Vello mikseri külaliseks on taas riigiprokurör Heino Tõnismägi 14 juuni 1941. Eestlaste suur leinapäev. Küüditamispäev. KGB ei oleks KGB, kui midagi oleks juhuse hooleks. Ajaloodokumendid näitavad, et juba 1939. aastal oli välja töötatud instruktsioon nõukogude vastase elemendi väljasaatmisega Leedust, Lätist ja Eestist. Sellele alla kirjutanud NSV Liidu julgeoleku rahvakomissariaadi asetäitja Ivan Serov. Teine dokument, see dokument kannab pealkirja reaalselt võõra elemendi väljasaatmine Balti vabariikidest Lääne-Ukrainast, Vene-Valgevenest ja Moldaaviast. See on NSV Liidu keskkomitee ja rahvakomissariaadi nõukogu ühismäärus Nelidest mai 1941 vastavad numbrid ja lõpus SS sõber Sennose Gretno täiesti salajane. Seda dokumendi originaaleksemplari meil Eestis ei ole. See on õnnestunud saada rehabiliteerimise käigus liidu prokuratuurist, kus anti selle dokumendi aadress ja kategooriad, isikute kategooriate loetelu, kes kuulusid väljasaatmisele. See oli üheksa kategooriat. Mõningat neist ette. Esiteks kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide aktiivsed liikmed ja nende perekonnad, kontrrevolutsiooniline organisatsioon, sellest piisas. Isamaaliit, kaitseliit, endised sandarmid, politseinikud, vanglate töötajad, endiselt suured sinose mõisnikud, Talupidajate Pomessiki, öeldi kaupmehed, vabrigandid, endised ohvitserid, Kont, revolutsionääride perekonnaliikmed isikud, kes Repatreerinud Saksamaalt ja ei ole võtnud liidu kodakondsust. Põgenikud Poolast, kes keelduvad vastu võtmast Nõukogude kodakondsust selle punkti alusel. Poolakad võiksid esitada suured pretensioonid Moskvale, neid okupeeriti kes said põgenema, neid jälitama, et isegi Eesti vabariigis tule üles otsida, nii et poolakad, kes nüüd siia jõudnud põgeneda ja saata Saksamaale, see on poolakate genotsiid ja kaks viimast punkti. Nendest üks on kriminaalelement ja viimane prostituudid, kes on registreeritud politseis ja tegelevad endise tegevusega. Kuidas seda Eestis välja nägi, seda rahva mälu teab väga hästi. 490 vagunit oli varutud välja saate teoks. 13 juuni oli reede, nii et küüditamine toimus 14-l juunil ööl vastu laupäeva algesseaktsioon. Ära viidi üle 10000 Evald Laasi andmetel 10157 täpsed andmed me ei tea veel täna keegi. Väga kurb on see, et kui nõukogude propaganda rääkis, et enne sõja alguses tuleb vaenulik element kõrvaldada siis löögi alla sattusid nendest ütleme sõjaväekohuslastest 20 kuni 49 aasta vanuses nii-öelda relvakandjaid mehi ainult 2121 protsenti välja saadetud tudest 14, aastaseid lapsi ja neist nooremaid oli 20 84 protsenti. Ühesõnaga naised ja lapsed, see teema küüditamine on väga lai ja iga päev toob meile arhiividest ja inimeste mälu järgi uusi andmeid juurde. Siis täna valiksin kitsa teema, see on eesti ohvitseride küüditamine Värska suvelaagrist. Selle kohta on palju memuaare, on dokumente, onnid, kriminaalasju kõige täpsemalt. Materjal selle kohta on Alfred Tiru päevik. See on noor eesti ohvitser, kes arreteeriti Värskas, jõudis nurilskisse, pidas pidevalt päikest, märkmiku ja märkis üles. Nii raudteejaamad, nii vagunid ütles, tema vagunis oli 76, ohvitseripagunid oli kolm. Seega Värskast viidi ära üle 200 ohvitseri. Sel ööl jõuavad nad kas järskisse, sealt teenist, seid üles, nurilskisse jalarilskis. Ta lastakse maha 19. detsembri kohtuotsusega. Sellist kohtuotsust olen väga harva käes hoidnud. Ühe otsusega. Minskis on maha lastud 40 eesti ohvitseri, üheksa koloneli, viis majorit, üheksa kaptenit, leitnandid ja kõigi ainuke süüdise punkt on osavõtt kontrrevolutsioonilisest tegevusest. Tähendab seda, et nad ei olnud nõukogudemeelsed. Need on kõik mehed, kes astusid territoriaalse raske korpusse, kes olid nõukogude armeesse üle läinud. Keda vastu sinna võetud, nende nendel oli omaette teekond, need läksid 41 arreteeriti pidevalt. Neid mehi, aga need, kes olid juba kandsid Nõukogude armee mundrit nende järgi. 14 juuni. Mida me selle kohta nüüd tänapäeval teada saame? Õnneks nende vanade asjade läbivaatamisel on üle kuulatud ja need ülekuulamised asuvad materjalide juures nurilski materjalide juures. Need eriosakondade töötajad, kes seda operatsiooni ette valmistasid. Need olid põhilised Leningradist toodud. Nii-öelda Venemaa eestlased, eesti pered, kes saadeti meie sõjaväe juurde, eriosakond, see tööle. Eriosakond, see tähendas tahva kidest nuhkimist ja vaenlaste väljaselgitamist. Võtame siit, Rudolf Lilia Nurme eesti nimi, sündinud 916 Leningradi oblastis. NLKP liige 40.-st aastast, mida tema kirjutab. Elasin ja töötasin Leningradis, kus 1941 aasta veebruaris peatati mind partei liinis balti sõjaväeringkonna eriosakonna tööle. Seal määrati mind 180. diviisi eriosakonda operatiivvolinikuks. See on eestlaste diviis eri ose ülem utikas hiljem Brans ohvitserid, kes jõukates klassidest pärit nõukogude vastase meelsusega. Need võeti kontrolli alla. Riias balti sõjaväeringkonna eriosakonnast tuli korraldus koostada õiendid, memorandumid enam poliitiliselt usutavatest komandöridest. Aluseks võeti kolm punkti. Võitlus nõukogude võimu vastu 1000 918920 vabandust. Vanem ohvitserkond, vapside liikmed, osalevad. Teine punkt, kolmas punkt, isamaaliidust osavõtt, neljas punkt, nõukogudevastane meelsus, õiendid väga lühikesed. Ühel leheküljel saadeti korpus eriosakonda ja nii nemad seal koostati. Muidugi ka siin ei saanud NKVD läbima pettuseta. Ohvitseridele jutustati, et minnakse manöövritele, minnakse õppustele, olge valmis, sõidame Petseris altarit, luts heitluste keerises, tema tuli rindelt üle bow jalt. Ta läks läände, on kirjeldanud seda, et õhtul juba oli laager võetud vahi alla. Ümberpiiratud ei teatud, milles asi on, põhjendati, et on epideemia või haigus levimas. Karantiin. Samuti räägib Alfred Luts, et kui ta läks sööma sõja sööklasse Värskas nägi ta järsku võõraid ohvitseri, venelasi ja kõrge aukraadiga kuni kindrali aukraadiga. Aga täna ma võin öelda, keda tema nägi. Sest lambad eriosakonna mehed räägivad seitsmendail aastatel, et Moskvas sõitis kohale abakuumov. See oli peerija parem käsi. Tema oli eri osakondade valitsuse ülem kes juhtis operatsiooni ja asus Petseris ja temaga saabus 100 saatjat. Need tulid illegaalselt, keegi ei rääkinud seda, Jaba kuumad Värskas ei tulnud see lillenu meie Eesti eriosakonna mees räägib, et tema viibis instruktaažil Petseris Jaba kuumopinstrueeris. Neid plats tuleb puhtaks teha. Mõte on selles et niivõrd tähtsaks pidas isegi Moskva seda aktsiooni, et saatis oma esindajad värskesse, sest kardeti ohvitserid, relvastatud võivad vastu hakata. Ja võib informatsioon välja imbuda, kuid salastada oskavad. Ütleme ja mehed läksid bussidesse, kaarditaskud ja kaardid Lotte manöövritele. Arreteerimine ja kinnivõtmine toimus Petseris kaitseliidu majas endises kaitseliidumaast, millest ei tehtud kultuurimaja. Ja Alfred Tiru kirjeldab seda täpselt, kuidas toimus pagunid maha püstol käest ära. Öeldi, et teate, nõukogudevastane element ja nii arreteeriti ükshaaval, kutsuti tuppa, pandi põlvini saali ja sealt viidi hiljem nad kõik vagunitesse tarniti ära. Kurb on see, et neid ei jäetud rahule ta Noginskis olukorras. Noginskis on meil mitmed autorid kirjeldanud. Näiteks kolonel geod, Leeds 16 aastat Siberis tuli tagasi ja kirjutas oma memuaarid Harald Roots, major. Tema raamatu pealkiri on, kui võitluseta murdus mõõk. Ülo ulud kirjutas oma isa saatust uurides ja värske ohvitseri saatusest ülevaate. Möödunud aastal ilmus Nad, täitsid käsku ja pluss Alfred Tiru päevik. Kahju, et see päevik jõudnud kesta rohkem kui septembrikuuni. Ta tabati, kui ta päevikut kirjutas ja mõeldi kohe jälle mingit vandenõu joonistaja mees ka ta oli Noginski vaatleid. Joonistus öeldi, et teeb põgenemise plaani ja mõisteti surma. Nurilskis said kokku värskest arreteeritud ohvitserid ja meie kõrgemad ohvitserid, kes oli sõja jalust ära saadetud Moskva täienduskohustust ettekäändel ja arreteeriti kuhustustel ja need kõik koguneti kassa järskisse, pandi praami peale ja läks teekond põhja. Mööda Jenissei tagasi tuli nendest sadadest, mis sinna viidi 37 invaliidi. Palju maksis seal ka elutahe, kes sattus masendusse apaatiasse ja keda haaras lootusetus. Need kustusid. Ja osa neid, kes mõrvati, lõpetaksin järgmise mõttega. Ülekohut, mida tehti Eesti rahvale. Ja eesti ohvitseridele ei tohi põlistada ega talle viimast sõna jäta. Rahvas säilitatakse läbi tõe ja läbi ajaloo. Lembitu kutsus rahvast Tredile kaupu läks Rooma paavstikest õnnistust saama, et iirlasi päästa. Mõlemad lootuses, et päästad oma rahva, mis välja tuli, teame, kõik liiglasi annab tikutulega otsida, eesti rahvas on jäänud.