Tere õhtust. Igal kohal on oma ajalugu, oma tõmme, oma aura. Mõni paik edeneb jõudsemini, teise areng on vaoshoitum. Raamatust kas tunned maad, võib lugeda. Vändra ümbrusest on leitud väga palju kive ajast pärinevaid esemeid, mis tõendab, et kõnesolev piirkond oli sel ajal tihedasti asustatud. Muinaslinnuseid on Vändra ümbruses teada ainult üks mädala linnamägi. Vanimate Vändra ümbruse küladena leiavad 1515. aastal mainimist Vändra Venderskulle ja Kurgja Kurekule. Hiljem Kurgja talu. Alates 1624.-st aastast esineb sõdade ajal tühjaks jäänud Vändra küla asemel mõis. Aga samal ajal ja aastal mainitakse ka juba Vändra kirikut ja Vändra alev tekkiski väikese kiriku alevikuna. 18. andi lõpul ning Eesti vabariigi algusaastatel kujunes Vändra üsna suureks majandus- ja kultuurikeskuseks ning oli ligi 1000 elanikuga suuremaid kiriku alevik Eestis. Vändrast on võrsunud ning töötanud mitmed meie silmapaistvat kultuuritegelased nagu Jansen, Koidulas, Suburk, Jürgenstein, Peterson-Särgava ja vändaga on tihedasti seotud ka Carl Robert Jakobsoni tegevus ja võib öelda, et tõesti Vändra kultuurikiht on küllaltki paks ja väga mitmekesine. 1000 841 esimees, esimene koor Andra kirikus ja seda juhatas Johann Voldemar Janssen kirikuõpetajale siis siin Karl kõrber ja edasi ikka esimesed muusikalised toiminguid käisid kõik kirikutiival. Järgmine kirikuõpetaja, kes siin väga palju muusikaelule üldse kultuuri rul kaasa on aidanud, oli Ernst Sokolovski. Tema on meil tuntud siin kui kui tutvummade kooli rajaja ja siis ka esimese orkestri puhkpilliorkestri kestel kutsutud kokku 1870. aastal tema algatusel ja tema eestvedamisel. See tegutses küll ainult paar aastat, aga siiski algus oli tehtud ja kui nüüd jõuame juba täna päevale lähemale, siis Vändraga on ju seotud ka selline legend Arne eesti helilooja nagu Mihkel Lüdig. Ja lüüdikuga murran oma elus. Kui ta siin elas, tihti kokku puutunud perekonnatuttav olid, me käisime tema sünnipäeval alati ja ja siis vahel käisime ka temaga kõrtsis koos ja ta oli lõbus mees ja ütles väga vähemalt vahel, aga ta ütles väga huumorimeelselt. Vello Mikseri peaesineja on täna Aksel Andreksoni legendaarne teenekas Vändra kultuurielu edendaja ja suunaja. Ta on uurinud ka oma kodukandi kultuurilugu ning ma usun, et kunagi pannakse kirja ka kõik tema poolt Vändra heaks tehtu ja kordasaadetu sest mehe elutöö väärib seda. Esimene muusikaelamus oli mul, kui ma elasin veel Pärnu jõe kõrgel kaldal, kus on minu sünnikoht, kus lisa oli siis rentnik, ta enda talu ei olnud veel mu enda isa käest päranduseks saanud ja siis seal siis meie maja parajasti ehitati, mis isa sai oma uue maa kätte ja, ja siis oli seal üks puusepp, kes tegi aknaid meie seal majale ja temal muusikamees ja mina olen väike, ma olin siis ma võisin viie aastane umbes ja siis mul on meeles, et ta öeldes geneedi, mina olen vaatluse juures väga hea lõhk, pool seal kõik ja siis ta võttis viiuli sätti ja mängis, ta oli viirmängija ja, ja ta on, see lugu jäi mulle meelde ja hiljem Meil oli siis isa ostis Kamofoni külas üks esimest romaani ja siis oli vaat seal peal oli siis too selli serenaad ja sama lugu valisimest mängis son, esimene elamus ja teine suveõhtul seal tuli olla peale, oli tehtud. Laud ja pingid ja mina istusin üksinda seal ja ja noored noored olid, nähtas, tulid, võtsid Alpaadiga läksid ju ei põle sõitma, aga neil ei ole kaasas pill. Lõõtsapill. Ja siis tüdrukud olid ka seal ja nad hakkasid jõe peal laulma. Ma küsin, vihkas ilustavad, ema ütles, et ema laulis hästi, nad avavad kahehäälselt. Mäletan veel seda, isa mängis lõõtsapilli, kui tema mängis, mina armastan panna sõrmisena lõõtsa peale seda liiklust vahel lahti ja kinni, surma teed vahel kinni ja esimene pillul mu suupill, mis maks. Aga samas esimene õping oli just akordionid, asimene õpingul, akordion, aga muidu meie Venemaa mängis natuke klaverit. Klaver ma sain ennem akordionit Pärnus aula juures koos venda, Tammann oli siis ja järvessari ja mina kolmekesi. Tihti käisime ülevaatustel ka, vahet nüüd enam suurt ei ole mänginud. Aga noh, ta üks armas pill on seda jäägitut sisseelamist muusikasse muusikaga tõendab seegi fakt, et viiekümneaastasena te õppisite lõpetasite kaugõppes hoopiski flöödi erialal. Kõigepealt, ma käisin natuke aega kaks aastat Pedagoogilise Instituudis aga siis ma mõtlesin, et need asjad on seda muud asju on seal rohkem kui muusikat ja just konservatooriumis tuli üks üle tuli kontsad toojast ära. Pedagoogilise Instituudi üks poiss, mõtlesin, et hea küll, me, nad on teistmoodi läheb nii, et ma lähen sinna. Paljud meie rahvusliku muusika alusepanijatest olid ka head orelimängijad ja sageli käidi pühapäeviti kodukandi kirikus musitseerimas. Implaviseerimas tegi ka Mihkel Lüdig seda. Tema käis ka seal palju, kui mina siia tulin, tema katseta hästi saanud mängijad, sest see käsi oli tal konksu tõmmanud, mingisugune haigus oli liigestele sees, siiski ta mängis. Ja, ja ta hirmsasti pressis mulle peale, sel ajal miks ma konservatooriumi lähed, siis on tema rajatud. Soovime kindlasti. Aga massi läinud mulle nii pole tööd, ma läksin kooli keskkooli õpetajakoha vastu, seal oli, esialgu olid esimesest klassist, kuni 11 plasin, kõik tunnid olid ja kõik kooli need tegevusi ja kõik see tuli ju õpetajale teha, vean selle klaasiansamblid ja siis ma tegin kohe sinna puhkpilliorkestri ja sellega me saime, 57, jah, mul esile, vaat siis me lemmikuga võistlesime Voldemar lemmikul Põltsamaalt ja Me saime teise koha ja hõbemedali. Aga järgmine võistlus oli, see oli siis mõned aastad hiljem. Siis me saame juba esimese koha ja meid saadeti preemiaks kuuks, tahaks musta mere äärde laagrisse, Orl joonubki rahvusvahelisse laagrisse vabariigis ka esimeste hulgas, kes näiteks võtsid puhkpilliorkestris kasutusele trummarit. Jah, seda küll, jah. Aga kust te selle idee peale tulite, meil toona ju see asi levinud nagu praegu ihka saade saadet tegema trummardi, mina mõtlesin, mina teen ka võimalus olija lapsed ilmust tahtsid ja hiljem on mitu korda ka püüdnud nüüd hilisemal ajal ahnet muhku saada, aga vot ei taha enam ja ei ole saanud. Trummid ja kõik, seadsin kordaga, trummilööjad ei saanud kuskilt ja praegu seisavad trummid seal kultuurina esimesed trummarit, riietused, tegite ka teie või mõtlesite välja? Jah, seal minu kavandid, esimesed ja teised, aga need kolmandat, need on, ei ole minu mõeldud, on, need on lastud teha. Orkester tegutseb siiani ja praegu tegutseb, Venla tegeleb sellega edasi. Meie muusikaline tegevus ei piirdunud ainult koolis muusikakoolis õpetamisega, vaid olite vahepeal ka kirikuga, sead. Mängisin ja kuus aastat mängisin kirikus orelit, sellest äkki päevapealt öeldi mulle ära ja ma ei ole siiani aru saanud, mispärast mulle ära öeldi, meie abikaasa, tegime neid ilmalike matuste, mõtlen, et võib-olla sellel pinnal seda ikka läheb ma tea öelda, see on neid enda arvame nende aastate jooksul, mis te olite seotud kooliga keskkooliga ja samuti muusikakooliga on ju hulk õpilasi tee käe alt läbi käinud. Kui kaugele nad on jõudnud ka hilisemal eludel. On jõudnud noh, nii-öelda muusikutee tippu välja metsasarve ka õpetanud, kolm metsasarvel alt läbi käinud ja kõigest on saanud elukutselised mängijad, kõik on lõpetanud, esimene oli Peterson, Peeter, tema lõpetas konservatooriumi ära ja tema mängis kaua aetud mingis teatri orkester, Estonia teatri orkestriga tuli ära, seal siis teine oli Harri nyyd juhatab praegu piirivalve puhkpilliorkestrit ja kolmas On, Tõnu Künnapas mängib ERSO-s siis flööti palju õpetanud akordioni, aga huvitav on see, et esimene flöödiõpilane tema nimi oli siis luule rock, nüüd on ta põder luule. Tema tuli meile tagasi ja tema on praegu meil muusikakooli flöödiõpetaja ja teeb ka. Vanamuusikaansambel oli väga aktiivne, see vist teeb kõige enam rõõmu. Üks ring on täis, andku omad õpilased, tuled kodukohta tagasi ja seda muidugi, see teeb igalühel rõõmu, kui suur on praegu muusika oli vere ma just hiljaaegu rääkisin õpetajaga. Šarliga, mõtlesin vahepeal neil päris palju oli, sae 50 ringi kippus minema ka siis paljud langesid välja üle 100, nii et väikse maakoha kohta on see väga palju. Aga milline on üldse Vändra muusikaelu praegu, mis ringid siin tegutsevad, kas suviti on üritusi ka suvel on puhkpillimängijad ja siis antud üks kollektiiv on mul veel see orkester, vat sellega. 10 aastat ma tegelesin sellega, et kus te mängisite. Me mängisime igal pool Valgast kuni Saaremaani välja. Ainulaadne orkester, balliorkester, kõik need lood pini ise orkestreerima. Klaveripartiist alates peale, nii et selle öösorri tohutult palju neid on. Umbes 100 lugu oli neid, vaat see meil suvel seal v videol mängisime, me ei hakka seda nemad eelmisel suvel tegid ka edasi siis puhkpilliorkestri Vändra päevad on alati mänginud igal pool ja igasugust laulupeod, paraadid ja millal veepidu endast kujutas, sest see teeb endised õhtul hilja rahvas, ühel pool jõge ja siis muusikamehed, meie olime seal teisel pool jõe keset jõgi pandi jooksma, küünlad sinna allavett jooksma ja väga tore oli, pardid ujusid ka veel nende seas rahas kuulas üle ja väga hästi olevat, kuld on väga hästi võeti vastu, kui mitu aastat need v peo üritasid, on, kas varem kui Leigo järvemuusikal? Oot, millal meil see esimest olnud varem vist ja attachpilliga ma olen ka mänginud ja õigus ja need ikka varem, need on varem sellest hiljem kuulas. Nojah, tähendab teie elu sama hästi, kui tema, teab rohkem kirjutav sekretär. Kirjutanud kõik üles. Aksel Andreksoni tööd ja tegemised on hindamist ja tähelepanu pälvinud nii aastate eest kui ka nüüd. September 1995. Carl Robert Jakobsoni medali ja preemia. 24. veebruar 1998 Pärnumaa vapimärk ja 24. veebruar 2001 valgetähe medal. Nüüd olete siis suurest muusikast kuni piltlikult öelda tagasi tõmbunud. Või olete kodus jalad seina peal, kogu aeg ei ole, ma ei ole kunagi jalad seina palunud, pole harjunud olema, et midagi teha. Ma käin maal oma isa maja, teen korda ja tahaks võib-olla kord sinna elama minna, kui ta korda saab. Kõik see asi on ju väga häbematult kallis, kui võtad oma metsast palke, seda selle kohta peab ka loa, vihma unustasin loa küsimata, nüüd kutsub mind Pärnu võib-olla trahvi teha ja ma ei tea, meil on 23 hektarit, oleks metsa olnud, aga kõik viidi ära. Võttis, ütles, näed, viivad ära. Ma ütlesin, no mis sa sellega teed, aeg on ju selline ja isa tuli Siberist koju, aga tema sain siiski loa. Et ta sai nii Palo künda, metsast võtta, sai maja väljakult ära, voodeldusega nüüd on maja, hakkab uuesti kokku vajuma ja isa ütles väed, katsu sa kokku läheb, võib-olla tuleb selline aeg, et kus sa ei pea nüüd mütsi näpu vahele võtma, minema, kedagi paluma oma metsast metsa võtta, aga näitab välja, ma pean ikka minema mütsi näppu võtma ja minema paluma sinna Pärnusse. Lubage madalama vaja kohendada. Nii ta paraku on ja kui me räägime veel Vändrast, siis see rahvalik laul on teada Vändra metsas, Pärnumaal ja karu on ju Vändra sümbolid, aga ma usun, et muusika ja muusika run Vändra vist kõige suurem sümbol. Kõigi suurusendus eaka karu kohta tahaksin rääkida sellise loo, et mu abikaasale vahepeal seal kaks aastat tagasi kevadel ja näeb, et pruun asi liigub seal ja ja hakkab kisama. Naabrinaine oli kaselt karu, karu ja karu, siis pistis jooksma just mesipuude juurde minema jooks risti üle põllu, Need karusid on siin küll veel. Muusikat on ka küll. Seda on tore kuulda. Suur tänu ja ma küsiksin lõpetuseks. Teil on selline omapära nimi Aksel. Andreksoni on siin, mingit rootsi verd ei ole, nimed on küll Rootsi, jah, ja minut. Tarkarin. TEMA Estonia Estonia kooris laulab ja käivad tihti ka väljapool ja ta juhtus kuku Rootsis oma nimega ainuga Karinandriksoniga. Ja vaat niisugune huvitavad Axel tähendab Ehrotsigelt tähendab õlga. Mul on poeg, aga kust see nimi omalajal võeti? Mõisnikud panid, see on pandud, nad panid igasugust, ega siis keegi ise oma nime ei ole võtnud. Need nimed, kõik, mis on Eesti pärast, et on hiljem võetud. Ema tahtis kahikat, muudab ära, isa ei tahtnud praegu, tütar ütleb mõlemat üteldes, Tšerti tore. Nimi oli ikka natuke teistmoodi ei ole Anderson, vaid Andreksoon ka on seal vahel kuigi enam nagu öeldaks kätt, ei ole Vändra muusikaelu pulsil, aga see tegevus on kestnud ja kestab ikka edasi. Kestab ikka. Jah, ma usun küll, et kestab Flandria inimestele agarad ja juba poolteist sajandit tagasi hakkasin tegema, eks nad teevad edasi ka. Puhkpill pole ainukesena koori tibandaste, kus kunagi meeskoor ja meil on selle raeka olnud ja hiljem võttis Silder selle üle. Ja lastekooride oleme kooliga käinud ülevaatustel ja ühekordse esimese koha, mul väga hea meel, et Kaljuste oma kurijäi teise koha me saime esimese koha, mille üle uhkust tunda, nii siis kui ka praegu. Jah, eks peab tundma. Lisada võiks veel seda, et meie jutuajamist ilmestas Vändra puhkpilliorkestri mäng Aksel Andreksoni juhatusel. Ja et 1975. aastal antiorkestrile rahvakollektiivi nimetus.