kaks korda aastas pensioni tõstetakse siis ma olen sama meelt. Sel aastal tuleb veel kord pensioni tõsta kuid seaduse järgi ei saa seda valitsus otsustada, vaid valitsus teeb ettepaneku riigikogule ja riigikogu siis otsustab. Ma usun, et neil on tark riigikogu ja kui me niisuguse ettepaneku teeme sügisel, siis riigikogu seda ka otsust. Nüüd tekib kuulajatel kindlasti küsimus, missuguses skaala järgi peaks pensione tõstatama, jätkab Mart Siimann. Pensionid peavad tõusma vastavalt tarbijahinna indeksi tõusule. Me täpselt ei tea, milline on tarbijahinnaindeksi tõus sel aastal, kuid ka see on lubadus, mida mina kinnitan teile, valitsus täidab sügisel, meil on selgem, kui suur on see protsent ja vastavalt sellele protsendile siis sellel aastal nii nagu lubatud, pensionid suurenevad. Mis puudutab järgmist aastat, siis siin on raske lubadusi anda. Ma ei taha olla kergemeelne lubaja pärast punastada ja, ja siis mööda kõrvalteid käia, kui ta vastab mulle tulete, kuid ma kinnitan, et meie valitsus väga soovib ja seab endale eesmärgiks, et ka järgmisel aastal pensionid tõuseksid vastavalt tarbijahinna indeksi tõusule ja kui võimalik, siis isegi natuke rohkem. See on meie eesmärk, me tegutseme selle nimel. Rohkem lubada ei saa, sest ei ole võimalik, ei saa hakata vägivaldselt ümber jaotama seda raha, mida, mida meil ei ole. Ja nagu ma ütlesin, siin on küsimus, kuidas sotsiaalfondi rahasid suurendada on, on mitu teed, üks tee on, et arvata, et kui tõstame sotsiaalmaksu kaks protsenti, nagu te pakute, et siis kohe, kas see fond kahe protsendi võrra suureneb ja me saame pensioni suurendada. Meie valitsus on seisukohal, et päris nii lihtsalt need asjad majanduses ei käi nii nagu me hakkame sotsiaalmaksu tõstma ja ma olen rääkinud ärimeestega õige mitmesse sellisesse organisatsiooni kuuluvate ärimeestega ja nad väidavad, et nii see asi ei käi. Neil tekib jällegi küsimus, et miks me peame seda raha nüüd otse riigile andma, et võib-olla siis jälle ümbriku palgad ja kõik muu. Kahjuks ei ole ärimaailm nii nii üdini aus ja aateline, et nii nagu valitsus või riigikogu otsustab maksusüsteemis nii temaga vastavalt käitub. Ärimehed mõtlevad sellele, kuidas oma äri edendada ja kui on tegemist korralike inimestega, siis lõpptulemusena kojad oma äri edendavad. Aga võidab ka riik, nagu ma ütlesin, mistõttu meie näeme sotsiaalfondi suurendamise teed selles, et soodustada igati ettevõtlustöökohti palgatõusu, mitte aga tõsta maksu. Elevust tekitas üks varem valitsuse poolt välja öeldud lause ja see kõlab nõnda. Valitsuse eesmärgiks on, et keskmine pension tõuseks kuni 50 protsendini keskmisest palgast. Kinnitan, et tõepoolest on niisugune eesmärk jätkuvalt soo, kuid kuid võib-olla seda eesmärki seades me seadsime endale liiga kõrge eesmärgi ja ei arvestanud võib-olla mõningate ka niisuguseid demograafiliste faktoritega, mis, mis on vahepeal halvenenud näiteks 92. aastal töötajad oli kaks korda rohkem kui pensionär. Et iga pensionäri kohta tuli kaks tööinimest, kes siis kellelegi maksta seda sotsiaalmaksu, tõid rahasid sotsiaalfondi, mille pensionär saab maksta siis 96. aastal on see suhe juba 1,7, tähendab töötavate inimeste arv väheneb, pensionäride sarv suhteliselt kasvab nende inimeste arv, kes vajavad pensioni, suureneb need, kes sellesse pensioni kas raha maksavad. Kui me arvestame keskmise palga puhul seal seda raha, mis makstakse sotsiaalfondi, mis on reaalne raha, Need, petturid, jätame kõrvale või need firmad, kes ei maksta sotsiaalmaksu, siis nende andmete järgi on see 50 protsenti netopalgast enamus maakondades saavutatud erand on Tallinn ja Harjumaa, kus me ei ole seda eesmärki töötanud, Kohtla-Järve Ida-Virumaa. Aga ma kordan, need on ühed andmed, sest siin ei ole arvesse võetud neid, kes ei maksta sotsiaalmaksu, ega need, kes ei maksa, seda sellepärast, et firma ei suuda maksta vist sellepärast, et petetakse. Mõnes linnas ja maakonnas on see keskmine vanaduspension isegi suurem kui 50 protsenti keskmisest brutopalgast. Aga see, need arvud ei lohuta ideid ega ka mind arvudega võib opereerida, selge on see, et reaalselt ja tegelikult me ei suuda ka järgmisel aastal saavutada seda, et keskmine pension oleks 50 protsenti keskmisest. Kokkutulnud küsisid valitsusjuhilt sedagi, kuidas valitsus põhjendab tõsise sotsiaalse kriisi tekkimist ja kuidas seda kriisi lahendada. Ma olen optimist. Ma arvan, et sotsiaalset kriisi ei tule ja ma lugesin ette tele need majandusnäitajaid, ma loodan, et meie majandus on kriisist üle saanud ja kui majandus on kriisist üle saanud, kui valitsus mõistab rahva muretsesime, leiame aga koosvahendid ja selleks, et kriis ei teki. Raske on muidugi paljudel on väga raske, aga me katsume teha ja vastu võtta niisuguseid seadusandlikke tee otsuseid ja määrusi, et nendel, kellel on väga raske, et neid aidata kõigepealt ja siis neil, kel on raske Ja nüüd üks teemaarenduspeaministrilt, mis kindlasti paljusid huvitab ja see on, miks ei võeta pensioni arvestamisel aluseks nõukogude ajal teenitud palka? Loomulikult, me peame põhjendama rahvale teile, et miks, miks ei saa arvesse võtta nõukogude ajal teenitud palka ja miks ei saa nii teha, et ühtedel võtame arvesse, teistel ei võta arvesse, siin ilmselt süsteem peab olema niisugune, et kas võtame, võtame kõigil arvesse või kui ei võta, siis ei võta kellelgi. Nii et siin peab selle üle mõtteid. Vaata, ma kordan, ei ole lõplikku otsust langetatud. Kui te tulete kaaslasele mõttevahetusega, hakkas siis kirjutades või ajalehes, artikkel avaldas meie omalt poolt peame nii avalikult tegutsema kui võimalik opositsiooniga nõu pidama erakondadega ka Eesti demokraatliku Tööpartei kutsume. Nii et see küsimus on, on veel otsustamisel, aga kui otsustame, siis peab olema põhjendus veenev. Need olid mõned helikillud, mida pidevalt siin oluliseks tuua teieni kolmanda juuli kohtumiselt peaminister Mart Siimanni ka. Peale kohtumist helistas toimetusse Oleg Puurov kelle sooviks oli kommenteerida kohtumist ja avaldada oma mõtteid. Alustasime härra Puuroviga juturaadiomaja neljandas stuudios astmelisest tulumaksust. Olekpurab. Me olime juba üks viis, ostad seda taotlenud meile kogu aeg, räägitakse, et jagada saab pensioni või elatusrahale ainult seda, mis on, tähendab, kui palju laekub sotsiaalmaksuna ümmarguselt, see summa on neli miljardit. Meie ütleme, et see summa on palju ja palju kõrgem, kuus miljardit, vähemalt alus raadios, kui ajalehest igalt poolt kuuleme. Et meie sisemajanduse koguprodukt ületab viis miljardit krooni, ületab maailma praktika, aga näitab, et töötasu osatähtsus rahvuslikust koguproduktist on harilikult 60 protsenti. 50-st miljardist 60 protsenti. See tähendab, et töötasu on 30 miljardit krooni. Ja siit 20 protsenti, mis peaks laekuma sotsiaalmaksu. Ka need summad ei lahiku. Ühelt poolt on lihtsalt need, kes jäävad võlga. Aga teiselt poolt me teame, et nad on väga laialt levinud ümbrikupalgad. Mida peaks valitsus tegema praegu? Valitsus peaks juurutama astmelise tulumaksu kuid mitte selle, mis oli see 16 26 ja 33 protsenti. Me peaksime rakendama seda 40 ühte astet tulumaksu, nagu oli esimesel Eesti vabariigil enne seda 41 astet, tulumaks kaks protsenti kuni 66. Kui tekib niisugune normaalne tulumaks alates kaks protsenti. Ja kõrge mõnes, siis kaob vajadus varjata oma sisse. Samas ütles Mart Siimann kohtumisel, et ta on arvamusel, et pension peaks tõusma aastas kaks korda aastas, tehakse kaks korda vaatama läbi pensioni maksmisel ja pension. Summad, mis te sellest arvate, mina arvan, meie pöördusime aprillikuus avaliku kirjaga Eesti vabariigi valitsuse, riigikogu ja presidendi poole kus me palusime ja praktiliselt nõudsime rakendada mehhanismi, mis tellitaks elatusrahade või pensioni ostujõu igakuiselt. Pange tähelehinnad, tõusevad inflatsioon, galopeerid. Kui meil näiteks esimesest jaanuarist pandi keskeltläbi 100 krooni pensioni juurde, elatusrahasid siis jaanuari üürid elektrit ja kõik võtsid juba praktiliselt 300 krooni kuus ära ühelt inimeselt. Tähendab kaks korda aastas on liiga vähe. Päris praktiline küsimus, kui palju peaks teie arvates olema eesti pensionäri pensionisumma? Minimaalne pension on 1200 krooni ja kasutades me meie poolt antud astmelisest programme protsenti siis neljakümneaastase tööstaažiga oleks 3100 kuskil pension. Ja see ei oleks küll just hiilgav, aga see võimaldaks elada. Kui nüüd Mart Siimann lubas, et oktoobrist tõuseb pension. Mis te arvate, kas see on praegu lahendus? Absoluutselt ei ole lahendus, sest ma kordan veel kord. See esimese jaanuari pensionitõus oli jaanuarikuu jooksul hinnatõusuga kolmekordselt ära söödud. Praegu hinnad kasvavad, panite tähele juba järgmine kuu Kuu jälle leib kas või 20 senti, aga läks kallimaks. Me ei pane tähele, kuidas sendi visi hinnad tõusevad, tähendab käesolevate elatusrahade ostujõud langeb pidevalt iga päev iga nädal. Öelge mulle, palun, kas peale astmelise tulumaksu on veel võimalusi suurendada pensioni või neid võimalusi on väga palju, teine üks tähtsamaid on. Vaadake, kui ma juba mainisin, et töötasu osatähtsus koguproduktis on praktiliselt 60 protsenti maailma, siis nõukogude liidus see oli 30 protsenti. Tähendab, me saime poole palgastki kätte saamata palgaga poole palgaga Nõukogude Liidu riigieelarve kaudu oli see suunatud ehitustesse moderniseerimis, ühesõnaga uue tehnika juurutamise viiana ehitusse põhiliselt nüüd tänapäeval kõik, mis nõukogude aeg sai ehitatud praktilised võileivahinnaga, erastataks. Me oleme nõudnud ja nõuame siiamaale, et vähemalt pool nõukogude aeg ehitatud meie poolt ehitatud erastamise saadud summad tuleksid sotsiaalfondi. See on üks väga suur tuluallikas ja teine, sellega kaasas käiv nõue, on see mitte nõukogude aegse bilansi sellise jääkväärtusega hinnata objekte vaid maailmaturureaal hindades. Ja see oleks siis lahendus ja see oleks lõplik lahendus, astmeline tulumaks ja need rahad erastamisnõukogude aegsete ehitatud. Ma mõtlen muidugi erastamisest ja kui need summad tuleksid meile, kes me kõik seda ehitasime ja finanseerisime, siis see oleks juba lahendus. Kuigi meil on ettevalmistusel veel mõned teed raha hankimise teed, mis me pakume, aga need on toored vist veel on vara rääkida. Väga meeldis. Need olid siis härra Oleg Puurovi mõtted pensionireformist ja sellest, kuidas pensionifondi suurendada. Ootame sügise ära. Aga et meie saade ülinukraks ei läheks, kutsume laulma Mati Nuude. EGO. Nõva maanteetoonide kaaslaseks. Vaid karmid tuuled gabaitavad Muba. Puudurandama. Oi, nüüd sina vaadele, kus mulle ülevaatefaasi ja ka tema kellel kaalu, saarmast esemed ei ole ja et ta ei saa on noorus ja karmid tuuled merel ning raamatus ühteviisi ühteviisi neile hülistusi laule. Nii torm kui lantega, no oineksina vaade, kus mulle ülevaate. Ja, ja ka tema kellel luu riive ja kes armastab eseme, iial ei jää, ta ei saa. Ma tahan siis sõber praegu veel ei koodi Evaikene saada, millele me ta Malainte möllu soe ja nii ka kellal troosi. Raska. On nad kaua tema ja ta ained siin omadele sinule näitavad tähed ja tema kellel kaalurrive ja kes armastab Eisele Iisraeliga, et ta ei saa. Ta raisa. Kuid nüüd on meil ülim aeg minna Pärnusse. Tammsaare tänav 11 asub Pärnu hooldekeskus. Teisel korrusel, kus administratsioon oma igapäeva toiminguid ja probleeme lahendab, asub ka juhataja Hille Volbergi kabinet, et kõigepealt rääkisime Hille vorbergiga Pärnu hooldekeskuse asutamisest. Meie vanurite hoolekande keskus on loodud nüüd esimesest jaanuarist 96. Lood on nagu reorganiseerimise baasil, sellepärast et hoolekande keskus loodi nüüd hooldekodu baasil. Hooldekodu ise töötab 93. aasta detsembrist. See oli Pärnu linna munitsipaalomandis olev hooldekodu, kus on siis 40 vanuri jaoks koht üldtüüpi hooldekodu. Ja siia juurde lülitati esimesest jaanuarist 96 koduhoolduse jaoskond. Enne seda juba alustas tööd supiköök meiega baasil ja eelmise aasta sügisel avas oma uksed ka päevakeskus. Ja praegu on teil hoolealuseid siis 40. Isegi 41 üks inimene on niisugune, kes ise tasub oma hoolduskulud. Hooldekulude tasumine on nii nagu tavaliselt üldtüüpi hooldekodudes. Hoolealune ise maksab siis 85 protsenti oma pensionist ja ülejäänud kulud, mis siis jääb, need katab Pärnu linnsugused on Pärnu hooldekeskuse kõige suuremad ja kõige väiksemad probleemid või ei ole teil üldse, elate siin sõbralikult ja, ja üksmeelselt koos üks hooldekodu on ju väike mudel tervest meie ühiskonnas, nagu ikka. Vahe on lihtsalt selles, et hooldekodus elavad koos lihtsalt eakad inimesed oma murede ja oma rõõmudega kõige suuremad probleemid. Ma ütleksin, et ongi võib-olla see, et nende jaoks on ju kõige suurem probleem see, et ei ole enam tervist ja vanus on suur. Ja, ja eks see on ka siis meie mureks. Ja katsume seda asja siis ühiselt, me ei saa seda kunagi lahendada, see on ju täiesti selge. Aga me katsume siis sellest üle olla. Meie vahepealses vestluses te ütlesite, et kõige suurem omapära Pärnu pensionäride hooldekeskusel on see maja, kus me praegu asume. Hille Volbergi, mispärast ta siis nii omapärane on omapärane anda? Sellepärast et maja on niivõrd vana, ta on kuskil 1900.-st aastast endine eestiaegne supelsakste hotell aga vahepealsetel aegadel oli tema vene sõjaväepuhkekodulaevastiku puhkekodu nimelt ta oli küllalt kinnine territoorium, siin siin puhkasid väga kõrge kraadiga sõjaväelased. Ja siis kui nüüd sõjaväelase tööd üldse eestist sunnitud lahkuma siis me saime selle ja just nimelt selle eesmärgiga sõjaväelaste käest tagasi Pärnu linnale, et siia tuleb hooldekodu ja, ja küll on tore, et see maja nii läks, etas täis saanud jälle mingisugune hotell või, või, või baar või restoran, vaid just nimelt. Me oleme suvitusrajoonis keset suvitusrajooni Tammsaare tänaval. Ja siin on meil vanurit siis. Kui heas seisus see maja on? Muidugi selle peale võiks kohe öelda, et vana maja nõuab pidevat kohendamist. Siin on vaja pidevat kohendamist ja remonti. Siin on tohutu suured aknad, mida me oleme püüdnud teha niisuguseks, et nad ikkagi sooja peavad. Ma loodan ikkagi, et Pärnu linn meid edaspidigi toetab nende remondirahadega. Aga läheme Hille Volberg nüüd teie isiksuse juurde mis paneb noore inimese tegutsema sellises kohas nagu hooldekodu. Mina isiklikult tulin siia 93. sel aastal, siis kui avati hooldekodu ja läbi kurssi. Kuna ma olen lõpetanud psühholoogia erialal Tartu Ülikooli siis ma tundsin ühel hetkel, et tahaks töötada ka oma erialal, mida ma olin, olin nagu vähe teinud, siis pakuti mulle see võimalus ja ausalt öeldes ma absoluutselt ei kahetse, sest me alustasime nullist sellel hetkel, sest 93. aastal tal ei olnudki eriti kellegi käest küsida, kuidas luua ühte uut hooldekodu, sest vanad olid juba töötanud aastaid ja aastakümneid ja teatavasti nõukogude ajal ju vanadega kodud olid väga halvas seisus ja tõepoolest inimesed arvasid ka nendest väga halvasti, sest vanurid tavalised, peideti ära nendes, neid ei olnud ju olemas, ei olnud olemas õnnetuid ega puudega inimesi ja ei olnud olemas ka üksikuid vanu inimesi, siis me olime kõik õnnelikud. Aga tegelikult oli hoopis mingi teine pilt. 93. aastal, kui me selle maja avasime, siis oli esimese hooga ikka küllalt raske, aga siis me mõtlesime selle peale ja lõime oma maja ja sisustasime oma maja ikka selle peale mõeldes, et aga mis me siin ikka jalgratast leiutame, me loome ju kodu. Täpselt nii nagu meil kodus. Toimetamised on täpselt nii. Mega sisustasime ja, ja lõime oma maja. Käib teie juures palju Pärnu vanureid oma probleemidega, sest kui kuulajatele teadmiseks, kui me algul alustasime oma vestlust, olin ma tunnistajaks ühe probleemi lahendamiseni, kas see hooldekeskus on piisav, see kohtade arv on piisav Pärnu jaoks. Jah, inimesi käib palju ja mitte ainult vanureid, inimesi käib ju siin ka nende naabrid, sugulased, tuttavad, kõik, kellel on mure mingisuguse oma tuttava vanainimese pärast. Ja probleemid on väga erinevad, muidugi tuleb anda nõu nii nii perekonnaliikmetele kui ka vanuri endale ja need probleemide ring on äärmusest äärmuseni. Aga kui rääkida nüüd kohtade arvust, siis, siis Pärnu linnal on ju ka teine hooldekodus on Tammiste, kus on siis 80 kohta. Aga vaatamata sellele see arv ei ole sugugi mitte piisav meile. Missugused kultuurilised võimalused siin Pärnu hooldekeskuses prouadele härradel on? No kõige suuremad kultuurilised üritused toimuvad nüüd juba päevakeskuses, sest seal on selleks kohandatud nüüd nagu see suur ruum ja, ja seal päevakeskuses käivad koos mitmesugused ringid seltsid, võetakse üritusi, kontserte. Hooldekodu 41 elanikku elavad kahe ja kolmega, kes ei toas nende kasutada, on saun. Kes soovib, võib aiandusega tegeleda. Kel võimalik, käib linnas jalutamas või kes neid igapäeva toimetusi ikka jõuab üles lugeda. Meiega mängime siit vikerraadio stuudiost, Pärnu hooldekodu perele. Nende soovilaulu. Jaa. Meil on nüüd kuulatud, kuidas elatakse Pärnu hooldekeskuses, kuid samas majas tegutseb ka Pärnu pensionäride päevakeskus, sinna menüüd külla lähemegi. Koht, kus Pärnu pensionärid koos saavad käia, on päevakeskus ehk ametliku nimetusega ka Tammsaare vanurite hooldekodu päevakeskus ja see päevakeskus loodi 22. septembril 96. aastal, nii et ta ei ole veel aastat kestki vana ja minu juures istub siin Salme Leas, kes on selle päevakeskuse tegelusjuht. Ja siis Salme Leas teilt ongi paslik küsida, mille pärast see taevakeskus üldse loodi Pärnusse kooskäimise kohta, nagu Pärnus ei olnud, kultuurimaja Need likvideerisid ja, ja nii et meil olid hädasti seda kohta tarvis. Ja praegu nüüd selle noh, kuidas ma ütleksin, siis üheksa kuuga on leidnud sealt peavarju kokku kuskil nii 450 inimese ümber ja, ja läbi käinud on siis keskmiselt kuus nagu 1000 natuke üle 1000 inimese. Salme Ma saan teie jutust niimoodi aru, et teie olite nagu selle päevakeskuse idee algataja. Mina olin, noh, üks algatajaid asi oli ju nii, et oli vaja asi edasi viia ja, ja siis, kui oli veel abilinnapea Jane Mets siis temaga koos me nagu hakkasime seda küsimust arutama ja tal tuli parajasti sõit Rootsi ja seal haarati siis sellest ideest kinni, väga edukalt toetasid seda siis nagu rootslased ja põhitoetajad olid Rotary klubi, need olid siis mitte ainult Rootsist, vaid ka ülemaailmne peaaegu ja anneta 360000 krooni. Ja Pärnu linnavalitsus oma eelarvega eraldas ka veel 256000. Nii et nüüd on see maja siis neil üheksa kuud juba töötanud, mispärast inimesed seal koos käivad ja mida nad seal teevad, meil on niisugused nagu seltsid ja siis meil on isetegevuslased. Ja siis lihtsalt inimene tuleb, vestleb, loeb ajalehte, loeb ajakirja, vestlevad teineteisega põhiliselt vanematel inimestel on ikka see infovaegus, ütlesite, et käivad koos seltsid, mis seltsid need on, saarlaste selts siis on Memento siis käivad seal vaegkuuljad, siis on pimedate ühing, kasutab meie ruume tihtipeale siis on meil ratastooliklubi, käib meil tantsimas, nii et noh, niisugused klubid väikesed, meil omal, kes siis paikselt nagu tegutsevad üks kord nädalas. Käigu käsitööring, mis kell kaks inimest on neid praegu nimekirjas? Kaks korda käivad võimlejaid jälle 52, kaks rühma. Rahvatantsurühmi on kaks segarahvatantsurühmad, siis on rahvamuusikaorkester üks kord nädalas ja no nii edasi, nii edasi. Mis käsitööd seal siis tehakse, kas on kangastelgi ma nagu ei näinud. Kangas telg ei ole kangasteljed, meie laenutasime endise kaubandusvalitsuse pensionäridele ja need asetsevad praegu üle tee laste päeva kodus ja nad käivad seal tegemas, aga meil omal, kes meil paikselt seal kohal käivad, need on niisugused heegeldavad koovad siis on seal niplipitsi, teevad siis on veel õmblusi igasuguseid teevad ja noh, niimoodi üksteise käest nad õpivad ja üks õpetab ja teine õpib ja vastupidi, jälle, nii et vot niisugune vestluse käigus on see kõik ja tore on. Kiisku metsa. Varakult hämardu. Männikul looklevad. Viimaseid tilline jalge lase siin ja see ja on meeles. Söögi unustas ja me metsas käin mureta, ees on muuseas ja sul nopin siis me ikka on täitsa. Ja nii ta kui helmed. Saabuki soovime. Toomise, et nagunii mage heliseb. Neiuna. Et. Ma aga tean meelespea, millest kõik algas kord ja kuis kaadrisse siit. Impuy. Ütlesite, et kaks rahvatantsurühmal on need rühmad juba tegutsenud väga kaua aega ja nad tulid siis nagu meie liidu alla pensionäride liidu alla ja, ja siis nende sellesse päevakeskusesse, sest neil ei olnud enam ruume. Üks on välja kasvanud kunagisest väga toredast ka rahvatantsurühmast. Ja teine on endine koondis, autorism ja seal kummaski rühmas on kuus paari, tähendab 12 meest ja 12 naist. Õpetaja on neil üks proua Heljeebeetia esinemas, oleme siis käinud linna üritustel, mis meil on oma korraldatud üritused, siis oleme käinud Märjamaal omaealistega kohtumas, nüüd on tulema sees Viljandis seenioride laulupäev, kus me läheme jälle esinema mingi ja noh, niisugused kop, kokkutulekud ja kooskäimise kohad ja alati on rahvatants see, kes peagi ja kes alati hästi esinenud. No kui rahvatantsu on võtta ja alati esineb siis ega ei tantsib ta ju ilma pillita. Ütlesite, et teil on ka kapell, kuidas tema koos käib ja, ja kes seal mängimas käivad. Selles rahvamuusikaorkestris käivad ka enamus vanemaealised, kaks nooremat meest on ka veel, sõjameestekoor on meie juures, tegutseb praegu ta on meeskoor, kõik on need mehed, kes on läbi käinud Eesti sõjaväest. Eesti mitte ei ole nõukogude armee inimesi, aga kõik on olnud siis need endised sõjamehed, vanusega seal kuskil kõige vanem on 83, põhiliselt on 70 75 76, kooris on 20 meest. Ja nad siis tegid isegi niisuguse kava, kus nad esinesid koos naisansambliga ja noh, et nagu mitmekesistada kava, et neil endal ka oleks lõbusam ja meil on kujunenud siis veel niisugune traditsioon, et üks kord kuus, me võtame kõik isetegevusest, kui teeme siis niisuguse isetegevuslaste klubiõhtu ja seal siis kordamööda kõik üksteisele esinevad. Pärast on siis veel tants ja siis on kohvilaud, kes siis kodus toob küpsist, võileiba on kaasas ja siis me seal istume ja vestleme ja esineme ja tantsime, aga. Kes ei käi, ei laulmas ja tantsimas ega pilli mängimas? Kas nemad saavad ka päevakeskusesse tulla? Saavad kui ainult noh, tulevad vanemal inimesel on vaja suhelda. Ja ma olen alati öelnud ka kõigil nendel koosolekutel ja, ja ringide töökoosolekutel kohtumistel, et alati hoidke teineteist oice, tundke küünarnuki tunnet ja tulge ja ajaga juttu ja tee meeleolule paremaks. Ja teie teadlikkus läheb suuremaks ja, ja te haigused lähevad väiksemaks. Salme lihase sõnutsi pidi päevakeskuse pere lemmiklauluks olema Läänemere lained. Ema ja. Oh seda ema ja. Ääro. No. See väega. Aasta. Noore loomapüüdja laadse. Aga see Seda muretseda. Agate hiieloo on 90 kuueaastane ja tal on selja taga sündmusterohke teatrielu. Ta on olnud näitleja Võru Kandle teatris ja Pärnu Endlas. Praegu elab agaate pärnu hooldekeskuses. Käidud teedelt räägib agaate hiielo. Palin siinne maikuu aasta maikuus seina aasta käes Ahnii, aga mis sellest Eesti Teatriliidust meelde on jäänud, mis sa seal tegid üldse? Nominaal töötasin näitlejanna teatud aeg ja pensioni. Ter likvideeriti apoliitiline asutus. Mina olen ka ju võrust pärit, mis seal Võru teatris poliitilist oli? Valitsus leidis koristusmehed. Sotsiaalne päritolu on külg korrastaga ja tunnistati, et, et ei saa ühestki teatris kohta, aga õnneks oli sihi, et Ilmar Tammur kadunukene lavastaks ühe lavastuse põrgupõhja, vanapagan ja Tallinn minuga rahul ja ütles, et mina lähen Pärnusse näitejuhiks ja direktoriks etuvad Pärnus meest. Mina pääsesin närakad küüditamisest sest minu omakseid küüditati 51. aastal esimesel aprillil minu perekonnalt seitse inimest. Aga sa oled muidu Võru tüdruk Võru, Võrus, sündinud Võrumaal ja, ja koguna, siis sa mõistad võro keelt kaheega mõista küll, eks maimulisto. Aga kus kohas ta siis sündisid ja ma tulin kahe aastastel juba linnud Veriora vallas, räägi mulle sellest võru teatrist ka, mis seal oli, mis te seal tegite, kuidas see võrk, ega sa seda ei mäleta, kuidas see võruteater kokku sai? See algas arske armatult laialdaselt muidugi silmud kuulduda poolkutselise ikke pärast elukutseliseks teatriks ja sind kutsuti sinna või ise Läksin kohe laulukoori ja midagi siis ma töötasin raamatukaupluses ja olin 16 aastane, kompass tehakse, kandsin ikkagi nalja, seljastardid siis olid, päeva oli tööl ja õhtul olid. Proovige, et väljas tehtud teatel nagu teater ikka, kogu elu on teater. Aga Pärnus, mis siin Pärnus siis oli ja elasin teatrimajas mitu aastat. Ja ühel ilusal päeval partorg tuli ja ütles niimoodi. José naiskodukaitses toonud ja, ja esinaine ja keegi oli toonid Lõuna-Eesti seltskonnategelaste raamatud teatrisse, kus oli minu pilk CS, kus ma olin, vormistub all linnas ja minu vend ja vennanaine ka kolmgee Loht nõia siis, et Ankaga avaldust, lits, no ma kohe ei andnud, mõtlesin, et kuhu ma lähen, korterit ei ole. Õnneks oli Kaarin Ruus need meie roosi abikaasa. See oli karmilt näitleja ja siis ta ütles, et ära isend, minek, ma lähen parteisse. Siis anti aasta aega keelt, direktor võttis mind oma vastutusel. Oldi minuga rahul said nagu nendest painajateste kiusajatest lahti ja. Aga kuidas see teatrielu nagu välja nägi, millega sa siis Pärnus tegelema hakkasid? Pärnus hakkasin kui ka seda tegema etendust ja ega sul meeles ei ole, missuguseid etendusi sa mängisid? Ei, kõige omad ja kõige parem oli nii Tammsaare elu ja armastus, kus ma mängin seda märki dif kultuuriministeeriumist ära raamatusse, ees, silma, ise peal, nii kõige paremaks osaks, mispärast ta kõige parem, kas sellepärast, et sa lihtsalt armastasid seda teost või, ja see muidugi ka, aga noh, ma ei tea, kali lihtsalt nii välja tuli iseenesest, kuidas Pärnus elu edasi läks, millal sa siis siia Pärnusse korteri said, mitu aastat läheb mööda ja siis padavai leia maanteele korteri. 90. aastate vanalt hammakul saab iseseisva korteri ja siis saigi alles korteri ja ja sealt ma tulin siia. Nii, aga keda sul nagu kõige rohkem sa ütlesid küll, et Tammsaare elu ja armastus oli sul nagu lemmik ja, ja kõige kaunimalt tuli su enda arust välja. Aga keda sa nagu Pärnu teatris inimestest mäletad või kuidas ta ausalt, mina, noore inimesena ma ei kujuta üldse ette seda 60.-te 70.-te 50.-te aastate teatrielu. Räägi mulle sellest ka. Algul olid väljasõidud ja pikalt reisud. Noh, seal oli igasuguste raskustega, pidime Mahal ööbima kohe seltsimajas. Tants lõppes, siis tulid välivoodid mängu, siis tulid võõraste vahel ka edasi, aeg läks, lõuti üksiku, tubasin võõrastemajas nii, elu läks igatpidi edasi. Mida paremaks elu läks, seda nõudlikumaks näitlejad läksid. Nõnda siis oli, aga räägi mulle sellest Eesti Teatriliidust ka meil on siin laua peal selline papp. Eesti teatriliit on siia peale kirjutatud ja liikmepilet on sul välja antud 87. aastal veel, aga räägi mulle, mis seal Eesti teatriliidus, mis sul sellest nagu meelde on jäänud Eriides munud nüüd liidu juhtkonda maikuu puhul ja ma olin lihtreamees ikkagi ja see on nüüd vahetatud juba ammu varem juba olen liige ikkagi olla. Kas seal on ka selliseid omapäraseid klassi meelde jäänud või oli see nagu teatrielu teatrielus ikka ta jäi lifti üksikasju ei mäleta, aga igasugust suhtumisega oli. Mõni juhtumine näiteks hästi lõbusaid jutte, neid on nagu nees elus olnud, seal kyll ilusaid püssi lükatud ja lumega tihedale jäine ja aga lauluga tuldi, käid kodus. Kodu sõites. Kuid mis seal koju sõites juhtus ja kuidas bussi kraavist välja aidati, sellest kuuleme järgmine kord. Ja seda juba 21. juulil. Aga enne, kui me lõpetame veel mõned teated, 19.-st 20. juulini algusega kell 12 toimuvad Eesti vabaõhumuuseumis see on siis rokkalmaares memme-taadi päevad, kus esinevad laulu ja tantsuringid ning pillimehed ja käsitöömeistrid. Kuid ega siis Harjumaal, ainult kui saada. 18.-st 20. juulini on Võrumaal Nursis memme-taadi lustilaager kus on loengut psühholoogiast, käsitöötunnid peetakse lusti õhtut ja kuulatakse kontserti Rõuge kirikus. Kuid nüüd üks päris eelteade. 23. juulil toimub Tarvastus Viljandi maakonna pensionäride VII suvepäev. Ja suvepäevale on oodatud kõik pensionärid ka teistest maakondadest. Saate lõpetuseks valisin kodulaulu Voldemar Kuslap esituses. Olge tublid, olge terved ja kuulmiseni. Ja muu poole.