Vana maja on määratud lammutamisele. Ehitaja on maalinud rehetoa akna kohale ehitamise aasta, 1889 õige kui majal katus, mis pole 75 aastat õieti mingiga sest sel ajal osati palke valida ning Rehe suits pihitas nad omakorda igavest, eks. Kuid noored leidsid, et ei tasu vana ümber krõbida. Parem olgu juba uus ning avar. Vaielda ei maksaeluseaduspärasused, nagu öeldakse. Sellesama vana maja otsas on katusealune regede rataste jaoks. Sattusin sealt lonkides mööda minema ning mu silma hakkas vana ristijalgne söögilauda, kui, nagu Saaremaal öeldakse. Söömarend, mis oli sinna muu kolu hulka visatud. Ma jäin seisma. Mõtisklesin elu edasiminekust, mis on niisama jaagu paratamatu Ki taga ometi Oliksema sele. Rist jälgse söömarenni ees mütsi maha võtnud. Kui mul suvise kuuma ilmaga müts peas oleks olnud. Söögilauda. See on altar Siia pandi ausa tööga teenitud aineid. Otsas istus pereisa ning lõikas leiba lahti. Kui oli hea aasta, tegi ta seda lahke näo ning lahtise käega ja Pätsisi oli puhas ja lõhnav. Kui oli ikaldanud, oli leiba, sõtkutud kartulid ja kriisid. Pereisa lõigatud viilukad olid õhemad. Ta pilk oli murelik ning sihtis lauda. Nugade käes liikus aeglaselt. Kui lapsed söömaajal lobisesid, vaatas ta neile paljult otsa. See laud siin on näinud kitsast Silgusoolveest kuni suurte laiade kaladeni ning sealiha kändžudeni kandnud lõssikaussi ja võid taldrikuid ikka nii nagu ajatoolid. Nii nagu ajad ja elusaatus olid. Sest sellesama laua ümber istutud isutsemis hui Buduldi väljastelt. Aga siin on ka tervel perel leivapala ennast 10 korda suusk keeranud. Enne kui alla läks. Siis olid mured suured. Keegi võis olla suremas, haige pereisa võitlus merel tormiga kitsa aja pärast tuli põlga teha. Seda rendion siin niisutanud õlu pühade aegu või kui olid pulmad ja joodud päevad, kus selle altari ümber valitsenud vaikus vaid kostis tall, laulu ja tralli. Aga siiasamasse küüritud lauale on langenud ka inimese sooja soolast silmavett, kui majas olid matused. Kui saadeti mehi sõtta või kuudeks aastateks kaugele kas laevadele või muidu tööd otsima. Niisugune Sa olid vana söögilaud. Mõnes kohas ei tohtinud lapsed laua ääres istuda, nad pidid söögi ajal püsti seisma. Ainult tööväel oli õigus istuda, sest tema oli muretsenud need lihtsad Annitsi altarile. Kui palju on sinu ääres postitatud külalise ning lihtsalt teekäijaid ning majalisi. Kunagi küsinud pereema endalt, kas pakkuda nüüd süüa või mittepakku tilka jäigale sugulasele, tuttavale või hoopis Võnnu võõrale teekäijale pakuti alati. Olgu, vaesed võis jõukad. Siinkandis sõi teenijarahvas, kui seda juhtus olema alati ühes lauas teistega sest neid loeti oma pereinimesteks ja ühisest tööst. Osavõtt andis õiguse istuda ka öises söögilaua äärde. Kui tuli mõni eriti tähtis ei saanud nagu näiteks maamõõtja, siis sõi see üksinda ning pereema laotas söömarenile veel jäiga lina. Aga tõepoolest, rendi polnud niisugustele sakslastele mõtet palgast palgesse näidata. Sest nendel ei kõnelnud siledat küüritud laod vist küll mitte midagi. Söögilaua ümber tuli unustada omavaheline nääklus ning tüli. Heldeke, kus peres seda ei juhtu. Kui enne sööki oligi ütlemist mehe või naise, ämma või minia vahel siis ei tohtinud see söögilauas jätkuda. Muidugi mõnikord kõnelised ehk pilgud rohkem kui suureks jaksanud öelda. Aga see oli ikkagi vaikiv ütlemine. Pühade ajal tulid vana söömareni ümber kokku lapsed, kes täiskasvanutena kodunt olid lahkunud ja oma elu elasid. Heldinult vaatasid nad siis puhtaks küüritatutavat lauda mille nägemine tõi taas meelde lapsepõlverõõmud ning mured. Ja küllap oled sinagi juba kuulnud jutte sellest kuidas seal või teises peres sulasetailisid hoopis erilauda sööma pandi. Võib-olla on sinuga ääres juhtunud seda, et pojad ütlesid isale teravusi, kui jutt oli peremehe ohjades ning talub pärimisest. Võib-olla on sinugi pihta raksanud mõni noor rusikas ning on söögilaua pühadust unustades lausutud ägedaid sõnu? Siit laua pealt ma enam seda näljaleiba süüa ei taha. Kindlasti on sinuga üle kummardunud mitme mehe pead kuid tuli aru pidada, kuidas üldse elada või olla. On sedagi juhtunud sest söögilaud pole kaasa elanud ainult häid ja halbu aastaid vaid omamoodi ka ajalugu. Ausate talu inimeste ristjalgne söömarend. Sai sobi uude majas. Sellepärast oled sa siin ogo, sul pole millegi pärast vaja häbeneda. Ma ei usu, et sind pliidipuudeks lõhun, takse, küllap meenub vanale perenaisele sind vaadates ühtteist ning küllata leiab sulle vaikse koha pööningunurgas. Sul pole midagi karta. Laudu, mis on reostatud viinaplekkidest ning riivatud juttudest laudu mille ümber kergelt saadud kõhu täis Travitsetes kirutakse vaevu laudu, kuhu röövimise pärast midagi raatsite peale panna. Laudu, mille ääres lapsed enam ei tea, mis kartus on leival ning nõuavad tonni teesid ja mis linnupiima, mida ahviarmastuses vanemad aastates otsima jooksevad. Laudu, mille äärde lapsed ei lase sööma oma vanaisa või jama mille olete kunagi kutsuda ühtki külalistega, tunta rõõmu kostitamisest. Need peaksid häbenema ja kartma. Mitte, aga sina mitte, aga sina, Vanaarist, jalgne söömarend.