Eesti vabariigi eliitväeosa varjas kuu aega ajateenijatega juhtunud õnnetust. Selline on vapustav, on siseriiklik uudis eelmisest nädalast. Täna küsime, kas õnnetuse ja ajateenijate vigastuse varjamine on ainult Kuperjanovi pataljoni osa või on tegemist sõjaväesüsteemi järjekordse varjamispüüdlusega? Eesti ühiskond peaks sõjaväesüsteemilt küsima sedagi kas õnnetuseni viis rühmaülemate ükskõiksus, poistehulljulgus või ebakõlad kaitseväes eneses. Ilmneb, et vastuseid saada polegi nii lihtne. Mis meile teada on. Meile on teada, et auto sõitis kiirusega 30 kuni 40 kilomeetrit tunnis ja ajateenijad hüppasid sellelt kiiruselt maha autokastist. Tulemuseks kaheksa vigastatut, neist üks üliraskelt, kolm raskelt ja neljal on põrutused. Kaitsejõudude peastaap on saatnud niinimetatud eesliinile teise astme kaitseväejuhi Kuperjanovi pataljoniülema kapten Peeter Hope. Kuidas siis kapten Peeter Hope kommenteerib kompaniiülema käitumist? Õige on teha seda 10 kilomeetrise tunnikiiruse juures pehmel pinnasel ja õiget kukkumistehnikat kasutades. Ja seal tuleb üle saada üldinimlikkust refleksid kukkudes käsi ette panna, sellisel juhul traumasid ei juhtu. Me oleme teinud seda start ja mitte kunagi pole ühtegi probleemi olnud. Kuna seekord tehti 10 kilomeetri tunnikiiruse asemel 30 kilomeetrit tunnis, siis see oli ohvitseride läbiviijate süü. Ja ma kommenteerin seda niimoodi, et mehed käitusid valesti, nad osanud karistada. Meile on teada seegi, et vigastada saanud ajateenijad viidi Võrumaa kiirabisse alles 21. oktoobri õhtul, kui nad valusid kaebama hakkasid. Järelikult varjasid nii A-kompanii nooremleitnant kui veebel. Õppuse ajal toimunud Eesti Raadio palus luba kaitsejõudude peastaabi pressiosakonnast intervjueerida või siis vähemalt vestelda nooremleitnandi ja veebliga kuid närvide ja rahu säilitamiseks ajakirjanikul nendega kohtuda ei lubata. Nõnda põhjendas keeldumist pressiesindaja. Põhjuseks tõi Diana Kukk sedagi, et Eesti ajakirjanduses on juba liiga palju räägitud sellel teemal ja emotsioonid on liiga üles köetud. Ilmselt ei ole oluline kaitsejõudude peastaabis see, et avalik-õiguslik ringhääling vajab informatsiooni ja teab, et asjaosalistelt endilt ka A-kompanii sõduritega ei võimaldatud siinkõnelejad vestelda. Oma omapärane vastuolu on aga selles, et pataljoniülema poolt takistusi ei ole. Kõik intervjueerimis load selle õnnetuse puhul käivad aga läbi. Kaitsejõudude peastaabi pressiesindaja. Kapten Peeter Hope ütluste kohaselt on tal aga alates reedest. See on siis 20.-st novembrist igasuguste intervjuudega andmine 21. oktoobri teemal keelatud. Ja alates tänasest, see on 23.-st novembrist tuleb esitada küsimused kirjalikult läbi kaitseväe juhataja ajalehele Võrumaa teataja olla rohkem võimalusi olnud ja ta on saanud vestelda A-kompanii sõduritega. No mida siis sõdurid räägivad? Kõigepealt on sõdurid hämmingus, et juhtunu nii suurt kõlapinda leidis. Eesti vabariigi üldsus muretsevad nende tervise pärast rohkem kui nemad ise. Tsiteerin. Keegi ei käskinud kiiresti sõitvast masinast välja hüpata. Asi oli vabatahtlik. Suuremal kiirusel hüppasid tugevamad mehed. Tsitaadi lõpp. Edasi räägitakse sellest, et veebel ja nooremleitnant Ivar Jõesalu olla hoiatanud, millised on vigastused ja kuna praeguseks kannatanud lõid hetkeks kartma, ei suutnud nad teha tagurpidi kukerpalli ja saidki viga. Ajateenijad on arvamusel, et nad on sõjaväes, mitte pioneerilaagris. Seepärast otsiti ka põnevust. Ma ei ütle küll järgnevat mitte kadedusest ja antagu mulle andeks, aga see artikkel ei tekita usaldust. Eesti sõjaväes korraldatakse elu sisemäärustiku alusel, mis on 71 aastat vana. Määrustik on kinnitatud Eesti vabariigi valitsuse otsusega seitsmeteistkümnendast augustist 1927. Muudatused tehti 1931. aastal ja kui ma nüüd edaspidi tsiteerin mõnda paragrahvi, siis teadke, et kuni 23. novembrini aastal 1998 pole seadust muudetud. Vastuvaidlematuks täitmiseks ettenähtud määrustik keelab nii ajateenijatel kui ka kõigil teistel kaitseväelastel rääkida kaitseväelaseni esinevatest puudustest. Samuti ei tohi alluvad sõjaväelased avaldada negatiivset arvamust oma ülema kohta. Paragrahv 58 sätestab oma väeosast ja juhtidest halvakspanevalt kõnelemine ja nende kohta pahatahtlike juttude laialilaotamine on autu ja karistatav tegu. Kuna täpsemalt määratlemata, mis on halvakspanevalt kõnelemine ja mis on pahatahtlike juttude laialilaotamine, siis võib süüdistama hakata igat välja antud sõna ja mõtteavaldust. 1998. aasta 23. novembri seisuga võib Eesti Kaitsevägi täiendada relvastust, et see oleks maailmatasemel. Sõjaväe ametnikud soovivad ennast täiendamas käia välismaal. Kui Kaitsevägi tahab elada oma tehnikaga kaasajas miks ta siis oma seadustes püüad ikka ajaloos ja minevikus elada. Paraku ka oma tegudes.