Tere, õhtupoolikut vikerraadio stuudios on Piret rist ja tänases Meie maa saates räägime meie sugulasrahvast Udmurtidest. Soome-ugri folkloorifestivali ajal, kui Eestis ansambel marson kurjas ehk pärlendavad viisid udmurdi vabariigi Sambialovo rajoonist. Nad olid külas Võrumaal Rõuges ja seal ma nendega tutvusingi. Nende tõlgiks oli Tartu Ülikooli etnoloogia tudeng Ivo Posti. Kaks nädalat enne festivali viibis udmurdimaal postiga alustasime juttu etnoloogia õppimisest. Edasi jätkub jutt sellest, mida ta Udmurtiast nägi. Bioloogia õppimine peaks tähendama õigupoolest seda, et ma olen kursis erinevate rahvaste kultuuri erinevate osadega ning peaksin neid omavahel võrdlema seostama. Etnograafia on siis see, mis kirjeldab nagu ühte rahvust, seal tema kultuuri erinevaid osi. Ja teie olete spetsialiseerunud? Kahjuks ma ei oskagi NSVL määratleda, nüüd peale kahenädalast udmurdimaal viibimist tundub mulle, et ma hakkan nähtavasti tegelemegi soome-ugri rahvaste tehnoloogiaga ja konkreetsemalt tahaksin tegeleda religiooni etnoloogiaga. Kas udmurdimaal käik oli siis Tartu ülikooli poolt ja olite, kui tudeng? Ma olin tegelikult seal Isovskist või õigemini Iseski lähedal toimuval soome-ugri rahvaste kokkulennul siis eestlaste esindajana koos ühe neiuga tartust. Muljed on ka värsked ja väga puhtad. Jah, seda võib öelda küll, tähendab värsked ja puhtad, vaid ka väga positiivsed Udmurtide kohta võin nüüd öelda, et nad on ülimalt külalislahked ja väga vastutulelikud inimesed, kes hoolimata sellest, et nad aeg-ajalt aeg-ajalt ütleme oma kultuuri tagapõhjalt peaksid justkui olema suhteliselt konservatiivsed eelkõige just oma religiooni, see tähendab õigeusu tõttu, mis on teatavasti suhteliselt konservatiivne ja ka ma iseloomuomaduste tõttu. Paraku see otsus osutus eksiarvamuseks, kuna lähemal tutvumisel nad justkui avanevad ja, ja osutavad väga vastu tollelikeks rõõmsateks inimesteks. Kuidas elu seal külas välja näeb? Külas on elu loomulikult mõnevõrra halb, kuna tegemist on Udmurtiast suhteliselt suure tööpuudusega. Näiteks on Iizerskis enamikel töölistel palk kätte saamata vähemalt pool aastat, kui mitte rohkem. Mulle öeldi näiteks, et üks rahvas sai hiljaaegu kätte vist möödunud aasta mai palga ning nende keskmine palk on kusagil 300000 rubla mis peaks ära jagama siis 400 rublaga, et saada kroonides vastavat summat. Aga millest nad siis elatavad? Peamiselt on, ütleme nii, et naturaalmajandus see tähendab seda kasvatatakse ise kõike, mis vähegi kasvatada annab. Ja mida siis ei anna, seda katsutakse võimalikult vähe osta. Kuidas udmurdi keelega on, kas noored räägivad seda või põgenevad noored külast? Nii üht kui teist veel viis aastat tagasi oli probleem selles, et Isevskis ega kuskil noh, põhimõtteliselt avalikes kohtades räägitud udmurdi keelt, kuna oli prestiižne kõneleda vene keeles ja, ja paljud vanemad õpetasid oma lapsi taolisel moel, et õppige ära vene keel teil õlut, murdi keelt vaja. Udmurdi kultuuri tundmine, ütleme seal osaks olemine segab äritegemist või noh, ühesõnaga nad ei leia ennast hästi elavatena hiljem, kui nad ennast identifitseerivad murtidena neid ei võeta Vene ühiskonnas vastu. Mis nagu Udmultide tee oleks, peaksid nad seda keelt siis õppima ja taaselustama. Milline on nende tee, seda on praegu väga raske öelda, kuna loomulikult peab arvestama seda, et nad on teise riigi koosseisus ja sealt iseseisvumine ei ole noh, ütleme nii praktilisel vähemalt praegu võimalik. Seega peaksid nad arvestama, püüdma saavutada võimalikult suurt kultuurilist autonoomiat, ütleme neid võiks võrrelda, seda siis taolisel teel minevatena eesti setudega, kes on suutnud oma kultuuri hoida ja praegu seda väga laialdaselt eksponeerivad või näitavad, ühest vastust ei julge ja ma kardan, et ei saa ka mitte keegi anda. Nagu juba mainisin, oli Ivo Posti ansambli Marzan kurios saatja. Palusin tal selgitada, kust ansambel pärit on. Izewski lähedalt 15 kilomeetrit Savialava rajoonist Gaminski külast. Ja mida nad viljelevad, millega nad tegelevad? Nad on üks omapärasemaid gruppe murdi maas, kuna nad viljelevad autentset folkloori, mis on ka hämmastav, kuna tõepoolest 15 kilomeetrit udmurdi pealinnast, mis on täis sõjatehaseid ja noh, nagu selline väga väga tugev tehase linn, on nad suutnud oma kultuuri ja just sellist vanemat osa alles hoida. Paraku ei ole see reis esimene Eestisse vaid juba kolmas. Viimati käisid nad siin möödunud aasta sügisel. Ja nagu mulle seal olles öeldi, on nende küla inimesed, kamen, küla inimesed, harjunud sellega, et eestlased on mõnevõrra kinnised ja neid tuleb samamoodi lahti sulatada, et nad ei räägi palju ja nende emotsioonid ei ole alati vastavuses sellega, mis nad tegelikult tunnevad. Nõnda laulis marson kuulios ehk pärlendavad viisid. Nende repertuaaris on udmurdi pulma neutruti, nalja ja mängulaulud ansambli asutamisest. See on siis 1986.-st aastast on eestvedajaks olnud Aleksander tset Karjov. Noormees, kes kolm aastat õppis Eestis kunstiülikoolis. Udmurdi udmurdi tantsudes ja lauludes on peamine inimese sisemine maailm. Võrdsete ehk vanade õudu, murtide rahulikkus ja sissepoole elamise väljendus vaheldub kaasaegse mentaliteedi väljendusega. Tantsudes tahtsid naised olla sihvakad ja väljendasid oma sihvakust meeste ees, kes tüdrukud tahtsid näidata omi riideid. Noormees teletantsude kaudu valiti pruute ja abikaasasid. Vaadati, kas tüdruk on oma riided korralikult välja õmmelnud. Kui riie oli ilus ja väga korralikult tehtud tikandiga näitas see tütarlapse korralikust ja töökust. Kui ma vaatasin rahvariideid, siis mulle tundus, et need on arhailised ja kust need pärit on ning kuidas nad valmistatud on. Turvas kalanoi Joardovičezloviste mõne paljud kostüümid, mida me praegu kanname, on väga vanad on läbi põlvkondade vastu pidanud sest mõned kostüümid on valmistatud 100 aastat tagasi, oli nad on arhailised, aga neid täiendavate detailid, mis olid moes kolmekümnendatel neljakümnendatel aastatel. Ülekaalus on siiski esemed, mis valmistatud mõned aastad tagasi. 16. seitsmeteistkümnenda sajandi kostüüme iseloomustab töötus siis oli põhivärviks valge. Järjest enam hakkas kostüümi telekirevust ja värve tulema. Värvide kombinatsioonid on tänaseni külades säilinud. Imekspandav on, et värvide traditsioonist on kinni peetud just meie külas. Kuigi me elame suure linna külje all. Aga kas vastab tõele see legend, mida praegu siin Eestis teie kohta räägitakse, et teie ansambli liikmed on omavahel sugulased? Ansambli no. Ma olen sellega nõus. Tõesti eksisteerib selline rahvalik ansambel, kus aluseks on suguvõsa sus, suguvõsa sidemed on meie rahva juures kõige tähtsamad. Vutimehed on ühest suguvõsast ja ka osa naisi on meeste suguvõsa IZ liikmed loos, kuid oleme naistel, on ka teisest suguvõsas, vaatas, mis on samuti iidne, kuid alguse saanud Volga Bulgaariasse ja kellede esivanemaid toodi siia udmurdimaale. Tatarlaste poolt sõidab teie ansambel palju ringi. Pascum Milam tundmusi kütti Eesti on kujunenud sellele ansamblile teiseks koduks, kes see on ka meie kõige kaugem reis, otsus, me reisime palju meie rajoonis ja udmurdi külades ning vabariigi reisimise jaoks on vaja aega ja muidugi rahul riski. Kindlalt osaleme suurematel udmurdi kokkutulekutel ja pühade tähistamisel. Kiskuma. Pasku keskuski udmurdi noored on hakanud meelsamini oma keelt kõnelema, olgugi et suurem osa on selle kas unustanud või lihtsalt liiale. Nagu teatud viimasel ajal õpetavad vanemad väikesi lapsi rääkima oma keelt trükis, sest nad on aru saanud, et ainult nõnda saab laps aru oma juurde pest oma põlisskulptuurist. Tänases meie maa saates tegime põgusalt taastutvust murtide eluoluga. Saate koostas Piret risk. Foonikas oli Eda Prillop. Kuulmiseni.